Tere, head klassikaraadio kuulajad algava muusikauudistesaate heliga ja teemad on seekord järgmised. Vabal nädalal esineb Põhjamaade sümfooniaorkester Tartus ja Tallinnas räägivad dirigent Anu Tali ja solist Mihkel Poll. Juttu tuleb ka kultuuripealinna noorteprojektist. Minu orkester, nelejevaste infeld jagab muljeid 13. novembri ERSO kontserdist, kus kõlas Mahleri seitsmes sümfoonia. Vanemuise teater esietendab 27. novembril Tallinnas Solarise keskuses Andrew Lloyd Webberi muusikali evita. Räägivad lavastaja Georg Malvius ja teatrijuht Paavo Nõgene. Järgmisel nädalal algavad varalahkunud laulja Vello Jürna 50.-le sünniaastapäevale pühendatud üritused Tallinnas ja Väike-Maarjas. Sündmusi tutvustab Ene Jürna. Segakoor noorus tähistab täna oma viiekümnendat sünnipäeva kontserdiga Estonia kontserdisaalis kõneleb dirigent Raul Talmar. Täna toimub Tallinnas meederi saalis kontserttundeline teekond. Läbi mõistuse sajandi mängib Lembit Orgse klavikordil klavessiini ja haamerklaveril. Eelmisel nädalal esines Tartu Ülikooli aulas valge klaverisarjas pianist Tanel Joamets, kelle kontserdil käis Elleri kooli õppejõud Pille Taniloo. Saabuval neljapäeval esineb Estonia kontserdisaalis maailma pianist Boris Berezovski. Kontserdikava tutvustab produtsent Neeme Bunder. Ansambel sonaabilis esineb Tartus ja Tallinnas kavaga repressioon, mida tutvustab Tarmo Johannes. Heitymatlik tutvustab uut heliplaati 20. sajandigi Larry muusikaga ja helilooja Märt-Matis. Lill räägib lühidalt klassikaraadio uuest saatesarjast uus muusika algusest peale. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile kena kuulamist. Sülgaja. Põhjamaade sümfooniaorkestri järgmised kontserdid sarjast kohtumispaik Eesti toimuvad sel esmaspäeval Tartus ning teisipäeval Tallinnas. Orkestrit juhatab nagu alati Anu Tali ning seekord kõlavad kontserdil kaks romantismiajastu suurteost, Sergei Rahmaninovi kolmas klaverikontsert ning Antoninud vorraki kaheksas sümfoonia. Põhjamaade sümfooniaorkester on solistiks palunud pianisti Mihkel Polli. Mihklil on täna üks tore mänedžer ja sõber Yoko Mart Kõlar, kes võttis Kadri Taliga ühendust ja muidugi olen mina kolleegidelt mihklist palju kuulnud. Me mõtlesime, et teeks kord kunagi koos kontserdi ja ühtegi, mõtlesime, et miks mitte tehase kohe nüüd ja nagu Põhjamaade sümfooniaorkestrile kombeks lasta solistil valida oma unistuste teos, mis ei ole üldse keeruline välja mõelda. Pianisti puhul võib olla tihtipeale Rahmaninovi kolmas, mis on nii-öelda legendaarne ja paljuräägitud teos. No ma julgeks öelda, et võib-olla on ka teisi legendaarseid klaverikontsert, aga selle puhul lihtsalt see mastaap ja selle tõeliselt ilus helikeel ja niisugune võimas ülesehitus annavad nagu penistile vahendid ennast täielikult avada või tõeliselt ennast nende välja mängida. Ja ka tegelikult publiku jaoks on see mitteatraktiivne, aga niukene haarav tavaliselt kui hästi mängida teos. Minule kui sümfonistile on Rahmaninovi klaveri helikeel kõige sümfoonia liikuma, et niimoodi saab kirjutada ainult inimene, kes dirigeerib ja tunneb orkestrit ja niimoodi saab mängida ainult inimene, kes on kursis orkestri võimalustega, et see on selles mõttes nagu sümfonistlikult kirjutatud klaverikontsert kõik tema omadega kõige tehnilisem ja kõiges võib-olla uuenduslikum ja huvitavam on neist kahtlemata kolmas. Aga kuidas sünnib teie ühine interpretatsioon? Ma arvan, et see sünnib, nagu ta alati, et inimesed kohtuvad, mängivad, arutavad ja siis lõpuks tekib mingi konsensus ja loodetavasti võiks kondents kutsuda loominguliseks koostööks ja sünergeetiliseks tegevuseks. Kahtlemata minu arust on lavaline partnerlus nii oluline asi, et see kätkeb endas rohkem kui lihtsalt muusikategemist. Teine teos, mis on Rahmaninovi kõrval, on siis vorsaki kaheksas. Miks mina panin need kaks teost kõrvuti, on lihtsalt annad balanseerivad 11, et ma mõtlesin ka sellele, kus meie elame ja mis Eesti inimesele novembri lõpus kõige rohkem vaja oleks. Et see muusika peaks olema selline, mis annab inimesele iseolemise, endaga olemise rahu ja sellist ilu ja natuke ka valu, ütleme nii, mis seal salata, sest Rahmaninovi kisub ikka hingekeeled viimseni pingule. Aga tursake on minu arust üks kõige lohutust andvam teos üldse üks kõige selgem teos, mis muusika alus kirjutatud. Teenimatult tunneme me palju rohkem seda üheksandat uuest maailmast. Aga ma isegi kaldun arvama ja musikolooge ütlevad samamoodi, et see kaheksas on võib-olla isegi viimistletum või nagu mina ütlen, siis professionaalina ilus partituur ja välja nii selge on ja kuidagi on tunne, näed, sellel heliloojal on olnud seda kerge kirjutada, et see on tulnud nagu otse südamest. Aga Põhjamaade sümfooniaorkester on võtnud oma südameasjaks ka noorte klassikalise muusika austajad. Juurdekasvuks, kuidas need sündis, projekt, minu orkester, see projekt on sündinud koostöös Tallinn 2011 sihtasutusega ja minu mõte oli selles, et mina ei ole päris nagu mihkel muusikute pärast, sest minul oli lapsena selline tunne, ma küll armastasin muusikat, aga mul oli tunne, et see hind võib-olla liiga kõrge, et ma pean kabinetisügavuses klaverit klimberdama ja ma ei saa elada, et ma rattaga sõitma minna. Ma armastan ju keeli ja ma tahan maailma näha, et siis ma nagu lõikaks ennast maailmast ära ja küsida polnud kelleltki, sest minu vanemad ei ole muusikud ja ma loodan, et tänapäeva noortel inimestel, mina saan selle vastuse anda tollest saanud unise fil sinilinnupreemia nii-öelda avansina, 11. klassi õpilastelt tahaks ma neile midagi tagasi anda ja lubada nad oma orkestrisse, niiet juba seekord on Põhjamaade sümfooniaorkestriproovides korraga 50 last oma pillidega või siis ilma et nad saaksid aru, kuhu see tee viib, et mis on reaalne mõõde muusika tegemisele, et see ei ole mitte oma vanemate jaoks klaveri harjunud, võtame või viiuli mängimine vaid et sellega tegelikult jõuab lavalejat nagu mina lõpuks nüüd siis oma 37.