Miks nii kõrge ja kumera laega on taevase isa tuppa? Tahtsin emalt juba küsida. Tuli meelde, et ema ei luba. Ja altari kohal on imelik pilt mees mere pääl, paljajalu. Kuldseid lühtreid ja küünlaid igal pool. Memm sosistas. Me olime kaua kõrvuti maas. Silmanurgast sain veidi piilu. Ema kuivatas üksiku pisara. Vargsi kirikurätisiilu. Kõik küünlad heledalt põlesid. Memm riistati kätega, istus. Kirikhärra kantslist kõneles, et meid on lunastanud kristus. Siis lauldi lauluraamatust üht vana ja tuttavat diviisi. Ma küsisin tasa. Kolm päeva puhkust, kaevikute porist linn, sügissajus, Davlikult surub kätt. Mälestustes rahutuna Zorin veel kord võib-olla viimne jumalagajätt. Seesamasillutis seesama tee viis kooli needsamad nukrad pajud sealt aknast kortsu lääni viis lõi kuumaks vere. Helistan vana tuttav terekäsi kaua karmis pihus. Laud, raamatud ja vihud riigimaal ning klaver kõrged laega, saad. Kõik sama. Löön lahti, Visnapuu ja suitsu loen, ei hooli, läidan suitsu ja suudlema ta ootusvalmis suud. Kaon sügissatu täis kolk, tund lehti toome põlispuud. Käin karmi sõdurliku sammu. Ja tunnen kõik. Kõik oli liiga ammu.