Oma maimu Vihter on väliseestlane Austraaliast, kes on kodumaal käimas maimu, on säilitanud tihedad sidemed oma kodumaaga ja käib siin tihti ja võtab osa meie elust ja käib laulupidudel ja nii edasi. Nagu ikka ühes vanas klassikalises intervjuus, alustame teie vanematest. Kas teil on midagi rääkida erilist oma emast, aga ma tean, et kama kasuisast. Mina olen sündinud jätki, Leesik tähendab väga kena vana eesti nimi on väga uhke selle peale ja minu vanemad läksid lahku, kui ma olin kolm aastat vana ja minu ema abielus jälle ja tema abiellus šveitslasega, kes elas siingi, isa oli juba siia tulnud ja nii minu nooruspõlv oli siis nii temal juustumeister ja siis ma elasin Rakveres, maja oli meil Elvas, koerus olid tädid ja nii siis ma käisin ühes kohas täis. Kas teile on ka räägitud sellest võõrasisast kasuisast? Ei ole ju tavaline, et tuleb šveitslane siia ei hakka siin tööd tegema, mis asjaoludel see toimib? Ja see oli nii, et tema isa rändas välja, tähenda, teda kutsuti enne esimest maailmasõda olid ju siin mõisad ja üks mõisa parun või niivõrd kutsust Šveitsist juustumeistrit tahtis juustumeistrite tähtan õiget Šveitsi juustu teha siis tema. Siia ja tal meeldis teatuid õige mitu, ma usun, et vähemalt üks, viis, kuus või seitse šveitsast, kes oli kutsutud siia ja nemad jäid siia, hakkasid juustu tegema ja siin ta siis kohtas nagu koerust, nende nimi, raudsa kah kedagi, kes oli poolsakslane pool eestlane abiellus ja siis oligi nii, et minu kasuisa sündis sinna tema vend ja õde, need olid kolm oht ja nende nimi oli küübeli. Sa puutusid siis saksa keele ja niisugusi vaimulaadiga, siis juba väikesena? Nojah jaa, tingimata koerus, nemad olid nii nagu koolis meil öeldi kadakamoodi. Ja seal räägiti ainult saksa keelt ja ma sain siis esimesena hakkasin oma natuke saksa keelt õppima, sõja, nendel olid kõigi omad kombed, kõik oli, oh taevas kõik servetid ja hõbe ja kõik käis laua peal igav ja nii edasi, täitsa teistmoodi elu, kui meil kodus. Kas eestlane vaatas seda asja muigega või kadedus? Ma usun muigega, ausun muigega, jah, sellepärast et me olime ikka noh, eestlane ikka eestlane, eks ole. Ja nii kasvasin nagu kahes atmosfääris õieti ülesse. Ja siis muidugi väga kurb oli, kui lahkusime, siis 44. aasta septembri oli 20. ja läksime siis saime veel kuidagi laeva peale, meil ei olnud enam sellest suurte laevade peal ruumi. No see oli selgelt šveitslane, tahtis ära minna ja siis teie perega ja. Jah, nii oligi ja tema vend läks juba aastal 38, juba varem see lõppes. Kui kutsuti sakslased tagasi kodumaale, siis šveitslased kutsuti ka tagasi kodumaale, aga minu kasuisa otsustas, et tema ei lähe. Ja nii, et me jääme siia, kuni me siis pidime lahkuma. Kuidas te Tallinnasse jõudsite, te olite ju Sisemaal? Aa, ja me tulime Rakveresse vana veoautoga kuidagi see auto kaks korda ja üldse ei läinud enam käima ja jäime tee peale ka kuidagi öelda. Lonkasime selle veoautoga Tallinnasse ja veel võttis, ma ei tea, 12 tundi või mis, me olime tee peal, et andis sinna ja. Kas teil oli teada ka, mis laeva peale te saatorite mingisuguseid no nagu ettevalmistusi ka tehtud. Ei, absoluutselt mitte, me ootasime, kui viimase minutini me ikka lootsime, et me ei pea lahkuma, me pea lahkuma. Aga kui siis venelased olid juba nii ligidal, et me teadsime, järgneb Nad on sees, nii öeldi meile siis lihtsalt Läksime saime, seal oli veel kaks perekonda, mina isiklikult ei tundnud ja nemad said ka sinna veoauto peale. Nii me saime siis nii ja meil ei olnud mingisugust, me üldse ei teadnud, kuhu me, no missuguse laeva peal, mis on, mis on nii oligi, et minu laevad olid juba kõik täis, need kaks, kes seal hoidis siis kasuisa, et ta oli šveitslane ja muidugi valdas täielikult saksa keel, läks siis kellelegi suure ülemuse juurde sinna kuskile ja rohkem ruumi on spanti, veid hävitaja peale ja hävitaja peale saime ainult seal ei ole ruumid, on ju nii väike. Ja siis oli veks kaks noort prouat oma väikeste lastega ja nii, et nemad siis need, need sõdurid vannud, need meremehed andsid meile siis omad voodid meie naistele ja mu kasuisa oli kuskil, ma ei tea, kus ja nii me saime, siis ma usun, oli Koton haabneeme, kus me jõudsime ja sealt siis pandi