-ks eluaastaks. Tean, et see, et ma tookord harjutasin kabinetisügavuses klaverit, ongi mulle keeli õpetanud, maailma viinud ja maailma näidanud ja inimestega kohtunud, et isegi rattaga saab veel sõita, vaata et kui see on sinu tee, siis ei maksa seda karta ja, ja meie, kes me oleme täiskasvanud ja meil on juba osade eest käidud võiksime tegelikult inimesi suunata, sest teeots kätte näidatud, siis on suur oht, et satudki õigesse kohta. Põhjamaade sümfooniaorkester ja Tallinn 2011 siis näitab nagu väikesed orkestri praktika teeb lastele kontserdi, tutvustab Pille, räägib, mismoodi mina ja mihkel näiteks oma muusikutee alguse saime ja see kestab järgmistel aastatel ja ma loodan, et huvi on nii suur, et praktiliselt on, nõudlus on suurem, kui, kui me suudame orkestrisse korraga mahutada Estonia kontserdisaali lavale, aga aga ma loodan, et need inimesed, kes pisiku saavad kui nendest kõikidest ei tulemuusikuid, siis, siis tulevad nendest kindlasti armastav ja, ja teadlik publik ja see on minu eesmärk. Siin kõnelesid dirigent Anu Tali ja pianist Mihkel Poll. Põhjamaade sümfooniaorkester esineb Tartu Vanemuise kontserdimajas esmaspäeval, 23. novembril kell 19 ning Tallinnas Estonia kontserdisaalis teisipäeval. Samal ajal. Tallinna kontserdist teeb klassikaraadio ka otseülekande. Järgmises helikaja saates tuleb aga jutt Mihkel Polli debüütalbumist, millele kõlab 20. ja 21. sajandi klaveril. 13. oktoobril alustati Estonia kontserdisaalis Gustav Mahleri ümmarguse sünniaastapäeva tähistamist. Nimelt möödub Austria dirigendi Jaagigantse sümfooniku sünnist järgmise aasta juulis 150 aastat ja seda tähistatakse omal moel ka Eestis, nimelt siis viienda, kuuenda ja seitsmenda sümfoonia ettekannetega. Eelmise nädala reedel kõlas Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses Arvo Volmeri juhatusel helilooja seitsmes sümfoonia. Ja nii üllatav, kui see ka pole, siis 1905. aastal valminud teost kanti eestlased, et esmakordselt. Seega võttis üle 100 aasta. Et helilooja vormilises mõttes küllaltki ebatavaline ja üle 80 minuti kestev suurteos Estonia lavale jõuaks. Kui rääkida seitsmenda sümfoonia ebatavalisest ülesehitusest, siis tegemist on viieosalise teosega, milles äärmised, osad, esimene viies on kiiremat sar. Mastaapsed ja laialt arendatud. Teose südames on kolmanda osana liikuva loomuga Scertso mida ääristavad omakorda rahulikuma liikumisega teine ja neljas osa, mida helilooja on pealkirjastanud nahtmusik ehk muusika. Kui Mahleri kuues sümfoonia on tuntud oma traagilisuse poolest, siis seitsmendast sümfooniast on pisut rohkem lüürikat huumorit. Ent samuti on esindatud ka varjuta avatumad karakterid. Leidub hulgaliselt isegi nõiduslike ja võiks öelda maagilisi ämbreid ning tähendusi. Igatahes toetub see pea pooleteise tunnine suurteos suures plaanis tugevale vormiloogikale mille sisse mahub palju eriilmelisi alalõike milles on omakorda rohkelt sümboleid ja tähenduslikku rütmikat, samuti avarat dünaamikat ja erinevaid karaktereid, meeleolusid, vihjeid, Mahleri kaasaegsete loomingule ja nii edasi. Igatahes kuulajal saalis sellesse fantaasia fantastika maailma sisenedes iga ka kui vähegi õhtusel kontserditunnil erksust jagub, et laval toimuvat enese jaoks lahti mõtestada ja läbi seedida. Teose avab suurejooneline esimene osa, kus on kandev roll salapärasel ja kohati militaarsel Ki marsi teemal. Helikude on selles osas väga rikkalikke, detaile on palju. Seega kulges sel kontserdil see osa kuidagi teosesse sisseelamise tähe all. Midagi hullu küll ei juhtunud ja puhkpillid kandsid oma kaalukad partiid väga hästi välja. Võib-olla viiulite ülikõrges registris esines kohati ebaühtlast tooni kvaliteeti Polnud esimese osa kujundid jõudnud lihtsalt veel väga küpseks saada ja seepärast polnud sellest osast mulje võib-olla kõige veenvam. Ent tegemist oli orkestri jaoks ikkagi esmaettekandega ja prooviperiood oli ju samuti nädala jagu pikk. Kui 1908. aastal Prahas seda teost maailma esmaettekandes esitati siis anti teose ettevalmistuseks näiteks tervelt 24 proovimis jagati kahele nädalale. Nii et see on päris suur vahe. Teose teine osa ehk esimene naht music algas väga ilusa puhkpilliansambliga ja terves osas olid iseäranis head need kohad, kus pillikoosseis oli väike karakterit, meenutab Täpse osa öist jalutuskäiku ja arvatavalt olla maaklerit omal ajal inspireerinud ka kuulsa maalikunstniku Rembrandti üks kuulsamaid ja suurimaid maale nimega öine vahtkond. Kuid ega inspireeritud ei tähenda automaatselt imiteerimist või illustratsiooni. Seega Mahleri muusikat igal eelkõige ikkagi oma suund ja nägu. Kolmas osas Kertsa meenutas oma liikumiselt pigem veidi kummalisevõitu valssi ja selle karakter oli üsna salapära. Ühes kummalise teemaga viiulites, kus olid väga suured hüpped ja looklevad klis sandad. Scertza esitus jättis väga hea ja kompaktse mulje ja sellest osast alates sai orkester sisse otsekui õige mängu. Hooja suurema veenvuse sümfoonia neljas osa ehk teine nahtmusi. See oli selle kontserdi üks õnnestunum osa. Kui niimoodi tervikust midagi üldse välja, et võiks tuua. Tegemist on ilusa ja stiliseeritud Serenaadiga, kus orkestrisse on lisatud sellised pillid nagu kitarr ja mandoliin. Ja ei nõua just suurt kujutlusvõimet või muusika ja elukogemust, et