Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja me oleme jätkuvalt Argentiinas. Kui eelmises saates oli jutuks kautšode etniliselt väga põnevate tegelaste kultuuriajalugu, siis selleks korraks oleme jõudnud tänasesse päeva ja kuuleme, mil moel veel see rahvakild nüüd ja praegu oma eluoluga hakkama saada. Jah, need on oma isiklikud kokkupuuted kautsudega tänapäeval. See oli üks traditsiooniline Patagoonia laul, nimi, aegade laul ja nii nagu aegade kautsa kultuurgi ulatub sajandite tagant tänapäeva välja. Nii ka see laul on üks vana laul ja nende outsadega oli sellel pikal Lõuna-Ameerika reisil ka otseseid kokkupuuteid just selle Patagoonia lõunaosas, mis on nagu hõredamalt asustatud ja metsikum. Ja seal tegelikult kautsevad, elavad küllaltki vaba ja metsikut elu tänase päevani. Ja nendest otsestest kokkupuudetest ja, ja ka nendest lugudest, mis nende praegusaegsete kauto kohta kuulsime, et nendest nagu räägikski ja jätkaks sealt, kus eelmises jutus pooleli jäime. Me olime parajasti rohelise jõe öömajas ühes niisuguses üsna lihtsas Antsias. Muide üks oluline asi on veel. Kui sa oled harjunud näiteks vesternide ja kauboilugude põhjal rääkima, et, et keegi on rantšo omanik trantso, et seal on midagi väga uhket, siis Lõuna-Ameerikas rantšo tähendab hoopistükkis midagi muud. Rantšo on vaene lihtne talu Lõuna-Ameerikas, nii et seal tuleb öelda Estanci omanik, sean uhke Ja see on siis karjamõis, kes võib-olla eelmist saadet Te juhtunud kuulama, just see on, see on suure maa-ala omanik, kellel on palju sulaseid ja teenijaid. Õnnestantse omanik aga rantšo, see on lihtne maa talu Lõuna-Ameerikas mitte midagi, millega võiks uhkustada. Ja täielik vastand on ta siis Põhja-Ameerikas, kus ta on uhke karjamõis. Mis seal sa tähendab alati ranitsa omanik on ikka uhke ja rikas mees aga Lõuna-Ameerikas see nii ei ole. Ja need selle rohelise jõe võõrastemajast, kui me hakkasime hommikul jälle lõputuid Rohtla teid oma retke jätkama, siis sa sealsamas kõrval lagedal väljal olid kaks ratsanikku, kes kihutasid oma hobustega pööraselt seal platsi peal edasi-tagasi ja Me ei saanud alguses aru, et misasja need siin kihutavad, oli kohe näha, et nad, nad lihtsalt tegid oma hobustele mingit treeningut seal ja nad olid väga, no ütleme, filmilikult riides. Meestel olid laia äärega kübarad bonshod nihukesest paksust villasest riidest pontšod. Ja kui üks nendest nägi, et meie teda võtame, siis ta ratsutas kohe meie juurde ja no meie ei osanud hispaania keelt, aga ta osutas käega, et vaata, minu saapaid ja saapad olid nüüd ratsasaapad, see oli tõesti imetegu, mis neil, need olid tal jalas, need olid niisugused mustast nahast tohutult kõrged, ulatusid isegi üle põlve. Nad olid siis uhked pannal te niisuguste nahkribadega värviliste neetidega kaunistatud, no ikka tõelised kunstiteosed, need saapad ja saabaste kanna poolel olid kannused. Kannused olid umbes kämblasuurused nagu nisukesed, metallist kodarad igas suunas. No see oli ka täiesti kindlasti käsitöö. Need kannused. Tõepoolest, jah, filmides nähtud ja nad olid seal vist spetsiaalselt teie jaoks kohale tellida. Meist, nad ei teadnud halli aimugi, aga selgus, et lähipäevadel on algamas ratsavõistlused ja nemad olid need esimesed pääsukesed, kes olid tulnud sinna juba varakult platsi võtnud ja oma hobuseid treenimas seal ühel oli isegi naine kaasas ja telk nad olid seal kohe võib-olla nädalaks ajaks kohal, et ratsavõistlused kautsude vahel. See on see, millest kautsjon mõtleb kogu aasta, kui ta ükskord aastasse võib-olla on, aga selle ülle ümber keerlevate mõtted kogu elu tegelikult. Ja nüüd olid nemad pannud omale siis nagu selle nii-öelda paraad, kautsu, paraad, riietuse nagu selga ja väga uhked olid ka need hobuste jalused. Alguses ma vaatasin, et, et see on nagu mingis saabas, nahksaabas jäme tugev saabas, mille peal on veel nahast sisselõiked, niuksed, mustrid, tegelikult see oli niisugune väga massiivne jalus, kuhu ta siis selle uhke saapa veel omakorda sisse pani. Nii et kõik oli viimase peal lihvitud, läbi mõeldud kogu see riietus see oli siis kaudse pidupäev. Ta oli selleks valmis, aga selles igapäevases elus liikumas tegutsemas. Me nägime neid päris palju seal lõpututel