meid edasi suure laeva peale ja see hävitaja läks jälle tagasi, et kaitsta teisi laevu. Ja sealt me siis jõudsime Berliinini. Nii kas teil Berliinis oli mingisugune peavari olemas? Berliinis oli nii, et, et kui sa tahtsid mingit peavarjupidi otsekohe töötama, siis sa läksid otsi kohe ja panid oma nimekirja ja et söömise kaarte saada ja nii siis sa pidid teatud ühtlasi, kus nad sind panid, meid pandi tööle selle tööstuse ja mina isiklikult on ju nii noor, ma olin siis just 15 aastat vana ja mind pandi tööle prantsuse sõjavangidega, mis tundub väga halb, aga oli õieti nii, et need prantsuse sõjavangid, kes aitasid midagi tööd teha, Nendele kodus, nende perekondadele anti rohkem söögigaate, maksti ekstra rohkem neile ja nii nad tulid, siis töötasid terve päeva ja siis läksid tagasi oma laagritesse. Ja mis mina pidin tegema, niisugune suur õllemasinas tulid välja pudelid suure kiirusega ja neid ma pidin ühe silmapilguga vaatama, kas nad on puhtad, kassad on katke, mis on juhtunud. Siis mina panin neid kastidesse ja prantslased õieti tekkinud sõjavangid, nad tassisid neid kaste pudelitega, sinna suurtelt vankritesse, mis saaksid edasi. Nii et ma töötasin endiga all keldris oli kole küll, hirmus külm. Külma, aga noh, seda ma tegin peaaegu viis kuud, kuni asi läks nii hullus Berliinis nende pommide all, et et me lõpuks lihtsalt põgenesime Gogi Hitler ütles, et laseb kõik maha, kes põgenevad. Aga me saime ikka kuidagi välja Berliinist ja lõuna Lõuna-Saksamaale. Aga no tagantjärele tekib küsimus, oli ju selge, et Saksamaasõja kaotab, ega vist selles kahtlus Ta ei olnud ja, ja ei, selles kahtlus selles kahtlus sellega, meie soov oli Šveitsi tulla sepis. Kasuisa oli šveitslane. Meil oli teine lootus kui teistel. Nojaa, aga kas ei ole praegu natukene hämmastav, et lõputu pommide, rahe ja sõda lõpeb, aga õlut ikka toodeti? Ja ja ikkagi toodide just sõduritele ja kõikidele Nad olid ju ikka sõduritel pidanudki midagi saama ja ma ei tea, kui palju teised inimesed said ma seda tõesti teha. Aga kas sakslaste suhtumine nendesse prantsuse sõjavangidest oli kuidagi neutraalne külm või nad vihkasid neid kui vaenlasi? Ei, seal, kus me töötasime, ei, meil oli väga hea läbisaamine kõikide sakslastel minul ja kasuisa, ema, lapsed olid nüüd kõik seal töötasid, nad olid nii kenad meie vastu ja need töölised, kes seal veel töötasid, need olid ka nii, nii kenal sõjavangilaagrit lihtsalt need paar aastat, mis nemad olid võib-olla juba enne juba töötanud, neil oli niisugune hea läbi, seal me olime nagu üks peres ja sellepärast ütleme üks pere, nemad läks muidugi ära, aga kõik olid sõbralikud üksteise vastu, seda ma tahan öelda. Me olime nende pommide all. Ööd ja päevad koos nendega, jah, viis meid kokku arvatavasti rohkem. Meil oli sama hirm, et kas elame veel homme või mitte. Ränk pilt küll, suur linn, Berliin enam-vähem puruks pommitatud, jah, oli küll, kui me sealt välja tulime, see põles, nii et me läksime üks taga nagu sõnad ja vaatasime ikka, et selge ei põle midagi, kuku peale ja, ja augud igal pool ja see oli hirmus ja surnud inimesi igal pool ja me kõndisime tundja tunde, kuni saime kuskil väljaspool Berliini rongi peal ja see rong oli nii täis, need olid kah niuksed vaguni moodi juba. Need olid nii täis, et me olime nagu silgud pütti, siis me üksteisega lihtsalt hoidsime 11 ülal. Aga missugune oli siis sakslaste noh, niisugune meeleolu, kas nad tundsid, et need rünnakud on ebaõiglased ja neile tehakse liiga või tundsid nad, et see on kättemaks sõja alustamise eest? Nad teadsid, et see sõda on vale, aga nad lihtsalt tegid seda kaasa lõpuni, nii nagu ta oli ja paljud-paljud ütlesid ikka, et noh, me midagi muud ei saanud teha Hitleri vastu, kui kaasand Hitleriga minna. Aga usun, et see, aga ma olin liiga noor selleks, et hakata liiga palju selles poliitilises mõttes arutama, küsima. Ja jah. Nonii. Ja siis saite rongiga Berliinist välja ja muidugi suur soov oli lõuna poole Šveitsile. Jah, aga kuidas see õnnestus, see oligi, et me seisame rongi, läksime sinna väiksesse linnakesse, jõudsime lõppu meile lihtsalt niisamuti sõitsime, no kui kaugele seal rong sõidab nii-öelda ja siis saime vangenisse ja vangenis oli siis