Lapsed on oma vanematele alati rõõmu kui muret toonud ja eks öeldaksegi nii et väike laps, väikesed mured. Suur laps, suured mured, aga mis siis ikka lastesse sisse läheb, kui see, kes kogu aeg oli nii hästi kuulekas ja tubli ja hästi õppija kusagil seal 12 13 14 selles vanuses vanemad ei tunne enam ära, on täiesti ahastuses. Dotsent Aino Lunge, mis lapsega edasises juhtunud. Laps astub uude eluperiood ja, ja see on üsna üsna suur kriis tema elust muutub lausa teiseks, ta saab õieti või hakkab saama täiskasvanuks. Tema häda on selles, et tema iseennast lapseks ei pea. Aga täiskasvanud ei pea teda suureks. Sõnaga see kahepaikne asend ongi. Mis paneb, keda siis mässama, tema tahab olla suur, tahab olla isiksust, tahab ise otsustada, aga vanemad käsivad, kamandavad, valvavad, õpetavad täit ahas itaalia õigusega ei taha. Temast peab ükskord saama ju ise vastutav inimene iseenda eest. Ja, ja sellest ilmselt tulevad konfliktid. Talus sundimist, talukamandamist, nii nagu täiskasvanuid alust täpselt samuti oskaksid neid suhteid luua ei ole kõik sugugi. Kõigil ei ole neid probleeme ju ei ole see crazy loomulinega kõikidel lastel. Kui me oleme teda usaldanud ja teda inimeseks pidanud maast madalast, siis mu meelest ei tohiks midagi eriti lahti olla. Ütleme tekivad lapsega konfliktid, kas on siis ikka viga lapses või on viga vanemate suhtes? Mu meelest kriga vanemate salatilaps ei ole ju sündinud niisukesena, tähendab hakkab see asi kusagilt õige varasest east peale ilmselt suhtlemisest ikka jälle. Ja usaldusest ja, ja noh, kui me läheme siin, ma ei saa teooriat praegu rääkida, aga Eriksson Meil on ju niisugune teooria, kus laps teeb valiku usalduse, umbusalduse lahe linik ojas ja mina usun sellesse täiesti, tähendab usalduslik suhtumine maailma tuleb imiku eas. Kui te olete siis Teo vajadused rahuldanud, kui ta pole nõudnud kisa ja karjumisega süüa, näiteks kui teda on hellitatud, hoitud piisavalt hellust on vaja, siis ta hakkab maailma usaldama, kui ei, siis on vastupidine juba alge pannakse seal, siis tuleb edasi näiteks seesama väikelapseeaastast kolmeni pead ka siis valiku tegemuselt ühelt poolt siis enesekindluse ja teiselt poolt enese lähenemise vahel näiteks tõepoolest teeb ja see enese häbenema tulevasele arengule täiesti negatiivne, halb iseenesest, mis lööb välja murde-eas näiteks kus ta peab siis hakkama võitlema iseenda eest, et teinekord lollusi võib-olla see saab alguse sellest, et täiskasvanud on teda kogu aeg halvustanud, sa oled niisugune seal teistsugune, halb seal taha, ühesõnaga tekibki niisugune tunnetan midagi teisiti, enesekindlust eneseusaldust ei saa kujuneda. Siis tuleb edasi valik näiteks initsiatiivi süütunde vahel kui ka tema järgi ja kui, kui ta seal näiteks ei saa seda initsiatiivi avaldada näiteks surute ta alla, õpetan teda mängima seal kogu aeg villasetel ise midagi tean, kust ta tuleb hiljem siis nüüd ongi ta niisugune õpetaja ega maantee edasi, ta ei ole rahul sellega nüüd Ena. Ja noh, ühesõnaga samm-sammult kusagil lapsevanem teab ikkagi maha istuma ja mõtlema, kust ta selle vea on teinud. Lapsi ei ole, ei valgust peale ei olnud selline hea küll, selle sama asjaga ma tean isegi küllalt selliseid tuleb koju õhtul sealt kolm tundi oodanud, süda väriseb sees näiteks, tuleb hiljem kusagil 12 koju jõuab, siis on jah, enamasti muidugi kiputakse temaga siis käratsema, aga tuleb ikkagi