Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis sobival ajal teile sobival ajal. Heligaja. Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Alustame 25. märtsi heliga ja stuudios on toimetaja Mirje Mändla. Lähemalt tänase saate teemadest. Eesti filharmoonia kammerkoor saabub turneed USA-st Kanadast. Stuudios on produtsent Esper Linnamägi ja laulja Aarne Talvik. Neid küsitles Kersti Inno. 23. märtsil toimuv sarjas kumu KUMUs. Multimeediaetendus, long taid ja muljeid jagab muusikateadlane Gerhard. 31. märtsini kestavad Eesti muusika päevad, kõneleb kunstiline juht Timo Steiner. Ja stuudios on ka kaks heliloojat, kelle teosed on jõudnud Sumera nimelise rahvusvahelise konkursi finaali. Nendeks on itaallane Luca antiniooni ja Hongkongi pärit Olopušang. Penisse Aleksandr taroo on taas Eestisse tulemas. Temas kõneleb Lauri väinmaa prale. Kitarrist Kristo Käo kõneleb oma eelseisvatest kontsertidest ja saate lõpus on Priit Kuusk muusikauudistega laiast maailmast. Selline on tänane heligaja, head kuulamist. Eesti filharmoonia kammerkoor saabus sel nädalal tagasi kolmenädalaselt menukalt kontserditurneele Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Stuudios on kooriprodutsent Esper Linnamägi ja laulja Aarne Talvik ja ma palun teil jagada muljeid sellelt turneel, mis selle Ameerika vahendusfirma kaudu oli juba kuues või seitsmes. Täpselt nii ja et mehi kahendas need ühendriikidesse ja ühele Kanada kontserdile agentuur New World klassiks. Ja tõenäoliselt oli see kammerkoorile kuues kord nüüd neid kasutada. Aga nagu öeldud, see tuur, siis, kes siis kolm nädalat meil oli 11 kontserti Ühendriikides, üks Kanadas, Vancouveris. Alustasime oma turneed väikesest kohast, šarlotti linnakese ligidalt Nov-Carolinast rajoonist ja lõpetasime siis nüüd pühapäevase kontserdiga Üheksateistkümnendal märtsil New Yorgis, mis oli tõenäoliselt üks menukamaid nende kontserdite raames. Mitu kava oli tal kaasas Ameerikas. Meil oli kolm erinevat kava, esimene k ainult A capella muusika, Bulank. Pärt siia kreek ning teises ja kolmandas kavas kasutasime organisti Christopher Bauer protenud Inglismaalt. Ja nendes kavades siis muidugi romaanidel. Et kas te esinesid kirikutes peamiselt või kus need kontserdid toimusid. Mõned kirikud, nii nagu suurepärane privaatsus New Yorgis, mis oli tõesti fantastilise akustikaga, aga oli ka väiksemaid kontserdi kohtu nagu mingid siuksed, kultuurikeskused ja draamasaalid tõesti nagu nendest rajoonis ja mis meenutas ka mingit väikest kinosaali, veel võiks öelda, aga et kontserdikohad olid väga erinevad, alustasime oma turneed väikesest linnakesest nimega triona, seal oli see kontserdisaal tõesti nagu rohkem väikese teatri, lava või kinosaali moodi ja selle akustika ei olnud ka just kõige põnevam AKP muusika laulmiseks. Ja vastandina siis väga hästi. Kontsert New Yorgis niuksed väga erinevad poolused seinast seina. Kuidas jätkus publikut ja kas te saite mingit tagasisidet publiku poolt, ameeriklased on teatud avatud inimesed, et tulevad tihtilugu ka pärast kontserti rääkima, publiku tagasiside oli tegelikult väga meeldiv, väga soe ja võib-olla ühele aspektile juhiksin tähelepanu, mis oli koostil linnas Texase osariigis, kus peale kontserti oli organiseeritud kuulajatele võimalus küsida lauljatelt dirigentidelt küsimusi koori käekäigu kohta ja mida siis meie poolt oli seal kaks lauljat ja siis Paul Hillier ja nemad vastasid vist kuskil tunni-pooleteise jooksul erinevatele küsimustele ja, ja publik nendel kontserditel seal oli äärmiselt teadlik, kes tuleb esinema ja mis on esitatavad teosed, et see oli väga, väga meeldib, see oli seesama koht, kus oli ka üks eesti soost härrasmees, kes oli selle saali akustika paika pannud, härra pill oli, see oli Aivi hoole Atlanta ligidal, et igast kohtumine pärast lauljatega, see oli selline üksik kohtumine, valdavalt need kontserdid olid ikka Ameerika publikule publikule ameerikalik mustanahalist valgenahalistele, nii et seda publikut jätkus tõesti kohati isegi üllatavalt palju ja oli ka väga meeldib, et see viimane, Jüri kontsert oli peaaegu täiesti täis New Yorgis, kus toimub metsikult palju üritusi, aga kuna kuuldavasti oli see New York Timesist nädalalõpu soositud kontsert, soovitatud kontsert, siis, siis oli see ka meeldiva tulemuse saanud, see oli hästi tore. Publikule läks üllatavalt hästi peale Polangi missa, mis on üks väga-väga huvitav peal, üpris keeruline teos. Seda õppida ei võinud aimata, et kuidas ta võiks publikule minna, aga ta vaid üllatavalt hästi vastu. Nii et, et seal üks meeldejääv asi, mis kenasti peale läks, aga põhimõtteliselt ka teised programmid, mis olid teistsugused, leidsid meeldiva vastuvõtu. Eesti muusikast oli peale Pärdi veel kavas kreek ja mis ka väga, väga hästi perrex Eesti muusikast oli veel ka esitatud lisaloona, eks, Mart Saare laulukene, mis. Oma lihtsuses võlus kõiki ameeriklasi, nii et ütleme niimoodi, eesti muusikas ei kantud kaugele-kaugele edasi Meie plaati harmoonia, mundi plaate müüdi kogu aeg ja käidi plaate. Ja