Kuulete viimast saadet sarjast mentorid, mis valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga Eduko. Keset lärmakad ja tormilevat kesklinna on üks väike oaas, kus valitseb vaim, riiulitäied, raamatuid ja äraarvamatu hulk soojust ümbritsevat sisenejat koos kuuma kohvi ja omaküpsetatud pirukatega mõistagi. Ehkki sammas võib tunnustatud pedagoogi Eha hiiet kuulata ka söömata, nagu öeldakse ning ahetada vaikselt omaette, kui fantastiline ta välja näeb. Värske jume ja energiline olek ei reeda kuidagi, et sümpaatse daami professori tiitli ette käib sõna emeriit. Hulgaliselt õppekirjandust nagu nullist kolmeni mõtleja, jutusta emakeele lugenikud ja kõikvõimalikud teaduslikud kogumikud annavad tunnistust väga sisukest elust, millele sekundeeris tegelik töö Tallinna Ülikoolis ja mujal. Eha hiiel käis külas Haldi, Normet-Saarna ja saate peategelase muusikaliseks eelistuseks oli Francis Coya. Head kuulamist. Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Eha Hiie teid peetakse legendaarseks selle poolest, et tõite Eestisse algõpetuse teaduspõhise õpetamisviisi. Kuidas siis õngelegendina elada? Ausalt öelda, ma ise ei tunne seda, et ma legend olen, seda esimest korda lugesin sellest mentorite kavast, kus ma sain teada, et olen legendaarne õpetaja, aga eks ta tõsi vist on, et need üliõpilased, kes minu ajal on õppinud, need mind suuresti mäletavad ja ma usun, et väga paljud ka lausa võib-olla, et armastavad, kui ma kokku saan oma endiste tudengitega. No viimati nägin õpetajakoolituse 90. aastapäeva konverentsil oma õpilast Urve Krause, et kes on lõpetanud 77. aastal ja tundsin kohe suurt südamlikkust ja, ja niimoodi ka väga paljude teistega, nii et et ma ei tea, kui palju ma legend olen, aga, aga noh, on niimoodi hoitud, üliõpilaste poolt olen ma küll. Vaataks pisut ajas tagasi, et kuidas siis algõpetus, kui selline meil kuus 70 aastat tagasi üldse edenema hakkas. Kui rääkida algõpetuse edendamisest ja nendest uutest suundadest, mis algõpetusest käivitati, siis tuleb meeles pidada kindlasti Johannes Käisi kes kolmekümnendatel ja 40.-te aastate alguses tegi ikka ka palju algõpetuse edendamiseks. Küll aga oli tõsi see, et sel ajal ei olnud olemas kõrgharidusega klassiõpetaja koolitajaid on kõrgharidusega. Algklassiõpetajate koolitamine algas tõepoolest Tallinna pedagoogilises instituudis 1957. aastal, kui võeti vastu esimene lend tulevasi õpetajaid ja 1958. 59. aastal. Kui tekkisid nõndanimetatud liitteri alad ja suur vajadus maha õpetajatel ja maakoolides ka teiste erialade jaoks, siis ühendati algõpetusega kõik erialad kaasa tabatud ka füüsika ja matemaatika ja kehaline kasvatus ja nii edasi, nii et olid sellised erialad nagu algõpetus, eesti keel, algõpetuse, matemaatika, algõpetuse, tööõpetuse algõpetus ja füüsik ka algõpetus ja tööõpetus. Ja see niisugune praktika kestis kuni 61. aastani, kui algõpetus sai jälle oma jalad alla niimoodi iseseisvalt. Aga kogu see aeg ei olnud tegelikult profineerivad kateedrit ega inimesi, kes oleksid sisuliselt selle algõpetuse eest hoolt kandnud. Selle siis tegutses. Ta tegutses niimoodi, et ainukeseks inimeseks, kes selle eest sisuliselt hoolitses, oli teaduskonna dekaan. Need dekaani tulid erinevad, nad ei olnud algõpetuse spetsialistid, Nad olid, mõned olid ühiskonnateaduste õppejõud, mõned olid keha kultuurlased ja tavaliselt oligi niimoodi, et iga kateeder, no näiteks eesti keele kateeder või, või loodusteaduste kateeder, nemad hoolitsesid eeskätt ikkagi oma aine eest ja ta ei omanud, ta ei omanud nagu õiget niisugust autoriteeti ei nendega liidrite hulgas, kes pidid siis oma oma liit erialaga seda algõpetust viljelema ja ta ei olnud populaarne ka sisse astuvat üliõpilaste hulgas. Sellepärast et näiteks sel ajal, kui mina läksin instituuti, oli konkurss algõpetuse erialal 0,5 inimest kohale, ükskõik kes tahtis, võis tulla ja järelkonkursid, ega siis täideti kuidagi kuidagi need kohad. Nii et olukord oli ikka üsna vilets ja kõige hullem oli see, et oli kasutusel seitse erinevat õppeplaani, kus siis igas õppeplaanis oli paisutatud selle põhiõppeaine maht näiteks eesti keele või matemaatika või loodusõpetuse ja tänu sellele oli üliõpilaste