Kahjuks peame täna kama oma jutu peale jälle noomimisega nimelt et selles väga suures isamaalisuse laines, mis meid kõiki on kaasa haaranud. Keelekasutus kipub jääma imperiaalseks. Kui ma hommikul avan Eesti raadio, kuulen jälle, kuidas antakse ülevaatevaade keskajalehtede artiklitest. Ja nii, et keskus vahel ka trükisõnas suure algustähega ja keskajalehed ilmuvad meie jaoks ikkagi impeeriumi pealinnas, meie oleme iseenda jaoks ikkagi provints. Paar päeva tagasi nädal tagasi, umbes pillima kuulma, kuidas tuntud eesti naljamees rääkis meile meie Kuulsast väejuhist Chapajevist ma mõtlesin siis, et kui Zapajev on meie väejuht, küllap siis on kapution meie väejuht ja Stalin. Meie riigimeespealinn on õige tihti eestlaste jaoks Eesti ajakirjanike jaoks. Moskva. Ma konstrueerime praegu ühe õige veidi liialdatud juttu. Kuidas Eesti miilits läheb Tallinna keskturule sahkerdajaid ja igasuguse pudi-padi kauba müüjaid korrale kutsuma. Selgub, et minnakse pealinna keskturule siis natuke hiljem. Samast jutukest selgub pudi-padi ka sahkerdamisega. Aspekuleerimisel tabati moskvainimene ja natuke hiljem selgub, et ka teisi sahkerdajad ja spekulant oli pealinnast. Ja nüüd ma enam ei saa aru, kas räägitakse Eesti pealinnast või räägitakse Nõukogude Liidu pealinnast. Ikka ja jälle on lugu nii. Ihu tahab juba kangesti olla Eesti vabariigis, aga keelekasutuse harjumus on kangesti impeeriumi keskne. Me ei saa lahti sellest, et meie oleme Eesti ja mitte Nõukogude Liit ja Chapajev tõesti ei ole Eesti väejuht õieti öelda pole tal Eestiga mitte vähimatki pistmist ja isegi need anekdoodid, mis tema ümber keerlevad, ei ole eesti mõttelaadile enamasti arusaadavad. Olgu see siis sissejuhatuseks päeva teemasse. Täna ma tahan vastata paljudele kirjadele ja alustan keeleseaduse Käiku mineku keeleseaduse ellurakendamise teemast kere kõne saatele, kirjutab Mirjam Tamme. Ta ütleb, et tegi oma perekonnas ettepaneku iga venekeelse sõna või väljendi eest perekonnakassasse maksta trahvi 10 kopikat ja õhtuks oli perekonnal rubla 50 kopikat. Trahvisumma koos. See ehmatas neid kõiki, nii et selle järele ei olnud enam vaja trahvi koguda. Kõik hakkasid ise ennast jälgima, üksteise jälgimisel polnud enam mõtet. Edasi kirjutab Mirjam Tamme kollektiivis, kus töötan, on suhteliselt palju venekeelseid töötajaid, kuid olen kõik oma tööjutud rääkinud ainult eesti keeles. Pean tunnistama, kes suudab, vastab mulle samuti eesti keeles, vähemalt üritab püüdlikult, kuid aru saavad absoluutselt kõik. Alati muidugi ei ole olukord nii hea, et, et aru saavad absoluutselt kõik, kuid kindel on see, et kui me ise suhtuksime oma keeles ja oma partneritesse mõistva nõudlikkusega me püüame neile pakkuda eestikeelset suhtlemist, kui nad sellest aru ei saa, kui nad sellega kaasa ei tule siis üle vene keelele, kuid pakume neile vähemalt võimaluse suhelda eesti keeles. Millal tamme kirjutab Eestis püüavad mind mõista ja isegi vastata eesti keeles. Peaaegu kõik viimane juhus oli praegu 10 minutit tagasi, meil käis kodus esimesel pilgul täiesti umbkeelne torulukksepp. Seletasin talle ainult eesti keeles, tavastas panimaju ja kui ära läks, ütles õnnelikult. Korras, palun head aega kõik eesti keeles. Loomulikult aktsendiga raskelt, aga mina juubeldasinud. Lugu siis ikkagi niimoodi, et tõesti keeleseadus võiks minna ellu sellisena, et torulukksepad saavad aru oma toruasjandusest eesti keeles oskavad oma töö üle anda, ette kanda, töö on korras ja rohkem neilt ei, peaksime nõudma. Küll aga peaksime tegema tõesti korda oma suhtumise, emakeelde ja isikliku sõnavaras. Väga vaatse kirja on mulle saatnud Viljandist Eva Canitseva. Ta kirjutab, nii risustatud eesti keel ei sobi kokku tulevase iseseisva Eesti vabariigiga. Kahjuks Ma kuulma keelelise apse kõrgharidusega šurnalistika suust raadios ja TV-s. Eva Canitseva kirjutab arengut. Kuid mu esimeseks keeleks oli eesti keel. Kuigi vanemad rääkisid saksa keelt edasi, järgnes evakueerumine siis pärast 44. aastal paragrahv 58 10, mis ka mulle oma isa saatuse kaudu tuttav siis 11 aastat Colomaal. Ja siiski tuleb Eevaga neitseva kodumaale tagasi. Ja olles mitte eestlane, imestab ta, kuidas noormeest, kes kaks aastat aega on teeninud, on vahel aktsenti tunda. Olen abielus Eestis sündinud ja Eesti koolis käinud venelasega, kes samuti räägib aktsendivabalt Veera Canitseva. Lõpetan oma kirja. Nii. Jah, eesti keel on imeilus ja meie püha kohus on seda ilu säilitada, puhastada ja selle kasutamise ala laiendada. Tõepoolest midagi ilusamat on raske leida. Ja veel ilus amet seda kirjutab inimene, kes on oma elusaatusega seotud Eestiga, kuid ise ei ole eestlane. Mitu grammatilist teemad on leidnud kiiret reageerimist. Pensionär Raidma kirjutab mulle et liialdatult kasutatakse tegusõnu järelduma jaa tuletuma. Kuna järeldusi tuleb ikkagi ise teha. Ja ka järeldused tuleb tuletada, et kui me niimoodi läheme edasi, siis arsti poleks ime, kui asjad otsustaksid ilma meie abita. See on tõepoolest õige märkus. Täiesti ebaeestipärased konstruktsioonid on niisugused nagu kell on, üle kaheksa, viis minut, hetkel on üle poole kaheksa, kuus minutit. Ja nii edasi. Peab ütlema ikkagi, kell on kuus minutit, pool kaheksa läbi, see on eestikeelne, sellele juhib tähelepanu Elvas Kingissepa tänaval ikka veel siis Kingissepa endisel pikal tänaval elav Peeter Tamm, kes on sündinud 1902. aastal ja töötanud põllutööministeeriumis maamõõdumaakorralduse alal. Ta soovib keele ja kõnesaatele palju edu ja ka mina soovin sellele eestiaegsele härrasmehele palju jõudu ja jaksu. Hilja kullaste Kaagverest kirjutab, et segadus on suur sõnajärjekorraga. Ja üldse õigekeelsus on meile halval järjel, kõik on muidugi kahjuks õige. Üheks tema näiteks on lausa jupp Eesti raadiost uue Ameerika president. D milline on uus Ameerika ikka president on uus, kirjutab hilja kollaste ja tal on õigus. Liigselt on u tegusõnu, tõusetub probleem