nõuti ja väga hästi läks neis Rahmaninovi Vesperit salvestused. Et see oli nagu müügiartikkel number üks seal kogu aeg kontserdid juures, et plaadistused sellele firmale on andnud nagu teatud niukse teadlikkuse astme publikule, et see on niisugune huvitav märge. Eesti filharmoonia kammerkoori turnee leidis ka ajakirjanduses elavat vastukaja juba Dorne'i avakontserdi järel trioonis kirjutas rootšerka Õub väljaandes Classical Voice of North Carolina, muuhulgas New Yorklastel ei tohiks see väljapaistev kammerkoor kuulmata jääda ei tohiks teistelgi. Kriitik poolhoosli väljaandes Kansas City staar leiab, et koor on end kuulsaks teinud ainulaadset, puhta säravat kõlaga ning et koorifirmamärk on ülim intonatsiooniline ühtlus. Ta jätta ka märkimata Data riietatuna pastelltoonides ja musta Luctes kuul Assis saundid. Wastnutanud tõust nimetab Eesti filharmoonia kammerkoorimaailma kuulsaks kooriks ning leiab, et Eesti filharmoonia kammerkoor laulab pirtoostusega, mis paneb kõik kõlama. Kergelt vaimustunud arvustus ilmus ka ajalehes New York Times, kus sealne juhtiv muusikakriitik Tseems õhustreis kiidab Eesti moonia kammerkoori esinemist kui midagi nii head, mis jätab ahne ja näljasena järge ootama ning avaldab rahulolu selle üle, et koori on võimalik kuulata taga arvukatel plaatidelt. Selliseid vastukajad on siis Eesti filharmoonia kammerkooriturneele. Lähemalt saab arvustustega tutvuda koorid koduleheküljel aadressil wwwaa eebeetseezzee punkt ee. 23. märtsil toimus kontsertetendus sarjas kumu KUMUs. Tegemist on Eesti Interpreetide Liidu sarjaga uues Eesti kunstimuuseumis. Seekord toimusele sarja raames küberstuudio multimeediaetendus, mis kandis nime Longdaid. Ja see etendus oli helilooja Jüri Reinvere Afletist Monika Matiiseni keskne. Muljeid sellest küberstuudio multimeediaetendusest. Longdaid jagab meiega muusikateadlane Gerhard Lock. Muljed on selles mõttes väga otsesed, sest ma ei käinud kontserdil selle tagamõttega, et peaks hiljem sellelt rääkima. Esmamulje oli mõistagi heasest. Monika Mattiisen alati suudab meid üllatada hoolimata sellest, et ta tegutseb juba suhteliselt kaua ja tal on oma stiil välja kujunenud ja Ta ta nagunii-öelda tuntakse ära. Eilsel õhtul sai kogetud üllatusrikast Õhtut multimeedia ohtud sõna otseses mõttes ja kuna see oli kumus, teine selle sarja kontsert või etendus või mis iganes, et siis võib öelda, alati on olnud nii, et kui olid uued hooned, uued majad, uued saalid, see on andnud alati ükskõik ka Saksamaal või siin Eestis. Ma olen seda nii haldas Leipzigis kui ka muusikaakadeemia uue majaga kogenud, et seal tekib uus energia, uus dünaamika ja ka see on nüüd kumu puhul vägagi taga tundnud ja annab kogu sellele majale kogu eesti kunstile uut hoovust, sest et sai ka näidatud noh, teatud mõttes tehnikat, mida mujal ei olnud võib-olla võimalik kasutada näiteks mingisugused lavatehnikat, kus saab inimesi nagu lendama panna ja vett lavale tuua ka helitehnilises mõttes, heli sai pandud üsna päris ruumi, ehk nagu kinohelitehnika, kus tulevad helid ka kõvad raundi. Praktiliselt küll. Et see on asi, mis paelub kindlasti ja mille teil nii mõndagi hiljem ära teha kui nüüd muljetada konkreetsemalt Kübasud ja etendusest, kus oli helilooja Jüri Reinvere ja flöödimängijana lavastaja kõik olid seal oma panuse andnud nii lavastuses kui ka vihjas, et võib öelda, et visuaalne külg oli väga Bofession ja noh, igasuguseid üllatusi ja eetilises mõttes tabavalt tehtud efekte nimed ka veega ja sellest tuleneva valgusefektidega heliline külg, Jüri Reinvere, selles mõttes väga huvitav, et seda võiks isegi nimetada kas või Abahwest etenduse keskel kulmineerus kogu etendus sellega, et külas Bachi Amomissast osad ja enne seda, kui kuulasime hoolega, siis olid tausta kuulda keelpillid, kes nagu helistaksid. See oli hetk, kus mina isiklikult mõtlesin, ahah, mida helilooja tahab sellega öelda ja sellega seoses praktiliselt lahenes, kui pahtli võimsad peale. Ainuke probleem selle juures oli, et me ootasime, et tuleks Händeli veemuusika, sest meil oli veega tegemist, tantsijad liigutasid ennast aegluubis vees ja Monika Mattiisen oli siis juba jalgadega keset seda basseini valges kleidis mõjus nagu veenus. Meenutades seda kuulsat maali peal, siis tuli võimsalt peale Bach ja loomulikult töödeldud Rein tagapool seal siis me kõik ootasime, et see oleks nüüd endile v muusika. Noh, see on omamoodi provokatsioon ja miks ka mitte. Iseenesest oli selles etenduses väga palju ideid, aga mulle tundus, et nad olid liiga palju ja sidusus oli küll püütud, aga mul endal nagu ei hakanud see lõpuks kahjuks haakuma. Ka lõpuks kui ilmub lavale ümmargune puu, kus väiksed linnukesed, siis ütleme, seda võiks ka. Aga see oli rohkem naljakas, kui kass oli seal tõsine, mõtled, aga see jääb vähemalt esimesel vaatamisel hämarasse. Nii nagu kogu etendus oli klaasi mustas kastis mustade riietega ja pimedas ruumis. Võib öelda, et kui etenduse nimi oli esik, pikk tõusja, möön või hoovus või misiganes venelased ei tuli otsesed siis välja, kui videopildis näidati merre randa. Linna peal oli näha loojuvad päikest, hästi soe õhtune päike, mis rändas üle ekraani, nagu oleks meie perspektiivist seda päikest vaadates pidevaid muutus ja selle taustal olid keelevat tulerattad ja joon merre anud. See nagu oli otsene vihje sellele, mis pealkirja ka etendusel oli. See, et solist on etenduse käske ja see on iseenesest mõistetav. Nüüd üllatas Monika sellega, et lasi ennast ilmselt monteerida kuuesatesse maalidesse. Üks Gustav Kliendi kuulus, kus oli nägu tegelikult muudikamatiivsed. Las ta olla selline naljakas, üllatav detail selles üldiselt väga professionaalses etenduses. Ja 24.