üks juustu suur juustuvabrik ja et minu kasuisa oli ju juustumeister, sellepärast et ma tema isa toodi sinna ja tema lõpp tõsi, uisus oma koolijuustumeistri. No ja siis läksime sinna ja siis me saime siis otsekohe sama lugu. Kui tahad süüa ja kuskil ööbida, siis sa pead töötama esimesena ja siis ta läks sinna ja rääkis oma lookesi ära, et temal šveitslane ja et me tahame Šveitsi mina aga me praegu veel ei saa paberite pärast, mis seal oli segadus seal nendega ja siis saimegi seal tööd ja seal me siis töötasime kah, kuni sõda lõppes ja siis sõda lõppes, maisem läksime umbes juuni lõpul, läksime siis Veltsi. No siis olite ilmsetama nendest ohvritest ja pagasist ilma jäänud juba. Me läksime juba juba alul väikse kohvriga, mul oli ainult väike kohvrikene ja seal oli just kaks kleidike sees ja aluspesu ja ma hakkasin päevikut kirjutama, päevik oli kaasas, mu päevik oli kaasas ja niuksed väiksed asjad, ütleks, et emal oli ka oma kohver ja kasuisa võib-olla jõudis kahte kandamaga. Ei mäleta enam täpselt, aga nii oli. Aga me kõik see varandus oli, see oli kõik seda. Me tassisime gaase, Berliinis, ma ikka läksin oma väikse kohvi üles-alla, jällegi öösel keldrisse, üles-alla-üles-alla uskumatud. Aga ikka sain need mõned pildikesed, mis ma ostsin Eestis, niuksed, hopid. Need olid mul ikka kaasas. Kivisild. Tartus sündinud kivisild oli vaja, siis ma ostsin need. Ma ei tea täpselt, kas aitad mind selle sõna, mis nad on, niuksed, prindid, print, graafika, jah, graafikat ja printerid ja neid mul oli neli tükki ja üks oli kivisilda, siis teised vaated Tartus ja neid ma tassisin Berliinis aset, aga nüüd ma tassisin kuni Austraalias ja siis ma lasin nad ilusti panna raamidesse ja need on mul ilus toas. Kui tubli päevikupidaja solid, kas jäid ka vahele mõned päevad? Ja väga harva, kui ma mõned päevad ma kirjutasin nagu tagantjärele, võib-olla kaks päeva ja siis ma ütlesin ahele, tegin seda või midagi. Ma hakkasin 12 aastasena pihta. Kui ma olin 12 aastat vana, 12 aastat olin vana, kui see oli justkui kole küüditamine. Esimese aste, mu sõbrannad, kooliõde küüditati vanematega Elvas ära, tema nimi on Lea org. Ja ma olin nii õnnetu selle üle, et ma pidin kuskile oma tundeid väljendama ja ma hakkasin siis seda päevikut pihta. Kui tema küüditati ära oma vanemate ja no ja siis hiljem muidugi lisasin juurde, aga ma kirjutasin Šveitsis ka veel, ma usun, et ma lõpetasin midagi 48 aastat, 48, kui nii-öelda noor tüdruk, aga väljas käima. Ka see, et ilmselt koolis käima sul mingi saksa keel oli olemas ja missugused olid sinu nisukesed, järgmised valikud või teelahkme, et kas hakkasid mingit ametit õppima, läksid sa tööle? Ja seal oli, eks probleem, mina olin välismaalane ja Šveitsi nemad olid väga karged, nemad ei andnud ühelegi välismaale Kallasel ühtegi kohta õppimiseks, sellepärast minu et minu kasuisa, noh, temal oli see juustutööstus Eestis ja, aga kui me saime Šveitsi, meil ei olnud ju mingisugust raha ega midagi ja lähevad. Ja minu kasuisa kahjuks kahjuks ei andnud mulle abi, et ma oleks saanud ülikooli minna ja edasi õppida ja see oli väga kurb minule hiljem üks eluks, aga no ja siis ma tahtsin kuskil töötada ja mõtlesin, nad ei andnud mulle lubama, tahtsin siis hambaarsti Assistaks minna või midagi ja et ma olin välismaale, nad ei andnud mulle loba, pärast oli kõik teistmoodi, aga tollel ajal. Ja siis ma sain ainult minna ise õppida, natuke juura, aga ma pidin minema sinna mingi koha võtma, kus ma pidin natuke majapidamises tegema. Ja nii, et ma siis läksin ühe fotograafi äri juurde ja osi sõin pool aega olin äris ja pool aega oli see tingimus, et ma pidin aitama ka majaperenaist ja nii ja see, see oli siis ja see oli üks, aga lohe oma lohutuseks ma siis hakkasin laulma, seal ei saanud sant Galleni oli see linn Väike-Šveitsi linnakene idas. Seal oli läikiv tehas, aitäh, ja nemad tõid igasuguseid kaasaegsed opereti siia ja nii, ja ma läksin siis oma lahutaks sinna ooperikooris. Mind võeti vastu ja, ja siis ma tegin seda Ta kaasa õhtuti ja mul oli selles uskumatu hea mees, Ma armastan kunsti nii väga ja see oli väga, see, need olid ilusad ilusad kaks aastat, nii et see oli mul lohutus. Et nagu balansseeris ära, et