Selle idamaiste sugemetega loo tõi kunstiõpetaja ja mitmete näitustega tuntuks saanud maalija Tõnu Talve kaasa tänavu septembris Barcelonast kui ta rassas toimunud kunstiõpetajate foorumil Fragile kunstitundi tutvustamas käis. Mis Trio Fragile kunstitund, maalikunstniku võlud ja vaevad, mis on maalimise saladused? Millal võib Eesti kunstielus rivaalitsemist kohata? Mis on inspiratsiooni ja mis kaitsereaktsioon? Kuidas loovust ära tunda ja seda arendada? Need on teemad, millest Tõnu talvega täna õhtul räägime. Alustame aga Hispaania õlidest. Kui kunstnik silmad kinni paneb ja end lõunamaa öösse mõtleb sellesse hetke, kui päike on loojunud ja mahehämarus kogu maa nagu sooja salli sisse keerab siis. Kunematsioon Tõnu Talvet kõigepealt valdab Hingetuks võtab kahel põhjusel, seal on väga kuum, 34 või 35 kraadi, vähemalt oli ka õhtul. Teine põhjus on see, et on ilmselt väga suur rahvast, virvarr, kõikvõimalikke inimesi, kohalike. Ma ei oskagi neid eristada, aga mulje jäi küll, et don turiste hästi palju. Ja see põhiline elu loomulikult hakkabki alles vist kuskil seal keskel saama. Nendes välikohvikutes hakkabki pihta alles kuskil teha. 11 12 võib-olla. Kontserdid, ringi liikumised, kohvikud, kusjuures ma ei näinud purjus inimesi, see oli küll hea mulje. Kõrv kuulis kõikvõimalike keeli, muuhulgas ka hispaania keelt, jah, väga palju oli kuulda, ütleme vene keelt oli palju kuulda ja siis oli palju kuulda, ilmselt jaapani keelt natukene kõhedaks võttis, ütleme, päeval ei olnud hullu midagi, aga seal kesklinnas, Barcelona kesklinnas, Kataloonia aasal ja seal ümbruses, kus ma natuke kellegi saatel ringi jalutasin, jalgsi ka mulid, äärmised, kitsad tänavad, Tallinna tänavad, isegi vanalinna tänavad võrreldes nende tänavatega on laiad, isegi väga laiad. Tänavad olid kitsad. Veits kõhe oli kummuli. Aga mingil hetkel hakkas öösel täiesti äkki äkiliselt vaikus pihta. Lõppes ära, üsnagi see melu kuidagi päris järsult, jah. Mille järgi Kataloonia ööd lõhnavad? Ja seal oli palju lilli paistes sügisene aeg, vota sügise järg ilmselt lõhnaski. Kui nüüd inimestest rääkida. Ma olin seal üksi, ma ei olnud oma naisega seal. Nii et ma ei saanud mõne muu lõhna peletamiseks oma naist nuusutada, ei saanud. Aga ma arvan, et lõhnade maailm ei olnud jube, midagi ei haisenud eriti küll mitte. Kus ma seda võisin tunda? Kuskil metroos? Jah, võib-olla oli. Aga see ei häirinud nii, lihtsalt muu asi oli, võib-olla köit on, tegelikult oli köitev pikk mõteteahel, mis tekkis ahel selles mõttes, et vot kui ma käisin eelmine aasta vähe hiljem, aga ka kunstiõpetajate kongressil, aga siis Istanbulis. Ja siis selline kummaline hetk võib-olla sinna Barcelonasse saabuda, see oli see, et hommikul ärgates ingli jalutama minnes küllalt vara. Ühel jah, sellised väga varalise kellaajal Barcelona ilmselt äärelinnas, mille nimi oli terassa. Siis tundus, nagu oleksin Istanbulis väga kummaline tunne, vähemalt see on minu mulje, selline väga idamaine tundus olema, kuigi tegelikult olin ju täiesti läänes. See oli kummaline tõesti. Kuivõrd ma olen viimase paari aasta jooksul olnud ka Kairosse, Istanbul on võib-olla see mulje? Ei ole väga nii lambist. Teie olete käinud kahel järjestikusel aastal Euroopa kunstiõpetajate kongressil tutvustamas oma projekti, kuidas sünnivad oma maalid ja kuidas teie õpilased maalivad elava muusika saatel. See on ilmselt osutunud nii köitvad projektiks, et tõid, on kongressil ikka ja jälle tagasi kutsutud ja te olete oma projekti edasi arendanud. Kirjeldage palun seda ettekannet, mida te tänavu Barcelonas pidasite? Ega seal väga palju kirjeldada ei ole, kuna ei õnnestunud minna, üritasime, aga ei õnnestunud minna kolmekesi fragiilega koosseisus Robert