Toomas Walkman, Anne Türnpu, Tõnu Peterson, Aita Mägi, Toomas Taimla ja Liina Tennosaar. Nad lugesid lindile oma lemmikvärsse ja andsid saate kokkupanijale lühiintervjuu. Alustuseks katke Peeter Tammearu hüvastijättu etüüdist tosinale, mis on kirjas. Teater, muusika. Kino tänavuses juunikuu numbris. Aeg on nüüd läbi, ausalt, kõik neli aastat. Hüva, mida see tähendaks? Et siiamaani mängisime omavahel. Nüüd saavad tulevasteks partneriteks kogenud näitlejad, meistrit, kehk. Hakkame aru saama, mis on teater. Mis oli cool? Muutub kultuuripildi kompamise võimalus, kellele suuremaks, kellele väiksemaks. Mida veel? Et sul on amet, millega teenid leiba. Ja see kõik vaja vajaliku ja ajakohast teadvustamist. Eks. Tänavustest lavakunstilõpetajatest suunati Viljandisse Ugalas tööle kolm noort näitlejat Katrin kov, Toomas Taimla ja Peeter Tammearu. Viimane esitab see serva Leho värsse. Ei ela enam kedagi, ses majas, ütled sa mulle, kõik on läinud. Elutuba ja magamistuba ja siseõu on tühjad. Ei jäänud enam kedagi, sest kõik on lahkunud. Ja mina ütlen sulle, kui keegi läheb ära, siis keegi jääb. See Paikust keegi läbi on käinud, ei ole enam üksi. Ainult see koht, kust mitte kedagi läbi pole käinud, on üksi ilma inimliku üksinduseta. Uued majad on surmad kui vanad, sest nende seinad on kivist või rauast mitte aga inimestest. Maja ei tule ilmale mitte siis, kui ta on valmis saanud vaid siis, kui temas hakatakse elama. Maja elab ainult inimesest, nii nagu haudki. Ainult et maja elab inimese elust, kuna haud elab inimese surmast. Seepärast on esimene püsti ja teine pikali. Kõik on tegelikult majast lahkunud, ent tõeliselt on kõik jäänud. Ja see ei ole nende mälestus, mis jääb vaid nemad ise. Ja ega nad jäägi majasse, vaid hoopis jätkuvad majas. Teod ja toimed lahkuvad majast, rongi või lennuki või hobusega püsti või lohistamisi. See, mis majas jätkub, on elund. Jõud, millel on oma tegumood või ringsammud, on läinud suudlused, andestamised, kuriteod. See, mis majas jätkub, on jalg, huuled, silmad, süda eitused ja jaatused. Hea ja kuri on hajunud. See, mis majas jätkub, on teoalus. Peter, kas mäletad esimest rolli mõtlen seda rolle, mis sa tegid sisseastumis eksamile? Ma mäletan, et ma lugesin mõned luuletused nagu etüüdid. Mõlemad inimesed olid vanad, üks oli mees, T4 naine naise valisid. Ja vanad inimesed, siis olid ju väga noor solid noorem kui su kursusekaaslased endast erinevate on alati põnev põnev teha ja ja üks tekst oli veel murdes mehe tekst ja ja nad olid nagu selline omamoodi tsükkel, ma mäletan, ma lugesin ühe ära, keerasin ümber, siis lugesin teise. No algul algul tõmbas, küll, aga pärast pärast niimoodi pikemalt mõteldes või kuidas seda nüüd ütelda? Ugala meelitas nagu ära millist rolli tahaksid mängida lähemal ajal? Ausa töö puhul võib mängida kõike. Ja ega nii ei julge kohe öelda. Ma arvan, kõik, kõik sõltub sellest, kuidas, Ka Piret Päär on nüüd pärast nelja aasta ristäraolekut Viljandis kus seda kuulate intervjuust praegu aga tema esituses Katre Ligi ja Eha Lättemäe luuletusi. Midagi väga erilist, sind juba elusa joota rikkust ja kuulsust. Ja on sul üldse ei tasu loota. Midagi siiski ka sulle jääb? Mõnigi tundmata rada. Võimalus paremat otsida. Iseenesegi saada, häda ja viletsust, trotsida, alati