see, mis, mis ma tahtsin teha, ülikooli, minna ma ei saa, no siis ma siis ma olin selles kunstielus ja mis oli väga kena. Mis oli järgmine etapp, järgmine niisugune muutus sinu elus. Kohtasin oma abikaasa kes oli šveitslane, kössis Šveitsis tulevast abikaasat, jah, tulema ja tulevast abikaasat ja siis me abiellusime aasta 50 ja siis meil poeg sündis 52 mat. Ta nimi täitsa eesti, andsin oma abikaasal loaga ja siis töötasime siis seal, minu abikaasa oli töötanud temani õieti kellassepp ja tema töötas ühes suures vabrikus kui üks rajooni juhataja seal. Ja siis me otsustasime, et Lähme natuke vaatama maailma, enne kui poeg liiga suureks saab ja nii edasi. Ja 57. aastal otsustasime, et lähme Austraaliasse, et see on kõige kaugemaid, siis lähme pärast kannatas, vahepeal oli ta ka tagasi, nüüd täielikult minu vanemad, ema ja kasuisa, mu kasuisal ei meeldinud Šveits k. Tema ütles, et inimesed ja nagu mina tundsin ka, et nad on. Nad ei ole mitte lahtised, nad on kinnised ja nad raha järele ja mitte raha ära, mitte halvas mõttes, aga iga asi oli lihtsalt nii kinni. Meile ei meeldinud külma, see on see õige sõna ja külmad olid. Ja kui ma isegi Šveitsis tagasi tulles Šveitsis aine alul ja, ja ma olin, ma sain just vaevalt kuus Eskmas Šveitsis. Nad ütlesid mulle kohe, minge tagasi, kus te olete tulnud, nad hüppasid mulle nii peale siis mina ei olnud šveitslanna Ma olin eestlane. No ja siis ma ei olnud õnnelik Šveitsis ja nii minu mees ütles kah, et lähme, lähme kuskile. Minu kasuisa ja ema olid ka Kanadas edasi läinud. Ja siis me 57 olime Austraalias ja sinna me jäime ja seal me tegime oma äri lahti. Minu mees oli ju kellassepp ja sellepärast tegime väikse kellaäri lahti ja ilm läks natuke suuremaks, siis olime nikud. Kullaasjad ja kellad ja peamiselt kellad, kellad need olid, meie see oli, tegime oma äri seal sisse, pidasime oma äri ja ja ma kahjuks kaotasin oma mehe 25 aastat tagasi juba ära. Aga ma pidasin äri selles suhtes edasi, ma importeerisime, impoteerisime Kelly pimedatele Šveitsist, jah, Šveitsis. No see asi nõuab lähemat selgitust ja lahtirääkimist mida siis tähendab üks kell pimedatele ja kuidas te selle töö peale sattusite või selle valiku? Kui peale ja see oli nii, et kui me see äri oli, siis Melbourne'is, kus, kuhu me läksime Melboni siis Šveitsi konsulaat helistas ühel päeval meile ja ütles, et, et noh, et te olete kelladega nii tuntud ja teatekellad, et seal on Pimedate instituut. Neid kutsutakse pimedate ühingud igas linnas on üks suur, mis nad kutsuvad Roya Royal Australian, et kuninglik Austraaliasse pimedate ühing ja neid oli igas linnas Melbon Sydney olid need kõige suuremad ja nemad tahtsid Kelly pimedatele ja see oli muidugi aastal 61 või kaks, kus ei olnud mitte nii nagu praegu turg, nii lahtine ja siis me hakkasime neid tempoteerimano sisse tooma. Šveitsi, kelle siis müüsime nendele Pimedate ühingutele ja see oli siis meile pool oma ärisissetulekust, seda ma pärast oma abikaasa surma tegeleda, sest ma olin terve eluaeg nende kelladega ühenduslikuma abielus ja mitte ainult teda, ma abiellusin keldriga. Samal ajal Šveitsi Šveitsi kellad ja me midagi mude impotent Šveitsi, kellega me importöörid, tõime sisse ka teisi kelli, nii et me müüsime ka testis Šveitsi keelega ainult Šveitsi, kellel me jäime selles suhtes truuks, et ega neil on ikka väga hea kvaliteet. Muidugi hiljem muutus täielikult, jaapanlased tulid, teine asi, aga nende pimedate Kelly Meidma müüsin kuni kolm aastat tagasi. Sest et ma sain kõik Sakkasidega, ma kõik need kellad, mis tulid Šveitsis, ma läksin, tõin nad ise ära ja tollist ja ja noh, lihtsalt see oli üks niisugune kena äri, mis sai ise teha. Ja mul oli üks kellassepp hiljem kogu aeg kumu, kaotasin oma mehe, kes parandas neid kelli kui Apedi garantii andma ja siis nii ma tegin seda kogu aeg. Kuidas näeb välja üks 10.