Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No laseme end täna kaasa haarata liustikujärvede lummusest ja selleks ronime üle sandidele ja käime nii Tšiili kui Argentiina. Poolel Andid on maailma pikim mäestik muide ja üks kõrgemaid ka vist, eks ole, koos Põhja-Ameerika kurdil nööridega jah, jah, see ronimise vaev tasub end kuhjaga ära. Imesid on seal mägede vahel palju. Sellel laulul oli ilus nimi Laley Illa trumpa ja see on hispaaniakeelne Argentiina armastuse laul. Argentiinlased teavad seda laulu hästi, väga temperamentne laul ja huvitav on mõelda, et sellel temperament seal maal leidub tegelikult vägagi külmi ja lausa jäiseid nurki. Ja kõige jäigemad kahtlemata liustikud, suurimad liustikud andides üldse asuvad Argentiinas. Ja tegelikult see on üks suur ala, millest osa jälle jääb Tšiili poolele. Tšiili Argentiina pool läheb sealt andide keskeltläbi. Ja meie saime oma esimese andide liustiku Sõrve elamuse. Tšiili poolelt. Käisime Grey järvel. Grey järv tähendab eesti keeles halli järve ja kui me seda järve nägi, mis me saime aru, miks ta niisugune nimi on? Ta ei ole päris hall. Ta on hallikassinine ja põhjus, et tema tekitajaks on liustiku sulaveed ja liustiku sulamine Need toovad mägedest kaasa koos liustikuga juba igasuguseid setteid ja niimoodi on see vesigi setetest küllastunud ja päike ei suuda kuigi sügavale tungida läbi selle niukse piimjas, sinise vee. Ja see liustiku järv, nagu üldse liustikujärved tihti on praktiliselt elutu, sest taimed ei saa areneda, kui päikest ei ole ja muu elu ka ei arene. Sellisel juhul. Ja linnud küll kasutavad järve nagu noh, maandumispaigana mõnikord, aga, aga ega nemad kesid süüa ei leia. Nii et niisugune kummaline hallikas, sina sellel liustikujärvel ja see märgib tegelikult seda, et ta on väga külm ja väga eluvaene. Sinna ei ole mõtet ujuma minna. Mitte mingil juhul jah, ja noh, kogu elu üldse ei hoiab nagu eemale nendest järvedest et nad voolavad sealt juba edasi järgmistesse järvedesse ja seal tasapisi tekivad juba läbipaistvamad veed ja soojemad veed ja seal tuleb elu rohkem. Aga tollel päeval, kui me sellel hallil järvel liustikujärvel siis olime, oli sihukene tüüpiline Andide ilm, et aeg-ajalt käis küll päike pilvede vahelt läbi, aga niuksed suured rasked pilved tormasid üle mägede ja hästi tugev tuul ja sellepärast oli ka järvel võimas laine ja selleks, et minna seda liustiku vaatama, sellel Grey järvel tuli sõita paadiga üle järve, aga järv on suur ja sõit kestis umbes tund aega. Ja see oli vaata et suurem elamus, kui see liustik ise. Sest uulajad olid järvel niuksed, järsud teravad lained ja juba sellesse paati saamiseks, millega me sisele järve sõitsime. Söögi oli paras niisugune närvi kõdises. Pisikese paadiga tuli sõita selle suurema paadi juurde ja juba lainete pritsmed, niimoodi lõi ta ka üle parda ääre ja ja meil on hea meel konna kiiresti sellesse suuremasse paati saime, see oli vähemalt kaetud soli kahjuks tiga kinnise kajutiga ja siis läks sõiduks sõita oli vastutuul vastu lainet ja see tähendas seda, et sõna otseses mõttes. Me muutusime ajuti allveelaevaks. See paat sukeldus läbi lainete aeg-ajalt ja esiklaas oli hästi suur ja vägev ja läbi selle klaasi sa näed, kuidas sõna otseses mõttes, laine tuleb sulle peale ja lendab sulle selle vastu nägu telelainete hooti, muud polnud üldse näha. Jah, ei olnud selle sõidu