Ja nüüd on aeg alustada saadet, kes kardab Madis Kõivu. Madis Kõiv on eestlastele praegu kõige rohkem suure näitemängumeistrina, kelle kirjutatud tekstid üha elavaks tehakse. Tartu, Tallinna ja Pärnu teatrites. Ei karda nende kallale asuda, vanad meistrid aga mitega noored lavastajad ja teatriüliõpilased. Ka Madis Kõivu proosat ei tarvitse lugejal karta. Ta aken avaneb ja sõna puudutab kui veidi vaeva näha. Ja nii ka mina selle saate toimetaja Mari Tarand ei kartnud minna füüsiku filosoofi ja kirjaniku jutule. Vaid au kartsin. Kuid kõik see jäi kuhugi kaugele. Kui Madis Kõiv juhatas mind ülikooli raamatukogus oma väiksesse töökabiini ja parandas sõbralikult vea vea, mille allikaks on Eesti kirjarahva leksikon, mis väidab, et Madis Kõiv sündis täna 70 aastat tagasi Tartus. Päev on õige ja koht on vale. 10 aastat ma elasin eesti ajal 10 aastat, elasin sõdade ja järelsõdade ja eelsõdade ajal. Siis läks ühes joones nagu, nagu ta läks, kuni nüüd viimase 10 aastaga aastani, kus me nüüd oleme jälle kõik koos teistsuguses olukorras. Esimesest 10-st aastast ikka mäletab inimene ju väga palju või mulle tundub vahel, et mida vanemaks saad, seda rohkem hakkab just sealt esile ujuma asju, mis toimusid, mis mõjutasid ja missugune oli see teie rahulik lapsepõlv, tartus, õpetajatest, vanematekodus. Ei, see ei olnud Tartus nii-öelda ei olnud ka nii rahulik, nagu nagu ta oleks olla võinud, sest ma sündisin 29 aasta lõpus. Tähendaks 36. aastal hakkasid elama ja siis nagu te teate, oli see majanduskriis suures maailmas olid juba varem Eestisse tulla. Sel ajal, kui mina hakkasin elama ja minu ema ja isa olid turvas gümnaasiumi õpetajad, siis kui ma sind just siis nendel aastatel, kus 30. 32. tuli see majanduskriisijärgne depressioon. Ja siis teatavasti hakati seda koolikorraldust ümber, saadi õpetajatele hakati nõudma pedagoogilist eriharidust. Ei isa ega ema ei olnud kummalgi seda pedagoogilist eriharidust ja nad said mõlemad säält tõrva gümnaasiumist lahti. Siis jäi mind nii-ütelda tuule peale, et ma elasin esimesed kuus-seitse aastat siin ja seal ja palju rongi peal ja ühes ja teises ja kolmandas kohas. Elasin alguses tõrvast, siis elasin vahepeal aasta Valgas, siis nagu räägitakse, olevat mõelanud ka Rakveres. Väga pikka aega elasin ema mõlemate juures Põlva kandis maal. Kõik see, see vahepealne aeg kulus selleks, et olemad ennast uuesti sisse. Saksandide ema lõpetas ülikooli juures pedagoogilised kursused, niiet Ramuli juures, nii et ta sai siis lisaks sellele olemusele diplomile Pedagoogilise diplomiõpetajaks jääda. Jäigi õpetajaks. Keskkooli gümnaasiumi ja isa pidi mingisugustel kursustel käima ja sai siis jalad alla 37. aastal. Ja mina läksin sel ajal kooli, nii et kuni esimese algkooli klassini lendas. Kas need põlvaaastad ja see Lõuna-Eesti vanaema kodu on ikkagi seotud kogu selle hilisema elu ja olekuja arenguga väga, ühesõnaga on seal väga suur mõju. Küll ta kindlasti on väga suur mõju, sellepärast et see oli. Ainukene koht, mis mille kohta ma mingisugusel määral võin ütelda, et see oli kodu. Sellepärast, et noh, kui me niimoodi lendame, siis, siis ei ole ju kodu, eks ole. Ja kui, kui me siis ikka Valga sinna lõpuks Pideva saime ja seal seitse aastat olime siis see lõppes kani, järsku põgenesime asjad jäid maha ja nii edasi, nii edasi. Siis noh, see kadus ka kodule ära. Aga siis see põlva, kas see talu jäi alles ja meie pärast aegne elamine sõltus täielikult just alust. Nüüd meil hing sees oli, see olenes sellest, tulenes sellest, et meil oli seal Põlvast noh, niisugune koht või või nagu ema seda nimetas, alati koduks kodu ja siis me olime seal nii palju kui võimalik ja siis ma panin noh, päris taluinimene. Ja koolivaheaegadel käisin seal talutööd tingimusi ja siis meie sugulased, need lapsed, sealtmaalt need kullad tulid linna siis nad tulid meie juurde, meil oli küll üksainuke tuba pärast sõda. Ja pole sinna tuppa, ei mahtunud kõik ära, siis osa meist pidi elama ka talvel maal, nii et mu vend, kes näiteks maal koolist, sealsamas põllu, nendel kiusamas Kirjakeelt ka rääkima sellest, et me ei saa inimeste hulka. Ja alles ülikooli lõpetamise ajal küll laiali läks, mina läksin Tallinnasse ja siis läksime üle üle kirjakeele peale ja siis kuni noh, ütleme 90.-te või 80.