seondub ja nii edasi, kõik samuti õige purjus Leie kolhoosi traktorist. No tõepoolest nii ei sobi hästi, kuigi Leiegolhoos tervenisti ehk ei ole purjus. Siiski oleks parem kui sõnade järjekord lauses oleks loogiline. Niisiis õige oleks, leia kolhoosi purjus traktorist, mõnigi kirjutaja ei pea soliidseks, et eestlased ei hooli enam üldse venekeelsete tekstide Eestis väljaantavate venekeelsete tekstide õigekirjast. Kas on mulle saatnud lasteajakirja põhjal vahel venekeelse Impressomi lõpuosa ja tõepoolest on siin nii kuus väga inetut kirjaviga õigekirja viga all kahel ja poolel? Reaalsee ei ole tõesti soliidne väga tänavamaga oma kuulajad, kes saadab mulle Kesk-Eestis rakkes ilmuvat ajalehte põllumees. Täna räägin ma natuke mitmuse üle kasutamisest eesti keeles ja ütlen ette, et sellest tuleb mitu saadet. Kui tuua niisugune näitelause, mis minu arvates ignoreerib juba igasuguseid korraliku eesti keele grammatikareegleid, siis selliseks on näiteks miks peavad osa tippe kõrvale jääma eesti keeles, on see lause nii, miks peab Osadi b kõrvale jääma? See küsimus kahe aasta tagusest edasist näitab õige kurvalt, kuhu maale mitmuslike mallide kasutab, plaanis on, oleme jõudnud, enam ei anta endale üldse aru, mis on grammatika, mis on vormiline ainsus ja sisuline mitmus. Kuidas sõnad lauses omavahel seotud on ja milleks on olemas grammatikareeglid. Võiks peaaegu ütelda, et siit hullemaks enam ei saa minna, aga tegelikult saab küll ja ongi juba läinud, nii et mitmuses on kõik, kas sõnad, mis üldse vormiliselt võimaldavad mitmust ometi on see lause õige üksnes kujul, miks peab Osadid pea kõrvale jääma? Niisiis, mitmuse vorme kasutatakse kaugelt rohkem, kui grammatika ja eesti keele traditsioonid lubaksid. Kas jälle rahva tahe? Et missuguse rahva tahe siis, igatahes mitte minu ega ka minu rahva tahe mitte? Võtame kõigepealt ette need sõnad, mis on mitmuslikuks muutunud viimastel aastatel. Täiesti uuenduslik eesti keele varasemate traditsioonidega seostamatu on sõnade osa ja enamik kasutamine mitmuses arvus ning käändes ühilduvad täiendina. Osades piirkondades on see juba toimunud, varem oli eesti keeles võimalik üksnes osas piirkondades või mõnes piirkonnas eredat isiksust enamikes tekstidest ei aimunud. Nii kirjutab muide vikerka kirjanduslike tekstide analüüsis. Õige on üksnes enamikust tekstidest. Silma torkasid osade inimeste tülpinud näod jälle õige, on üksnes osa inimeste, paljude inimeste, mõne inimese tülpinud nägu. Katastroofipiirkonnas osadel abistajatel mingi haiglane entusiasm, õige on ainult osal abistajatest mingi haiglane entusiasm. Lõppeval nädalal oli osadel saadikutel kohtumisi üksnes osal saadikutest ja veel parem on ütelda see päris eesti keeles. Osa saadikuid kohtus lõppenud nädalal ikka tahetakse verbi asemele tegusõna asemele panna nimisõna oli saadikutel kohtumisi, selle asemel, et ütelda saadikud kohtusid. Et vältida enamike saadikute eitavat hinnangut eesti keeles, oleks saadikute enamiku. Ka sõnajärjekorda tuleks siin muuta, mitte vältida enamik saadikute eitavat hinnangut, vaid saadikute enamikku või saadikud enamuse eitavat hinnangut. Ma rõhutan, et kõik need näited on võetud Eesti ajakirjandusest. Olen mõtelnud, missugune on selliste monstrum, inte, tekkemehhanism ja miks nad nii kiiresti üldistuvad. Minu põlvkonna keelekasutusele annab täiesti võõrad noorematele praegu ilma tegevatele kirjutajatele aga ainuomased. Vene keeles täpselt selliseid konstruktsioone ei ole, et nähtavasti võetakse vene keeles sõnajärjekord ja põhisõna käändevorm ning siis laiendatakse üldist ühildumise ehk konkurentsi lihtreeglid ka põhisõna ees seisvale vaatlusele osa või enamik. Nähtavasti ei ole siis praeguste kirjutajate põlvkond oma eesti keelt õppinud eeskätt varasema eesti keele najal vaid on oma grammatika konstrueerinud kasina keele materjali põhjal ja tugeva võõra mõju all. Nii ongi jõutud päris enneolematute konstruktsioonideni. Ja kahjuks on nad täiesti üldised. Teine ebameeldiv uuendus mitmuse kasutamisel on seotud vormilt ainsuslike, kuid sisult mitmuslike sõnade ja sõnaühenditega. Neile lisatakse tihti mitmuse vormis öeldisverb eesti keele kogu. Pika ajaloo seisukohalt on väga koledad sellised lauset nagu piks peavad osa tippe kõrvale jääma. Kolmandik Sobjetoloogidest töötavad USAs. Enamik osalejatest registreerisid, kui seltsi asutajaliikmed. Ainuõiged on, miks peab osa tippe kõrvale jääma? Kolmandik Sobjetoloogidest töötab mittetöötavad, enamik osalejatest registreerus, enamik registreerus, mitte enamik registreerisid. Niisiis on maad võtnud lause vormimine lähtudes tähenduslikkust mitmusest, mitte vormilise stainsusest kuigi just see viimane on õige. Muidugi, mõne teise keele ja mõne teise rahva jaoks on õige see esimene mall, aga see peaks puutuma meisse täielikult ja ilma vähimagi aluseta. On mituslikuks muutunud, mitu asesõna. Praegu öeldakse, küll, on mitmuslikuks muutunud mitmed asesõnad, aga just selle vastu ma praegu protesteeringi. Eelkõige on sellisteks asesõnadeks mitu ja mõni või mõningane, mis esinevad peaaegu üksnes kujul mitmed ja mõned või mõningad. Väga tihti on tulemus enam kui veider. Miks peaks järgmistes näidetes mitu või mõni olema mitmuses sest ta ei pea ju? Ma olen tegelenud väga mitmete aladega. Tegelikult tähendab see lauset ma olen tegelenud mitmel alal. Me elasime koos kohe mitmeid aastaid tegelikult ju ainult mitu aastat. Soomes on ilmunud mitmeid Eestit tutvustavaid raamatuid. Miks mitmeid mitu raamatut on ilmunud? Taal mitmete monograafia, õigemini mitte monograafia autor. Veetase langeb mitmeid meetreid. Mida see peaks tähendama? Mitmeid meetreid. Veetase langeb, mitu meetrit. Huviorbiidis on mitmed maalid. Huviorbiidis on mitu maali. Ta on olnud mitmete kooride dirigent. Miks mitmete kooride on olnud mitme koori dirigent? Rõhutaksin mõningaid momente. Õige oleks, rõhutaksin mõnda momenti, paari momenti