Felix Moor missugused aastaarvu näitab teie kunstialbumi esimene lehekülg kui vastata samas allegoorilise stiilis 5924. See tähendab sellest ajast alates algas minu kui kutselise näitleja tee. Kuid esimest korda üldse olin varal ja nõnda ütelda hingasin selle õhku noorekümnaasi arstina 1919. aastal. Ja minu esimeseks osaks oli üks väga kuri velt reedel üles ühe vaatuselises laulumängus, terve eskadron. Käsk oli peal ja seal tegutses Tallinnas koolinoorsoodramaatiline ühing, mis korraldas intensiivselt teatrietendusi. Ülin kasutati hiljuti küll 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kuid selle tegevuse paigutas Saksa okupatsioon. Uuesti hakkas ta tegutsema 1919. aastal ning kutsusin Tuuli Land, Leo Kalmet, praegune riikliku draamateatri peanäitejuht, kes oli selle ühingu üks agaramaid tegelasi. Peetik sisaldas teie repertuaari klassikuid hierarhilisi kängedes kui mitte just nii kõdu pähkleid, mille kallal me oleksime võinud hambaid murda. Meie mängukalas olid säärased asjad nagu Lutsu paunverepekk, kalaparvepoisid Kitzbergi kosjasõit, Heino Aalto näidendeid ja nii edasi. Missuguseid osi mängisite teieni? Paul Keres, Oskar Saravilit, Tarrvi poistes, üht parvepoissi Kosja sõidus mängisin kägu, kägu. Vaadake, milline kokkusattumus. Mängisin siis. See oli 1920. aastal esmakordselt kägu osa kosjasõidus ja nüüd täpselt 27 aastat hiljem uuesti seesama osav, kuid juba riikliku teatrist Estonia laval. Ei tea, kas vahepeal seesama näitemäng ei olegi, et ei juhtunud ei, ainult kaks korda ja seda pealegi 27 aastase vaheajaga? Heita pilk sellele lehele, siin on ju märgitud ka kosjas. Tõepoolest teie provotseerid tõdemusele. Huvitav oleks tõesti kuulda seda käe 27 aastast kägu. Laskem tulla, tarvitseb ainult tehnikule vastavalt märku anda. Ma olen paar kala, ühtainsat ei peljanud, propaan vaakalawis, sunnik murdis mu käe pooleks lausa katki ja homse vaese rahvamehe saatus, silo võitjad oma suguvendade õnneliku elu jaagul, Puura ees aga poevad ja poovad suristi. Küll valutab hai sunnik, kuidas valuuta? Pange tähele, see mulgi nagu tuli tagasi magada. Mulgi hammustan küll, aga mingis vanuses hoopis teine palju sihvaka, ega seegi tellijale, küllap näete. Vaatame järele. Aga noh, pole viga, saame hakkama eesti keelega. Ma nimelt tahtsin teie lehe tellida. Korra pole raha välja. Aga see oli nii kala, vaike Larin, ärge pange pahaks. Tuleb mõni talumat, siis mõtlesin, et üsna õieti talumats valed läbi läbi isegi mu nimi on mats, aga lubage rääkisid viiul, saksa keel jäi mulle külge Pärnu gümnaasiumis vene keel, aga see on sellest ajast, kui teil esimene proua Läti, aga mulgid on ju lätlastega naabrideks keeldi. Ma tõesti rõõmustav, et meil maal on juba nii haritud põllumehaaniliste lükwelleeritama hakkate teie lähema tellin niikuinii. Teie nimi. Raimatanud lääs Monika küll, aga naa, mis Molik sellest Haanil? Multikõnnib praegu. Mürk teie olete haritud mees, mida teie sellest Veeaa mulgi küsimusest üldse arvate? Vaadake, toimetaja minu arvates oleme rahval olemas, mingit mulgi küsimust vähemalt ei tohiks olla. Sest vaadake õige mulkimat liialtki endale vaid kogu oma rahvale. Õige okka rahvameelse ajalehe vaataja seisukoht me. Aga härra