-te keskel. Siis tuli see vana Võru, kellele teistpidi tagasi just nii, nagu te ütlesite. Et vanad asjad vanas eas tulevad tagasi. Ja see lühike Tallinnas viibimine pärast ülikooli lõpetamist see muidugi oli väga põgus, et ikkagi põhiliselt olete jäänud ja olete olnud ja jäänud lõunaeestlased, et mingisugune olemuslik vahe siiski on. Inimese loomus on ikka väga erinev, kui te lähete levima üle Eestimaal seal, kas te tunnete ära kasvõi bussist? Ta niisugused väiksed külavahebussid kui te sõideti Võrumaal. Buss rääkisid vahetpidamata kilebussid ja aga. Kui me nii-ütelda, jalad põhjas, aitab mu perekonna, ütleme pärast 37. aasta. Smiga esines sviiti. Paar-kolm nädalat suvitamas shoti lapsed maalt ära sealt salt Põlvaste riided voodi kaasa ja kaks korda olime Narva-Jõesuus. Seltsimees oli seal Narva kaitseliidu malevapealik või kuidas te kutsute seal suvila? Me oleme seal. Ja minule on see ka väga meeldivad, mitte see raud niivõrd, see ka rohkem pajupõõsasse ja pajupõõsaste lähtel rannas, aga kõige rohkem inimesed, sest nad rääkisid teistmoodi, kui meie rääkisime. Ja mul on alati niimoodi, et kui inimesed räägivad kuidagi teistmoodi kui tavaline kirjaga, siis ma otsekohe ajan kõrvad kikki ja muutun ebaviisakas ja katsun seda juttu pealt kuulata. See Narva kandi kõneviis on mulle kuidagiviisi jäänud kõrvu, aga ei oska sedagi. Ja ei mõista täpselt öelda, kust kandist keegi pärit on, sest keel pidi sealkandis on väga kirju. Külati olevat ta väga erinev. Ma ei mõista seda, aga üldine inflatsioon on siiski äratuntav ja see on mulle meelde jäänud. Ja kui ma seda keelt vahest kunagi kuulen, siis mul on niisugune tunne, et ma oleks nagu tagasi. Mind painanud pikemat aega pärast seda, kui ma seda moonsundi vasteli lugu vaatasin, et kuidas teie selle keele sinna neljandasse tegite ja mis ajendil, mis põhjusel ja kuidas ütelda, sest et mul oli ainult teada see teie lõuna, eestlus. Ta oli, ma tegin seda juba natukene varem keeldus tellis minu käest stsenaariumid, seal oli mees, keda oli tarvis panna mere äärde ja siis oli küsimus, et ta mees mere äärest pärit. Ja ma olen meest, siis on loomulik, et ta räägiks seda oma keelt või vähemalt selle keele intonatsiooni. Ja siis ma mõtlesin ja mõtlesin. Lihtne oleks olnud võtta Saaremaa murrakut, sest et see peategelane oli Saaremaalt pärit Aavik. Aga mina ei ole Saaremaa murre oli väga võõras kuid ilma Saaremaal olen 42. aastal juba korra käinud, aga see murre hakkas mulle siis peal käimas see kunagi kuuldud narvakad murre ja siis ma mõtlesin, et ma võtan selle. Ja selle ma siis mainitud, ma õppisin ära, aga ma seda ma õppisin plaatide pealt noh, nende nende vajaduste pead murdeõpikute peal ja nii ma ta siis tegin. Aga siis ma palusin, et see tekst vaadatakse üle asjatundjate poolt. Ja mulle väideti, et asjatundja olevat käinud ja asjatundja olevat õpetanud ja ma loodan, et siin asjatundjad tegi asja korda minu keel seal kindlasti õigi olnud vigane igal juhul pidi vale. Praegu meil on üsna kõrgele laidavad kired, selle normi ja vabaduse ja kellele kuulub keel, kes võib normeerida ja, ja selle juures oleme tähele pannud, et küll on inimeste suhtumine keelesse emotsionaalne muidugi peabki olema ja mul endal on ka äärmiselt emotsionaalne. Võib olla peitub selles emotsionaalses kirglikkuses ka see meie keele edasiarenemise ja elamise võimalus ikkagi just. Ma usun, et see niimoodi on tõesti noh, selge on muidugi see mingisugune norm peab olema mingisugune norm mingi millegi jaoks. Tähendab, peab olema mingisugune keel, kus saate, kus saaks mingisugune intut miinilis piiris normitud keel, millest saadakse, milles võidakse harrastades nii-öelda seda kõrgstiili, kirjanduslikku kõrgstiili. Ja selleks kulub, kulub sajandeid, et see, see nii-öelda kirjandusliku kõrgstiiliga kirjakeel saaks niisama rikkaks kui see, see keel, mida rahvas räägib. See, see võtab aega. Aga see peab niimoodi olema, aga samal ajal on täiesti loomulik, et inimesed peaksid rääkima kui nad räägiksid ikkagi sedasama oma keel, kus on sõnu palju rohkem kui sellesse praegu normitud nõndanimetatud kirjakeeles. Ja kuna kusagilt selle kirjakeeled täiteks kusagilt mujalt ei ole võtta ikkagi nendest samadest ühest nendest nendest murretest ja, ja juttudest, mida inimesed omavahel räägivad. Või siis kusagil päikse täiesti võõralt poolt, aga no see mis, mis, mis võõralt poolt võtmine kaasatakse niimoodi teada. Kõikides suurtes keeltes oli ju nii, et inimesed räägivad oma kodukeest nii Inglismaal kui Saksamaal ma isegi Prantsusmaal, ma arvan võib-olla ka Venemaal, kuigi Venemaal on väga kõvasti normid. Aga noh, ma ütlen, et siin normitud keel on seal nagunii nii rohkem kultiveeritud aga ikkagi on see niimoodi, aga meil kes me oleme, nii väikesed, me oleme äkki võtnud kätte ja hakanud kõik rääkima selles keeles ka kodus ja, ja kõrtsis ja kirikust. See on minu meelest niisugune asi, mis Mul on kurb, et mina igal juhul kuulan alati, mõtlesin majal kuulame, Alatlikutel eriliselt räägitakse ja kui ma kuulan, keegi räägib mingisuguse teise intonatsiooniga või valib teistsuguseid väljendeid, siis ma jään alati kuulama. Siis ma ei, ma siis mul on hea meel, et te seda teinud ja ma olen selle inimese maati tänulik. Siin räägib mees, kes kirjutab, kes on keelemaailmast nii vaimustunud ja nii haritud, selles ja teab nii palju. Ja ometi ei tullut delfis pähegi filoloogiat või lingvistikat või midagi niisugust õppida. Oli minu kõige kõrgemat eesti keele kirjandi hinne kolm pluss, see oli üks ainuke kord, teised korrad olid kõik, kas 