ajal selle tunnise sõidu ajal oli tunne nagu ameerika mägedes, aga need mäed koosnesid siis veest peab ikka vastupidavust olema reisiseltskonnal ja ei, see oli elamus. Ma ei olnud sellist asja oma paljude maailma rändude jooksul veel kogenud ja see oli põnev ja ausalt öeldes naised lausa kiljusid sõltuvad. Pole ime, et keegi ära ei minesta. Ta oli ära ei minestanud ja süda pahaks läinud ja noh, tegelikult oli ohutu. Loomulikult see paat oli täiesti veekindel. Aga, aga niisugust noh, peaaegu et kollast allveelaeva mängida oli päris huvitav. Ja siis, kui me jõudsime selle liustiku seina juurde, siis seal tuul vaibus, sest ta seal oli lihtsalt need mäed nagu tuulevarjuks. Ja siis tuli see tüüpiline pilt. Liustikukeel tuleb järves, on niisugune nagu nagu sinine müür. Põhiliselt on ta niisugune nagu kahvatu, sinine ja mõned osad sellest on, on erksinised, nad on nii sinised, et lausa silmi pimestavalt sinised liustik on, siis jääks tardunud vesi just nimelt liustik võiks öelda, voolav jää teiste sõnadega, et ta kuskilt mägedest liustikust hakkab nagu allapoole see jää. Tulema, aga täpsem oleks ikka öelda, et voolavas asendisse tardunud jää. No kõigepealt liustik ise tekib niimoodi, et ta väga paljude sadade aastate jooksul mõnikord tuhandete aastate jooksul lumi sajab mägedesse, kuid ta ei kao sealt kuskile ära, vaid kuhjub ise endale peale ja ta vajutab, tab eelmistele kihtidele aina raskemini peale ja lõpuks lumi muutub aina kõvemaks ja kõvemaks selle surve tõttu, kuni viimaks sattumast jää. Ja see jää võib seal olla ka aastatuhandeid, aga siis noh, raskusjõu mõjul, kuna mägedes on ikkagi mingisugused gurud siis see suur nii-öelda jääkilp, selle servad hakkavad nagu kuidagi kohut tuttavalt aeglaselt imbuma mööda, neid gurusid allapoole. Ja iga selle jääkeele lõpus on mingisugune org ja seal siis jää sulab sellepärast et ta on nii palju juba allapoole toonud, et ka õhutemperatuur on seal soojem, maapind ja maapind ja kogu kliima ja selle tõttu tekib siis selle liustikukeeled järv. Ka see hall järv seal Tšiilis on täpselt niimoodi tekkinud. Aga millest see lummav sinine värv See tuleb sellest, et kui nüüd see jää puruneb või laguneb või kukub temast mingisugune kära siis selle jää sisemuses ilmub päevavalgele see tõeline igijää sealt keskelt ja kui ta on olnud aastaid aastakümneid päikese käes, nii nagu tegelikult liustikukihtide pealmised osad kõik on, siis nad muutuvad aina tuhmimaks ja tuhmimaks ja kaotavad selle esialgse. Nii et see hele niukene, noh, niukene pesu sinest heledam sinine seal uskumatu värv maakeral üldsas ja ta tekib siis, kui seal värskelt suur tükk jääd murdunud. Ja sama uskumatu on see vaatepilt, kui üks järjekordne jäälahmakas järve prantslane Ja seda me siin ei näinud, aga, aga hiljem nägime. Aga siin me nägime sellel hallil järvel Tšiili poolel. Siin Me nägime küll neid suuri jää, Bankov, mis ujusid seal järves, noh, umbes nagu niuksed, sinised hiigelklimbid. Lumepalli supp, jah, jah, sinine lumepalli supp, alati sa mõtled, et selle klimbi noh, suurem osa on sinna vee sisse peitunud seal jääpankadel ikka niimoodi jäämägedel, noh, jääpank on siis pisikene jäätükk, jäämägi on hiigelsuur ja ja ütleme jäämägesid otseselt liustiku järvedes ei ole, seal on jääpangad nende läbimata. Ta on kõigest võib-olla 20 meetrit, 30 need niuksed, majasuurused. Ja siin hallil järvel