kujutleda ette pilti, kuidas tenorit ehk selle sümfoonia kontekstis isoleerivat viiulit saadavad kitarri ja mandoliini hääled. Ehk teisisõnu on käimas tüüpiline serenaadi laulmine muidugi ilma sõnadeta. See osa on arendatud sümfoonilised, kuigi tegemist oleks otsekui serenaadi laulmisega, on see osa arendatud siiski sümfooniliselt. Ent sellele vaatamata on instrumendi koosseis jällegi üsna kammerlik. Ja seda osa mängiti tõepoolest väga hästi. Olgugi et õhtu peamiseks õnnestumiseks oli sümfoonia küllalt hästi koos püsinud üldine tervik, mis pole ühelegi dirigendile ilmselt kerge ülesanne. Aga tahaks eriliselt esile tõsta ka orkestri seekordse nii-öelda laenatud kontsertmeistri Harri Traksmanni soolorepliike. Need olid esitatud väga kauni ja intensiivse tooni ja sooja suhtumisega ja muutsid sümfoonia neljanda osa, et ilmekaks ja kujundlikuks finaaliks on selles teoses rondo, mis tavapäraste randadega võrreldes on üle ootuste pikk. Kuid ekskaalukale esimese osale peabki vastukaaluks olema võimas finaal. Ja see on osa, mille karakter on suhteliselt positiivne ja teisisõnu jõutud takse neljanda osa öömuusikast finaalis Helge päevavalguse kätte. Finaal oli esitatud väga suure hoo ja energia ja mängurõõmuga mis lõpetas Mahleri suurteose Eesti esmaettekande väga uhkelt. Ka selles osas, nagu sümfooniast tervikuna pole antud armupuhkpillidele iseäranis metsas, arvedele, tenor, Harnile ja muidugi kõikidele teistele ning ulatuslik materjal esitati puhkpillide poolt, et ilma suuremate viperusteta ja väga ilmekat tabavate karakteritega. Huvitavaid nüansse andis sellest sümfooniast ka lihtsa lehmakella kasutamine, mis kostis enamasti kusagilt kaugusest olles jällegi üheks sümboliks paljude seast, mis seda teost rikastavad ja selle tähendust kannavad. Kokkuvõtteks võib kontserdi lisada Eesti riikliku sümfooniaorkestri õnnestunud esinemistele. Ta on ja jääb üle oodata Gustav Mahleri viienda ja kuuenda sümfoonia peatset esitamist. Neist kuues sümfoonia kõlab orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi juhatusel juba neljandal detsembril. Vanemuise teater esietendab järgmisel nädalal reedel Tallinnas Solarise keskuses, Andrew Lloyd Weberi ja Tim Rice'i maailmakuulsat muusikali evita. Esietendub viita ei ole sama lavastus, mida Vanemuine mängis seitse aastat tagasi Tartus Raekoja platsil. Vaid lavastaja Georg malliviuse uus versioon sellest muusikalist. Seda lavastust tehes tugineb Malvivuse viital, mille ta tõi eelmisel aastal lavale Soomes Turu Rootsi teatris ning mis pälvis Soome ja Rootsi ajakirjandusest palju kiidusõnu. Mis teeb selle muusikali põnevaks. Lavastaja Georg Malvius. Muusikale viita on üks enim mängitud ja armastatuim muusikale maailmas, ütleb lavastaja. Selles on huvitav lugu inimesest, kes reaalselt on olemas olnud. Sellel on ilus muusika, selles on draamat. Me näeme selles loos ühe tüdruku elu alates tema 16.-st eluaastast, lõpetades tema surmaga 32. eluaastal. Selle tüdruku elu oli nagu üks suur seiklus. Miks otsustas Vanemuise teater taas selle muusikali repertuaari võtta? Teatrijuht Paavo Nõgene. Esiteks, esimene põhjus on see, et ei viita on muusika klassikasse kuuluv teos kindlasti, mis võiks rikastada iga muusikateatri püsirepertuaari. Kui me räägime 2002. aastal laval jõulude viitas, siis tõesti oli see üks Vanemuise suveprojekte, millest sai Tartus osa üle 21000 muusikalisõbrad kuid väga paljudel inimestel jäise muusikal nägemata ja tegelikult ei olegi seda muusikali rohkem vahepeal Eestis tehtud ja Vanemuise teater võttis vastu Solarise keskuse ettepaneku tuua lavale Solarise keskuses asuvas Nokia kontserdimajas siis esimene muusikal, mis seal majas ei ole üldse esietendub ja pakkusime neile välja, et see võiks olla muusikaliklassikasse kuuluv viita, mis on hästi laiale publiku auditooriumile ja mis võiks olla ilusaks alguseks sellele, et Nokia kontserdimajas hakkab edaspidigi muusikale nägema ja Vanemuise teatri sooviks on see, et see muusikal meie püsirepertuaaris oleks, et inimesed saaksid sellest rohkem osa kui ainult 10 etenduse vältel siis vabas õhus. Ma usun, et tänane lavastus, tänane uus solistide koosseis pigem näitab viidad natuke teisest küljest ja annab rahvale suurepärase võimaluse näha, mida saab sama lavastusega veel teha. Kuidas saab sama lavastust täiesti erinevalt tegelikult lavastada? Kui ma tegin Maarja-Liis ilusal ettepaneku, et võiks evakueeruda rollis üles astuda, siis ega ta ei Gilganud rõõmust ja ei öelnud kohe jajah, vaid ta võttis endale mõtlemisaega, sest et tegu on ääretult keerulise rolliga, aga mul on väga hea meel, et selle väljakutse vastu võttis ja olles vestelnud erinevate proovides viibivate inimestega, siis me näeme kindlasti väga huvitavat. Eeva bürooni kehastust Maarja-Liisi poolt esitatuna, niiet et Maarja-Liis Ilus, Marko Matvere, Vaiko Eplik, Aivar Tommingas ja Anna Põldre on solistide tuumiktulemus, on midagi väga suurejoonelist, aga ilusat ääretult ilusa muusikaga muusikal. Evida esietendus toimub 27. novembril Tallinnas Solarise keskuses kontserdimajas. Muusikali hakatakse mängima vaheldumisi nii Solarise keskuses kui ka alates tuleva aasta jaanuarist Tartus Vanemuise teatris. Ooperilaulja Vello Jürna, keda meie hulgas kahjuks enam pole, oleks esimesel detsembril saanud 50 aastaseks tema mälestuseks korraldatakse muusika, festival, lauljat, konkurss ja ooperi kaala. Sündmused algavad juba järgmisel nädalal, eelkõige siis Vello Jürna sünnikohas, Väike-Maarjas Vello Jürna abi. Kaasaine Jürna aga teab lähemalt rääkida, kes nende ürituste korraldamise taga on ja mis siis järgmisel