päevadel seal Rohtlas liikudes ikka näed seal eemalt niisugune meeletult suur lambakari siis on seal mingisugune kaudse hobuse seljas ja tema ümber on keerlemas seal noh, mõnikord kolm, mõnikord viis, mõnikord seitse koera, kes on siis tema saatjad kogu aeg seal hobuse lähedal. Coutinho, kes need seal selles karmis Patagoonia ilmas seal peab iga päev olema? Ta näeb üsna niisugune tagasihoidlik välja, tal ei ole kunagi laia äärega kübarat, tal on parim peas tavaliselt siis on tal kaela ümber on niukene sall, et seda kaelasele külmade kõletate tuulte eest kaitsta pontsivad kaega. Ta tegelikult igapäevases elus tänapäeval on näha ka autodel, on seljas nihukesed tugevad vatijoped hoopis mingisugusel kasahhi rändkarjakasvatajad, tuule ära vist vastupidav. Tša tuul keerutab teda nii nagu tahab, pontšo on jah, niisugune uhkuse asi rohkem, aga see vatijope see ikka veab mehe välja nagu raskest olukorrast. Ja näiteks. Me nägime kaudset, kes ratsutas kolme hobusega, et ühe seljas ta istus ja kaks tükki olid kõrval Me kesisemaid lippedest, mida ta nüüd teeb. Ta ütles, et tõenäoliselt see mees on need rännakul, et kaudsel ta tänapäeval on neil niisugusi mitmepäevaseid rannas, kuid tal on siis vahetab neid hobuseid sõidu pealt, eks ole, ja ta sõidab ööd ja päevad otsa päevade kaupa, et jõuda kuskile välja. Täpsustage, kes olis Philippe, kelle käest küsisite. Philippe oli siis meie teejuht seal Rohtlas ja tema oskas nagu palju seletada meile kautsade elustes, ta oli lapsest saadik nendega kokku puutunud ja ja ta rääkis just sellest realistlikkust poolest, et kuidas noh, tavaelus praegusel ajal see oli täpsemini just Tšiili poolel. Tšiili, Argentiina piir, seal Rohtlasse on suhteliselt, seal on lihtsalt mingi okastraataed ja muud, et ei ole mõlemal pool elatakse samal viisil kõneldakse samalt keelt mõlemal pool Estantsed rantšo ja kautšod. Nii et selles mõttes eluviisid on, on mõlemal poolel samad. Ja Tšiili poolel rääkis meie teejuht siis umbes noh, niisugust tavalisse kautso tavaliste elu, et esiteks noh, kautsjot elavad üksinda, peret neil pole, palk on neil suhteliselt nadi, näiteks. Filipp Me teejuhi jutu järgi siis saab keskmiselt Tšiili inimene tänapäeval eesti rahas 10000 krooni kuus. Päris korralik palk, tegelikult Siliaalsest tase on päris kõrge, aga kautsadel on mingi 3000 krooni kuus, kolm korda väiksem. Samal ajal kui see kaudse seal elab seal selles Rohtla avarusest siis praktiliselt tal elamiseks mitte mingeid kulusid ei ole. Toidu ta saab sellelt karjamõisa omanikult ehk Estanci omanikult kogu toidu, see annab talle kaasa siis kuivaineid, kartuleid, noh, natukene mate teed ja selle liha, selle, ta otsib sealt Rohtlast ise endale kusagilt jahib ja kütib seal või eristub mõne lamba või ühesõnaga, saab hakkama. Ja ongi kõik või? Jah. Aga kuidas käraka kajab? Kärakat ei ole sellepärast et see on töö ja teiseks kärakat ei saa ka kuskilt, sellepärast et ümberringi on tühjus, poode pole ja isaga raha kulutada, sest ühtegi poodi 100 kilomeetri ulatuses lihtsalt ei ole. Ja ängi sellised karsket ja, ja on sel ajal karsket, nad on täiesti söögi peale raha ei kuluta see maja peale raha, ei kuluta neil seal mingi lihtne hütt, kus nad elavad ja poode ka ei ole, kuskilt midagi osta ei saa ja niimoodi terve hooaja siis seal üksinda seal Rohtlas, noh, kas nüüd uhke või ei ole uhke? Mõnes mõttes ta on iseeneseisand, teistpidi on ta ihuüksinda seal, kuidas võtta, aga igal juhul, kui ta see hooaja lõpetab, siis ta tuleb sinna Antslasse ja Talle laotakse, ütleme see mitme kuu palk peo peal ja siis tal on korraga päris palju raha ja siis algab kautsa teine elupool, siis ta läheb linna ja siis algab pidu, siis on niimoodi, et see raha lendab vasakule ja paremale peret tal enamasti ei ole, et selle peale üldse raha ei kulu, aga siis on, on just nimelt joogid kaardimängud tütarlapsed ja kõik muu. Ja sellistes oludes on siis, see on nagu ümber vahetatud, ta on uhke, ta paneb oma kõige uhkemad pühapäevariided selga, tal on palju raha, rahapuudus tal sel ajal ei ole sellel lühikesel ajal. Ja, ja siis ta lihtsalt noh, üldiselt laseb selle raha nii-öelda tuulde ja nendel aegadel tulevadki siis ka etajad, nende kautsude vahelised võitlused