sain ma esimest korda. Ma olen neid liustiku järvi ennegi näinud ja kui sa esimest korda elus näed liustiku mägedes, noh siis lööb sul täitsa tummaks. Aga noh, ma olin neid näinud Euroopas ja Kamtšatka varem. Aga mida ma ei olnud näinud, ma ei olnud näinud seda, kuidas jääpank minu silma all ennast pea peale pöörab. Et see on niimoodi, et, et see kuse jääpank sulpsatab sealt liustikul vette. Siis ta ulbib seal mitu aastat ringi ja see osa, mis on vee all, see tasapisi muutub väiksemaks. Ja lõpuks tasakaalukese paigutub nagu jääpangal ümber. Tavaliselt ta püsib niimoodi vee peale, et neli viiendikku vee all nagu see veealune osa muutub nagu väiksemaks siis siis mingil hetkel mitme aasta jooksul mõne sekundiga terves jäälahmakas pöörab ennast teistpidi, otsustab sukelduda ja mitte sukelduda, vaid vaid teha, ütleme, tiritammi. Jah, see kujundvõimlemine vees. Ja, ja see toimub tohutu kiirusega ja siis vaatad niimoodi, et, et see suur jääpank kõigepealt hakkas nagu õitsema. No umbes nagu matrjoška nukk niimoodi hästi aeglaselt, niimoodi vajus peaaegu veepiirile, siis tuli jälle tagasi ja ilmselt suured lained põhjustasid seda, et nüüd oli see otsustav moment käes. Ja siis mingil hetkel ta enam ei suutnud tasakaalu tagasi võtta ja siis aeglaselt-aeglaselt pööras ennast hirmsa mürina, aga nagu teised pidi ja vee alt ilmus välja niisugune, asetades ta oli niisugune kole osa sellest jääpangast, see oli siis niisugune must ja Stahli sellest mägede moreenist nagu küllastunud, et ta oli alla tulnud, eks ole, see jää sealt mägedest ja vedanud kaasa endaga seda moreen ja neid kaljus eteid. Ja nüüd see oli vee all olnud, nagu ta pööras ennast ümber, ta võttis selle kõik kaasa, siis ta ilmus vee alt nähtavale see osa, mis oli olnud ujunud seal ringi. Et just see teadmine, et sellist asja juhtub korra mitme aasta jooksul ja see käib mõne sekundiga, et seda oma silmaga näha, see oli suur vedamine ja sul vedas lamine nende paljude liustikujärvede elamuste juures, mis erinevates maailma paikades on olnud. Ja tegelikult oli, oli kogu see halljärv siis nagu väikene sissejuhatus alles tõelistel andide liustiku järvedel juba Argentiina poolel, sest see Grey järv asub umbes seal, kus Torres del paine võimsad mäed, reisisime seal mõned saated tagasi. Ja nüüd, kui me läksime Argentiina poolele siit siis me jõudsime niisugusse linna nagu Ell Galaphate. See on hästi kuulus paik kogu Argentiinas, mille kohta on öeldud, et elatub liustikest. Jah, võib küll nii öelda, sest ta on noh, loodusesõbra jaoks tohutult magusast paigas. Ta asub just nimelt nende tohutute liustike alade keskel sisuliselt. Ja siin on tohutult liustiku järvi, liustiku keeli. Ja teistpidi on siia suhteliselt kerge pääseda, nii et Elgalafate näiteks need, need võimsate liustiku keeled, mis järve kukuvad, nendest ütleme filme, videosid, pilte võib internetti päris palju leida. Sest kui sa sõidad Argentiinas mõnda peatrassi pidi, siis on võimalik põigata siia mägedesse sisse ja vaadata see korra ära jälle edasi sõita. Aga meie tulime siia hoopis Tšiili poolelt üle andide peaahelikku. Ja iseenesest see Elgalahvate linn, ta niisugune tüüpiline, liiga suureks kasvanud küünla. Algselt oli ta lihtsalt niisugune pisike kauplemispaik tagumises kolkas. Praegugi on tal palju niisugusi, pisikesi puumaju, niuksed, armsad pisikesed tänavad, aga kuna ta on