Kirjanduse. Meie pühapäevasarjas kirjanduse tähestik on kätte jõudnud järgmine vestlus kahe mehe vahel, kes koos läinud ülikoolis ja tuttavad olnud juba varemgi, üks neist palju sügavamalt kündnud filoloogia põldu, teine rohkem kõrvalt jälginud Peeter Olesk ja saatejuht Mart Ummelas, me oleme kahel korral rääkinud lõbusatest asjadest, aga lõbusatest vaid väliselt. Sisuliselt iga komöödia ju sisaldab ka oma väga tõsist allteksti ja sõnumit. Püüdjaid tehakse ikkagi selleks, et midagi inimeste väärtushinnangus või suhtumistes muuta. Sa ütlesid eelmine kord, Reuter, et me võtame nüüd ette ühe mehe, kelle nimi algab L2. Väga hea, kelle teos algab B tähega? Natukene luiskasime, sest tegelikult teos algab V tähega. Ja see teos on nüüd tõesti see, mis on kirjutatud oma aja probleemidest. Aga mida võib nüüd tõlgendada jällegi tänase päeva tasemelt küllaltki teravmeelse ühiskonnakriitik. Nii et mitte kuulajat segadusse ajada, alguses öeldud, et kui me alustaksime kirjanikust, siis juttu tuleb pardi Liivesest kes sündis aastal 1009 29. Suri aastal 1992. Kui me aga võtame kõne alla tema teoste hulgast ühe, siis see on Viini postmark ja minu puu tähendas selle pealkirja. Seda põhisena ehk kihlveoobjektiks kogu näidendi vältel on just nimelt Eviline postmark. Silla blokk oli selle nimi väga haruldane. Trükitud vähe. Ja peategelase Martin rolli Velikije Luki kaaslane, teise sõnaga Eesti laskurkorpuse võitleja Tõnu uppi tahab seda iga hinna eest endale. Sest tema on koguja. Ja kihlveo määraks on siis see, et Martin roll peab olema ühe päeva Valtel aus, aus, jäägitult aus, selle päästet. Vähe sellest, et Veliki Luki mehed ei saa valetada, vaid ka küsimuses on kollektsiooni täiuslikkus ja seda viipab OK, plokkida Tõnu uppi kohe jäägitult. Vot siin ongi nagu kahetine asi, et ühest küljest me räägime aususest, mis on kahtlemata väärtus igas ühiskonnas ja teisest küljest see niisugune ideoloogiline ütlemenskele ilustus seal ümber, ehk siis Velikije Luki poiste niisugune eriline Morales lõppude lõpuks ega siis see ei tee ühte inimest ausamaks kui teist, aga seda oli ilmselt vaja selleks, et see tükk lavale tuua, et see läbiks tsensuuri. Võimalik, aga võimalik on ka ettevaatlikum tõlgendus, tõenäoliselt on see ainukene komöödia, kus luuki poistest üldse huumoriga kirjutatakse. Muidu olid Lukjal ainult kangelased ja nüüd korraga ka tavalise elu tavalised kodanikud, kes on hädas oma lastega oma eraeluga, kõige muuga. Ja korraga on just nemad esiplaanil ja rõhuvad sellele, millest ajalugu vaikis hoolega. Nimelt tuleb olla aus. Muidugi, me peame siin silmas pidama, millal Liives selle kirjutas, see oli 60.-te aastate algus, oli see kuulus sulaaeg Hruštšovi aeg kui toimus ühiskonnas nagu teatav väärtuste ümberhindamine? Seda küll, aga see ei olnud puhtalt ainult eestikeelse probleem vene autoril. Vladimir vōi Novitšil oli teos pealkirjaga tahan olla aus. Ja muide, on see ka Eesti teleteatris omal ajal ette kantud. Niiet headus aususe järele, ootus aususe järele oli väga suur, siin võetakse aususe mehhanismi vundamendiks mitte see postmark ise vaid et kas sa tõesti suusad aususe kehtestada kõik Nende jaoks, sest selle aususe nimel, mida kihlvedu nõuab, läheb Martin roll, juba