ja nii edasi üks lõpmatu mitmetamine. Nähtavasti on kuskilt tulnud mõtteviis, et kui sõna tähendus on mitmuslik, siis peab kaduma vorm olema mitmuslik, nii-öelda sisu ja vormi ühtsus kõige Lanedamal kujul. Mõni päev tagasi oli Eesti raadios saade, kus diktor ei osanud käänata järgarvsõna, kui ta arvas, et on tegemist numbri 1001. Järg aru saan, aga siis ta arvas, et see tuhanded 1000. Peab olema mitmuses. Tulemus oli õige, veider. Mõningane, kuid mitte kuigi kindel ja mitte ka vastuvaidlematu traditsioon on siduvas funktsioonis olevate asesõnade mitmuslikku kasutamisel. Enamasti on selline moodus leidnud eesti keele stilistid hukkamõistu ja ka mina ühinen seekord enamusega. Niisiis, kes ja mis siduvas funktsioonis peaksid olema ainsuse vormides mitmuse vormid on halvad ja võõrmõjulised temperatuurid, milledest oli jutt. Temperatuurid, millest oli juttu suurmehed, kelledest üks, kellest üks probleemid, millede kallal töötatakse probleemid, mille kallal töötatakse isikud kelledel on õigus otsustada isikud, kellel on õigus otsustada ilma igasuguse vajaduseta muutunud mitmuslikuks paljude abstrakt, noomenid ja teonimisõnad eesti keelele on võõras ilma erilise vajaduseta kasutada mitmuses sõnu, nagu kiirused, keerukused, temperatuurid, informatsioonid, stressid, kuid vene keeles muidugi on skoorosti jazz loosnasti ja selle tulemusel viimasel ajal ka eesti keeles. Enamasti on ülearune Kadeo nimisõnade nagu ruttu tamised, narritamised, irvitamised, sumisemised, seletamisel, muretsemised tegi vallatsemisega ümber käimised kasutamine mitmuses. Ei kõla ju eestipärasena lausekatkendit, nagu näiteks niisuguseid tasakaalu kujundamise strateegiaid, mis seisnevad teatavate informatsioonide tõrjumises ja teatavate informatsiooni eelistamises. Informatsioon peaks olema ainsuses või mitmetes liiduvabariikides on puhkenud sotsialismi-ile mitte omased natsionalistlikud vägivallatsemisega. Kui see viimane Vikerkaare lause tõlkida eesti keelde, siis saame mitmust hoopis vähem. Mess liiduvabariigis on puhkenud sotsialismi-ile võõras natsionalistlik, vägivallatseja. Mine võrdleme veel kord. Mitmetes liiduvabariikides on puhkenud sotsialismi-le mitte omased natsionalistlikud vägivallatsemisega ja siis mitmes liiduvabariigis puhkenud sotsialismi-le võõras natsionalistlik vägi, vallatsemine. Sellest vist ei maksa rääkidagi enam, et raha on meil vene keele eeskujul nüüd nii palju saanud, ütleme sedagi sõna ainult mitmuses raha, rahasid rahadega jagatakse rahasid, tehakse riigi rahadega ja nii edasi. Pole põhjust me oleme ikka raha lugenud ja vahel ka raisanud, mitterahasid lugenud. Olgu lõpuks üks väike jutuke mitmuslikkus eesti keeles ja siis päris eesti keeles mõtteliseks keeleharjutuseks. Kolm meest kandideerisid sellele kohale, rida seltsimehe osutusid ülearusteks, enamik saadikutest hääletasid vastu, suurem osa muutsid hiljem meelt. Eks ole, olemegi harjunud sellise keelega, kus kolm kandideerisid, rida osutusid, enamik hääletasid ja osa muutsid meelt. Ja rida osutusid ülearusteks. Ent proovime ka teisiti, eestiaegselt see kõlaks nii. Sellele kohale kandideeris kolm meest, rida seltsimehi. No neid eesti ajal küll polnud. Rida seltsimehi osutus ülearuseks, saadikute enamus hääletas vastu, suurem osa muutis hiljem meelt. Viis mitmuslikku vormi osutus selles kaherealisest jutukatkendis ise hakanuks. Ja mitte ei peaks ütlema, osutusid ise hakanuteks, riis mitmuslikku vormi osutus ise hakanuks. Ja lõpuks Minult on küsitud kirjades ja kohtumistele, kas ma ise usun, et sellest tööst ja vaevast mingisugustki kasu on? Vastan nii. Eelkõige täidan ma nende saadete ja kirjutistega oma kohust teadlasena ja eestlasena, aga loodan, et lõpuks on neist siiski ka mingi kasu. Ja muidugi rahustan maga oma südametunnistust, ma vähemalt olen püüdnud teha, mis ma suudan. Murrang tuleb siis, kui need, kes praegu mõtlematult eesti keelega ümber käivad kui need mõistavad, nii ei ole väärikas. Lugupeetud keele huvilised selles saates ma vastan teie kirjadele ja kui mõni kiri on jäänud praeguseni vastamata, ärge arvake, et see on jäänud tähelepanuta. Mõned ammu tulnud kirjad on vastamata ka sellepärast, et ma püüan kirju grupeerida nende sisu, olgugi, et vastata, siis ühesugustele probleemidele korraga. Aga täna alustame jälle keeleseadusest, kirjutab minule keeleseaduse teemadel. Härra proua või seltsimees prii Jõgevalt kahjuks jälle ilma eesnimeta, nii et ma ei oska viisakalt pöörduda tema poole. Ta nuriseb, et keeleseadus tegelikult ikkagi ei toimi ja toob näiteks seltsimees Vaino Väljase, kes läks oma etteastetest parteikonverentsil üsna sageli üle vene keelele. Küllap selleks olid ka diplomaatiliselt põhjused. Üks edasi annab teada umbes veebruari lõpus, märtsi alguses, et Tartu parteikonverentsil olid ettekanded taas vene keeles, sest venekeelsed seltsimehed nõudsid nii tõlget, aga polnud organiseeritud. Anname jälle asjadel minna lihtsama vastupanu teed. Ma arvan, nii ei ole päris väärikas. Mitte et me peaksime vene seltsimehi ignoreerima, aga me peaksime seadusetähest püüdma rohkem kinni pidada. Kaupade ja muude Etti küttidega on lugu endiselt halb. Isegi viinapudelite etnikettidel olevat suurte tähtedega venekeelsed nimed ja parimal juhul ainult õige väikselt ka eestikeelne. Veel nuriseb see kirjutaja eesti õigekeelsuse taseme üle raadios trükisõnas. Kuid see on õieti öelda üks teine teema ja sellest räägime kunagi edaspidi eraldi. Küll aga tuleks ütelda päris loogikavastased asjad on väga juurdunud Eesti raadio mõningates rubriikidesse näiteks ilmateadetes on tõesti järjekindlalt pluss viis kraadi sooja, miinus kaks kraadi külma. Ja üks siin on ülearune, kasson pluss ülearune on viis kraadi sooja või kui on pluss viis kraadi, siis on sooja ülearune. Mõnigi kirjutaja soovitab mulle ikkagi üritada eesti keelt vabastada rahvuslikust ideotismist ja suruda eesti keelt rohkem keele