toimetaja, katsetaja vaatleja ei vaata vahel ka niisuguseid asju, mida just hädapärast vaja vaadata ei oleks. Kuidas, ma ei tea, aga kas see on tingimata vajalik, et ühes kultuura meelses ajalehes ilmub lorilaule isegi mõne kutsiku kõrtsi kohta? Väga hästi ja siis karskuse huvides, jah. No mina ka ei ole, aga ega mul ei ole selle vastu midagi, kui teised seda on. Vabandage, härra mürk, aga kas see laul sellest kutsiku kõrtsis puudutab kuidagi teid ja ei mind mett? Aga minu pruute küll toob kunstliku kõrtse, Liisi on nimelt minu pruut. Paul oma lehte poleks käskudega huvides tingimata vajalik, vähemalt seda küll, aga aga kas te ei tahaks mulle ütelda, kes selle laulu meisterdas? Mees elab muidugi seal Abja või kariste nail? Jah, seda küll, kes ta on? Oma kirjasaatjat me kahjuks välja ei anna, kas tõest? Kahjuks on v? No ja siis pole midagi parata. Unustanud kuulutuslehtede. Kevadeks kopikat korpurryga kuuludi ära kuulutata, siis odavamad okatsumora mõjuber Kösti korral. 40 kopikat, mis 40 kopikat, 10000 10000 maksab äiapapa pulmapäeva laua peale. Kuumutus maksab 40 kopika, maksku aga koolitatud. Ilus, tark ja 10000 trükkige sätti rasvaselt. Kuus noor ja ilus 10000 rubla, kas on ikka õige? Õige asi peaks olema. Mu oma sugulane, ema poolt, onu tütretütar. Ei no muidugi 1000 tonni. Kale tüdrukule, kui ta pealegi veel noor Ivan ei tule täis Kustas sinna taha Metsanurka tulla, tead, sinna ei tule kaubajuurtega harjugi veel väärsest rikkale tütrele pärast peitmist. Või siis vanemast õige kuulutuse minu kätte, et olgu ma pangusele. Tiimeebia pole see Volgima, vaata ime midagi rüütliga ka lähte-. Ja kui te ei usu, siis sõitke oma silmaga vaatama. Jumala jumal, jumal. No 10000 rubla, tappa ei oleks sellist nord. Vähk tahab linna pääl meistrile külla Mäkile. Inimene, poisid. Pühapäeval sõidame multimale, Kossak on muidugi siis läheb, kellel veakarask. Elagu Mulgimaa. Maal Volgeebee. Aga kas siis lihtsalt muuta nõuga tabamusega puhtast ise, Uljaste koguneb tänava tee, esialgu tegime riba oskasime, suutsime teoreetilisest õppusest puudutagi. Pädev pedagoogiline töö praeguses teatris instituudis ei luba seda uskuda. No kutsealase teoreetiliste avaga praktiliste teadmiste. Kadunud Rudolf Engel park ja teis üldse oli esimeses lollus 16 lõpetaja, millal see oli? 1924. aasta juunikuus ja sellest Paul seppadest Stuudio esimesest lennust kujunesid ka draamastuudio. Saate aru, millest hiljem sai Draamateater tähendab täiewatega üks riikliku trammiteatri asutajaid? Julgeksin peaaegu seda nimetada nii. Tegeliku draamastuudio teatri asutaja torid Engel park põlitressaal Aluvale kalmetimina. Tuleksime pisut tagasi selle stuudia juurde. Huvitav oleks teada, missuguste märgendite juures te seal praktiliselt töötasid? Raske on neid kiiresti kõiki meenutada. Aga neid oli mitmesuguseid, näiteks Dickensi kilkoldel, kus ma mängisin üle 60 aastast mänguasjade valmistaja ja kui te ise olite, olin siis 18. aasta, pane. See tükk oli ka uuli esimene avalik esinemine. Aga rööbiti regulaarse õppetööga stuudios tuli meil osa võtta ka tolleaegse Tallinna draamateatri lavastustest, massistseenides. Ja raha ei ole, anti ka mõni väiksem osa lava Prapitamates teatristuudio lõpuetenduse