-st 31. märtsini toimuvad Eestis Eesti muusika päevad. Seekord on festivali helilooja Helena Tulve ja festivali aukülaline Uudo Kasemets. Kristjan tutvustab lähemalt kunstiline juht Timo Steiner. See oli kaks aastat tagasi, kui me võtsime selle suuna, et võiks ühele heliloojale rohkem keskenduda ja mitte olla ainult ülevaatefestival vaid ka mingite teemadega hea siduda. Esimeseks Toivo Tulev. Siis me läksime, tõstsime lati väga kõrgele ja, ja erialaks oli Arvo Pärt. Ja pärast ta mõtlesime, et nüüd ainukene õige inimene võiks olla Helena Tulve oma professionaalsetel, Teedustelt ja samuti muusika poolest. Helena Tulve muusikat esitab ansambel alas Prantsusmaalt. Nendega koostöö tekkis tänu Euroopa liidule seal liikuvatele rahadele sõidab ringi erinevates maades ja mängib päritolumaa muusikat ja muusikat, kuhu nad tulevad. Ja see on meie prioriteet ka alati olnud, et saada sellist kõrvalpilku, värsket pilku Eesti muusikasse, et kui tulevad välisintervjueerida, neil ei ole sellist taustsüsteemi informatsiooni, nad pakuvad teinekord päris huvitavaid lahendusi. Ja Helena võttis sellest ideest isegi nii palju tuld, et kirjutas neile uue loo, tutvudes nende materjalidega. Seda saab seal ka kuulata, aga eesti interBrettidest on siis spetsiaalne autorikontsert, nagu meil juba tavaks on saanud. Seekord teeb seda voodismažikaales oma koorile ansambliga Risto Joosti dirigeerimisel, kes hetkel on autori kontserdite trigeerimis, spetsialistidest on väga palju need selja taga ja loodame, et see on nüüd ma ütleks, kulminatsioon nendel vähemalt selle loo ajal vist tõenäoliselt on. Saame kuulda ka Helena ühte pärjatumat lugu sulafestivali lõppkontserdil. Eesti Energia vanas katlamajas. Eesti muusika päevade aegu toimub Eesti muusikaakadeemias Helena Tulve meistrikursus. See on muusikaakadeemia initsiatiiv ja Muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna poolt korraldatud aga me erinevate liiduga töötame siin käsikäes, et mõlemat sündmust oleks sünkroonis. Kursusest osavõtjad saavad ka osa meie festivalist ja see on selline üritus, kus välismaalt kompositsioonitudengid tulevad. Siia saavad Helena Tulve kest individuaaltunde, saad kuulata grupi loenguid, mida siis peavad nii eesti hektarit kui Helena Tulve kui ka samal ajal muide toimuva Lepo Sumera loomingukonkurssi žüriiliikmed. Nii et väga sellise toreda paketi peaks saama see inimene välismaalt tulnu, kes tahab seda kuulata ja loomulikult ka kõik Eesti inimesed, ma ütleksin kõik loengud toimuvad inglise keeles. Et sellega peab siis eesti osavaid arvestama. Teist korda toimub ka rahvusvaheline Lepo Sumera nimeline loomingukonkurss, mille finaal leiab aset 25. märtsi õhtul kell 19 Estonia kontserdisaalis. Jah, selle konkursiga on nii, et mingis mõttes see on üks minu prioriteete või südameasju, et selline konkurss saaks toimuma. Stan Eesti mastaabis üks selline vähe nähtav, tõsiselt rahvusvaheline konkurss, kus žürii on rahvusvaheline, ülekaalukalt rahvusvaheline, kuna kolm žüriiliiget viiest on väljas ja osavõtjad on ülekaalukalt rahvusvaheliselt ja see annab nii meie heliloojate sumptyle sellise kogemuse, mida hetkele kirjutatakse, kui ka meie orkestrile kes mängivad ka Eesti muusikat. Et milline on see uusim kirjutatav orkestrimuusika, nii et ma loodan, et nad peavad selle kogemusega ellu. Aga kui tõesti nüüd vaadata neid finaali pääsenud töid, siis Eesti erinevad sealhulgas küll seekord ei ole jah. Ja lõpuks ei ole ju sellega üldse mitte halb. Et me ei saagi eeldada, et meil iga aastani edukalt orkestriteoseid tuleb arvestada, sest meil tuli üle 120 partituuri maailmast kokku. Žürii on juba ükskord koos Tallinnas käinud jaanuaris, kui seda partituuri hulka vaadati nii visuaalsel pinnale, sisemise kuulmise toel ja neid istujaid välja valiti. Scherili enda hulgast ei ole esimest valinud, aga nii, et neil on kõigil võrdne võimalus teoseid hinnata ja žüriiliikmed on eestlastest Helena Tulve, siis on selle konkursi dirigent Toomas Vavilov ja juba mille tutta Lander Silbori, kes käis siin ka eelmine kord ja norra helilooja Rolf voolin ning režigampo Prantsusmaalt. Finaalis kõlavad Itaaliast Lucca antiniani Andrea portera Malaisia pärit Trokyongtsjongi USA heliloojat, prajembushi Hongkongi pärit aroom, puischheongi teosed. Kuuest finalistist jõudis Lepo Sumera konkursi finaali eelklassikaraadio stuudiosse kaks noort heliloojat, Itaalia