Reisimees maailmapressist jooksis läbi teade. Nüüdsest alates on põrgu külastajatele lahti. Võivad minna ärimehed, turistid, ustavad hinged sugulastele külla. Viisa saamisega on pisut tüli, maksab kolm tilka verd. Valuutat vahetatakse piiratud koguses. Käibel on kollased, kaselehed, maapealsed ei kõlba, igal on saatanal näopiltuudishimulikke, kokku voolas põrgu, konsulaadis ei lõppenud järjekord. Läksin minagi, et külastada patukotist, sõpra. Tee kulges mööda pikka tunnelit. Toll soris läbi mu viimase hingesoppi. Piirivalve lõi templi otsaette. Kui tagasi tulin, olin märgitud mees. Reis suurendas naabrite huvi mu vastu. Küsisid, kas ma ei tahtnudki sinna jääda. Tõlge. Seal lendas üks ingel, mu jalutsis. Kohkusin tiibade kahinast hingele oli kaval lapse nägu, ta ütles salga maha oma eilne heategu. Ei mäletanud end midagi erilist olevat korda saatnud. Ja ilu on avalikud, võtsin ingliga vaielda oma kuritegusid, salgad maha. Mina pean loendit, teatas külaline su lahkuse leht sai parasjagu täis. Kantseleis on plankettide puudus, taevased paberivabrikud streigivad, nõuavad järgmist õndsuse, sest et eks meiegi bürokraatias ole kõik reglementeeritud. Selge. Maapealsest keelest sain kohe aru.