tulides tuulias mängisin siis kahes suuremas osas Autmanimicalka raameris kaamerit. Muide selle tekki kogun viimase laatusena nii-ütelda, mängisin surnukirstu. Kuidas seda lihtsalt surin enne viimast vaatust ära. Teistel tegelastel oleks kergem mängida või siis Cap kirstu pugeda, selle asemel, et seda maskeerida seal. Ja kõik olgu nii nagu tükkis ette nähtud. Teisel etendusel mängisin Surfukese kuningas tegelikkuses nimiosa ennast sootuks teine laad, milline hoopis teine mõõde. Meie etenduste puhul ilmus ka avalikke arvustusi ajakirjanduses. Ja mul on veel tänagi sõna sõnalt meeles lause staar võistlusest, mida ma aga senini pole veel osanud dešifreerida. Voori müülippusele kõigiti vastuvõetav, välja arvatud mõned provintsilauluna viidet. Äge, kas teil on mõni tüüp eriti omaseks, ma mõtlen, et yht, karakterit mängite kodusemalt ja meelsamini kui teist. Seda raske ütelda. Olen mänginud moori, vaalu, kangelasi, esimesi armastajaid, ühesõnaga väga mitmepalgelisi. Kui meenutada, hinnata omaaegset kunstitaotlusi ja kunsti arendamise võimalusi ja liguneda sellele, et tänapäeva kriitilise meelega muidugi eilse ja tänase vahel määratu vahe. Meie tolleaegset teatrihuvilised õpihimulised noored olimegi aetud nõnda ütelda täiesti omapead. Puudus õige suudleja, olid tahet teha paremini, kui siiamaani oli tehtud. Kuid millesse paremuspidi seisnema jäi sageli uduseks. Kas tugevamas professionaalsuses müüs nii, et neidki lappasid pärast esimest maailmasõda lõkkele löönud igasugused formalistlikult Iismid ja võttis aega, kuni leidsime tee näitekunsti ainuõige olemuse. Realismi juurde tagasi, millest arglikult olime oma teekonda alustanud majanduslikest tingimustest, ei maksakal eeldagi. Nüüd tagantjärele imestate isegi milliseid raskusi võib nooruslik entusiasm ületada. Ühe päeva püüdlused ja taotlused on väga selged ja kindlad ning üldsusele töitud. Teenindada kõige laiemaid töötajate kurki ja abistada kõigi oma võimetega, kindlustada sotsialismi meie maal. Meie tunnine päid, seltsimees moor, kui kõnetehnika ja miimika kõne, millele leiab, see on ju teine erialaks ka riiklikus teatriinstituudis kust pärineb täitsa tüvi, sõllu andmed ulatuvad stuudio ajastusse. Deklamatsioonid siis meil on suureks õpetajaks ja eeskujuks oli kadunud Hildabliiser keda ma pean oma deklamatsioonid kunsti vaimseks emaks. Kuid suur huvi eesti keele vastu ärkasin draamastuudiopäevil eesti keele tundides, mida meile andsid algul Märt Laarmann, hiljem Nigol Andresen. Need mehed on minu vastava tuvi vaimsed isad. Suurima tõuke salla Friedebert Tuglase raamatut kirjanduslik päevaraamat lugedes. Selles ütleb ta, et meie keelam logisev ebarütmiline ebaviku loomiline just nii ta kirjutas. Ja et milline valu on kuulata näitlejat, deklamaatorit, oraatorid, agitaatorid ei häältelukku, ei kirge ega julgust lausuda sõna. Seda ilusat kukk, et raamat on välja antud 1921. aastal. Ma mõtlesin, kas see siis tõesti nii on? Ja kas see peab nii olema. Miks manitseb vastu kõnekeele ja kirjakeele vahel. Ja siis võtsin sihiks rakendada õigekeelsust häälduses. Hakkasin hoolega õppima eesti keelt raviisi tsaariaegsest koolist ei saanud ma kaasa midagi nimetamisväärset. Suurt abi olen saanud ka