looduse imede keskel, siis loodusesõprade vool on kasvatanud selle küla nüüd päris suureks. Nii et linna majanduslik seis ja enesekindlus on võrratult palju suurem kui varasematel aegadel. Just tänu sellele, et tema ümber asub selline loodus ja, ja maailma loodusesõbrad on selle avastanud. Ja iseenesest on väga ilus selle eluka lahvate nime seletus. See Galaphate on üks põõsas kukerpuu, Eestis on tammel üks kukerpuu, Eesti kukerpuul on punased marjad Galaphate põõsal, ehk see on pukspuulehine, kukerpuu on ta nimi, sellel on sinised marjad, mustikasarnased just, ja nad on ka Masaineid maitsta. Ta ongi natuke vesisematku mustikas, midagi mustika sinika vahepealset, aga igatahes väga mõnusate marjadega. Ja selle põõsa kohta on, on üks väga ilus pärimus kohalik, kokku indiaani pärimusest pärit, et kuidas Kalahvate põõsas tekkis. See on siis niisugune lugu, et kunagi kui valgetest inimestest olnud siinkandis lõhnagi rändasid läbi üks indiaanihõim ja noh, olid rasked ajad ja seal oli üks vana naine, kes ei jaksanud enam rännata. Ja nii nagu nendel kombeks üks jäätise vana naine sinna maha anti talle mingi jagu toitu telk. Ja et ühesõnaga sa pead siin ise hakkama saama, sest ei olnud võimalust jääda pikaks ajaks sinna paigale ja see naine sinna. Ja ta oli väga hea looduse tundja, lausa sugune nõiakalduvustega ja sealne Kunksmoor jah, võiks niimoodi öelda ja ta oskas nii hästi loodusest endale toitu leida, et ta elas selle raske aja üle. Ja siis, kui kevadel tulid, et linnud sinna tagasi siis ta sai lindudega eriti lähedaseks, ta õpetas ka lindudele, kuidas toime tulla siin raskes paigas. Ja lõpuks ta elas seal looduse keskel palju-palju aastaid, niimoodi räägib see vana indiaani pärimus. Ja siis, kui ta lõpuks suri, sest tema hauapaigast kasvas üles esimene Kalahvate põõsas, mis toidab nii linde kui ka inimesi. Ja et kui linnud seda maitsta said seda marja, siis nad pidid alati siia tagasi tulema. Ka ilus lugu ja, ja sama pidi olema ka inimestega. Niimoodi räägivad indiaanlased. Ja ausalt öeldes. Ma sain ka sellise tunde, et ma pean siia tagasi tulema ja põhjus ikkagi see, et, et sa asud, on niivõrd erilises looduslikus paigas. Siinsamas kõrval asub siis Lõuna-Ameerika kõige võimsam liustik, seda nimetatakse Lõuna-Patagoonia liustikuks ja selle pindala on kolmandik Eestit. Kujutame ette, üks kolmandik Eestist on üks suur jääväli ainult ääretu, ääretu tühi ja selle servadest nii-öelda nendest kaljupragudest või siis gurudest üle ääre ajav see jääkilp siis sirutab oma liustikukeeled alla ja neid liustiku keeli on ainuüksi Argentiina poolel üle 300 ja iga lõpus on siis liustiku järv. See ala on röögatus, on tublisti üle 200 kilomeetri läbimõõdus, kus sa saad seal liikuda, käia lõputult nendel liustikul, mägedel järvedel ja see on kogu maakera taustal isegi väga võimaseta kogu maakeral on siis niimoodi, et kui me võtame üleüldse kõige suuremad liustikud, mis on üldse säilinud maakeral praegu siis muidugi kõigist võrratult suurema sõjataktikajäägi see on niivõrd palju teistest suurem, et see on täitsa omaette asi. Aga need teistel mandritel on teisel kohal üks Põhja-Ameerikas Alaskal kuskil USA ja Kanada piiril, üks ka üks väga võimas liustike ala ja kolmandal kohal kogu maakeral üldse suuruselt on seesama on seesama Lõuna-Patagoonia liustik, nii et ta on ikka väga-väga võimas looduse