Puu ma oleksin kui õis oleks sellel Õismaa oleksin, kui sina, kastetilk, kaste oleksin kui sina, päiksepaiste, ainult koos, nii olla silmapilk. Oleksid sa taevas, kallis piiga. Tähena sõjal lööksin särama. Oleks põrgusa et ühte jääda käest ka elu annaks särama. Väriseb põõsas sest põõsale laskus lind, väriseb hing mul. Sest meenutan jälle sind. Meenutan jälle sind väikene piigake. Avara maailma säravaim helmike. Doonau suurvee aegu tõuseb üle kalda südant kiima, praegu vaevu hoida. Ma sind nii armastan. Daatia, memm sind iial rohkem ei armasta. Kui su juures olin, siis hoidsid mind mu arm. Siis veel oli suvi. Nüüd talv on külm ja karm. Jätsid mu, siis andku sul jumala õnnistust. Kui veel olen armas siis 1000 kord õnnistust. Oli jälle ilus mu elu. Väga ilus. Veetsin aega loodusega armsaimas sõbraga. Me mõistame teineteist ja seepärast olemegi nii suured sõbrad. Mõistan oja mulinat jõe mühinat, tuule kohinat ning tormi ulgumist. Seda on õpetanud mulle maailma ministeeriumide grammatika luule. Eriti mõistetav on mul puulehtede sahin. Istun maha üksiku puu alla ja võin tundide viisi kuulatada kuidas kahisega lehed. Kuidas nad sosistavad mulle kõrva, muinaslugusid millest hingi joobunud mus uimas külistab Ulmakuljuseid ja kutsub taevast ingleid südamesse. Sellesse väiksesse templisse. Asusin koidikul meest, torn nalja ja Putnudki poole teele. Et siia, mis Koltsi jõuda. Tee läheb kogu ulatuses rebižaajo oru kulgedes madalate roheliste ning siniste mägede küngaste vahel, mis sind lahkelt tervitavad ning üksteise järel sinuga jälle hüvasti jätavad. Pole midagi ilusamat, kuid säärast jätkuvalt kaunites maakohtadesse rännata. Me rõõmustame iga uue vaatepildi üle jõue temast lahkudes veel kurvastadagi. Kui meid võtab vastu juba teine, niisama imetlusväärne. Paik. Gaddafi tõi Ungari luulesse värskeid tuuli. Ta näitas, et kodumaa ei ole aadliaedade lehtlat, lillepeenrad ja purskkaevud vaid Pustavarused, karjused, ka teoorjuse koorem miljonite talupoegade turjal. Ajal, mil Betafi kirjandusse astus ägas ungarlane Kahekordse ikke all. Ta oli Austria imperaatori õigusteta alam ja kohaliku seodaali töö ori. Üht kirja luuletajast, sõbrale janus Aranile alustab, tähendabki sõnadega. Kui rahvas luules valitsema hakkab, on ta lähedal sellele, et poliitikaski valitseda. Ja see on sajandiülesanne. See olgu igaühe südame siht, kel on liig vaadata, kuidas miljonid kannatavad. Et paar 1000 võiks laiselda ja nautida. 1846. aasta sügisel tutvus betoff ühel maale sõidul seitsmeteistkümne aastase jõulias Sandriga mõisavalitseja tütrega. See oli armastus esimesest pilgust, kuid isa ei näinud vaeses, luuletas kosilased kandidaati ja suhtlus tekkinud tutvusse vaenulikult. Betofi pöördus tagasi testi, kus kirjutas oma kaunimad armastuslaulud. Ka väriseb põõsas, sest kõige kiuste järgnes aasta pärast abielu, mis kujunes väga õnnelikuks. Noorpaar asustesti tagasihoidlikku korterisse, mille seintele oli betofi riputanud prantsuse revolutsiooni juhtide portreed. Abiellumisega ei vaikinud pettufi armuluule kuid selle kõrval juhib nüüd ta sulge jälle mõte kodumaast. Ma sageli istun pea unelmaid täis ja ei teagi ise, kus