nädalal toimuma. Nende ürituste initsiaatoriks on tegelikult Väike-Maarja vald ja rahvamaja, kus ka Vello kunagi esinemas käis, üsna tihti. Ja nemad tahtsid korraldada niisugust suurejoonelist sündmust koos lauljate konkursiga pilaks neile Pille Lille muusikute toetusfondiga ja ühiselt siis pandi paika kava. Kõigepealt tegelikult hakkabki lauljate konkurss, sest see hakkab 27. novembri hommikul kell 11 Muusikaakadeemia kammersaalis, sealt sõidetakse edasi Väike-Maarjas, kus on rida üritusi, näituse avamine siis mina, esitlen Vello heliplaati ja õhtul on ka kontsert. Laupäeval toimub seal samuti rida üritusi, ka meistriklassi lauljad. Telesest konkursist osavõtjad sõidavad samuti reede õhtul juba Väike-Maarjas ja jäävad sinna, sest pühapäeval kell kaks toimub seal lauljate konkursi teine voor. Palju neid osavõtjaid seal on, avaldusi laekus 17 17 noort lauljat. Aga eks nad põhiliselt muusikaakadeemia üliõpilased on ja võib-olla siis ka teatrist, kes juba teatrisse jõudnud. Finaal toimub alles esimesel detsembril Estonia kontserdisaalis vahetult enne seda suurt Kaala kontserti, nii et tulemused selguvad alles ürituste lõppfaasis. Niisiis sellel suurel galakontserdil, Väike-Maarja inimestele on see kindlasti suursündmus, need kontserdid ja need toimuvad rahvamajas ja kirikus ja linnaplatsil. Ja osalejaid, vaid on nii tallinastid, Vello kolleege ja sõpru kui ka nad ise. Nende koorid ja muusikakooli õpilased osalevad nendes kontsertidel esinevad ja mitte ainult ka Väike-Maarjamaanaiste selts minu meelest pakub seal näiteks ökotooteid ja oma toitusid. Nii et seal on rohkem plaanis kui ainult laulmine. Konkursifestival on nagu omavahel seotud, tegelikult sai alguse mõte korraldada festivali festivalil konkurss aga koostes Pille lillega otsustada, tegelikult esimene voor ja finaal jätta ikkagi Tallinnasse ühte asja, ma tahaksin konkursiga seoses veel rääkida. Teises voorus esitavad konkursist osavõtjad kohustusliku laulu ja see kohustuslik laul on laulmiskuulus Vello Jürna repertuaari. Ja need, kes teda teadsid, eks need ju teavad, et see oli umbes nagu osoole Mio ja tule tagasi Sorentosse või üksainus õis Nende laulude hulgast. Kõik konkursil osalejad said valida omale meelepärase ja nad esitavad seda teises voorus Väike-Maarjas. Vello Jürna. Perekond ja sõbrad ja sugulased on välja pannud ka rahalise preemia mälestuspreemia kohustusliku laulu esitamise eest ja kusjuures hindavadki sõbrad, mitte zürii. Meie anname ka selle eriauhinna välja seal Kaala kontserdil juba ja kes kuuluvad žüriisse? Oleg Orlov, Margareta Haverinen, Eesti poolt Sis, Pille Lill ja Ivari Ilja, Ornowsja, Pille Lill, minu meelest teevad ka neid meistriklassi Tunde laupäeval kell 11 27. novembril Muusikaakadeemia kammersaalis toimub lauljate konkursi esimene voor ja siis sõidetakse Väike-Maarjas, kus kell kuus õhtul on näituse avamine ja sinna kohe järgi siis on niisugune meenutuste õhtu ja Vello heliplaadiesitlus ja seda õhtut juhatab Guido Kangur. Ja siis see läheb edasi kontserdiks. Ja ka need konkursivoorud nagu publikule Vabaraid, kes tahab, võib minna kuulama ja tegelikult kõik üritused on kõigile avatud ja ilma tasuta, välja arvatud Kaala kontserdil tuleb tegelikult ütleme praeguse taseme juures suhteliselt sümboolne pilet, aga räägi ka sellest heliplaadist, mis sellel plaadil on siis, mis nüüd kuulajateni jõuab? See on Vello Jürna elu nagu ooper ei olnud ju midagi muud kuskilt võtta kui ainult Eesti Raadio arhiividest ja fonoteegist. Kui vaadata teda lugude nimistut, siis tegelikult ju ei olegi ju väga palju oopereid, kust oli võimalik valida neid aariaid. Vello Jürna õnnestus teha rolle umbes 30. ooperis, siis siin on ju ainult neli, viis ja see plaat. Ta on siis ülevaade sellest, mis oli Eesti Raadio arhiivis ja fonoteegis. Midagi me sellega teinud ei ole, nii et see ei ole niisugune perfektne konserv, vaid see on niisugune elav, nagu ta oli laval alati emotsionaalne, aga kindlasti mitte täiuslik. Need, kes teda nägid, näevad teda ka siis, kui kuulavad seda plaati. Kas siin on ainult ooperiaariad, ainult ooperiaariad ja, ja orkestriga see oli taotluslik, et oleks ikkagi ühtlane ja kõik need üritused kulmineeruvad siis esimesel detsembril, kui ongi Vello Jürna sünniaastapäev. Jah, lauljat konkursi finaal hakkab kell neli Estonia kontserdisaalis ja sellele järgneb kohe kell seitse õhtul on kala. Esimeses pooles laulavad finalistid, antakse kätte autasud ja preemiad ja teises pooles ma ei saagi öelda, et laulavad sellepärast et ka tantsivad. Vello Jürna, kolleegid ja sõbrad nii Vanemuise teatrist kui Estoniast aitäh, Ene Jürna ja soovime kõikidele neile ettevõtmistele ka suurt huvi, et kõigil Vello Jürna tuttavatel sõpradel ja tema talendi austajad tal on seekord selline taaskohtumine Vellaga. Segakoor noorus tähistab viiekümnendat sünnipäeva. Üks juubelikontsert toimus juba neljapäeval Pärnus. Samal päeval tutvustasime Albumi tunnis ka tähtpäevaks ilmunud plaat. Tee läbilõige koorib parimate salvestistega läbi aegade. Täna toimub aga sünnipäeva kontsert Tallinnas. Koor alustas pool sajandit tagasi 22 lauljaga. Praegu on kooris 40 lauljat. Esimene dirigent tuli August Lüüs. Pärast ühinemist 22. keskkooli segakooriga sai peadirigendiks Ene Üleoja. Tema juhatamise perioodi võib nimetada nooruse kõrgajaks. Koori taseme tõusu märgib terve rida auhindu konkurssidel. Esimene suur rahvusvaheline konkursi võit on aastast 1981 seljakoorikonkursilt Jugoslaavias. Sellele järgnesid võidud Mart Saare 100. sünniaastapäevale pühendatud konkursilt Belgiast, neer, pilti konkursilt koorifestivalil Tallinn 88, lisaks veel konkursivõidud Ungarist ja Hollandist. 