loogiliste mallida sisse. See ei ole minu kui keeleteadlase vaadetega keelele küll kuigi hästi kooskõlas keele ei saa olla eriti loogiline muidugi. Austatud Fama harra saame Nov, kes Varssavis tegi esperanto keele valmis nii-öelda õhust, armastusest ja Lääne-Euroopa keeltest ja loogikareeglid. Test konstrueeris selle keele hästi loogiliseks, kuid ükski loomulik keel ei ole loogiline. Kui me hakkaksime kõnelema hästi loogilist keelt, siis oleksime varsti omadega päris rabas. Tegelikus kasutuses olev keel ei püsi loogilisena. Sellepärast on ka see pisiasi õieti öelda, kas lugupeetav või lugupeetud, tõlgendada seda lugu, p ei ole tänapäeval enam lugupeetav. See on minu arvates küll ilmne liialdus, pealegi ajal, kus meil on võidelda tõsiste ohtude vastu ei olekski meil õigust pühendada sellisele eesti keeletraditsioonides juurdunud kahesugusele tusele liiga palju tähelepanu. Olen ma nõus oma kirjavastaja jälle, kas härra proua või seltsimehe kapsi. Väitega, et vabandama on kaotanud oma esialgse tähenduse. Ta kirjutab mulle nii. Vabandama kasutatakse kahest täiesti vastandlikkus tähenduses, mis minu arvates meie emakeelt küll ei kaunista, et kahjuks on kirjutajal täielik õigus. Vabandama on ikkagi võrdne-väärne sõnaga andestama ei saa ju olla võrdne. Vabandan, et hilinesin ja astun hilinenult tuppa ja ütlen andestan, et hilinesin. Kui kellelgi pole selge vabandamise kaks tähendust ja üks neist ikkagi ebaseaduslik siis proovige seda selle peal, kui asendate vabandama andestamisega. Vabandan, et hilinesin. On õieti absurdne, saab öelda nii. Vabandan, et hilinesid. Aga hiline ja saab öelda ikka üksnes. Palun vabandust, et hilinesin või vabandage, et hilinesin. Kui asendata selle, vabandan, et hilinesin. Andestamisega andestan, et hilinesin, on kohe selge, et tegemist on. On ebaseaduslikku kasutamisnihkega. Mitu kirjutajad on käsitlenud eesti perekonnanimede käänamise, kas põder, Põderi Põderitud ja okas Okase okast või põder, põdra, põtra, Okasoka okast? See on tõesti raske küsimus ja viimasel ajal on lepitud sellega taustatakse inimese enda tahet. Kui härra või seltsimees või proua soovib, et tema nime käänataks põder, põder põder, siis tuleb teistel seda respekteerida. Hillar kiviste või on see kivimets, ma loen halvasti välja siit. Hillar Kivimets kirjutab Soome mõjudest ja arvab, et kui soome sõna on väga vaja siis ei olegi mõni sõna halb. Näiteks on tal sõna hämama mida meil võib võib tõesti olla vaja, kuid kaugeltki mitte kõiki soome sõnu ei ole meile vaja. Ja sellepärast on meil praegu mingisugune reaalne oht, et soome ja inglise sõnad kavad risustama eesti keelt samamoodi nagu siiani risustavad vene sõnad, kusjuures me oleme psühholoogiliselt soome ja inglise mõjude vastu sama kaitsetud kui vene sõnade vastu. Vene sõnad tulevad meile alateadvusest, sellest tohutust suurest informatsiooni voolust, mis, mille, mida me saame vene keeles inglise, soome sõna taga tulevad alateadlikust alaväärsuskompleksist. Me võtame nad vastu lihtsalt sellepärast et nad tulevad lääne poolt ja kõrgemast tehnilisest tsivilisatsioonist. Ma arvan siiski, et meil ei ole põhjust alaväärsus kompleksi tunda. Ja eesti keel on seda täisväärtuslikum, seda suurepärasem, mida iseseisvam, mida eestikeelsem Ta on. Mitu kirjutajad on juhtinud minu tähelepanu rõhu mallidele mis järjest korduvad raadios, aga veel enam elukutseliste esinejate ja kõnemeestekõnedes see nimelt liitsõna järele komponendi tugevam rõhud, tamine leivategija tunni maale ja koguni pikkade sõnade järgsilpide tugev rõhutamine. Korraldusega kirjutab pensionär Wilhelmiine, tuvi Aakrest minu kunagisest kodukohast. Ja see teeb talle muret mitmes kirjas. Siin on jälle meil väga vähe põhjust kahelda, et tegemist on vene rõhutamis malli levimisega eesti keelde. Vello Ehasalu lagu ja sidejaoskonnas Tartu rajoonist kirjutab mulle purismist. Küsib, kes kaitseks meie keelt võõrsõnade eest. Ja näiteks on tal sõnaorgan häälekandja tähenduses. Me oleme sellest sõnast häälekandja tähenduses peaaegu vabanemas. Ta kirjutab ja nii edasi, et talle meeldiks, kui me kasutaks ka keeleõppes sõnu, nagu Inessiiv komitatiiv infinitiiv kohe üldse mitte, võidakse väita, see kergendab võõrkeelte õppimist. Mina arvan siiski, et neid ei tuleks õppida eesti keele kahjuks. Kes tahab näiteks saksa keelde pida, õppigu saksa keelt, ärge tahtke meie keelte erinevuste tasandamist. Elukutselise keeleteadlasena olen ma kahjuks siin teistsugusel arvamusel, me peame siiski suutma omandada põhiõppeainete terminoloogia mingil määral ka rahvusvaheliselt ja olema võimelised kasutama neid termineid rahvusvahelises suhtlemises. Võib-olla on kirjutajal õigus algkooli põhikooli tasandil? Humanitaargümnaasiumis kahtlen ma juba väga kõrgkooli tasandil, aga ei tule kõne allagi, et me ei suuda omandada rahvusvahelist terminoloogiat. Koos Eesti terminoloogiaga viimase kõrval. Ehasalu kirjutab mulle ka vabandust, vist Vallo ehasalu, raske on seda lugeda. Kirjutab väga õigesti kõik niisugused uutmoodi võõrsõnad nagu kap remont, medtõde ürgorgkomitee, sanepidjaam, sotsmaa, apteek on eesti keelele võõrad. Nad on täiesti võõrad, kuid kahjuks esinevad järjekindlalt ka näiteks Eesti raadiosaadetes kus sõna võtavad meie tuntud eriala inimesed. Proua härra või seltsimees saar. Õismäe teelt kirjutab mulle, et ta on natuke hädas uue sõnaga teavitus tamine ja teavitama. Ka mina olen selle sõnaga olnud hädas selle sõna ilmumisest peale. Nimelt on eesti keeles nagu igas keeles kindlad hääldamis reeglid. Ja selle tõttu on Ain Kaalepi heast mõttest luua informeerimisele võrdväärne eestikeelne tüvi. Tekkinud sõna, mida hääldada eestikeelse rõhumalliga on praktiliselt võimatu. Ain Kaalepi mõte oli kindlasti hääldada seda sõna teavitamine, teavitamine, kuid sõna silbistruktuur on siiski niisugune, et see tõmbab selle sõnarõhu malli. DiaAavik tamine, mis on kaugel eesti keelest. Teabega, on