Tartu ülikooli professorilt Aristel, kellega mul oli loodud tihe kontakt. Hiljem, kui töötasin Tallinna konservatooriumi juures, algul fiktsioonina deklamatsioone õpetajale pärast paga konservatooriumi juurde asutatud riiklikus teatri kuulis ja nüüd riiklikus teatriinstituudis siis muidugi sundis õpetaja kutse pidevale enesetäiendamisele jala seniste teadmistepagasi suurendamisele. Jätkan seda veel praegugi. On pärandatud kogu vastav kirjandus ja töötan selle kallal edasi. Lisaks näitlejakutse diile ka pedagoogiline töö näitlejaks saajatele. Aga üks teine on ette võtnud oma suurte kogemuste ja praktilise teemial omatud teadmiste kirjapanekut, et sellest võiksid osa saada laiemad trendid. Näiteks meile, ringhäälingus, töötajaile oleks selline raamat hädavajalik. On sul hakata kirjutama tööd kõrgtehnilisest kunstilise kujundamise eest, see tähendab ilmekat lugemises üht-teist väikest artiklit on ju varemgi kirjutatud, lisaks mitmesuguseid vastavalt. Todon ja süstematiseerida hädal rääkida pisut ka Ringhäälinguteest, millest seni on üsna väikene. Mehe vanem põlv tunneb ja Feliks moori kui tuntud meest ja nyyd juba ammugi täisikka jõudnud generatsioon raadioonu ori. Ma lähen siis kastis esmakordselt teie hääl eetris. Sel ajal tuli teha, võiks ütelda kõike, olla teadustaja reporter, saatekava korraldaja, millest oli tingitud, et teie nii mitmeid kohustusi pidite täitma. Tuleb arvesse võtta, et ringhäälingu oli tol korral ärimeeste, ettevõtte osaühisus. Püüti võimalikult vähem raha väljaanded suuremaid dividende saada. Selle tõttu rikka koosseisud väga väikesed ja ühelt inimeselt võeti mitu lasta. Kuid pärast ringhäälingule higistamist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olid juba peamiselt kuuldemängude lavastajaks tarbeks. Päriks missugune reportaaž oli teie esimene esimesel raadionäituse avamisel 1928. aastal ja sealt edasi juba üheksas üldlaulupidu, sama aasta suu keel. Huvitav oleks teada, kui seda yldse momendil saab ütelda. Kui palju umbkaudu olete esinenud mikrofoni ees? Aastate poolest nagu arvestasime 21 aastat. Kuid kurdi. Viimane sissekanne oli 2100 piirides. Aprillikuus aga tulles tagasi esinemistel juurde mikrofoni ees, siis teie kunsti alal on ju mitmekülgne tulp roosa küll värsi. Aga kumba neist eelistate? Võiksin ütelda, et nad võrdselt lähedased Plaati oma repertuaaris õnnest tulumaks. Unive pool magab, silm võiks tervet pilti, mida rehialune praegu pakub suureks piirastuseks pidada. Tõmmu hall, kuni süsimust on terve ruum. Rasvaküünlad, tahmased Latarnalis valab kurva kollase helgiga tontide silmad. Kiivreid, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruuni poevad, kasvatavad eemal ikka enam ja enam surnu karvalisteks. Pikad laisad varjud roomavad üle põranda, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglatäit sarikateni. Väljas ulub sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus maailma äärenic ostmas, suures rahastus kisas kuuldavale tuua. Rasedad liiksuvad katusega, oigab pilved, aga puistavad pisaraid alla ojadena. Nagu tahaksid uputusega kõiki tiingimata. Jutu ja kahede kujul ülespoole kerkib ilmaruumi rahu, vaikust rikkuma. Karri tonn Vaini kuuljalt, mis seal publistoli