Jürjendal arvurb ja mina seekord võib-olla õnnestub, järgmine aasta on ütleme lõhnu, mis viitavad sellele lõhnale sööki, siis ma arvan, et nüüd on võib-olla lõhnu, mis viitavad sellele, et ehk järgmine aasta saab. Aga sellesügisene septembri alguse terrassi esitlus oli põhiliselt ainult see video ja siis niisugune lühitutvustus või lühiselgitus inglise keeles. Muide Hispaania rahvas, nad suhtlevad põhiliselt hispaania keeles, nii et mul oli päris suuri raskusi. Tänu tõlgile, kes oli nii-öelda Ameerika inimene, siis ei olnud jah peale, ühesõnaga ühest hetkest alates tekkis kontakt ja siis läks asi kergemaks, aga, aga oli raske. Aga mis puudutab minu esitlus ja siis, kui see läbi oli ja kui inimesed olid ära kuulanud, siis kuidagi hakati oskama inglise keelt küll, jah. Siis ikka oli nii huvitav ja äratus nii palju tähelepanu. No juu oli igatahes esimene kommentaar ühe meesterahva suust kes mitte keskmise sõrme püsti tõstis, vaid pöidla ellujäämise märgiks. Tema ütles küll, et kuul Fresh n Mascherano naid midagi umbes sellist. Nii et see mõjus päris hästi ja loomulikult oli ta pärast Fragile plaadi soovijate inimeste hulgas ja päris hea tunne oli. Tundus, et inimestele see asi mõjus. Igatahes ära ei läinud minu esituse ajal küll keegi, jah. Kujutage nüüd ette, et teie ees on uuesti saalitäis Euroopa kunstiõpetajaid. Kirjeldage palun ka meie kuulajale ilmasele videota, mida me raadio teel näidata. Seda põhimõtet, kuidas tema kunstitunnid läbi viib. Ma viin neid läbi ikkagi täiesti tavalisel viisil, ega loomulikult kogu aeg ei käi see Fragile kunstitund või, või kunstitund kammermuusikaga sugugi mitte täiesti tavalised inimesed, võib-olla mõnikord väga tüütul viisil, mida ma olen söödud programmi jälgides tegema. Aga et, et see tõesti tapalt rutiinseks ei läheks ja õpilasi millegiga motiveerida siis jah, tänu nende muusikutest sõpradele on see Fragile kunstitund sellisel viisil üles ehitatud, et mina ma olin ja võib-olla mõni julge õpilane ka. Ja muusikud mängivad sel samal ajal reaalajas. Robert Jürjendali arvurb kitarri, trummid. Päris siukene. Jõuline muusika võib olla, mis muide võib meeldida või mitte meeldida, ma arvan, et külmaks ei jäta. Aga tundub, et see paarkümmend minutit või 30 või 40 minutit, kuidas kunagi see köidab ja, ja ta õpilased saab nagu sellest jah, sellest rutiinist küll välja viia selle loovusega, mis on nagu asja asja eesmärk ja see on kujunenud viimaste aastatega võib-olla tõesti selliseks. Et me oleme saanud Tallinna koolides seda teha, mitte ainult koolides, mujal ka on tulemaski siin lähiajalgi. Kuna Fragile saab kümneaastaseks nii-öelda 10 aastat elus olemist siis on tulemus üht-teist. Aga see viimane videos ja seal ma palusin luba oma, nii eraõpilaste kui ka ütleme, tavaliste õpilaste töid kasutada. Pildistasin neid, panin videosse Monteerisime sisse ja nemad on vägagi teadlikud sellest, mida ma teen, ütleme need noh, ma ei taha öelda palik õpilased, aga aga on ju ilmne, et mõned lihtsalt, et tulevad kiiremini kaasa ja teised ei tule üldse. Nii et see kaasatulijate hulk on ikkagi. Kasutades Kerttu Soans sõna marginaalne. Ilmselt Tallinna kammerorkester, kes on mõnikord palutud teil kunstitundidesse mängima, esitab hoopis teistsugust repertuaari kui ansambel sakile. Kuidas õpilaste ja teie eneste maalides peegeldub see erinev muusika, mida maalimise ajal kuulda on? Ilmselt täiesti oluline vahe selles mõttes, et kuivõrd kammermuusika on midagi sellist, mis kuhugi võibolla peaks vähemalt kuhugi hoopis sügavamale põhja minema siis ütleme, et see on olulisel määral raskem ja suuremat kontsentratsiooni ja distsipliini nõudev kui fragila muusika, vähemalt nii on mulle paistnud. Aga piltides kajastub