ime. Tegelikult. Kuulajale võib-olla täpsustuseks, et Pattagooniaks, Me nimetame vast seda Lõuna-Ameerika lõunaosa, jah. Jah, võib nii öelda Lõuna-Ameerika, muidu see nimetas meil siin lipsab aeg-ajalt, aga just juba Tagoonia iseenesest on suuremalt jaolt nagu Rohtlad, aga Patagoonia nagu piirkonnana hõlmab ka selle andide lõunaosa. Ja need seal on siis loodud rahvuspark, liustike rahvuspark ongi selle nimi ja et kõige kuulsam liustiku järv sellel rahvuspargile on perrito Moreno liustik, mis voolab Argentiina järve. Ja Argentiina järv on jälle Argentiina kõige suurem järv. Üldse paneme kiiresti mingid võrdlused näiteks meie Peipsiga võrreldes ta on hoopis teise kujuga, ta on niisugune väga looklev, kitsas, Sophiline, utoopiline ja tema pindala kokku on väiksem kui Peipsi järvel son umbes pool Peipsi järve aga tema sügavus on pool kilomeetrit, Peipsi järvel keskmiselt seitse meetrit siis peaaegu ütleme 100 korda sügavam kui Peipsi liustikujärv. Ja see on isegi noh, kui nüüd võrrelda kõigi Euroopa järvedega, siis kui me rändasime siin kunagi Norras, seal me leidsime Euroopa kõige sügavama järve. Euroopa kõige sügavam järv on alla 500 meetri, nii et Euroopa järvedest on ta igal juhul sügavamas. Aga siin ütleme Lõuna-Ameerikas, on ka temast sügavamaid järvi. Aga igal juhul on see siis väga sügav ja kõige suurem järv Argentiinas ja selle leidis see legendaarne maadeuurija, Argentiina maadeuurija, periito Moreno. Tema järgi siis sain liustiku nime. Just tema avastas selle järve ja pani järvele nimeks Argentiino. Ja see jäi, aga ta avastas ka selle liustikukeele, mis sinna järve tuli. Ta pani sellele mingi oma nime, aga pärast tema surma Argentiina leidis, et ta oli nii väärtuslik maadeuurija, et tema auks nimetati sesse liustik tema nime järgi. Tema oli ju siis see mees, me rääkisime ka sellest ühes varasemas saates, kes lahendust Tšiili ja Argentiina igipõlise piirid, tüli, et siis tema esitas geograafina selle ettepaneku, et ta Tšiili, Argentiina piir kulge kuu mööda andide peaaheliku kõrgemaid tippe ja see tundus nii mõistlik mõlemale riigile sellest petigi kinni, vaat kus oli alles mees ja lihtsalt ta tema peas liikus geniaalseid mõtteid. Kõige kummalisem on see, et ainus osa Tšiili Tiina piirist, mis on siiamaani täpselt paika panemata, ongi sellel Lõuna-Patagoonia hiigelliustikul, sest siin on väga raske seda piiri panna. Ja looduseuurijad ütlevad ausalt, et nende andmed nende mägede tippude kohta seal liustikul ei ole veel piisavalt täpsed ja nad ülitäpset meetri täpsusega ei ole seda piiri paika pannud siiamaani. Teistpidi on see lihtsalt üks tohutu täiesti elutu jääväli kedagi noh jah, et sealt nüüd mingit majandus. Ja selles mõttes ei huvita ka teisest küljest turistid. Ja üleüldse ikkagi ütleme niigi poliitilises mõttes peab ju piir paigas olema ja tegelikult sellel lõuna Estonia hiiglaslikul liustikul seal mingisugused niukesed tipud ikka sealt välja ulatuvad. Ja üks eriti fantastiline, sinna minekuks peab varuma ikka endale vähemalt kuu aega. Aga seal asub keset seda hiigelliustiku asub üks vulkaan. Ja sellel folkaanil on väga ilus nimi seal lautaro vulkaan ja see nimi on omakorda seotud kohaliku kõige suurema indiaanirahvaga. Taara oli Mapootšede legendaarne kangelane, kes suutis võita Hispaania vägesid ja temast Me räägime edaspidi veel pikemalt, aga lihtsalt, et, et see mägi on