Keskööprogramm. Keskprogramm. Mõnda aega tagasi kõneles Valter käär pealkirja all käänakuid pikalt eluteelt oma mälestusi ja tähelepanekuid sõjaeelsest ja sõja ajast tänases keskeprogrammis. Malta reageer jätkab oma meenutuste jagamist. Mina olen Martin Viirand ja kõigepealt ta räägib oma tööst John pori orkestris. See oli jälle niisugune juhuse asi, et me mängisime enne seda mängisime Pärnu rannasalongis, kus trummi mängis Erich Kõlar Tallinna poiss. Ja kui 42. aasta sügisel lõpetasime rannasalongis ära, siis teatas mulle üsna peakõlar Tallinnast, et kuuled, sa kavatsesid tulla konservatooriumi temaga, mul on sulle töökoht ka olemas, et ma lähen son pori juurde trummi mängima ja seal on saksofonist koht ka vaba. Ja oligi nii, et ma läksin Tallinnasse ja me mängisime tantsu muusikat, aga sakslaste ajal oli tantsimine keelatud, sai kohe täis keelatud omavahelistes koosviibimistel ja aga niimoodi avalikus kohas tantsimine oli keelatud ja tol ajal oli glooria seal praeguse vene teatri all. See oli Dancing palas glooria vanast Eesti ajast järel. Ma ei tea, kuidas need nimed on meil kõik nii risti läinud. Hiljem sai selle nimeks koorija, tegelik Astoria oli hoopis Harju tänaval ja nii et need vanad lokaalide nimed hiljem läksid vahetusse. Ja siis tulid mobilisatsioon eksale, sakslaste mobilisatsioon. Sistid võeti ära. See mobilisatsioon oli ju tegelikult jah, nii et kõik said kutsud koju, ega see ei olnud nii, kuulutas, et nüüd me mobiliseerimine teid veidi varjata või ja seda püüti varjata, see oli Stalingradi katastroofi järel oli vaja lihtsalt uut kahuriliha Antiga valida SS-i ja siis selle abiteenistuses. Teie võtsite abiteenistuse, sellest me eelmises jutuajamises rääkisime. Ja siis, kui rinne nüüd uuesti Eestist üle läks, te rääkisite ka sellest, et teid päästis suuresti ärase NSV aegne bass siis te olite selleks hetkeks pääsenud, poiss, mis toimus hädas. Mul oli see õnn ka jälle, et nii kui ma nüüd tegin selle diagonaali Eesti kaardile peale jalgsi siis ma sain kohe Endla teatri orkestrisse ja oma endise õpetaja kõrvale teise klassi ometi mängijaks, nii et ma sain tagasi vist esimesel oktoobril 1944 ja sellest ajast peale 44. aastal, kohe nii, kui Nõukogude võim tuli, avati nüüd teatrid Pärnu Endla ja seal käis operett ja mängisime seal naaritsat ja lõbus talupoega ja niukseid muusikatükke, nii et seal oli päris korralik orkester, juhatas Voldemar tagu. Te olete kirjutanud, et seal oli hea meeleolu, atmosfäär, sõbralik õhkkond, näitlejad olid kindlasti huvitavat kujutusel. No olid küll, asi oli selles, et kuna see teater oli ajutiselt pandud sinna omal ajal ehitatud pangamajja keset linna, kuna see Endla teater oli põletatud ja siis ei olnud seal abiruume eriti palju. Puhkeruum oli meil tegelikult lava kõrval üks niisugune pikk niuke mitte eriti Pikaga kitsas koridor, kus istusid siis näitlejad ja orkestrivahendid ja kõik seal koos. Ja seal oli ikka tol ajal väga värvikaid kujusid, näiteks sel ajal, kui mina läksin, oli siis direktor oli hoolivus, tema oli ka jällegi natukene saksaaegse asjaga määritud, vaadata ikka seda, mida sa tegid sakslaste ajal siis toodi sinna Eduard Türk, kes oli sakslaste ajal kinnistunud ja meie suur teatrikorruse ja väga tore mees, niukene, omamoodi isalik kuju oli ja, ja mul on meeles, sain tema käest nii tõsiselt, nii tõmbas mu liistule, nii kui isa pojale ja ma pidin mingi etenduse ajal lava tagant mängima klannetega karjapasuna häält pidin tegema. Aga mul rajal haltuura oli mängida ja ma ei tea, kuidas seal, kellega ma kokku leppisin, et keegi minu eest peab ära tegema ja ei teinud. Ja Türk juhtus sellest teada saama või oli ta ise saalis, vaatas seda etendust ja karjapasunat ei olnud. Ja siis ta kutsus mu välja ja pidasime korraliku loengut, mis ikka tähendab distsipliin ja mis ikka tähendab teatris üldse. Et ega niimoodi logistada ikka ei saa, see oli väike nüanss seal, aga tõenäoliselt see oli kuidagimoodi seotud tegevust. Ei kuule. Aga siis noh, seal oli väga huvitavad näiteks Ingrid Rüütli Kaarin Ruus oli seal niisugune tõeline daam, ilus naine ja, ja siis oli hiljuti suri Evi Rover üks meiega, üks filmidest tuntud