pilves, nelja lõhest mustava seina vahel liigub. Neil pole silmi, leile pole suund, lina ega kõrid. Neil pole ka aju enam, mis mõtteks, ega südant, mis tundlikult tuksuks ladunud tööriistad, nagu need kaks kokku seotud puud nende käes, mida nad pindaks, kutsub. Pilt ja Mihkel, Mihkel biit. Liisuja pilt, pinkja Liisu, kõik üks, ütle, kuidas ta. Ühel pole rohkem soovi kui teisel. Ühel pole rohkem nälga ja jalu kui teiselt. Sest nälja janu tundmiseks on tundmust vaja. Pindalaga tunnust ei ole ja mihkli ja Liisulgaa mitte. Jason resin nädalas nelja rehi vahel üks ööpuhkust kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd. Siis üks und jälle kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket. Ning leivakotis aganani leib. Kilk, kõlk, Kilk, kõlk, Mats Boggs ma. Ja hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama. Juba käib mõni pinda paar nõrgalt otsudes ja maksudest maha. Mõni toetab kui lade läbi löödud selja vastu seina ja jääb sinna, kui puutamp seisma. Ükski lausu teisel enam seal. Ükski ei vaata enam teise peale. Lady, näe enam üksteise nägusid ei tunne enam üksteise kogusid. Ainult aimavad, et nende ümber inimesed liiguvad, jätad ka ise liiguvad. Kõik on nagu paksu läbitungimatu udu seest. Hääled kajavad neile nagu kaugelt kaugelt lett savine Re tagant, kõrb. Silmad on täiesti kinni. Nad liiguvad ainult kehalise tunde järgi. Teised vahivad klaasiste tardunud pilkudega imest ette maha. Rasa leenutagedasa loomib Rehepapp, kuna ta väravast välja vahib, märgates murega ikka helkjamaks minevat koidukuma. Ja kepipära laetakse elusa ja elutu ile tööriistadele uut jõudu tardunud liikmetes. Jälle tõusevad ja vajuvad käed jälle kõlksuvad ja Matsuma pinda jälle sahisevad õli. Janne soriseb hiilis Arist põrandale. Kaunis kuldne vili millest mõisas nii peent valget püüli puhast magusat leiba tehakse leiba, milles ei ole agala, raasu ega pliid. Päikesega taevaveerel sätendav põlema süttib, mis pole üle läinud. Siis on rehi pekstud. Neljas sel nädalal juba nii mitmest sügisel jooks. Kuidas kas neil pole hea meel, et töö on tehtud? Kas nendel rinnas ainustki sadid sellest elustavast õnnistamas tundmisest ei tärka, mida inimene maitseb lõpule jõudnud ja kordaläinud töös? Ooey parandab püstijalu ega tunne sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töödel ammugi lõpus. Nende töö algab alles. Siretab tuli kuul seal hallil taeva serval, mille kuldsed kiired praegu unest ärkavad. Karastatud loodus suudlevad seal ristele töödontidele kohutavaks märgutuleks. Leid juba uus, mis ala Raink tööjärg ootab? Veel kaks Peistunud tundi tööd sõimukepi, agalast leiba, imega, häid Tõnis siis alles tuleb puhkeaeg, kallis lagus, laupäeva õhtu. See oli Eduard Vilde Mahtra sõjast. Aga kas teate, et onu noori nimi on teile jäänud ka tänapäeva laste suudles teda, märgivad mitmeti kirjad noorte rääbiale. Võib-olla meenub mõni Panaga sellest repertuaarist? Otsib miilits kui tuletõrje otsivat lehed, ammugi teda kogu pealinnas, silmad, järjestik, vihlodyleio noorukid, seda keskmist kasvu. Õppuri eas rõivastus, sportlik hall, soni peas, punane Tastol, temal rinnas ind taste, teata midagi linnas. Keskmist kasvu, palju noori, sonis sport särgis