praegugi aktiivne seal. Keset seda liustiku kerkib niisugune tohutu koonus ja ta suitseb. Ja selles mõttes võib ka mõelda, et lautaaro kui napootsijade vabaduse sümbol elab sellisel kujul keset liustiku praegu ka. Kas putšidest mitte järgmises saates natuke juttu ei tule ja nende juurde me läheme ja räägime nendest ja kohtume nendega põhjalikult. Aga praegu meie läksime siis sinna Rita Moreno liustiku peale. Liustikul jalgsi matkama minek, uisutee peal olen ma eiuisud, ei pea olema, aga sul peab hea varustus olema. Ja seal siis käis kongress niimoodi, et, et mingi moodustati mingi tosinjagu inimesi. Siis enne oli teada, et seal pidi olema väga korralik varustus, korralikud matkasaapad, tuulekindlad, soojad riided, korralik villane müts, selle ma olin eelmisel päeval Kalafatest ostnud, see oli niisugune andide indiaanlaste siis niisugune väga ilus kõrvad ilusti mütsi all. See pilt on muide ka seal vikerraadio koduleheküljel, kuula rändajat, aga see ongi see nelki just seesama nende jääkeelte juures. Ja siis need teejuhid andsid meile veel eraldi kassid. Kassid kuulsin õigesti, kassid, passid ja alpinistid teavad, mis asjad on kassid. Ja see on niisugune, noh, võiks öelda siis, et kassidega saab käia mööda jääd. Ehk siis kassid on, on no sisuliselt naelad või häältest koosnevad tallad, mis seotakse matkasaabaste all. Kas seostub midagi pehmet armsat, aga siin on naelad? No kas võib oma armsast räpast ka selliseid küüned välja sirutada lähemale, et jaa, et ronib mööda seina üles. Ja need kassid ütleme, jää ütleme niisuguste radade peal väga head. Ma ei olnud ausalt öeldes kunagi kassidega liustikul käinud, ma olin käinud liustikel küll, aga mitte kassidega, sest noh, võib-olla siis need Norra ja Islandi liustiku rajada jaganud seatkal ei olnud võib-olla nii kaelamurdvad. Aga nendega oli tõesti mõnus minna, et küünised haarasid ja et sa lähed ikka ikka mööda diakallakut, kus sa lootused alla liug läksid, lähed üles nagu kass. Ja see oli tore rändamine selles mõttes, et noh et liustikumaastik, see oli muidugi Berita Moreno, liustiku servaala, kus me ainult käisime mingi tunnikese, aga ta oli väga elamuslik, see jääpankade vahel kulgev tee käib üles ja alla on looklev. Vahepeal on seal tee ääres sihuksed sügavad, täiesti selge veega sinised tiigid sellest jääsulavetest ümberringi vulisevad veed kogu aeg, see on niisugused põhiheli on veevulin nagu meil kevadel, jah, täpselt kevade tunne tuleb peale. Sest see ju see liustik sulab parajasti. Ja see, et igalt poolt sulisevad veed ojad ja see on väga tüüpiline liustiku keelte servaaladele tegelikult igal pool maailmas. Ja no muidugi sinna tänapäeval see on niisugune paik, kuhu võib minna ka see, kes ei ole üldse enne liustikel käinud ja meiegi rühmas olid seal mõned sellised argentiinlased. Ühel ikka õnnestus ikka põlvest saadik ikka kuskile vette kukkudes. Võib-olla esimest korda elus üldse sattus ta mägedesse, noh, ma ei tea, aga igal juhul sinna lubatakse igat ühtsest giidid hoolitsevad selle eest, et siin aga midagi väga hullu ei juhtu. Aga kui sa vette kukud, mis siis saab, no siis lihtsalt kõnnid selle raja ikkagi lõpuni, sest ilm oli iseenesest niisugune. Võib-olla noh, ma arvan, 12 plusskraadi nimetada võib ikka muidugi jaa, aga sa liigud, liikumine on tähtis, kui sa kogu aeg liigud, siis sa väga ei külmeta juttu ja, ja päike paistis