ja niisugune. Aga no neid tuntud näitlejaid seal Paul Mägi oli alguses seal. Kas niisuguses kitsas pikas ruumis, kus kõik on koos, kas viina võtmine oli üldine komme? Ei saa öelda, et oleks väga palju joodud, oli kohti, kus joodi rohkem, kui olid mingisugused tähtpäevad või näiteks noh, hooaja lõpp. Siis muretseti kuskilt mingisugune siga kuskilt kolhoosist või, või siis toodi see siga siis lauale, lõika sealt ja ma mäletan, et see oli tõepoolest üks niisugune pidu, minu kõrval istus üks hea sõber, kes, kelle nime me siin praegu nimetaja. Ta oli just võtnud ühe tüki niisugust seapekki ja pani mulle käe põlvele. Jäi ilus rasvane, niisugune vahtraleht jäi mulle heledate pükste peale, aga te kujutage ette, ajal oli, oli ülikonda ei olnud ju niisama lihtne saada ja no õnneks läks see kõik nii pestes ja keemiliselt välja, aga noh, niisuguseid asju juhtub. Aga üldiselt selle aja peale vaid väga rõõmuga tagasi mõelda. Te tahtsite ikka tolle konservatooriumi, tulite Tallinnasse? Plekk oli Küles, teid ei võetud vastu, sellest me eelmine kord rääkisime, diste hakkasite ikka orkestris jälle edasi leiba teenima. Kas see oli number seitse, oli vist seal mängus või kuidas? Kuldne seitse oli ja noh, see oli tantsuorkester jällegi mind on kogu elu aidanud iiris kõlar, ta tõi mind siia Tallinnasse poriorkestrisse. Siis ta võttis mind, tema juhatas seda kuldset seitset ja no kuulge, seitse oli niimoodi, nagu öeldakse, haltuura punt või tabel mingi punt meil koos lauljatega 18 inimest ja spetsiaal oli veel helitehnik tolle aja kohta. Siin üks raadiotöötaja, Riivo veerand oli raadiotehnik, kes meiega käis, igal mängul panin võimendust üles ja aga kuna see, see polnud töökoht. Ja siis ma läksin alguses filharmoonia puhkpilliorkestrisse, olin seal vist üks, neli kuud seal orkestrid olid kogu aeg väljasõidud ja see oli ka muidugi väga tore periood, kus Aleksander Arder oli, meie elasime väljasõidul, elasime vagunites ja ise pidime kütma neid vaguneid ja need aeti jälle kuskile tagavaraliini peale, kus põlevkivirajoonis kõik need Rakvere diagundad ja mis need kohad olid, kus ja kus me käisime ja siis oli nii, et õhtuti polnud mitte midagi teha ja siis joodi puskarit, kõlas, saadi jah. Ja siis selle koha pealt on mul Aleksander Arder nii väga positiivselt meelde jäänud. Ta oli nii vana maamees õieti, kuigi ta oli professor ja kõrgelt haritud ja lugupeetud inimene. Ta tuletab mulle selles mõttes ott tarderit meelde. Tema pojapoega. Ott oli ka niisugune hästi niuke lanna ja, ja kõige sõber, heatahtlik, kogu aeg muigel ja ja vana Aleksander Arder oli ka tahvli ja meie esimene poplaulja. Tegelikult, sest tema plaadid, kõik, katsu agaredellita pööningule minna Kännu Kukk ja merre meest oleneks vapper merre merre mees, kus ta laulis ja need olid kõik selle aja hitid 30.-te aastate esimesel poolel. Enne seda, kui tulid siis Artur Rinne ja Ants Eskola. Aga oli just see, kes tammeveski laulud kõik plaati laulis. Järgmine periood te läksite selleks, et saada tööraamatut ja ametliku töökohtade oleksite puhkpilliorkestrisse mängima. Nojah, ja sealt tulin sellepärast ära, et ma väljasõitude tõttu ma ei saanud kuldses seitsme sal tuuritada ja džässorkestriga huvides ennast rohkem ja no siis oli see periood, kus kõlar ütles mulle, et kuule, raadios korraldatakse diktorite konkurss, et noh, et seal niuke ele hääl, et mine, katsu ehk läheb läbi, siis ma tegin selle konkursiga läbi. Kõige huvitavam asi oli see, et tookord oli seal kaks kandidaati, üks väga kena neiu, minust nähtavasti pisut vanem. Ja mina ja meid pandi istuma siin all vana maja keldris, oli üks diktoristuudio pisike niukene ruumikene, seal oli klaasaken ja klaasakna taga oli siis tehniline keskus ja seal olid siis need tehnikud, kes said nagu märku anda niimoodi läbi nende klaasakende. Ja Meid pandi lugema otsesaatesse päevauudiseid. Ma lausa imestan, et tuleb inimene tänavalt ja ma oleksin võinud hüüda, et maha Stalin või midagi niisugust ja ja hiljem hakati selle peale tohutu täpsusega. Paranoia hakkas peale, siis oli külma sõja ajal, aga see oli aastal 1945 no siis ei olnud nagu kõik olid sõbrad, vaat ja pool Euroopat olid