30 võid olla miinused, lõpetasid, ma sain ma lõpetada koolides tänu sellele, et ma jäin haigeks ja isal kirjandit õigel ajal kirjutada, kirjutasin tagantjärgi, pandi mind ühtede kohta luku taha kinni ja kus ma kirjutasin, kus mul käisid abilised. Ja lõpuks ja hiljem meie kooliinspektor, nagu vahepeal nimetati, õppealajuhataja saiakeste kutsusin teda, oli Juhan truus. See, kui ma olin selle lõpuks ära teinud, siis ütlesid, et hea küll, ma igaks juhuks vaatan selle läbi. Ja siis näitas näpuga ära ja lasi mul nii palju vigu ära parandada, et ülejäänud eestlase lahuks nikku südamega kolme peale. Kuidas te siis pärast seda lähete? Millegipärast olete ortograafiline idioot, ma ei tea, miks, aga ma ei taju neid reegleid, mille järgi kavasid pannakse ja sõnu ja lakk lahti ja kokku kirjutatakse. Ma lihtsalt ei taju. Füüsikahuvi või see niisugune reaalainete huvi, kas see oli siis väga tugev? Ka oli, tähendab, seal kõlaks, ma olin. Algkoolis oli matemaatika juhul kõige raskem, ma ei saanud aru nendest murdudest mõisaldur protsentidest. Ja kodus oli niisugune kindel teadmine, et mind tuleb panna humanitaarkülas siis ta. Ja kui ma algkoolis kuidagi matemaatika hakkama seal platsis, siis must võib-olla asja saab. Ja siis mind hirmutati alge praga ja öeldi, et kui sa sinna gümnaasiumi lähed, siis tuleb valge ja no siis jumala heaks. Mis siis juhtub. Ja mina läksin. Aga mitte midagi, seal ei ole kõige lihtsamad ja, ja iseenesestmõistetavaid asju tehakse, et nähtavasti ma ei saa aru, mis algebra on ja ma ei saa aru millestki, mis pole seda keeruline. Ja alles alles paari kuu jooksul saime aru, et ta ei olegi keerulisem, kui ta paistab. Ta oli niisama lihtne nagu ta on. Ja siis, ja kuna see mulle nii lihtne tundus ja see oli ainuke asi, milles mõni teda kiita sai noh, siis ma harjusin sellega ära. Et see, see on see minu ala, esiteks ajaloo vastu on ka alati suurt huvi tundnud, aga kujutage endale ette ette laatia õppima 48. aastal ajalugu. Head kuulajad. Me istume Tartu Ülikooli raamatukogus ja ajame juttu Madis Kõimuga. See teine kümnend ja see esimene kümnend need pidid tagama selle loomulikult tagasi, et teie olete neid inimesi, kes kõige lühemalt formuleeritud. Teadsid kogu tõde, et kui me praegu räägime inimestega, siis paljud nooremad, veidi nooremad inimesed väidavad, et aga nemad ei teadnud, mis toimub. Nad pidid üldjoontes teadma üksikasju. Arvatavasti ei teadnud keegi päris täpselt. Ja asi jäi varjatuks ja üldjoontes, mis juhtus. See on minusugustel kõigil väga täpselt teada. Aga see läks kuskile varjule, naisteks, ta läks hirmu pärast, vormil. 49. pärast 40 üheksandat, tähendab, ei olnud nii kohutavat hirmu keskmisel eestlasel pärast sõda kuni 49. ei ole mingisugune niisugune aeg, kus te alati mingil määral eestiaegseid meelsusega ja üsna vabalt või hooletult ütleksime, nii 49 tuli, suur hirm ja ütleme, 50 seitset tuli, suur kergendus ja see mõjub täpselt nii samu samas suunas. Inimesed tundsid, et noh, sellega me saame kohaneda. Ja siis kohaneti ja see on täiesti loomulik, sest et kui palju eesti inimesel yldse eestlasel olnud võimalik teistmoodi vaat mingisugune tõsine 20 aastat. Et see oli see, et eesti inimene võtab selle selle hoiaku, mis talle peale sunnitakse, see iseenesest mõistetav teisiti võimalik eestlane ollagi. Olime meie siis inimesed hakkasid elama teistmoodi ja nii nagu nad oleksid ära unustatud. Aga et nad unustanud ei olnud sistlik. Minul oli niisugune tunne, sel ajal ütleme, võtame mingisuguse juhusliku aastal 79, näiteks lahing siis ma tundsin head inimesed olulist olnud minu ümber, inimesed on unustanud, nad ei teagi sellest midagi. Aga siis ma mäletan, mina käisin selles marksism õhtul kõvasti ja seal me siis käisime, siis seal tegi igaüks oma tööd, mis Talsi tarvis oli ja no Juta, seda jutt harva kuulati. Ja ma mäletan veel niimoodi, et miski lektorid pidasid seda loomulikult igaüks oma tööd, sest et mina kasutasin seda asjaolu ära. Ja kirjutasid. Ja kirjutasin, ma ei kuulnud midagi suure hoolega, lektor räägib, ma kirjutas. Ja ütles selle peale, et nii tähtsat juttu ma küll ei räägi, seda tasuks üleski. Tal olid mätaste, arvasid hoolega kirjutanud kõiki viise, kuidas elajas nuiaga ja siis tuli üks lektor hakatakse nimetama, kes rääkis meile, kuidas asjad olid 45. aastal. Ja ta ütles niimoodi, miks see nii hästi läks? 40 et meile anti täiesti vabad käed, öeldi, et tehke oma äranägemise järgi. Nendes piirides, kuivõrd õige on, seda ma ei tea ja siis ta hakkas rääkima, mis, mis, mis, mis nad tegid siis oma äranägemise järgi, kuidas likvideeriti see, mis siis likvideeriks tuli. Ja siis ma panin tähele, et auditoorium, suur ringauditoorium on hätti, teistsugune tavaline Summil, äkki ära kadunud ja mingisugune mingisugune niisugune raske ja ja isegi nagu, nagu isend, vaikus sportettinud sinna. See saal oli täis rasket hingamist. Ja siis mõne aja pärast tundsin. Saal