Täna jõuab lõpule neljaosaline minisari, mis on lindistatud tänavu novembris Ameerika Ühendriikides Washingtonis ja kus kõnelesid erinevad Eesti päritolu kultuuriinimesed. Seekordse saatekülaline on Juta Vaskasahharski, kes õppis klaverimängu Tallinna konservatooriumis. Ta jõudis selle konservatooriumi peaaegu lõpetada, aga tema hilisemale karjäärile tõmbasid sõjasündmused suuresti kriipsu peale. Juttavas ka harske on abielus Poola päritolu ameeriklasega. Aga esimene küsimus on temale professor Artur Lemba kohta. Artur Lemba oli nimelt tema õpetaja Tallinna konservatooriumis. Doktor, lenda, olid väga tore õpetaja, kuidas siiski, jättis õpilasele nagu võimalused iseennast avaldada, ta ei olnud tegelikult nii väga peale sundiv oma interpretatsioonis. Aga ta siiski andis nagu nõu ja nii et temaga oli väga huvitav õppida. Aga ta oli ka vahel väga passiivne. Ta ei võtnud ka vahel seda tundi väga tõsiselt, eriti sõja ajal, kus ma käisin tema juures sunnistel. Aga no niisugust tehnikat peab vist õpetame ka lapsele või õpilasele ütleme siis Mul oli enne professor, tema endine õpilane Valentiina riives, kes väga suurt rõhku tehnikale ja nii et ma ise olin väga entusiastlik klaveri hajuste, nii et ma arvan, et ma sain selle põhilise juba preili viimase käest. Ja siis muidugi ma olin tõesti, ma pean ütlema, et ma mängisin enne kooli, harjutasin, enne kui ma kooli läksin hommikul päeval ja ma olin tõesti ääretult kindel, et harjutamine aitab ja ma olin kindlas rutiinis väga püsiv. Kas teil on, mõnikord tundus, et õppejõud Lemba võiks olla aktiivsem, et te saate temaga liiga vähe. Õigus täna tundsin vahel ja nagu ma ütlen, eriti sõja ajal, tal oli endal väga raske, sest tal olid igasugused raskused perekonnas ja ta oli väga vaene Taisanud toitu maalt kuskilt ja ma nägin, et ta oli nagu väikses depressioonis ja võib-olla ta ei suutnud ka edasi anda kõike, mis tal oli võimalik vaatamata sellele, et oli professor, Taani professor, juba vanal ajal ta liiva Peterburis, tema oli üks neid väheseid, kes lõpetas Peterburis konservatooriumi Saiga professorid. Nii et temal on väga-väga pikk staaž. Nii et tol korral ma ei saaks tõesti praegu öelda, kui vana ta oli, ta oli hallipäine. Ma arvan, ta oli võib-olla 60.-te lõpus või isegi võib-olla 70.-te alguses, et võis juba nagu aru saada, ma mäletan isegi seda, et sõja ajal mul olid tunnid tema juures kodus, söök, konservatooriumi oli ju meil väga külm ja oli kinni pandud vahepeal konservatooriumi ruumid, jada klaveritunni, vahepeal ta läks ahju juurde, kus tal oli midagi sooja, kas mingisugust toitu ja kohendas seda toitu seal ja siis tuli jälle tagasi. Aga klaverimängijale külm mõjub ka halvasti, sõrmed on tuimad ja kanged. Nonii, talite noor neiu ja sõjarasketel aastatel mängida, õppida klaverit. Kas teil oli ka mingi probleem, et mis siis edasi saab, et kas mul selles klaverimängust ka kasu? Siis oli veel optimismi. Siis oli siiski lootus, et võib-olla kui sõda lõpeb ja me ei pea põgenema, mis meiega juhtus. Nii et tegelikult mina olin väga kiindunud oma selles muusikas ja ma tegelikult ei mõelnudki, mis minust pärast saab. On teada, et päris diplomid kätte ei saanudki, sõjasündmused tungisid ette sisulisest konservatooriumi lõpetasite, aga kuidas te läände põgenesid, kas ka laevaga vä? Me põgenesime septembris 44 Saksamaale. Põgenemine läks ladusalt, põgenemine läks niivõrd ladusalt, et meie laeva pommitati ja enne Saksamaale jõudmist, aga siiski õnneks oli nii, et laev ei saanud kahjustada, keegi sai surma, seal lassi tähendab tegelikult ühe granaadi laeva korstnast läbi. Nii kuidas öelda, kas läks ladusalt? Maabusime kontsena Jaapanis. Siis võib ütelda, et läks hästi, mõnel teisel laeval ei läinud nii hästi. Ma tean seda, et te jätkasite oma õpinguid inglise okupatsioonist tsoonis kas sinna õppima saada riigi kerge või oli enne seda