Paar nädalat hiljem, otse pärast jõulueelsete eksamite sooritamist ja kalendri järgi. Meie neli ülesandega Mihkuse ja Riina ülesandega harmoonia poolt. Sõitsime teises klassis tähendab tumesinises amet polstriga kupeevagunis sest meie tudengid, kaadrid andsid meile 50 protsenti hinnaalandust ja poole hinnal piletid maksti meile seltside poolt välja. Aga seda ma räägin selleks, et seletada, kuidas me sattusime sõitma seltskonnas, kus sõitsime. Kohtasime neid vagunikoridoris juba enne rongi liikvele minekut ja saime teada, et nad sõidavad naaberkupees. Kaasvilistlased, nagu nad olid professor Pruul ja luuletaja Petkel. Pruul surus Riinal onulikult kätta, preili sõidab pealinnaisa ema rüpes jõulusid pidama. Muidugimõista, ütles Riina hambaid välgutades. Ja sina sõidad, mis asjus pöördus pruur paatri poole. Sina sõidad lihtsalt kui noore daami rüütel ja need noormehed, need on rüütlipaarid, eks ole, õigus. On ju kuulnud, et Indrek pididki preili Laagose rüütel olema igal ajal naksata spaatel niivõrd-kuivõrd, ta lubab. Jumal hoidku, et seal rohkem püüaksid rühmas pruul mingi sünge huumoriga ja pöördus Riina poole tagasi. Ja mida siis teie, härra ei saa praegusel segasel ajal, teeb advokaadita. No ja miks seda veel võib? Et panen ma imeks tulu, ei kutsunud teda omavalitsusse või kutsus, aga tema ei läinud. Kuidas? See oleks olnudki ju ikkagi iluste liiga elegantne meie härra uue peaministri jaoks kutsuda Nõukogude survel ümber moodustatud valitsusse sotsiaaldemokraat Mess. Kes ei leia, pöördus ta Petkeli poole. Ahsoo, sina preilit ei tunnegi ja mina ei märka esitleda. Ta esitles Riinale Petkelikke Petkedeleriinat, mille peale Riina pelgutas mõlemale onule valgeid hambaid ja polksutas siniseid silmi ning ütles. Aga, härra professor, kas te arvate, et Tartu tudengite seas leidub kedagi, kes luuletaja Petkel ei tunne? Luuletaja Petkel tegi Riinale kalanduse kummarduse, tuli talda Massiivse pea ja jämeda kaela ning mingil tabamatul moel kivist, lihavõttesaarlasi meenutava näo kiuste sujuvalt ja seltskondlikult välja. Ta ütles. Kuja preili laagust tunnen ma nägupidi küll. Värneristja kolmest koopast vähemalt, aga oma esteetika loengutel pole ma teda vististi silmanud. Professor Pruul pigistas vasaku silma kinni ja ütles Yoviaalselt preili loovus, kõmusõprade Jovannid, sellepärast peljake, ta ei ole tegelikult kuigi ohtlik nagu liiga kalandased keskealist särada, harilikult. Aga kuulge, noorsugu, nüüd pöördus ta meie kõigi poole. Siirduge meie kupees heade lammaste printsiibil mahummi pesa ära. Kui me sinna paigale hakkasime sättima, turgatas mulle pähe professor pruur pidi ilmsesti võtnud olema. Sest nii lähedane polnud ma teda veel näinud. Mõne hetkega olime nende poolkohad kätte leidnud. Pruul ja Petkel ning nende vahel Riina ühel ja paator minu Peetriga vastasistmel. Jauram seljaga akna suunas väikesel trepp taburetilt istmete vahel.