seal võib-olla lihtsalt sellel viisil, et minu piltides võib olla ja võib-olla ka mõne õpilase, ma olen tähele pannud, et need pildid on selgemad, õhulisemad ja seal on võib-olla vähem segadust sees Fragile muusika tänu oma jõulisusele, seal on selliseid raskemaid kihte kohati võib-olla rohkem sees. Aga, aga muidugi, võib-olla ma panen natuke ka oma muljet, siis loomulikult on siin ka kammerlike noote. Mina. Ma ei tea, võib-olla õige mees, seda võib olla tegelikult hindama, aga, aga ma ei tea, kas kammerrokk võib-olla kõlbaks nimetama seda. On võib-olla on selliseid, isegi sarnaseid jooni, on, on rohkem, aga võib-olla mõni eriala inimene oskaks seda väljastpoolt võib-olla paremini näha, minule tundub see. No minul on see kaunikesti üks ja see sama. Aga ütleme, et see on kahekõne enda loomuse erinevatele punktidele, hajutamine, võib-olla nii, jah, rõhuasetused on erinevad. Te tõite kaasa ka terve hulga plaate siia saatesse, võib-olla räägime selle loo ära, kuidas see idamaise naise pildiga heliplaat teie kätte jõudis? Selle ansambli nimi, mis plaat meil siin ees on, mida te kirjeldasite Aisha vist niimodi tuntakse, seda ja plaadi nimi on kohe lausa täiesti idamaine. Mediina sahara. Ma ei tea, kas ma hääldan õieti võimalik, et ei häälda. Aga see plaat sattus väga lihtsal moel, kuna keegi seal ülikooli läheduses lihtsalt vahetasime plaate, siis ütleme niimoodi, keegi soovis Fragile plaati, mina soovisin vastu Kataloonia kaasaegset rahvuslike mingisuguse või lihtsalt kohalike rahvuslike motiividega rokkmuusikat. Ja mulle anti see plaat ja ega ma teda kohe kuulata ei saanud, kodus nüüd tagasi tulles ja kummaline kummaline, nagu me siin vist ennist ka kuulasime, et on väga idamaise kõlapildiga muusika. Ja, ja tõepoolest see idamaisus seal Kataloonias, Barcelonas ja teras seal, noh, ega ma rohkem mul ei olnud lihtsalt võimalik ringi liikuda. See on väga tuntav idamaisus ja paistab, et inimestele on see vähemalt nii palju, kui ma suhtlesin seal põgusalt küll. Püüdsin vägagi hoida sellist, et olla tagasihoidlik ja mitte hinnanguid anda, ütleme niimoodi. Ja ma pean ka praegu tagasihoidlik olla, sest kogemusi on vähe. Aga paistis, et kuskilt Hispaaniast jookseb see joon küll küll ilmselt nähtamatu müüri ei ole, ei, aga jookseb läbi küll. See, et idapoolne maailm tundub islamimaailma mõju all ja läänepoolne katoliikliku maailma mõju all. Aga nende suhete üle ma ei söandaks hakata siin arvamuse andma. Küll aga paistis, et need suhted ei ole korras. Igal juhul on tegemist muusikaga, mida Kataloonias praegu kuulata. Jaa, seda küll, jah, see oli täiesti ilmne, need olid noored inimesed. Ma arvan nii ka 20 25 ja aga, aga siin ilmselt vaadates mind minu kiilaspead ja minu natukene üle neljakümnese mehe kerget kõhu punni siis need noormehed andsid mulle jah, umbes sama vanade meeste muusika. Nii et nad taipasid kohe väga täpselt, mis mulle võib meeldida ja mis mulle ilmselt ei meeldi. Aga muuseas, mulle praegu tuli meelde just selle teie saate alguse küsimuse suhtes öise muusika kohta. Vaat seal päris selle Kataloonias käigulõpupäev, õigemini öö just oli seda võrra huvitav, seal mängisid keset Barcelona linna kuskilt laadal seal kus päris palju inimesi kogunes, kes sellest kongressist osa võtsid. Üks üliõpilaste ansambel. Ma ei suuda nimetada seda nime, ma ei hakka parem nimetama, aga see oli üks äärmiselt veider kooslus. Ja, ja noh, võib-olla natuke dekletiline, aga naljakas selles mõttes, et ta oli kaks korda kiiremini mängitud. Ütleme selline tantsumuusika niukene rokktantsumuusika kaks korda kiiremini mängitud, kusjuures väga huvitavalt, tehniliselt ainult sellise väga omapärase nükega või sellise väikese muigega või väikesed Tügaga