mööda neid voorid paljudel rinnal märkion saanud. Kõik nad on valmis meid abistama. Kes nõnda kus tuli, kus võib end peita see nooruk, keda kuskilt ei leita. Millist ta süüdi? Yks kadus ruttu. Rasnastast järgmist pajatab jutt, noh, nii kodanlik, teiste seas sportlikus rõivas, hall soni peas, platvormilt trammist, uksele toetus viisakalt teetamm, kes kõrvale poetus. Äkki ta laevalt kadus kõik rummi vastasmajas tõlkes võlts tuli luumurdu Raslast all Danemas vaatasid jahmunult, mis sünnid üleval. Kuuendal korral läbi suitsu ja leegiakna peal hädaldas Latsuke, keegi lauruki kaotanud. Ühtegi hetke raamita sööstis, tegi ohtliku retke auto eest läbi ja mööda veetoru alist kui orav puu otsa. Haruldus, kõika, rahvas, ta seinal, seal ronis uuenda kobra teos aknast, ent koobas, paks suits kui vaip. Akna peal lamas laps nagu laip. Hakklalin jõuda veel mingil viisil. Nooruk joomas, ülal Kariisil juhaaras lapsi, oli nõrk tegutsi. Kuidas nüüd läbib lugedagi? Atuselt tuld 100., vaatas hetk üles siis aint samm edasi, lapsuke süles, vaevalt karniisile, jalg mahtus tal kõrval vaid kivisein. Kuristik. Alt vaatas rahvas, kuid argud astus surudes keha seina vastu linna viisa astuski, kaks. Kui tasakaaluvahid ei kaotaks. Leitsak üle käsipuu Enn rõdule ajas. Kadus siis silmist põlevas majas suitsuga segunes tänava toll, auto brid saabus üks kapsakoi eeskonnal kiivrit, haavad peas, lehed kõik kohale sööstavad reas etc vile. Jumalad töötavad koos, redelid kasvavad, kui muinasloos mehi presentriidest suitsu ja tuppa tungib, kui sõdureid rollakulle tavaliselt hüüab all ema. Kallis korterisse jäänud mu laps lahendusi. Surmani tänulik, kuid aastate kurbuse miinimum ta elu säästate. Kuuled kastmas tõrjujaid kõiki läbitud risti ja põiki kuuendal korral, ent lagi on kukkunud. Kui oli sees. Hoidku taevas, on kukut. Äkki ainult rahva seas üllatus, lajatas. Ilmus all nooruk, väraval lajatas nõrkemas tahmane keha täisnukke laps, ent tal süles seisak, eluke. Laps kuni nuttis ja süline sema. Salatist rammile hüppaski dema libises vahele sõidukit, kari tammita, viitas ja kadus kuiva. Otsib nii miilits kui tuletõrje otsivat lesida, ongi teda kogu pealinnas otsivat järjesti. Kuid nad ei leia noor kitse. Keskmist kasvu õppuri rõivastus, partik, hall soni peas, punane täht, temalt rinnas nuud, ei teata midagi linnas. Keskmist kasvu, palju moori, solis sport särgis mööda neid voorib paljudel rinnal märki on salakõik, nad on valmis neid abistama. Siulinarsaki luuletus lugu tundmatust salgayst. Kas te mäletate, millal alustas ringhääling esimesi lastesaateid? Ei, 1927. aasta laiks ja kuuldemängudega 1928. aasta veebruaris. Mis puutub ringhäälingusse, siis olete küll ses suhtes nagu elav entsüklopeedia lõhkueliga ollakse suure huvi armastusega töötanud sellel alal lendude omal kombel ka pioneeriks siis küllap seisad ka mälus üht kui teist. Eks kuuldemängudes mängisite isegi sageli kaasa tuli ka seda ette, nii umbes paari-kolmesaja osa öelda. Raske, mõnel aga leid lavastanud umbes 800 ringis. Esimeseks kuuldemänguks oli Anton Tšehhovi Karu, milles mängis kaasa Paul PinnaAga käkina osaleme sageli, kui nad ei ehe. See, olgu ta saatis iselaadi, töö ja samuti väga huvitav töö. Meid kutsuti