Tere, ma olen Anne Adams, teie kuulate uunikumi. Malevaaegadel esinema hakanud Anne Adams aastase esmakordselt oma muusikaga laiema avalikkuse ette TRÜ klubis aastal 1978, mil ta esitas Hando Runneli luuletusele tehtud pala ära. 1985. aastal võitis ta Tartu levimuusika žürii preemia. Käesoleval ajal tegutseb Anne Adams vabakutselise muusikuna ja muusikaõpetajana ning täiendab end Eesti muusikaakadeemias, pärimus ja elektronmuusika alal. Nüüd ühes tema lemmiklaulust. Läbi kuulatud on ju sadu ja sadu asse imetatud on kõike, aga ei saa. Avastus oli küll 80.-te paiku, kui ma olin nii-öelda väga palju häid ja halbu eeskujusid kuulanud ja mõelnud ja no jäävaid on ikkagi mul lemmiklaulja poni, Raik üks lemmikuid want to suun, näiteks, ta mängib slaidkitarri nii hästi, poisid oigavad siin, pillimehed mängib niivõrd ägedalt ja ta sai, vist võin eksida, aga see oli seitse aastat tagasi. Grammid korjas mujal maailmas, kus head muusikat hinnatakse, meil polnud siis ühte plaadi kirtsuga näha. Ma Rootsist tõin kõik oma lemmikud, aga nüüd võib-olla midagi kuskil on tal väga paljude suurte muusikute pillimeestega, sensitiiv, Rivoonist jala lõpetades, kellega iganes koostööd teinud, väga hea nii-öelda pillimees, naine, kui nii tohib ütelda ja tema hääle kvaliteet ja tema suhtumine laulmisesse tohutult räägib mulle ja see oli minu jaoks väga suur avastus, kolmanda kaheksakümnendatel nii-öelda lihtsalt pooljuhuslikult kuulatakse vaatama, sest et mul endal on ka see nii-öelda vigade, et ma olen nagu pisut pillimees, et ma olen naine, kes saadab iseennast lauldes ka. Ma pisut erinev nendest, kes ei mängi üldse pilli nendest lauljatest võib-olla see mõtlemine ja see hindamine asjade vaatan, on ikkagi läbi selle, kui ürgselt musikaalne inimene tegelikult on, et niisama Leelatada maha midagit saanud targad pillimehed selja taga askeldavad meeldiva ütlemisega targad laulude mõtlevad lauljad ja Eestist kui mujalt ja ronivaid tark, tohutult maitsekas see hääle kvaliteet, tooni kvaliteet, maksimaalne, äge. Ja see ei tähenda seda, see oleks nüüd minu nii-öelda kuldlõiget muusikapilt on ikka väga avar mu lõpuks, esimene muusikaline haridus on klassikaline laul ja see ei vähenda kuigivõrd minu nii-öelda armastust väga klassikalise muusika ja väga heade klassikaliste häälte vastu. Räägime just nüüd sellist koopiat ja, ja folk ja rock ja räägime sellest tüübist, kes on mikrofoniga häält antakse, siis pani Rait vaieldamatu esimene eelistus. On ei leita, on Californias sündinud Ameerika lauljatar, kelle meelisstiiliks on bluus. Ehkki repertuaari on sattunud laule ka muudest stiilidest. Puna mõlemad vanemad olid muusikud, isa muusikalitäht ja ema pianist, pole Bonni sattumine muusika juurde imekspandav. Klaverile eelistas ta siiski kitarri. Võtmeisik, kes aitas Bonni reidil jala nii-öelda ukse vahele saada, oli pluusi promootor tikku ootermann, keda ta kohtas ülikooli päevil kooliraadios intervjuud andmas. Hiljem märkas teda ühel esinemisel ajakirja News reporter, kes lasi sõna liikvele nooruke sellel talendid. Selle viskasid silma peale mitmete plaadifirmade skaudid. Reit võttis vastu Vorneri pakkumise ja 1971. aastal, kui reit oli 20 aastane, ilmus tema esimene album. Tõeline läbimurre saabus kuus-seitse aastat hiljem. Aastal 2000 arvati Bonni reit rock n rolli kuulsuste halli seekordne vana lemmiklaule täpse pealkirjaga do suunetut hell. Ilmus Bonnieri leiti 1989. aasta albumil Nikos taim, mis võitis kolm Grammy auhinda. Valiti aasta plaadiks ja jõudis Rolling Stone'i kõigi aegade 500 parima albumi nimekirja.