-te kell, see ülemine osa, kus, Ja see on käekell, aga neid on kah taskukelli palju, taskukell on ka pimedatele ja need on käekellad, nad tulevad, kaskamber, ühtlasid, kasvanud kuld või, või, või hõbe hõbetatud Vaino Steineri stiil. Ja siis, kui sa lükkad seal kus kella üles keerad seda nuppu ja siis, kui sa seda lükkad sisse kõvasti, siis tuleb ülemine osa lahti. Ja siis pime läheb oma sõrmedega, neil on väga tundlik nahk, siin nemad läheb ja siis seal on nii, et kell 12 on kaks seda ja see on teistmoodi, siis ta tunneb nende punktide järele, mis kell on, nii on, ja siis, kui on valmis, siis ta lükkab selle raami koos klaasiga tagasi ja siis. Kas see kell oli siis suurem kui tavaline kell? Ja natuke suurem, aga mitte liiga palju suurem naistekellad olid ümmargused, ümmargused, suuremad ja meestel olid meister oli umbes sama suur nagu meistrikeelega naistekellad, natuke suuremad rohkem ruumi, nad said sõrmega seda lugeda pärast nad tegid ka neljakandilisi asuna pimedad, isegi kui nad ise ei näinud, aga tahtsid natuke teistmoodi, tahtsid niukseid, ilusaid neljakandelisi ja teised ilusamad vormid kah kellade, noh nad lihtsalt tahtsid, et teised sõbradetud ohtul kena, kel käsi, kuigi nad ise ei näinud. 42 aastat ma tegin pimedate kelladega. Kas need kellad olid natuke kallimad ka kui tavaliselt? Jah, olid küll natuke, aga mitte palju, ainult et ma ütlen üks üks kolmandik, mitte rohkem alul riik andis tusk nendes 20 aastat, kui me hakkasime pihta, aga pärast võttis riik toetuse ära, aga riik andis igale kellale midagi 20 protsenti vähem. Nii et inimesed said 20 protsenti odavamad. Aga hiljem on muidugi nagu igal pool võeti igat asja. Maimu Vihter, kas sina olid oma perekonnaga tähendab koos oma mehega seal ainukene niisuguste pimedate kellade importi Austraalias või oli sul ka konkurente? Ei, ma Me olime ainukesed ainukesed, kes Šveitsis sõid need sisse. Soridele soodus jah, oli küll, jah, oli küll. Ja ma pean ütlema, et keegi teine tuli hiljem, aga et me olime esimesed, siis nad tellisid, kui need isegi teegi teenima. Ükskord ütles, et oh, keegi pakkus meile nii ja nii ja me võtsime 10 tükki proovimiseks jääte keegi. Aga meie olime, noh, need on, kes olid esimesed väga head. Abstraalne tahab ühte väga head Service tähendab, et keegi kestal, et osasid saab Gerlise parandada ja see on kõige tähtsam. Ja sellepärast nad jäid väga truuks meile ja ma pean ütlema, ja kuigi nad kuskilt mujalt võib-olla hiljem ostsid natuke juurde, aga me olime need. Nii et oli väga hea läbisaamine Nende instituutides ikka, nad olid nii, nagu oleks vanad vanad tuttavad, kõik läksid sinna väga-väga hea läbisaamine äri suhtes väga hea. Ma kujutan ette, et te püüdsite oma firma mainet hoida kõrgel te teadsite, et kui te oma reputatsiooni alla lasete, siis see mõjub kohati ja teie käibele. Ahjaa, ei noh, seda sobib nagunii, me andsime väga head Service iga kord, kui midagi oli, siis otsekohe tellisin otsekohe kõik need osad ära Šveitsis ja nad kõik said. Ja kui mõni pidu ootama, vahel üks, neli-viis nädalat või isegi kuus kuni Šveitsis tuli üks osa, nad said täielikult aru. Šveitsi kelladel oli hea reputatsioon, vanal ajal nad olid, eks ole, siis sel ajal, kui olid veel vedruga Jajah, oli jah ja see oligi ja, ja kahjuks šveitslased ei teinud. Nad kutsuvad rääkimis kellatookin, otsis, kutsuvad need kellad, kus pressid ja siis kell räägib ja šveitslased ei teinud, kahjuks kahjuks ei teinud, jaapanlased tegid aga mites veetsed. Mina mõtlesin ka, et teil ei ole mõtet Jaapanis tuua, kui nad tahtsid, jaapanlased tahtsid uskumatu suure kvantiteeti, kohe ostad, maksad kõik kinni ja ostad ja siis ootad siis ise, kui palju sa ära müüd. Kuna šveitslased on nii, et hea küll sul on, ütleme 40 kella tarvis 50 kella tarvis hotellid ja siis tellid jälle, eks ole, Sa ei pea nii palju omakapitali matma maha, kus sa ei tea, kuna sa kätte saad täpselt. Ja mina enam sellesse lähen, ma mõtlesin. Ah et mina olin rahul sellega, mis ma teenisin, äri on suur, aga hääli oli kena, rahulik äri. Kas Šveitsi kellade renomee või, või niisugune noh, niisugune Nende kuulsus on ka natukene nüüd kustunud jaapanipärast. Jah, nad kannatasid küll nad on nende ter vindus ei, kannatas jaapanipärast neil tuli see kvartskell ja, ja kõik ja nad nad on kannatanud. Aga kas on ka nii, et, et kõige kallimad elegantsemat kellad tulevad ikka Šveitsist või tulevad nad Jaapanist? Kus ikka Šveitsis ja nüüd on juba tagasi läinud, et nad teevad Kelly jälle mis ei ole mitte patareidega nagu kvarts ei ole mitte