Tere hommikust, on pühapäev, 22. november ja kui põhjamaalastel on mingi aeg aastas, millal tuleb oma vastupidavust ja hingelist tugevust näidata, siis nüüd on see käes. Ja jutusaates täna hommikul Margit Kilumets ja sobivalt Põhjamaade sümfooniaorkestri dirigente. Tubli, vapper, vastupidav, aga samas väga naiselik. Anu Tali, tere hommikust. Tere hommikust kõigile. See muusika, mille me tänase saate alguses teieni tõime, olgu öeldud, oli Põhjamaade sümfooniaorkestri kingitus kuulajatele, eks. See kõlas meie üks lemmikpalu Elgari Enigma variatsioonides, Nimrod pelgar teatavasti on pühendanud selle teose kõik osad oma parimatele sõpradele alates oma abikaasast, oma armastatud naisest, kelle nime me ei tea. Ja Nimrod on siis pühendatud tema parimale sõbrale ja Põhjamaade sümfooniaorkestri ester läbi aegade. Armastab seda lugu ja, ja kõlas just see lindistus, millega, mille me hiljem plaadile panema ka veel olite esimesed, kes seda kuulsid, sest et avalikkuses pole see varem kõlanud. Me teeme seda saadet niisugusel ajal, Anu, kus jälle ei saa öelda, et sul läks jõudehetk, et oleks niisugune tore jõuluootus, oled tegelikult keset kõige tõsisemat prooviperiood ja esmaspäeval ja teisipäeval on väga suurejoonelised kontserdid Eestimaal. Milline see hingeseisund on, kui sa, kui sa oled vot just keset neid proove keset kõige tähtsamat hetke, kui, kui peab valmima niisugune küps ja, ja tore ettekanne kuulajate jaoks. Ega midagi ei saa, ei saa öelda, ma olen täitsa okei, ma olen oma eelnevate töödega nagu ette valmistanud, seda ei ole oodanud, et saaksin siin mängida Põhjamaad, Põhjamaade sümfooniaorkester mängib nii harva ja ma saan eesti publiku ees olla kõrva ja mul on nii hea meel, et te olete kõik piletid ära ostnud. Et seal, mis on muidugi kurb, et inimestele kõigile ei jätku, aga, aga minu isiklik väike ego on küll väga liigutatud. Et mulle tundub, et inimesed meid väga armastavad ja orkester läks küll õhevile siis kui ma ütlesin, et pileteid üldse ei saa, siis niuke kurbusega ja kurbuse uhkuse vudinges saalist läbi. Et ma lähengi siit kohe jälle proovi, aga aga kuidagi nagu öeldakse, kui kui otsid, siis sulle antakse jälle kava saabuvateks algavateks, kontsertideks on, on täiesti nagu läinud jälle, et et Rahmaninovi kolmas on selline teos, mis võtab kõik hingekellad lahti ja ikka kõik sügavused toob välja ja siis saad vorsaki positiivses või nii selline lohutamine või selline, et kõik läheb ikkagi hästi torsaki kaheksandas, et see ma ei tea, kas on üldse teost mina, see on minu elus esimene Dvorak, juhatades fašoki kaheksas esimest korda küll. Aga, aga ma ei ole tükil ajal midagi nii positiivset ja, ja südamlikult sellist rõõmsat ise ise teinud. Et see on praegusesse pimedasse sügisilma. Isegi talve lähenedes mõjub täiesti õigelt, minu arust. Sa ütlesid, et läheb seekord jälle täppe ei lähe ju niisama, sa ju ikkagi kuidagi vaistlikult sa ju valid ja mõtled, mida mängid. Ütleme niimoodi, et mul on, ma läbin kanali puu, mul on Kadri Tali, kes on mu kaksikõde, nagu te teate. Ja siis me teeme selliseid ajurünnakuid, Kadri kadalipp tal ja Kadri kadalipp, talija, mina present, tirin oma oma oma loomenõukogu. Kes on Kadri presenteerida oma teoseid nagu ametlikel üritustel ikka käib ja ja siis mind mind võetakse, mulle öeldakse muusikaliselt nagu öeldakse, mul võetakse kõrged maha. Et see ei sobi sellesse, ei ole arusaadav, sellest, seda mõistad ainult sina ja siis vahest midagi ka sobib. Ja see on nüüd sellest kadalipust läbi läinud ja, ja ka niisugune, mida ma püüan siis alati väga veenvalt esineda. Kadri, ja ka, et kui ma sellest kadalipust läbi tulnud, siis publikule reeglina ikka ikka meeldib, sest et et see ei ole lihtne eksam läbida. Sa mängid seekord koos Eesti suure tulevikulootusega, kellel nimeks Mihkel Poll ja ma luban, armas kuulajad, me ei räägi täna hommikul ainult kontsertidest ja mitte ainult muusikast, aga see on küll niisugune koht, kus ma tahaksin seda mihklist natukene lähemalt, räägib. Mihkel on, on