öelda välja see esimene tunne, mis ma siis tundsin, tähendab, mu süda valutas ja ütlen talle, et jumal tänatud, et sa oled mul kodus, tähendab Rõõm vastupidi, eks ole, ja, ja see ei ole siis, kui see on ära öeldud, siis jääb see õieti põhjus. Selleks sõimamiseks jääb ju ära, niisugusel puhul ja suhted ei lähe halvemaks ja teinekord tunne ta vahel isegi ei mõtle seda, et lapsevanem on ka mingisugused tundmused olemas, on, ta saab aru poolest elaksid häppin midagi nii hullu või näiteks enamasti on niiviisi, et lapsevanemate koosolekul lapsevanemal on õudne häbi, räägitakse tema poisist, eto tegi nii ja käitus pahasti seal. Aga sellepärast ei tule kodus laht sõimata, vaid öelda just see needsamad sõnadega, mull oli kohutavalt häbi, tähendab iseenda elamusi, samuti ta hakkaks mõistma teist poolt ka. Ja saaks aru sellest muidugi ainult käskida kavandades sõlmatest ei mõtle selle peale. Enamasti lapsevanemad käituvad nii, nagu nende vanemad käitusid, tähendab kasvatuse stiil on võetud oma vanematelt üle. Hea võib neid pedagoogika raamatu psühholoogiat kui palju õppida, aga me käitume nii, nagu käituti meiega praktiliselt ainult väga üksikutel juhtudel on nii, et kus on väga halvasti olnud, siis ma teadlikult õpin näiteks ümber ja käitun teisiti, need, need on üksikud. Enamasti me võtame oma kasvatusstiili oma vanematelt, see käib kolm põlvkonda või rohkem veel isegi teinekord kaasas meiega. Eks muidugi, laste kasvatamine on ju nii, et eks igaüks teeb nii, nagu parajasti oskab. Aga kui ikkagi on jõutud sinna, oled pidevalt justnagu ei saa aru, just nagu ei tea, mis on juhtunud. On siiski mingi selline võimalus või võti lapse juurde pääsemiseks, ma mõtlen just teismeliste eas. Sest väga palju on ju neid vanemaid, kes kurdavad, et on olnud hästi, me saime väga hästi läbi. Me mõistsime teineteist, aga vot nüüd on niimoodi, et noh, üldse ei taipa, mida ta tahab, miks ta enam ei viitsi õppida, miks ta nii hilja tuleb, miks ta mind enam ei usalda, see vist on seal põhiline küsimus. Minu meelest igasuguses eas saab suhteid parandada. Psühholoogid on küll optimistlikult selles mõttes, et kui juba asjad ka halvaks läinud suhteid saab parandada, emale lähemale jõuda, aga kõige esimene põhjus, reegel jev printsiip, vaat siin on küll üks niisugune printsiip lause et laps peab aru saama, ühesõnaga, tuleb tunda anda, et ma armastan teda sellisena, nagu ta praegu parajasti on. Ka niisuguse hullid kannina või sõna kulmatuna või ta peab tundma seda aga ka sellisena, kui sa oled mul mingisuguse patuteoga juba hakkama saanud, ta peab teadma. Kodu on see koht, kuhu sa võid alati tulla, et sind hoitakse, sind armastatakse sellisena nagu sa oled, mitte niiviisi tinglikult, et, et kui sa hästi õpid, siis ma siin ja Kuima. Kui sa teed seda või teist, siis ma ostan sulle näiteks, aga me käitume just niiviisi tinglikult, enamasti lapsevanemad teevad, niiviisi alati nõuavad. Kui sa hakkad hästi õppima, siis ma seal tinglik, aga ma armastan teda sellisena nagu ta mulla. Ma ei saa sinna, mida, olgu ta mitte sellepärast, et ta on mul eeskujulik eta, õpid mul Hähki või on ta ilus, vaid korralik, vaid vaid just sellisena, nagu ta mul on. Ja seda edasi suhetes on niiviisi, et mitte kunagi hakata teda süüdistama, et, et sina oled mul, ahah, sina oled halb, sina oled niisugune, vaid vastupidi, siin tuleb kõigepealt mulle tundub lihtsalt, ega ma ei