mõte mul käis. Saan läbini rännatud kodumaa ja maailmaotsatu avara. Mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on kuukiired, unelm mais südamest. Mu kerge mõte, vaid unelmaid loob, ehk mõtlema peaksin, mis homne päev toob. Kuid mured, mis kasu on silmaveest? On taevas helde, hoolt kannab mu eest mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on liblikad muretust südamest. Kui ilusa neiuga kokku saan, teen sügava haua murelema siis upub mu pilk tema silmade sees kui täheke järve tasaseks vees. Mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on metsroosid armunud südamest joon rõõmust, kui neiu armastab mind, kui ei siis sellest, et kurb on mul rinn kus klaas on klaasis punane vein, hea tuju, seal tärkab, taganeb lein, mu laulud, mis sünnivad hetkes, sest on Vikerkaar joobunud südamest. Mu käes on sädelev klaas kuid rahvad on alles ahelais maas. Nii rõõmsalt kõliseb klaasi kristall, Kurb kõlan orjuse ahelale. Mu laulud, mis sünnivad hetkest, sest on pilved mu murresest südamest. Miks orjarahvas siis kannatab paid? Miks puruks rebida ahelaid? Kas loodab, et jumala armust need kord roosteta rammeil pudedaks, teeb? Mu laulud, mis sünnivad hetkest, sest pikne murraevusest südames Kaua magad kodumaa Kuki otsib toitu. Ammugi on bukelee kuulutanud. Kaua magad, kodumaa, päike tõusis taeva. Kas ta helekiirte tullu sill? On sul ei vaeva? Kaua magad, kodumaa? Varblased on jõugus täitmas, ahneid puhusid sinu vilja Rõugust. Kaua magad, kodumaa, kas on jõudnud tõusta? Mängib ülbet peremeest, sinu piima, nõusta? Kaua magad, kodumaa? Ammu taevas varia, näen su välju, tallamas hulkur Fooste karja. Kaua magad, kodumaa? Sinu aednik, vaatan, jätnud on su viinamäed. Keldrit harib saatan. Kaua magad kodumaa naabritele kiire endi külge künnavad sinu põllupiire. Kaua magad kodumaa, kuni süttib maja. Seni kuni hädakell üles mind ei aja. Kaua magad, kodumaa Ungari. Või teise silmas kord alles tõusta märkad. Mind mõtte vaevab murega. Et peaksin voodis surema? Nii närbuda kui lill, mis longule kui nägematu uss ta juuri sööb. Või tühjas kambris vaikselt tuluta. Kui und küünal, otsakulude. Nii mitte. Jumal palun siin nii. Ära lase surra, mild. Puu tahan olla, mille välkle pilpaiks sajus. Või puu, mis Juurtelt murdub maha, raius rahn mille pikne raksa kaljust valla ja paiskab raginaga kõrgelt alla. Kui orjarahvad ükskord koos kõik tõusevad, kui võitlushoos neil lipud hõõguvad ja punapalgeid ehib. Kui püha võitlus, loosum kutsub mehi, maailmavabadus, see tormi kuulutanud, siis idast läände kõmisedes kajab türännid surma heitlusesse ajab. Seal langeksin ma võitlus tallermaal, noor veri seal voolaku lahinguteele ja kui viimane sõna mul heliseb keelel, las neelata selle siis terase tärin, sõja trompeti, hõige ja suurtükikärin laskorsatest tallavad kapjade alla, mind traavivad ratsud nii jääguma sinna kui tormakut Raavlid võidule minna. Ja kui matusepäev kord saabub suur sealt võitlusväljalt leita kumu, luud siis leinalooris seisab lipumeri ning pidulikult kõlab Marsi heli. Ja ühishauda kantakse kõik need kes surid püha vabaduse eest. See oli kui selgeltnägija ennustus. Betofi tormi kuulutus