oli täis higilõhna. Kõik jäid äkki kuulama, kõigil tuli see meelde, kuidas see oli? Kõik teadsid, kuidas. Te kuulete jutuajamist sünnipäevalapse Madis Kõivuga Mul ema, kes ise oli tahtnud arstiks saada Psühhiaatriks ta lõpetas, lõpetas majandusteaduskonna, arstiteaduskond oli kindlasti kallistada. Ja siis tal oli muidugi mõte, et noh, kui tema isand arstiks, eks tema pojas. Ja tal oli mingisugune aeg niisugune Soovad, mina hakkaksin arstiks. Aga sellest soovist seal oli, selle unistas ta viskas nurka juba kah, sel ajal, kui mina üheksandas klassis käisin, siis ta sai aru, et et mina ei, poisid aeg poisi või kui poiss oleks näiteks näiteks kirurgsid, jätaks mingit lappi kindlasti sellesse opereeritud kõhtu. Unustaks või midagi niisugust. Kas siis poiss oli hajameelne? Tähendab, jah, ma olen seda korraldanud irevil nii tihti, et mul on piinlik seda korrata, aga see on niimoodi. Ma armastan üle kõige korda. Aga kord, et mind ei armastata mõiste korda, seal lihtsalt ei oska. Õpingute aeg ülikoolis see onju inimese elus ikka ka väga tähtis aeg. Seal on tähtsad ka siiski mingit õppeod, eeskujud, seltskonnad, sõbrad, mingisugused mõjutused. Et kas nendest midagi aegs esile tuua, siin praegu lühidalt. No mitugi eeskujul tuua, aga see ei ole minule meeldiv aeg, ma ei mõtle selle peale hea meelega tagasi, see, see üleminek. Olin väliselt nii ränk, et mul oli kõige niiskem tunne, nagu ma oleksin olnud kaks elu või ma ei oleks nagu IZ päris seesama inimene, kes moli et ma olen nagu yhe elu juba ära lõpetanud. Ja nüüd ma olen, eks tehniline, kes elab teist elu ja, ja kellel on mingisugune vahekord selle eelmise, see on mingisugune unistkümne ränk lõhe, selle vahel lood ja, ja seal oli ma just seal teisel pool lõhet. Ja ma ei meeldi endale mitte üks raas niisugune, nagu ma seal olid. Kuigi ma ei ütle midagi halba nende kohta, kes seal minu ümber olnud. Mul olid niisugused õpetajad, keda ma ikka hea meelega mees, pean professor Karl tulijat, professor Kipperi profess keres ja aga ennast ma ei salli. Ja kui oli nii, et nagu üks elu ja kuskil teine elu, mis oli kunagi olnud, aga see lootus, et see esimese elustaatus kuidagi taastub, kas see lootus oli teis, kas kuulute nende hulka, kes ikkagi mõtled? Või tahtis mõelda üldse nii laialt dieeti tulevikule? No ma ütlen, et ma tean peresid, kus igas söögilauas räägiti, kas Eesti tahab kunagi vabaks ja tean palju teisi, kus teda võib-olla kunagi räägitud. Nojah, ta ütleb niimoodi, et ma võiks ütelda või selle peale, et kas meil omavahel oli seda juttu, et kas Eesti saab vabaks või Eesti ei saa vabaks, mina olen oma loomult pessimist ja millal seda hästi ei uskunud? Mõistusega kargati saada isegi rohkem, aga ma teda oma kujutluses olin nii-ütelda, iga hetk valmis sellesse momenti astuma, et see tuleb tagasi või see tähendab, et ma elasin nii ja ma mõtlesin oma teisi mõtteid, nii nagu ma teaksin, et see tuleb tagasi. Kuigi, kui, kui ma hakkasin selle peale konkreetselt ütlema, siis ma seda ei uskunud. Selles saates räägib mälust ja keelest, unustamisest ja hirmust. Kirjanik, füüsik ja filosoof Madis Kõiv. Ma mäletan, sellest ajast, kui mina, tudeng oli, liikusid seal vanas ülikooli kohvikus ja liikuste mingite inimestega suurtega tärkadega tihti. Ma olin Tartusse mittestatsionaarne aspirant, mul oli kuu aega puhkust lisapuhkust ja selle aja sees ma käisin siis Tartus, kuigi ma olin juba Tartust võõrdunud, sest Tartu tundus mulle nagu praegu arvatavasti kõigile tallinlastele tolmune ja inimesi ta kinni kinni oma oma nendesse tavadest, tabudest. Ja see tundes hirmus koroonuliks inimeste olemine ja Tallinnas oli see kõik vabameelt teistsuguselt noh, ja sellega niimoodi, aga siis Harry Õiglane kes oli, oli siis Kristituudist, see viis mind kokku Artur Alliksaarele. Ja see Artur Alliksaarega kokkusaamine asetas mind teatud seltskonda, kuhu massis jälg. Tallinnas liikusin selles seltskonnas, kes istus koos Moskva kohvikus, tal oli üks laud ja seda nimetati keraks. Ei teadnudki, et see kera, kuna ma liidritega käisin läbi, siis ma istusin aeg-ajalt linna sinna kerasse ja ei teadnudki, et ma lähen kinnisesse klubisse. Nad ei lisanud mind välja viisakas. Et kuulge, kas te ikka ei julgeolekust, sellepärast ka küsitletud, aga ei, sellega ei küsitlenud mitte keegi. Hiideid, seal oligi iidolid, seal olin lapid, olid seal siis Eno raud, kes Miroid käisid seal. Kas räägiti rohkem kunstist või ühiskonnast või mõlemast? Seal räägiti kõik, isegi läbingutega. Tähendab, seal oli see jutuajamine nii rada. Et sellepärast võib-olla mulle tunduski see Tartu kum, tulin aeg-ajalt tundest, noh, niisugune, nagu ma ütlesin. Ja, ja võib-olla sellepärast ma tartus hakkasingi sellest söödast kinni, mis mulle ette visati, tähendab, Alliksaar õnge sattusid sellepärast, et seal oli see vabadus võib-olla, ehk veel suurem. Kui sa seal keras Alliksaare kohta võtke seda ütelda. Et tema