koormus nii suur, et ei olnud võimalik. Nende tunni plaani koostades oleks peaaegu et siis olnud 12 kuni 14 tundi päevas ja see selgus mul esimesel päeval pärast aktust, kui õppeosakonna juhataja kutsus mind enda juurde ja ütles, et näete, olukord on niisugune, enne mulle seda ei räägitud, võib-olla, et ma siis poleks ka nõustunud sinna minema. See oli siis juba aastal 1969, kui tema 69 ja tegelikult ei olnud terve instituudi teadustööplaanis mitte ühtegi algõpetuse alast uurimust. Ja kuna ma sel ajal töötasin veel pedagoogika teadusliku uurimise instituudis, siis ma mäletan, et mu esimene sektori juhataja oli väga muresed Reinud sprinti ei taha õppida Haag pitsa õpetuste Reinsbenkuri teatavasti suurt kasvu tubli sportlane ja loomulikult teda ei huvitanud aabitsaõpetus, aga eks see oli ka teiste erialadega niimoodi, vaevalt et füüsikutki seda õppida tahtsid. Ja 1969. Sest nagu öeldud, oligi siis see tähtis aasta, kui see algõpetuse kateeder ehk tänapäevaselt öeldud õppetool lõpuks jalad alla sai. Jah, 1967. aastal ma kaitsesin oma väitekirja ja see oli siis esimene väitekiri, mis käsitles algklassiõpilaste arengut iseseisva töö kaudu. Ja kuna tol ajal oli uue kateedri moodustamise tingimuseks see, et peab olema vähemalt kaks teaduste kandidaat ja üks nendest eriala spetsialist no siis oligi nii, et pärast 60 seitsmendat aastat hakati mind uurimisinstituudist meelitama tungivalt koogilisse instituuti ja üheks niisuguseks põhjuseks, miks ma otsustasin siiski sinna minna, sinna oli see, et me uurimisinstituut korraldasime perioodiliselt väljasõite koolidesse selleks, et vaadata, kuidas meie üsna arvukalt avaldatud trükised leiavad õpetajate hulgas lugemist ja eeskätt kasutamist ja avastasime tihtipeale, et need raamatut seisid kas direktori või õppealajuhataja riiulil. Ja õpetajad tihtipeale ei teadnud nendest midagi. Ja siis tekkiski niisugune mõte, et, et noh, et võib-olla õigem siiski oma oma ideed ja oma tõekspidamisi ellu viia. Tegelikult on see, kui, kui on võimalus tegeleda ikkagi nende noorte inimestega, kes õpetajaks õppivad ja, ja kes võib-olla siis ikkagi paremini neid ideid ka tulevikus ellu viivad, nii et see oli üks olulisi põhjusi, mind ei tahetud uurimisinstituut kuidagi lahti lasta ja lubasin, et võimule ma tulen pärast tagasi. Aga direktor asfalt Nilsson oli nagu realistlikum. Ma ütlesin, et ei, et kui. Või lähete siis ta enam tagasi ei tule ja ka kõik need, kes lõpetasid siis nimetatud eriala enne 1960 üheksandat aastat. Nad olid siis ikkagi suuresti pisikeste koolimütside klassijuhatajad suures osas jumala arvamust, sest et see õpetus siis nagu te siin äsja kirjeldasite oli, kuidas ta oli, aga, aga noh, esimene õpetaja on ikka esimene õpetaja ja ju siis neid jumala armust häid ja väga häid ja südamlikke ja igati tasemel õpetajaid oli õnneks siiski vaatamata sellele, et seesugune ühtne kateeder ehk õpetad Nojaa, kuigi õpetaja elukutse, eriti algklassiõpetaja elukutse on ju alati olnud vähetasustatud. Aga ma arvan, et see elukutse eeldab siiski missioonitunne, et see tähendab, et algklassi lähevad õpetama õpetajad, kellel on siiski mingi sisemine kutsumus teha tööd väikeste lastega, muidu nad ei tulekski toime või muidu nad oleksid lihtsalt halvad õpetajad. Ja, ja ma arvan, et nendel esimestena vastatel seal oli ka kaugõpe kaugõppesse tuli terve hulk inimesi, kes olid juba koolis töötanud, tundsid, et on, on vaja ennast täiendada või et on vaja diplomit saada, aga see oli ju oluline ja ma arvan, need algklassiõpetajal on terve hulk selliseid omadusi, mida ei pruugi olla näiteks matemaatika või võõrkeeleõpetajal gümnaasiumiastmes ta peab olema niisugune. Ta peab oma eelkõige ikka lapsi hoidev, talle meeldima, lastega töötada. Kui see talle meeldi, siis muutub tema töö niisuguseks rutiinseks ja ja talle talle endale koormavaks ja lastele veel rohkem koormavaks. Niisiis oleme täna külas Tallinna Ülikooli emeriitprofessoril Eha iiel, kelle kutsumiseks siin elus on olnud algõpetus. Kuna meie saate pealkiri on mentorid, siis ma tahaksin natukene rääkida, kes on tegelikult minule mentoriteks olnud. Ja tegelikult alates kõige kõige esimesest mentorist, kes mul on olnud