tegelikult ja ja tuult ka ei olnud, nii et, et see oli siukene, mõnus kevade ilm tegelikult, ja oligi kevad, novembrikuu seal kevad just ja elamuslikum, mida ma jälle ei olnud varem liustikel teinud, me saime kõndida ka ühe jää prahu põhjas. Et ma olen neilt jääpragu pidi siis ikka lai olema, just nimelt ta oli nii lai teetelt, selle posigi oli nii lai, et seal kaks inimest oleks üksteisest mööda mahtunud ilusti, aga mõlemal pool siis nagu üles tohututes kõrgustesse niukses sinetavad jääseinad ja, ja kitsas taevakaar seal keskel. See oli päris kummaline, meeldejääv ja sellel samal järvel pärast seda liustikuretke me käisime siis läbi ka selle kuulsa õpperaja, mis sealkandis on selle õpperaja ainus mõte on see, et sa saad väga lähedalt näha seda kohutavalt kõrget ja mitme kilomeetri laiust periito Moreno liustiku serva, mis sinna järve välja ulatub. Ja see rada on niimoodi ehitatud, et et seal on tohutult palju astmeid seal 1000 astet välja ehitatud ja sa näed seda jäämüüri umbes 200 meetri kauguselt. Ja see on suur elamus, sellepärast et see ja sein on vee peal seal kuskil umbes 60 meetrit kõrge, 60 meetrit on, on ju väga mitmekordne maja ja vee all siis veel 120 meetrit kõrge, nii et kokku on ta 180 meetri. Ja seal õpperajal on siis ka aega lihtsalt niimoodi olla ja lasta endale selle liustikul mõjuda. Ja sa sõna otseses mõttes kuuled ja näed, kuidas liustik liigub. Ühesõnaga see heli, mida sa seal kuuled, isegi kui sa ei näe midagi pette prantsatamas. See heli on täpselt niimoodi, nagu sa oleksid keset lahingut. Pidevalt käivad tohutud paugud, ühed on niisugused, no umbes nagu püssilasud ja teised on ikka niuksed. Võimsate kahurite mürtsatused. Kuuled kogu aeg ja näed korra poole tunni jooksul. Niimoodi võib seda öeldes. Ikka nägite selle hetke ära, kui see jääkamakas on selle ära näha ja halljärv oli see, kus seda näha ei õnnestunud, aga selle tegi kuhjaga tasa. Berito Moreno liustik, mis siis sinna Argentiina järve pudenes aeg-ajalt. Ja see mikspärast liustik pidevalt niisugust lahinguhäält teeb, on lihtsalt see, et kui sa näed seda jäävälja, mis ulatub silmapiirini ja lõpuks kaob sinna kõrgustesse kuskile pilvedes olevate mägede tippude vahele see hiigelsuur jääväli, see liigub päevas ööpäevas kaks meetrit ja kui see meeletu jäämass liigub kasvõi 10 sentimeetrit, siis selle kohutavalt kujuteldamatu patult raske massi sees, mingid pinged annavad järgi kusagil, mingisugune jääpragu tekib parajasti ja see tekitab selle kohutava kõue raginat. Nii et seda nihukest kolinat, raginat, mürinat seda kuulda vahetpidamata. Ja see, miks Berita Moreno liustik nii kiiresti voolab, noh, üldiselt maailmaliustikud voolavad väga erineva kiirusega Antarktikas. Liustikud, mida ma olen näinud, see voolab kaks sentimeetrit aastas ütleme, kuskil alpides, võib-olla liustikud liiguvad kõige kiiremini, ütleme, paarkümmend sentimeetrit ööpäevas aga siin siis kaks meetrit ööpäevas. Põhjus selles, et, et siinne kliima on soe. Kui liustik tuleb sellesse soojaalasse siin mägede jalamil siis liustiku alumine osa muutub väga vesiseks ja kaljupinna ja selle jäämassi vahele tekib noh, nii-öelda niisugune veekiht ja sedamööda jääl kerge liuelda võib niimoodi ütelda. Aga see, mis juhtub siis seal Argentiina järves umbes iga poole tunni järel. Selle pildi ma nägin ka ära, see on siis niimoodi, et no see üks ja