päritolu helilooja, 1976. aastal sündinud Lucca antiniani ja Hongkongis sündinud ning hetkel Ameerikas õppiv Bolshunov. Ja heliloojate ühingu kaudu nimelt iga kuu jagatakse sealses informatsiooni erinevate konkursside kohta. Ja kuna Bush Jon kirjutas parajasti teost doktoridissertatsiooni jaoks, siis saatis ta sellesama teosega Tallinnasse ja kuu aja pärast sai teada, et ta on jõudnud konkursi finaali. Küsisin, kas nad tunnevad ka Lepo Sumera muusikat ja Push Jong tunnistas, et tegi natukene eeltööd ja kuulas kõiki sumer akuut, sümfooniat. Jean-Jong sõnab, et tema meelest on Lepo Sumera muusika väga rahvusvahelise stiiliga ja ta oli selle üle isegi üllatanud. Ta leiab, et sumeral oli oma helikeel ja iseäranis meeldis talle Sumera viies sümfoonia. Tulles tagasi nüüd noorte enda loomingu juurde, siis paar sõna ka nende teostast Pušancheongi tiba tong ja see tähendab eesti keeli ainulaadset Hiina stiilis toidukioskid, mis on täis suuri panne, elektrilisi õhupuhurid, kokkupandavaid laudu ja toole. Ta ei pea, et ongi, ta on hetkel siis Hongkongi linna kultuuriolustiku olulised osad. Ja et teda on inspireerinud siis kohalikultuur, küsisin ka, et kas talle meeldib, tan tunni looming. Ja kasutab neid sümbolitena ning arendama muusikast tähendust edasi. Maju, põgist käenov eksperiment. Ei. Ma tean, sa kohta, sõnab push and Cheung, et orkestri partituur on üsnagi eksperimentaalne ja seda kõlade vallas, et siin on küll olemas traditsiooniline orkestratsioon, aga ta on siin läbi viinud kõla otsinguid. Tõdeb Pušanšunged, tema teost on loodetavasti lihtne mängida. Ja seni ei ole ta kuulnud ühtegi kaebust artestrantidelt. Lukantiniaani, kes on siia Eestisse jõudnud Itaaliast ja kellelt kuulame teost spiramieraabilis on Itaalias juba ka õpetajaametis. Tandis ühendanud õpetamise ning muusika kirjutamise ja tema jaoks on õpetamistegevus väga oluline, sest see on viis teiste inimeste ideede organiseerimiseks. Samal ajal saab ta teada, et kuidas siis teised heliloojad mõtlevad komponeerimisel jaga analüüsimisel. Õnneks üritab ta olla ka oma õpilaste suhtes tolerantne või vähemalt püüab selle poole. Ja ta sai inspiratsiooni geomeetrisest vormiste spiraalist. See on spiraal, mille avastas seitsmeteistkümnendal sajandil Šveitsi matemaatik Jacob Pärnulli. Lugandinjani esimese proovijärgsed muljed on sellised, et tema meelest kõlas teos suhteliselt hästi. Ja mõned probleemid ilmselt siiski olid, aga hetkel ei oska ta veel öelda, kas need olid siis mängijate poolsed voi olid vead sisse kirjutatud juba partituuri, mida ta siis üritab veel vähese järelejäänud aja jooksul välja selgitada. Küsisin noortelt heliloojatelt, kuivõrd oluline on nende jaoks Lepo Sumera nimelise rahvusvahelise heliloojatega. Kirjutatud partituuris hakkab siis nii-öelda tööle ja mis mitte. Foreid, jaan, camp, house pikas muie ja Pušanšungi meeles on võit väga hea julgustus. Et kuna tegemist noorte heliloojatega, siis on see neile hea algus. Julgustab edasi head muusikat looma. Finaalkontserdi teises pooles aga kuulate Lepo Sumera loomingut ja kõlab Lepo Sumera klaverikontsert, kus soleerib Peep Lassmann. Tšellokontserdi esituse Meil hoopiski Muusikaakadeemia orkester, jagasime niimoodi Sumera teosed ära, kes teeb peaaegu et Sumera loomingule pühendatud kontserdi muusikapäevade sees mängides veel ühe tüüriloo, aga enamus Sumera lugusid, kolmandaks heliloojaks võib-olla selle festivali Lepo Sumerat pidada ja tema muusikat ansambel U ja nii nagu ka prantsuse ansambel alles lähevad minu jaoks heas mõttes nagu ühte kategooriasse sellised muusikalised välisesindused. Et kui ansambel Alectamine prantsuse muusikat muuhulgas kaasa, siis siis ansambel haaval meile nii-öelda muusikalise Soome saatkonna ja see on ka üks projekt, mida me tahame jätkata ka järgnevatel muusikapäevadel, nimelt naabrite projekt, ehk siis antud juhul on Soome, et see on hea võimalus tegelikult kahe festivali vahel koostööd teha, et ta Soome festival, millega me koostööd teeme ja kuhu see programm rändab, aga sellisel moel, et kui ansambel mängib siin põhiliselt enamuses soome muusikate, seal enamuses Eesti muusikat, selline väga viljastav kooste. Peaks olema mammutkontsert, on alati selline elevamaid üritusi muusikapäevade raames ja, ja see, et kontsert kestab oma neli tundi, minu meelest ei ole kunagi olnud takistuseks seda uuesti teha, sest mälestused jäävad alati pikaks ajaks inimeste hinge. See kordan meil teemaks pakutud välja pill, mis ju tegelikult ei ole ju midagi üllatavat. Pill on ju asi, millega kõik helilevatavad mingis mõttes kokku puutuma, kuna tema muusikat tahavad arusaadavaks, tehke skandaal, muusikat eelkõige. Me oleme esimeses plokis lasknud heliloojatel kirjutada muusikat pillidele, mida võib-olla vähem soolopillile kohatakse ja sellel hulga stiil, kitarr ja kontra, fagoti ja muud sellised pillid. Aga selle asja kulminatsioon saabub päris lõpus. Ja, ja siis tuleb lavale loominguline kollektiiv, bandžo videod ja esitleb ühte täiesti uut pilli, mida seni näinud ei ole ja