veel mingisuguseid seiklusi ilmselt. Tegelikult see oli muusiga, nimetati seda, eks ju, aga nii ja seda alles asutati, nii et see oli päris uus. Aga mul oli siiski sisseastumiseksam. Ja mis oli huvitav, et minu professor oli olnud koos minuga endise õpetaja panetiineriilasega Berliinis õppinud koos ja nii, et tal oli tutvus ja mina muidugi ei teadnud ja tema ei teadnud, et ma olin prediviilase õpilane ja riive seal oli seina peal kodus. Pilt vähendab foto, mida talle see professor Hansen oli kinkinud, kui nad olid koos õpilased ja mind võeti sinna klassi, tegelikult näidati maasterk meistriklass ja ma sain õppida seal kahjuks ainult neli aastat. Ma ei saanud lõpetada, siis tuli migratsioon Ameerikasse. Tuli tähendab ta ikka ise ju soovisite minna sinna. Soovisin küll, sellepärast ma olin koos oma ema, isa ja ühe vennaga ja teine trend oli vahepeal kadunud sõjaväes ja me leidsime, et midagi muud ette võtta ei saa, kuna me olime ühed hilisemad Ameerikasse emigreerunud, kuna midagi teha ei saanud enam. Ja mul oli veel väga kurb täna tulla, kuna lõpuks mind võeti veel sinna akadeemias ega üldklaveriõpetajaks, nii et mul oli tegelikult väga tore seltskond ja väga hea õpetaja, kõik oli, aga muidugi ma ei kujutanud ette, et ma ennast lahutano perest. Ma olin niivõrd kiindunud oma peresse. Nii tulite Ameerikasse, kuidas läks siis edasi? Ja edasi läks väga kurvalt, ma olin väga pettunud ja väga masendunud. Midagi muud ei jäänud üle, pidime kõik isa, ema ja mina pidime minema vabrikusse, olime aastavabrikus, siis ma läksin maja tööle, käisin iga päev eri majades puhastamas ja aeg-ajalt ma kuulsin, et mõned eestlased tahtsid nagu klaveritunde. Ja siis ma sain aeg-ajalt ikka üksiku klaveritunnis, Annika, natuke rohkem ja pärast mulle oli päris kena õpilaskond, aga siis ma sain ka ühte ameerika päris nii esinduslikku eragümnaasiumisse, klaveriõpetajat. Kas Ameerika tekitas teis võõristus, alguses? Tohutut vursus ja tekitab isegi praegu. Mis suhtes? Oi, ma ei oska seda öelda, aga mina olen niivõrd eestisse kiindunud. Ma olen üle 50 aasta nüüd Ameerikas olnud. Ja mul on Eesti niivõrd südames, et masin kunagi harju. Juttavascazafarski kas roopaga, ütleme, Lääne-Euroopa oleks teile rohkem meeldinud kindlasti. Ja võimalused on ikka Eestisse asumiseks, ma mõtlen nüüd iseseisvust selles mõttes väga keerulised, sest mu mees on ameeriklane. Meil lapsi küll ei ole, aga Ma ei kujutanud ette, et kuidas ma lahendan seda küsimust ja nii ma pidin jääma siia, aga me oleme väga palju Eestis käinud, aga nüüd me oleme vanad, mina olen 85 ja mu mees on 87. Nii et me elame, nagu ei julge seda sõitu ette võtta. Kas tema on ka Eestis käinud? Tema on käinud alati, kui minema viiditadav vene ajal Eestisse, et näidata talle Eestit, oma omaksed veel elasid ja ja ta on püüdnud eesti keelt õppida, tema väga toetab minu Eesti üritus ja minu eestimeelsust. Te näete väga energiline välja, teie vanust 85-ks küll ei pea. Äkki te olete veel Eestisse? Laulupidu võib-olla liiga väsitavad üldse? Vahel unistan sellest, aga ma ei tea, ma ei ole kindel. Mis on see, mis Ameerika mentaliteedis on teile võõras? Minu meelest Ameerika inimesed ma just täna rääkida on natukene kõik pealiskaudsed ja kõik peab olema väga hästi, kõik peab olema väga lõbus, nagu nad nimetavad han nendel nagu seda. Ma ei tea seda sügavust, ma ei ütleks mitte kõikide kohta, Ameerikas on kõiksuguseid inimesi, aga ma ütlen, see üldine üldine tase on, et keegi ei taha nagu näidata, kui nendel on raske või on kurvastus isegi matuste puhul. See on mulle väga võõras, keegi ei tohi nagu oma tundeid välja näidata. Ja see on mulle kuidagi väga jäänud, nii nagu vastumeelseks. Kas on ka nii, et eestlased siin Ameerikas suhtlevad rohkem omavahel nagu ma kuulen, kui jälle keegi kellelegi helistab, siis räägitakse ikka eesti keeles. Inglise keeles. Kõik