Jõululaul detsember 1945 Patarei vanglas pühendatud kaasvangi Jüri ahvenale, kes veidi hiljem tõenäoliselt surma mõisteti ja tapeti. Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber mühast tuhandeid kuuski. Mind jälgis tuul. Ma sõitsin läbi vaenuvägede ja üle Hoigavate mägede. Laulis lumi piki mu suuski ja mu ümber pühast tuhandeid kuuski. Sel jõulukuul. Abeek 1954. Leo Tolstoi kasakate tiivil Abrekideks nimetati vene tsaaririigi vastu võitlevaid Kaukaasia päris rahvaste partisan. Mu hinge viha jood, kor täiutas mu ema Need, võimsad võrsusid kui tamm. Ka isa oli mul. Ja kui nad tapsid, tema jäi mulle pärandiks ta ramm ta lagunenud õnn, ta suured mustad silmad, ta püssi, ta pulka ja Kim saal. Ja püha kohustus, et üle kõige ilmas pean hoidma vabadust siin maal. Mu südamesse maetud sealt hirmus kättemaks saab jõu püssipulka ja giniaal. See püssi on täna laetud ja vihaga on laetud põu. Mäed, tasa huugavad on öö. Kes teab, kui kauaks pean jääma, kaugele ma siit. Võib-olla rand mu ees saab kohe mulle hauaks, mis siis ei hoolisest tiit sest kätte maksta on mul kokku ju nii palju, et sellest kõnelda ei saa? Ei ühtki pisarat, mu hing on kõva kalju ja südatundetu, kui ma kord tuleb, vabadus, suur, särav nagu ime. Tean, mina seda küll ei näe ja vist ei mäleta keegi minu nime, siis enam kui on käes see päev, ükskõik ja millekski siis armastust on vaja mul rahvale ta vabal maal. Kuid minul olnud on vaid viha, vilets maja ja püssi ja burka ja kindral.