kuidas see pill sünnib, sünnib tegelikult sellest, et kuulajad, kes kontserdile tulevad pileti asemel juhupiletit osta toovad kaasa ühe muusikalise eseme, mis saab selle pilli osaks ja sellest ehitataksegi kokku. Uus pill esitletakse sellel eesti klassikat lõppkontserdi teda viinud seekord siis katlamajja. Seal on päris mitu aspekti, miks me kontserdipaiga vana hea Estonia kontsert oli? Välja vahetasime katlamaja vastu eelkõige sellepärast, et juba meil on kaks kontserti, kaks orkestri kontserti juba on Estonia kants, muslikkadeemia sümfooniaorkester, Lepo Sumera konkurss, et siis mõtlesime, et ERSO võiks kuhugi mujale välja minna kultuuritehase polüMeriga koostööd tehes, et on olemas selline koht, kus talli nakkab loodetavasti 2011 pidama. Tallinna kultuuripealinnaks on selline oluline keskus, kus kultuurisündmused toimuvad. See on Eesti Energia vana katlamaja, mis antud hetkel on tühi ja son, suured katlad ja selline aga huvitav sisemus, hästi suur ruum. Et see kontsert tegelikult Eesti muusika selles kontekstis võiks väga omapäraselt mõjuda, hästi mõjuda, näiteks teos võiks ka displei kõlada. Me oleme kuulnud teda kontsertsaalis, et äkki mingisuguse huvitava koha ja pealekauba nende akustiliste võimaluste eripära, et kui ERSO on harjunud mängima kontsertsaalis, et see, mis seal toimub, on mingis mõttes niisugune ka kontsertsaal. Aga akustilised võimalused on hoopis huvitavamad, sellele hästi kõrge lagi peaks andma sellise huvitava efekti. Ja kindel on see nüüd, et kontserdi ajal publikumi jaoks on tagatud ohutusvõimalused. Kui me esimest korda seda muide vaatamas käisime, oli päris huvitav, olid sellised kuue meetrised augud, kuhu võis, aga te olete sisse kukkuda. Seal on siis tervelt kaks auhinnatud teost Helena Tulve sula kõrvalga Ülo Krigul, Yenseid, mis muusikaga orkestri esituses ja Paul Mägi dirigeerimisel pälvis Saksamaal väärika maineka auhinna olles siis parim süvamuusikateos. Kolmas teos on Tõnis Kaumani Tedeum selle kohta, et ei oska palju öelda, kuna ta on esiettekandes, et ootame, mis ta täpselt on seal vokaaliga teos. Mati Turi laulab vokaalpartiid ja tegelikult on ka neljas teos. See on Eino Tambergi trompetikontsert number kaks, mida ka ei ole Eestis ette kantud, nii et üsna palju uut muusikat korraga. Klubiline pool sai alguse tegelikult eelmisel aastal, kui me juba Eesti Majas istusime ja vaatasime ühes kohas ETV saateid. Aga selle argumente nagu see, et pärast kontserti alati minnakse igale poole muljeid vahetama, aga et seda kanaliseerida, seda mõttevahetust muusika üle ergutada, arvasime, et võiks olla igaõhtune festivaliklubi, kus siis kõik osalejad neli loovad intervjuusid, aga ka just nimelt kuulajad saaksid tulla ja muljeid vahetada ja tegelikult ka küsida, kui neil jääb midagi arusaamatuks, kui selgus, et oleks või on mingisuguseid kommentaare või ideid, et täiesti vabalt näeme seda olukorda niimoodi. Ta võib tulla üks kontserdikülastaja, vaadata omale sobiva helilooja, kes, kelle muusika talle võib-olla mingit küsimust tekitas jälle küsida ja võib-olla seda teha kohvi või veiniklaasi taga. Leina tõttu siiski on toimunud muudatused ka Eesti muusika päevade kavas. Analüüsides olukorda leidsime, et võib-olla on õige mitte pidada selliseid natukene kergema muusikaga kontserte ja pühapäevane kava näeb siis välja nii, et toimub tegelikult ainult üks kontsert. Kell viis esineb Muusikaakadeemia Sümfooniaorkester Lepo Sumera ja Erkki-Sven tüüri muusikaga, et jääb ära Olav Ehala kontsert ja, ja õhtune etendus Draamateatris. Laupäeva õhtul on Eesti televisiooni eetris ka dokumentaalfilm eesti heliloojatest. Halb aeg on ta festivalikülastaja jaoks, ma arvan, et vaataja jaoks on ta väga hea, et see on laupäeval kell seitse, aga et eelmine aasta oli väga positiivne kogemus, kus me ETVga ühiselt tegime saateid eesti heliloojatest on jätkunud ühe saate võrra ja kajastab see Ülo Kriguli, Mirjam Tally, Age Hirve ja Kristjan kõrveri tegemisi ja ütlemisi. Nii et ma soovitan vaadata ja ma loodan, et sellest tuleb ka kordusfestivalipublikule mingil paremal ajal ehk siis öise omal ajal ja festivali ajal pühapäeva hommikul näeme siis tähelaeva ja tähelaeva. Tal on Helena Tulve, kes on siis festivali helilooja. Helgaja. Festivalil klaver 2004 oli prantsuse noorema põlvkonna väljapaistev pianist, Aleksandrit horoo, paljude jaoks suurim avastus sellel festivalil. Nüüd on võimalik seda kontserdielamust korrata, sest Aleksandrit aroom on taas teel Eestisse. Tähendab kontserte 30. märtsil kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis, 31. märtsil Pärnus kontserdimaja kammersaalis, esimesel aprillil Tartus ja teisel aprillil jõhvis. Palusin stuudiosse eesti pianisti ning festivali klaver kunstilise juhi Lauri väinmaa. Kuidas siis iseloomustada Aleksandrit, harood, kes ta on? Alexander Dekroo on suurepärane pianist ja muusik ja ma olen äärmiselt rõõmus, et mul õnnestus teda kutsuda festivalile 2004. aastal. Eestis oli ta sellel täiesti tundmatu, isegi klaveriringkondades. Eks klaverifestivali