1991. aastal sai uueks peadirigendiks Raul Talmar ning tema käe all saadi veel hinnalisi kohti konkurssidelt Itaalias, Iirimaal, Kreekas, Viinis palusingi stuudiosse Raul Talmaril. Oled nooruse peadirigent tegelikult juba 18 aastat. Jah, see on küll ausalt öeldes täiesti uskumatu. Tundub umbes viieaastane see aeg, et on lihtsalt läinud väga ruttu. Aga tegelikult olid kooris juba varemgi alustasid seal lauljana, millal 76. aastal läksime selle nooruse koori liikmeteks Mustpeade majja, tolleaegsesse, krõpsi, kultuuripaleesse, See oli alates siis sellest, kui nooruse 22. Kolikoor esinesid just siis ta oli segakur kevadises, nad ühinesid. Kas viiekümneaastane noorus on noor ja nooruslik ja meil on huvita omavahel olla ja me ütleme niukseid, noorte asju, vahest möllame? Täna toimub segakoori noorus 50.-st sünnipäeva kontsert. Las ma armastan sind täna. Noorus ja armastus on lahutamatud, aga sellel suurel sünnipäeva kontserdil oletegi täienisti armastuse teemadel. Pühendanud jah, seda küll üks on võib-olla pisut julgustükk, ehk sellepärast et armastus on ühes mõttes ju ka väga intiimne asi ja see on kahe inimese vaheline asi, kuid mõte selle kontserdi sellisel moel korraldamise pärast tulivast, niiet et tänapäeva elu on kolinud nii kangesti internetti ja, ja selliste vahendajate kätte, et tundub, et ka armastuse avaldamine SMS siin on rohkem populaarne kui silmast silma. Ehk tahaksime seda silmast silmasuhet taastada. Ja kontserdi esimeses pooles saab siis kuulata eri ajastute armastuslaule. Seal esineb siis noorus, täies ilus hakkab Pelagavaga. Ja meil on paar lugu, on ka huvitavate saate instrumentidega näiteks üks Raamsi armastuslaul klaveril neljal käel ja Erik Vitakeri ships õue rahun inglissarve ja klaveri saatel. Ülejäänud anakapell. Kontserti ilmestavad väikesed vahetekstid. Sest need vahetekstid loeb meil täna Tiina Mälberg ja nad on kokku otsitud tõepoolest kirjadest või kirjandusteostest kus nad on just nimelt armastuse avaldamise tekstidena kõlanud. Alustame ja lõpetame Puškini ka, aga seal vahepeal on ka Aleksandr maa ja meie, Anton Hansen Tammsaare ja Jaan Kross. Ja dirigendid on Raul Talmar ning Jaan Apeerents. Kontserdi teises pooles saab aga üle hulga aja kuulata Eino Tambergi ülistuslaulu armastusele Amoores ja siin on teil palju. Abijõudusid jah, see on ju ikkagi oratoorium armastusele ja Pärnu linnaorkester solistideks Angeelika Mikk, Helen Lokuta, Rauno L ja Oliver Kuusik. Dirigeerib Risto Joost. On see üks pool abijõudusid, kui teine pool on hästi emotsionaalselt tore meie endi jaoks. Et segakord, teine noorus ehk siis nooruse vilistlased tulid suurel hulgal kokku seda teost esitama ja meie kauaaegne sõber ja partner suuremate muusikaliste vormide ettekandel. Bla sega korkantus on ka laval, nii et meil on päris ilus suur koor. See on üks suur nooruse ja armastuse pidu. Palju õnne, Raul Talmar. Kogu koorile ja soovime ilusat kontserti ja ilusat sünnipäevapidu. Klassikaraadio salvestab täna toimuvast sünnipäevakontserti ja annab selle hiljem eetrisse. Täna toimub Tallinnas meederi saalis kontsert, mis kannab pealkirja tundeline teekond läbi mõistuses sajandi. Lembit Orgse mängib seal kolmel pillil. Klavik, kord klavessiin ja haamerklaver selgitaks meie kuulajale kõigepealt. Mis sajand on see mõistuse sajand selle kontserdi kontekstis muidugi siis 18. sajand seda sajandit ju mõnes valdkonnas niimoodi nimetatakse, ilmselt see oli, issand, kui kõik eluvaldkonnad said terava ja valgustatud mõistuse tähelepanu objektiks ja siis kus kõik segane müstiline ja võib-olla ka usulinegi teinekord, kui ebaselge üle parda heideti. Sellel sajandil valitses tõesti selline meeleolu, kus siis mõistus peeti primaarseks mõistuse abil loodeti kõike seletada, kõike põhjendada, aga see muusika, mida tollal kirjutatud, see on muidugi väga võluv ja samas muusikas muidugi tundeid ei puudu. Ja esimene helilooja sellest mõistuse sajandist on Johann Sebastian Bach Bachi loomingust mängima kõigepealt vist ühe populaarseima tuntuima Bachi teose kontserdi avapalaks on siis kuulus Tseedur prelüüd, aga sellele järgnevad kaks duetti tee, mis on pärit Bachi hilisemast loominguperioodist ja ka üks neid väheseid teoseid, mida Bach ise kirjastanud. Ja vot nendes duetides on selline nii-öelda konstruktiivne ja mõistuslik alge tõesti väga suur. Aga mis ei välista seda, et nendes on ka väga põnev ja sügav emotsionaalne sisu. Nagu alguses mainisin, on sellel kontserdil võimalik kuulata kolme pilli klavikord, klavessiini ja haamerklaver. Kuidas need niimodi eristuvad ja millise pilliga, milline helilooja kõige paremini seotud, eks need pillid olegi valitud mõnes mõttes seda sajandi kulgu jälgides. Kontserdi avapalad kõlavad klavikordile, see oli pill, mida põhiliselt kasutati barokki koduses musitseerimises ja võib ka täiesti arvata, et neid samu teoseid, mida ma sellel kontserdil klavikordi kätte kannan kindlasti mängiti vahi kodus tema enda poolt ja muidugi poegade ja õpilaste poolt, nii et mõnes mõttes muusikaline rännak ju algab nii-öelda Bachi elutoast vahi kodust muidugi meederi saali suurepärane akustika ehk siiski võimaldab ka sellel hästi vaiksel pillil mõjule pääseda. Järgnevad Bachi teosed, vahvi valdi, kontsert, G-duur ja prantsuse sõid esstuur, kõlavad klassil. Mis seal ilmselt selline kõige sobilikum pill nende teoste ettekandmiseks ja millel ilmselt Bachi ajal neid teoseid mängiti selle muusikalise rännaku nii-öelda kudes. Teame ju, et sajandi keskel klavessiin kaotas oma positsiooni ja üha rohkem hakati