asi natuke parem, seetõttu teabetalitus võiks tõesti asendada infotalitust. Veer kirjutab sama kirja saatja parendamisest no tõepoolest pole midagi parendada. Kui õnnestuks midagi parandadagi, oleks küllalt hästi. Liiasakus. Kirjutab oma kirjas, saabu inglise keel harjumuspäraseks, olgu ta tänavail, reklaamiplakatitel kuulutustes on muide täiesti vastupidiseid kirjutisi. Inimesed nurisevad, et inglise keel tungib meie tänavapilti ilma Kuuse tõlketa. Maa olen nõus, inglise keel peab meile saama suhtlemiskeeleks, vähemalt nendele, kes tõesti tahavad suhelda rahvusvaheliselt, peab saama vabaks suhtlemiskeeleks. Mingi koht on inglise keelega meie tänavapildis. Kuid nõustuda eesti tänavapildi võõra pärastamisega, see on jälle järeleandmine alaväärsuskompleksile. Ja samal ajal tahan ma ütelda ka, et see ei ole kooskõlas eesti keeleseadusega. Kui praegu välisfirmad korraldavad Eestis järjekindlaid ulatuslikke huvitavaid näitusi, kus kogu infot inflatsioon on üksnes vene keeles siis sellega ei saa ka mina olla nõus. See on otseselt meie keeleseaduse rikkumine. Kui Eestis on riigikeeleks eesti keel, siis peavad sellega arvestama ka välisfirmad, kes korraldavad meil näitusi ja samuti nende välisfirmade näituste vastuvõtt, sead, meiepoolsed korraldajad. Ma alustan täna jälle keeleseadusest selles lootuses, et kuna nüüd ülemnõukogu presiidiumis juhatab teaduse ja kultuurikomisjoni keeleseaduse suurim eestvõitleja Enn Põldroos, siis lõpuks saab ehk asja ka keeleseaduse rakendamise jälgimisest. Praegu on ju lugu nii. Kontrolli keeleseaduse rakendamise üle ei ole ja mina ei kujuta hästi ette, kuidas seda kontrolli teisiti saaks sisse seada. Kui, et luua üks väike, aga asjatundlik komisjon, kellel oleksid üsna suured volitused keeleseaduse paragrahvide täitmise jälgimiseks. Ma arvan, et keeleseadus ei tohiks ellu viia liiga jäigalt ja liiga rangelt. Ei ole ju mõtet seadusel, mis on nii karm, et teda ei suudeta täita. Kuid leebelt tuleks teda ellu viia järeleandmatult ja pidevalt. Olgu siis seadus leebe, kuid nendes leebuse piirides kuulub täitmisele kõigi poolt. Ja niisugune on minu ettekujutus, kuid selleks oleks tõesti vaja sinna väikest asjatundlikku ametkonda, kes suudab keeleseaduse elluviimist jälgida. See siis sissejuhatuseks, nüüd kirjutad keeleseadusest järjest alles Rakverest. Ta toob esile, et on vaja õpetada tarbe ja käibekeelt nimelt seda, mis on igapäevases elus vaja ja juhib tähelepanu asjaolule, et igapäevasest elust on kadunud paljude instrument teda ja masinaosade nimed nende asemel nimetused siis õieti et nende asemel on venekeelsed sõnad ja kaob see igapäevase töö terminoloogia. Ja siin on tõesti vaja suur töö ära teha kutsekoolides ja kõigi kutsealade terminoloogia korrastamisel edasi kirjutab härrast, alles luuakse igasugu kooperatiivansambleid mingite kummaliste nimedega, kas siis eesti keeles ilusaid nimesid ei ole ka vanasti olid võõrnimed, piiba, voo glooria ja nii edasi. Tõepoolest, minu jaoks on kogu see eputamise maiguline võõrsõnadega ja võõrnimedega liialdamine kahjuks üks eestlaste rahvusliku alaväärsus kompleksi avaldumisvorme. Ikka ja jälle kordama, et meist peetakse lugu üksnes sellepärast, et me oleme erirahvas eri rahv, kus, et meil on oma rahvuslik identsus. Et Me erineme millestki oluliselt kõigist teistest, kui me ise hakkame häbenema oma erinevust, oma eestlust. Ma arvan, muu maailm ei mõista just nimelt seda veel küsib alles, kas peaks ütlema Tartson või, või Tarzan, kas zooloogia või zooloogia ja nuriseb, et me oleme saksakeelsetest sõnadest ja isegi saksa päritolu sõnades muutnud. Seti see, eks tõesti, see ei sobi, õige oleks ikkagi ütelda Zooloogia ja minu lapsepõlves öeldi ka Tartsam, no olgu sellega kuidas tahes, kastarsanud Tartsam, aga Tsioloogiaga küll asi täiesti kindel. Ühes kirjas pahandatakse väga, et leedulasi on hakatud nimetama raadios ja televisioonis ja ajakirjanduses leedukateks. 18. märtsi põllumeeste raadiosaates võeti kasutusele ka norrakad. Tõepoolest, meil on poolakad, sest teist võimalust ei ole. Kuid nimetada leedulasi veel tänapäevases poliitilises olukorras leedukateks ja kahtlemata Ta see, kas liitliide kuulub tänavakeelde, see on argoomaiguline. Kahtlemata on see solvav, alandav, ebakorrektne, kui niisugusele teele lähevad soliidselt kultuuriajakirjad, raadio, televisioon, siis võib jälle ütelda, et meie keele kasutamist kujundavad. Et ajakirjanike keeles on kadumas stiilivahed, ei tehta enam vahet aguli ja tänavakeele ning informatsiooni keele vahel. No see on ikkagi juba väga kurb, niisiis ainult leedulased, ainult norralased mulle kirjutab. Tallinnast identifitseerimata aadressiga vististi loen õigesti välja Veldre, kuid jälle ei tea ma, kas härra, proua või preili või seltsimees kirjutab mitmest murettekitavast asjast. Üks nendest on võõrsõnade üle kasutamine. Tõepoolest ei ole ju igaühele jõukohane teha selget vahet intrigeerimise ja integreerimise vahel. Ei ole selge alati, mis, mis on nüüd koos või kes on mükoloog, see on vahel ka üks meie keelelise alaväärsus kompleksi avaldusi, et me püüame rääkida kõigest hirmus targalt ja mis siis ikka maksaks ütelda mükoloogia asemel seeneteadlane, nii et oleks kindel, et kõik saavad aru. Veel nurisetakse samas kirjas. Et väga palju kasutatakse sõna hästi mitte ainult hästi palju vaid ka tänavad on hästi porised, liikluses juhtuvad hästi pahad asjad. No tõepoolest, on see hästi meil muutunud niisuguseks määramäe sõnaks, mille tähendus ei ole enam see, et kõik on hästi halvasti. Võib-olla see asi ei olegi nii hirmus hull selle hästi kasutamisega. Ta on üks haigus, mis tingimata lähed kunagi üle, nii nagu praegu on meil veel mitte muud keelehaigust, üks neist on see tähendamise haigus, ka see läheb minu kindlat arvamist mööda peagi üle, natuke halvem on lugu, kui eestikeelseid sõnu ei rõhuta. Ta eesti rõhu malli kohaselt. Selles kirjas on