üks eesmärkidest ongi tutvustada meie klaveriinimestele ja muusikahuvilistele laiemaltki suurepäraseid väljapaistvaid ja meil just tundmatuid pianist Alexander haru on ehk prantsuse vaimu kandja, selle kõige paremas kõrgemas pes vaimu peenus, selgus, täpsus, elegantsus, sujuvus. Väga palju võib leida sõnu iseloomustamaks tema mängu. Ometigi eristab teda vast üldiselt, et nagu tuntud nii-öelda prantsuse stiilis mängust minu jaoks veel mingi eriline poeesia ja ühtesulamine oma pilliga. Mida pianistide juures mingisti kohta rohkem võib seda täheldada suurepäraste viiuldajat või ka puhkpillimängijate juures, kellel otsene kontakt oma pilliga on vahetum. Klaver on aga niivõrd keeruline mehhanism, et tegelikult inimese sõrmest. Kuni selle hetkeni, kus heli tekib, on pikk tee ja sulada ühte pilliga, nii nagu Aleksandar haroosada suudab suudavad küll vähesed ka ise jutustada pärast möödunud kontserti, et juba klaveri juurde harjutama minek on tema jaoks sündmus. Kunagi oli tal omal kodus klaver, kuid ta müüs selle, sest leidis, et kui pill on tema juures iga päev siis sööb see pill ja klaveri klaverimuusika ta nii-öelda ära, et on sellesse niivõrd absurveerunud, et ei, ei suuda sealt enam üldse välja vaadata. Ja nüüd käib ta harjutamas sõprade pool ja iga selline kokkupuude pildiga on just nagu eriline kingitus, eriline sündmus. Ja küllap selle tõttu ta suudabki säilitada selle värskuse, Igasama puudutuses ja helis, mida ta tekitab. Aleksander torukavas on seekord Domenico Scarlatti viis sonaati moristravelli peegeldused ja Frederic Chopini 12 valssi. Mida arvata sellest kavast on need teosed, mis on sageli pianistide repertuaaris. Küllaltki sageli šopäenuna alati mängitav Ravelli peegeldused on populaarne teos, kuigi oma keerukuse tõttu mitte nii tihti kuulda. Jaskar latit, tõsi küll, mängitakse klaveriõhtutel vähem. Esiteks sellepärast, et see muusika on kirjutatud klavessiini-le. Teiseks vähemalt ütleme neid viit sonaati vaevalt et kuskil väga palju õnnestub veel kuulda, sest kokku on skalate kirjutanud 550 sonaati klopiga, pianist teeb sealt oma valiku. Ta rool on eriline side barokiajastu rahvini muusikaga, mida ta esitab kaasaegsel klaveril. On ta ju saanud suuri auhindu oma Rammo salvestuste eest. Nii et ääretult põnev on nüüd siis kuulda pärast seda, kui me oleme kuulnud patrama Rammo esitusega kontserti tema Bachi esitusega ja nüüd siis kontserdil kuulda, mismoodi ta kolmanda barokk suurkuju Domenico Scarlatti sonaate esitab. Mis puutub Well I, siis see on vast üks taro, lemmikheliloojaid on salvestanud kogu Rovelli klaveriloomingu mille eest on saanud ka kõrgeid auhindu. Nüüdiskuuleme peegeldusi, viieosalist tsüklit väga intrigeerivat eriti huvitada pealkirjadega ööliblikad, kurvad linnud, paat, ookeanil narri hommikulaul ja helide org. Shop kääni ei ole mul veel juhust troo esituses kuulda, küll aga tean maid ja just on salvestanud plaadile kõik Chopini valsid. Nii et selles mõttes ootan eriti suure huviga, kui ütleme siis sama suure huviga kogu kontserti ka seda teist poolt, sest tihtipeale just pärast haletsusprotsessi jätkub veel teoste küpsemine. Võib-olla jõutakse veel suurematesse sügavustesse kõrgustesse. Aitäh tulemast stuudiosse, pianist Lauri Väinmaa, niisiis prantsuse pianisti Aleksandrit, harood võite kuulata 30. märtsil Tallinnas, 31. Pärnus, esimesel aprillil Tartus ja teisel Jõhvis ja Tallinna kontserdist. 30. märtsil teeb klassikaraadio otseülekande. Klassikaraadio stuudios on kitarrist Kristo Käo, kes kõneleb oma eelseisvatest kontsertidest, kitarri helipilt, tegelikult on üsna armastatud, et ta on selline mahe ja pehme ja vaikne ja ei kratsi kellelegi kõrvu, üldjuhul aga palju siis kitarrikontsert Eestis üldse toimub? Selliseid soolokontserte? Kuna ma ise olen kitarri seltsi esimees, siis ma tunnen iga päev huvi selle vastu, mis toimub kitarripildis Eestis ja tõesti, soolokontsert ei ole väga palju. Ühest küljest on asi selles, et mängijaid ei ole meil palju, paar üksikut on ja nemad siis ka varastas üks, kaks soolokava ja tihti kannet kavas olevad teosed korduvad läbi aastate. Et kes on mõnel eesti kitarrikontserdil käinud, siis läbi aastate võib märgata, et, et midagi on seal justkui sarnast kogu aeg. Kristalle põhilised mängijad siis, kes soolokontserte annavad? Eks Eiki Metlik Deepika aastasena soolaga või vähemalt mõnikord ka mitu ja Tiit Peterson on ikka Igasta soolot mänginud. Nüüd järgmised kontserdid, kus sa siis ise põhiliselt esinejad toimuvad 27. märtsil Pärnu raekojas ja 29. märtsil Eesti muusika ja teatriakadeemia orelisaalis. Tegemist on vist solga teatud mõttes nagu koolitöö ja siis tõelise kunsti tegemise ühendamisega, et sa saad ka vist selle kontserdi eest loodetavasti mingisuguse kraadi muusikaakadeemiast. Tõesti siis 29. märtsi kontsert, mis on selles seerias viimane toimub kell viis muusikaakadeemias orelisaalis, see on ühtlasi ka minu viimane magistrikontsert. Nii et lisaks rohkele publikule siin oodata ka ranget komisjoni, kes peab siis hinde panema. Aga