ausaks, jääda. Kas sa mõtled, et mina tahas tagasi? Oh ei. Sedasi oligi jää. Nagu mina. Tei. Töine tahtmine. Muu mure siin mina seisa, ei ela ega sure. Ära mõtle et mina taas tagasi Tean, et lähen kultuurikooli õpetajaks. Ma tean, mida ma tahan. Ja see, mida ma tahan, see on minu meelest hea. Üks kui Saluks, kuule. Seda on väga palju niimoodi ma tahan seda, millest ma olen nagu. Ilma jäänud. Ja noh, mida ma näen, millest on ka teised ilma jäänud ja tahan hakata koos oma õpilastega kes saavad olema sama pikkused ja samavanused nagu mina seda otsima, seda head ja ilusat. Mida võib-olla noh, minu ümber. Kas te kolleegidega tulevaste kolleegidega olete juba ühendust võtnud? Jah, käin seal üsna tihti neil külas mis nemad asjast arvavad? Nad on aru saanud, et need neli aastat, mis ma siin Tallinnas olen ei ole ilmaasjata olnud. Ja sellepärast saavad ka aru, miks ma ei noh ei lähe siis teatrisse teel. Toomas Walkman ja Anne Türnpu. Esimene loeb Bernard Kangro luuletuse siin udus Anne Türnpu Aga Robin, tranata koore siis, kui annan käest tüüri. Siin udus 11 leida. Kes teab, kui kaugel lohisevad puhtad veed. Nüüd endast mälestuste riismed heida ja kuula, kuidas vankrid kolisevad mööda teed. Pea sumbub ummikus rehvi põra. Üks Kell pagan teab mis tornis otse eelvihm tilgub kätele, kui soolarahe. Saunud seisma hämaruses mornis. Ja seisad veel. Ja seisad veel. Siis kui Allan käest tüüri tean, et aeg on tulnud sinul ta võtta. Mida tegema peab, tehakse otsekohe. Asjatu on see rähklemine. Siis võta ära oma käed. Mu süda ja vaikides lepi oma kaotusega ja mõtle, et sulle on juhtunud õnn, istuda täiesti vaikselt seal, kuhu ole taset tatud. Need mu lambid, iga tuulehoog puhub surnuks ja taotledes läita leidma ka ja aina unustan kõik muu. Ja ootan pimedas. Lautades mati põrandal. Ja iga kord, kui sinul on tuju, mu isand. Tule hiljukesi ja võta istet. Toomas Janne esinesid kooli ajal pidevalt koos ning viisistusid palju luuletusi, mis esitasid samuti koos tänasesse saatesse on nende esituses laul Bernard Kangro tekstile. Me lähme koju. Meele kojuvaras kui lõhnab, ristik, õitseb ja nii lill kui karjalapse huulil kõrrepill olevaid kinni. Kui südasuvi alles. Meid vastu võtta selge avarla ootus, kus ellu nagu hiiglamäe MeeleMe kuju juba pööripäeva ja pööripäev päev on meie endi põues. Juba seljataga leeri tulen, las tuuled, suva nüüd vabisevast õues saab nooreks ma ja varisevad tõkked. Paned oma, sest ma tean, et teid on suunatud puhkeparkide direktsiooni, kultuuri tööviale, mida teate tulevasest tööst? No ma arvan, et ma tean nii palju, et et seal on vist võimalust teha täpselt seda ma, mida ma olen kogu aeg unistanud teha ja ja kõik oleneb lihtsalt praegu ainult meist endist. Palju on meil jõudu, pealehakkamist ja mida tahaksite teha? No tahaks teha midagi päris päris vanavanemad, dramaturgiat on ju terve suurvaramu keskaegseid lugusid ja renessansi näitemänge. No miks mitte siin vanalinnas teha, kui on olemas sellised võimalused? Olete uurinud seda materjali pikemat aega? No siiski ja nii palju, kui see võimalikuks on saanud tänu vanamuusika harrastusele kuskil esimesest korrusest peale praktiliselt on selle kokkupuuteid olnud. Keskaegne kirjandus on tavaliselt anonüümne. On noh, näiteks juurde on