see perekonnanimi ise on teadlikult ambi valil roll, roll, funktsionaalne. Ta peab selle aususe nimel minema ka enda kallale oma naise kallale, kes on kahjuks vana sahkendaja harjunud sellega. Ta peab minema sellega oma ülemuse kallale Valdeku Sauluse kallale, kes on peainsener ja sahkerdab samuti ja kõik see on juba vanast restoranist teada, millega sahkendatakse oma tütre kallalesauruse sekretäri. Nii, ja, ja siis on veel kukile Majaomanik nimega riitsinus, kes on ka üks suli, ausaid inimesi tegelikult ei olegi. Peale Martin rolli ja siis tema sõjakaaslase uppi. Kusjuures Martin rollis saab aus inimene nii-öelda mängult. See on iseenesest väga paradoksaalne olukord. Mängult pead sa ütlema seda, mis tegelikus elus oleks norm, et oledki aus. Aga mis siin toimub? Siin toimub see, et, et niimoodi lunastatakse üks, üks ta pat, kui sa oled kogu aeg valetanud, lõppude lõpuks ei ole Martin roll mingi karjerist ta kastivabriku meestel. Niisugune kastivabrik oli Tallinnas Pärnu maanteel tõesti olemas kalakombinaat vana dünamo suusavabriku kõrval, sest oli ühine puuladu ja raudteelt ma vaguneid lükata. Ja see martin roll siis on seal niinimetatud keskastme ülemus ja harjunud valetama ja näeb seda, kuidas töö, mitte ise tule koju, vaid kõikumist töölt krahmata jõuab kellelegi koju ka saadud see et rollile, kes elab, eks ole. Eraomaniku ja väga suure üürinõudja juures saab ka justkui endale riigi poolt antud korteris selle arvelt, et vana pensionieelik kolleeg Anna visatakse järjekorrast minema. Niikuinii sa sured, aga meil on vaja siin Martin rollist lugu pidada ja seekordsed läheb talle. See on ühiskonnakriitiline, seda võib vaadata ka kui olmesatiiri me teame, et kogu nõukogude aja ju ilmus ajakiri piker, kus oli pidevalt olmesatiiri, aga kas see Ardi Liives lugu ja kui me vaatame ja mõtleme tagasi ikkagi selle lõpule, kus Martin roll ju ka tegelikult, et saab aru, et see Ühe päeva ausus on, ei ole mingisugune tegelik ausus, eks ju, et isegi toimub ju ka konflikt tema ja selle Velikije Luki kaaslase vahel, lõppkokkuvõttes Martin Roll tahaks nüüd saada tõesti ausaks selle sõna otseses mõttes. Et kas seda võib pidada nüüd niisukeseks teravaks sotsiaalkriitiliseks teoseks või oli see ikkagi kaasaminek? Üldise sellise konjunktuuriga ja võib-olla Ardi Liives tahtis lihtsalt sellega teenida olemasoleva võimu kannuseid. Alkohoolik küll, aga mittekarjadest. Samas see, miks ta niisuguse aspekti valis, kuulub igasuguse korraliku dramaturgia juurde. Näidendi vältel peab tegelasega ükskõik kes on midagi muutuma. Ta ei saa olla tüki lõpuks seesama, kes ta oli, tüki alguses võtame uuesti kõne alla Shakespeare'i Hamleti, kellest oli eelmises saates juttu ka Hamlet, muutub see, see, kes otsustab elust lahkuda, ei ole enam kõhkle ja kas see meile meeldib või mitte, see on hoopis teine küsimus. Ja täpselt niisamuti ka ka roll peab muutuma, ehkki rolli sellisest jääb. Ega siis Martin Rolli ei vaheta nii-öelda ametitega leiba. Et see näiline ausus peaks nagu üle kasvama, tegelikuks, ütleme inimlikuks aususeks, see oligi isiksuseomadused. See oligi 60.