ja seal muidugi, kus on eestlasi olemas, nagu meil Baltimaades on õnn, meil on siiski umbes 200 eestlast ja nii et meil on selles mõttes fashingtonist siin aga paljud eestlased, mul on mõned sõbrad, kes elavad täiesti üksikuna. Ja nendel on muidugi telefon ainukene side välismaailmaga. Nii et meie oleme, et ma pean ütlema tõesti heas olukorras ja mina mängin meie eesti kirikus orelit olnud juba üle 40 aasta mänginud ja meil on Eesti õpetajad siiamaani kõik olnud Eestist tulnud ja vahepeal oli keegi pikemat aega, siin on mõned külalised õpetajad, nii et mul selles mõttes mina kuulun väga ja olen väga kirikuga seotud ja nüüd mul on selles mõttes küll, ma pean olema tänulik. Kas siin on ka Eesti kool? Meil on see Eesti, siis nimetatakse nagu pühapäevakool balti mures, et iga pühapäev tulevad lapsed, kui, siis õpetatakse neile eesti keelt, eesti laulmist, ajalugu, maade teadust. See on võib-olla üks väheseid nõndanimetatud eesti kooli Ameerikast, kes käivad koos kõik iga pühapäev ja teistel on vahel nagu üks kord kuus või kahe nädala tagant. Meie Eesti eestlaskond on väga entusiastlik, väga eestimeelne. Nii et see on, ütleme, üks suur positiivne nähtus, mis meil siin on? Kas te arvate, et teie, eestlased on entusiastlikumad, kui näiteks mõne teise linna? No teate, see laama ei taha päriselt öelda, aga ma ütleksin osaliselt sellepärast, et meie grupp on suhteliselt, mitte suur, tähendab, no praegu on võib-olla seltsi 200 liiget, aga meie korraldasime 30 aasta eest siin Esto mis oli päris suurettevõtja suhteliselt võrreldes, nagu, nagu Toronto, kus nendel olid tuhanded ja meid oli ainult mõned sajad ja meil läks üritusega hästi läbi nagu näitab, et meie inimesed olid väga asja juures. Te olete tagasihoidlik, jätsite mainimata, et see muusika poole oli vist teie õlgadel vä? Ja Esso muusika külg ja mul oli mina ja siis oli dirigent Aavo Birkhoff ja vioolamängija Endel kala, kes on nüüd surnud. Korraldasin ka noorte kontserte. Tavo Pirkas, korraldad sümfooniakontsert ja see oli küll ja see oli mulle suureks elamuseks, nii et see oli väga hea. Lisaks sellele, et te mängite kirikus või olete mänginud ja andnud klaveritunde, te olete olnud ka klaverisaatja, kui Eesti lauljad on käinud, kontsert. Väga paljudele, väga paljudele ma olen paljusid saatnud Nathan põldu. Helmi Aaronit. Ma olen saatnud, ta ei saagi kõiki neid üles lugeda, sest neid on nii palju olnud. Ja muidugi ma olen ise Cavenginud siin Baltimore New Yorgis, ma olen ka soolosid esitanud aktustel ja professor Aavik saatis mulle alad, mida ta kirjutas, mida ma mängisin ette siis helilooja Kaljo Raid kirjutas mulle palad, mida ma esitasin. Nii et tegelikult ja mul on siin muusika on muidugi olnud suureks suureks toeks mulle siin. See on olnud toeks, aga see on olnud teie leivateenimise vahend. See on õigus, aga mul on siiski õnne olnud, et mul oli abikaasa, kes hoidis siiski seda põhilist leiva teenimist ise ülal, aga mul oli muidugi väga hea ja ma sain palju oma rahaga, ma sain kaasa aidata ja palju eestlusele annetada, see oli minu peamine mõte. Te mõtlesite oma abikaasat siis, härra Sahharskina. Nonii, mis te olete teinud selle eestluse põllul? Ma eestlase põllul, no mis ma teinud olen, ma ei saa endale väga palju nagu kriiti anda eesti keeles krediiti, mis sa oled kindlasti vale. Aga ma olen püüdnud teha, ma olen palju püüdnud annetada ja ma olen muidugi üks asi mane toetanud kõiki eesti kirjanduse ilmumist, kõik, mis siin välismaailmas on ilmunud, ma olen tellinud kõike ja olen ka kõike lugenud, mitte vaatan, mõnedel on riiulitel paljud raamatut, nad ei ole seda. Mina olen lugenud ja minu elasin oma ema-isaga, minu ema oli samasugune entusiast ja nii kui tulid Eestist esimest korda loomingut ja koli Krossi kolme katku vahel loomingus, siis meie emaga vaidlesime, kes võib enne lugeda, sest me olime niivõrd