kirjutatud, et on, mingi laulumäng on esitatud kahe trubaduri poolt ja hilisemat meil pole praegu nii niivõrd seda seda vaadanud, seda materjali põhiliselt on keskaegne olnud. Et noh, nii muidugi tulevikku paanid, kui see selliseid saaks nimetada, siis oleks et jõuda läbi, kes ka sellises ajaloolises käigus Kaarnessansini loomulik areng. Ja seda materjali tahate esitada vastavas interjööris ja kindlasti seal on väga palju juurde. Kas olete kõrva taha panna tulevased esinemiskohad? Ikka vanalinnas nüüd otsitud ja leitud mõned toredad kangialused, mõned toredad saalid, mõned vahvad keldrid. Tõnu Peterson esitab Paul-Eerik Rummo ja Kaplinski luuletusi. Mu peremees pöörab teise külje käib ringi ja laulab teistmoodi laulu vastu. Mina ei haugu kaasa, mina ei haugu. Kuulan ja naeratan vastu. Ja ükski koer ei haugu. Vaikivad maa ja marjad, leib, suhkur ja sool. Vaikijaid on palju ikka igal pool. Vaikivad pilvede valged taevas sinagi. Küllap varsti vaikid. Sinagi. Tõnu, kas kooliajal jäige, mõni niisugune roll mängivate, mida oleks väga tahtnud mängida jäi külla nimelt. Mulje äri visanud tarbis oli üks pearollidest, mis jäi kahjuks mängimata. Kuna noh, ei saanud teha, kuna käisime hiljuti läks dekreeti, siis ei jõudnud seda tööd teha, lihtsalt ei saanud teha. Tulevikus ehk õnnestub? No loodame. Mida? Rakvere teater on juba praegu pakkunud? Tööst? Ma olen lubanud, ma ei räägi sellest ja siis ma lihtsalt ei, ei saa seda öelda praegu. Aita Mägi valis esitamiseks türgi klassiku jõulus Emre väelasid. Ei. Ükski reegel tõenisindivi. Nad viivad ainult silmakirjani. On tõde, meri. Reeglistik on laev. Jääd trümmis kuivaks, merd ei tunnegi. On higistanud paljud luugi kallal, et näha merd. Kes pole näinud kemplema, on maias. Kel tõde teada, see ei vaidlegi. Ei ole abi neile pühakirjast, kes sõna tähendust ei taipagi. Sa tühjad tungid suru maha. Vaid sedaviisi. Jõuad mereni. Kui sa ennast ei tunne saad teadma teel alati petta. Ei olla saa tõe teadmist enesetunnetuse Ta. Endas jumalat tunda. Vaat milles on mõtet jäiva. Kui sa seda ei suuda, võid tarkuse lootusid jätta. Sinu õppimislinnud ei aita sa tuult, heinatallad ei anna ka palvetund abi. Haige jätab su hätta. Endas jumalat tundmata vähkide Puhkide ringi. See ei ole ju parem kui jooks ümber madala mätta. Milleks lugeda pühasid kirju, kui tähti tunta? Kõigepealt tuleb A. Ja siis Peegi sul käsile võtta. Ah, et tunnetki tähti siis etle, mis tähendus ajal on? Pole võimalik tähendaba õige teadmine armastuseta. Sulle ütleb Emre. Käisin päästaga mekasse rännud. See, kes südant ei tunne saab eluteel alati petta. Tulevaseks töökohaks on nukuteater. Kui palju nukuteatrit tunnete? Pean ütlema, et üsna vähe. Ma olen käinud vaatamas ainult suurtele mõeldud etendusi. Aga muidu kui niimoodi väljast või vabaõhus olen ma näinud neid etendusi, siis need on mulle väga meeldinud. Ma tean seda, et seal on tore kollektiiv. Palju tööd on paljustama, tean, mida tahaks, mängida tuleks. Millist rolli ma tahan igasuguseid mängida, proovida mängida ei Mikke teasid, mängida saaks vaid kõikvõimalikke tõsiseid naljakaid karakter. Herman Hesse klaaspärlimängust valis Toomas Taimla oma luuletused. Hommikumaarändur eile, kellega võib alati liituda igaüks teel headuse, ilu ja tõe poole kui ta