patareidega, mida, keerad jälle ülesse, mis on 18 kraadi kulda ja kõik need, kes tahavad raha välja anda, need tahavad midagi erilist ja mitte mis iga teine kannab. Nii et šveitsi kellatööstus sai jälle jalad alla, niimoodi. Ja noh, on need teatud firmad, aga need harilikud firmad on kannatanud väga ja ma olen seda kuulnud ja. Jaapani kellasid pimedatele, need hakati siis suuresti sisse tooma ja kas nad hakkasid turgu teie käest ära võtma? Jah, teatud mõttes küll ja ma võin ütelda üks neljandik vähemalt üks neljandik läks nende kellade dokingud. Jah, ma tahan rahulikku elu elada ja äri teha normaalselt ja läbi saada inimestega, kellele ma müün, sest mul oli hea, mul oli ainult viis instituudi igas linnas üks ja mul oli isiklik läbi käimine, mitte et sa müüd, müüd müüdma kellegile harilikule inimesele müünud ainult kui keegi tahtis, kui sõber, kelle, kelle perekonnas aga müüsin ainult nendel ühingutele ja läbisaamine küll kõik läksid sinna piimatoodete ühingutesse ja. Kus sa seal elasid, ma tean, et praegu elad sa linnast väljas, sul on seal väike kahehektariline maatükk, kus sa siis elast? Alu elasime Melbourne'is ja siis umbes 34 aastat tagasi ja 34 aastat juba kolisime maale ja see on 220 kilomeetrit Melbonis. Ja seal ma siis olen viimane 34 aastat elanud, eri oli sul, eks ole, Melbourne eiei ütlesin, nimetan faksiga, tollel ajal läks, et me sain kõiki tellide otsekohe, see oli ju minutiga, oli saks Šveitsis ja minutiga tuli tagasi, et kõik asjad nii et ei olnud probleemi ja ja mina sain saata kaugematele linnadele, ma lihtsalt tegin pakett. Melbourne'i, ma läksin ise kah, kui ma läksin Melbourne iga kahe nädala pärast, umbes 220 kilomeetrit, ma viisin need kellad sinna instituutide, ma tegin lihtsalt palju pakke, saatsin see oligi kõik, kellad on väike pakk kellasid on? Täpselt nii, ongi. Mis selles sinu farmis, kus on kaks hektarit maad, mis seal on praegu ja mis seal oli varem? Ei noh, ikka sama, aga mul oli kord ees ja eesel oli ainult sellepärast, hein kasvas liiga palju, hein oli, siis tegime aia vahele ja ostsime väikse viie kuuse eesli ja tema oli oivaline tema siis rohtu ja oli nagu nagu perekonnaliige peaaegu nii nagu sul koer on samuti väga-väga armas. Aga kaks aastat tagasi ta suri, vanadusse taris 32. Sa oled vana ja siis muidugi nüüd võtsin selle aia maha ja nüüd on lihtsalt vaba maa ja see on kõike, peab palju heina lõikama, kui heina ei lõika, siis tulevad ussid, ongi nii ja meie ussid on kõik mürgilised, meil ei ole ühtegi kussimisi, oli minu muljed, on väga halvad ja mõned aga igatahes varsti tuli pead otsekohe minema. See asi otsekohe ja sellepärast peab hein olema väga lõigatud, siis sa näed vähemalt, kus Usson ema kunagi täitsa paljajalu ei lähe, alati panen kingad jalga. Ja mingit eriliselt linnud on surmaaja kuka, Paaradia Rossellad ja need on rosellad on väga ilusad, need sinised ja punased ja rohelised ja kollased ja ja koka paradon, need, millel on väga kõva nokia, need isegi võtavad väikseid ussikesi ja need on mul nagu nad lendavad igal poolega. Aias tulevad mulle kohe nagu käevarre peale nad tahavad liha süüa. Ja siis nad neid on kaheksa tükki. Nad mul lendavad igal pool ringi, aga droon, poolkodustatud täpp see aga õige sõna pool kodused ootavad hommiku ja hüüavad, neil on nisuke. See kõvahäälne teevad ikka käega kõvasti. Siis nad hüüavad need, need on nagu kodused linnukesed. Mina ei tahaks kunagiste linnukes puuris, ma. Linnukesed saavad aru, et sa neid armastad ja nad tulevad su juurde nagunii. Anna neile ainult natuke aega. See on kõik. Kuidas möödub sinu päev selles sinu kodus selles farmis, on sul mingisugune kindel päevakava? Ei noh, nagu ma ütlesin hommikul, vanasti, kui mul oli veel eesel, tõusin üles, esimene asi oli eestlase, mine tema, hüüdis juba, tahtis siia. Siis mu koer ja siis võtan, söön ise natuke ja siis lähen aeda ja teen asju on, kas ta on, kas ta on, sest meil on kole, kui noh, talveaeg on teistmoodi suvel koledad, kuumad ilmad nagu mineva aasta lihtsalt kole põlemine oli neli päev laeva neli, 42 ja 46 vahel, see oli midagi hirmust. See on nii kuivetul, see krõbiseb need lehed, need väiksed heinad, mis on veel järele jäänud, krõbisevad jala