entusiastlikud ja olime vaimustuses, kui me esimest korda lugesime krossi sellepärast endale saime neid raamatuid ka Eestit, mis olid natuke propagandamaitselised, aga nii, et see oli meile suureks elamuseks. Niisugune kontsert, kus keegi eestlane esineb lauljana ja tee siis saadata, see on tavalisest siis mingi laktusele. Sona aktusel või on olnud ka üksikkontserte New Yorgis näiteks oli Dan Põld, kahjuks ta ei ole Eestis. Siiski tema nimi on nüüd Eestis tuntud, aga tema andis palju kontserte New Yorgis, ainult soolokontserdid ja mina saatsin teda ja oli ka teisi. Näiteks oli üks Helmi Aren, lauljanna üks lauljanna oli Ellen valt saar ja nii et ma olen nendega nagu terve kontserdi läbi teinud. Ma sain ta jutust aru, et teie abikaasa, kes küll aktiivselt eesti keelt ei valda, toetab teie neid üritusi, aga ma tean ka seda, et teil on olnud kokkupuuteid huvitavate eesti kultuuriinimestega siin, Ameerikast. Seda küll ja mul on imekombel mul nende hulgas sõpru. Me oleme väga sõbra ja sellepärast ka, et meie kodu, kui ma elasin enne abiellumist New Yorgis oli väga avatud. Kõikidel minu ema oli väga suur entusiast, kõikide muusikud ja kirjandi ja kõik külalised tulid ja professorid kaugemalt külla. Neid kõiki kutsusime enda juurde, nii et meie kodu oli selles mõttes väga nii nagu soodne, et seda arendada. Seda tutvustjani. No siin sobib ära öelda, et teil on kaks venda, üks on filosoofia, elab praegu Eestis. Tema Vootele Vaska ja temaga oli nii, et tema just pensionile, kui Eesti sai vabaks ja kui siis keegi hakkas küsima, et no kuhu sa nüüd elama asuda oli üksik ta oli, ta ei olnud abielus. Ta ütles ta, kuhu, loomulikult Eestis, see oli temal niivõrd loomulik ja see muidugi rõõmustas mind ja mu vanemat venda, kes me siin oleme tema, nagu meie esindaja Eestis. Aga teie vanem vend, tema on tamist põhjapoolsed. Tema on päris põhjas, elab Kanada piiri lähedal temani keemiaprofessor kaua aega, nüüd tema on üksik, tan lesk ja tal on väga raske seal üksinda seal lume sees tal on, tal on viis last, aga kõik on kaugemal. Kutsuge ta siis siia pooltimoori, siin on lämbe ja palav ja niiske. Tema ei taha tulla, ta armastab oma kodu, tal on nii suur kodu seal ja kõik see ümbrus ja ta on seal juba nii kaua elanud ja ta nii et tema on väga, aga me oleme väga suures kontaktis. Ma pean ütlema, kahjuks kuigi Baltimaades on palju vestlusi. Aga kui me tahame kirjandusest rääkida Nonii aga üks inimene, tõeline luuletaja ja teie kirjanduse huvilisena olete temaga kokku saanud ja kokku puutunud, ei olnud kontaktis. Ivar Ivaski ka, millal te saite tuttavaks? Me saime 53 ja helilooja Kaljo Raid, temal oli kontsert ja mina külastan seda kontserti Minneapolises ja tema viis meid kokku juhuslikult. Ja me saime kohe kontakti, eriti ka muidugi tema abikaasaga, kes on lätlanna, aga nüüd ta elab Lätis ja tema on väga tuntud Läti luuletajad ja tema on tõlkinud ka eesti luulet. Nii nagu Ivan on tõlkinud ka mitmes keeles on tõlkinud eesti luulega teistesse keeltesse, nii et nemad olid meile väga head sõbrad. Kuidas teie kontaktid ja sidemed jätkusid, rääkige sellest koer üksikasjaliselt. Meie sidemed jätkusid, nii et nemad elasid, Minnesotas käisid igal suvel Soomes ja iga kord, kui nad meile tulid, muidugi meie kodu oli heal meelel avatud neile Nad peatusid paar päeva, siis läksid Soome tulid tagasi ja siis me saime sel teel väga suurteks sõpradeks. Ja siis muidugi nii, kui Ivar kirjutas mõne uue luulekogu, ta saatis mulle. Ja siis ta alati küsis loomulikult minu suhtumist sellesse. Ja mina muidugi olin väga ettevaatlik sellepärased, Ivar ei armastanud kriitikat. Seda ütles ka tema abikaasa, kes oli väga tore ja ta ütles, et Ivari armastanud palju kriitikat. Aga tegelikult muidugi. Ta palus, et talle öelda avameelsed, tema luules on väga palju ka autobiograafilist ja kuna ta veetis suvesid Eestis nii, et