ja keda ma tõesti võin nimetada on minu ema. Ema oli mul õpetaja, ta on lõpetanud Haapsalu Õpetajate seminari, Tallinna pedagoogikumi. Ta oli üsna raske saatusega noor naisterahvas, ta jäi varakult vaeslapseks Õpetajate seminaris, ta käis vanema õe toel ka Tallinna pedagoogi, mis juba sellel ajal töötas ta suveti mulgi taludes. Ta ise oli ka Mulgimaalt pärit ja, ja sellega, mis ta sealt teenis, sellega ta pidas ennast talvel ülal. Ma võiksin isegi nii-öelda niimoodi, et kõige eest, mis minus on head, võlgnen ma tänu oma emale siis ma sain temalt kaasa kindlad väärtushinnangud. Ja ma arvan, et ka tema iseloom on niisugune. Helgus on mind tugevasti mõjutanud ja ja, ja minule oma jälje jätnud. Oma isamaa mäletan vähesest. 41. aastal isa tapeti ära koduteel venelaste poolt ja siiamaani ei ole päris selge, miks see niimoodi juhtus. Ema käis uurimas, öeldi, et oli juhuslik kuul. Aga loomulikult, see vapustas teda nii, et ta jättis oma kodu, jättis oma vara ja põgenes ära Läänemaale, kus olid isa, vanemad, vanaisa ja vanaema võttis meid kaasa. Ja seal ta oli kuni saksa okupatsioonitulekuni, sellepärast ei olnud ju teada, miks isa tapeti ja võib-olla see ähvardas ka kogu perekonda. Ja tema ütles, et kõige tähtsam elus on sinu väärikus. Et oluline ei ole see, mis sul on, missugust varandust sul on, vaid oluline on see, kes sa ise oled, milline sa oled. Aga see põhimõte on mind elus tõesti saatnud ja eriti nendel rasketel, sõja ja sõjajärgsetel aegadel, kus ei olnud ju toitu, kus ei olnud riideid kus ema, vana mantel tuli tõmmata lihtsalt laiema vööga endale ümber ja sellega koolis käia, aga kuna see põhimõte oli sees, siis need niisugused elukondlikud osas kohad ei häirinud. Nii väga sellepärast, et ma ei pidanud neid lihtsalt oluliseks. Ainukene aeg, kui me olime pedagoogilises koolis kus oli valdavalt niisugused vaesemad õpilased, ülihaapsalu pidu, jälle pedagoogilises koolis olid vaesemad õpilased, aga keskkoolis olid rikkamad õpilased ja kui olid koolipeol, siis siis kui tulid need neiud oma noormeestega siidise sametise, meie istusime seal oma mustade Kiklitega valged peale, vat see oli võib-olla et ainuke aeg, kus ma tundsin niisugust alaväärsust nagu kibedust ka need, miks me niisugused peame olema, aga rohkem tulevases elus ma ei ole pidanud seda oluliseks. Mingid hetked olid, kus ema õpetus ikkagi sellise välise elu survel hetkeks ununes. Kitas ikkagi mingit kibedust, aga see põhiväärtus siiski oli niivõrd tugev, et ma ikkagi olen elus saanud üle niimoodi, et ma olen mõelnud, et kui ma ise olen tubli, kui mind hinnatakse minu tubliduse pärast hiljem ka tarkus pärast, mis oli ülikoolis eriti mulle niisuguseks suureks lohutuseks siis ma olen sellest kergesti üle saanud. Siis teine Muhan emast meelde jäänud ja, ja ka minule sisse imbunud on hariduse väärtustamine. Sest ema oli ise vaeslaps, nagu ma juba ütlesin ja, ja koolitas ennast ise. Ta hindas väga seda, et inimene oleks haritud ja, ja püüdis ja teha kõik selleks, et lapsed saaksid hariduse. Ema endas väga raamatute ütlesid, meie ainukene varakonnad oma materiaalse vara oli peaaegu kaotanud sõja ajal siis raamatuid oli meil enne, need olid vanaisa vanaema juurde pakku viidud ja neid ta ostis ka alati hiljem ja, ja näiteks igasugused sarjad ja asjad on meil peres praegu kahekordset, siis ta ka meie muretsesime neid ja ema muretses neid ja ja ta ütles alati, et ainuke asi, mis ma teile suudan pärandada, avatud no sellepärast on meil neid riiulit kõik 1000 peaaegu täis ja hetkel nagu piisavalt ka korrastamata, sellepärast et neid on palju ja raamatut tuleb aina juurde, mida ma nüüd küll vähem ostan ja valikuliselt, aga aga raamat oli teine asi, mida ma emast veel mäletan, oli tema suur töökuse tahtejõud, sest õpetaja ei ole ju kunagi palju palka saanud. Sel ajal ta edasi sai ta seda eriti vähe. Ja töötas mitmel kohal ka kultuurimaja juhatajana ja võttis rohkem tunde kui õigus ja töötas internetis internaadikasvataja tema lapsepõlvest murran üldse pliitnik mälu. Ma mäletan lapsepõlvest seda, kui ma öösel silmad lahti tegin, siis ema oli ikka laua ääres ja tegi kas oma konspekte või või parandas vihikuid. Ma mäletan ka seda, et kõik