käes ja kuidagi niuke lahe tunne oli vist neile ülemustel, ma ei tea. Ja lugesime ja ja siis juhtus niimoodi, et teades, et see on nüüd otsesaade, see neiu läks natukene ähmi ja kogedes ühe korra kogedes teist korda ja siis klaasi taga seisid tolleaegne teadustaja, oli Silvia krunt, kalpus hiljem. Ja raadiokomitee esimehe asetäitja Olev madivere, tema oli hariduselt inglise filosoof ja väga filoloogia. Vabandust. Kuigi ta võis olla filosoofias ka väga kodus, sest ta oli väga haritud mees võrreldes nende paljude hilisemate, kes tulid Venemaalt ja pandi kõrgetele kohtadele, tema oli ikka tõeline korüfeed. Ta kahjuks suri väga vara ja siis kuidagi kuulis, kuidas eksitused olid seal ja siis ta näitas mulle niimoodi, et ma loeks nagu edasi üksinda. Ja ma lugesin lõpuni ja pärast Silvi krunt ütles mulle, et siis kui Ühes tekstis oli sees sõna mässatšuused, kohanimi siis madjoril oli. No see oli, põhivõib võtta. Aga muidugi mul terve see periood kestis seal ütleme no mitte üle kahe nädala, võib-olla 10 päeva, sest siis tuli vahepeal välja, et noh, ma pidin hakkama seal oma ankeete täitma ja kõike muud ja tuli välja, et mul isa istus sel ajal patareis. Ema ja õde olid veel küüditamist, aga need olid ka niikuinii nagu öeldakse, bandiidi perekond, isa oli omakaitses. Ja ise ma olin Saksa sõjaväes olnud ja, ja kõik muud lihtsalt ma tulin ühel hommikul tööle ja minu nime ja enam ei olnud seal graafikus graafiku töögraafikus ja mis. Ma arvan, et see asi on nii, aga mul on sellest ajast. Esmakordselt kohtasin Felixi noori. Olin tema kõrval, kui ta luges mingit teksti seal ja hiljem olime head tuttavad tahvli ka võrdlemisi niisugune pidudelembeline inimene ja ühel sünnipäeval mäletan, olime kohe päris mitu päeva. Nii et jätkus ja vanahärra vahepeal vahepeal natuke tukastada, tõusis jälle üles ja reipalt tagasi ja. No kõik niisugused asjad jäävad omamoodi meelde. Marie Underid tuli saates kodumaa kutsub tuli siis kõnetada ja muidugi ma teadsin isegi, et kõigepealt ta ei kuule seda. Ja teiseks, see on lihtsalt õhku räägitud sõnad, et, et ta võiks nüüd tagasi tulla või seda teksti täpselt ei mäleta, aga see oli niisugune pöördumine. Et nimeline pöördumine ettepanekuga Marie Underi nimi Ja seal sees ja ja kuna sel ajal pidid ka need, kes seal mikrofoni taga olid teadvustanud, pidid ka oma nime ütlema, no praegu ka ütlevad. Ikkagi meil, jah, saatejuht ütleb ikka oma nime. Diktoreid enam ei ole, aga millised on õieti natuke kahju? Sellepärast et mina tunnen puudust palade teadvustada, sest kui, kui anonüümsed palad käivad saadete vahel, siis siis mulle see ei meeldi. Aga tahaks teada, millega tegemist. Ja teine äärmus on jälle see, kui on palade vahel liiga palju vesist juttu, et võiks olla tõesti konkreetne info. Seda ka ja Jaaniliseks Leelotamist ja seda on, kui see on asjalik näiteks noh, tihtipeale on tõsise muusika puhul või ütleme siis süvamuusika puhul nii et see niisugune asjalik informatsioon tuleb kasuks. Aga mis sa seal ühe laulu puhul ikka nii väga mitmes koht tal oli edetabelis. Te saite Eesti raadio estraadiorkestrisse palgaliseks pillimeheks. Kas sel ajal oli džässlubadus sõda, probleemi nagu ei tekkinud, aga mind on hämmastanud terali tekkinud kirjavahetus juba enne sõda ühe ameeriklasega. Te saite sealt noote, kas te saiti plaate ka vä? Plaat ja ma ei saanud. No see oli koolipoiste omavaheline, meil oli väga hea inglise keele õpetaja Pärnu poeglaste gümnaasiumis ja tema andis kohe õpilastele, ma ei tea, kust ta neid aadressi sai, sai nimekirja ja kuskilt, jah, nii ajakirjadest, kes otsivad kirjavahetust ja ja mina leidsin ühe poisiga New Yorgi osariigis Juncker, siis. Seal on muide sündinud Ella Fitzgerald. Ja hakkasime siis kirjutama ja kirjutasime, tegelikult olime kirjavahetus kuni tema surmani kuskil 72. kolmandal nädalal. D vahepeal ei katkestanud, see oli võib-olla negatiivne märk, et jätkub kirjavahetus Ameerikaga. Meil isegi õnnestus sakslaste ajal Rahvusvahelise Punase Risti kaudu vahetada sõnum lihtsalt, et me tema ja mina, et me mõlemad elame, selle teate, sai Punase Risti kaudu edasi anda. Ja pärast sõda siis läks uuesti lahti ja suur sõprus