vaataksime siis seda kava ka lähemalt, et siin on kõrvuti selline küllaltki tuntud ja palju mängitud kitarrimuusika repertuaar, et kes kitarrimuusika austajad kindlasti tunnevad, Brauarit aga kassas turbiad. Solla on kirjutanud ka siis palju kitarrimuusikat originaalis. Jah, väga palju ei teata, võib-olla seda, et pead salla muusikat küll mängitakse palju kitarril, kuid spetsiaalseid kitarrile on ta loonud ainult ühe teose. See sviit viis pala kitarrile, millest kolm kõlavad ka minu kontserdil. Olen kuulnud üht-teist, Vanja kitarriprofessorit arvamust avaldamas, et isegi see teos ei ole kirjutatud kitarrile mõeldes, sellepärast sest et see on kitarril kohati võimatu ja iga interpreet siis leiab oma tee, kuidas seda teost mängida. Siin-seal tuleb midagi ära jätta, natukene sohki teha. Midagi saab juurde panna. Arvata on, et võib-olla tõesti seal loodut mingil muul pillil mängides improviseerida, siis see on väga head sallale iseloomulik muusika tegelikult ja kitarril ta kõlab hästi ja ta peaks kõlama niimoodi. Hästi kergelt ja vabalt, aga seda muljet jätta on on suhteliselt keeruline. See kava on ka sellises omapärases suhtes, et pool sellest on siis nii-öelda väljastpoolt eesti autorite looming ja isegi pool sellest siis päris meie oma heliloojate muusika ja nendest ka eksteos Eesti esiettekandes René Eespere ilmutaasiat. See on kirjutatud ühena saksa kitarristide Hermann Uudele ja trükitud ta 2005. aastal, niiet üpris uus teos autori käest ma kuulsin, et sõna ei ole veel salvestatud ja Eestis ei ole sellega ükski kitarrist mänginud, nii et nendel kontsertidel Sis kõlasse Eestis esimest korda. Ja Lauri Jõe lähe teost on ilmselt võib-olla mõned kuulad, Concordia tuli esiettekandele möödunud aastal siis Eesti muusika päevade aegu. Kes Lauri helikeelt teab ja tema kitarrimängu näinud, siis võib arvata, et et seda ei ole väga lihtne teha, see on 10 minutit sellised võtted, mida mitte keegi kunagi peale lauri pole kitarril enne mänginud. Aga seal Laurile väga omane stiil ja tema tunneb ennast selles suhteliselt kodusena, kuigi ka tema on pidanud üht-teist maha võtma, andma natukene kõiki noote korraga mängida ja samas ilusat voolavat fraasi saada on natuke temalegi raske ja mis siis veel minust rääkida, kellele selline muusika on täiesti uus ja see on paar ettekannet juba saanud ja Eesti muusika päevadeks tõesti see tellitud sai. Nüüd on aasta aega siis teos küpsenud ja loodame siis aegade parimat esitust sellest peale, meie keegi ei ole veel ette võtnud, et seda lugu ära õppida. Nii et ta siis kahekesi esitate. Just tuua ja autor Sist, et kaasaja Concordia tähendab üksmeelt, nii et selles loos tuleb siis lõpuks üksmeel leida. Värve lisab siis ka Erkki-Sven tüüri teos draama, mis on kontsade viimad ja siin veel lisaks sinule mängija Tiiule flööt. See on üpris tuntud lugu sõna salvestatud mitmeid kordi erinevate ansamblite poolt, isegi saksa mõned plaanid on selle selle looga olemas. Ja seda lugu. Me hakkasime õppima ka juba aasta tagasi, sest meil oli sellesama riigikogus kontserdireis Sitsiiliasse, kus oli just tarvis eesti muusika kava ja siis me mängisime ja kohalikele tundus üpris keeruline kuulata. On väga iseloomulik tüüri muusikale hästi rütmikas ja, ja rock ja rolli lugu, ega ta ei ole selles mõttes väga, väga sügav muusika, noh kui ma tohin öelda, aga ta on, ta on just elav muusika selline rütmile ja kontrastide oli üles ehitatud, nagu pealkiri ütleb ka draama, et tõepoolest seal. Kõneles kitarrist Kristo Käo ja tema kontserdid toimuvad 27. märtsil Pärnu raekojas ning 29. märtsil Eesti muusika ja teatriakadeemia orelisaalis. Laupäeval, 25. märtsil kell 20 30 on klassikaraadios Giuseppe Verdi ooperi Luisa Miller otseülekanne New Yorgi Metropolitan operast. Esinevad Veronika villaro eel Irina Žuura, Niil šikov, Carlos Alvarez, Jens Morris, Filippens Metropolitan Opera koori ja orkestrit juhatab Mauricio bännini. Giuseppe Verdi ooper Luisa Miller laupäeval pool üheksa õhtul klassikaraadiosse. Kaks nüüdismuusikafestivalil Lääne-Euroopas jõuavad lõpule homme nii Prantsusmaal, Lyonis kui Berliinis külgnedes, nõnda ka eile alanud Eesti uue muusikapäevadega, kus pealegi peakülaline just Prantsusmaalt. Niisiis Liooni aastaringsed tegutsevad uusloomingukeskuse kraame, seekordne biennaal, Sikantseen nagu ikka, avaram kui puhtlavamuusika, nagu Müncheni biennaal ajalgi, rea kontsertide ja palju muuga. Kraane viimane nädal on toonud välja koguni Kaksus ooperit. Sors Bergise hämariku ajal ja Claudio hambrasiini Ilkkan todell apell. Esimene sündis helilooja enda lavastuses, tegelasteks solist, sopran komeediant instrumentaalansambli saatel. Claudio Ambrasiinis just endale ka autoriõhtu ja temal lõbus melodraama kahe pildi ja läbi rindiga Hilkantodell hotell on homme ka festivali lõpetamas. Veel enne tahaks kontserdi pooled nimetada ka antiigone ookestra esinemist ning Mauricio Kaageli fonofon nii ettekannet Nicolás, Sherwoodi klaveriõhtul. Ja homme jõuab lõpule ka aktuaalse muusika festival märts mosaiik Berliini