Ehkki Erastamisagentuur alustas eile Eesti raudtee erastamiskonkursile paremuselt teise pakkumise teinud BRS-iga kõnelusi, on kogu protsessil hapu maik juures. Asi on muutunud farsiks ja riigi maine täis tehtud. Lootusetult hilja on ka president avaldanud oma eitavat suhtumist. Tegelikult tuleks kogu protsess läbikukkunuks kuulutada ning aeg maha võtta. Ta kodanikuna ei saa aru, miks on vaja üle pea kiirustada. Riik on halb peremees ja meie terastide seis pole kiita. Samas seisus on aga raudteed Ungaris ja Tšehhis, Poolas kogu Ida-Euroopas. Seal ei kiirustata meist sadu koordi majanduslik kult jõukam Saksamaa ägab sadade miljardite markade koorma all, et renoveerida omaaegse Saksa DV raudteevõrku. Samas on Deutsche paanis riik see suure osalusega, nii täielikust erakapitalist ei saa sealgi rääkida. Riik on valitsuskabineti läbi kinnitanud, et lähiaastatel Eesti Posti ja Tallinna sadamaid erastada. Viimane toob suurt omaniku turu, samas kui raudtee erastatakse, kus on ikkagi garantii, et tuumikinvestor lähiaastatel miljardit rekonstrueerimisele kulutab? Transiidivood on hetkelise, kui Venemaa ehitab Peterburi külje all valmis võimsa süvasadama muutub idatransiidigeograafia. Küsisin teede- ja sideminister Toivo Jürgenson-ilt, miks ikkagi on vaja üle pea kiirustades erastada Eesti raudtee? Ja loomulikult, Eesti raudtee on praegu balti raudteedest kõige efektiivsemalt toimiv, ta teenib kasumit, kuigi mitte väga suurt. Riik saab dividendidena seitse, kaheksa miljonit, sealt võib-olla 10 miljonit aastas ka riigieelarvesse. Ikkagi eesmärk on see, et Eesti raudtee efektiivsus ja konkurentsivõime kasvaks ka tulevikus ja selleks tuleb luua eeldused. Aga erastamine ei tohi toimuda eesmärgina omaette. Sellepärast riik ongi kehtestanud väga ranged erastamise tingimused nendes tingimuste üle ka väga keerulise mehhanismi järelevalve osas. Ja sellepärast on minu arust nüüd liialdus seda väita, et Eesti raudtee erastamine on lõppenud, et mingisuguse fiaskoga Eesti raudtee erastamine käib. Pakkuja, kes alustas läbirääkimisi, ei suutnud neid tingimusi täita, mis riigi poolt olid ette antud ja kohustused, mis ta iseendale võttis paremuselt teisega, kellega, mis praegu käivad, on kohustatud neist tingimustest kinni pidama. Kui ta neid ei täida, siis me ei saa temaga lepingut sõlmida, nii et ikkagi eesmärk on efektiivsusega konkurentsivõime tõstmine ja kui vaadata nüüd seda riigipoolset järelevalveta ja finantsmajanduslikku skeemi, riik on otsustanud raudteealuse maa jätta riigi omandusse hoonestusõiguse mehhanismi kaudu ja hoonestusõiguse tasuna ainuüksi hakkab riik saama regulaarselt seitse-kaheksa, võib-olla rohkem kuni 10 miljonit krooni aastas. Kui me vaatame Eesti raudtee investeeringute vajadusi lähiajal, need on ikkagi suurusjärgus viis, kuus, seitse miljardit krooni aastas, ei ole võimalik ilma niisugusse, strateegilisse plaanita strateegilise investorit nagu pikaajalisi plaane niisugusse investeeringute tegemiseks teha. Ta on siidriturg, on nii nagu kõik muud turud, nad tõusevad ja langevad tõusu faasani pannud viimased paar aastat. Languse faas kindlasti kaasneb ka alati tõusu järel. Riigil ei ole mõtet neid riske enda kanda võtta. Üks on majanduslik puhul, aga ma puudutaksin võib-olla ka riigikaitselisi julgeolek, Kuu aspekte, kui peaks tekkima näiteks poliitilise situatsiooni halvenemine ka riigile strateegiliselt tähtsad on postraudteetelegraaf sõjaolukorras. Kui raudtee on erastatud, siis vaenlasel ei ole mingi probleem mingeid väga paksu dollari pakiga nii-öelda ära osta. Kata raudteed nii-öelda oma eesmärkidel. Kui keegi on võtnud nõuks eesti vallutada, siis kasutatakse nii keerulist skeemi, et hakatakse midagi nagu kokku ostma, siis kasutatakse ikka kuldse hulka ühesemaid variante. Sõjaolukorras on riigil õigus kehtestada erirežiimi, sealhulgas ka raudteede üle. Need teemad on meil kaitseministeeriumiga läbi arutatud. Erastamisläbirääkimised nüüd käivad, me teame, et palju probleeme on põhjustanud ka kipp. Kas nüüd järgmist nii-öelda pakkujate osas tausta raha päritolu kontrollitakse? Kontrolliti ka kõigi kolme pakkuja osas, kes konkursil osalesid, sealhulgas ka selle osas, kes nüüd teisena läbirääkimistele tuleb ja ka see ameeriklaste pakkumine, mis kuulutati esikohal olevaks, kes kutsuti läbirääkimistele, nende tausta, neid moodustavad kolm firmat, olid ka taustauuringut tehtud ja ma ütleksin, et need olid väga põhjalikud olid kaasatud nende uuringute tegemisse erinevad Eesti riiklikud struktuurid. Ja nüüd see, millest on nüüd räägitud, et ameeriklaste pakkujate kõrval oli üks persoon, kes osutus tagaotsitavaks, siis küsimus on loomulikult selles, et see persoon ei olnud seotud ei ametliku esindajana ega ka omanik struktuuris. Nii et taustauuringut tehti nende kohta, kes olid, olid üles antud, see niisugusse isiku olemasolu meie kompetentsed organid tähele pannud, see oli muidugi nende organite mõnes mõttes töö praak, aga teiselt poolt on ka väga raske ette kujutada, et kõiki, ka näiteks Ameerika kodanikke, kes Eestisse tulevad, teid hakata nüüd jälgima ja fakt on see, et niisuguse persooni lähedal seismine rail Estonia esindajatele kindlasti heidab väga sügavate tõsist varju sellele pakkujale. Ja ma veel kord kordan, et neid taustauuringuid on kogu aeg tehtud ja tehakse ka edaspidi ja mitte ainult võitja suhtes, vaid kõige kolme suhtes. Mina ei oska seda kommenteerida, jään siin kommentaari võlgu praegu, fakt on see, et peetakse läbirääkimisi veeerressiga. Teoreetilised võimalused kindlasti olemas, aga oma praktikas küll siin mingitest tervis, edasiarendusi pärast neid sündmusi, mis toimunud on. Eesti raudtee erastamine ei ole lõppenud, Eesti raudtee erastamisprotsess käima. Raudtee erastamisega tegeleb erastamisagentuur siin, anna teedeministeerium sellega seotud. Aga mida arvata Tallinna linnapea Jüri Mõisakäikudest? Seda ma ei oska kommenteerida, ta ei esindanud seal ei ideede, siseministeeriumi ja erastamisagentuuri ega ka Eesti riiki. Niisugune oli raudtee erastamise kohta teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni arvamus jääb üle oodata, mida ütleb oma käikudest Londonisse suusapuhkuselt naasev Tallinna linnapea Jüri Mõis.