selline noormees, kellest ma olen varem kuulnud, et ta väga-väga äärmiselt kiiresti omandab teoseid lausa, nagu, nagu fenomenaalselt kiiresti seda on rääkinud teised dirigendid siis see ta on lihtsalt väga stabiilne pianist, seda ma nägin, kui ma mitmel korral tema soolokava käisin kuulamas, lihtsalt mängis mulle. Ja pärast seda Paavo Järvile ja stabiilsus, millega ta kordab neid neid ilma vigadeta ja sellist tehniliselt perfektset mängu on hämmastav, hakkab meenutama Glenn kuldi. Ja praegu ta Londonisse ja mina kardan väga, et, et noh, ennegi on siit läinud solistid, aga et kas, et kas me ikka oskame Talle nii armsaks jäädavaid, kas ta leiab tee tagasi, kas me võtame ta vastu, et et vahest on tunne, et kui eestist Eestisse tahetakse tagasi tulla, et siis need liivaluited on kuidagi nagu täis uhutud juba, et kõigil on oma kohad ja eriti meelsasti ei lasta siia vahel enam nagu et ütleme, toolid on nagu võetud. Et ma väga loodan, et ma esiteks loodan, et ta saab maailmaagentuuri. Ja et Eestisse jääb Eestil, jääb temaga selline kontakt, et ta saab siia tulla tagasi, tahab siia tulla ja et see on talle koht, mida ta armastab ja nostalgiaga mõtleb meie peale niimoodi niimoodi soovima talle. Aga esialgu jah, Rahmaninovi kolmas on üks selline täielik võitlus klaveril pianisti jaoks, sest see on äärmiselt keeruline ja mastaapne Tambriks praktiliselt vist 45 minutit, et ja, ja noh muidugi absoluutne pianisti võimetati. Kas sinu jaoks on liivaluited vabakohaga ses mõttes uhtumata kohaga? No vot, mina olen ju natuke selles mõttes võib-olla mitte nii haavatav kui üks pidevalt ennast täiendav ja, ja selline õrn pianismi pianisti hing, kes peab kogu aeg harjutama, et esiteks mul on siin ju perekond, mul on siin Kadri, mul on Põhjamaade sümfooniaorkester. Mul on instrument Eestis. Ja, ja see on minu jaoks väga oluline ja ka õnneks publiku jaoks väga oluline. Ma ei arva, et mind Eestis nagunii-öelda teistel aladel nii väga tundub vaja olevat, aga võib-olla ongi hea, et et igaks asjaks igas majas omad inimesed, mitte midagi ma ju teen, aga ma arvan, et see on õige, et, et ma ei üle küllasta Eesti kontserdipublikut oma isikuga, absoluutselt, igast august ei ilmu välja nagu te eetri alati, et selles mõttes on selle samad sellel sellel omad head muidugi, mis seal salata, ma tahaksin panna värske särgi selga ja tulla otse kodust Estoniasse proovi ja, ja minna koju tagasi oma isiklikku külmkappi avada ja seal telgut vaadata, aga aga noh, elu on teisiti läinud, ma võtan lennuki, sõidan mujale, loen kõiki uudiseid interneti vahendusel, sajad. Ma elan Eestis ja ma tahan seda nii jätta, sest et minule on eesti kultuurikontekst vajalik. Minul on eesti keele kontekst vajalik. Aga ma muidugi soovin, et meile siin korraldataks natuke paremaid lennuvõimalusi. Et varsti me hakkame käima Hamburgis ka läbi Chicago, et natuke naeruväärne, et üldse kuhugi otsa ei saa. Väga pikal, väga palju veedame lennujaamades ja see on väsitav. Aga miski ei, ei ületa siiski Eestis olemise privileegi, et mul on siin sõbrad, ma käin siin naabrimehe, Miku ja tema lasteaianaisega ujumas ja ja mul käivad sõbrad külas, maa kokk on siin ja mul on, mul on siin hea olla, teie olete siin. Aga sul on mõni teine kodu veel kusagil selles mõttes, et sa oled nagu ühe jalaga ikka Saksamaal ju ka või ma lähen nüüd, kui mul üldiselt ma ei ole, ma ikka elan hotellides, aga, aga kui ma nüüd lähen näiteks Saksamaale ooperit välja tooma, siis Carmenit välja tooma visee Carmenit, siis, siis ma elan, jogurt päris, aga ma tulen jälle tagasi, et see on nagu paari paariks kuuks ja, ja Saksamaal on kõikidele meie agentuuri artistidel selline võimalus, et antakse üks reisifirma nagu haldab meie liikumist, et meil on väga täpselt teada, mis hetkel sõidan lennujaama, sõidad Chicagosse, tuled tagasi, kes vastu võtab, et et see on väga täpselt paika pandud, et ka öösel, kui sa oled hädas, On sul kuhugi pöörduda, et eriti kaotsi ei lähe? Kui sa oled kaugel kodust? Kui ruttu üksindus kummitama