temal on paljune suvedest või kui ta veidi Eestis ja muidu tal on palju Soomest, et nad olid väga soomeentusiast. Huvitav, nad olid taimetoitlased, aga soomes nad hakkasid ka kala sööma ja siis pärast jäid selle juurde. Iga aasta hiljem nad elasid Oklahomas, kus Ivar oli professor ja tema asutas selle nõndanimetatud Forin, Litertšetud. Nagu ajakiri, mille nimeks pärast soni Vuksab rood, kus ta avaldas neid arvustusi kõikide rahvuste raamatutes ja vene ajal ta isegi värbas eestlasi, kes kirjutasid arvustusi neist raamatuist, mis ilmusid Eestis, nii et see oli nagu tõesti nagu akna avamine eesti kirjandusele välismaailmas. Mina küsiksin praegu ikka rohkem temast kui inimesest, tema käitumisest, tema harjumustest nõksudes. Ta oli ääretult entusiastlik, ma võiks öelda, ta oli põnev inimene ja tema ettekandev viis laval oli nii, kui ta rääkis oma luulest, mida rääkis ka kellegi teise luules oli niivõrd haarav, et need, kes ei olnud sellest huvitatud, pidid kuulama, ta pani inimesed kuulama. Ja siis ta hakkas ka viimasel ajal maalima ja see oli teine asi, kus ta tegi omale, korraldas väiksed näitused, aga siis ta oli samuti väga kriitiline. Ta tahtis, et neid väga kiidetakse. Võib-olla see on üks paljude loojate tunnus välja. Aga, aga tegelikult ääretult truu sõber, nii et ta hoidis meiega kontakti kogu aeg ja ta oli niivõrd entusiastlik, kui ta meile tuli, ta pidi alati lugeva mõnda luuletust, võib-olla mitte iseenda omad, neid tai pressinudki väga pääl, aga kellelegi teise ja siis oli uus, minu ema keetis suppi ja Ivar sõitis selja taga ja luges mu emale venekeelseid luuletusi ja ema liigutas suppi. Pajas venekeelsed avaldus vene keelt, tema valdas vene keelt ja minu ema on Venemaalt pärit ja tema oli suur vene kirjanduse austaja. Tiival luges talle venekeelseid luuletusi. Kuidas Ivar Ivask nägi enda tulevikku ja eesti rahva tulevikku ja oma loomingu tulevikuga ka siis, ütleme siis Eestis? Tal olid nad halvad kogemused esimest korda, kui ta Eestisse läks. See oli, võiks öelda siiski ülemineku ajal, siis nad vist konfiskeeriti, mis ta kaasa võttis mitmeid ja tal oli ta kohtus kõikide nende eesti luuletajatega tol korral, aga ta tuli tagasi väga nördinud. Ta rääkis meile. Aga hiljem ta käis veel, ta suri 92, nii et ta tegelikult ei saanudki palju. Ja neil oli see asi veel, et nad olid, pidid minema pensionile ja siis nad muidugi oleks tol ajal olnud Eesti ja Läti vaba. Nad rääkisid, et ei tea, kuhu me läheks. Nendele väga meeldis Iirimaal ja siis nad elasid seal muidugi Iivar suri seal ja siis nendel jäigi nagu see asi täielikult otsustamata ja Astrid läks Lätisse ja tahtis tingimata ta maetaks Rõngu kalmistule, kus nende perekonna matusepaik ma käisin ka, seal on üks suur vaas ümber ja üksikud hauad seal ümber. Ma ei tea, kuidas ta nüüd, kas ta mõtles palju, mis ta luuletusest hiljem saab või seda ma tõesti ei tea, aga ta temal oli ka muuseas võime suuri ja pikki kirjavahetusi pidada. Tal oli üks huvitav kirjavahetus professor arasega, mis on käinud Eestis ilmunud paari aasta eest. Ideed ja tema oli väsimatu kirjavahetaja ja ta otsis, tutvusid moodus Marie Underi ka. Ja peale selle muidugi kõikide väliskirjanikku, ega tema oli väga huvitatud austria kirjanduse, seda teie oma doktoritöö isegi Hoffman slaidi peale ja siis ta oli Austrias nadolid rollis, sabatika laata ja ta käis Viinis ja nii ta tutvus seal liini kirjanikega ja nendega, ta pidas kaua-kaua aega juttu ühendust, nii et tegelikult tema oli väga laiahaardeline. Ja nüüd peate teie kirjavahetuste Marisega Lätti. Ja kirjavahetust ja, ja telefonikõne, et mina ei ole saanud oma juurde minna, mu vend käis tema juures. Tema on ka Lätis väga hinnatud praegu ja tema tõlkinud ka eesti luulet ja tal on ilmunud mõned raamatud läti keeles. Mis keeles te kirjavahetust? Peate assortii varsti ka eesti keeles, aga ma olen