ka tänapäeval. Et libedal teejuht seal ütles, et et põhiliselt minnakse nagu võitlusesse omavahel kaudsete vahel kahel põhjusel. Üks on see, et keegi mees kautso solvas teist kaudselt, aga see käib veel nagu libe jutu järgi käis niimoodi, et et näiteks kaltsud üldiselt, kui ta on kaine, stan väga vait, endassetõmbunud, ta ei räägi mitte midagi. Ja kui nüüd keegi talle ütleb midagi nihukest nähvatale midagi või kuidagi solvab, siis kautsioon täitsa vait ta, ütle midagi lihtsalt vait. Aga nüüd, kui ta seal kõrtsis on ja ta on kõva mees, pea veel kärakat ka võtnud, siis ta näiteks näeb seda teist, kes ütles talle umbes poole aasta eest midagi ja ta läheb selle juurde ja ütleb nüüd sellele midagi niukest räiget. Aga see teine mees on ammu unustanud, et ütles midagi ja solvub selle peale ja siis nad lähevad tülli või teine tüli, põhjus on naised muidugi. Et see pidi olema niisugune argoosõna Tšiniitad koha peal nimetatakse tõlkes hispaania keeles, see tähendaks nagu hiina tüdrukuke sed, aga sisuliselt on mis tahes ütleme siis lõtva elukommetega naised ja mõned, kui nendest on veel kauni välimusega, siis sellepärast läheb jälle tüliks ja tänapäevalgi ikkagi vot nende nii-öelda sellel linna eluajal tuleb neid võitlusi ikka ette kaudsete vahel tänapäeval päris kergesti ja ja võideldakse nugadega ja kunagi ei surmata teist, vaid võitlus käib selle peale, et kes esimeseks nagu teisel haava tekitab või esimese vere nii-öelda käib võitlus ja siis lõpeb samal hetkel ka ärase võitlus, aga et see pidi olema ikkagi päris tavaline. Nüüd Lähed nädal läheb kaks tükki kolmandatki ja siis on kõik söör poole aasta raha otse läbi löödud ja kus ta seal linnas elab, siis sel ajal oli üritud omaette maja mitte maja, vaid tuba seal linnas, seal linnas ja meie teejuht rääkis näiteks, et tal on üks tuttav Kambodža, kellele ta näiteks siis, kui ta selle kaudse juures käib. Ta viib selle kautso juurest neli suurt portsjonid, kõige paremat talleliha linna. Üks portsjon läheb sellele majaperenaisele, kelle juures on tal üüritud tuba, see tuba seisab kogu aeg tema jaoks valmis, teine läheb siis kautso ametlikule armukesele. Kolmas läheb siis ühele kaudsele põdrale linnas ja neljanda saab siis meie teejuht ise, kes neid kõiki seal vahendab. Nii et kautsjon alati linnas olemas, üks nii-öelda südamedaam, kelle eest ta ikkagi hoolitseb, kui ta linna tuleb, siis ta teeb talle kõik välja ja maksab kõik selle naise võlad ära ja nii edasi. Ja, ja tal on ka alati tuba, kus siis olla sellel linnanädalate jooksul. Aga igal juhul lõpeb see pidu üsna kiiresti, kui raha on otsas ja siis minnakse jälle üksindusse sinna Rohtlasse ja, ja siis ma vahel olen mõelnud, et kui sa ikka oled siis seal elanud mõned madalad niisugust pöörast elu ja siis lähed täielikku üksindusse sinna Rohtlasse ja ja et tegelikult siis sa hakkad järgi mõtlema, et mis seal kõik toimus ja ja kõik need seigad ja need lood naistega ja, ja omavahelised intriigid ja tülid ja et nende pikkade kuude jooksul saate nende üle siis põhjalikult järele mõelda. Aga. Targemaks ei muutu, tuleb jälle see vabadus ja puhkus ja need nädalad linnas kõikjale. Vist, või umbes nii, ta käib tähel tavalisel kaudsel ka tänapäeval kuigi on ka nii-öelda mõistlik amet ja näiteks teejuhi jutu järgi on siis niimoodi, et näiteks mõned kaltsud siiski ei kuluta seda raha niimoodi tuulde, lihtsalt et mis ta selle rahaga teeb? Katel tegelikult selle rahaga suurt midagi teha ei ole, aga siis ta hangib endale näiteks väga uhke pandla hõbe pandlasi ja oma vöö peale või või väga uh, Hõbeda, kaunistustega noa, mida ta iga päev tegelikult siis kannab või, või, või mingisugused hobu rakmed, mis on kaunistatud ja millega minnakse siis nende hobuste võiduajamistel midagi enda varustusest midagi väga uhked, millega saab siis inimeste hulgas nagu uhke välja näha, et, et see on nagu võib-olla niisugune mõistlikumad kautsjo deviis, kaudsvat pidid olema ka noh, selle nii-öelda karjaku ameti kõrvalt siis ka teenima nagu muudel viisidel raha näiteks ühed on sellised, kes nüüd kõik need kuud, kui ta seal omaette lambakarjaga on, siis ta näiteks kogu vaba aja teeb näiteks mingit näiteks nahast, et igasuguseid esemeid, käsitööd, mõned