näiteid rõhutamise kohta abiellusid tulemata Ta loomulikult tegemata ja nii edasi. Ma arvan, et rõhutada tegemata loomulikult, et on võimalik erilise emotsiooni korral ja siis ei ole asi vigane, kuid abiellusid, on küll natuke eesti keele jaoks vigane. Kahju on, et selline hääldamis tendents levib ka siin võib jälle kahtlustada vene keele rõhumallide mõju. Mõneski kirjas tuuakse näiteid selle kohta, kuidas meie juhtivad riigimehed ja poliitikud kasutavad eesti keelt valesti või halvasti. Ma ei hakka siin lugupeetud Isamaa isade nimesid ette lugema kuid loen ühest kirjast reet meelismaakirjast loen ette ühe lõigu. Kas need, kes tahtmatult kirjeldavad meie keele allakäiku, võtavad Teidu tule alles, see oli, kui oldi sunnitud mööda vaata ringi sõitma, ühtse poliitpäeva nimel võiks olla üks kord kuus, veel parem kord nädalas. Viieminutiline keelenõupidamine Toompeal, kaprali lossis ja mujal. No ma ei saa ütelda, et mind ei võetaks jutule, kui ma räägin keelest, kuid mul on selline tunne, et see kõik on hane selga vesi, sest Isamaa isadel on muudki teha, kui mõelda oma eesti keele kasutamise peale mis mõnikord on üsna halb, aga üldiselt ei ole halvem kui näiteks Eesti ajakirjanikel, kellel see oleks ikkagi otsene kutse kohustus osata hästi eesti keelt kasutada eesti keelt korrektselt. Mitmes kirjas on jälle päris konkreetseid küsimusi. Pensionär Wilhelmiine tuvi kirjutab Aakrest, et tema kuulis mari raamat mälestustes kõrget kasvu mehest. No tõepoolest, Eestis Eestis kasvavad pikka kasvu mehed ja kõrget kasvu mehed on meie naaberriigis Venemaal. Meil on puud kõrged ja majad on kõrged, kuid mehed on pikka kasvu. Külli tõru Saaremaalt toob väga huvitava keelenäitaja. Nimelt on Eesti Raadio kasutanud niisugust lauset last ja kaks täiskasvanut päästsid tulest kohale tõtanud tuletõrjujad. Edasi kirjutab Külli toru, et see oli suurim huumor tema jaoks möödunud aastal. See ei ole mitte niivõrd keele allakäigunäitaja. Siin on tegemist olukorraga, kus kui teaduslikult väljendada alus ja sihitis on ühesuguses käändevormis ja nende vahel on öeldisverb, millel on selline tähendus. Et alus ja sihid siis saaksid ka oma funktsioonid vahetada. Nii et on võimalik mõelda neli last ja kaks täiskasvanud olid päästjad, kes tõid tulest välja kohale tõtanud tuletõrjujad ja on võimalik asjast aru saada ka, et ikkagi tuletõrjujad tõid tulest välja neli last ja kaks täiskasvanut. See ei ole eesti keele allakäigunäitaja, see on olukord, mida keeles nimetatakse grammatiliseks omonüümijaks ja niisugust asja on kõigis keeltes, ainult meie kohus oleks seda olukorda märgata ja siis valida lausesse teistsugused vormid, teistsugused sõnad. Et tähendus ei jääks ebaselgeks. Näiteks väga lihtne on niisugune näide. Rotid murdsid kassid maha või tiigrid murdsid lõvid maha, kuna nii rotid kui kassid võivad olla tugevad tiigrite, lõvide ja siis me ei saa jälle aru, kes on kannataja pool ja kes on võitja pool. Kuid see ei ole keele allakäigu väitleja. Üks minu kuulajatest on saanud minust aru natuke valesti, ta arvab, et vene keele mõjusid olen ma ette pannud käsitada naljana. Tegemist ei ole naljaga, mul ei oleks terve aasta aega teha keelesaateid nalja pärast ja üldse ei ole ma suurem asi naljamees. Nimelt oli küll juttu sellest, et üks keeleajakirjanik tegi ettepaneku reageerida igavesele keelekasutusele pigem naljaga kui liiga tõsiselt ja sellega ma olin ühes saates ka nõus, sest ega pidev pahandamine üksi asja ei paranda, vahel on kasulikum natuke leebemalt ja tagasihoidlikumalt tõesti huumoriga reageerida. Üks väga konkreetne reageering oli Viru tänava alguse kioskid laenutuse kuulutuse peale, mis peab muidugi olema kioskite laenutus. No võib-olla see viga on juba praegu parandatud, ma ei teagi sellest. Nüüd kirjutab mulle jälle hästi pikka kirja härra oja Rakvere rajoonist. Ja selle kirja kohta pean ma esiteks ütlema, et et ma nägin temaga väga palju vaeva, et üldse murda sellest pikast materjalikogust läbi. Ma kannan pluss kaheksa ja veel kombineeritud klaasiga prille lugedes. See on aga kõige väiksem kiri, mida ma elus olen üldse näinud ja kuna kiri on ka väga pikk, siis võtab see selle kirja lugemine minul rohkem aega, kui mul õieti öelda on ja selle tõttu ei ole mul võimalik kokku sellest kirjast siiski aru anda ega kõigele vastata. Seda enam, et minu, et ja härra ojavaated on mõnes küsimuses kardinaalselt erinevad. Mul ei ole kuidagi võimalik nõustuda sellega, et me peaksime hakkama kõiki võõrnimesid kirjutama häälduspäraselt ja näiteks inglise kirjaniku Sakari nime kirjutama. Eestigi eesti keeles päkkari siis v ka ERR ja ei, siin on härra ojal pikk tõestus, miks see nii on kasulik, kuid kõik see on eesti keeles juba mitu korda eesti keelekorralduses läbi võideldud. Ma tuletan meelde, et sõjajärgsel ajal oli ülikoolis üks liikumine, mida tagantjärele nimetatakse Abenismiks. Selle taga oli läti eesti keeleteadlane Karl label, kes tegi ettepaneku hakata Ta eesti keeles kõiki võõrnimesid ja võõrsõnu kirjutama läti keele eeskujul. Ja siis võib-olla hiljem koguni üle minema vene keelele, sest sealt oleks saanud üks samm, et hakkad asendama ladina tähti vene tähtedega ja siis oleks see äraoja elegantne. Elegantne väkkari ettepanek siiski ainult vaheaste. Lugupeetud keele ja kõnekuulajad täna peaksime kõigepealt rääkima üleliidulises keeleseadusest, kui tead, ma ei ole igapidi lõpliku teksti veel näinud siis jääb see mõneks järgmiseks korraks. Küll aga tuleb kohe Dana ütelda et üleliiduline keeleseadus ei tohiks meisse puutuda, sest see seadus on kõige otsesemas vastuolus kõige sellega, mille poole me viimased kolm aastat oleme püüelnud. Üleliiduline keeleseadus teeb praktiliselt tühjaks eesti keeleseaduse ja surub eestlased veel õigusetumasse rolli, kui me varem olime. Kui varem oli meil vähemalt seadusega lubatud eesti keele oskuse mõningane nõudmine, siis pärast üleliidulist keeleseadust