sisse rääkima, nagu öeldakse, filmikeeles ka esimesele eestikeelsele filmi Kroonikale. Filmitööd jätkan praegugi veel. Kui lubate viri rääkida näitlejateest, siis esitaksin kammis tavalise, kuid iga näitleja puhul siiski küsitlejad huvitava küsimuse. Kuidas teie valmistate moosi? Jah? Minu juhtlauseks on kuulsa vene näitleja Štšebki lause. Võtke eeskuju loodusest. Tavaliselt esimeste lugemise juures tekib osast kohe kujutelm kuivas hakkab nõnda ütelda elama, kui seal tekkinud järgneb mõistuslik analüüs, kusjuures tulevad appi isiklikult elust saadud kogemused ja assotsiatsioonid. Pidevalt näidendi proovid annavad aga kujule juba liha ja pealt. Peasi tuleb palju võtta, elust endast tuleb osata vaadelda elavaid inimesi ja üldse elu enda ümber. Intuitiivne protsess annab Algleb kohe kätte. Ma tooksin siin näitele Hugo Raudsepa rotid, kus tuli mängida sakslast, austur, füürerit, trantar käit, ekslaid, teadliklanituid ja ka seesmiselt täiesti tühja sakslasi lähti okupatsiooni ajal küll ja küll. Nendega konflikti sattudes lahkusin isegi Ringhäälingute eest. Prototüübiks ei saaled muidugi kindel ja teatud indiviid, kuid tekkis süntees siit-sealt nähtud detaile kokku sulatades Antsi tüübi, mida võisite näha möödunud hooajal Estonias õla kujundamisel kemaks ka autori poolt tekstis antud iseloomulik saksa keele aktsent. Kas te pole märganud, kui palju need inimesed teist kõlbeliselt kõrgemalt käituda? Aei miljani. Ei anna. Ja mul on lõbus. Veel neid geene. Kui te nyyd sama mulle harva avaldusi tegite, juba paar lauset hiljem valmis, olete minti kese peki vastu vahetama? Ja nüüd kohe asja juurde tulla. Kas teie oma vajalik siga, vajalik siga? Hatta võtta? Aga mis sina ikka salga teatesiga on mul küll, aga ta piinlikult ära peidetud. Tooge ta mulle vandus järsk, mu mees, toob ta teile, kuid hambamees palub. Allist. Kat häda eile on teile USA äri, aga mina meie peale rihma pingutama. Oleme me avastanud, ma pean igal juhul ainult. Või juhtuda võib tõesti juhtuda, et ma siiski need teatud Pamtahvlid teile ehk isiklikult Kaiudaan. Olge mureta, ega meie 11. Teadurit tage minu poolt ja oivaline osas ja olete oodati. Ei see oli meelega nii jäätud kogu meie vestluse ajal mikrofon lahti, puravik tõesti. Ja meie vestlus oli niisiis kuulda väga paljude kogumeetri, kuidas testid? Mäletate, me alustasime sellega, et mina saan teilt andmeid homse saate jaoks. Tegelikult on saanud sellest aga terviklik saada juba praegu. See oli kaduma tonni, milles meie lehitasime Felix Mori kunstialbumit. Aga kuulge, kas me ise kaasada usule nimelt, kas me usume, et kuulajad ka usuvad, et mikrofon oli avatud kogemata? Arvan, et majja bussinika teeselda. Eks vana ära tarvitatud võtteid, mida sageli saadetes esines või sellest väheringhääling anekdoote on, mida muidugi teie seltsimees moor kõige paremini teate. Kuid mida siiski ka tõepoolest esines. Kuid olgu peale, like raadionali ringhäälingu aastapäeva puhul olgu lubatud. Tunnistame avameelselt, et tahtsime kuulajale jätta muljet, nagu oleks 20 aastase praktika ta ja suurte kogemustega ringhäälingu kaastööline alt veetud. Ja seda just ringhäälingu 21. aastapäeva eelõhtul. Aga mine sa tea, võibolla oli ka neid, kes uskusid