need, mis praegu tunduvad suurte uudistena pedagoogikas metoodikast nagu näiteks igasuguseid mõistekaardid ja skeemid ja mida lastele tehakse, need tulid ema konspettides kõik juba olemas. Ja, ja eriti ma hindan muidugi tema juures seda, mis ma loodan, et on ka minule natuke külge jäänud, on ema niisugune avatud ja elurõõmus oled. Sest vaatamata sellele, et, et ta oli ju juba selleks ajaks 30 kuueselt jäi leseks, selleks ajaks oli ta juba ju väga palju kannatanud oma vaeslapse seisuses tõttu ja oma mehe kaotuse tõttu ja ora kaotuse tõttu. Ta oli väga elurõõmus inimene ja, ja alatasa olide laul huulil. Mul on kõik need 30.-te 40.-te aastate laulud on mul siiamaani selged, sellepärast et TEMA jorises neid igal igal võimalusel. Ja väga harva oli see, kui ta, kui ta oli morni näoga kõigele vaatamata. Ja meie peres ei peetud heaks tooniks halisimist. Kui oli mingi mure, siis püüti seda lahendada, aga ei, viri setud ja eriti püütud lastega kaela panna neid elumuresid, mis oli palju peres, lapsi oli kaks, mina ja vanem vend. Ma arvan, et ma ise olin parem laps, vend oli natuke keerulisem laps, aga ta oli ka keerulisemas eas. Sel ajal kaua ema, nii otseses kui kaudses mõttes teie kõrval oli, ta suri 74. aastal, nii et ikkagi üsna kaua, et viimane aasta oli ta halvatud ja voodis, aga ka siis veel õnneks oli ta mõistus suurelt jaolt selge ka siis ta elas veel kaasa minu tegemistele, kui ta oli ajalehest kuskilt lugenud, et meil mingi konverents on või või et tuleb meil uus rektor või midagi, siis olin välja lõigatud ja haiglas olles kumma teda vaatamas käisin, siis ta veel küsisid, kuidas sellega on ja kuidas teised on, nii et et noh, et tänu sellele oli mu lapsepõlv, ma tunnen helge ja väga turvaline ja sellele aitasid kaasa minu vanaisa ja vanaema ei tulid siis isa, ema ja isa, kuhu ta, kuhu ta põgenes pärast seda isa tapmist. Ja kõik oma suved, ma olen vanaisa vanaema juures veetnud. Ma tahaksin kindlasti ühe mentorina nimetada meil Osvald Nilsonit sest 59. aastal loodi pedagoogika teadusliku uurimise instituut ja see oli tegelikult asutus, kus ma kujunesin teadlaseks ja kõige suuremat tänuma. Pean väljendama tolleaegsele direktorile, kes oli küll teine direktor alguses meie vanemdirektor nõudis ainult kohal istumist, aga aga meie noor direktor asfalt Nilsson nõudis tõesti seda kõigepealt, et me läheksime aspirant tuuri. Et me hakkaksime tegema teadust tõsiteaduslikul tasemel. Ta korraldas meile pidevalt seminare, uurimistööd toodikas, sealhulgas ka statistilistest meetoditest, mis sel ajal hakkasid oluliseks muutuma ja nõudis ka seda, et Me publitseerisime oma töid ja lõi ka selleks tingimused. Nii et seda aega ma jälle mäletan väga hea perioodina, sest ma mõtlen, et see aeg tegelikult tegi minu selleks, et ma tulevikus olin nõus ja arvasin, et olen juba võimeline Pedagoogilise Instituudis töötama. Kui seda uurimisinstituudi aega, kus ma 10 aastat ütlesin algul nooremteadurina sisealgõpetuse sektori juhatajana, kui seda aega poleks olnud, siis mul ei oleks olnud seda jäämäge all, et minna minna pärast üliõpilaste ette või, või teisi inimesi organiseerima ja, ja innustama ja korraldama nii et temale küll kõige suurem tänu. No kas teil Haapsalu Pedagoogilise kooli kohta ka häid sõnu jätkub, emeriitprofessor Eha Hiie. Haapsalu pedagoogilisest koolist mul paraku ei ole palju häid mälestusi. Vaatasin eile just seda meie kogumikku, mis ilmus Haapsalu Õpetajate seminari Pedagoogilise kooli kohta ja mul on niisugune tunne, et enne viiekümnendat aastat, kui mina sinna astusin, oli seal nagu atmosfäär meeldivam, seal oli palju endisi õpetajate seminari, kas lõpetanuid või õpetajaid ja kuidagi oli nagu see, see olustik, seal lahedam ja loovam. Aga siis, kui mina sinna läksin, need neli aastat ma tundsin küll niisugust tugevat ängistust, ma olin ju väike laps, ma olin ju alles 12 alles 13 saanud. Ja ma tundsin seda niisugust silmakirjalikkust ja ja niisugust suurt hirmu, mis inimestes oli ilmselt sellepärast, et alles oli olnud 49., las ta küüditamine. Ja, ja niisugust avatud õpetamist ma seal paraku ei kohanud. Küll olid seal head metoodikud emakeele metoodikud ja matemaatika metoodikud ja