võidakse meie seisundit tõlgendada nii, et, et tõepoolest igaüks, kes Venemaalt tuleb ja oskab vene keelt, võib nõuda, et talle anda kaks tema kvalifikatsioonile või tema diplomile märgitud elukutse järgi töökoht ilma, et ta sõnakestki oskaks või püüaks osata eesti keelt. Niisiis oleme jälle seisus, kus venekeelne psühhiaater tar sunnib meie lapsi endaga suhtlema vene keeles ja sellele on nüüd juba seaduse jõud. Ja meil ei jää üle midagi muud kui peatada ja peatada kohe üleliiduline keeleseadus. Või siis toetuda sellele Eesti kui okupeeritud riigi ajutise valitsemise korrale, mida Eesti ülemnõukogu püüab kehtestada. Selles seoses tahan ma küll ütelda, et keelekaitsekomisjoni mõned liikmed on juba ammu pöördunud Üleliidulise keeleseaduse ettevalmistamise komisjoni poole kirjadega, milles nad argumenteerivad üleliidulise keeleseaduse täielikku sobimatust Eesti, Baltimaade ja võib-olla ka mõne teise liiduvabariigi oludele. Näiteks on mul siin ees praegu 14 10. detsembril teele saadetud kiri väga austatud Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikule Vjatšeslav Molotovi Chivanovile kes oli ka keelekomisjoni liige. Sellele on alla kirjutanud Mart Remmel ja mina. Ja siin me loeme üles need keeleseaduse, üleliidulise keeleseaduse punktid, mis on Inimõiguste vastased ja rahvuste õiguste vastased ja loeme üles ka need rahvusvahelised rahvuste õigusi kaitsvad seadusandlikud aktid, mis peaksid andma meile õiguse. Niisiis üleliidulises keeleseaduses tuleb meil tingimata veel juttu ja täna piirdume sellega. Räägime täna mõnel päeva teemal, kõigepealt teeb mind ärevaks ja ka natuke kurvastab see, et ajakirjanikud organiseerivat ringkaitset nende eneste keele parandamisel katsete vastu. Kui ma lugesin paar päeva tagasi Päevalehest Mari Karlssoni artiklit naabrimehe nahast portfell, siis ka siin võin ma jälle näha niisugust tendentsi et igasugune keelehoole igasugune vigade osutamine Annab niisuguse tulemuse, et inimesed eriti, aga lapsed ei julgegi enam suud lahti teha, parem on vaikida, siis pole ka millegi eest karistada. Edasi Ma tsiteerin Mari Karlssoni. Ta kirjutab nii. Kuid ka seesama nõukogude pedagoogika keelab tahvlile kirjutada valed lahendit, sest inimlaps on juba kord selline, jätab vale ja pahameelt ja hea ja õige unustab ära. Selles naabrimehe nahast portfellis on küll ka üks põhjendatud etteheide, nimelt ilmus täiesti kogemata toimetuse märganud seda, ilmus üks keele ja kõnesarja kuuluv kirjutis reedes ilma allkirjata. Niisiis anonüümselt ta ei olnud sellisena mõeldud ja õieti oli küll kõigil asjaosalistel teada, et põhiliselt on see minu sari. Niisiis ei ole ma püüelnud anonüümsuse poole, kui selle rubriigi mõneks alapealkirjaks on kasutatud. Tõesti karjuvalt ebaeesti pärast lausenäide, et selles on ka oma didaktika Jaama metoodika. Kui kõik inimlapsed oleksid niisugused, et õpiksid ainult õigetest näidetest, siis oleks keele vigadel ammu olnud peal vähemalt kõik see, mis koolis räägitakse ja tahvlile kirjutatakse, peaks siis õigena meelde jääma. Kahjuks see nii ei ole ja on tõesti selliseid metoodikaid ka, kes arvavad, et vea väga selge demonstreerimine hoiatab niisuguse vea eest. Teisiti oleks ka ju seletatav miks näiteks autokoolis demonstreeritakse, kuidas ei tohi sõita, missugune on vigane liiklusskeem. Kuidas jõutakse liiklusõnnetusteni, kui lähtuda sellest, et inimene püüab korrata seda, mis ta silma ees on läinud, siis oleks tulemuseks ju ainult vigane sõitmine ja liiklusõnnetuste korraldamine. Nii et see on siiski metoodiliselt vaieldav, kas kõik inimesed järgivad täpselt ühesuguseid eeskujusid? Muide, kahjuks ka sealsamas Mari Karlssoni artiklis, kus ta keelab tahvlile kirjutada valet lahendit on just nimelt õigekeelsusviga, see valet on õige keelsuslikult vigane. Õige on ju vale lahendit võiv Äära lahendit või kasvõi vigast lahendit. Kuid olgu siis ühe või teise konkreetse veaga asi kuidas tahes. Kõige kurvastavam on siiski see põhimõtteline hoiak, midagi parandada ei maksakski, kuna tulemuseks on see, et keegi ei julge suud lahti teha. Pigem sooviksin ma, et ajakirjanikud võtaksid ette ja püüaksid kasvõi üht tüüpi vigu hakata vältima. Teeksid endale programmi, selle poole kuu jooksul püüan lahti saada nendest vigadest, selle poole kuu jooksul püüan lahti saada teistsugustest vigadest. Asja tahaks võib-olla paranema, kuid kui võtta hoiak, et purism ja keele puhastamine on nagunii halb. Ja parem ikkagi rääkida vigaselt kui üldse mitte rääkida. Selle viimase pool tulema küll ka. Aga kui see hoiak on põhimõtteline, siis midagi ei paranegi. Kahjuks tundubki mulle, et midagi ei paranegi. Kui ma hommikul keeran lahti Eesti Raadio ja pealetükkiv reklaamikära sees kuulen ka jälle, et Vanemuises etendub see või teine lavatükk või koguni lavastub siis kurvastab see mind küll väga. Sest etendus ikkagi iseenesest ei sünni. Veel vähem on võimalik, et et ooper või draama lavastuks iseendast ja täiesti väär on ka kasutada seda korrutus ühe õhtuse kordusetenduse mõttes ütelda täna lavastub lavastus sünnib pikaajalises töös, see on tavaliselt eesti teatrites mitme kuu pikkune protsess. Ja ei ole ühelgi juhul võrreldav ühe õhtu etendusega. Etendumine ja lavastamine on nagunii halvad. Verbid. Peaks ütlema, etendatakse ja lavastatakse. Aga ühelgi juhul ei võrdu etendus ja lavastus. Kui tulla tagasi Mari Karlssoni artikli juurde naabrimehe nahast portfell, kus ta näiliselt kaitseb õpilasi siis selle teemaga haakub otseselt värskelt ilmunud õpilasleht. Selle õpilaslehe pistis mulle mõni päev tagasi pihku mu naaber Aleksei PayPal, kes ei ole üldse filoloog, kuid on eesti keelearmastaja. Ja muuseas tunneb ka hästi Eesti ajakirjanduse ajalugu, nii et ta ütles mulle ja palus mul seda ütelda ka Eesti rahvale. Et Eesti õpilaslehe avanumbri esimesel leheküljel suures kirjas trükitud reklaam. No oled kunagi lugenud Eesti õpilaslehte, kui ütled, et oled, siis valetad, sest leht, mida käes hoiad, on esimene ülevabariigiliselt levitatav ja loodetavasti ka loetav õpilasleht teadaoleva eesti kirjakeele ajaloo vältel. Et see väide ei pea paika. Nimelt 1932.