hakkab? Kõigepealt aga mulle üksindus kummitama. Tallinna lennujaamas nagu sest minek on kõige raskem, mul on kohe lihtsalt endast nii kahju, et vahest ma mõtlen, et, et kas ma üldse sobin sellele ametile. Aga, aga siis, kui ma jõuan hotelli, niisugune esimene minek sõit ja siis õhtul pimeduse saabudes külma hotellid, vot see on siis, mul on endast kahju. Aga kui mul on esimene proov selja taha selja taha jäänud ja tegelikult on igal linnal ja igal rahval ja veel, kui on veel tore kollektiiv ja on ilus linn, siis, siis kuidagi kuidagi on tegelikult päris suur privileeg seal olla ja seda, seda suurlinnade hõngu hingata. Ja kui on veel mingisuguseid head kontserdid või siin Baselis oli näiteks van Goghi maailmale ütles, et kõik tema teosed, et et siis muidugi see korvab. Aga ütleme niimoodi, et, et minu lahutamatu kaaslane on Skype. Oma oma kodu ja lähedastega ma suhtlen kogu aeg ja ma kujutan ette, et nad peavad ennast sundima telefoni võtma, ütles, et ma helistan nii tihti, et jah, natuke memmekas olen. Kirjelda mõnda tõeliselt hõrku elamust viimasest ajast mõnest linnast, mõnest maast, mõnest sündmusest, mõnest orkestrist, mis sulle kuidagi eriti on hästi mõjunud. No viimasel ajal on mul selles mõttes nagu hingele hingele hea olnud, sest et pärast juulis Hamburgis juhatamist soovis orkester mind kohe jälle sügisel tagasi, neil oli mingisugune intsident olnud, et neile Nad ei saanud ühe dirigendiga mängida ja ja siis nad soovisid just mind ja mu loomulikult on see igale dirigendile igale muusikule suurimaks kingituseks. Tahetakse jälle näha, et et andkem endale aru, et, et üks asi, et me võib-olla mingil tasemel olema kõik väga head professionaalid või või üks, miks vähem teine rohkem erinevatel erinevates faasides erinevatel erinevates. Jah, poolustes, aga, aga kui sind isikuna tahetakse sinuga musitseerida, siis et seda on raske lüüa. Ja siis nüüd veel oli mul sügisel järjest Saksamaa kõige kuulsam kaasaja muusika ansambel Mosaic fabriik Tõnnist, kellega ma olen teinud kaks Euroopa turneed ja kuna tegemist kaasaja muusika ansamblites-orkestrites on alati inimestega, kes on erudeeritud, nad käivad ka näitustel, nad loevad ja teevad sporti ja siis see oli ikka täitsa nagu sõpradega väljas käimine. Ja kuna heliloojad olid ka kõik juhtumise elus, siis peale viimase Kaagel oli juba kahjuks kirjutas teose valmis, ei jõudnudki viimaseid takte komponeerida, mängisime lõppu, jätsime lõppu ära ja kahjuks mees enne meie esitust oli jõudnud lahkuda meie hulgast. Aga seda sügavam, seda sellisem sisukam oli kontsert. Ja, ja kui sa lähed juba tagasi teist korda ja juba inimesed juba pilgutavad silmuda tere jälle tere tulemast koju, et siis siis on hea või siis kui ma ühepäevase etteteatamisega eelmine kevad Läksin Ameerika tuurile Londoni London sümfonietta okastava Jon Laitsmend mõlemad väga kuulsad orkestrid, siis, siis ma küll mõtlesin pikalt, ei, nad tegid minu jaoks ühes päevas siis üheksa tundi proovi ja siis mina sõitsin Kanadasse, kohtusin nendega. Kas sellise sellised ekstreemsed võtted, aga aga kui sa oled julge ja kui sa teater peab siiski teadma, mis sa teed, et sa ei eksi, et et mööda panna, saab sellises, sellise sellises kohas ainult üks kord. Et kui on New York Times, London Saimsja vikaarian kontserdisaalis, siis üldiselt üldiselt see negatiivne muusikakriitika, isegi kui ta ei ole põhjendatud, teinekord see võib su hävitada, et Need head sõnad, mida New York Times minu kohta ütles, nendega ma veel elan tükk aega, ma kardan, et ei pea, kui õiglane või ebaõiglane talijad sellised muusikalised hetked ja siis kõige ühe oma suure sümfonismi tipuks peale peale oma orkestri, kes iga kord tõmbab kõik hingesügavused ekstreemsuse, nii valla siis kui ma juhatasin Euroopa ühte tähtsamat orkestrit on, on Bayresse runud funk sümfooniaorkester, mis on Jansonsi orkester Münchenis Baieri raadio orkester. Ja ühtäkki oligi nii, et see Euroopa Maineka orkester, kus eakad ja sellised enda hinda tundvad muusikud mängivad, tekkis