ütleme, hammas, mis on selle jäämüüri seest juba natukene nagu irdunud ettepoole aga seisab seal seisnud kuude kaupa nüüd järsku sinu silma all ta hakkab nagu aegluubis niimoodi vajuma, see on umbes niimoodi, et kujutleme kiriku torni, siis hakkab järsku niimoodi viltu vajuma ja siis ta vajub aina kiiremini kiiremini. Ja siis ta vajub tohutu mürinaga järve ja upub sinna ära ja algul vajub üleni vee alla ja selle kohale tekib veeseest meeletult kõrge veesammas üles. See on nagu hiigelpommiplahvatus, see on niisugune asi. Kas sa korra seda näed? Siis sa ei suuda seda enam iialgi unustada ja siinsamas Rita Moreno liustiku juures juhtub, noh, ütleme korra, viie või 10 aasta jooksul, eks veelgi fantastilisem võiks öelda lausa katastroofiline looduse vaatemäng. Ja see tekib sellisel juhul, kui mõni nendest liustike osadest jõuab Argentiina järve teisele kaldale ja tekitab nii-öelda jää tammi sinna järve mingisse osasse. Ja nüüd järve teise suletud osasse hakkab jääsulavett juurde kogunema ja veetase kerkib 10 meetrit 20 meetrit, 30 meetrit, näeb ette kujutada, kuidas see kõik hakkab üle ajama ja mingil hetkel on selle veejõud nii suur, et ta hakkab sellest nii-öelda sellest jää Parikaadist läbi murdma. Ja siis tekib niisugune kohutavalt suurt tunnel, mille seest voolab läbi siis jäätükkidega vesi meeletu mürinaga. See tunne laieneb selles jõu tulemusel kogu aeg. Lõpuks jääb sellest tammist alles ainult niukene, tohutult suur jääsild, mitmesaja meetri tripikkune jääsild ja lõpuks vajub seega mürinal kokku. See on peaaegu et hirmutav vaatepilt, mina olen seda näinud ainult nagu filmis. Aga aeg-ajalt seda siinkandis juhtub, tagajärjed, tagajärjed, seal teatakse, et niisugune asi toimub, seda näha, et kui see nii-öelda jäätamm sinna tekib ja veetase ühel pool järves hakkab kerkima päevade ja nädalate jooksul see on pigem see, et siis hõigatakse kogu Argentiinas meedias välja, et nüüd hakkab juhtuma ja inimesed saavad täiesti ohutult ütleme sealt umbes 300 meetri või poole kilomeetri pealt siis jälgida eemalt seda kohutavat looduse vaatemängu. Inimesel on see täiesti ohutus, et see on teada, kuidas ta kulgeb. Ja midagi ettearvamatut ei juhtu. Aga lihtsalt, isegi siin, kui ma seisin ja vaatasin neid kirikutorni suurusi ja lammakaid, mis vette kukkusid ja kuulasin seda lahinguhäält, mis vahet pidama seal käis. Et see oli silmapiirini ulatuv, liikuv jääväli, need on niisugused looduse jõud. Et kui sa isegi mõnda aega lihtsalt seal seda jälgid ja lased sellel endale mõjuda siis jõuab sinule naha kaudu see taju, et kui võimsaid jõude on looduses olemas, millest inimene tavaelus iialgi ei mõtle isegi. Ja kui tühine kübe nende jõudude kõrval inimese jõud. Palju väiksemate ütleme siis vaatamisväärsuste peale me väga kergesti kipume ütlema, et ebamaine siin on ebamaisused järjest reas ja ometi see toimub meie armsal emakese maapinnal maakeral. Ja ja toimub pidevalt ja kindlalt ja selles mõttes võib öelda, et Argentiina looduses on ka selliseid jäiseid paiku mis tekitavad meis äärmiselt tugevaid tundeid, emotsioone ja samasugune emotsioon on tegelikult ka selles Argentiina rahvalaulus, Laley. Seesugune oli siis tänane saade vapustavatest liustik, kest ja järvedest Andides, millest tuleb juttu järgmises, ütleme, andide kõrgematesse osadesse ja vulkaani juurde. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.