ladestiks ta loomus, niisugune, nagu tal oli, ta oleks igal ajal eriline igal ajal oleks, oleks tema kohta üteldud, et kas sa tõesti tead niisuguse seltskonnast igal ajal oleksid olnud, aga see rajal muidugi eriti sellepärast, et tema ei pidanud mingisugust piiride, olid need käigud käinud nähtavasti teda aeg-ajalt jälle tülitati. Ta oli sellega harjunud ja tal ei näinud mingit põhjustada seda. Seda kuidagiviisi muuta ja mingisugust karjääri teha tal ka ei olnud. Ta ei kujundanud endale hirmust harjumust. Hirmust kujutatakse harjumus, see tähendab seda, et et kui kui niisugusest tavalisest kohviku seltskonnast keegi hakkas rääkima eesti ajast tuti piinlikust, see on niimoodi, et see niisugune hirmutav asi lülitatakse nii välja, et ei mõelda tema peale, kui hirmutavad, vaid kui, kui lebasin sõda, see oli ebasünnis rääkida. Siis ma ütlen, et Eesti inimesel ei ole teistmoodi võimalik elada neid sajandeid, mis ta elanud on, jah, mida tal võib-olla elada tuleb ikka ta peab niimodi elama, kuidagi ta peab ära, oli Ma ei saa ju olla niimoodi terved, terve rahvas niimoodi elab nagu Artuaalikse Pole võimalik. Ühel kahel on võimalik nii elada, et Eestil ei ole võimalik elada, kui tahetakse ikkagi alles jääda. Aga kas nende ühe, kahe või 10 või 100 olemasolu on ju siiski väga vajalik? No aga, aga loomulikult, aga loomulikult niisama vajalik, kui teisiti. Nojah, sest see rahvakeha on rohuküla, tüdrukud on iseloomu ja, ja ei saa kaljult alla söösta mulle külge. Kinni saab muidugi väga Dio pidi on mis, mis. Kas siis, kui Alliksaarega näiteks tutvusite, kas siis olite juba kirjutaja mees? Ma olin ja siis ühtegi teist kirjutanud. Noh igavuse pärast jah, siis ma ikka olin ühtegi teist pilt. Aga kui ma esimest niisugust tõsiseltvõetavat kirjatüki, mida te selleks peate? No ma ei tea, no see oli romaan, mille ma kirjutasin, ma hakkasin kunagi vist 50-le lõpus 70. selleks endale lõpuni, üks aken on ta nimi seda sai kirjutatud ja kuule. Et raamat on siis üteldakse, et seda võiks siis tõsiseks pidanud ja see hakkas siis jääb 50.-te lõpus. See subjektiivne algus viitaks nagu üldse tõesti see läheb nagu kokku selle mälu ja aja ja minevikku otsimise teema algusega üldse teie loomingus nagu ikka kiusaks üks ja sama igatsus või soov. Kui kui sa olid, siis selles ajas, milles ta praegu on kirjas juttu, siis sa elasid kõik aeg sellele, et muide, kõik asjad kõik sündmused olid täis tähendusi ja sümbolid kõige harilikum asja otsid millegi osutavana, millele ta seosutada tulevikule. Ma ei mõelnud otseselt tuleviku peale, aga selles asjas, et kõik, mis ma nägin ja millega kokku puutusin tundus mulle kummaline niisugune tähendusrikas salapärale, mis midagi nagu ennustas või midagi midagi ütles, mida ei ole otseselt kusagilt võimalik tähe ega äratunne. See kõik, kui selle peale mõtlema hakata tagantjärgi, mis tähendab, et ta konstrueeris mingisugust võimalikku tulevikku. Tulevikku, ei sa igavesti konstrueerida. Ühel hetkel tuleb välja tulevikku sa konstrueerida ja siis ei aita midagi muud, kui tagasi minna nende tolleaegsete tulevikult. Konstrueerimiste juur. Ja siis hakkavad paistma kõik eelmised asjad. No just niisama tähendusrikkad nagu tol ajal paistsid need, mis ette pole. Kusagil kohal tuleb mingi inversioon, keerab kõik keerab ümber. Ja siis siis sa tahad selgitada, mis seal siis ikka oli tookord. Ja kõik ja see ongi üks pikk lugu. Ja peabki püüdma, muidu oleks peaaegu, ei pea aga muidu olla. Kuskil te olete ütelnud, et te peate ikkagi oman põhiliseks osaks, et te olete füüsik. Nojah, tähendab, ma tunnen niimoodi talle, kui ma kirjutan neid asju. Hakkan arutama midagi isegi seda, kui seal arvates ei olnud mingit tähendust ega mõtet. Ja siis mul on tunne, et ma teen nüüd tööd. Olen korralik inimene. Aga kui ma kirjutan, siis ma tulen man, paaria põhja läinud inimene. Ja selle peale pole natuke naljakas mõelda, et kui te oleksite ainult füüsik siis ma ei tea, ma väga kardan, et ma istuksin teie juurest. Füüsikutest ju ei räägita. See ei olnud muidugi muidugi nii, täiesti kindlasti on see nii. Aga kui ma oleksin ütleme, 14-ni eluaastal täiesti kindlalt otsustanud ja asjaolud viited. Ma saan kingsepaks siis ma oleksin kingsepp ja siis ma tunneksin nii, et mida ma ka ei teeks, siis ma löön aega surnuks. Kui ma parasjagu istuli istutada. Selge, see on siis, ütleme teie töö definitsioon on öelda siin, eks ju, see on süda rahul ei olnud, see tähendab, et ma tunnen, et ma olen inimene inimeste hulgas. Aga öelge, kui te püüate teda neti täiesti võhikule humanitaaridele ütelda mis on see tükike, mingit meekärjed või mida teie olete füüsikuna täitnud, mis koht see on ikka ta saab üldse inimese keeles rääkida. Nojah, need on väga raske ütelda tõesti, sest et see erialad abstraktne nii ja nii avakeeles oma keel või festival, kerge tõlgete mingis keegi, kas see oli köeti või oli see heegelseda, ma enam ei mäleta. Ütelnud