toob tormi. Täide läheb aga kujutluspilt langejast lahinguväljal. Betof elu ei kulunud kustuva küünlana lõpuni, tema osaks oli saada rahva juhiks. Aasta 1848 vaevalt saabunud vallandas Euroopas rahutustelaine. Jaanuaris puhkes ülestõus Itaalias, kuuendal Messinas, nädal hiljem Palermos, seejärel Napolis. Veebruaris asus barrikaadidele Pariis. Edasi kandub võitluse säde üle Püreneede ning järgmised on Hispaania ja Portugal. Kaheksandal märtsil ilmuvad revolutsiooni üleskutsed Praha tänavaile. Teade teise vabariigi väljakuulutamisest Prantsusmaal jõuapetafini ühes kaugemas komitaadis. Varasematelt rännuaedadelt rahvast tundev luuletaja aimab poliitikutest paremini sündmuste arengut. Ta kiirustab testi. Neljateistkümnes märts kohvikusse, mis on revolutsiooniliselt meelestatud noorte kooskäimise kohaks. Tormab keegi rabava sõnumiga. Viinis on ülestõus. Saabunud vaikuses kostavad Betafi sõnad. Revolutsiooni keeris mühab juba siinsamas naabruses ja meie kõhkleme veel ei, on aeg tegutseda. Meeleavaldus määratakse järgmisele päevale. PÖFFi päevikust nähtub, et ta pidas revolutsiooni esimeseks loogiliseks sammuks ajakirjanduse vabaduse kättevõitmist. Hüüetega, elagu vabadus, liiguvad meeleavaldajat järgmisel hommikul ülikooli juurde, loengut katkestatakse, tätofi deklameerib rahvuslaulu. Moori okay loeb ette üleskutse 12 punkti, mida soovib Ungari rahvas. Teaduskond teaduskonna järel ühineb, rongkäiguga sajab, aga see ei loe. Vaimustus on nagu Bengaali tuli, veega seda ei kustuta, kirjutab Betafi hiljem päevikusse. Ja nii läbi vihma suunduti trükikoja juurde, kus esimesed tsensuurivaba trükisena hakati paljenduma tätov rahvuslaulu. Esimese paberilehe pani trükipressi alla. Luuletaja oli 15. märts. Pärastlõunane rahvakoosolek kasvasega meeleavaldusest millekski enamaks. Laadapäeva puhul oli pestis rohkesti maarahvast, kuna vihm laadalisi laiali kogunesid, karjused, talumehed, käsitöölised sulas poisid koosolekuplatsile algul vaatama, siis vaimustuma ja viimaks tegutsema. Tuhandeist Suist korrati rahvuslaulu, refrääni. Betafi hüüdis üles, madjar kodu kutsub. Aeg on käes, kas nüüd või iial? Üles madjar, kodu kutsub. Aeg on käes, kas nüüd või on? Valige nüüd aeg teilt, küsib vabadus või orjus püsib. Madjarid jumalale vannume, Vaname enam orjust, garanlane. Olime mäe orjad, kaua neavad vanemad meid hauas. Neil, kes vabanals said surra, onud ei tule orjamullas, madjarid jumalale vannume, vannume enam orjust kanname. See on tühipaljas hulgus. Kell nüüd surra puudub julgus kallimaks kui kodupinda arvab oma elu hinda. Madjarid jumalale vannume, vannume enam orjust kanname. Ahelas on mõõgad enam käsi mõõgaga on kenam. Miksi raudu kandma, peame muistsed mõõgad valmis, seame madjarid jumalale vannume, vannume ei enam orjust. Kanname. Et me madierite nime vana kuulsust vääriksime, häbimi stuunud, aastasajad maha pesta, nüüd on vaja madjarid jumalale vannume. Vannume enam orjust Rannamäe. Seistes meie kõrgel haual järel põll. Meid leinab kaua tänupalve juures üha. Kordab meie nime püha madjarid jumalale vannume. Vannume ei enam orjust, kanname. Testisündmused äratasid Ungari betofi, korraldab