tea, minul jälle raskusi oma lastega olnud mulle ideaalne olukord, lihtsalt nad on usaldanud neid hullupööra. Ma tean kõiksugu asju, ma teen liiga palju, võib-olla, aga see asi. Ma tahtsin öelda, et teda tuleb osata ära kuulata, mida vanemad ei osk tähendab suhteid aitab parandada see, kui ta ükskord kas või istute maha ja kuulata ära, kui tema oma murega tuleb. Enamasti me hakkame seal katkestama teda hakkame kohe talle pealetung. Nii nagu täiskasvanud inimest tuleb osata ära kuulata, meesteta ei oska. Ja teine asi on see, mida me siiski ja psühholoogias on mina-teade näiteks mitte sina, oled mul halb ja paha, vaid mulle ei meeldi, et sina oled niisugune. Tähendab, Ma ei süüdista teda otse sind, seda teeb kahe kaitsereaktsiooni. Aga, aga noh, mulle ei meeldinud niuke kuidagi, mulle meeldiks, kui sa õpiksid paremini näiteks endast lähtuda, mitte need, keda süüdistada kohe. Ja, ja teinekord ärakuulamisega on ka niiviisi väikelapseeast peale minu meelest veel kooljastan ta eemale tõrjutud juba, kui ta ei hakka meid usaldama, seal oli vaja teinekord viis minutit istuda voodi ääres ja, ja kuulata muresid ja, ja, ja jutustada muinasjutu midagi siis meil olnud aeg enamasti laps vajas Sis ja klassides välde väga pugeslikki ju, aga siis me ka ei leidnud aega tema jaoks ja, ja nüüd siis imekombel järsku ütleme, et nüüd ta ei usalda meid tõepoolest, nüüd on suuremaks saanud ja ja kui me teda ära ei kuule ja suuremad lapsed ütlevad, nii, viisid vanemate häda on selles, et nad tundsid meid väikesena. Noh, nüüd ei oska ümber hinnata, tema on suurem kõigepealt ja nad ütlevad veel sedaviisi, et nad ei kuule ju mind üldse ära. Lapsed ise kaebavad sellele, nad ei kuule. Nojah, siin kuulaja võib muidugi mõelda, et mis dotsent Aino Lungele vigade maania, seda asja Piitud ägigjan, inimsuhtlemise põhireegleid üldse, näiteks suurtega on suhtlemise häda on ju selles, et keegi hakkab seal, ütleb mulle, on täna pea valutab, teine hakkab oma haigusi rääkima. Vanad inimesed täpselt samuti, nagu ma natukene kuulaksime, teiste inimeste käib lapse kohta täpselt sama. Nojah, aga Ma ikka kujutanud ette küll lapsevanemad, kes on päevatööst väsinud, nüüd ootab oma teismelist koju, eriti kui see tüdruk on, siis on ju eriti hullud mõtted, tulevad pähe. Ja kui ta siis nüüd tuleb kell üks või kell kaks öösel ja veel nägu naeru täis ka, eks ole. No umbes nii, noh, mis siis ikka, noh, ma jäin veidi hiljaks, ajab ikka hinge täis küll. Paljud ütlevad niimoodi, et ma ei saa taga siis rahulikult rääkida. Sellest nad ei saa tõesti aru ja, aga ikkagi ma olen päris kindel see, et rõõm sellest, et seal tuli olnud suurem, mis siis oleks juhtunud kahjuks tõesti juhtunud ja talle kirjaga nendest ohtudest, mis teda ikkagi rahulikus situatsioonis mitte sõimelts, praktilist, ta peab teadma, mis teda ootab. Nõnda siis kas võib öelda ka niimoodi alati last saab mõjutada, noh, kas karistuse kiituse arusaamise mõistmisega tähendab karistamine teismelistele üldiselt. Ei, absoluutselt mitte, võimalikult vähem on vaja Carstud võimalikult vähe. Tunnustus aitab, minu meelest ei tee lapsevanemale mitte midagi see, kui ta teda natuke kõrvust tõstab, selles mõttes, et sa oled suur ja seal vastutagi ise oma tegude eest ja tõepoolest hakkab vastutama, kui ta tunneb, et teda usaldada. Aga selleks oli vaja siiamaani last kasvatada, nii et me saame teda usaldada. No hästi, aga kuidas