ameeriklastega võiks sõbrad ja tema saatis seal meile pidevalt neid trükitud orkestri noote, mida me pidevalt raadios mängisime, kõik need tolleaegsed populaarsed lööklaulud ja tantsulood, mis olid meil oli raadiosaatekavas teadvustuses, oli ju Eesti raadio džässorkester siis olid kõik filharmoonia džässorkestrit, filharmooniaorkester oli ju pidevalt ringreisidel ja teenis, teenis raha nii-ütelda väljasõitudele. Ja muidugi. Aga meie olime noh, stuudioorkestrile käisime ainult siis väljas, kui olid noh, raadiopäev või midagi. Valimiste puhul käisime ja, ja igasugused Nojah, aga nüüd see, et teie koosseis teemehed olid suuresti saksaaegsest sellest saksa, Tallinna Reval, selle orkestrimehed, kas seda oli no suhtlemises tunda? Ei olnud, meil oli üks ainuke ida poolt tulnud mees, kes oli ka mitte punaarmees olnud, aga kes oli mänginud Jaroslavlis sümfooniaorkestris, riiklike kunstiansamblite sümfooniaorkestris oli esimene trompet Enno lehis, kunstnik absoluutselt mingit vahet koolivendadega ka, kui olid kohtumised ja meie klass löödi pooleks. Need 22. aasta poisid mobiliseeriti punaarmees ja hiljem 23. aasta poisid läksid ju kõik Saksa sõjaväkke saanud kõrvale hoida. Mul tuli niisugune nali meelde, ükskord oli, oli üks üks niisugune, mine või kuidas seda nimetada ja meil oleks väga tore vene poiss oli, kes oli madrus ja jäi siia Tallinnasse ja kodunessiin ja õppis väga hästi eesti keele ära, täitsa rääkis tip-top eesti keeles. Jaa jaa. Orkestris noodikoguhoidja. Aga seal ta oli ka, mängis kitarri, akordioni, hästi ja kui oli vaja asendada, siis mängis orkestris ja ükskord olime kuskil niimoodi ka pidutsesime ja poisid, viska nalja ja nagu ikka, läks jutt poliitiliseks Kaaja kirjuti Stalinit ja seda tehti kõik täiesti nii. Keegi ei hakanud mõtlema, et jumal hoidku, kes nüüd kuuleb või kes ette kannab, no seda ei olnud kõne alla. Aga keegi oli midagi väga sapistatelt Lenini kohta. Ja tema ütles, Ivicza neutroll, ära puuduta, iilitsid, vaat missugune suhtumine, noh, see oli kuskil juba, ütleme seal võib-olla isegi juba kuuekümnendatel aastatel. Tähendab, kui oli juba Stalin oli hukka mõistetud, aga. Teine oli Lenin, ver, püha Oliver, püha. Kas te mäletate, hakkasid uued tuuled puhuma? 47 48. Kuidas teile seletati orkestris ära need asjad dirigendile oli see kohustus teil asjad selgeks teha? No ega seletatud kuidagi sellepärast, et orkester formeeriti ümber. Ühel ilusal päeval kadus ära raadiosaatekavast sõna džässorkester, siis oli lihtsalt mängib Eesti raadio, orkester emb-kumb, kas siis ostis sealt, kuuleme juhatusele Leo Tauts juhatusel, kes parajasti juhtus juhatama ja tükk maad hiljem tuli see sõna Eesti raadio estraadiorkester. Kõigepealt, esimene asi oli saksofoni, test tuli lahti saada. Meil oli ju viis saksofoni. No siis oli niimoodi, et kaks saksofonist olid head klanetistid, kurenitia kulm siis Uudo Kallas, Siim Kallase isa, see hakkas oboed õppima, ainukene, kes jäi nüüd saksofoni ka sinna, ma mängisin kolmandat klarnetit kooli vaja saksofoni tuli siis teha niisugust häält, et metsasarved Tiit või midagi tuli mängida, et mitte aru ei saaks, et see saksofon on. Ma õppisin isegi ära selle, kuidas saksofoni ka teha, seda nagu metsasarvel vahest nagu öeldakse, kurn tuleb niisugune ebapuhas hääl. Nalja pärast tegin vahel seda, et, Kas oli vaidlusi, kas see oli mingisuguseid kõrgemalt poolt moraalilugemisi nendel teemadel? Absoluutselt ei olnud, ühesõnaga see oli paratamatus, sellepärast terve Eesti muusikaelu tõmmati liistule mitte ainult meie orkester siis läks otsekohe lahti, siis olid kõik seal, kirjanikest olid kõik nii-ütelda omade hulgast juba Andresen ja kes need kõik olid, muidugi suu klaas ja kõik läksid ju pahadeks ja ja heliloojatest seal Eller juba ja kõik formalistid, eks ole, ja ja see Sass oli ka niiske, formanistlikkedekadentne ja niisugune noh, Ameerika muusikaga. Ilus ütlemine, et täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa ja. Nii keegi oli kuskil nii öelnud. Ja, ja väga ilus. Nonii. Orkestri formeeriti ümber ja olime olime nii-ütelda uus repertuaar, pandi uued noodid ette, jaksime tuva fantaasiaid mängima ja Casa Choke ja