niimoodi, et kohe spontaanselt kogunes sinna umbes kella poole 11 või 12, jumal ma ei mäleta. Sinna kogunes päris palju inimesi sinna ja see mats oli päris tugev seal. Kusjuures minul tekkis küll mõte, et kuna see oli niivõrd köitev, siis ma nuia siin läksin ja kummardasin, tänasin neid pärast seda esinemist, neid üliõpilasi ja siis söandasin öelda ta tegelikult näed, siin on keegi tegelane Eestist kusjuures vähemalt tehti mulle nägu, et teatakse, mis on Eesti. Ja, ja ma kinkisin neile austusest, Fragile, plaadi, millele järgnes kohe see, et ma sain vastu kolm plaati erinevate aastate, nende poiste, noh, võiks öelda poiste loomingu äärmiselt naljakas, aga ma kardan, et isiklik valesti, aga, aga need on võib-olla tulevikupoisid seal. Hästi veider asi ja ma sain need kinkida oma muusikutest sõpradele need plaadid. Aga praegu kuulame Aisha plaadi pealt ühele Kui vaadata Tõnu Talve teie maale siis väga mitmed kriitikud on nende puhul ära märkinud äärmist ekspressiivsust, jõulisust, pintslitõmbes ja värvivalikus ja teatud niisugust müstilist maailma, mida te olete oma maalidega Nuuned. Kas teil on mingi eriline tõmme luua enda ümber niisugust salapärast, müstilist maalima oma maalides? Tõmme? Võib-olla et seal lüke ja selles mõttes, et mõnikord tahaks pealetungivat tarbija maailma meile kõigile hästi tuttavat mingit laadi maailma, mis on vastuvõetamatu, võib-olla on see enesekaitse, võib-olla on see lüke selle pealetungiva maailma vastu. Nii et tõmme on see selles suhtes, et enda seest genereerida üks maailm, mis oleks selle? Äkki ütleks toorelt selle saasta vastu. Seal võib olla enesekaitse saasta vastu, nii et selles mõttes on see lüke minu ja võib-olla mu kompanjonide ja mulle paistab ka, et laste, Tarmo, ma teen nii oma lapsi kui omaenda päris lapse ja siis vaatan ka õpilasi, kohati mulle tundub, et ka nendel töötab see printsiip umbes samamoodi, see oleks nagu kaitse. Võib-olla need lapsed ei anna endale sellest nii aru. Kuigi nad on väga selle reklaami ja kõige muu maailma mõju all. Aga samas, kui nad lähevad Enda jällegi aru saamata, muuseas kõrvaldan seda päris huvitav näha, kui, kui nad joonistavad alguses käib mingisugune kommenteerimine, loba ja kõik nii edasi, nagu see ikka käib. Ühel hetkel on Nad ise enam ei pane tähele. Ei kuule, ei näe, on vaikus ja ahistavad ja vehivad tööd, tähendab, on ainult muusika. Et see on märk sellest, et see ei ole inspiratsioon, ma ei tea, mis seal midagi muud inspiratsioon on natukene teine asi. Aga see on ilmselt üsna alateadlik asi küll, jah, ja nad käivituvad ja siis mulle tundub, et töötab see nende enda maailm. Mulle paistis, et sealsamas terassal Barcelonas kui nüüd kunstiõpetajad, teised, nii palju kui ma sellest hispaania keelest tänu tõlgile aru sain, sa oled valdav kõikjal hispaania keeles vist oli nii Ameerika inimene ja mõni soome onu või tädi oli seal ka ja nii edasi Eestisse minema küll ainuke, aga valdav asi oli üsna keeruline ja mulle paistis nendest esitlustest, et inimesed on hädas, õpetajad on üsnagi hädas. On Elva, oleks nagu ots kuskilt käest lahti lastud mitmele esitusele, teema see, kui palju kõik kasutavad kõikvõimalike reklaami alates noh, ütleme kooliriiet, kooli, igasuguste sisekujunduslik, väliskujunduslik, kõikvõimalike asjade juures kasutatakse erootilisi motiive ja jumal teab mida. Ühesõnaga et tähendab, kogu aeg käib mingi kommertsiaalne värk. Ei, mul on erootika suhtes nii nagu lõhnade maailma suhtes, ma arvan vägagi vägagi positiivselt meelestatud ja, ja see on kõik väga, see on üks imeilus asi, ainult et see võiks olla iga asi omal kohal omal ajal ja nii edasi. Aga, aga paistab, et nende õpetajad võitlevad selle vastu, ainult et see võitlus