-te aastate alguse Hruštšovi viimase perioodi üks võtmeprobleeme, et räägime siis asjad lahti, see on näiteks joonud solfenitseni loomingu puhul võtmeteemaks. Tunnistame seda, mis Gulagi arhipelaagist tegelikult juhtus, see on olemas praegu küllalt unustatud vene luuletajal Aleksandr Vardovskil, kes oli ise üks sulaideolooge kuid kirjutas niimoodi, et see mõjutas ka teisi ka eesti autoreid. Nimelt et väga tihtipeale meid kammitseb niinimetatud sisemine toimetaja seal Fandowskil läbiv motiiv, Tandowskinud tõlkis eesti keelde August Sang, kellel on see ka originaalsete luuletustes sees. Sisemine toimetaja või sisemine tsensor paneb kriipsu peale sellele, kus inimeses ausus hakkab kulmineeruma. Ühiskond lepib pigemini valega kui karmi tõega. Samas Martin rollega Tõnu uppi ei lähe riiki kukutama. See, millele tähelepanu juhivad, on ju tegelikult noh, väga suured ülburit ütlevad minule siis vene keeles seal suhteliselt kõrvaline, nad ei ole mingid radikaalid. Ja meil on seal aus miilits, kes võtab ära siis selle tehase väravas selle välja viidud, mis seal oli, ma ei mäleta mingisugune mida see perenaine seal ära kandis oma tehasest, nii et selles mõttes see aus miilits on seal olemas, muidugi. Nii, aga kui me paneme kõrvale need tükid või need teosed, kus tõepoolest on tegemist suure muutusega siis sisuliselt tahetakse ju seal seda, et ausus oleks fundamentaalne printsiip. Näiteks katku Villu probleem Kõrboja peremehes. See on Paul Kuusbergi olemas tema romaanis südasuvel, see tuleb hiljem Viivi Luige juures esile. Viiruigest, me oleme rääkinud, see on asi, millest ei saa mööda vaadata ja mille lahendavad näiteks Kitzberg Vilde jällegi täiesti vastupidi, sest mitte aus olemine on korraga kergem. Mida, mida ütlevad Pisuaena tegelased. Ma näen, et iga korralik ärimees peabki olema luuletaja. Ja see on tunnustuseks öelnud irooniaga. Viini postmark on ka hea näide sellest, kuidas üks näidend on jõudnud kinolinale või filmiks saanud ja me teame, et ei möödu vist ühtegi aastat, kui ETV taas ei näita Viini postmarki mõnede pühade ajal. Milles on see fenomen? Tegelikult me oleme siin rääkinud, et see oli väga nagu ühest küljest nagu ajastukeskne teema, et mis, mis teeb sellise näidendi filmina populaarseks ja vaadatavaks ka tänasel päeval, mida seal nähakse? Ja no asjatundja näeb kõigepealt seda, et kui riitsinusel on näidendis tekst siis filmi riitsinus jumala vait. Ühtegi sõna eksponeeritakse üsna vahenädal, on ainult. Sest tema ei mõjuta ausust kõige vähemalgi määral. Ta on olemas, tan nähtav, seda tegelast mängis Andres Särev kuid ta ei räägi selles kaasa, mis puudutab aususe fundamentaalta, ongi niisugune, nagu ta on, tema ei muutu. Muutuvad need, kelle saatus selles mõttes on vaatajale lähedane. Et nagu öeldud, tegemist ei ole mitte tippastme juhtidega, kellel on oma hingelised probleemid, näiteks. Ega Martin Roll ei ütle oma hingekese kohta mitte midagi täpselt niisamuti nagu Vilde. Ütle pisu, anna sisust, mitte kõige vähematki vastu piljonantsi, repliike. Piibelehelt, et mina oma leemia pata tähendab seda murdes sobrada või ringi vaadata, ei lase kõik. No Jüri Järvet muidugi mängis Martin Rolli rolli suureks, see on selge ja me teame sealt veel teisi väga hiilgavaid osa täitis nagu Ervin Aabeli seltsimees tasku ja ja siis Leida Rammo, Klaara Kuke ja need on nagu