kasutama klaverit, õigemini tol ajal nimetatult haamerklaverit, mis on siis meie tänapäeva klaveri, ütleks siis selline eelkäija või algvariant? Jaa, sellel pillil mängin siis ülejäänud heliloojate teosed, kelleks on siis Bachi poegade pisem Friedemann, Bachi ja Carl Philipp Emanuel Bachi teosed ning Haydni teosed ja tegelikult, et mõnes mõttes see ongi nagu rännak läbi terve mõistuse sajandi. Kui Bachi prelüüd, C-duur ja Itaalia kontsert Vivaldi vahikontsert pärinevad ilmselt et 18. sajandi teisest kümnendist, siis kontserdi viimased teosed näiteks Haini fantaasia C-duur pärinevad 18 sajandi viimasest kümnendist, nii et see on selline mõistuse sajandi raamistik sellel kontserdil sa mängid neljal pillil lisaks eelnimetatutele loomulikult klaver ja klaveriõppejõuna oledki igapäevaselt tegev. Aga milline nendest pillidest, selle endale võib-olla kõige armsam ja käepärasem olla? No kui nüüd rääkida neljast pillist, siis igapäevaelus ja töös kasutan ma seda tänapäeva klaverit ikka kõige rohkem. Ja kuna ma nii mänginguiga õpetan hilisemat muusikat, siis muidugi sellel kontserdil kõlavatel Pilidel need 19. ja 20. sajandi muusikat muidugi mängida ei saa ja ei ole ka mõtet. Aga Mulle tundub, et mõnikord on nagu ajastu muusikat väga värskendav ja ka huvitav ja hariv mängida ja kuulata nendel pillidel, millistel see muusika algselt kõlasel aitäh, Lembit Orgse ja seda on siis võimalik meil kuulata. Täna. Õhtul kell kuus meederi saalis klassikaraadio salvestab selle kontserdi annab eetrisse detsembris. Seitsmeteistkümnendal novembril esines Tartu Ülikooli aulas klaveriõhtuga pianist Tanel Joamets. Kavas olid Eduard Tubina sonaat number kaks virmalised Aleksander Screabini Kuuse töödi, Edward kriigi seitse lüürilist pala ja Sergei Rahmaninovi neli etüüd pilti Opus 39. Kui enamasti vajab interpreet esitatavatest teostesse sisseelamiseks aega, et kohaneda nii klaveri, saali, akustika kui ka publikuga. Et end nii-öelda käivitada, siis seekord alustas pianist oma esinemist otsekui kulminatsiooni ist. Koheselt elustasid Eduard Tubina sonaadi salapärased ähvardavad kirglikud kujundid. Lausa füüsiliselt oli tajutav iga mõttevälgatus. Ants. Meie ees rullus fantaasiaküllased lahti. Tubina muusikasse kätketud suur saaga. Sonaat oli mängitud terviklikult hoolimata detailide väljajoonistamise põhjalikkusest ei kannatanud vorm, mis suurteose puhul on üks sagedasemaid ohtlikumaid karisid. Kui midagi veel soovida, siis kontrollitavad kõla kulminatsiooni defortissimates. Tundub, et pianisti lab teosesse niivõrd tugevasti sisse, et kaotab reaalsuse tunde. Ekstaatiline mäng paneb aga klaveri kõla kohati liiga tugeva surve alla. Kaob reaalne alaline kontroll, tekivad eksimused tekstiga. Tubina virmaliste sonaat. Nad on kahtlemata Eesti klaverimuusika üks tippteoseid ja Tanel Joamets mängis seda ilmse naudingu ja üleolekuga. Vähemalt kõlasid kontserdil kuus Screabini etüüdi sism Opus kaks ja viise töödi kaheksandast hobusest. Siis tuur FIS-moll mingi small, As-duur Jendismoll. Screabini muusika on Tanel joametsale hingelähedane olnud väga pikka aega ja seda oli tunda ka seekordse esituse korral mängitud ilusa, vaba ja tundliku fraasiga kirglikult eks staatiliselt mõned kiired tempod näiteks tüüdides number kaks, wish moll või number üheksa kismall oleksid aula akustikas võinud olla veidi mõõdukamad, et kiired passaažid kuulaja kõrva jaoks liialt kokku ei sulaks. Kontserdi teises pooles kõlasid Edak riigi seitse lüürilist pala Nocturn kangar, kaade unenägu, halling, trollide rongkäik ja koduma igatsus ning Sergei Rahmaninovi neli etüüd. Pilti uppus 39 number üks c-moll number seitse c-moll number kaheksa, see mull ja number üheksa Teedur Edvard Griegi lüürilised palad olid publiku jaoks tõeline maiuspala. Kuulsime palju kaunist muusikat lihtsas ja siiras esituses. Tore oli näha, et jõuline ja kohati emotsionaalselt taltsutamatu pianist suudab klaverist välja võluda nii palju erinevaid piano nüansse. See näitas minu jaoks Tanel Joa metsa sisemise küpsemise uut tasandit. Rahmaninovi etüüd piltides tekkis aeg-ajalt faktuuri diferentseerimise probleeme. Samas olid need mängitud head toonusega. Hingestatult. Eriliselt imelise lihtsusega kõlasid kontserdi lisapalad kaks Rahmaninovi prelüüdi hoopis 32. KeeduJahadur. Kogu kontsert tervikuna jättis hinge väga ilusa elamuse. See oli täis emotsionaalset publikuga suhtlemist ja suurt muusikat. Tanel Joamets on pianist, kellele meeldib muusika hinge ja vaimu publikuga jagada. Ja Tartu kuulajad on talle selle eest kindlasti väga tänulikud. Tanel Joa metsakontserdil käis Elleri kooli klaveriõppejõud Pille Danilov. Neljapäeval, 26. novembril kell 19 esineb Tallinnas Estonia kontserdisaalis Venemaa üks tipp-pianisti Boriss Berezovski produtsent Neeme Bunder, millal algas ja mis põhjustas Boriss Berezovski suure rahvusvahelise karjääri? Borissi suur karjäär hakkas tegelikult aastast 1988 ja see oli kontsert, mis toimus Figolhoolis, mis sai muidugi erakordselt sooja vastuvõtu ja väga suure publikuhuvi. Aga muidugi päris läks nagu tee lahti siis 1990. aastal, kui ta võitis Tšaikovski konkursi peapreemia ja noh, pärast seda on siis nüüd tänaseks võiks öelda tõesti legendi staatusse tõusnud pianistide maailma suurimatel lavadel suurimate orkestrite ees, parimatel festivalidel, et sellest on siis neiu oma 20 aastat varsti vene pianist on kindlasti eriliselt oodatud, on see Sokolov või on see Berezovski või on see veel keegi kolmas, aga Borissi mängus võiks öelda küll seda, et kui tänapäeval nagu noorte pianistide selliseks nagu lakmuspaberfirmamärgiks on