selline nagu kammermusitseerimisega, sellise kommunikatsioonimoment, kus ma mõtlesin täpselt tanud, jätan nüüd see hetk meelde, et see on see, mis pärast üldse muusikat õppisid, et kõik need oigas, te tahate siin pianos forte's või kas siin natuke kiiremini, kas te lõpetate proovi natuke varem või midagi mitte midagi sellist? Et oli ainult muusika ja meie ja mida me tahtsime muusikaga öelda ja midagi, noh, see oli nii midagi väga ilusat. Meelde jäi. Kui pikka aega sa oled ennast orkestri ees hästi tundnud, selles mõttes, et sa enam ei muretse, et kas sind võetakse tõsiselt, kas sa, kas sa suudad ennast kehtestada, et millal see niisugune tundmine tuli, et, et sa oled neile võrdne partner? Mina ei tea selle, ma ikka muretsen meie, eestlased, muretsev nägija. Me oleme muretseja rahvas, mina muretsen sellepärast, et kas ma, kas mu see lähenemine on õige või kas ma kuna prooviaega on alati vähe, et kas ma võtan. Kas ma lahendan, et kas ma see koodis on nagu õigesti lahti, et ei saa ju hakata iga nooti paika, panevad pead nagu selle koodi ära tabama, millega kõik siis klikib paika. Et kas ma võtan õige lähenemise ja kas ma neid ära ei koorma ja oma isiku ja umbes kas ma liiga keeruliselt proovi ei tee. No üks on selge Põhjamaade sümfooniaorkestriga teema raskelt proovi. Et on nagu keeruline partner, aga see-eest on need tulemused väga-väga viljakad ja eks nad tunnevad mind, et see on ainuke koht, kus ma nii võib-olla nii tükkideks algosadeks võtan. Aga, aga nad teavad, seda, nad tunnevad. Siis me saame selle jälle kokku panna ja nad on väga jõulised partnerid, ma tean, kellega ma mängin, et ma ei võta. Ei lähene nõrkadele orkestritele näiteks, nii. Aga selline tunne, et, et see mina olen selline ja võtke või jätke, on võib-olla nüüd kahe aastaga tulnud. Et varem mul isegi raske öelda, ma olen dirigent, ma ütlesin, ikkama dirigeerin kes see on pehmem ja kuidagi nagu dirigeerin, et ta otseselt ei, ei, ei ütle, et ma nüüd olen kolme templi maestro, et niimoodi ei ütle, et kutsuge mind maestroks. Et nüüd ma ka ei ütle, et ma olen ikkagi Anu, aga, aga ma ei lähe enam Üleliigse viisakusega orkestri, et ma ei tervita liiga pikad, vaid ütlen, tere. Meeldiv teiega kohtuda Abrams ja siis me mängime ja kui meil tekib selline sünergia, siis me viskama esimese nalja ja siis on muidugi väga-väga lõõgastav. Et, et ma ei lähe enne enne ennast ennast enda sõprust pakkuma, kui on muusikaline kontakt loodud, et selline muutus on toimunud ja alati. Üks suur asi on, kui sa oled välismaal, et sa saad ju alati koju tulla. Et kõige tähtsamad kodu oleks, siis on, kuhu tulla. Mis on see, mida võiks naisdirigent ei saa endale lubada? No ütleme nii, me enne siin sinuga rääkisime, et võib-olla on mingid esiteks, mina olen ikka ihu hingega ja täie rõõmuga naine ja ma soovitan kõigile, et, et võtke nüüd kõik sellest sellest privileegi välja, et siin ei ole midagi. Et see, mis räägitakse nendest palganumbritest, et enda eest tuleb enda eest tuleb seista ja minu jaoks ongi see sooline võrdõiguslikkus lihtsalt. Ta ei kodusele vägivallale ja võrdset palganumbrid, et et minu arust peavad džentelmenid naistega daamidega käituma ilusasti ja aitama, kus vaja ja, ja meil on omad võimalused siis neile vastu tulla. Aga, aga ma pean ütlema, et dirigendina mul on tunne, et, et võib-olla selliste pisarateni liigutanud naisterahvast võib-olla võib võib niisugust ülevoolavat kurbi emotsioone pisaratega väljendades võib see nõrgana tunduda, kui meestel mehi võib-olla loetakse, siis nagu üllad, pisarad, siis naine võib olla nõrk ja mis ei ole ka tingimata halb nagu interpretatsiooni lised erinevused lihtsalt, aga mis kindlasti minu arust ei sobi ja mis on minu arust kole, on karjuv naine. Et võimsalt lõugama mees võib kuidagi võimukalt mõjuda, aga karjuv naine on, on ka jälle kuidagi kole nõrk. Et et minule meeldivad targad naised, nagu ma ütlesin, ma, ma igal juhul märkan neid ja, ja panustan nende peale nii orkestris kui, kui elus, et, et kuidagi on mul tunne, et