siis ikka lapsevanem saab nüüd oma negatiivsete emotsioonidega, kas siis tõesti need peabki ainult endasse peitma või siiski võib neid ka lapsele? Jumala pärast mitte endasse kuhjuda, saaned lasta tuleb isegi oma tugevaid elamusi saab neile välja näidata, et see on seesama, et siis hakkab sageli arusaam, et lapsevanemal on ka üldse mingisugused tundmused. Ma tean näiteks niisugust situatsiooni, kus poisi ja ema suhted olid halvaks minema aas noh, ikka juba peaaegu läinud selle murdeealine poiss siiamaani on hästi läbi saanud, aga visa ema olid lahku läinud ja nüüd kusagil murde algul 11 12 pass on mossis, endasse tõmbunud kergesti ja ütleb, et kui mul oleks isa, ma läheksin temaga koos näiteks kuhugi spordivõistlustele, kinno või mida tahes, ütleb välja lausa selle pettumuse, siis ema pakku vennast olemine läheb suuremaks, sina pole kisa. Tänase ema on ammu tundnud seda nüüd ja ema ütleb oma siis suured südamevalu täpselt samuti välja, talle ütleb, et mul oleks samuti tõesti parem, kui minul oleks mees, sinul oleks isa. Elu oleks meil normaalne. Aga praegu näha, et olukord on niiviisi kujunenud, sina oled mul küllalt suur ja saad aru ja, ja poiss ühesõnaga mõlemad nutsid selle välja, siis seal elasid ja elu läks normaalselt. Aga mitte nii, et sa hakkad süüdistavad edasi, samasid või sina heidad veel ette seda või teist näiteks seda ei saa teha. Ja ükskõik milliseid noh, niisugusi ka väga tugev tüdrukule, kes kellega suhted halvaks muutuski, ema ütleb lausa niiviisi, et nad, mina niiviisi enam edasi elada ei saa. Mitte seda, et mulle ei meeldi see juba, see on juba noh, niisugune ema öösiti nutab ja isa endaga toime juba tunneb, et asjad on halvasti, ütled talle välja? Jaa, jaa, räägivad siis ühesõnaga nii nagu suurega asju lahendatakse, mitte süüdistati, sega, mitte. Nõnda siis ka noh, lastega tundub küll, et mida nad mõistavad ja neil on hoopis teistsugused arvamused. Aga rääkimine on ikka see, mis. Ja ja konflikte ja ei olegi ju see ideaalne olukord, kus konflikt vaid konfliktid tekivad ja neid saab lahendada lihtsalt ja ka need lapsed on küllalt suured, et nendega mõistlikult arutada asju, näiteks. Kaks täiesti vastupidist olukorda näiteks ema tahab, vaat see on väga lihtne situatsioon, näiteks ema tahab filmi vaadata, aga poiss tahab mingisugust muusikat seal ägedat. Ema ütleb, et kui ta ütleks näiteks sinul tobe muusika ei kõlba kuhugi, siis poiss ütleb, et see film on sul loll näiteks või midagi muud taolist. Tuleb leida niukene, kompromiss seal või no mis me siis nüüd teeme? Sõnaga rääkida kuidagiviisi minema, et mul on mateist teisel ajal seda filmi vaadates ja sa saad võib-olla seda kanda järele kusagil üsna arutlema hakata ja nad ei ole ju nii põikpäised, et need üldse ei saa kuidagi. Olukord ei lahend. Nii et see reegel kehtib ka absoluutselt, et naeratusele vastatakse ikka naeratusega vihapurskega vihapurse. Tekib alati kaitsereaktsioon, kui teda natukenegi süüdistada selle pärast, et tema enese, mina on üsna ebakindel veel täiskasvanul, on ta kindel, seda ei kõiguta niivõrd kergesti, aga keda võib koera rööpast välja lüüa ja seda peab arvestama, teda on vaja säästa, isegi tema minna. Aga küllap üks mõte, mis lapsevanematel tekib, on ka see, et kõik oli hea ja nüüd on läinud halvaks ja noh, umbes niimoodi, et nüüd halvaks jääbki, kas. Leida ei jää, see aeg läheb üles, tuleb lihtsalt üle elada.