niisuguse lause umbes. Aga ma ei mäleta seda lauset kaela. Kas ma ütlen teile õigetpidi või valesti, aga ma ütlen ta ühtepidi ja teistpidi, see on niimoodi. Prantslased on nagu matemaatikud, mida nad ka ei kuule, panevad nad oma keelde ümber ja see on siis juba täiesti midagi muud. Aga võib-olla see oli ka tagurpidi matemaatikat on nagu prantslased kõike, mis nad kuulevad, pole olnud oma keelt ringi ja siis on see juba midagi muud. Ja see Ma ei saa seda ümber lanna eestikeelsest, siis on ta juba midagi muud. Ta on nii abstraktne jah, nii nii argoos kinni ja väga raske ütelda ja asjategevus oli. Aga kirjutatu kirjandusloomingu suhtes on seda muidugi igaüks arvab, et ta võib otsustada ja aru saada ja nii minagi tean, kui palju te olete näidendeid kirjutanud ja ma olen. Julgen ütelda, et päris suurt osa nendest ka näinud, aga ütelge nüüd, kas see on ikka üks niisama tekitatud legend, et huvitavam oleks, et nagu nad räägivad, et pole ise ühtegi oma näidendit lavale? Ei ole päris õige ja seda ka mitu korda korrigeerinud, mis seal on niimoodi fermoni kontrolletendust. Ja siin ta tiriti mind kaasa, öeldi niimoodi Tallinnast tulevad mingisugused asjamehed, kes keelavad selle tüki ära, kõik peavad kohal olema, käte, jalgade, käte ja jalgadega vastu sõdida. Ja siis mulle öeldi, et kui ma ei tule, siis ma olen siga. No ühesõnaga, ma ei tantsi ka olla ja läksin, aga pärast seda mõjulgete Aga see ei ole kindlasti mitte mingisugune põhimõte või, või on teil küllalt sellest, et te võite oma vaimus kujutleda, kuidas nad seda teevad? Mul on, ma ei mõista seda rakkega. Ühesõnaga, mul on mingisugune lapsest saadik viisil. Lagendiku hirm või? Ma ei taha üle saali minema, ei, mõni kannatab pidulikkusi, kannatab niisuguseid avalikke kõnesid, tähendab niiskus pidulikke kõnesid. Need mõjuvad mulle füüsiliselt halvasti, mida vanemaks ma näen, seda halvemini nad mõjuvad, nii et ma jään haigeks. Siis ma lihtsalt Itaaliasse. Noh, teie näidendis, teil on ju teatavasti väga kõnekad remargid, mis on yhe endast seal väga pikad ja põhjalikud ja häältekirjeldused selle õhustiku kirjeldada. Nii et tundubki, et kui inimesel on hea fantaasialend, siis ta saaks selle ise lugedes kätte, et kas te olete mõelnudki kirjutades, et ega need ei peagi lavastama. Nojah, ega ta on küll, oli esimesed, oli esimeste puhul ma kirjutasin, ma teadsin, et mingi Laart niikuinii. Ja muidugi see mõte ei olnud üldse kunagi peal ja ma ei kirjutanudki mingisuguseid teatritükki. Ma kirjutasin inimeste kõnet ja sinna juurde niipalju kui oli tarvis. Inimesed ei kõneta. Pole, mõtlesin, mu kirjandid olid kõik all alla kolme plussi, paljartke siis istuvaid, arvalt hetki. Kirjandi kirjutamise oskus ja, ja stiil ma ei saanud kätte ja ma ei ole täna päävli kätte saanud. Niisugust head proosat. Tuglase novelliauhinna žürii ometi ei pannud teile kolm pluss vaid viievani. No tähendab, seal on natuke teine asi seal, kui seal on, ma saan sellest hädast. Tähendab, ma ei oska korralikult lauseid kirja lauseid sõnastada. Sellest ma saan välja, kui ma annan sellele lausele mingisuguse pinge, mis ei kuulu õieti selle kirjalgi hea tooni juurde mingisuguse või mingisuguseid teisi tähendusi või ühesõnaga, ma varjan sellega millegiga niisugusega varjan oma käpardliku ja siis ilukirjanduse juures lasevad inimesed sellest ennast mõnikord ära petta. Aga see on nii, niipea kui, kui ma ise täiesti külmalt kirjutaksid palutakse kirjutada mingi kirjeldus asjast, mis mind ei huvita ja aga ma peaksin kirjutama, siis ma kirjutasin talle nii halvasti kui vähegi võimalik. Veidi vähegi võimalik, ma kirjutan nii hästi kui võimalik, asi tuleb nii halvasti välja kui vôimalik üldse võimalik tulla. Just seda, mida õpetatakse kirjandiga ja mis loomulikult seda tuleb õppida seal see et kirjutada täiesti neutraalset teksti korralikult, hästi, see on see täiesti neutraalset teksti korralikult ja hästi ma kirjutada ei oska. See, mis, mis, mis ma selle juurimale seansse, mitte neutraalne ost, mis on sinna pettuseks pandud ja mõnikord, nagu te ütlesite, petaks ära. Ma just praegu maadlen selle aknaga, Uueti järjekordselt, seal on nagu hundi väga tugev valu sees või? Ma ei oskagi seda sõnastada, igatahes seda ei saa kiiresti lugeda ja. Ja valu seal sees? Täiesti täiesti kindlasti seal on valu sees, aga seda valu on ka kindlasti nii-öelda kunstlikult sisendatud. Et ma pean petma seda pettust tegi võrreldes mõist praegu rääkis. Eirade tegelikult ikkagi tahate midagi väga tähtsust avaldada. Ma tahan muidugi ka seda, seda tõesti ka ütelda, aga ma ütlen teiselt poolt jälle see on möödapääsmatu, kui ma seda ei teeks, siis ma kirjutaksin niisugust teksti, mis, mille eest ei panna rohkem kui kolm või kolmi. Me kuulame jutuajamist Madis Kõivu ka ja järgmine teema on koostöö teiste loojatega. Madis Kõiv on kirjutanud näidendeid koostöös Vaino vahingu, Aivo Lõhmuse ja Hando Runneli ka. Ta on