nihukest muusikat. No nii, aga teie kui helilooja te kirjutasite sel ajal aktiivselt tuli ikka teha sisse mõni temaatiline lugu ka, et rahu säilitada. Ja tagantjärele ma olen seda ka mõelnud, et huvitav, et võib ju mõnele päris silmapaistvale heliloojale ette heita, et miks sa siis kirjutasid, vaat niisuguse suure teose pühendasid sellele või sellele mina pean ütlema, et minu käsi ei tõusnud, et nüüd Stalini või Lenini midagi pühendada, aga aga üks lugu, mille üle ma eriti uhke ei ole. Vaat mulle hakati pärast seda, kui see rannakolhoos oli saanud üle liidu igal pool trikid, igal pool mängiti, mul hakkas sadama Venemaalt tekste, tähendab asjaarmastajad ja päris professionaalsed luuletajad, et venekeelset teksti venekeelseid tekste ja et, et vot et see on ju raha, et kui Georg Ots laulab ja kõik nii arvestati niimoodi. Tema sain ühe testi, mille pealkiri oli kremlitähed. Olin Leningradist, oli üks tahab ja mina olin viisakas, et mõtlesin, et hea küll, et mis seal on need missid, Kremli tähed seal, nii väga on seal kedagi nimepidi nimetatud ja aga siis oli ka neid, oli ka neid, no näiteks, no võtame Arvo Pärdi lon kommunistlike noortemarss. No oli nähtavasti vaja mingil puhul, eks ole, ja kes siis sel ajal nii väga mõtles, et noh noored mehed kõik, et no teeme ära saab kopika ka ja praegu ütleme need, need, kes tulid meie poliitilisele areenile, tulid nüüd nii-ütelda uuel Eesti ajal seoses selle laulva revolutsiooniga, nende arvates oleks kõik pidanud juba seal neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel kõik taipama, et oi, kunagi tuleb vabadus, kunagi te peate aru anda, mida te olete teinud ja nii edasi, nii edasi. No see on ju absurd. Seepärast see olukord oli tol ajal ikka nii lootusetu, et keegi ei hakanud üldse mõtlema, et ütleme näiteks Tauts. Ta oli hingelt ju džässimuusik, ta käis Chuck Wellingtoni orkestrit Rootsis kuulamas 39. aastal, kui see mängis seal ja ta oli täiesti õppis pähe plaatide pealt neid palu, mida ta veatult mängis plaadi pealt järel, klaveripalad aga kirjutas igasugust. Mängi mängi lõõtsapill. Jaa, jaa. Jaa. Taastajate taastajate marssali ka, jah, tema lugu ja ja no niukse, ühesõnaga. Vot see oli kahe otsaga maak. Ühest küljest sassi ei tohtinud ära. Foxy ei tohtinud kirjutada tangot ei tohtinud kirjutada, inglisvaltsi tohtinud kirjutada. Ja see oli Valgre õnnetus, siis Valgre kirjutas Saaremaa valsi ja ja kirjutas seal Minni nurme tekstile oli üks laul ja keset hoogsat tantsuringi oli Paul Rummo tekstile ja väga hea meelega vaadati Eesti igasuguseid palkasid ja ühesõnaga me olime jõudnud tagasi sinna, kust tammeveski pooleli jättis ja kust siirad ja Priit veebel pooleli jätsid. Jõudsime tiiruga pärast seda õndsat sassi perioodide svingi, jõudsime tagasi sinna, kus ütleme, mul tuli see Reilender rannakolhoosis, mis pärast tuli välja, et õige pealkiri oli Debora varandile hoopis uus paat. Aga keegi oli mingi toimetaja, oli seal pilt ja sõnas pannud uue pealkirja omakäeliselt küsimata luuletaja käest ja mina muidugi ei teadnud seda. Ja mehed said võib-olla kontakti uue kontaktiga rahvamuusika rahvalaulule. Aga no oligi see ka, jah, Naissoo hiljem hakkasin teadlikult uurima seda vana rahvalaulu ja ja Naissoo on umbes nii suur figuur meie levimuusikas, nagu Veljo Tormis on, on koorimuusikas ja süvamuusikas, tähendab Naissoo hakkas esimesena nägema seda, et kuidas on võimalik ja hiljem ta sokutas selle vaikselt pani sinna mingisuguse rütmiga juurde juba pärast Stalini surma ja sõnaga pooleldi salakaubana tuli see Eesti nii-ütelda etniline džäss välja. See, mida Rootsis tegi Jan Johansson ja mida prooviti ka Venemaal temaga vähema eduga, kui siin naissool oli see korda näinud. Millal te kohtasite pärast seda esimest korda Valgret? Me kohtusime siis, kui korpuse orkester oli tagasi tulnud ja neil oli mingi kontsert Pärnus, see oli 45. aasta suvel siis te kohtaksite tuttavat. No ja enne seda olime noh, ikkagi võib öelda päris sõbrad. Temal oli ka väga hea meel ja ta siis küsis kohe ühte neiut, kellega ma teda olin tuttavaks teinud, eks Pärnu neiu küsis seda, selle kohta ma midagi ei teadnud ja tegi mind siis tuttavaks ka