vabaneb nöörist tõsidusest. Raskuse vaimust praktid seismist suudab väljuda oma mina kitsastest piiridest. Võtta elumänguna ühtsusena harmooniana. Meil puudub olemus ja iseloom teab kuhu suubume, kui lihtsalt vool kas kujukese öö või päev, meil urg või toom. Meil olemise nälg on igal pool. Meil täiteaine vormi järel vorm, neis rõõmu mure aset, meisa meel on võõra oma tõtlik, torm, meil puudub kodukoht ja põllumaa on teadmata, mis nõu on jumalal. Nii nagu tundetu ja pehmes au, me oleme tal voolida käe all, ei iial osaks põletuse, aukord kiviks tarduda, kord leida pühi. Ent igatsust ei sihtmeeli, selgu ei ole muudkui edasi Vaiv rüüsi ja igavesti tunne sama pelgu. Nii oma kauaküpsenud mõte, võime kui pika uurimise viljast loob rauk vana põlveteoseid mille lõime ta mängeldes mõnd Sulmist tarkust, koob noor üliõpilane agaralt arhiivides ja raamatutes rügav auahnusest hõõgvel kuju talt saab noorusteos, mis geniaalselt sügav pois istub, hoides uus üht kõrrekeste puhub seebimullidesse õhku. Need hõiskavad ja sillerdavatsest ja täis on kogu tema hingerõhku. Poiss, üliõpilane, rauk, kõik koos maailmamaaja vahust, nõnda ühist ulma võlu loovad iseendas tühist. Kuid selle kaudu oma igivoos. Suur valgus tunnetab end rõõmsas hoos. Tõelisem kord oli elu ja täpsema Ell selgem mõtiskelu. Ei tarkus teadusest veel olnud lahus ent tundsid täiuses ja rõõmsas rahus nood muistsed, kellest imelood on kestnud. Mis plaat on hiinlased ja muud, on Vestnud. Jah, kui mindi kauni mõõtmelisse Aak viino mehe pühamusse sisse. Tõepuhas ilm siis oli tervitamas nii sul nina ja küpsena, sealsamas näis kirgas, kõik vaim kõige loodud, aga hing algas jumalast ja lõpes jumalaga. Näis kordias headus, ilu, enda moodi ja mõradeta tervik, kõigest loodi. Me järglased, ent näime ära neetud ees ainult võitlused ja kõrbeteetud iroonia ning kahtlus on jaagu vaid tunge, igatsus meid juhatagu. Ent nootki ehk kes elamus on pärast neid aegu räägivad eel olnus ärast meis õnsaid tarku nähes sest aja kurb hala jõuab vaid kui kaunis kaja kord nendeni, kel veetlik muinaslugu, on kõik see ränd. Ja kel meist enda usk on nõrgim, nüüd kes küsib, kahtleb enim sellest just, ehk see saab, kelle tööst ja loomingust eeskuju võtta, on siis noortepüüd. Ehk see, kel kahtlemine lausa patuks, siis õnn sana saab kõigi kadestatuks. Jutt käib, et tapp Riina imust valust tol ajal elas kus neil polnud alust ja et kui laps ta oli õnnelik. On igavesest vaimust meilgi vaim mis iga ajavaimule on kaim. Mind sind viib surm. Ent tema tee on pikk. Toomas toimlalt veel katkenud tühjuse kasulikkusest lauts tõudsingist. 30 kodarad, koondame ainsasse rummu. See, mida pole, teeb ratta kasutatavaks. Faasi vormime savist. See, mida pole, teeb faasi kasutatavaks. Majas jätame uste ja akende avad. See, mida pole, teeb maja kasutatavaks. Valmistatul on küll mõte. See, mida pole, teeb kasutatavaks. Jah, võib öelda küll niimoodi see soov Ugala teatrisse minna tööle tekkis. Täpselt teise kursuse talvel kui me külastasime kogu oma kursusega Ugala teatrit. Ja oli selline jutt seal tookord, et Ugala teater ei näe mäe meie kursusel mitte kedagi, keda ta ei tahaks oma majja tööle võtta. Ja ma võib-olla olen selline inimene, kellele, On vaja nagu sellist kindlat etteteadmist või ma tunnen ennast