koosoleku teise järel üles, madjar levib üle maa. Ungari saab nimeliselt sõltumatu valitsuse, kes aga kartes talurahvarahutusi, on valmis kompromissideks. Euroopas saabub reaktsiooniaeg. Revolutsioon lämmatatakse Pariisis, Prahas, Saksamaal, Viinis. Ferdinand loovutab trooni Franz Joseph file kes nõuab ungarlaselt ustavusvannet ja alistumist. Betafi vastab vihaste värssidega. Et ma võiks sigida ja rahvas luua, kõik kuningad on, vajab võlla, puua. Lajos Kossuti vabatahtlike revolutsiooniarmee, kuhu kuulub ka pedofiil, on sunnitud taganema. Jaanuaris 1849 langevat buda ja pest. Poeet, ent ei kaota meelekindlust. Sellest, et leek kadus. Tuli veel ei kustu. Sellest, et pilv varjas päikesepäike, ei puudu üht tuuleiili on vajavaid. Luuletaja palub end üle viia Poola revolutsionääri Peemi juhitavasse väkke. Vaatamata vähesele väljaõppele ja puudulikule relvastusele on tema üksused võidukad. Kevadel on ungarlased suure pingutuse hinnaga korraks jälle oma maa peremehed, kuid sedapuhku viimast korda. Euroopa vaikne vaikne jälle, ei vooga ülestõusud siin. Euroopa vaikib. Häbi talle, et priiuse võidule ei vii. Meid, arad rahvad jätsid maha, on ungarlased üksi, veos nüüd teiste randmel kõlksuma, ahelmüük heliseb vaid meie peos. Kas sellest meeltne heitma peame? Kas kandma mõtteid mureseid? Ei, vastupidi, seda teame. See peab just vaimustama meid, see ülendaga, meie hinged, tõrvikud, Me oleme, kui kõik on unes ümberringi, meie pimeduses põleme. Kui valguskiiri ei saadaks, kui sünges öös ei näeks neid silm, siis taevas nii sest aru saadaks, et hävinenud. On maailm. Me peale priius vaata et Ki, kas näed su rahvas, olene, hirm teistele anda silma Vedki verd, sulle ohvriks toomine? Või kas ehk rohkem veel on vaja Suennistuseks miskit muud sel karmil? Truudusetu ajal me olnud sulle ainsat truud. Viimaks jõuad vahimäele mis on õigupoolest vutt, küngas. Kui oled üles roninud, siis ei taha sa enam niipea sealt lahkuda sest su ees avaneb ainulaadselt kaunis vaade. Idas lõpeb org pool Kuuno ära lõigatud kõrgetest mägedest nende jalamil lebav naad paanio oma OO taoliste hoonete gootitorniga. Otsekui killuke keskaega. Linna ja kogu oru kohal hõljub puhas sinine udu nagu oleks taevas maa peale laskunud. Sulle tundub, et see on mälestus. Et sa pole praegus siin. Vaid oled siin? Kunagi ammu olnud siin õnnelikke tunde veetnud. Seda ei mäleta. Teada ainult et need olid väga õnnelikud tunnid. Poole tunniga olid vahimäelt all naad panius kus ma seda linna armastan? Olen siin juba neljandat korda. Ja iga korraga meeldib ta mulle ikka rohkel. Need, vanad majad tervitavad saabujad nagu heatujulised vanahärrad. Ma soovin, et sureksin kord seal kus olen sündinud. Alfa, üldi, tasandikul. Tissa ja Doonau vahel. Viidaga mu põrm maailmakärast kaugele eemale. Ja maet tagu keskPustat kus mu madaluke kalm oleks kõrgeim küngas lõputul silmapiiril mida külastaksid ainult uitav põlluohakas, suvine therendus ja sügisel rändlinnud. Ja kui ma ei sure Alfeldis, kui mul tuleks surra mägede vahel. 