märganud, et natukene tal ei ole kellelgi ka eesti keelt, räägime natukene nagu hakkab ta mõni mõningaid sõnu otsima, aga tema keel oli väga huvitabki, temal olid kõik need uuemad sõnata, valdas neid kõiki diivara liidal, et tõesti hea treeningu andnud. Nii et, et tema on väga, väga tore. See on teile väikseks toeksin, jah, kindlasti. Kellest te tahaksite rääkida kultuuri ja loomingu inimestest eestlastest? Ma räägiksin natuke Ella ilmakus, kes oli meil väga tuntud tantsijanna ka ühtlasi ta oli ka kirjanik, ta on avaldanud kolm raamatut, autobiograafilised ja tema oli muidugi Euroopas väga tuntud tantsijanna. Tema jutu järgi ta käis ka Eestis, aga Eesti kriitika oli natukene mahategev ja see teda väga häiris. Ja siis ta jäigi euroopasse ja ta oli peale selle üks tohutu eesti patrioot. Kas publik võttis teda hästi vastu, kas saalid olid täis, Eestis? Eestist ja tema seda ei tea öelda, minu ema käid, ütles, ronid küll, aga mitte nad ei olnud nii vaimustuses. Ta oli väga heas sõpruses nagu Gailiti ja Tuglas. Ega temast tehti Eestis ka väike näidend. See varjus teater tegi temast näidendi. Aga ma ütleksin tema kohta, et kui ta tuli paguluse, tema põgenes, mida ta tegelikult ei põgenenud, ta läks Prantsusmaale. Et saada peale sõda püsivat elukohta ja ta fiktiivsed, abielus grantusega, aga siis ta tuli kohe Ameerikasse, nagu võimalus oli. Siin tal oli väga raske, mis juhtus, tal ei olnud mingisugust sissetulekut. Siis Me moodustasime ühe grupi eestlastest umbes pool tosinat. Toetasime teda järjekindlalt. Ja tema siis muidugi pidi, et saada siinselt riiklikku toetust, pidi töötama kaks aastat vaimuhaiglas, saada väikest pensioni. Tema oli väga omapärane, tema oli ülientusiastlik ja ülielav, tema iseloom oli täitsa mitmes suhteliselt vastandlik. Tali võis olla väga rõõmus, väga tore ja teised põlvini maas. Temaga oli tegelikult võrdlemisi raske läbi saada, aga kui ta teda tundsid, siis ta oli haruldane sõber kuni elu lõpuni. Ta oli meie sõber, aga tal oli väga kurb elu lõpuna tema New Yorgist ära minema. Tema oli huvitatud sellest, mis nimetatakse Christian Science, mis on, ta oli Eesti luteri kiriku liige, aga väga huvitatud idama uskudes ja siis keegi muretses talle Wisconsini osariigis väga ilusa koha ühes kodusisuses, nagu mis on sinnetavad nagu hoolduskodus Pansonaadiks ja panin sõnad ja väga-väga tore, kõik oli hästi, ta kirjeldas neile, aga siis ta jäi haigeks ja nende usk ei luba arsti. Siis ta tahtis minna haiglasse arsti juurde, nad viskasid ta välja ja viskasid ta välja, nii, tal oli, pension oli ääretult väike, siis pandi teda kõige hullemasse nende vaeste vanadekodusse. Ja siis seal oli üks eesti proua, kellega ma sain kontakti, kes käis teda järjekindlalt vaatamas. Ja lõpuks ta oli väga viletsas olukorras, ta suri seal ja siis oli veel see asi, et tema tahtis saada maetud Eesti, seda mulle alati seda rääkis, ta ütles, et sa hoolitseda selle eest, aga see koht, kus ta oli, see oli ainult vaeste inimestel, see hooldekodu, säält nemad tahtsid tuvastada ja tahtsid sinna kohe sellepärast, et nendel oli, see oleks liiga kallis. Nad ei tahtnud meile kasvada, seda urni. Aga Eesti saatkonna vahendusel ma sain siiski, et see urn saadi välja ja saatsime ta Eestisse ja ta on maetud metsakalmistule. Nii et tema süda on rahul ja rahuni minus, aga tema õel läks väga halvasti. Väike märkus ka, mis on huvitav, Nad olid kaksikõed. Mõlemad elasid Ameerikas kunagi kokku ei saanud, ainult oli kirjavahetuses ja ütlesid, me oleme vaimselt koos. No kas oli nii, et üks õde oli edukam ja rikkam kui teine, kas see oli põhjus vä? Üks põhjus oli see, et Ella oli muidugi edasi jõudnud, aga teine õde tema jutu järgi oli lapsena olnud kopsuhaigused või isegi võib-olla meningiidi. Olin natukene nagu jäänud, nii töötas kellelegi juures, oli lihtsalt nagu majahoidja. Aga nüüd tantsijana, kui