nendest on kaudsetest on väga osavad seda tegema ja et seda nad saavad siis näiteks müüa seal kõnedele, inimeste hulka tulevad mõned kaudselt pidid olema tänapäeval nii, nagu nad ikka on olnud. No niuksed poeedi hingega, et nad sepitsevad laule näiteks ja teemat jätkub, nagu see elu on seal niisugune, et, et sellest saab igasuguseid lugusid teha ja teemale ronivad ise uksest ja aknast ja, ja tema näiteks läheb siis kõrtsi. Kui teised kavatsevad oma raha seal kulutavad, siis tema laulab seal kõrtsis näiteks teenib veel raha juurde. Et, et see variant on ka ja ja üks niisugune jälle meie teejuhi sõber, kautsjo, see tundus väga huvitav, tema nagu eriala oli puuma, jaht, tuumad on, eks ole, need suured kaslased ainsat suured kiskjad tegelikult Rohtlasi andide mägedes. Noh, ta on väiksem kui lõvi või tiiger või leopard. Aga suurem, kui koer, mosjaht on, ütleme väga suure koera suurune, ütleme niisugune ja mõnikord Puumad, kui neil on seal kas kõht tühi või nad tüüpilised, õpetavad välja oma poegi, kuidas saaki kätte saada, siis nad võivad murda päevas 100 lammast korraga lihtsalt nagu trenni mõttes. Eestis muidugi piltidega on umbes sama lugu, sügiseti, kui kui hundikutsikat Nad lähevad nii-öelda kooli, siis ka vanemad õpetavad neid murdma, siis nad murravad lihtsalt sellepärast, et õpetada murdmist. Ja siis nad on muidugi karja kasvatajatele pinnuks silmas ja ja vot siis meie teejuhi sõber kaudse kutsutakse välja ja tal on siuksed koerad, kes siis püüavad selle puuma kusagil kaugel-kaugel Rohtlas kinni, piiravad ta sisse ja puuma võib muidugi ühe käpahoobiga koera elu kustutada, ei ole mingi küsimus. Aga kui neid koeri on mitut ja nad teevad niukseid petterünnakuid seal puu ümber, siis ta ei oska nagu valida, keda rünnata ja ta lihtsalt püsib paigal. Omavahel nad seal siis nakistavad. Tohutu kaua, kuni lõpuks puuma lihtsalt väsib, ta ei jaksa kuskile minna. Ja siis see kaudse jõuavad kohale ja ja siis surmab selle puuma, ajab oma surmamise eest näiteks Tšiilis tänapäeval makstakse 200 USA dollarit, mis on, noh, ütleme kaudse jaoks suur raha. Nii et, et, et sellisel viisil need kaudsed seal, kes nagu mõistlikumalt, kes vähem mõistlikumalt oma oma elu elavad ja raha kulutavad. Ja kõige põhjalikumalt saime olla Tseeerro Kuido Estantsias, seal on üks niisugune andide jalamil seal Tšiili poolel üks niisugune hiigelsuures tantsija ja karjamaa karjamõis. Ja seal me saime ka siis nagu selle sealse oma eluga tuttavaks ja, ja käisime koostekaudselt vaatamas tema Rohtlas. Et sellest tahaks natuke pikemalt rääkida, Estantsias selles tantsus oli näiteks niimoodi, et neid lambaid kümneid tuhandeid, veiseid oli tuhandeid, hobuseid oli sadu, igasuguseid sulaseid oli, oli tohutul hulgal, aga kaudsesid üksi oli Estantse teenistuses kuskil 30 ringis. Ja nad kõik olid siis seal kusagil laiali, seal lõputus Rohtlas meeletult suur ala, mis selles tantsija omandis, nagu oli, siin öeldi, et, et on ainult üks kord aastas, kui kõik ka autod ja kõik need lambad on selle karjamõisa juures koos ja see on suve algus, ehk siis lõuna poolkeral detsembrikuu ja igal kaudsol on keskmiselt noungi 1500 lammast ja kõik need kümned kautsad, ajavad need lambad ja kokku ja siis võetakse hooajatöölisi ja algab lammaste pügamine. See on niisugune mitu nädalat kümned, eriti osavalt lamba pügajat siis hommikust õhtuni võtavad villu nendelt lammastelt ja suveks annad siis lambad ilusti paljaks pügatud ja siis lähevad, kavatsed nendele jälle tagasi Rohtlasse ja hakkavad jälle omaette elama. Ja kui me ükskord küsisime selle Estantsia mõisnikulteta, et me tahaksime näha, kuidas kautso elab seal seal Rohtlas oma Stahli üsna hämmastunud, et sihukest asja ei ole, et et üks asi on see, et, et, et nad on kaugel. Et see on pikk minek ja teiseks, et ta ei ole üldse arvestanud, et keegi tuleb, et Kõutsu elab omaette ja veel mingid võõramaalased tulevad, et, et nad on niisugused üsna endasse tõmbunud vaiksed mehed ja et nad lihtsalt, et ei võta jutule sind. See oli selline seniolematu soov. Ja poolt ja aga, aga see soov oli suur, sellepärast et, et kogu sellest kautsu kultuurist oli nii palju loetud enne seda reisi ja, ja see teadmine, et kuidas nad vanasti