seal olid need. No Laansoo oli, tol ajal seal mängis ja pärast kontserti siis saime kokku ja muidugi siis ka natuke seda mäesilmadeta jäime, sest siis muud paremat ei olnud hankida. Kui siis kõik need korpusepoisid, imestasid, et kuidas friin Võnnila ja olla tähendab siis need tagavarad olid siis vastu pidanud või? Minu isa, minu isa oli sel ajal Pärnu kaubastu direktori asetäitja, Saksa ajal oli ta direktori pärast vahetati kohad ringide pandi asetäitjaks ja nendel olid seal mingid saksa väiksed heinavarud ja mul õnnestus üks pudel sealt nii välja rääkida, kuigi mu isa oli väga alkoholi pruukimise vastane. Aga noh, ma tegin selgeks, et no ei ole inimesi nii kaua aega näinud millegagi pühitsema. Ja ega see mingi joomine ka ei olnud, see oli sümboolne, lihtsalt. Kas tema meelelaad oli muutunud, kas te märkasite mingit muutust? Tol hetkel ma ei märganud, naeris ja, ja, ja ja rääkisime täiesti nii nagu poleks seda vahepealset sõda olnud, aga hiljem kutsume tihtipeale juba seal heliti liidu noortesektsioonis ja siis ta käis vaadates kogu aeg tõi oma asju sinna merekooli stuudiosse, tuli oma lugudega ja siis ma vaatasin seda, et kogu aeg ikka rohkem ja rohkem sulgus endasse. Sama on rääkinud kadunud Georg Metssalu, kellega ta koos mängis väga palju omal ajal all draama keldris ja niimoodi teenisid koos leiba. Suuremad sõbrad olid kui näiteks mina Valgrega kuigi mängisime koos, aga noh, nemad mängisid ka pikalt ja aastaid koos ja Metsalu rääkis ka seda, et see ei ole enam see Valgre, kes oli ennem. Nad käisid koos isegi ooperis, käisid koos ja Valgre hakkas isegi laulu õppima ja tundis huvi, et kas temast saaks laulja, kuna Georg Metssalu õppis laulu ja tundis väga suurt huvi saali vastu ja aga siis nad pärast sõda kuidagi see kõik jäi. Mis oli see otsustav, ma ei oskagi ütelda, see kõige lihtsam põhjus on ikka võib-olla see, et tal tekkis hirmus palju sõpru, kes kõik tahtsid temaga koos juua ja tal välja teha. Siin on üks paralleel mu oma vennaga. Minu vend oli Maal kooperatiivi juhataja ja teate, kui seal on, viin on riiulis ja kui tulevad järjest kõik sõbrad ja võtame üks, kuidas see idee Boderida ja ja ma võin öelda seda, et minu vennakene seisay temale saatuslikuks ja ta lihtsalt retkel järganud ehitis ja lihtsalt süda jäi seisma ja ma arvan, et Valgre saatus oli umbes samasugune, et, et kõik tulevad ja pakuvad. Kuule, võta olevat, alguses ütled paar korda ei ka ja siis lõpuks asid ära, et noh, mis ma suga teemale joonud seda iseloomu mõni teine oleks ütlenud. Kao minema või midagi nii, vaat temal ei olnud, ta püüdis hea olla inimestega ja olid tegelikult südames ja hinges, ta oli väga hea inimene ja võib-olla see headus sai talle saatuslik. Kas sõjaaegsed, kogemused ja läbielamised, kas need olid muserdunud, kas sellest oli juttu? Ei sellest otseselt juttu ei olnud üldse, peab ütlema seda, et nii hästi need, kes olid siit selle hakklihamasina läbi käinud ja need, kes sealtpoolt meie jutuajamises neid neid teemasid välditi kuidagi. Ma ei tea, kas teadlikult või, või mitte, sellepärast et sina olid sealpool, ma olin siinpool, mitte sellepärast, aga Riho rohul oli omal ajal üks eks romaan see, millest avalikud tekita. Need ei olnud kõneained, polnud nagu mõtet ja see oli üks periood, mis oli läbi kannatatud ja kui sellest rääkida, siis tahes-tahtmata muutuda tänaseks või, või hakkad sarjama sõimama ja üldse seda elu ja kõike ja, ja noored inimesed olid optimistid ja nad valisid lõbusamalt. Teemad nüüd Valgraja, naised kajale paljusid huvitav teema. Taimset oli siis juba mingil määral tuntud-tunnustatud ja naiseta ümber tiirlesid, kuidas ja teie seda nägite? No eks muidugi jah, no tol hetkel muidugi oli tema enda, võib-olla aktiivsus oli suurem kui siis, kui me seal Pärnu rannasalongis mängisime, siis ta hakkas ühte just minu koolivenna õde hakkas nagu sihtima ja, ja huvitav on ka see, et ta ei läinud ise ja teinud ennast tuttavaks, ta ütles mulle, et kas sa tunned seda neiut patsi ja miks ei tunne hästi, tunnen teemid tuttavaks ja siis ma läksin ja tegin reaalselt, et et vaata päris elajasti jah, et see on Raimond Valgre ja see on Liivi luusme. Aga pärast