1849. aasta juuli oli Ungari revolutsiooni viimane kuu. Austria. Suutmata Ungari revolutsiooni üksi maha suruda, pöördus abipalvega Nikolai esimese poole. Austria monarhia üks argumente seejuures oli, et Ungari võivat näidata halba eeskuju naaberrahvastele. Juulikuu viimasel päeval purustati kindral Peemia armee. Selles viimases vihases lahingus jäi Sandor Peteffi teadmata kadunuks. Ta oli 26 aastane. Kaua ei tahtnud rahvas uskuda luuletaja surma. Keegi teadis rääkida, kus ta varjanud end. Keegi oli näinud teda paar aastat hiljem talumeheriietes liikumas. Keegi väitis teda aastate pärast ühe söömaajalises ära tundvat. Aastakümneid hiljem räägiti veel, et Gaddafi elab. Ta ilmub taas välja päeval, mil rahvas alustab uuesti vabadusvõitlust. Gaddafi poole pöördub iga uus põlvkond Ungari luuletajaid elu rasketel aegadel. Pataljonile, vabaduse võitluse sümbol. Ja eeskuju. Selle näiteks on ka ungari luule 20. sajandi suurima esindaja Attila Josephi luuletus Betafi tuli. See on kirjutatud pärast 1919. aasta nõukogude vabariigi ja järgnenud võitluse mahasurumist. Hull rahvas. Küla maha kiskus, rõkkel. Paar seina serva, see on kõik mis pisid. Julm talv on käes. Kus nüüd on süda küsib paik pätafi, ideel. Me kodu lõkkel Sind pühitsema. Külm kiisk, su hinge tule lõikab katki. Ja kassikuld. O ülistades Süvamasse üha sind. Maha maetakse, kuid ära pelga. Näe, rõhutud on sirutamas selga su laul. Su aate leek on neile püha. See põlev aina suure usu turvas. Maailmavabadus. Siin pealik olen kiitnud et kaheksa. Teist aastat olen liitnud end mõttes sinuga ja truuks jäänud elus surmas. Sandor Betafi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse ükskõik kus ilmunud kirjandus leksikoni avades leiame ikka iginoort, madjarid nimetatavate üheks suurimaks luuletajaks maailmas. Kuidas oleks ka tema kohaga maailma kirjanduses tema luule aitab mõista ungarlastest Ungari rahvast, selle loomust, saatust ja püüdlusi. Lisagem siinkohal, et väljaspool Ungarit on Betafi teoseid kõige rohkem ja kõige suurematest iraažides välja antud nõukogude liidus. Eestlasele sai betofi nimi tuntuks veel eelmisel sajandil. Ja seda kõigepealt siinsamas Tartus trükitud Eesti Postimehe kaudu. Tema luulet on püüdnud, kes vähem, kes rohkem eesti keelde ümber panna Mattias Johann Eisen, Mihkel Veske, Gustav Õisvul, Friedrich kuulbars, Juhan Liiv, Villem Grünthal-Ridala, Gustav suits, Karl Eduard Sööt, August Sang, Aira Kaal ja muidugi Ellen Niit. Mitme tõlkekoguga, millistest oli pärit ka tänasel luuleõhtul esitatu? Kui põhjalik või põgus ei oleks ka eestlase tutvus Ungari maarahva ja kirjandusega. Ühtungarlast tunneb kindlasti igaüks. Sandor petasid. Poiss, ma puruvaene, rändan läbi ilma südamestki jäin ju armumisel ilma. Ohvriks. Isamaale. Ja Mulles miskit. Sandor pätefi luulet, reisikirju ja päevikumärkmeid, Ellen Niidu ja Tiiu Kokla tõlgituna ning Vilma, Jüri Salu ja Helju Jüssi. Valituna lugesid Hedi vaaradi. Sandor Sapo, Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Enn Nõmmik. Saate režissöör oli Härmo Saarm. Saatemuusikajuht oli Aarne Vahuri. Musitseerisid Hannes Altrov, Moissei Alpertan Marttraczmann, Paul Purga, Toomas Tammeleht, Terje Terasmaa, Matti Reimann, Tõnu Reimann, Viiu Maimik. Taisto noor saate andis eetrisse helirežissöör Külliki kippus.