elasid, oli olemas, aga et raamatutest, aga kuidas praegu elab üks kautsu seal pataljonis, kuna Rohtlas see oli kinnismõte täiesti ja ja lõpuks lõpuks mõisnik nagu soostus ja ja siis hakati ettevalmistusi tegema kõigepealt paketti üks korralik toidukast sellele, nagu meeleheaks sellele kaudsele kaaslaselt distantsiks. Siis Me hankisime binokli kingituseks kautsjole, et sinna minna ja meiega tuli kaasa selle kaudse südamesõber. Distantsis elab, muud võimalust ei olnud, ainult südamesõber saab kaudsele ära rääkida, et, et nüüd on niisugune asi, et natuke oleks vaja suhelda. Kes südamesõber siis oli, seal see ei, see oli üks nendest distants ja lõputul hulgas oli suur võimas mõis. Et selle mõisa üks üks ütleme tajates ta oli, kas ta oli mingi hobuste võib-olla taltsutaja või midagi taolist, noormees, niukene, tumeda peaga, kauni välimusega Mauricio oli ta nimi, hästi südamlik inimene. Mõtlesin omakorda, et, et me läheme nüüd Don Hossee juurde, sest don hos seega on lootust jutule saada. Et võrreldes teistega kautsudega on ta aval inimene ja, ja siiras ja lahke inimene ja ta isegi on hea suhtleja ja selle kõigi nende ettevalmistuste järel, siis me läksime teel. See oli võib-olla mõnekümne kilomeetri kaugusel sellest karjamõisast, mitte nii väga kaugele. Tema oli siis nii-öelda ülem kautšov, see don Hosse ehk siis tema alad asusid kõige lähemal selle karjamõisasüdamele ja tema pidas omakorda ühendust siis kõigi nende kaugemate kautsudega, nende kümnete kautsudega seal kaugel-kaugel rohtlus. Ühenduse pidamine käis tänu hobuse kiiretele jalgadele. Hobustega ratsutades mitte mingit muud varianti ei olnud. Ja, ja siis, kui me jõudsime sinna kohale, see maja iseenesest noh, peaaegu võiks Eestis samasuguseid leida imepisikene maja, kus ühel inimesel on paras elada, aga no ikka ausalt öeldes väga väike niuke hüti moodi rohkem ja, ja siis, Me jäime eemale siis Mauricio annus südamesõber läks üksinda jala sinna majja siis nad ajasid seal pikalt pikalt juttu, meie lihtsalt ootasime. Ja siis tuli Mauricio välja, ütles, et nüüd võite tulla ja siis läksime sisse, seal. See oli niisugune vanem mees, tumeda peaga sihukene jässakas mees ümara näoga, aga niisugune tõesti niukse lahke niisuguse mõnusa olemisega. Aga ega ta meiega eriti ka juttu ei tahtnud teha, ta rääkis oma sõbraga, nad rääkisid hispaania keeles. Ja, ja siis vaikselt. Me istume seal kõrval, siis pakutakse meile juba, matets on juba samm edasi, mid on nagu vastu. Ja kui me olime ka motet joonud, siis me tulime ettevaatlikult siis oma sooviga välja, et me ei tahagi mitte midagi muud, kui teada, kuidas kautsu igapäevaselt elab. Ja siis ta nagu hakkas kuskilt otsast seda nagu lahti harutama. NATO rääkis näiteks oma päevast, et missugune on kaudse päev, et tavaliselt tõustakse üles varavalges pannakse toit kuskile tulele ja siis tehakse seal Rohtlas mingi suur tiir hobusega mitu tundi ja vaadatakse, et noh, kas loomad on terved, kas kiskjad ei ole käinud, kas keegi pole lambaid rastanud nii edasi? Ja siis ta jõuab sealt tiirult tagasi, siis on pliidipealse toit tal enam-vähem juba seal niimoodi haudunud parajaks küpseks saanud, siis ta sööb selle ära, keerab magama, magab selle nii-öelda siesta aja päeva maha ja õhtupoole noh, sisuliselt seesama jälle kordub, et jällegi teeb pika tiiru seal lammaste juures. Ja õhtul jälle siis sööd, aga tegelikult on ta muidugi külluses noh, niisugust aega või vaba aega ka kogu selle aja jooksul. Ja aga niisugust asja nagu masendus, nad ei tunne vist harjunud. Nad on harjunud sellega ja nad pigem naudivad seda, sest teistmoodi tüübid ei lähe lihtsalt kautsa eluks. Kuidas elamine seest välja nägi? See oli niisugune. Kõigepealt, kui sisse läksid, oli, oli põhiline osa majast tuli üks suur kööktuba. Ühes nurgas oli pliit, seal parajasti küdes muidugi. Ja teises nurgas oli laud. Ja siis oli seal paar tooli ja seina peal paar riiulit. Kõik. Mööblit pooltühi ruum ja sellest ruumist oli näha, et sealt läks siis kaks ust, kahte väiksemasse ruumi. Üks oli täis ilmselt mingisuguseid toiduaineid nagu sahvri moodi ja teises olid põhilised, mis paistis, olid nagu hobused liikmed ja ilmselt see oli ka ühtlasi tema magamistuba, see pisike tuba ja