hiljem ma kujutan ette, et ma olen palju saanud sealt niisugust põhja endale alla, mida ma kasutasin hiljem, kui ma juba kooli tööle läksin, väga Healisel muusikaõpetus õpetati viiulit, õpetati klaverit, õppisin mängima isegi sümfonietta orkestris ja minu lemmikõpetaja oligi Tõnu Paomets kes oli nii füüsika kui kui viiuliõpetaja. Paraku klassijuhataja oli meil tol ajal kuidagi valitsuse suhtes ülipüüdlik. Ta tahtis kangesti edendada Makarenko kollektiivi kasvatamise põhimõtteid. Mul on meeles need need pidevad niisuguseid klassi koosolekud, kus kedagi tuli hukka mõista, kedagi tuli arvustada ja mul on jäänud sellest niisugune äng südamesse. Ma ei pea seda aega oma elu paremaks, aga ilusamaks ajaks. Jaye haapsalu pedagoogilisest koolist läksite edasi Moskva Pedagoogilise instituuti. See oli siis 50.-te aastate keskpaik. Miks just Moskva? Sinna Moskvasse siiski tänu sellele klassijuhataja ja ma sattusin sellepärast, et ma lõpetasin diplomi kiitusega. Teada oli, et ma tahtsin väiksest peast saada arstiks, mis ei õnnestunud majanduslikel põhjustel ja kuna järgmine niisugune teadvus inimesega tegeleb, on psühholoogia, siis hakkas mul tekkima pekulist suur psühholoogia huvi ja suunamiskomisjonis, kus ma sain siis viie protsendi hulgas õiguse kohe edasi õppima minna soovitatigi kas kas Leningradi või Moskva Pedagoogilise Instituudi kuna seal valmistati ette psühholoogia, õpetajaid pedagoogilistesse koolidesse, neid koole oli sel ajal tekkinud palju. Moskva ja Leningradi ülikoolides valmistati rohkem ettepsühholoogia psühholoogia tulevasteks teadlasteks. Ja sinna, miks ma siin oma klassijuhatajat pean tänama. Ta viis meid pärast iga kursust kuhugi ekskursioonile. Ja pärast lõpukursust olime me ekskursioonil Moskvas, kus sellel samal ajal toimus ka vastuvõtt Moskva Riikliku Pedagoogilise instituuti. Kuna mul oli soovitatud kaasa võtta kõik minu dokumendid siis ma reipalt sinnaga sammusin oma dokumente sisse viima. Kolme inimese selline komisjon oli, peeti minuga väike vestlusmaakoolis, muidugi arvasin, et ma oskan hirmus hästi. Venegeetilini oli viis. Tegelikult muidugi, kui tuli kokku puutuda tegelikku keelega, siis ei olnud nii, aga siiski mind võeti vastu ja võeti vastu tol ajal kaks rühma, üks oli vene rahvusest üliõpilastele, kes pidid tingimata omama pedagoogilist staaži, vähemalt kaks, aga paljudel nendest oli oli seda staaži rohkem, sest nad tulid tulnud noh, väga kaugetest Venemaapaikadest. Ja teine rühm oli siis nõndanimetatud välismaalastel, kuhu kuulusid peaasjalikult sotsiaaldemokraatlikke maadest tulnud üli õpilased, kes olid siis valitud sealt välja väga kindlate kriteeriumite põhjal, mitte poliitiliste, aga, aga niisuguste võimete kriteeriumite põhjal ja sinna rühma sattusin õnneks ka mina ju mul siis vene nii vilets oli ja nii et ma sain õppida vene keelt võõrkeelena ja sain ka linna keskele välismaalast ühiselamusse, mis oli muidugi suur asi, sest teised elasid kõik kuskil pärapõrgus linna ääres. Nüüd mida ma sellest ajast mäletan, mäletan seda, et mis tundub küll võib-olla et inimestele väga imelik, aga see oli mu elu ilusaim aeg. Lisaks lapsepõlvele, miks ka mitte suurlinna tuled? Vaat esimene jah, just nimelt see, et, et kui, kui sa lähed väikesest Eestist ja pealegi olles tükk aega olnud maalaps, ma olen sündinud Tallinnas, aga aga tänu nendele niisugustele elu keerdkäänakutel on mu ema ju elanud väga mitmetes maakohtades siis kõigepealt juba see suurlinn kõigi oma ahvatluste, kõigi oma kultuursete rikkustega alates ühiselamu asus Novodiivitši kloostri kõrval, kui see kellelegi midagi ütleb. Ja, ja tegelikult see meie piirkond oligi see vana Moskva kuldne ring. Noodiivitši ei ole nüüd see tipp-kesklinn, aga ta on üsna lähedal. No ta on selles mõttes jälle väga suure kultuurilise väärtusega, et sinna on ju, sinna on ju ju maetud väga silmapaistvad kultuuriinimesed, kuulsad. Näitlejad kuulsad kirjanikud, Tšehhov, koogolgaa, poliitikud. Ja täpselt ja ja, ja need niisugused võimsad ausambad, mis nendel oli seda Palini naine alli luujeva, tema, tema ausammas oli ju juba seal, Makarenko ausammas, nii et noh, tohutu niisugune, kus, kus oleks võinud luusida päevade ja nädalate