mehed saavad endaga paremini hakkama. Ja minu elus on väga palju meestest sõpru. Ja ma ei taha teid nüüd solvata, aga mul on vahest selline tunne. Vahest teinekord, kui ma kuulan mehi rääkimas, et. Kuidas ma nüüd ütlen niimoodi, et kellele mitte liiga teed, vahest mul on tunne, et naised nõuavad endalt rohkem esitavad endale nõudmise siis, kui neil on juba kuhjaga endale nõudmisi esitatud ja kõik on need nõudmised vastatud, siis ikkagi nõuavad veel. Et, et ma alati ütlen oma sõpradele, kui nad oma kaaslasi kritiseerivad, ütlen, et et ja meil on, meil naistel, on, on teie meestega üks ja sama arusaam asjadest, kui midagi viltu läheb, et teie süüdistatud meid ja meie süüdistame ka iseennast. Selles mõttes mul on vahest tunne, et naised nõuavad endalt liiga palju, ärge nõudke. See on nüüd see koht, kus võiks teha väikese. Ma tean, et muusikutega intervjuusid tehes ei tohi mitte kunagi öelda muusikalise pausi või sellise muusikalise aja mahavõtmise kohaga. Me võiksime selles saates mängida ühe sinu valitud muusikapala, mis siis võiks olla? See on üks teos, mis on minu jaoks väga oluline, ma tahaks seda varsti Eestis mängida, aga ma ootan, et üks minu jaoks oluline solist saaks tulla siia mängima nagu ikka teile teda tutvustada. Ja solistan, Helen krimo. Täna mängib siin seda seal nimelt Beethoveni emperar kontsert number viis, tempera nimeline ja see on üks võimsamaid klaverikontserte üldse. Ja mina soovin mängida helen kri Muuga sellepärast et ta on väga huvitav inimene, ta praktiliselt minuealine vist või, või noorem või kusagil sinna kanti. Ja tema pidas Ameerikas hunte näiteks reservaat Ta oli, kus kasvatati hunte ja ta elas nendega ta siis mitte nüüd puuris, aga aga ta suhtles nendega ja nad. Ja ta õppis ära need, need hundikarja reeglid, et kui hunt sind limpsib, sa ei tohi kunagi liiga kauaks jääda, sest et kui sellel see võib söömiseks üle minna. Või et sa pead kohe aru saama, kes on juht ja kinnita oma pilgu temale. Et sa pead kehtestama ennast, et väga huvitav oli temaga laval mängida, sellepärast Ta ise käitus ka natuke selliselt, et öelgem veel, et keskkond ei mõju, eks. Aga jah, see on teine osa sellest sellest teosest Beethoveni klaverikontsert number viis ja mängib raja nimeline solist. Ka üks maailma võib olla kuulsamaid ja lihtsuses peitub võlu. Üks ilusamaid osi muusika ajaloos. Hea meel on mul kõigi nende üle, kes kuulavad täna hommikul jutusaadet stuudios Margit Kilumets ja dirigent Anu Tali. Kui tihti sa kodus kuulata tõsist muusikat, klassikalist muusikat? Ma kuulan siis, kui ma tõesti kuulan niimoodi tagapõhjal kusagil mängimas, et mina kolis tal köögis nii ei, nii ei saa, et ma pean ikkagi, siis ma pean pühenduma ja ma kuulan, vaatan, et seal natuke ja sellega seotud, et ma peaaegu et lähen, võtan siis lausa noodigi lahti, kui ma midagi ei mäleta või et see on natukene seotud professionaalse kretinismigat sõpradele lasen, lasen nagu, nagu täna teile Siinate, et valinud mingeid teoseid, erinevad interpretatsiooni. Ja näiteks kui oma oma kahe sõbra esituses armastan Ravelli mustlast mängida, et siis Renuga persoon mängib esimese sellise prantslaslik elegantse interpretatsiooni ja siis Maximbingeeruvuselise siberi laante jõunäidu oma Stradivaariusel. Et kuidas ja niimoodi ongi elusad, et ükskõik, kuidas me püüame 11 jäljendada, on ka partituur või, või luuletus või, või niisama öeldu või olek või, või võitleidigi või ülikonnaga teineteist ja edendada. Me ei suuda seda, seda me oleme, lihtsalt eri inimesed, meil ei tule sarnaselt välja. Ja see ongi minu arust kõige huvitavam selline muusikaline kommunikatsioon või või keeleline, see, et, et lihtsalt muusikas tuleb väga hästi välja, kes sa inimesena oled. Ma alati mulle meeldib ka väga palju, mulle mulle meeldivad keeled ja isegi kui ma saksa keelt väga hästi ei räägi siis kui mind mõni inimene väga huvitab, siis ma tahaks, et ta räägiks minuga saksa keeles, sest et ainult oma keeles saad sa aru tegelikult niuke inimene on. Et et inglise keeles