rohkem muud midagi. Ja siis me palusime, et et, et noh, et mis need igapäevased vahendid ja riistad tal siis on, mida ta kannab kaasas, kui ta oma retkedel seal neid lambaid üle loeb siis ta nagu hakkas lihtsalt näitama, et et noh, võib-olla riietusest barett siis higirätt, no umbes nii nagu need kauboifilmides nihukesed rätid ümber kaelas ja niisugune sõlmitud. Siis niisugune mingisugune lihtne kampsun ja siis väga uhked saapad, nahksaapad igal juhul ka argipäeviti ja siis kummalised püksid, püksid olid niisugused, puhvpüksid niuksed noh, et eemalt vaatad, et see on nagu mingi seelik ja see on jällegi väga kuulus riide osa kõikidel kaudsvadel, seda nimetatakse pumbatšess. Ja Neid on kaudselt kandnud tõesti ajast aega. Jaa, aga miks nad niisugused puhvpüksid peavad olema, mina ei ole sellest siiani aru saanud, et nad ise ütlevad, et, et siis on nagu kuidagi kergem nagu ratsutada ja kuidagi ta jäi algul sulle need püksid aga igal juhul nad mõjuvad natuke nagu, nagu, nagu Türgilikult. Ja naljakas ongi, et, et selle kultuuritraditsiooni see ongi toodud Türgist. Et esimesed inglise kolonistid millegipärast hakkasid kautsadele vahendama selliseid Türgis stiilis pükse. Katsetele hakkasid need nii väga meeldima, et nad hakkasid neid ise valmistama ja kannavad neid juba mitmendat sajandit praegu. Ja, ja üks muidugi põhiline tähtis riietus osa on hästi lai nahkrihm selle kautša pükste peal ja, ja selle rihmas sees laia rihma sees on taskud seal pisikesed taskud, mis seal on ühe seisund, tikud, teise sees on esmaabivahendid. Esmaabivahendeid nägime siin, ma küsisin, et aga et et mis siis saab, kui te haigeks jääte, näiteks siin? Selle peale ütles don Hosse. Kautso ei jää kunagi haigeks. Mis tähendab seda, et ta ei tohi haigeks jääda, lihtsalt. Ja kui ta ka jääb, siis ta ei pööra sellele tähelepanu, kui vähegi võimalik. Kui ta, kui tal on kaks võimalust, et kas ta saab terveks või kas ta jääb ellu või ei, jää ellu, et, et arstiabi pole eriti kuskilt loota, ta peab olema raudse tervisega. Ja, ja siis selle muidugi seal rihma siin selja peal keskel oli hiigelsuur tukk noatupp ja selle sees oli siis kuulus nuga, mida jälle kõik audiot ja kõik argentiinlased teavad, et selle nimi on Falcoon. Ta näeb välja noh, nagu väga suur kööginuga ikka hirmus suur ja lai või siis peaaegu nagu väike mõõk ja see on tal selja peal siin keset selga, selja taga. Ja see on siis nüüd see, see kaudse au ja uhkus, eks ole, millega nad ka siis mõnikord võitlevad. Aga igapäevaelus on see tegelikult ka hoopiski näiteks põhiline söögivahend. Et tavaliselt ka audiot ja üldse argentiinlased, neil meeldib tänapäevalgi niimoodi vabas õhus süüa, et kui ta võtab selle saada aegsele küpsetatud lihakäntsaka, ta võtab ühe käega, võtab selles sõrmedega, võtab suhu ühe otsa, siis noaga lõikab siit tüki ära, niimoodi siit suu lähedalt. Ja niimoodi ta sööbki sedasi vana kaudsele söömise viis. Ma mõtlen, et siiski seoses sellega, et läks jutt arstiabile, õigemini selle puudumisele seal, et et kui me võtame ühe karjamõisa Estanci ja see Don, see ei elanud sealt üleliia kaugel 20 kilomeetrit tolles karjamõisas ju on mingid kommunikatsioonivahendid olemas. Miks nüüd kautsudel ei ole eriti, ütleme nendel, kes elavad lähemal, kas nad ei taha või see pole võimalik, millesse? Te ei usu, ei no kui realistlikult rääkida, siis kuidas Don ho seda oli üsna küpses eas mees, et kui temal midagi tervisega oleks, siis tema muidugi läheks kohe Estantsiasse, temal ei ole küsimust. Aga need, kes elavad nüüd temast seal kaugemal, seal kuskil äärealadel noh, nendel on, on lihtsalt see, et see, see on ka natukene, ütleme peale selle, et jäävadki väga tugeva tervisega olema. See on ka nende puhul noh, niisugune meheliku uhkus, et ma ei tohi mobiililevi, ei niisugust asja seal ei tunta absoluutselt. Ei Estancescamite Estantserson, raadiotelefonid, mobiile seal ei ole, aga raadiotelefonid on olemas. Aga need kautsud, kes seal kaugel lõputult suhtlus on, seal ei ole mitte midagi taolist. Nõndanimetatud transistorraadiod neid ka ei huvita. Raadio, Isegite onu seal oli pisikene niukene Grapikene seal nurgas küll. Et võib-olla mõnedel see on olemas, et ta mingeid uudiseid seal kuulab, aga