hästi läks tal siin Ameerikas, kui paljude sai esineda, kui palju ta sai tunnustust. Väga õigus küsida, sest tema tuli siia ja ta tahtis muidugi, et midagi, nagu ta oli 60 alguses, kas 60 263 tahtis natukene, et noh, siiski võib-olla saab teenija isegi ja mina ei tundnud teda, ma teadsin, muidugi Ilvak Läksin sellele etendusele, ma olin ääretult pettunud, sest ta ei olnud enam see, mis ta olevat olnud ja aga varvustus kirjutas muidugi ka ikkagi natuke, kiitis teda, aga, aga üldiselt see oli nii, et see oli väga vale samm, nii et ta enam ei esinenud. Ta sai siis ise ka aru, et 62 aastaselt ei alustada karjääri Ameerikas. Ta sai sellest väga hästi aru ja tema tugevuseks olevat olnud käed just käetehnika. Ja tal oli üks kuulus tants, mida nad nimetasid leek, mida ta tantsis üle, oli väga kuulus. Aga siin muidugi ei tulnud välja, võib-olla ootus oli liiga suur ja nii et, et mina isiklikult ütlen, et ma olin pettunud sellest Kas talle seda ambitsiooni, et hakata õpetajaks hakata koreograafiks seda ei olnud. Tema ei hakanud sellepärast et ma arvan, et Ameerikas oleks võimatu, siin on juba kõik, ütleme nagu New Yorgis tulevad kokku ja üle maailma. Ja mingi õnnetu immigrant tuleb siin, üritab midagi teha. Ja ei, no nii, et ta ei mõelnudki selle pääle. Muuseas, tema pidas loenguid Eesti majades, mina korraldasin talle Baltimas, New Yorgis, tähendab igasugustel teemadel, tema oli mõnikord ka usulistel, idausulistel teemadel või siis ilus, tema oli ilukummardaja, pidas nagu ettekande ilu tähtsusest või midagi niisugust. Mõnes mõttes õnnelik, mõnes mõttes õnnetu inimene, õigus, täiesti õigus ja. Proua Juta, kas me räägime verest inimesest? Valige välja. Alexis ranitist rallit oli jälle väga omapärane isik. Tema oli tegelikult muidugi luuletaja, aga ta oli ka kunstiajaloolane. Ta töötas New Yorgi raamatukogus talisele Ida-Euroopa kunstivarade autor ja pärast Aliaili ülikoolis ja ma pean ütlema, üks asi, kui ta oli Eili ülikoolis siis tema aitas palju selleks kaasa härra saatva kutse ilmuda eesti sõnastik, tema korraldas seal ja nii, et temal oli suur teene seal. No seal oli küsimus rahast lihtsalt nõudis palju raha. Ja nõudis raha, aga ta sai raha sealt abiks ja nii et tegelikult temal olid ääretult tutvus ja ma ütleksin tema iseloomu kohta. Tema oli väliselt niivõrd vaikne ja niivõrd tasase jutuga, et te arvasite, et tema ei saaks midagi, aga tal olid niisugused sidemed kõikide Euroopa kuulsustega, kirjanikatega, muusikutega, ta oli täiesti. Ei võinud uskuda, mis temaga juhtus, Ani noormees ja läks Lätti. Ta oli vist 26 aastane, abielus Läti ooperiprimadonna, aga kes oli 16 aastast temast vanem. Ja siis ta jäi vahepeal natuke läti rabandus Leedusse ja ja siis tema siis nad emigreerusid. Muidugi, see proua oli pagasis vanem, ta ei olnud enam esinejaga, tema töötas Leedus ka natukene nende diaatri taaniliste punaselt mingil alal, ta töötas seal isegi kirjanikkude leksikoni, seda võib kõik vaadata. Ja Siidad emigreerusid Ameerikasse ja proua rannid töötaks raskelt ja rannitise hakkad õppima veel, nii et tema, see proua, tõesti, ta oli temast palju vanem, aga ta oli tõesti aitas teda palju. Tegi, lihtsalt töötlemista, tegi tema oli ühes restoranis lihtsalt nagu mitte nõudepesija, natuke parem. Tali seal ühes suuremas New Yorgi restoranis, töötad seal, ma ei mäleta täpselt, mis ala, aga meie pidasime väga suurt sõprust selle prouaga ka, nii et mina tegelikult tutvustasin Ivaski diaranniti, ta tahtsid tuttavaks saada, kuna mõlemaid tundsin. Ja siis ma viisin, kui ta peaks ütlema ranniti kasuks, seda tema oli väga huvitatud noortele tutvustama New Yorgi kunstikogusid. Mina sain ka nii palju temalt õpetust, Aviidne, kes soovis lisada igale poole ja tutvustas. Teine asi oli ka väga suur Essteet. Temal oli alati, et kõik pidi olema nii väga ilus ja kõik nõnda edasi ja siis ma mäletan, kui