on kõik kuidagi võtavad teise, teise hoiaku isegi hääl muutub, olete tähele pannud, et minul on see niuke, tahaks näha asjade kivide alla ja niimoodi vahele. Bradele muusikat mängid, siis sa kindlasti noh, ikka selline asjapulk nagu sa oled, eks ju, sa seletad, et vot nüüd kuulata seda ja nüüd kuulete seda ja et kas mõnikord kõrvad longu lased ja kuulad, mida teised sulle ütlevad selles mõttes, et kas, kas keegi teine seltskonnas võib näiteks sinuga muusikaliselt vaielda sulle vastu hakata? Minu minuga võibki mina tegelikult vastupidi, absoluutselt ei, ma küll vihjan, nagu, et siin nüüd kuulake aga, aga kui keegi teisiti kuulab, siis ma olen alandlikum teener, ta jääb teie materjal teie käes, et et tegelikkuses on just nimelt nii, et muusikas ja, ja kontserdielus kehtib üks reegel meeldib, ei meeldi. Ja seda osakonda esindan mina väga halvasti, sest et ma ikkagi tean natuke liiga palju selleks, et suuta olla igasugustest mõtetest ja ja arusaamistest vaba, et muusikat tegelikult kõige puhtamine kontsertsaalis vastu võtta, selleks pead. Selleks olete teie paremad kui mina. Et ei ole eelarvamusi ja lihtsalt mõned on ju nii, et istud maha ja teinekord kohe läheb õigesse kohta ja teinekord istud maha ja kohe üldse nagu ei istu. Ja suur osa võibki olla lihtsalt selles, et kas ei ole kuidagi lihtsalt ei kleebi seal laval või või ei ole noh, võib ka olla, et ei ole sinu päev, aga aga sagedamini lihtsalt ei ole nii veenev esitus ka. Noh, ja siis on teinekord muusika nii palju võõras, et vahest teine tulemine või see teine tutvus sama muusikaga tundub juba natuke kodusõda, on kolmas, võib meeldida. Et tuleb endale aega anda ja jälle ei tohi enda vastu nii karm olla. Ei, ei peaks see klassikaline muusika või tõsine kontsertsaali elu olema nii elitaarne, nagu meil vahestasin, tekitatakse, et ma olen selle vastu, et mul on tunne, et kui on ikkagi 21. sajand ja mina olen meie sajandi meie aja noor inimene, niimoodi suhteliselt noor veel ikkagi siis ma tahaksin, et noored atraktiivsed inimesed oleks kontsertsaalis minuga, et ma saaks seda jagada ja ja rääkida, et seal oli kihvt vihje ja millelegi ja ja neid kogu aeg on, et muusikas siin heli loojadki kasutavad isegi roppe sõnu, näiteks kõik Rahmaninovi klaverikontserdid ja kõik sümfooniad lõpevad Tampa Baba. Nüüd te peate ise järgi uurima, mida see tähendab, sest mina teile seda eetri vahendusel öelda ei saa. Et on, kui sa oled pika teose ära kirjutanud 45 minutit, võib-olla tekib mõni mõte. Millal sa tahaksid siis lõppu panna. Ja neid mõtteid on siin näiteks Straussi siirletsa liide, kui poeg tõi talle oma neljaks viimaseks lauluks alpidesse tekstid, siis ta võttis kätte ja kirjutas, need laulud on tsiteerinud läbi oma eluaegade kirjutatud teoseid ja kõiges viimase, kõige viimase ajas laulus on selline see mu lemmik, et eriti kuidas sinoman laulab. See ma olen vist ära ostnud, need kõik Philipsi plaat vaatab juba sellise näoga plaadi kuhjaga, täna ei ole aega ära ei ole, me räägime rohkem järjekord, leidke isad ja nüüd on jälle müügil, nad ostavad juba minu pärast ma kõigile sõpradele kinkinud, aga aga seal seal viimases laulus on küsimus, kas see võib olla surm. Ja vana Strauss võttis kätte, tsiteerib vastusena oma lapsepõlveteost või 20 neljaselt kirjutatud surma selginemist. Lihtsalt keegi ei saagi teada, kas seal surma ja siis kaks ööbikute sillad näevad, et et kes muusikast või loodusest või või teineteisest lugeda oskab, see oskab kindlasti seal, seal sünnib oma mingi maailma kontserdisaalis, mida plaadi vahendusel ei saa järgi teha, et see on kuidagi tahaks kuidagi teiega seda jagada, et see on nagu palju-palju avaram või muusikast saab, saab üksteisele palju lähemale, kui, kui elus sõnadega üldse julgeks minnagi. Kui see ei ole muusika mille kaudu sa inimestega lähedaseks saad, või suhtled, siis, siis siis mis need sinu lemmikvahendid veel on, sa ütlesid juba, et, et keeled on näiteks need mille pinnalt sa suudad inimesega nagu samastuda, et sa saad, sa mõistad teda