kindlasti virtuoosse, eks ole, seda pole peaaegu mõtetki öelda, siis muidugi see sügavus, mis seal muusiku koore all, vat see nagu Boriss Berezovski mängustiil kindlasti ja sealt kusagilt kumab läbi mingisugune erakordne jõulisust, kui just kuulata tema esituses neid suuri teoseid, võib olla kasvõi Tšaikovski, klaverikontserdid või, või ükskõik mis teist sellist tipp pialistliku teost, vot siis sa saad sellest aru. Kui nüüd tuleb meilt kontserdi teises pooles näiteks kuulusse disti hoomul sonaat esitusele, mis on terved poolt täitevlugu, siis ma kujutan ette, et publik saab kindlasti selle naudingu osaliseks, kuidas sellest ühest väga nõudlikkust pikast teosest vormitakse üks suur tervik, aga esimesest poolest esimene pool on täielikult pühendatud Robert Schumanni le tulevasest Davids, Pündlar tantsud, mida me oleme siin ka ju Kalle Randalu esituses näiteks kuulnud kõlabki, siis nagu kas kapitaalselt teos, esimene pool on siis täieliku Suumann ja teine poolses täielikult list selles mõttes väga hea valik, justkui seda aabits, Pündler tantsud nõuavad ikkagi väga tundliku pianisti hästi tundlikku puudutust, hästi õhulist hästi õrna kohata siis Feres risti haamrsonatoni selline, kus sa saad ikkagi panna kogu oma arsenali mängu, nii et, et ma arvan, et me näeme seda maailma pianisti siin, oma kõikides eri tahkudest külgedes see kava tema enda poolt väljapakutud eeskätt stan ta nagu romantiline kavaga, teisest küljest ikkagi väga vaheldusrikas ja tennist saab näidata ennast teiega. Vene muusikute puhul on see üsna tavaline, et kui nii-öelda rahvusvaheline karjäär alguse saab, siis nad pühivad kodumaa mulla jalgelt, kas temaga on. Seesama juhtunud on jah, täpselt nii see juhtunud, elab ta Brüsselis ja kui väga olulised saalid on ikkagi ka Euroopas ja sõitmine Moskvast on kindlasti tülikas. Seal on kindlasti jällegi ka individuaalne, aga tema on jah, selles mõttes küll, et, et Venemaalt on ta nagu sisuliselt ära. Boris Berezovski esineb Tallinnas Estonia kontserdisaalis neljapäeval, 26. novembril kell 19 ja klassikaraadio teeb sellest kontserdist ka ülekande. Ansambel resonaabelis koosseisus Iris Oja vokaal, Kristi Mühling kannel, Tarmo Johannes flööt ja Aare Tammesalu tšello. Esineb 24. ja 25. novembril Tartus ning Tallinnas kavaga repressioon. Surveavaldus, mida ansambel on sõnastanud järgnevalt, et oma ebatavalisega koosseisu tõttu on nad pidanud pidevalt survet avaldama nii heliloojatele kui endile, tellida, otsida, leida ja esitleda uut repertuaari. Kontserdikava, kommenteerib Tarmo Johannes. Kavas on nüüd kaks eesti heliloojad ja, ja ülejäänud on heliloojad ja kõik teosed on siit kavast uued ka meie jaoks Tatjana Kozlova teost köielkõndija me oleme korra esitanud Tartus, aga nüüd on ka selle teose teine ettekanne. Ja meil oli just nimelt eesmärk, et tuua enda jaoks kuulajate jaoks välja uut muusikat. Ja tõesti, Christian kõrveri uudisteos kõlab nendel kontserditel ning teiselt poolt me oleme otsinud häid, aga võib-olla natuke vähem Eestis mängitavaid heliloojaid välismaalt ja see on ka väga põnev ja võluv pohl selles kavas. Võib-olla peaks peatuma kontserdi avalool, Christian kõrveri sigem Magnum kaks. See teos tegelikult nagu pärineb päris mitmest, et nagu ajast mitu aastat tagasi ja selle teose materjal sündis koosseisule, kus oli flööt, hääl, fagoti tšello ja sellest materjalist, nüüd sündis uus versioon, uus teos, Kristjan Kõrver ja muide on üks teos meie ansamblile, mis seal kõige esimene täiskoosseisu lugu ja need lood oma materjali tõttu vist on natuke nagu suguluses. Aga just see signomaarium kaks tähendab suur tunnusmärk. Ta on võib-olla veelgi õnnestub oma kõlade tasakaalu ja samas sisemise energia poolest, et meile igal juhul väga meeldib. Ja Tatjana Kozlova teosesse juba natukene rääkisid, aga siin kavas torkab silmaga apergise teosed just äsja nüüd festivalil ka ulatusliku etendusega esindatud olnud helilooja. Millise teosega on siis tegemist? Siin on vist väljakutseid iiri sõela teie lauljale? Jah, tõesti, tegemist on teosega soolohäälele ja naishäälele ning see ei ole nüüd kõige radikaalsem Poola Bergise loomingust, aga ometigi, kas siin on Abergis komponeerinud oma teksti ja ta mängib prantsuskeelega ja ka lihtsalt soolohääle väljendusvõimalustega, mis on tegelikult ju küllaltki ebatavaline žanr? Siin iga teose taga on, et Eesti esiettekanne või, või uue versiooni ettekanne või seade ettekannet olete ilmselt osasid teoseid kohendanud oma ansamblile. Ja üks väga armas leid oli kaija, Saaria hoo teosti Aussist, mis on selline väike, mingil määral võib-olla isegi natuke vanamuusikat meenutada, aga tundlik arma südamlik teos, mis on originaalis häälele, flöödile, viiulile, kitarrile ja tšellole. Aga me uurisime seda partituuri ja kandlega, kõlab, see oskab väga hästi, et, et see on ikka väga eriline pärl selles kavas. Ja veel kõlavad siin maarjakalliampe Ron eesti kandle, see on siis ka Kristjan, leidnud veel uut kandlemuusikat, mida siin pakkuda kuulamiseks ilmselt. Jah, see on eriline teos selles poolest, et see on üks väheseid teoseid, mis on kirjutatud just nimelt eesti Kromaatilise kandlile välisautorite poolt sooloteoseid ja see on küll kirjutatud hädi viis maale Helsingis aga et see on väga põnev kombinatsioon, kuidas soome helilooja, kes tunneb hästi soome kandreid, on just nimelt kramaatilist pilli kasutanud? Kavas on ka kahe jaapani helilooja teosed. Ja täpselt Jaapani päritolu tai putšiku ja veel üks jaapani helilooja Kanada putsid Kuura on õige noor jaapanlane, kes elab Euroopas ja juba palju tunnustust kogunud ja väga mainekate