kuidagi tundub abitu. Mitte et ma tahaks oma videot kiita või seda, aga mulle paistis, et midagi ise tehes või, või niimoodi tähendab ei ole vaja midagi kasvatada ega midagi õpetada neid õpilasi vaid kui sa teed ja kui nad lähevad sinna sisse, siis nende mõtlemine muutub. Ja võib-olla täiesti alateadlikult või teadlikult suudaks nagu käivitada nendele selle. Vaat seda kaitsereaktsiooni seda nagu ei tee, vot siis tuleb tegeleda mingi kurbuse kasvatamise mingi õpetamise mingi jamaga, noh ühesõnaga kuskil keegi tädi või keegi onu niukse kalgi häälega muudkui kasvatab ja õpetab, tegelikult resultaat on vastupidine. Tüli, konflikt, ropendamine, sõim, kisa, lärm, ühesõnaga jalakandmine ja keskmise näpu näitamine. Ja niisugune värk ja, ja see on päris hull seal mulle vähemalt jäljendas esitlustest mulje, et mulle tundub, et siin vähemalt nii palju, kui ma olen õpetajatööd teinud ja näinud asi paistab kaunikesti leebe olema, alles nii-öelda liivakastis seal käib ütleme, liivakasti vahe on nagu karjäär, ma pakuks, päris hull oli kohati, mulle tundub, et nende endi käest lastud asi lihtsalt jumal teab. Nii et see uks maalimise maailma on mõneti samaväärne minekuga, kas Harry Potteri või kääbikute maailma pisut müstiline, pisut salapärane? No võib-olla selles keskkonnas viibimine on, on midagi, mis aitab taluda seda päris reaalset maailma, kuhu me peame ikka ja jälle nendest salapärastest maailmadest naasma. Ja pigem ma püüan niimoodi jah, just nimelt, et see tõlgendus oleks avardunud ja mitte sugugi ma ei tahaks, et see oleks nagu põgenemine sellest reaalsusest, kus me parasjagu oleme, ei sugugi pigem ma arvan, just vastupidi, see aitab seda. Enesekaitsetõlgenduste võimalus ja, ja olemise äraseletamine endale ja motivatsiooni leidmine. Aga ma arvan, et see on väga kaugel sellest igasuguste ainete tarbimisest, saate aru küll, millele ma viitan, eksju, eks seegi oli omamoodi põgenemis, jah, see on küll, ma arvan, seal otseselt põgenemine, aga antud hetkel minu arust loomingulise protsessi käivitanud on just nimelt see radikaalselt teine suhtumine, mida ma olen püüdnud. Ma ei tea. Tegelikult kui niimoodi arutleda ja vaat siis jõuad selleni ka, ma ei ole sellele tegelikult isegi niimoodi verbaalselt ega sõjaliselt, ma olen iseenda jaoks, ma polegi seda mõelnud, lihtsalt toimetanud nagu nagu ma olen toimetanud tänu, mõtleme muusikutele tänu veel mõningatele. Jah, te viitasite mõnele kriitikule siin ennem, kes on päris teravalt ja täpselt ära näinud asju, mina, viitasin Kerttu Soans, selle Ants Juske. Mõned veel, kes on päris täpselt osanud defineerida seda nii, et no mitte ainult võib-olla sellist jõulist võib-olla mõningad selles marginaalsuses või selles õhulisuses või läbi paistuses või või sellises tahaks öelda midagi naljakat, aga, aga vaat siin selle plaadi peal selle Aisha plaadi peale see pilt, millele ta ka ennem viitasite, mulle tundub, et see läbipaistvus või see nägu varjav vision rätik Narva maanaistele. Jah, just nimelt ma arvan, et sealt hoovab sedalaadi jõudu ja ilmselt ka lõhnataju mis minu arvates on väga köitev. Tõnu Talve, kuidas äratada inimeses peituvat luu? Kuidas teie seda iseenda jaoks üles säratate kuivas ära? Seda seda lapseys, kuidas äratada seda täiskasvanust, sest ma olen kindel, et igale inimesele on see kaasa antud, ainult et igapäevane kiire iga päev diast reklaamist peale surutud käibetõed lihtsalt ühel päeval selle tapavad või ei lase esile kerkida. See on tegelikult see küsimuste küsimus, mida te küsisite praegu? Kui ma sellele järgi mõtlen, siis ma püüan vastata kahte moodi, ütleme niimoodi, et kui ma teiega räägiksin, siis ma julgeksin öelda, et ma ei tea, kuidas see kõik tegelikult käib aga ometi