läinud lausa meie niux kultustegelaste loendisse, aga siiski ma küsiksin, et see on kahtlemata, selles on oma võlu. Aga mille poolest see teema ikkagi on aktuaalne, kas kas see kuidagi ikkagi peegeldab ka võib-olla meie tänaseid suhtumisi võib-olla see aususe teema, mis oli tollal noh, nagu suunatud ütleme, sellise ühiskondliku kokku kahepalgelisuse vastu, et võib-olla tänasel päeval aktuaalne, et miks seda vaadatakse. Ühtepidi ja aga selleks, et oma jah-sõna sulle kinnitada tulen ühe episoodi juurde eraldi. See näidend ongi Ardi Liives kirjutatud Jüri järveti jaoks temale algusest peale ette nähtud olema. Martin Roll. Järvet tunnistab oma mälestustes, et oli väga liigutatud. See on suur au. Samas talise tükk, kuidas ta lugema hakkas, ei meeldinud ja ta ütleb ka põhjus ja kõik vajus kuidagi laiali. Järved tahtis kontsentreerida. Situatsioone siin ju tegelikult kulminatsioon on päris viimane ots, kus öeldakse, et võta oma mark, selle passid seal, kõrvaline asi, võrreldes sellega, et me nüüd hakkamegi Auseks ausalt elama. Ja muidugi on see tänapäevane olukord. Selle päästet katsu sa tulla praegu aususe nõudega välja. Kogu tavaline töötav rahvas räägib sulle söögi alla ja söögi peale sellele, et poliitik on oma olemuselt valevorst ja leiab tuhandeid ja kümneid tuhandeid tõendid selle kohta, et see nii on. Kui ühiskonnas ühe lubatakse valetada siis seal nagu nakkushaigus. Ja, ja selle tõttu see tükk on, on tänapäeval oma sisu poolest kahtlemata aktuaalne. Iseasi, et väljatud üksikud viited Veliki Lukile poliitikat Ardi Liives väldib selleks et mitte jamada mingisuguste keeldudega ja teha siis kogu aeg tüki ümber, kui ta oleks pidanud kogu aeg tüki ümber tegema. Võib-olla oleks kontsentratsioonis võitnud, aga ta oleks kaotanud tohutult ajas, ent aeg luges, sellepärast. Draamateatril oli ka täiesti vastaspoolne kirjanik Egon rannet kellel ei ole midagi komöödia liku. Vastupidi. Komöödia likus ilmub hoopiski Uno lahe voodias Egon rannatile. Nii et Ilmar Tammur tolleaegse draamateatrijuhina leidis ise kaks tasakaalustaja. Paradoks on aga see, et Egon Rannetti tükkides puudub igasugune tõde üldse seadrueeritud seal sealt ei ole midagi ausat lootagi. Mitte ükski tema tegelastest ei vaevu ennast läbi katsuma selles mõttes, mis on, mis on tõde, kuidas, kuidas olla aus ja need Ardi Liives tegelased kummalisel kombel kummaliselt jutumärkides vaevuvad seda tegema. Lihtne inimene. Liivese moraali kohaselt saab aususest paremini aru kui boss. See on ajastuomane seal Nõukogude omana mingil määral. Aga järelikult meie aegu kandub see omaaegne inerts kogu aeg edasi. Muidugi on tähelepanu väärne veel, nagu sa juba mainisid, et Liives on tõepoolest Nende tegelaste nimedega mänginud, et et see direktor Saulus olnud on ju selgelt ka jo Saulased muutuvad või Paulus Saulused muutuvad Paulustakse Paulased Saulustaks, eks see on jälg, piibellik paralleel, tegelikult huvitaval kombel. Siin on Liivesel üks konkreetne kõrvalmärkus. Ta ütleb, et imelik, teil on niisugune antiikne perekonnanimi, aga nii eesti planeestimine Valdeko? Ei midagi Bilbelliku. Tähendab ka ka see kohalik ümber. Muutuja suliks muutuja on ikkagi nii palju sulietta, jääb selleks. Kuigi tema perekonnanimi