kollektiivide mängitud muusika ning temaga me leidsime ühe teose, mis võiks meile sobida ja tegime temaga üle võrgu päris tihedat koostööd, nii et selle teose uus versioon või uus seade siis kõlab ka sellel kontserdil esiettekandes. Mind huvitab ka, et kuidas sa oled ta leidnud kontserdipaigad. Väga üllatav oli näha, et Tallinna kontsert ainult teatramis selle koha atmosfääri aura on hästi soodne. Teiseks meie muusika ja selle kontserdi õhkkond. Aga mingisugust sellist head intiimset lähedast kontakti mängijate publiku vahel, et ses suhtes Theatrumi saal, olgugi et anud on teatrisaal, on tal siiski piisav akustika ja ma usun, et seal mängida ja kuulata peaks olema väga hea. Kõneles Tarmo Johannes ansamblist resonaabilis ning ansambli kontserdid toimuvad 24. novembril Tartu kultuuritehases ning päev hiljem Tallinnas Theatrumi saalis. Mõlemal päeval algab kontsert kell 19. Eesti klassikalise kitarri solisti ja Eesti muusika ja teatriakadeemia Peol Heiki Metlikul on valminud järjekordne plaat muusikast soolokitarrile. Plaadi nimi on uus Euroopa kitarrimuusika 20.-st sajandist. Seal on valdavalt mängija enda seaded kitarrile. Palusin Heikimetliku stuudiosse plaati tutvustama. Tõepoolest sai üllitatud alles üsna hiljuti üks selline CD, kus ei ole üldsegi suures osas kitarrimuusikat, vaid on tõhusad, mis esialgselt on komponeeritud tšellole viiulile ja vaid üks teos on siis kitarrile. Ja selle plaadi peal kõlab heliloojatelt Jevgeni Saiisonaat mida üldse Katšellol harva mängitakse ja seda enam kitarril ta on, võiks öelda kõlamas esimest korda ning samuti ka Paul hindiumit tšellosonaat umbes 25, mida minu teada maailmas kitarril küll ei ole esitatud ning idee selles, et seal tuua värsket repertuaari ja värskendada seda kitarri. Sellest akadeemilist kontsertrepertuaari tihtipeale kipuvad kitarrikavad, et maailmas korduma need, kas me oleme Pariisis või Tallinnas või, või Berliinis või Tokios kitarristid mängivad ikka samu ja samu teoseid, muidugi valdavalt hispaania kitarrimuusikat ja Ladina-Ameerika ja Bach muidugi peatsolla niux meeldis autole ja tundub, et selline valik ja suuna otsimine on ennast õigustanud. Need tegelikult selle repertuaari vastu tunnevad huvi mitte ainult kontserdikorraldajad, vaid ka muusika trükijat. Nii on nagu varasemalt ilmunud, maksan Cherlosüüdid juba ja, ja neid on hakatud mängima ja usun ka, et, et ka nende oranzeeringutega, mis on tehtud kitarrile õnnestub ikkagi need noodid peatselt paari aasta jooksul siin kirjastada, nii et nad leiaksid koha kitarrirepertuaaris. Peale tsellumuusika on seal ka plaadil Artur Hanne keri sonaat viiulile, mis minu kolleegid viiuliprofessorid Tõnu Reimanni ja teised tituleerisid üheks väga kalikuksonaadiks. Et valdavalt on see siis kolmehäälne muusika, mis viiulil on keerukas esitada, sõrmed kipuvad sassi minema, kitarril aga on see teos nagu valatud, üsna sobilik. Just selline kolmehäälsus valdavalt ongi ju tegelikult klassikalise kitarri põhifaktuur, kus on bass ja siis kaks häält üleval dialoogis või siis bass vestleb koos armooniaga ja huvitav pala on sellel plaadil ka Artur Hanne keri Padwahan, mis on kirjutatud aastal 1945 mind omamoodi täiendab sonaati ja 1945. aastal siiski ülesanne, kellel selle paduani Pariisis, kui kui kevad ja sama selle sonaat viiulile valmis 1940, mil Euroopas laastas hirmuäratav sõda ringi. Ühe originaalteosena sellel plaadil on Raimo Kangro süüt kitarrile Opus 37 aha mis oma niukse Barrockilliku ja Rockiliku kõlaga on kuulajatele alati meeldinud, kui seda kontserdil on esitatud ja seal on sellist rütmikusti aktiivsust, nagu ikka, mis on Kangrole omane ning osadega entreeminuid andante siig on ta hästi sobilik sõit ka barokkmuusika kõrvale ja Raimo Kangro tähistame siis tema kuuekümnendad sünniaastapäeva sellel aastal, see oli ka siis üks põhjus, miks Raimo lugu sai sellele plaadile ja on üsna heaks tasakaaluks sellele hindiumiti ja hoone kirja Isay küllalt filosoofilisele helikeelele. Plaadiga saame lähemalt tutvuda 10. detsembri albumi tunnis. 28.-st novembrist kuuenda detsembrini annab Heiki Metlikaga sama kavaga viis kontserti Jaapanis. Lisaks on kavas muusika heliloojatelt Johann Sebastian pahmaks Reeker, Arvo Pärt ja Heino Eller ning variatsioonid jaapani laulus Sakura teemal. Järgmisel nädalal, teisipäeval, 24. novembril algab klassikaraadios uus saatesari uus muusika algusest peale. Sarja autor on helilooja Märt-Matis Lill. Ütle palun, milles selles sarjas juttu tuleb. Lühidalt öeldes tuleb sellest juttu nüüdismuusika või siis kaasaegse muusika, kuidas seda iganes nimetada ajaloost ja mind nagu huvitab see, et kuidas on natuke vanemad nähtused mõjutanud seda, mida kirjutatakse tänapäeval praegusel hetkel ja kuidas seal 100 või rohkemgi aastat paika pandud suunand nagu siiamaani väga selgelt elavad edasi. Mitmesse saatesse selline suur materjal ära mahub. No esialgu on plaanis teha seitse saadet, aga tõenäoliselt ma nende saadete jooksul, kes need on rohkem nagu seal 20. sajandi esimesele poolele, aga seda Harry on plaanis jätkata nii et järgmised seitse saadet, näiteks siis keskenduda muusikale pärast teist maailmasõda ja, ja tänapäeval Esimene saade on teisipäeval eetris, millest selles saates Ta tuleb seal, ma räägin püssist ja takemitsust, kelle vahel nagu väga Seos ja saade on eetris teisipäeval kell 21. Lõppenud heligaja saatele tegid kaastööd nelja evasteinfelt Karin kopra, Mirje Mändla, Hedvig Lätt ja Kersti Inno. Materjali seadsid saateks toimetaja Tiina kuningas ja helioperaator Katrin maadik. Täname teid kuulamast ja soovime teile kena nädalavahetust.