ma ei saa seda tunnistada ei iseendale ei õpilastele. Võib-olla mõnikord mingisugusel nõutuse hetkel oma kompanjoni tega ääri-veeri on seda tulnud arutada, ütleme et mis tegelikult toimub, Need ega ei tea, tegelikult ei tea, aga okei siis, aga siis noh siis me räägime jälle nii-öelda asjast, et on vaja teha see teine ja kolmas asi see etendus, need lood, need sobivad sinna ja me oleme püüdnud väga vältida kuhugi nendesse ala teadvuslikesse või teadvuslikes maadesse või maadele kolama minekut. Just nimelt olen püüdnud nagu hästi-hästi kikivarvul seal käia või hästi ettevaatlikult lõhkumata. Et mul siin paistab Rodile plaadi õunapuu. Kas üks lugu hüvastijätukellad helevalgelt platoolt, vot selles mõttes mina olen seda nime pannud, ei, see on Robert Jürjendali enda pandud asi. Ja see iseloomustab, ma arvan, väga täpselt. Mõnes mõttes mõne jaoks väga, väga sellist, kerget, võib-olla mõne jaoks väga tugevat ja jõulist liikumist ajas ja ruumis, aga kuna muusikutel lisaks nendele, mida nad on teinud plaadid või muusika või ka paljud teised projektid ma ei tea päris täpselt, kuidas nendel see jaotusprintsiip käib. Igatahes Fragile on täiesti eri asi. Aga minu jaoks tööde maalimine või see genereerimise protsess tegelikult jaotub ilmselt ajas väga ebaühtlaselt. Ma arvan, et tegelikult kogu aeg midagi toimub, ainult pilt realiseerub, ütleme siis niimoodi, et ta on üks suur hulk aega. Ja väga väike hulk aega, nii et esinemine või etendus on üks väga väike hulk aega 40 minutit või see on sellest suurest osast võib-olla seitsmendik. See pildi ärategemine on see seitsmendik, see ülejäänud 90 kolmandik toimub kogu aeg kuskile, midagi. Ja mõnikord on, ütleme, pärast realisatsiooni. Tegelikult see on vist see, et sa oled nagu kogu aeg selles distsipliinis. Vähemalt ma püüan olla selles distsipliini seisundis, kuigi ma päris täpselt ei teagi kas on õnnestunud, võib olla. Võib-olla mõnikord väga harva. Aga paistab jah, niimoodi, et pärast töö lõpetamist kas või koos muusikutega üksi on see lihtsam, mõnikord aga tekib jalu tekib väga-väga tugev janu. See ei ole ainult, ütleme see puhtalt lihtsalt vett juua, vaata, on veel mingisugune ja see ei ole ka see janu, et tahaks mingit. Aga muidugi teadagi, ma ei kavatsegi üldse eitada, et hea on, aga mõnikord alkoholi ju, seda küll, aga mitte eriti. Sest see on sedalaadi janu või sedalaadi põlemisprotsess sees. Et see on nagu millegi põleva näitamine bensiini aurudele. Ja siis võib järgneda plahvatus ja see on päris hirmus, nii et ütleme, et see loominguline protsess on juhitav, aga ma olen tajunud mingeid hetki. Et parem on siiski veel, tähendab, ei ole vest võib olla kogemusi veel, et neid kõiki protsesse juhtida, et ma olen püüdnud hoiduda. Ma ei tea, teadlikult või ebateadlikult. Aga ühel hetkel krabad veel kuskilt äärest kinni, et mitte päris ära kaduda, ütleme niimoodi, aga on võimalik, muuseas. Ja, ja ma kordan, et see erineb täiesti sellest mis võib-olla, et ma ei tea, mina isiklikult proovinud ei ole, aga mida võib saavutada mingite ainetega? Ma arvan, et aga siin on, võib-olla, kui me ennist korra hästi õhulised viitasime rootikale, siis ma arvan, et see tunne, mis tekib katarsise, ei ole see õige. Kindlasti mitte, aga, aga ma arvan, et erootiline kogemus või see nauding on seal üsna lähedal. Me räägime ikka veel sellest loomeprotsessist. Kuidas te jaotate seda, millist tunnet, meeleolud te tahate väljendada värvide ja pintsliga ehk maaliga ja missugust tunnet, meeleolu protsessis endas te tahate väljendada muusikaga või on teine variant, et te väljendate lihtsalt oma isiksust algusest peale kogu aeg paralleelselt limaalides kui muusikas ilma mingit jaotust tegemata? Tegelikult ma tänan