Ma ei kirjuta luuleta suvest-sügisest talvest, kevadest, loodusest ega inimesest. Ma kirjutan kirjutamisest, luuletamisest endast. Ma kirjutan luuletust, kuigi ei oska. Ei oska tõesti. Oskaksin, saaksin seda alati, teaksin ette, mida kirjutan, aga ei tea. Tuleb, mis tuleb, vahel jääb tulemata. Ma ei tea, mis see on, mis või kes toob meelde selle, milles ta alguse saab. Olgu see lind või liblikas, naine või laps või sõna. Midagi, mida märkad ja näed tõelisemalt kui muidu. Seda ma ka ei oska, vahel see lihtsalt õnnestub. Ma ei oska juhtida oma silmi ja meelt, ma ei tea, kes või mis neid juhib mis juhib märkamist, arusaamist. Kui ma midagi oskan, siis ehk märgata seda märkamist, hoida nägemist kinni. Kui see ongi oskamine, võib olla vastupidi. Võib-olla tuleb luuletamine hoopis oskamatusest. On üks eriline sort oskamatust ja seda on hoopis raskem õppida kui oskamist.