minu jaoks, ei ole siin üldse mingisugust erilist küsimustest. Nüüd selles looma päris töös me tegime kõik koos see oli niiskel töökus, tehtigi koos Siriksite neid. Ma olen siin laua peal, siis näeksite elamus, töid on tehtud Miklikest. Ja nii ma olin harjunud ja minu jaoks oli see loomulik. Ja peale selle mul liiguvad mõtted vabamalt siiski Mason olla ka ikkagi rääkimisest ja seletamisest vaidluses. Noh, see aitab. Nii et minu jaoks oli see täiesti loomulik ja oma selle erialase karjääri lõpul mai istungi suht laua taga. Olime niimoodi. Istusime kusagil tahvli ees, üks noorem mees seisis tahvli juures kirjutas ja siis me arutasime ja kirjutasime tahvlile ja arvutasin, taoline ja püüdsin, ma kirjutasime, vaidlesime. Ja siis, kui oli tunne, et noh, on enam millegile jõutud siis sai see alles kuskil üles kirjutatud ja seda niimoodi ei oleks olnud üksinda tehagi. Need minule jaoks oli see täiesti loomulik ja ma olen alati varem alati imestasid, miks seda imeks pannakse. Aga kes on praegu need inimesed, kellega te saate olla vestluses ja vaidluses ja seda mõttepinget või teieni? No need on need inimesed, kes liiguvad seal nõndanimetatud analüütilise filosoofia seminar See on üks meie suur asi, mida te oma õlgadel hoiate või ma kujutlen Ja nüüd ma elan, ei ole minul see hoida, sest talviti õhtuti ma tihtipeale saagisime seminari tulla. Ja seal on juba teised hoidjad kus kus käima läks ja siis ma ikkagi kuidagi sünnivad. Käisin peale keskele. Ja praegu ma käin ka seal, aga, aga no üldiselt on ikka juba on juba need vedajad oli teised mehed. Ja naised Meil on praegu raadiomajas inimesed loevad ja püüavad hakata lavastamine teoks tegema kahtede kuuldemängu. Ja on ennegi ju haug väga hea ja õnnestunud, kuigi ma arvan, et kui see loomingu sisemusega ta ei olnud otseselt, kas seal oli kirjutatud, see on kuuldemäng. See oli terve kirjutatud mängi häältele, üks nendest kuuldemängudest, millest rääkisite, on alguses olnud novelli kujul. Aga kuna seal on see null korda kahe inimese jutustusest, noh, siis siis, ja minu käest küsiti, et kas sul kuuldemängu, siis mõtlesin, et see võib ju ka kuuldemängul häältega olen mänginud ja mitte ainult see, mida üteldakse, vaid hääl, nii nagu ma arvan, kuulvat. Need hääled, mis mis ümbruses on ja tähendab see ei ole mitte ei olnud tekst niivõrd mis, mida seal on produtseeritud mingisugune hääle ümbrus või mingisugune. Mäng oli ikkagi parem sõna ei, mõistagi muudeti. Et te olete ju ka maalinud Ja silm või kõrv, aga mul on see hästi, ninesüsteem on nii kuidas öelda nihutatud ja tuleb mulle astilisi süsteemi kaudu palju niisuguseid asju, mis, mis, mis on minu arust ülealuselt, mis niimoodi igapäevases elus ei aita sul nii hästi toime tulla? Segavad, nii et ühesõnaga ma kuulen üle, arvasid asja, ma näen kõige külarusi tassi ja tunnen kompamisega, üliharusid asi, mis see mängib, kasin juurde. Aga kahjuks selle juures puuduvad mul anded. Ma kuulan hea meelega muusikat, mida ta hea meelega vaid vahest niimoodi kohe on häda, et pean kuulama või ei saa kuulatud. Aga ma ei mõista teda ise produtseerida. Et mul ei ole muusikalist kuulmist selles mõttes, et ma ei suuda laulda seda, mida ma niimoodi siin sees kuulen. Tal hääl, see igal või see süsteem, mis häält tekitab. Ja see süsteem kuuleb, need mitte ei tööta koos. Ja niisama valimisiga, kui sellest maalimisest oskan joonistada. Tähendab need värvid, mis mulle Keskelt või tugevalt või erutavalt või üle erutavalt või ülierutavalt mõjuvad. No on niisugune vajadus, ma ei tea, miks see niisugune vajadus on ise tagasi teha või palju õnne täna valge maailma või maailmale kätte maksta nende samadega ma ei tea. Kõik hädad on. Ma ei oska laulda, ma ei oska joonistada, ma ei oska kirjutada. Ma olen nagu sant. Aga väljastpoolt tulevad kõik sisse. Noh, mis te siis teete sellises sellises hädaolukorras Labeleti ja ei ole mõtet ja kõiksuguseid võtteid välja, et sellest pääseda, no ja on ja nii on. Nii huvitav on teiega rääkida, aga saartel on teatud piirid ja ma tahaks kuidagi jõuda viimasesse kümnendisse. Et kui natukene kuuleksin selle kohta, kuidas teie ennast tunnete selles viimasest kümnendist. Ja. Ja edasi järgmises kümnends. No järgmist kümnendit ma loodan, et ma palju ei tunne. Aga selles kirjandis ma tunnen ennast nii hästi, kui siin on võimalik tunda. See tähendab, et võiks mõelda, võiks olla parem kui mõni asi vihastab, ja mõni asi on niisugune või teistsugune. Kolmas. Mille kohta öeldakse, et parem oleks, kui ta oleks teisiti. Siis ma saan aru ja tunne, et ega siin palju teisi võimalusi ei oleks olnud. Minu tunde järgi praegu asjad nii head, kui nad üldse olla saavad. Vaevalt, et siin midagi palju paremat teha annaks. Kes me oleme sündinud millegipärast siia sellepärast siia siia mere äärde. Ja oleme hoidnud jonnakalt kinni sellest seisusest ja seisukorrast. Et ongi nii, et praegu oli olnud kõige parem, mis, mis olla