siis turvalisem olla. Ja sellepärast ma juba siis otsustasin sinna minna, kuna seal saab tööd, mis noorele näitlejale väga tähtis. Ja muidugi noh, teatrimaja on väga ilus, väga tore. Ma praegu vaatan seda Hesse raamatut, kust need luuletused lugesite? See on teil nii põhjalikult läbistudeeritud peale kirjutatud ja nii edasi, kas on lemmikkirjanik? Jah, täpselt nii. Ja mis võluk selles esse on? Mees, kes on. Läbi mänginud ja selle raamatu nimi on klaaspärlimäng peaaegu kõik need teemad, mis mind huvitavad, need on ka noh, nagu pühenduseski oli öeldud. Teede võimalused hea tarkuse ja ilu poole. Need on asjad, mida kindlasti ei leia millel pole kodu nagu juuditise, öeldakse, et torme ei saa üles leida sellepärast et me ei tea, kus on tormikodu, aga otsida tuleb. Nii, on palju paljude asjadega paljude mõistetega nagu luuletusteski oli suur valgus või igavene vaim, tema. See ei ole tähtis, mis epiteete või kuidas me teda nimetame vaid vaid see otsinguprotsess on kõige tähtsam inimesel. Mulle tundub nii. Luuleprogrammi lõpetuseks Liina Tennosaar Marie Ungarit esitamas. Ma armastan su armastust ja jään taimetlejaks hardalt peretan, kui päästjad siin ning hinges veeretan Sull tänuliigust, kui su armu näen ei malda kauem salakui fond, käen sul elada sind üle, Meretan. Kui põõsas ammu õitest nõretan, kui õnnistet alla armupäikse näen. Ma armastan su armastust. Sa mind sind armastama oled armastanud. Mind hõõgab ilusaks su armuind. Sa leevendad mu igatsuse janud. Kui elujooki, sinu rõõmu joon, suu valu oma valuks ümber loon. Jah, ellusime ikka Hellemaks ning pisar pärlendus, kui kallis aare meil säravana ehtis silmapaare, kui ühest rinnast nutsime mekaks siis tuba kustus, mustus hämaraks. Ja õhtuvarjud täitsid aknakaare. Nüüd pidin jätma oma õnnesaare, miks olin lood pikka lahkujaks? All tuulepuhang vastu võttis meid ta tõstetuna sulle jalgu jäid mu hõlmad nagu hälbinud linnu tiivad. Me külma argadena kallutime päid, kui tõusis vihur rõhutuna teed, jalg astus neid, mis õnnest ära viivad. Oleme lõpuni kuulanud luuleprogrammi, kus esinesid tänavu kevadel lavakunstikateedri lõpetanud noored näitlejad Peeter Tammearu, Piret Päär, Toomas Walkman, Anne Türnpu, Tõnu Peterson, Aita Mägi, Toomas Taimla, Liina Tennosaar. Saate lõpetuseks loeksin ette päris lõpuosa Peeter Tammearu hüvastijättu etüüdist tosinale. Töövalmiduse teha tahtmise konkurentsiga pole meil eriti vedanud. Rohkem on pakutud kui tehtud ja oma võimalusi ära kasutada. Kommenteerinud olema, rohkem sõnas. Kui teos. Teatrimehed ütlevad, ainult tegu maksab. Kas pole siis õige tegu põlema teoks, valmis? Ettevaatlikult umbusuga. Oleme küll ligi läinud. Meetodisse võib saavutada kvaliteedi aga enesesäästlikkust, mida meil kuhjaga sellesse kvaliteeti kahjuks sisse kompoleerida. Seepärast on ettevaatlikkus teatri puhul kahe teraga mõõk. Aga kahtlus peab jääma, muidu ei saagi. Kunstikahtlusest võib kergesti areneda kunstis skepsis, sest tippude vead on liiga tihti kõrvuti kohutavas kontrastis. Äkki see teebki ettevaatlikuks tegude suhtes? Laastust halastust, kõik, kes tunnistavad endid õppima on poolelt veel. Järgneb kolm punkti. Ja tore, kui noorte inimeste tee ei lõpeks ainult kooliga. Ühineme meiegi etüüdi autori lootusega. Aga meie keskel stuudios?