üldiselt omavaheline suhtlemine käib ikka ikka ratsanii, nagu ta on sajandeid käinud täpselt. Ja nüüd donna see siis nagu näitas ka, et millised hobuseriistad, tal on seal p käsitlus, seal oli pühapäeva hobuserakmed ja argipäeva hobuserakmed ja siis tal oli tohutu hobuse piitsade kollektsioon oli Nad erilise uhkusega näitas seda, et üks sõber kinkis talle oma punutud pitsa, see on, see oli tõeline meistriteos niukestest peentest naharibadest kokku punutud. Tõeliselt kaunis asi, see oli tal nagu niukene uhkuse jaoks, aga peale selle oli, ma arvan, et see oleks kümmekond erinevat hobuse viitsas on ka igapäevases elus lihtsalt vajalik, siis tõi ta välja oma Lassode kogu üks lasso oli siis metsikute hobuste taltsutamiseks, see oli siuke jämedast nahast niukene, jäik ja teine oli niisugune paindlikum ja peenemast materjalist oli siis nii-öelda igapäevaseks kasutuseks, siis me küsisime kas prooviks seda lasso viskamist väljas läksime välja, Tammas võttis selle, no selle selle lasso töis või õieti punutud nahast niisugune väga pikk köis, selle võtab niimoodi vasakusse kätte rulli ja siis parema käega keerutab seda lasknud pea kohal ja siis laseb selle lendu ja saabki pihta mingisugusele pisikesele aiateiba le, ta näitas näiteks, kuidas ta sinna saab mingi 10 meetri peale, igal juhul väga osavalt. Ja, ja siis me katsusime seda järgi teha, et et täiesti võimatuna sa võtad selle Ell keerutamisega, saad veel kuidagi. Aga siis ta läheb seal kuidagi sassi ja sa mässid ennast ise lasso sisse või lasso lendab täiesti vales suunas. Või tähendab üldse minema ja ühesõnaga see see tundub võimatu, aga noh, kui sinu elu sõltub lasso käsitlemise oskusest, sa oled seda aastakümneid teinud, siis on nagu teine asi, et noh, see nägi, et me ei oska, siis ta tahtis veel rohkem uhkustada ja ja siis võttis oma hobuse ja siis hobuse seljast, siis ehitis Lassot väga osavalt ja täpselt igapäevane elu sellest sõltub tema, tema toimetulek. Et see on nagu loomulik ta, see oli väga suur au, et andis meile ka proovida oma hobust, et üldiselt kautso hobune on noh, tema jaoks praktiliselt kõige tähtsam marataotluse kohta öeldakse tänapäeval niimoodi, et Kambodža ilma hobused on nagu mees ilma jalgadeta. Ja vanasti öeldi niimoodi, et kautso keeldub tegemast kõiki töid, mida ei saa teha hobuse seljas istudes. Et see on tõesti nagu hobuse külge kasvanud. Ja, ja noh, siis mina selle hobusega nagu ei ratsutanudki. Ma ei ole eriline ratsutaja, aga meil oli seal seltskonnas kalju niukene eesti mees, kes oli lapsest saadik ratsutanud siin, Eestis ka ja tema siis sõitis selle hobusega, ütles, et, et erakordselt tundlik kuulekas ja ergas hobune tõesti, et väga-väga hea hobune, hobune, raka sellest asjast hästi. Hobune lihtsalt on valitud ja välja õpetatud selle kaudse poolt. Et see on tema, no ütleme, võrdleme eesti mehe noh, eriti hinnalise autoga midagi taolist, tema uks, asja näiteks kautso ei laena hobust mitte kunagi oma hobust mitte kellelegi. Mauricio oli väga uhke selle üle, et ükskord Donaus, see oli talle nädalaks ajaks laenanud oma hobust, et see on kõige kindlam märk, et ta on minu südame saver, et muidu niisugust asja ei tehta. Aga selle don Hosse tänapäeva kaudse kodu kõige suuremaks elamuseks oli tegelikult see, kui ta hakkas näitama siis, et mida tema karjakoerad oskavad ja õue peal oli seitse kuuti, igas kuudis oli koer. Ja kui see juba nende poole läks, Nad olid ketis, kõik, siis need tohutu rõõmsalt kilgates tormasid koodist välja, et nüüd meil on mingi ülesanne. Ta lasi kaks nendest koertest vabaks ja need tormasin nagu hullumeelset Rohtlasse ja tulid rõõmsalt tiiruga tagasi ja peremehe ette, mis ülesande annab meile. Ja siis oli tõesti siis ta hakkas näitama, noh ühesõnaga, kuidas need välja näevad, need kaudse koerad? Ausalt öeldes nagu krantsid, mitte midagi erilist, tema välimuses ei ole niukene mässakas väiksemat sorti mässakas lihtsalt krantsid pidanudki väga intelligentsed olema, jah, aga, aga siis ta ühesõnaga põhimõtteliselt kaudselt juhivad oma koeri õigete ja viledega, seda me olime enne ka juba seal Rohtlas märganud. Aga siis hõige tähendab tegelikult koera nime ja vile tähendab korraldust, iga erinev vile on erinev