festivalide majas. Kui sind Keenias kolmapäeval ta, maestro Udo kasemets meile John case'i maailma avas siis case'i Suurkogumikus songlõbuks, mis valmis juba aastal 1970 oli 18 mikrottena reaalse rahaga kogu esiettekanne kahtlemata suursündmus. Samas kõrval väga mahukas ja sisukas projekt, Jaapan ja läänemaailm. Belt sellel nädalal ka kaks köitvate orkestri kava. Edela-Saksa raadio Freiburgi õhtut tavamas noore leedulase veikintas Valttekasse pusle lõpunumbriks Helmut lahvenmanniš tiben. Tellimuste osa aastast 2004 dokiale juhatas peadirigent Silven kambrile. Homse lepp kontserdi sisustab Aga toorute Akemiitsu filmimuusika. Dacenitsi jõudis kirjutada muusikat enam kui 100-le filmile. Mõni sõna tagantjärgi põhjanaabrite muusika hoovast. Kas tõesti juba 25-st festivalikülalist heliloojaks Põhja-Ameerikast, madam Augusta Reed. Saksofonist ja multizhanri mees Lõuna-Ameerikat esindamas Alessandro Win jao Argentiinast ja uue teosega kantatriks operäänika. Võluv on subt siin Berliini korealanna üheksa päevaga suudeti tutvustada 47 helilooja loomingut. Tänuväärne, et ka mitmeid vene ja ukraina autoreid. Üks mõjusamaid kavasid olid abi, olles sümfonietta Ma kus synniteost ümbritsesid rahvusvaheliselt juba tuntud noorte soomlaste uued lood samba haaba, mägi, disain ja uljas pulkise klarnetikontsert muidugi kari kriikuga solistina kauni pealkirja all rõõmu, valguse ja armastuse lood. Fookuses oli mitu soome heliloojate, sealhulgas veer Henrik nurgreen kelle autoriõhtul kõlas ka ta uus akordionikontsert liigaaverineni kas solistina ja soome muusikapäev festivali lõpetamas? Senistele nüüdismuusikauudistele lisaks tahaksin teha kummarduse täna eelviimast päeva Eestis viibivale maestro Udo Kasemetsale kes on Eesti muusika päevade tähtsaim aukülaline kõrge eani, erilised, loominguline ja vitaalne, tutvustas maestro end meile vaid mõne põgusa piirjoonega aga äärmiselt põnevalt. See sunnib meid põhjalikumalt tagasi vaatama, mis Udo kasemets kõik need 54 aastat Põhja-Ameerikas korda saatnud. Oli kuulsuse tipul 1900 kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel Ki on vapustavalt sisukas, ka ta üheksakümnendatel loodud teoste nimistu mis järele jätmata Pole kahanenud ka veel pärast aastat 2000, kui maestro oli juba kaheksakümnene. See kõik on seotud kogu maailma ja kõiksust haarava filosoofilise kirjanduslikus sõnaga väga kogenud muusiku ja ütleja ning targa teadjatunde ja pilgu läbi kogu Kasemetsa vaimset haaret iseloomustab seegi fakt, et ta on olnud nii Toronto Bachi ühingu kui muusika viiva algataja ja juht. Jaan Bela paar tokki 125. sünniaastapäev. Budapesti kevade festivalil, mis algas eelmisel nädalavahetusel ja kestab teise aprillini on Vardo kenasti esindatud. Kõrvuti Mozarti ja läinud kui juubilerid Jörtscurtagiga kohalga, Morris Peshari ballett lossannist, Jäppadževad, Ans Kompanii, Mozarti maraton Budapestis, homme aga väärtubki tähtpäeva õhtu pidulikult filharmoonias. Eile teenekas Jenneri Ando partaki klaverikavaga tulemas kolmapäeval teisipäeval paar tokki, kas siin ka maas Kammerorkesterit Christopher hoogudi juhatusse ja mujalt maailmast vaartoki kvartettidega New Yorgis ta hakatis kvartett teise klaverikontserdiga Philadelphias käri koolson vanameister Wolfgang välisse juhatusel. Kolmanda klaverikontserdiga ranki preemeni Loces tahaksin põigata äädeleidi kunstide festivalile Austraalias, seda enam, et selle lõppkontserti pühapäeval juhatas andjaleidis sümfooniaorkestri ees selle peadirigent Arvo Volmer. Festivalile viis Arvo Volmer kaks kava kutsus siia rebitandina rasseer saksofonikvartetti ning tegi lõpupäeval pool teatraliseeritud ettekande Šostakovitši seitsmendast sümfooniast pealkirja all Leningradis. Sümfoonia, kus videokunstnikuks oli kuulus Timm Krootsi. Leningradi sümfoonia kujunes eriliselt menukaks ja oli juba ammu ette välja müüdud. Meie dirigendid, eks nimetaksin täna veel Belgias Antherpenis tavat Olari Eltsi kuulsas kontserdimajas singel orkestrid filharmoonia ees. Erkki-Sven Tüüri eksadus on selle kava lõpunumbriks Belgia esmaettekandes nüüdiskava, kus algul kõlamas Charles Airssi teine sümfoonia seejärel 1949. aastal sündinud Kevin volanssi Trio kontserdi maailma esiettekanne solistideks. Orioni Trio. Kontserdi Elle vestlus meeldiks aga lõpetada paari ooperis sõnumiga Franco alfano. Surnud 1954. aastal. On ju tuntuks saanud Putšiini, tulen totti lõpet Dajana ent just nüüd esile kerkimas ka omaenda ooperitega. New Yorgi metis tuli suure huvi saatel lavale tas Syranoodebers plasside Domingo nimiosas. Aga nüüd oma ooperis samasuguse tähelepanu all ta peatne esietendus ooperis Sakuntaala legend. Maestro plassida Domingo oli aga ka Ameerikas keskne tegelane koos muusikalitähe Kristin dženovessiga läinud pühapäevasel kuldsel kallal Washingtoni Kennedy keskuses Washingtoni Peri peadirektorina. Teatri 50. aastapäeva juubeliõhtul. Tänasele helikajale tegid koostööd Kersti Inno, Gerhard Lock, Karin kopra ja Priit Kuusk. Saate mängis kokku Katremaadik. Saadet toimetas hiljem Endla sülgaja.