kaupa ja ja, ja tõesti sellest osa saada seal rajal see klooster tegutses, nii et lihavõttepühade ajal me nägime neid rongkäik ümber selle kiriku, mis muidu nagu sel ajal ei olnud veel niimoodi tavaks, et kirikut tegutsevad. Siis Tretjakovi, galerii, uue kunsti muuseum ja loomulikult väga palju teha trid alates suurest teatrist, Nimirovitš, Tantženko, imeline teater ja, ja Tšaikovski nimeline kultuurisaal ja ja kõik sellised ja osa sain ma muidugi kõiges suuresti tänu sellele, et Moskva aega kuulub ka minu elu suur armastus, suuri esimene armastus, see oli Albaania välisministeeriumis psühholoogilisele koolitusele saadetud noormees nimega nuri abtiuja ja tema kaasmaalased olid meiega ühes toas. Siis me lausa esimesel õppetööpäeval tutvusime ja, ja see niisugune väga-väga sügav ja illustutus kestis kuni viimase päevani ja pean ütlema ka seda, et ootas mind viis aastat pärast ülikooli lõppu ja abiellus ise ja alles siis, kui mina olin saatnud tallu. Ma pulmapildi me oleme 50 aastat on sellest möödas. Me oleme siiamaani kirjavahetuses, tähendab psühholoogiadoktor professor saadab siiamaani mulle oma raamatuid. Liigutav, liigutav, kirjutab ikk, armas, Ehakene, lõpu suudlen. Ja mõned sõnad albaania keeles ja miks ma sellest nii pikalt räägin? Tänu sellele, et, et kuna Ma oli noh, natuke nagu nagu eriseisuses nende üliõpilaste hulgast, ta sai Albaania saatkonnast väga palju häid pileteid, nii et Moskva suures teatris oleme me tihti loosis istunud ja kui olid mingid niisugused rahvusvahelised kunstinäitused ja ja kui näiteks oli ülem maailm ja noorsoofestival, siis sinna me saime tänu temale, nii et tänu temale tegelikult ma olen sellest Moskva kultuurist ja Moskva elust saanud märksa rohkem osa, kui ma oleks saanud vaese tudengina, kes ma sel ajal tõesti olin. Mida ma Moskvas nüüd veel niimoodi meeles pean ja, ja, ja mida ma arvan, mis on ka kujundanud minu isiksust, on see, et koos oli ikkagi meie rühmas väga palju erinevaid rahvusi. Esimesel kursusel näiteks oli meid ühes toas koos 10 rahvust ja me ütlesime hea TÖÖD seitsmes erinevas keeles igal õhtul üksteisele. No ma mäletan, meil oli kaks korealanna, kes olid tahtnud konservatooriumi saada, sinna ei saanud. Siis olid tulnud pedagoogilisi instituuti korea keeles ja tööd said sära. Paania keeles on Juminambel ja mitmed teised keeled. Meil oli ungarlaste sakslasi, poolakaid, nii et, et kõik see niisugune segu nendest erinevatest kultuuridest ja arusaam et kõigil nendel on õigus oma kultuurile ja, ja oma vaadetele ja oma tõekspidamistele. Ma arvan, et see on mind nagu muutnud tolerantsemaks inimeseks, kui ma muidu oleksin olnud, kui ma oleksin siin Eestimaal ainult kasvanud. Nii te olite 17, kui te alustasite oma õpinguid Moskva pedagoogilises instituudis ja kui te lõpetasite Lõpetasin siis olin 20 ja suvel sain 21. Uskumatult kõlab see, aga noorus on ilus aeg. Jah, et võiks ju arvata, et see oli nüüd Venemaa ja seal oli nagu eriti ideoloogiline kasvatus, niisugune aktuaalne, aga ma ei tundnud seal mingit ideoloogilist surutust, sellepärast et meil olid väga head õppejõud, näiteks psühholoogia, õppejõud olid meil maailma, tead, nad olid kõik paika vabad inimesed, mitte nii väga noored, kes oleks võtnud seda Nõukogude ideoloogiat, nii väga hinge, nad olid kõik oma eriala inimesed, nii üldpsühholoogias, arengupsühholoogias kui ka pedagoogilises psühholoogias olid mu jõududeks inimesed, kes olid rahvusvaheliselt tuntud vennad, olid avaldanud raamatuid mitmetes keeltes. Ja sealt ma tõepoolest sain ka oma selle esimese niisuguse äratuse selleks, et, et tõepoolest see lapse kõige tundlikum iga kuni murde eanis on kõige tähtsam iga tema elus, seal saab laps tegelikult kaasa kõik kõik selle, millele tema edasine elu tugineb. Siis oli meil vei teisi väga huvitavaid õppejõude, no näiteks filosoofiat õpetas meile mees, kes oli olnud aastaid Ameerika Ühendriikides diplomaatilisel tööl aga seal ära saadetud isiklikel põhjustel, nähtavasti mingisugust armusuhete pärast. Nii me hiljem kuulsime ja väga palju oli meil niisuguseid inimesi ja erialaks oli siis ma seda vist ei nimetanud, oli psühholoogia ja pedagoogika ja meist pididki saama siis