viitab ümberpöördumise võimalusele. Ardi Liives ei olnud ju komöödiagraaf, lõppkokkuvõttes tal on ikka enamik näidendeid, on siiski? Ütleme tõsised. Ta oli hariduselt jurist ja tõtt öeldes huumorimeelne jurist jätab väga kentsaka mulje kui mõelda, millal Liives lõpetas 53. Sellel ajal ma kujutan ette, andis Eesti juristide hulgas huumorimeelsed advokaati või kedagi muud taolist või prokuröri ikka väga otsida. Prokurörilt kalduvad olema surmtõsiselt hea küll. Ardi Liives oli Õhtulehe kirjanduslik kaastööline, mõnda aega. Ka huumorimeelne ajakirjanik. Nii-öelda avaliku arvamuse osakonnas on väga erakorraline juhtum, teine asi, kui salongi koomikaosakond. Pärast Viini postmark ja tegelikult on ju Viini postmark sisuliselt sissejuhatus nii-öelda Liivese koomilisse perioodi siis tulevad riburada teised ja siis tuleb tagasipööre tõsisemate asjade juurde. Nii et ta alustab seal kurda loogiliselt võttes oleks võinud alles kunagi välja jõuda ja selle tõttu need teised tükid, kuigi nad omal ajal läksid menukalt rahva demokraatia maades ja ma ei tea, kus veel. Need ei ole enam rangelt võttes nii efektsed kui see Viini postmark. Sest Viini postmargi teema puudutab eranditult kõik viimseni kui üht inimest. Sirvides siin internetilehekülg, avastasin ma, et on Ardi Liivesest kirjutanud biograafilise teose selline mees nagu vapo vaher, mis oli minu jaoks natuke üllatav. Ei ole üllatav, sellepärast et praegu on tegemist ajastuga kus biograafid on väga otsitud, sest need, kes oleksid biograafiate objektideks, kas on surnud või ise ei oska kirjutada peale allkirja midagi. Nad vajavad tellimus biograafiaid ka mina olen niisuguseid kirjutanud küll artiklite mahus küllalt palju tingimusel et vastav inimene mind ennast huvitab. Mina ei oskaks kirjutada Ardi Liives, sest rohkem kui Viini postmargi ulatuses kui, kui see toob autorile raha sisse ei ole mõtet kade olla, iseasi. Teksti filoloogiline analüüs nõuab ka filoloogiaharidust ja süvenemist ja aega. Kõik need biograafiad sünnivad ahvi kiirusega ja seal on ikkagi tohutu palju tabusid. Keegi ei kirjelda meile, kuidas see Ardi Liives kihutamine lõppude lõpuks välja nägi, see tab, tinutasid kaugeriga koos ja lahus on teada. Aga mida? Kui palju korraga, kuidas magu tühjaks pumbati, kui paljude arstide käes oli, seda kõike ei ole, see on ju kirjanikku, eluloo tegelik reaalsus. Kas meil seal olema, ausalt, samas mõttes nagu Martin Roll lubab olla aus? Me paneme praegu väga palju asju sulgudesse. No Eesti Ekspressis, Agape Vaher on vastanud Veiko Märkale, kui hästi ta Liives tundis, mis on need kolm esimest asja, mis temaga seoses meenuvad, nägin ta vaimset varisemist, hääbumist, haigusesse ja üksindusse. Sain Osada meeleheitest arvanud, et neil aastail usaldas ta mind kõigist kõige enam kolm asja, kristall, karasin, tapetud hiir ja Putšiini. Raamat seletab neid märksõnu ligemalt, et millest siis see oli tingitud? Liives oli väga soositud. Teda tõesti lavastati üle Nõukogude Liidu rahvademokraatia maades ja nagu sa ütlesid, Viini postmarki, avas tegelikult tema. Niisuguse tähelennumillest tuli siis see, et ta tegelikult lõpetas küllaltki kurvalt ja ja lahkus elust 92. aastal. Kirjandusteadus põhimõtteliselt peaks uurima