korraldus, ESTA õikaski kaks nime ja siis vilistas, ma vilistan Nurava. Umbes nii pikk vile, niuke langev vile. Ja see tähendas nüüd seda, et minge siit otse mäest üles. Koerad panid mäest üles, Puma tormasid tohutu järsust mäest üles muutusid peaaegu pisikesteks täppideks, pöörasid koos ümber, juhatasid alla peremehe poole, et mis järgmiseks tuleb siis, kes jälle vile ja paremaks käega näitas paremas suunas koeratonid mööda külge minema hirmsa kiirusega. Ma arvan, nende peas oli küll väike hämmeldus, et ühtegi lammast ei ole, et mida paksem, eks ole, aga korraldus oli ja teeme, jooksevad, jäävad jälle seisma, jälle vaatab tere mehe poole, siis kes kolmas vile ja koerad tulid hirmsa hooga mäest alla. Selle karjaaed, karja ja traatide vahe on mingisugune 30 sentimeetrit traatide vahelt hüppega läbi, peremehe ette jäävad seisma, niimoodi. See oli uskumatu. Eestis sellist asja ei ole, nähtu nina ei ole, kuigi meil on ka adresseeritud koera mainitud Kresseerijad, andke andeks ja ei ole selle ala inimene, aga igal juhul seal on sellel treeningul väga kindel ja asjalik mõte. Sand töö, tähtis töö, abiline, koer ehk, ega te järgmiseks Poleks imestama hakanudki, Need korrad oleksid inimkeeli rääkima hakanud? No igal juhul tundub, et kautsal nendega oli kindlasti ühine keel olemas. Ja kui me järgmisel päeval jälle edasi läksime, siis me ükskord oli niisugune juhus, etta meie teele tooli üks lambakari, jälle mingit lõputul hulgal lambaid ja kautso, siis pidi nad sealt nagu ära ajama seal vanemapoolne kautso. Ja siis hakkasid käima jälle hõiked, viled, hõiked, viled ja seitse koera jooksid laiali ja ülitäpselt omavahel koordineeritult tegutsedes. Ühesõnaga juhtisid selle lambakarja niimoodi elegantselt, sealt tee pealt minema. Koer teadis täpselt, mida ta peab tegema ja kuidas ta teise koeraga koostööd teeb. Et see oli vapustav ja ma seda ei näinud seal, aga ma olen filmis näinud, et kaudse karjakoerad, näiteks, kui tal on see hiigelsuur lambakari seal 1000 lammast ja tal on vaja kiiresti saada lambakarja teisele poolele siis ta hüppab lammaste selgate peale, jookseb selgi mööda teisele poole lambakarjakoer jah. Et see tõesti meelde sööbinud asi, kui sa seda oma silmaga sellist asja näed. Ja öeldakse niimoodi, et, et üks hea kautso koer on rohkem väärt kui kaks viletsat kaudselt. Sellest ma sain ka seal siis aru, kui ma nägin, kuidas need koerad tegutsesid. Nii et, et tegelikult vahel räägitakse, et et see kautsu kultuur on nüüd kadunud minevikku ja seda tänapäevaelus me enam ei näe siis tegelikult on vaja lihtsalt minna õigesse kohta kuskile kaugesse Patagoonia kolkasse ja kaudsot elavad seal väga sarnast elu sellele, mida nad elasid sadakond aastat tagasi. Ja, ja see on tänapäeval üks täiesti ehe ja kordumatu osa kogu Lõuna-Ameerikas, ka Rohtlate rahvaste kultuurist ja sealsed rahvad ise peavad ikkagi kaudselt nagu üheks oma oma kultuuri ja traditsioonide märgiks kindlast. Huvitav, kas kautsude hulgas on ka sellist kõrgharitud seltskonda, on seal mingeid teadlasi kirjandusinimesi? Ei, ma seda ei tea, ma arvan, et igasuguseid erandeid olla ja nende hulgas võib olla ka nii-öelda maailmast pettunud või siis väga poeetilisi, kõrgelt haritud inimesi, see on täiesti võimalik, see, seda ametit sul lubatakse pidada. Aga sinu selle ameti pidamise mõõdupuu on ikka see, kui hästi sa lambaid karjatada oskad. Ükskõik mis ametit sa ka ei peaksi. See on tugevalt sisse sööbinud, kui palju neid kautsjosid on, ega ei-sid ja kaudu aru või no ütleme suhet võrreldes. No kui, kui selle ühes tantse peale oli neid seal üks, 30 distantsaid on, ma arvan, tuhandeid noh, et, et, et kindlasti on neid kümneid tuhandeid tänapäeval ka olemas. Ainult siis Argentiinas, Tšiilis, Uruguay's, Brasiilias Lõuna-Ameerika selts Ameerika Rohtlate aladel. Et, et selles mõttes on see põnev osa tänapäeva Lõuna-Ameerika kultuuritraditsioonidest ja kuulame siia lõppu siis seda Patagoonia tuntud lauluaegade laulu mis ka ilmselt paljudele kautsudelegi tuttav ja armas Seesugune oli siis saade tänapäeva kautšadest, millest tuleb juttu järgmises väheme andide liustiku järvedel. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör on Vivika Ludvig Kuulmiseni nädala pärast.