psühholoogia, pedagoogika, õpetaja pedagoogilistele, koolidele, aga kolmandal kursusel siis, kui juba algõpetus nagu kerkis Row kem päevakorrale ja algõpetuse alaseid uurimusi oli hakatud juba tegema ka Moskvas, näiteks Ankov ja, ja paljud teised, kes juba tegid, tegid niisuguseid tõsiteaduslikke katseid. Siis ju alustasid, ega seal algklassiõpetajate ettevalmistamist kõrgharidusega, eks eesti oma tuli pärast seda ja meile kleebiti kolmandal kursusel külge siis algõpetuse inspektor metoodiku ettevalmistamine. Kuna see toimus ikkagi lisaks sellele põhiõppeplaanile psühholoogia ja pedagoogika siis mulle endale tundub küll, et see ettevalmistus jäi üsna lünklikuks ja, ja ka need õppejõud ei olnud minu meelest kõige tugevamad, kes seda tegid. Õppepäevad olid väga pikad, kestsid, kestsid koos raamatukogus olemisega ikka peaaegu et kella 11 12-ni õhtul. Aga ometigi me saime siis diplomile väga laia. Kvalifikatsioonis oli siis psühholoogia pedagoogika, õpetaja, algklasside inspektor metoodik ja see oli siis niisugune esimene Eestis niisuguse kvalifikatsiooniga inimene ja tänu sellele mind siis edaspidi ka igale poole mujale kutsuti. Kas te olete terve oma elu juhendanud algklasside õpetajaid ja tegelenud nii-öelda süsteemi väljaarendamisega ja õppetooli loomisega Tallinna Ülikooli tollasesse, pedagoog? Milliste instituudi, et te ise ei ole algklasside õpetajana klassi ees seisnud ja oleni ka, olen ikka ja ei ole tegelikult terve elu sugugi teisi juhendanud, ennem olen ikka ise saanud palju õpetust ja juhatust ja kui ma lõpetasin instituudi, siis mind saadeti Eesti haridusministeeriumi käsutusse ja tahetigi kõigepealt suunata tööle Tallinna Pedagoogilise instituuti, aga kuna ma olin ikka väga ja kuna ma sel ajal olin ka kasvult väike ja kleidi ainuke ja kuna mul puudus koolikogemus Eesti koolis, siis siis ma ei julgenud seda kohta vastu võtta ja palusin võimalust, et kas ma võiksin enne koolis praktiseerida. Ja see võimalus mulle ka anti ja loodi sellepärast et Tallinna 21. keskkool oli sel ajal Pedagoogilise Instituudi harjutuskool. Ja ministeeriumi nõusolekul tehti 21. kooli üks lisa, esimene klass. Sellise tingimusega, et kõik minu tunnid on lahtised tunnid, see tähendab, et Pedagoogilise Instituudi villased võisid käia koos oma õppejõududega minu tundides, ilma et nad peaksid mängima või luba küsima. Ja kuna see oli see liit erialade aeg, siis käisidki minu tunnis ilusad füüsikapoisid ja kehakultuuripoisid ja tööõpetuse poisid muidugi lisaks ka tüdrukud, aga kuna kuna ma olin noor ja natukene ka edev, siis ma pidasin eriti oluliseks, et, et nende ees ei külmu mul ennast ju näidata nagu väga-väga viletsa na või, või väga igavana. Ja sel ajal ma tõesti huvi ja Hazardi innuga valmistasin ja neid algõpetuse tunde. Ja sain ma õpetust eelkõige Johannes Käisi, sest minu emal oli säilinud Johannes Käisi valitud tööd. Sealt ma sain tõesti õpetust selles osas, et õppepäev võiks olla koondatud ühele teemale, tunnis võiks kasutada laulu, võiks kasutada mängu, võiks kasutada dramatiseeringuid. Ja seda kõike ma ka tegin tudengitele hirmsasti, mu tunnid meeldisid. Teile ka niiet tahategi öelda, et need tunnid teil esimese klassiga läksid nagu lepase reega ja mitte ainsamatki probleemi ei tekkinud mitte ainsamatki hetke, ei tekkinud mingit tunnet, et oi jah, et nüüd ma olen küll omadega plindris. Heinad lepase reega küll ei läinud, sellepärast et kõigepealt ma pidin ju süvenema eesti kooliprogrammidesse, eesti kooli õppekirjandusse ja metoodilistesse mitmesugustesse materjalidesse, sest ma olin ju Moskvast tulnud, olin õppinud, saanud teada ju, milliseid programmid, õppekirjandus ja ilusaid meetodeid seal kasutada võetakse. Need olid ikka väga erinevat sellest, mis see Eesti koolis oli. See on loomulik, et tundi tuleb ette valmistada, aga mina mõtlen seda konkreetset situatsiooni, kui ta juba klassi ees seisis. Ja tundi läbi viisite vaat seal jah, kuna ma valmistasin väga põhjalikult ette ja ma tegin igasuguseid aplikatsioone ja tahvli jooniseid ja ja, ja igasuguseid mänge, mõtlesin välja, mida, mida lapsed võiksid teha tunnis endas mul ei tekkinud, niisugust tõrget mäletan ainult ühte väikest poissi, Aivo