väga selle väga läbi mõeldud põhjalikult küsimuse eest. Uskumatult keeruline. Okei, ma püüan. Kuivõrd ma tean, mida need muusikud mängivad kuivõrd mina ei ole muidugi muusik, eks ju ja ma püüan võimalikult vähe sekkuda sinna muusikute maailma kuigi ameti minu käest ka mõnikord küsitakse. Aga ma tean, mida mängib Robert, ma tean, mida mängib Arvo ja kuivõrd see on niukene trio liikumine. Siis mulle paistab, et see, see suhtlemine käib tõesti selle kontserdi etenduse ajal see mõtlemine või vähemalt ma olen Arvo käest isegi isegi peavad iga kord pärast seda kontsertetendust olen kuulnud, kui ta on minu tööd siis lõpuks vaadanud, sest noh, tema on omas maailmas, ta mängib ja, ja ütleme, Robert vähem, aga, aga Arvo oma sellise väga kinnise iseloomu juures ka tema, tema ütlemised jaotavad ajaühikus väga niimoodi, et ta räägib väga pikalt rääkida ja siis jälle väga pikalt vaikida. Ja siis ta on öelnud ja et ta on kirjeldanud või näinud neid kujuteldavat pilte, mida ma olen erinevate etappidega mõnikord ta näeb silmanurgast näiteks videoekraani peal toimuvat. Ja isegi ükskord ütles endalegi üllatav, et oli nagu päris hea oli mängida ja kulgeda tähendab erinevatel sellistel platood või niimoodi. Ja jaotada nii, et Ma ei suudagi, ma ei suuda praegu hetkel välja mõelda tõesti seda, et mis isiksuse et kui palju need asjad kahtepidi on, et mida me siis õigupoolest väljendan, kas seda teist võima püüan väljendada, näiteks? Püüan väljendada näiteks seda kujutlust, mida need muusikud seal kujutlevad lähevad ja kui nad seda ka videoekraanil. Sest noh, ega noh, minu pildi tegemist otse ei näe, vaid ikkagi seda ekraanil toimuvat. Ma olen püüdnud niimoodi sättida, et nad seda näeksid. See ongi nagu võib-olla selles niisugune kolmainsus või see loome printsiip, et see visuaalne kaemus oleks adekvaatne meie kõigi kolme juures ja et see, et see sünergia kujundaks tegelikult mitte, ainult et mina läksin nagu see vahendaja kes kolme mehe või jah, ülejäänud kahe mehe kujutluspildi realiseerib. Lõpuks, ma arvan, võiks nii. Ilmselt ma jätsin osa asju vastamata ja ma ei suutnud ilmselt kõigele pihta saanud, aga omas kogenematuses. Ma tean, et kunstnikel on alati väga raske oma töid seletada ja põhjendada ja eks see ongi töö, mida peavad ära tegema kunstiteadlased ja kriitikud. Nii et las nad karvustavad ja mulle eriti tegelikult see meeldib. Ja mõnikord on, mõni on olnud üsna üsna solvav ka ja õel ja tige ja aga samas keegi on mulle öelnud ka, et koledad, et ära siis põe, et kui keegi väga halvasti ütleb, järelikult läheb sul asi läheb kellelegi korda või keegi on kade või tige või, aga tunnistan, vastik on küll, kui keegi väga halvasti ütleb on ka mõningad päris häid ütlejaid ja mõni aeg tagasi, võib-olla pisut nii ebakindlamal pinnal olles oli see ilmselt see kellelegi poolne mõningate inimestepoolne purustav ütleme seda loomingulist printsiipi või seda Fagile, et või sa kaunis jõhker värk, ega see ei ole sugugi nii, et et kõik sul räägivad ja kiidavad ja ai, ei, pigem vastupidi. No kui te mõtlete tagasi kuulsate maalikunstnike elulugudele ja loomelugudele, siis ongi seal ju rohkem mittemõistmist kui mõistust. Siin jah, esimesed, kes pähe kargavad, on kohe sind seal fagoogia poolgo kääneks, kes ikka väga vihaselt ju kaklesid, eks ju. Ja ja nagu mina olen kuulnud, see kõrvu äralõikamine ei olnud sugugi mitte Fintsendi enda töö. Muuseas, Eesti raadios oli ju see saade, mina juhtusin seda kuulama, et ta on kuskil Prantsusmaal või kuskil on ühesõnaga see saladuskatteloor, nagu praegu on väga kombeks igalt poolt neid ära tirida, tähendab, perekonnad on andnud loa ühtede arhiivide avamiseks ja sealt on tõepoolest välja tulnud see kogeenide perekond. Lõpuks