seda tundub, et et siis ta sai juba nagu käega või kuidagi. Väga palju on räägitud sellest, no tema, kellega tal oli pikka aega kirjavahetusse Niina Leningradis ja kes oli inglise filoloog Lucia, kellega Valgre ei osanud ju vene keelt, nende kirjavahetus oli inglise keeles ja ma saan väga hästi aru, et Valgre oli väga, meeldis inglise keeles kirjutada. Valgre võttis minu käest kaasa ühe niisuguse voldiku, kus olid tolleaegsete lööklaulude tekstid ja me koos laulsime neid lööklaule. Just selle voldiku pealt nendes adega viisime, teadsime mõlemad ja, ja siis oli väga tore just nii kogu laul läbi laulda sõnadega nähes neid sõnu trükitud ja teda huvitas just inglise keel ja ta valdas parasjagu ka saksa keelt ja, ja nii, et ta oli läbi-lõhki andekas ja ja võib olla üks põhjus, oli selle ninaga just see ka, et see kirjavahetus oli neil, kui sügav. Kohtasin nii nad siin, kui ta käis ühel Valgre tähtpäeval muusikamuuseumis ja nüüd soliidne vanem daam väga viisakas ja, ja meenutab väga hea meelega seda kirjavahetust Valgre tutvust Valgriga. Nende tutvus oli ka rohkem kirjavahetuse pinnal, sest sõjameestega on ju teada, et saadetakse ära ja ja siis tulevad juba hoopis teised kohad ja ja siis oli seal laulnud mingisugune sõja ajal. Üks meditsiiniõde, vaata minu arvates Valgre oli. Tal oli kunst sügavalt armuda ja uskuda, et see on nüüd see viimane ja õige. Aga tihtipeale läks teistmoodi ja seal oli olnud niimoodi, et Valgre vist ma ei tea, tüüfusse, verine kõhutõbi või mis seal seal oli ja ja vahepeal ta kanti täiesti maha, et ta on surnud. Ja see sai medõde tema suure armastuse või abiellunud ohvitseriga, see oli Valgevene suur suur hoop. See oli põhjus, miks ta kirjutas laulu ei suutnud oodata, sa mind tähendab. Kuigi nad lahkusid, et noh armastame 11 ja me ootame ja siis oli nagu nina juba kõrval või taga. Ei, siis oli jah juba juba võib-olla neil kirjavahetus mingil määral käis edasi, aga tähendab Valgre puhul võib ka seda öelda talendlas lillelt lillele nii-ütelda, noh vot on inimesi, kes tänapäeval on ju ka. Võtame näiteks kuulus orkestri juht Artjom oli seitse korda ametlikult abielus. Ja kui tema käest küsiti, et, et noh, kas siis niisama ei saanud, ta ütles, aga vaat tol ajal ei saanud niisama, et kui sa tahtsid ikka neiuga sidet luues, sa pidid temaga abielluma, sellepärast ma abiellusingi seitse korda. Aga eks see abielu ei kestnud, viimane kestis kõige rohkem. Nii nüüd see metõde jäi ka kõrvale, kuidas suri Eestis? Ma olen saanud väga palju kirju raadiosse ja paljudes kirjades on vaat et mina tundsin ja valgel käisma aknal laulmas ja ja ma tundsin seda ja tähendab just daamid kirjutatud, kuivõrd nad lähedalt või kaugelt nad tundsid Valgret või kuidas teda imetlesid või. Aga ma olen selle kohta öelnud nii, et noh mis sai Valgre sinna parata. Kas te mäletate ka tema juba neid kurbi lõpuaastaid missugusena ta siis teil sirbis oli? Jah, kahjuks mäletan küll. No kui ma vaatan, praegu üks vilt oli, mis oli tehtud porte sektsioonist seal pildi peal olid, olid esireas, on kohe Bodelski istub ja ja seal oli neid tolleaegseid noori, kes ei olnud konservatooriumis õppinud. Mina läksin sellepärast sinna konservatooriumi pääsenud, et ikkagi sealt sai mingist Niukest heliloomingulist õpetust. Ja siis Valgre kuidagi vaikselt seal kõige viimases reas teiste varjus. Tagantjärele mõeldes ma mõtlen, et jumal hoidku, muidugi ta oli kõigist kõige pikem, selle tõttu ta seisis nüüd teiste taha. Aga kuidagi kahjutunne on vaadata, et et seal on inimesi, kellest pole kunagi tulnud heliloojat arvestatavat nii-ütelda tuntud heliloojad ja seal nende taga seisab Valgre ja Georg Metssalu, kellega mul oli väga palju ühist ja, ja väga palju meenutasime neid vanu aegu ja ta mängis sel ajal noortemaja orkestris, mida juhatas Emil Laansoo. Ja seal korraldati just selleks, et neid Valgre natuke lisateenistust saada korraldati. Teatris nimetatakse seda finišisse, seda ei nimetatud Veneffisse, aga see oli Valgre loominguõhtu ja sealt mingisugune osa siis kanditi temale siis nii piletitest kõigepealt Laansoo rääkis seda, et kõrver, mängisin klaverit, tehti serveri loomingulise kõrver oli