Oina, kes istus esimeses klassis mu esimeste õpilaste nimed peaaegu et kõigil meeles ja temaga olin hädas, sest ta oli, oli noh, niisugune väga elav ja särtsakas poiss ja ma olen teinud ka niisugust ebapedagoogilist asja. Ma olen võtnud ta ranits, viinud selle ukse taha ja öelnud, et mine nüüd ise sellega sellepärast, et ta lihtsalt nii palju segast, teisi. Noh, ma arvan, et tänapäeval niisugune võte leiaks, müüakse väga suurt halvakspanu, aga politsei sekkuks koha seikuks jalamaid, et on ahistatud õpilast, aga seda ma tõesti tegin, aga, aga mis mu suureks rõõmuks oli see, eriti kui ma, kui ma kasutasin näiteks laul või mingeid niisuguseid Niisugusi, emotsionaalsemaid võtteid, emakeelelugemist tunnis ma tihtipeale seda tegin, siis ma nägin, mul oli kaks ülekasvanud poissi tagapingis ja kui ma nägin nende silmas, olid pisarad. Vaat see oli mulle ikka väga suur, väga suur niisugune innustus ja väga suur kiitus sellest ajast. Pole ka ime. Kõik on teil elus hästi? Ei läinud, kõik on teil sujunud igalt poolt, kus te olete viibinud, olete te suutnud võtta maksimumi, seda loominguliselt edasi arendada, küll mõned nõrkused, kaan. No eks minu nõrkuseks ole ikka see perfektsionism jälle nõrkus, sellises ülimalt positiivses ja eeskujuliku mõttes noaga taan koormav lähedastele. Ta on ühelt poolt koormav töökaaslastele, kellelt sa nõuad maksimumi ja teiselt poolt, eks ta ole koormav ka minu minu lähedastele ja kodustele, sellepärast et tahaksin alati, et kõik oleks ideaalilähedane ja, ja maksimaalselt hea, aga, aga no see ei sobi kõigile inimestele ja see teeb võidule, et teiste elu niimoodi, noh, oleks lihtsam jobu kui ei oleks. No ja eks nõrkus on see, mis, mis nüüd avaldub ka siin, minu jutus on see minu suur romantiline hingelaad. Sellepärast et väliselt ma olen võib-olla lõvi naine, aga sisult olen ma ikka vähk, sest ma olen seal kahe, kahe tähtkuju vahepeal sündinud ja, ja kõik see niisugune noh, energia ja, ja organiseerinud, mis võime ja tahtmine ja, ja, ja niisugune ettevõtlikkus, see on see väline külg, aga, aga sisemine külg on mul kuskil niisugune tundlik ja habras ja, ja eks selle tõttu ma kannatan nagu, nagu ise võib-olla et väga palju ja mõnikord ka oma kõige lähedasematele inimestele. Ma esitan niisuguseid soove, mida võib-olla kõik ei ole jälle suhteliselt täitma. Mõni inimlik vahepeal ka või? Noh, ma arvan, et need ongi need pahed No see ei ole ju pahe, kui te olete selline ideaali taotleja ja ja kui teil on romantiline hing, no mis pahese on, aga no ikka mingi pahe, no ma ei tea, suitsu te vist ei tõmba? Tõmba alkoholi, eriti Darr. Küll, aga armastan head seltskonda. Mida, mida noorem, seda rohkem ma seda armastasid. Need võisid olla ka üsna üle meelikud seltskonnad. Laisk ma ei ole. Aga ma, ma ei oskagi ütelda, küllap minu kolleegid oskaksid nagu rohkem ütelda, aga ma arvan küll, et minu kolleegid on kannatanud ikka kõige rohkem selle all, et ma olen tahtnud, et kõik oleks liiga. Ideaalne ja no kipute ikka olema sinna ideaalilähedase inimese poole ega ei olegi muud öelda, ja naljasoonega on teil ilmselt ka õnneks korras. On korras, hästi korras, lähemad tuttavad tahavad koos olla, ütlevad, et siis saab vähemalt naerda. No see on väga tore, mis te kuulajatele hüvastijätuks ütlete, kui ma mõtlen ikka jälle oma ema peale, kelle elu oli ju ju väga raske, siis ma mõtlen, et põhiline on ikkagi see, et ära kurda ja halise Aitvaid püüa üle olla ja ja ära peatähtsaks neid asju, mis võib-olla ei ole kõige tähtsamad, kui ei ole parimaid riideid ja kõige kallimaid saapaid ja ja, ja see ei ole kõige tähtsam inimese elus. Tähtsam on ikkagi see, see niisugune hingeline rahulolek ja, ja, ja see, et sa tunned ise, et sa oled väärikalt elanud, et et sa oled teinud seda, mis on sulle oluline olnud. Jaa jaa, et sa oled suuteline ka oma kolleege virgutama, aru saama sellest, mis on oluline. Tallinna Ülikooli emeriitprofessoril Eha iiel käis külas Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli Viivika Ludvig ja saadet jääb lõpetama tänase esineja lemmikmuusik Francis Goya. Kuulsite viimast saadet sarjast mentorid, mis valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga edu.