nagu paberid ja see on kole, siis kastajate suvel aeda nii vara hommikul kui sa saad, sellepärast on nii, nii kole kuum. Ja siis, kui mul äri oli, siis ma läksin, siis tegin oma hommikuse töö väljas ära ja siis tegin oma äritöö. Ja, ja siis nii läks siis see päev ja siis lähen päev nagu läks natuke pärast kastan jälle õhtuti, siis mul on midagi. Oh taevas, mul on midagi 200 puud ja põõsast. Need tahavad kastmiskõik ja see on suur töö. Ma olen seal tõesti kõvat tööd teinud, aga ma tahtsin rohelist ümber maja, lihtsalt mitte, et nagu Austraalias on kõik ära kuivanud. Paljud inimesed ei tee üldse aega, sellepärast et see on suur töö, selle kastmise töö on kole ja siukest nagunii kuum on liiga kuiv, kuiv ja kui me meil, kus mina olen, on nii, kui minu taga hakkavad Austraaliani toeka Liptuse metsad pihta, mitte mitte kaugelt, ainult üks pool kilomeeter. Nii et hakkab kohe niisugune metsad ja siis tulevad mäed ja nii et mina olen kohe mägede all ja siis on muidugi see järv kunstlik joru. Jah, jah, ja siis kunstnik jäävad ja saavad, need taluinimesed saavad sealt vett, sest muidu ei kasvaks mitte midagi. Kanaalidki tehtud, igale poole taluinimesed saavad sealt vetesse juuksed ja mina sa oma aiale ega sealt vett, aga mul endal on veetangid ja need on, mis nagu 10000 gallonit on 40000 liited ja vesi tuleb katusepead, nii et siis hoian vett kokku kogu aeg kõvasti. Iga liiter vett hoitakse kokku kõvasti. Ei tea, kuna järgmine kord sajab. Kuulake, eestlased, vesi on väärtus ja võib-olla mõne aastakümne pärast ka meil. Jah, me vesi on suur väärtus, Melbourne'is on juba nii nii halb, et enne, kui ma ära tulin, olevat ainult 22 protsenti tammides nadid enam, mis teha nüüd hakkavad, mõtlevad, võtavad vett, nüüd merest hakkavad seda soolavett ja neil on tõesti halb. Püüan. Laviini Elumba. Eve 44-ni on vaata. Keeleladu. Leer. Ei. Ta ei näe. Ja. Ja. Elan rada, lokka. Loonud. Ja Ida-Virumaal Avinurka. Nüüd sinu tegevuse üks tahk, sa oled laulnud pikki-pikki aastaid Melbourne'i Eesti naiskooris Kasoni. Jah, on küll, 18 aastat, vaatasin, et äri ja samal päeval lääde iga teisipäeval oli meil proov ja iga kahe nädala pärast käisin laulma laulu proovilja vahel muidugi äriga ei olnudki teisipäev ja siis ma sõitsin ekstra lauluproovile, 220 kilomeetrit jäin alati üliöösest. Proov oli õhtul ja ma ei saanud enam hilja koju sõita, see ma meeleldi mitte öösel ei sõida. Ja jah, seda 18 aastat tegin jah, ja olles selle peale uhke. Jah, ja ma kandsin oma kadunud emakese riideid, ilusaid rahvariideid ja mul oli nii nii hea meel oma emakese mälestuseks tema riideid kandsid, olime andeks, sama, sama kehaehitusega, väiksemad ja, ja kaunis saledad nii-öelda, ja kui ma mõnikord ei saanud minna, siis mu sõbranna panisele käipi peale nagu täitmisse. Lindistus lindistas, lindistas selle ära ja saatis mulle postiga, et ma saaksin kodus õppida, see oligi, mis mina ka tegin, kui ma läksin iga kahe nädala pärast lindistasin ja siis õppisin neid sõnuses mere, me laulsime peas alul ainult see viimane kuus, kuus-seitse aastat oleme laulnud nuutraamat loodis ja, aga muidu pidime kõik sõnad tehase õpime. See oli võimatut, kui ma elan iga kahe nädala pärast käin üks tund, et ja siis ma siis kodus harjutasin ja see oli väga hea. Ma sain siis omaette õppida, kui palju teid seal oli? Meid oli 24 alul, aga nüüd on jäänud ainult 12 inimest on ja meeskoor ka, justkui ma tulin nimetada. Meeskur lõpetas oma tegevuse. Ma usun, et kaks aastat tagasi pikk tee nüüd mul ei ole äri, mul on ainult üks põhjus minna. See on lauluproovile 220 kilomeetrit Tartust Tallinna, eks ole, tükk maad rohkem ja tagasi ka ja tagasi ka, muidugi see on ainult üks tee ja, ja nii, et eks, eks vaatame, kuidas. Aga kuidas seal Melbourne'is Eesti niisugune seltsielu ja ühiskondlik elu praegu on? Jah, on väga tagasitõmbunud, kõik on läinud täitsa teisiti, vanasti oli imeliga peale, miks oled kooli ikka pidujad, tants ja nüüd enam minema aastast peale enam, miks tantsuorkestrid ega midagi oleme ikka tantsuansambli doga, midagi, keegi enam ei tantsi, sepsise vanemaks, nüüd loodame, noortel, aga noorematel kahjuks ei ole neid nii palju, ka nemad teevad üks kord aastas ühe peo. Noored