paremini, on veel sellist, sellist koodi, sellist salasõna, mis. Minule meeldib minu lemmiktegevus üldse, siin elus on söögitegemine. Et ma teen kõikidele inimestele süüa ja tahavad nad või ei taha, vahest nad paluvad, et palun tule sealt köögist ära. Õnneks mul on köök elutoaga nagu koos, et ma ikkagi posti tagant näen. Aga üldiselt mul on kohe, ma ei tea, kas seal mingisugune selline karja juhi mentaliteet, kui ma olen köögis, ma teen süüa, panen alati hiljaks jäänud, olen model inimesed, külalised on peaaegu enne mind juba kohal ja siis inimestel on kõigil hea olla, tehakse lahti esimene esimene vein ja selle esimese veiniheliga. Ja, ja siis kõigil on hea olla, nad vestlevad ja ma ei peagi kaasa rääkima, aga mul on omad, on siin. See sõprus on minu jaoks nii väga väga oluline ja, ja et oleks minu arust juba pühapäeva hommikust võiks alata ja ja siis ma võib-olla või mingi lõhnav saiv olgu või poolfabrikaat, pange ahju ja juba hakkab looma minu arust. Kusjuures Eesti inimestele on see rumal komme. Viimasel ajal eriti ma tajun nüüd kui pühad hakkavad lähenema, siis, siis mul on tunne, et me võime üles kutsuda inimesi sellele, et kõik ei pea olema valmis ei viis minutit ennem seda kui sõbrad tulevad. No tõesti, mul on terve hulk sõpru, kes jooksevad nii et higipiisad on otsa ees ja hommikust peale, et jumala eest viis ennem kuut oleks juba saaks karbonaadi ahjust välja võtta, et et saab, saab ju koos teha. Tulebki koos teha, minul, Veiko Täär tuleb minu juurde alati kõige algatuseks lihtsalt ära nõud ja siis hakkab eelmise selle pidusöögijäänused niimoodi või ta isegi kuidagi naudib seda, siis ta tuleb Otepäält, onju, ja siis me ja siis me hakkame koos, ütleme, on olnud juhuseid, kui me siin tegime eriklassi juubeleid koos, siis ma jõudsin juuksurist tagasi, siis siis Veiko oli lausa lihalõigud ka lauale pannud ja Arne Niit sobitas meile riideid selga, et et minu arust ongi, lihtsalt tuleb oma oma kodukolle avatuna hoida, et minul ei ole minu arust mitte kunagi midagi valmis, aga, aga ma olen, aga kõigest saab teha, et sellised võimalused peab, alati on siis nurga tagapood ja kõige noorem jookseb. Et minu arust on see on see väga hea, et üks asi, mida mul küll on, mul on alati mingisuguseid. Mitte kalleid, aga väga häid veine, mida, mida sõpradega nendega venitada, eks ju. Venitada, aga, aga minu arust ei tohi juua palju, aga see, see üks klaas peab olema niisugune mulje nagu arusaam, et, et parimad asjad, parimad mõtted ja parimad, sellised sotsiaalselt sügavamad, sügavamad momendid on hea joogi ja söögi juures. Et ma ei, mina ei saa sellist elamust isegi reisidel mitte, kui sõpradega omaenda juures istudes. Ma ei käi eriti tihti külas, naabrite juures käin, kellega ma ujumas käin, käime ujumistrennis kõik koos, siis ma käin, neil on kolm last ja siis mul ma pean neid kõiki kuulama. Ja siis on nende juures vahest peatun, käime üksteisel süüa tegema, sealt. Aga sagedamini inimesed tulevad minu juurde miskipärast, mis tõmbenumber on viimasel ajal, mille me noh, et kui nad helistavad ja siis sa ütled, oh hea küll, tulge siis, ma teen teile süüa, et mis siis järgneb tee ja siis kolm punkti. Ei kunagi ei ole minu arust. Ma ise nõuan inimesi enda juurde. Nad ütlevad, et lähme kohvikusse, mina ütlen, mis seal kohvikus nii väga on, tulge parem siia ja tõesti on nii, et siis oleme ju omavahel ja sööme, mida tahame, millal tahame ja ja oleme ja kuidagi selline privaatne, et mu kodu olete avatud inimestele. Kauplen vanemaid ka endale külla ja kui ma ikka Eestis olen, siis ma siis ma otsin inimesed väga üles, mul on väga inimesi vaja. Aga nüüd sa ikkagi ei öelnud, et kas on viimasel ajal mingi hitt, mis sulle eriti hästi välja praegu tuleb, mul on, praegu on, ma olen Euroopas käies kuidagi saksa liinile kõrvitsasupp, kõrvitsasupp, kus on peale raputatud, vaata viiepäeva suitsuliha, müüakse nii. Oota, aga alustame sellest, et kuna juba on pühapäev, eksin veel väikse vihje anda siis et sul on kõrvitsa, lõikad sellest sobiva