migratsiooni tali suur, siirad Jaustajate kirjutas palju luuletusi kiiraldis. Ja siis, kui Wiiralt suri, siis ta ütles mulle, et teeme mälestusõhtu, aga meie juures ta teadis, et meie olime väga valmis alati midagi korraldama teie kodus, meie kodus. Ja siis ta ütles mulle, et ma mäletan, kui ta enne seda ta ütles mulle, et paneme küünlad kamina peale nii, ja niin, kuidas panna. Aga see oli ka muusikat. Mul oli õnne, et mul oli alati muusikutest sõbrad, mul oli sõber Kaljo raighealist, kes oli Torontos, suri nüüd surnud siis viiuldaja Valdeko Kangro, kes on ka ühtlasi pastor, kes on praegu 91 aastane, aga ikka töötab ameedikasse veel pastorina. Tema oli konservatooriumis, nad mõlemad olid konsulatoorides, nii et meil oli alati mingi kirjandusõhtu, meil kodus oli, alati oli muusikaga, et see oli tegelikult üks suur pluss. Wiiralti õhtu sujus hästi. Õhtu läks väga hästi, nii et, et siis muidugi tema Aledki Canitlejas ettekandega eraldi. Ja siis ma kutsusin huvitav igasuguseid inimesi, kes võiksid olla huvitatud sellest ja see oli väga, tõesti väga hästi, on minu ema muidugi oli see, kes tegi siis kõik pirukad ja koogid ja küpsised ja nii et mul selles mõttes oli, oli väga hea. Kuidas ranniti elu lõpp kujunes? Elu lõpp, oli ta, nii, tähendab tema lahutaks sellest rauast kui ta Jeilis saia ta tutvussi eelis ühe teise, see oli yks Tšhehhi proua, kes oli ka tähendab seal üks õppejõud ja nad abiellusid ja nad on väga kena, proua õppis eesti keele rannid, õpetas temal eesti keele ja nad tulid meile külla, kus ma elan Baltimaadesse. Ja siis proua rääkis eesti keel ja niivõrd ranni Donaldas jälle väikse kirjandusõhtu. Ja siis jäigi, nad olid, elasid, tähendab, seal jäilis ja siis lõpuks see proua, temal oli koduLongaylandi, ta tuli vahepeal koju ja Ränid jäi üksinda sinna, 84. aastal rannid suri, ta suri lihtsalt üksinda, lihtsalt voodis, nähtavasti südameatakk. Nii aga see leedulanna, kui rängalt ta elas. Leedulanna elas rängalt üle, aga rannid aitas teda, nii et ta elas pärast taloni pension, Jeraanid aitas, toetajad ja fännid oli siiski väga suuremeelne, tema suhtes rahaliselt toetas ja rahalisest ja aga see, proua, minu ema oli temaga kontaktis veel, kuna minu ema ei räägi inglise keelt ja see proua muidugi loomulikult vene keelt minu ema rääkis temaga Venegi, need ained väga heas sõpruses ja üks teine asi veel huvitav rannid kirjutas, kui meil oli esto, tema kirjutas troloogida, tahtis kirjutada, mida loeti siis ette, kui meil oli Esto avamine ja ranniti luuletuse, ta kirjutas, ta pühendas ühe luuletuse minule, tamp kõikidele, põletas luuletusi. Ta muutis neid luuletusi pidevalt ja see proloogsja saed läks nii mitmes läbida, saatis jälle netti seal, temal oli väga tähtis sõnade ilu, vahel oli nagu see sisu oli natukene nagu ähmane aga siis just see iluuudiseid, uusi sõnu, Wiedemanni, kus ta kõike, Aaviku tali, kas väga suur sõber Aavikuga. Aga temal oli paljude eestlaste seadus, vastuseis, ütleme nagu nende kirjanikud. Aga põhjus, põhjus, teatemaid tea, aga nad läksid Ivaskiga isegi läksid raksu. Ma arvan, et võib-olla lihtsalt kadedus. Aga ma tean, et Underi austaja välissuur talis suures sõpruses Underi Jacksoniga nemad peale ei vaadatud väga hästi, muuseas, temal oli samuti ema, oli eestlane, isa oli venelane. Et tema hakkas eesti luuletajaks. Nii nagu Ivask, Madis ka kahe rahvusvahel ja tema alati toonitas muidugi oma ema eestlust, et mu ema on pärit sealt, kus Kreutzwald nii et alati ei saa nagu toonitas. Nii et see on tema lugu. Aitäh Velis, eestlane Juttavas harski selle meeleoluka jutustuse eest. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja mul on lõpuks öelda veel üks teade. Ootamatult üles kerkinud majanduskriis tähendas paljude asjade hulgas ka seda, et see oli maailmapildisarja viimane saade. Uuest aastast kuulete varasemate saadete kordusi.