eestlased, kes on, ütleme noored ütleme, need viiekümnelised ja need nooremad, kes tulevad Eestist ja mõned teised käega, just need, mis Eestis tulevad ka juure. Üks kord aastas on see pidu, mis nemad teevad nii omaette, täitsa noorte pidu, vanemate ütles, et ah, see muusika on liiga kõva, me sinna ei lähe, eks ole. Aga ma pean ütlema, et kui meil iga kahe aasta pärast on neid peod seal Austraalias üks kord, meil on üks ükskord Sydneysse Adelaide is, no siis tuleb suuremad grupid kokku ja siis on inimesi nimetatud siis Austraalia Eesti päevadeks või kuidas jah, jah, täpselt. Jah, Austraalia eesti päeva. See on siis umbes sama, nagu on Põhja-Ameerika lääneranniku. Aktiivsed ja alati mul on nii kahju, et ma ei saa külalisi Eestis, kes tulevad esinema, et ma ei saa neile öömaja anda ja ma elan liiga kaugel, muidu ma nii meeleldi oleks maja andnud. Nendele realistriks tulevad Eestist meid esinema. Kas sulle tundub, et nüüd need noored eestlased, kes siit praegu on läinud Austraaliasse et nad vanade kasti ei suhtle, ei kontakteeru, kas on seda asja tunda või ei ole ja natuke on ja natuke on küll. Lähme nüüd tagasi sinu koju, sinnamaale me kuulsime, et Sharon kunstlik veehoidla selleks, et talumehed vett saaksid vees tuleb maksta. Vesi on kallis. Aga need kurikuulsad metsatulekahjud. Kui kaugele nad sinu majast jäid? See oli väga halb, kaks aastat tagasi oli väga halb, oli kohe nagu ülesele päise Sõrve kohe teisel pool ja see tuli nii kiirelt, nii kindlalt hakkas tulema, et nad ei saanud midagi teha, proovisid talle piiri pannud, aga ei saanud, ja kui tuul ei oleks keeranud jälle tagasi seda tuld, siis oleks läinud ümber järve ja minu koht oleks ka siis põlenud ja mul on selles suhtes halb, kus ma elan, et mul hääl tuleb, tee sisse, aga ei ole, ei käi, ei ole läbikäidav tee, mul on kohe lõpptee ja meil on, öeldi, et siis see, kui see kaks aastat tagasi tuli, oli ta ainuke asi, mis võiksime saada minna, järve järv oli siis juba noh, alla läinud ja ta võib-olla või et me peame lihtsalt järve minema ja seal ootama. Tekkidega. Vette ja see väga märg tekk, tõmbad üle pea seda suitsu ja seda vingu ei hinga, siis ei ole, mitte et sa ei põle, aga kõik. Ja viimi ja nüüd, aga õnneks meie õnn oli, et mineval aastal, kui need koledad tulekahjud olid. Et noh, sellel aastal, et siis Meie juurde ei tundu, oli 70 kilomeetrit eemal üks tulija, teine, kust need inimesed nii koledalt ära põlesid, see oli teisel pool Melboni. Aga see ja kah see, kus 70 kinome teemas ja said midagi 24 inimest surma ja õnneks see tund, kuni meieni tuli kah jälle tuul. Aga mis tuli, oli kõik see musttuh, paks must tuhk, midagi sentimeetrit tuli igale poole, terve maja katus, kõik, kõik oli täis ja kõik need kuivanud ära põlenud lehed, kõik olid igal pool, need kujutajate 70 kilomeetrit tuul kõiks meie juurde juba see oli, see oli kole, see oli kole. Nii et kui see kuum periood peale hakkab ja tulekahjude aeg, siis on sul pidev mure oma kodu pärast ja ka enda pärast. Jah, täpselt nii on ja ma elan üksinda ja see on natuke mure ja ma ei lähe mitte nooremaks. See on mure, iga hommiku kuma, kui on suvi ja ma lähen välja, tunnen juba kell kaheksa on juba 25 kraadi, kell üheksa on juba 30 midagi, mõtlen harmas aeg ja ma saaks ainult, mul on lohvid Küo veega ühendada ka, mis ma saaksin natuke saaksin kastaga, ma peaksin ära minema. Nad ütlevad ju, et kui on nii halb, et kui sa ikka saad, siis mine, mine, sõida välja, mine ära lase, lase põleda oma koduhakkamine ära just peale selle koleda tulekahju, mis meil oli, kus inimesed nii põlesid seal hirmus ja nad läksid kah, mõtlesid kahed asi ei ole nii hull, nad saavad oma kodu hoida veel, sa nii paljud jäid sisse, sellepärast, nii ilus ja kena, see maa on omamoodi ilus. Aga see tulekahjude asi on igal aastal seal, nüüd sihuke närvipinge, kui sa elad maal, linnas on okei. Maimu Vihtersaared jälle nüüd koju Austraaliasse tagasi minema, sest praegu ei ole õnneks kõige halvem aeg, veel. Soovime siis sulle tervist, soovime, et sinu maja ikka püsikesetzi tuli sinuni jõuaks ja et seal terve oleksid ja varsti jälle tagasi tuleksid. Mina olen Martin Viirand küsija rollis nagunii varemgi, mõnigi kord.