väga huvitatud ja aktiivselt osales kõik selle õhtu ette valmises. Valgre oli absoluutselt passiivne. Tal oli ükskõik, teete ära, no hea küll, teede istus seal ükskord oli isegi niisugune juhus, et et akordionil süles ja omaloominguline õhtu ja nõukogule vanemalt pilli peale oli jäänud magama. Laansoliidud rai, ärka üles, see oli see periood, kus juba noh, nii kui Ta ei saanud enam seda muusikat kirjutada, võib-olla mis ta oleks kõige parema meelega kirjutanud. Kuigi ei ole ju midagi ette heita niisugustele lauludele, nagu võtame Saaremaa valss. Ilma selleta ei oleks Valgre võib-olla. Soomlaste jaoks ei oleks valgusest võib-olla üldse olemas, ilma sellele on jah jaa. Aga siis tal hakkas tervis allamäge käima ja ja ühte viimast korda ma mäletan, omal ajal oli Pärnu maanteel oli veel see turukõrts oli veel sinna tuli sinna seal turuplats vanasti Estonia ees, ta tuli mulle seal vastu. Ta oli näost kollakasroheline, nähtavasti see oli tunnus, kui maks ei tööta enam õigesti, ma olen ise olnud ka hepatiiti põdenud ja ja ma tean, mismoodi silmavalged lehed kollaseks nagu läheb kollaseks. Ja ta tuli niimoodi omaette ja ja ma nägin, et ta Ta ei näe midagi ega ei kuule midagi ja ma ei hakanud teda ise mõtlesin, et ma oleks pidanud ta kinni pidama ja võib-olla paar head sõna vahetama, aga ma nägin, et ta oli noh, et seal nagu ei olnud enam mõtet paljuski surma näe olevalt. No ta suri 49. aasta viimasel päeval. Aga see oli kuskil 49. aasta sügisel. Mõni kooli jäänud nüüd surmavariante on välja pakutud mitu. On räägitud seda, et teda on pekstud, on räägitud seda, et trepist kuskilt alla kukkunud Vot Eino Avarsoo rajal uuris väga palju neid sündmusi ja käis isegi selle medõe juures, kes oli Valgre surma hetkel tema juures ja kes kirjeldas seda, kuidas nad laulsid talle seal. See oli nagu vana-aasta õhtu. Ja, ja niisugune kurb sündmus. Ma olen ise mõelnud, et niisugustest asjadest võib väga palju tulla. Nendel legendid on ilusad asjad, aga ma eelistan fakte. Sellepärast ma ei julge kunagi väga kindlalt kinnitada, et mis just täpselt oli tähendab selle järgi midagi. Ma nägin, võis olla see, et lihtsalt, et see tol ajal oli muide väga levinud just see viiruslik kollatõbi. Ja kuna tal oli nõrk organism, mina haigestusin sõjaväes viirusliku kollatõppe, see oli väga ohtlik haigus. Võib-olla ta lihtsalt käis kogu aeg ringi ja, ja muidugi jõi edasi kogu aeg, mida üldse selle haigusega ei tohi teha, seepärast see koormab. Maks peab selle välja puhastama selle haiguse. Ja kui seda koormata, siis on vältimatu ju surf midagi teha. Nii et päris kainelt võttes, kas seal teda oli vaja nüüd tõugata või lükata või peksta või noh ma ei tea. Kurb lugu hästi, rahvas on sellele kaasa elanud aastaid. Ja meid ja meie ka, kui me käisime viimati siis oli Georg Metssalu veel elus ja Eino Avarsoo oli elus ja käisime tema haual ja ja keegi oli toonud isegi ühe tänapäeva jutlustaja, kes niuksed, paar ilusat sõnasel rääkis. Mälestuseks, kuigi Valgre minu teada ei olnud usklik kirikus käia. Aga tore on, see korraldatakse neid, kus tema laule ikka ja jälle tehakse uutes uutes kuubedes ja ma usun, temal ei oleks midagi selle vastu olnud ka, kui, kui oleks päris mõni võtnud kätte ja teinud mõne mõne normaalse tümpsu, muidugi päriselt metsa keerata, seda ei taha keegi, aga aga ajakohastada natuke ja, ja mis on siis pahan, ta oli ise alati käis ajaga kaasas ja nii et. Siia sobib veel viimane küsimus, kui nüüd Koian Valgre laule interpreteerinud, mis tundega teie kuulate neid? No mitte eriti rõõmuga sellepärast et Valgre oleks väärinud pisut loomingulisemalt töötlust ja niisugust. See on natuke liiga tavaline, see on, see on mindud välja selle peale, et noh, need on ilusad viisid ja rahvad neid ilusaid viise hea meelega kuulab, aga aga sel juhul ma kuulaks juba paremini koos tekstidega ja Valgre oma sõnadega. Need ütlevad nagu rohkem. Aitäh Valter Ojakäär stuudiosse tulemast. Ma ei tea, kas me kunagi kohtume veel. Mälestusi rääkimast veelgi hilisemast ajast. Nagu öeldakse, ei me ette tea Nonii aitäh. Valter Ojakäär küsitleja reseni Martin piiranud. Ei ole vist Seeng udus Ri toovad kelluka kan. Sest hetk.