siis on soostunud sellega, et või noh, nende järeltulijad tähendab et see oli ikka kaunikesti nende härrade vaheline konflikt. Ja mulle paistab, et võib-olla, et mõlemad olid väga kõvad mehed, eks ju. Ja kui käen on püütud näidata kui jõhkardid, ma küll ei arva, nii, aga ilmselt ainuke mees, kelle suhtes ta ilmselt oligi kiivas. Sest ta nägi, et, et see on vist ainuke mees, kes talle suudab konkurentsi pakkuda järgneval sajandil. Ja võib-olla see võis olla väga lihtsalt üks ajend kiimusest kadedusest purustada. Mingil määral muuseas, mulle tundub, et mingil määral see võiski õnnestuda. Aga aga samas tegelikult võib-olla jumal teab, võib-olla tegi see fan koogi veel tugevamaks, kui ta tegelikult on mina seda oma nahal tundnud ka ühe. Ma ei taha nimetada ühtegi nime, aga vähemalt ühe siin Eesti ühe väga kuulsa meeskunstniku poolt selliseid jõulist rünnakut mingil hetkel jah. See purustav, vähemalt purustada, püüd on tulnud üle elada, ütleme niimoodi. Ma arvan, et on teinud tugevamaks küll, jah. Et, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Saate lõpus läheme veel teie kui õpetaja Tõnu Talve juurde lõpuks kuidas tema Fragile kunstitunni projekti nüüd edasi arendada. Annaks jumal, et ta veel päris valmis ei ole, et ei olegi nagu enam midagi arendada. Noh, ma tean, mu kompanjon, Robert mõni aeg tagasi kuskil ma kuulsin, mingisugust lagu, ta oleks helistanud, nagu ta oleks mulle rääkinud mingist uue plaadi vihjest või nii. Aga rohkem ilmselt mul ei ole voli midagi öelda, aga meil on tulemas siin mõned kontsertetendus, et seoses sellega ma usun, et võib-olla tänu selle kammermuusika üle-eelmise aasta tagusele eelmise, natuke eelmise aasta tagusele osalemisele, see oli minu jaoks küll kvaliteedi muutus. Ja ma loodan, et kui jätkub nagu ehk veel seda, seda mingit energiat. Ma ei tea, kust see tuleb tegelikult, aga aga mulle tundub, et jätkub. Et siis ei ole küll veel seda tunnet, et jõud kaob ära või. Ja oma lapsed, ma arvan, väga lihtsal viisil üks kolme ja poole aastane tema ega seda veel Diaality suurt midagi, mis ma teen, aga, aga kindlasti on väga suur stiimul. No mis ma veel oskan öelda, mis mehi köidab, naiste maailm on väga võluv, eks see köidab, mille nimel tehakse. No jumala jumal teab jumala nimel või kuskil, kus Jaan Kross on öelnud kuskil raamatus, et no mille nimel see kõik on rikkaks saamise nimel ilmselt mitte. Aga ei, see oli Vastutuulelaev. Seal on küll selge, et ühte peeglit või ühte valgust peegeldavat valgust läbivat asja nii ära poleerida. Et see on kättesaamatu õigupoolest peaaegu et kõigile on kättesaadav väga vähestele, aga samas on sellest kasu väga paljudele. Võib-olla see ongi see mõte, mis nagu. Ei väsita. Kas teie kulgete elus vastutuult või pärituult praegusele? Vist ma arvan, et loomingus pärituult tänu sellele, et ei ole üksi üksi, on päris raske vahu peal ütleme, reklaamikära ja vahu peal, see on ka pärituult kulgemine jah. Ainult et võib kogemata kuhugi Lartsatada ja, ja seal võib olla õlilaik pinnal ja ühesõnaga on oht. Ma ei, ma ei julgeks ka rohkem kommenteerida, sest mõned oskavad seda väga hästi kasutada, mina ei oska, järelikult ma kulgen mingil teisel moel vastutuult vastutuulelaevana või mis laeva, neid laevu pole sugugi Siuke paat. Mittepaatiaga paadialune, ma mõtlen lihtsalt sihukene paat, mis loom energia jõul ehk liigub. See on ka väga raskelt enda suhtes väänata. Maalimise saladustest rääkis kunstnik ja kunstiõpetaja Tõnu Talve. Saate valmistasid ette Kaja Kärneri Anna-Maria korrel. Lisaks Hispaaniast kaasa toodud muusikale kuulasime Trio Fragile loomingut. Kuulmiseni. Sho siin muusika ja ja, ja ja muusikat võib ainult hardunud istuda ja, ja ja ka see ja, ja, ja ja.