kõike, mis kirjanduses on, aga oli omal ajal ja on ka muide praegu niisugune väga rumala halb mõiste nagu lihtsalt tahabela. Kas teema annab doktoriväitekirja filosoofiadoktoriväitekirja, mõtlen välja või ei või see on bakalaureusetöö tase? Kui kirjaniku looming on niisugune, et väitekirja ja temast ei saa siis kaheldamatult jõuab kirjaniku teadvusesse. Vildest kirjutati väitekiri juba tema eluajal, see on Daniel Palgi magistrid Vilde mäeküla piimamees stiilist. Tema nägi, kuhu akadeemiline töö tema eluajal jõuab, lõpp lõbus oli, aga ta ju Tartu Ülikooli audoktor. Ent kui, kui kogu aeg leitakse mitte avalikult mitte käskkirjaliselt, vaid sisimas et Liives ei anna seda mõõtu välja. Vähegi aus kirjanik saab sellest suurepäraselt aru, kellest on nõukogude autojuht, ma mõtlen väitekiri kirjutatud Richard Alekõrs ise väga keerulise saatusega mees, kirjutas 56. aastal temast väitekirja August Jakobson geniaalne dramaturg. Mis väitekiri seal, seda pole ilmunudki seda juuletudki avaldada, ka ilmus niisugune juba ette hinnanguga geniaalne. Ale Karel oli vaja ennast kuidagimoodi rehabiliteerida ja tuli sellega välja. Nailon kirjutas endades doktori väitega Jakob Tammist. Praegu ei anna keegi olukorras, kus meil on terve hulk suuri kirjanikke üldse väitekirjadega katmata ei anna keegi sulle doktoriteks. Jaakob tammisiga. Jah, sest ega täiesti midagi muud ei hakka, tammest ei meenu esimesel hetkel kindlasti oli ta ka omas ajas tegija, nii et sa tahad öelda, et Ardi Liives nagu sai aru, et tema temast isa klassi Ma ei ole seda meest kunagi tundnud maanteed ainult üks või kaks korda näinud, kuid on veel üks tegur. Seitsmekümnendatel aastatel toodi eesti kirjanduse mõistmiseks käibele niisugune sõna nagu olmekirjandus mis hierarhia mõttes nii tema kui eelkõige kaugeriga. Autojuhid, terve hulk, jah, me kõiki elavaid ei hakka siinkohal nimetama paremon. Ent kui sa tolme kirjanik, siis sa oled ka ühtlasi kirjanduse kui esteetilise kategooria allakäigu kaasautor. Isegi mee piikmelisteeti olmekirjanik tema keeluala kaudu, millest me tegime varasema saata olme on ajaviide, olme on peaaegu mõnel juhul supakas. Pinda mööda libis jänes ei lähegi sügavamale. Nii ja teha Liivese hilisemast proosast olmekirjandus ei nõua väga suurt pingutust. Näiteks retro ekse romaanidest. Samal ajal lugeja ootus oli küllalt suur. Kui kaua oodati ja küsiti. Raamatupoodidest, millal tuleb Egon rännete kivid ja leib teine osa. Ja käidi nõutja nuruti. Ja missugused raskused seal kõik taga olid, aga Note täpselt samuti nagu nõuti iga hinna eest, et tondiöömaja ilmuks lõppude lõpuks ära. Kiige lugejaskond on olnud küllalt kõrge, kuigi ta jätab väga soovida mitmes kohas. Tema on see, kelle rida on, tingib ilmtingimata pikema kui võiks. Aga lugeja on temaga harjunud. Lugejale ei meeldi, kui tema lemmikkirjanik on seletamatult põhjustel vait. Et kas võiks teha sellest järelduse, et seitsmekümnendatel tuli nagu peale uus põlvkond, kes jättis need varasemalt varju? See uus põlvkond tegelikult tuli juba varem peale, kui me mõtleme Mati Undile. Ent ei saa salata, makis pallile, näiteks sügisball on ilmunud seitsmendate lõpus lahing, eks ju. See on uus põlvkond, kes võib-olla olmelistest detailides