sektori, mis edasi kilose kõrvitsat hankida ja kui teil on midagi sibulat, paprikat, kõrvitsat ja võib-olla lillkapsas, kui te õli sees või, või sees praet ära kaks sibulat, kaks paprikat panete sinna poolteist liitrit vett peale, valati küüslauku ka, oleks hea, mina armastan küüslauku, retseptis polnud ja puljongikuubiku või, või kaks kui kanget armastate ja siis lõikate sektoriteks või, või lihtsalt sinna neid kuubikuteks kilo kõrvitsat ja võib-olla lillkapsa ka veel ja siis pärast see nuimikseriga vedelaks ja mina panen piima ka natuke lõpuks, aga lõpus vaadake, poes on müügil seda kõrvitsaseemneõli lihtsalt niimoodi nagu raputate üle natuke tähendab pähklimaitse ja kui veel eriti palju aega on näiteks ja, ja olete ostnud, siis minu arust on seal viiepäeva suitsu lihavad oranžikas pakend, ma ei mäleta, kes teeb ja siis lasevad need eraldi ahjus krõbedaks siis pudistada peale võite enne veel kui seal rasvane võitleme sellele nagu selle, mis on sellise majapidamispaberiga selle rasva välja võtta. Kolm korda neelatanud hoolimata sellest, et on hommik, aga see on näiteks väike nipp perenaistele õhtuks. Väga-väga hea. Mina, ma tegin üleeile ka seda pärast proovi hilisõhtul iseendale, pool 11 hakkasin tegema. Kas sa jõulude ajal oled Anu? Jõulude ajal ma olen tegelikult Saksas, teen seda Carmenit, aga, aga Ma tulen, ma loodan, et nad nüüd päris ehki, ooperimajad on üks hullu hullumaja, et nad töötavad nii palju, aga ma loodan, et päris läbi jõulude, nad ei taha mind sinna. Ma tahan ikka siia tulla. Ma tahan sõpradega verivorsti teha. Ma olen korra teinud Hannes Astok ja ta perega tahaks jälle proovida teha. Lihtsalt nii head olid. Et vaatame, et kui kusagilt verd saab. Nii et kui ühel päeval juhtub Et sa, no ma ei tea, kas see võiks juhtuda, aga et sa tüdined muusikast või tüdined sellest ringi traavimiseste sõitmisest ja igavesest lennukites istumisest ja ajaplaneerimisest et siis sul võiks olla mõni väike kohvik kusagil äärelinnas. Nojaa, aga Margit, siis me ju teame, et nende eurostandardile sa ei suuda iialgi nendele vastata, noh, tegelikult kui sa, kus mul oleks seal mul oleks selle heeringavõileib, võib olla emu kõrvitsasupp peakööki ka ei oleks. Võiks, võiks mingisuguse suppi vaja avada hakatud ele akna kaudu andma väikseid portsjoneid. Et ma olen mõelnud, et oleks küll tore, aga ma arvan, et et kui sa, kui sa hakkad niimoodi ametlikuks asja ajama, siis kaob see või fluidum äkki ära. Võib-olla tõesti, aga. Meil on üks imeilus lugu tänase saate lõpetuseks, ma ei saa inimesi kahjuks kutsuda sinu ja Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdile me juba saate alguses ütlesin ära, et see on tore jutt, aga kontserdile te nagunii ei saa. Aga selle lõpuloo ette ma arvan, et me täna avame selle rubriigi, et saab Eestimaa inimestele midagi ilusat. Ütelda aasta lõpetuseks et siis siis see võiks olla kõigepealt ma arvan, et ikkagi mõne mõni inimene toob pileti tagasi, sest alati on elu on näidanud, et inimesed kõik ei võta oma piletid välja, nii et äkki äkki, kes, kes veel, äkki äkki on mõni pilet veel müügis, nii et mina loodan, et saab Tallinna kontserdile ka ja siis me mängime ju veel päeval lastele kolmest neljani. Aga mina sooviksin Eesti inimestele lihtsalt kannatlikkust, ärge olge enda enna suht enda suhtes nii karmid ja veelgi palju aega sõpradega Tulevad valgemad ajad läheb päev pikemaks ja kõik läheb iseenesest korda või tuleb lumi maha, see aitab ka ja lumi aitab palju ja mina usun, et tulevad valged jõulud ja ei ole see asi midagi nii hull, nii et elame edasi ja kontserdisaalis kohtume. Aga nüüd ma mängiksin teile hoopis mitte klassikalise loo, et mina kuulan kumama kõrvitsasuppe, tee, millest me rääkisime või oma neidsamuseid hommiku karaskeid. Küpsetan, panen hoopis sõprade loomingut ja see ongi Raivo Tafenau ja, ja Riho Sibul, laulab Raivo Tafenau ansambel ja vana Vaksel Rein Rannapi lugu. Igaüks mõtleb, mis parasjagu mõtted pähe tulevad. Ja ennast valmis? Sest varsti peatub long vana vaksali