saab. Aga ei tea, kas teie arust on inimesel kergem elada ja nendele küsimustele vastata. Kui ta saab aru, mis on lõpmatus, elementaarosakesed ja nii edasi ja oskab ennast väljendada lõuendil või valge paberi peal, kas siis on kergem? Teeb õnnelikumaks? Selle peale ei saa mina midagi vastata, sest niisugune nagu ma olen, nende hädadega, millest ma just rääkisin teistmoodi ei tule hästi välja. Aga ma arvan, et kui mul neid hädasid ei oleks, ma oleksin väga õnnelik. Ja siis ma teeksin mingisuguseid sedasorti rumalusi. Teine tulek? Ma ütlesin, kui mul oleks õnneks olla Kingsub olla siis ma oleksin õnnelikult kingsepp ja miks ma ei peaks olema niisama või veel õnnelikum kui praegu. Et iga päev loetakse näiteks avalik, kes kanalites töötas imetleja tõsise häälega horoskoope ja see nagu minti haaranud inimesi millegipärast. Esiteks ei ole see mitte meie Eesti asi, see on igal pool niimoodi, selles selles suures maailmas on see isegi isegi rohkem. See on kõik, mida võetakse niiskuse, mitte midagi ütleva rumala sõnaga nagu postmodernism kokku. Ja seal on need kõik kõik need sees. Esiteks see, et see elu nii nagu ta meil on ülimalt ratsionaal ülimalt ratsionaliseeritud Väljakannatamatu, Tartsi organiseeritud ja siis muidugi pead ratsionaliseeritud kastist kuidagi välja pääseme. Ja see oli üks, viis kuni viis kuskil tuntakse, et ollakse sellest välja pääsenud. Ja hea meelega kukutatakse ennast sellest. Tähendab, seal oli väga palju aspekte kogu selle asja Jul. Teadusega on üldse asi niimoodi, et teadus on üle üle pühitsetud. Tal on antud nagunii rohkem tähendust, kui ta olla saab. Sest teadvuse tunnus on see, seletab mingisuguseid asju ainult teatud kindlates piirides. Kui ta jääb iseendaks, teadlasi nii tõsiseks nagu tal võimalik olla, siis ta peab alatasa ütlema, et seda ma ei tea. Selle kohta ma ei ütle mitte midagi pidaga. Kuni see hoiak maailma suhtes on nõndanimetatud teaduslik või, või nagu praegu öeldakse sellest sellest nõndanimetatud postmodernism. Nõustun, et modernism pannil pehmeid, niisuguseid niiduk, teaduslik teaduse surve alla, et me kõik peame nägema sedasama teadlased prillide läbi. Ja siis me omistame teadvusele ka neid väiteid, mida teadis üldse väita ei saada ja me ei kuula ühtegi teist seletust, mis ei ole nüüd nii teaduslik. Aga kui ma oleks teaduse juura rongis, mõtestes teadust, peab alatasa kordama, seda ma ei tea, selle kohta ma ei ütle mitte midagi. Aga ometi toitled seal tema häda. Aga kuna ta ütleme nii sihukesi asju, mida ta õigus ütelda ei ole, kas siis täielikult on teisel poolel õigus ütelda, viskasid asju, mida ta tahab, kas need on õiged või valed ja ta ütleksid. Ja lõppude lõpuks, kui me kõik oleme ebausklikud, mina ei tea, kuidas teiega on, aga mina näiteks ei taha, kui kass jookseb üle tee või ma ei ta, kui mulle tuleb veljed tühja paagiga vastu hommikul või et kui ma näen hommikut tandliku 1000 teist asja. Ma ei mõtle selle peale üldse mitte midagi. Aga ma ei taha seda näha. Ma olen kusagil oma oma selles alumises kihistuse, niisama ebausklik nagu metslased olid kunagi ja see lööb aeg-ajalt välja, ta peabki kusagil väljale. Ja las ta siis lööb niimodi. Ainukene rumal asi, mis minul silma akadeemilist, mis mulle tundub totter, on see, et kui sellele, mis teadus ei kuulu, püütakse anda teaduslik välimus Kui nüüd aasta 1000 vahetub, siis kui inimmõistusega mõelda ja regionaalsiis tegelikult ei toimu ju absoluutselt mitte midagi, kõik lehed ja lilled, puud, loomad ja inimesed ja maavarad ja vulkaanid ja jõed, kõik jäävad täpselt samasse seisu. Aga inimesed on võtnud endale pähe läikeid, midagi juhtub, eks ole. See on niimoodi, ei, tõesti, ei muutu kuidagi midagi. Kui väga laias laastus võtta ka teiselt poolt muutub ikkagi väga palju ja mitte ainult näiliselt, vaid sisuliselt sellepärast et need tähtajad, need on kristliku kultuuri tähtajad. Me oleme selles kristlikus kultuuris 2000 aastat kasvanud ja kasvatanud. Meie võtame selle laiemas laastus, sest et meie, eestlased, natuke vähem, aga ikkagi 2000 aastat on, ollakse õhtuma kristlikus kultuuris kasvanud ja kõik selle kultuurikonventsionaalseid on meil sees ja on muutunud juba sisuliseks. Konventsionaalseid on muutunud juba mitte konventsiaalsusteks ja nende nii-öelda märgid ei saa olla tähenduseta. Me oleme need tähendused neile sisse pannud, siis see kasvatanud ise nendesse sisse kasvanud, et selles mõttes ikkagi tähendaks, kuigi karudele ja huntidele ja, ja võib-olla teises kultuuris inimestel ei tähenda see kõige vähem meeleldada. Kas pühitsema seda ja seda ma ei tea, see oleneb jälle temperamendi. Mina ei küsinud, sest ma ei kannata pühitsemist. Aga kuhu te lähete, vana-aasta õhtuks kosmaale? Ma ei tea seda ütelda nii vara magama minna, kui võimalik. Nii möödus tund Madis Kõivu seltsis. Tema jutu esimene kuulaja oli mari tarand, kes nüüd koos teiega kuulajad hüüab õnne sünnipäevaks. Madis Kõiv.