väga täpne. Aga see täpsus ei ole eesmärk, täpsus on seal vahend. Selleks, et näidata, kui keeruline struktuur, üks üks inimolend on ja siin tekib terve hulk küsimusi Liivese pool, kas tema viitsib nii sügavale minna, ta ei lähe. Ja võib-olla on isegi see Viini postmark näidet, kus ta lähebki kõige sügavamale. Kuigi ka seda võib tõlgendada kui teatavad plakatid. Ma ütleks nii, sellepärast et see teema ise, millest me oleme korduvalt tänases saates rääkinud ei ole plakatlik. Plakatal loosung, kõik teed viivad Rooma plakaton, loosung, ehitagem kommunismi, seda Liivesel ei ole panna plakatile lause ja täna ma olen aus. Niisugust plakatit pole olemas, plakat naerdakse otsekohe välja. Ja üldiselt see varane Liives väljanaermist või isenda väljanaermist veel ei luba. Hiljem on tal juba mõnevõrra ükskõik, peaasi et oleks ilmunud. No võib-olla ka Viive, see probleem oli selles, et alustasime väga noorena ta mingil määral ammendas ennast, nii nagu me oleme ka mõne teise kirjaniku puhul kahtlustanud, et ühel hetkel lihtsalt saab püssirohi otsa. Loominguliselt pausilt iseenesest ei ole midagi erakordset. Aga oluline on, kuhu see lõpuks välja jõuan. Ma tuletan meelde lugejatele, et Johns Stein peti varasemad romaanid olid küllalt edukad kuid ta sai Nobeli preemia, mis on küllalt erandlik eelmisel aastal ilmunud teose eest mis kandis pealkirja, tõlgiti otsekohe ka eesti keelde. Me tusameele talv ja selleks ajaks oli Steinberg juba küllalt eakas autor. Nii et iseenesest vanus ei pea olema allakäigu, alguse või keskpunkti mõõdupuuks. Oluline on see, mida sa ikkagi kõigest hoolimata ütled uut ja mida me siin praeguses saates oleme korduvalt andnud mõista hilisemad tükid ja romaan ei lisa Martin Rolli probleemile õieti midagi juurde. Nad ei korda seda, aga, aga uut niisugust avastust me ei leia. Seal on inimene, kes on nõus mingite väga varjatud põhimõtete tõttu ennast muutma, kas või üheks päevaks. Kunagi hilisemates teostes Liivesel seda ei ole. Ta oli valmis muutma ennast üheks päevaks, aga temas siiski oli see olemuslik ausus olemas. Lõbuks näeme, et see on see positiivne sõnum, mis me sellest teosest saame. Ja, ja selles mõttes on ta omal kombel tõesti selles samas vigaste pruutide kosjasõidureas küll teises ajas ja teistsuguste probleemidega, aga mõnes mõttes samasuguse eetilise sõnumiga, aga nii palju siis libesest ja Viini postmargist. Tänaseks, aga nädala pärast oleme taas eetris, mis täheme siis võtame, ma saan aru, et see täht on õige komplitseeritud. See on alternatiividega täht, üks variant, mõlemad on õiged. Üks variant on. Räägime kahest kirjanikust. Ehk täht on error kuubis nagu rong. Kuid me võime rääkida ka teetähest last pehmest teest pehmest teest nagu Doonau või nagu Daugava või nagu toora malemängult inti, ekvivalent ja neid variante on veelgi. Igatahes väga põnev ja pealegi on need kirjanikud olnud sulle isiklikult üsna lähedased olnud nendega lausa aastaid kõrvu elanud. Kirjanduse tähestik ja lõpuks ka meie kuu küsimus kuulajatele ühes Eduard Vilde lühijutus räägitakse seatõvest. Mis haigusega on tegemist ja kuidas on selle nimi inglise keeles. Tänases saates rääkisid Peeter Olesk ja Mart Ummelas Kuulmiseni nädala pärast. Kirjanduse tähes.