-st aastast alates on ilmunud õpilasleht ja kui anda välja uuesti õpilaslehte, siis peaks seda asja kontrollima. Avaleheküljel ei satuks siiski kellelegi valetada, tamises süüdistamine, kui inimesed on eestiaegsed ajalehte lugenud. Midagi võiks ütelda ka selle avalause grammatika kohta, sest see on ikkagi üsna halba. Ülevabariigiliselt levitatav oleks minu jaoks üle-eestiliselt levinud, tatav aga üldse need tapavad, on üks teema, mille juurde ma tuleksin eraldi tagasi. Eesti õpilaslehe eesti keele on pehmelt öeldes üpris halb. Ja siin on väga nähtaval kohal eksponeeritud Die halvad keelevead. Näiteks teisel leheküljel algab Guido Kanguri intervjuu lausega, osad lapsed tahavad, see on praegu leviv keeleviga, millest ma paar saadet tagasi pikemalt rääkisin. Ja mis on varasema eesti keele grammatika taustal täiesti mitte-eestikeelne, see on võimalik üksnes kujul, osa lapsi tahab, mitte osad lapsed tahavad. Kui nüüd niisugune eesti keele grammatika seisukohalt garanteeritult vigane lause algus on eksponeeritud väga nähtaval kohal, siis kardan, et läheb küll täppi. Mari Karlssoni kartus, kirjutajad arvavad, et nii peabki kirjutama, eriti kuna kuskil pole öeldud. Et nii ei kirjutata, paar numbrit tagasi leiutasin maga reedes ühe väga lugupeetud kirjutaja artiklist sama tüüpi näite. Osa rahvast läksid kaasa punase valitsusega. Midagi sellist on ju mõnes eesti murdes olnud, kuid eesti kirjakeeles siiski mitte kunagi. Niisiis On pale osad tüdrukud, õige on osa tüdrukuid või äärmisel juhul osa tüdrukutest. Viljandi kirjanik Vello Lattik palus mul rääkida sõnast Kolklust tsensus. Sest õige vorm on ju paiksustsensus või paiksuspiirang või midagi sellist, kuid Kolklus võib tõepoolest solvata inimesi, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Sest kolkaid tegelikult Eestis ei ole. Ma olen selles sügavalt veendunud, et Eestis pole selle sõna tõsises mõttes kolkaid üldse olemas. Ja tuletan praegu meelde väga tuntud Moskva semiootikaprofessori Boriss Uspenski väidet juba 25 aastat tagasi, kui ta ütles, et Viljandi või Paide ei ole provints. Provintsid on Tuula, oli Tambov, kuid mitte ükski Eesti linn. Ma arvan, et kui Viljandi ja Paide ei ole provints ja seda tunnistas Vene tippintelligent, et siis ei saa me Eestis üldse rääkida kolkast või Kolgastest, kui me ei taha oma kaaskodanikke solvata. Veel tahaksin, ma tahan rääkida ühest televisioonis, mõningal määral ka raadios levinud hääldusest. See puudutab maailma üht kõige tuntumat riigimeest Don Mihhail Gorbatšovi-ist, kelle nime mõni eesti riigimees hääldab juhuslikult kujul karbatšov. Ma saan nendest riigimeestest peaaegu aru, nemad puutuvad tõepoolest isiklikult ja tihedalt kokku Mihhail Gorbatšoviga ja võivad kuulda seda nime hääldust Moskvas tihti. Kuid kui Eesti televisiooni ja mõnikord ka raadiokommentaatorid, kes ei puutu ju IGA PÄEV ega ka mitte iga nädal kokku Mihhail Gorbatšoviga nii püüdlikult ja järjekindlalt igas lauses mitu korda hääldavad seda nime rebatšov siis ei ole tegemist enam keeleveaga, vaid pigem ikkagi hoiakuga, matkida tuntud inimeste hääldust. Ka siis, kui see hääldus ei ole kõige korrektsem. Ma arvan üldse, et me peaksime vene nimesid hääldama mingil määral eestipäraselt nii sismite karbatšov vaid Gorbatšov, mitte koolicy, vaid korki. Lugupeetud kuulajad, ma räägin täna kõigepealt keeleseadusest keeleseadusega on asi nii kaugel, et Eesti valitsus ja arvatavasti ka ülemnõukogu valmistavad ette samme, et kaitsta eesti keeleseadust Üleliidulise keeleseaduse pealetungi vastu. Kuid sellest kõigest hoolimata peame seisma ka iseenda eest siin oma kodus, sest eesti keel vajab kaitset igas kohas. Lubage, et ma loen teile natuke ette kolmanda mai õhtulehte, kus kirjutab lugupeetud Alexandra tuhkanen. Tõlkija Keilast ja tema sõnumi mõte on eestlaste ja venelaste lepitamine, kuid selles on ka kohti, millele ma tahaksin natukene tähelepanu juhtida ja võib-olla ka vastu vaielda. Alexandra tuhkanen kirjutab nii, kus on venekeelset raadiosaadet mugaval õhtusel ajal kus on venekeelsed subtiitrid eesti televisioonis või muud tõlkevariandid. Ja lõpuks, kus on Eesti ajalehed operatiivselt tõlgetega vene keelde. Kust saab Eesti venekeelne elanikkond teada, mida mõtlevad, mida tahavad eestlased? Miks eestlased ei tee venekeelsete elanike hulgas propagandat, miks näiteks Eesti koolid ei võta keele õppimise eesmärgil šeflus alla vene õppekeelega naaberkoole, kus on vene gümnaasium, kolledž, kus valmistatakse ette tõelisi Eesti ajalugu ja kultuuri tundvaid õpetajad vene koolidele ja nii edasi. On pikk süüdistuste süüdistavate küsimuste rida, just nagu oleksid eestlased kogu aeg ainult tahtnudki niisugus segregatsiooni kogu aeg tahtnudki, et eesti keelt ei õpetataks vene koolides. Kas lugupeetud Alexandra tuhkanen tõepoolest ei tea, et veel kolm-neli aastat tagasi oli üsna raske rääkida eesti keele vajalikkusest Eestis? Kogu propaganda oli suunatud üksnes vene keele vajalik, kui selle tõepoolest ka mina sooviksin et suur osa Eesti televisiooni väärtuslikest saadetest oleks varustatud venekeelsete subtiitritega. Kuid lõppude lõpuks on Eesti televisiooni ja siiski ka venekeelne uudistesaade ja Eesti raadios on venekeelne programm. Peale selle, kui me räägime sellest, kui palju saadavad Eesti televisioonijaamad venekeelset programmi ja kui palju eestikeelset siis ka praegu on suhe väga halvasti eestikeelset Nende programmide kahjuks. Mis puutub raadiosse, siis Saaremaal ei ole näiteks vikerraadio programm kuuldav. Rääkimata sellest, et samas on sama hästi kui võimatu vastu võtta Eesti televisioonisaateid. Nii et pigem on ka praegu veel on ikkagi vaekauss eesti kultuuri kahjuks ja eesti keele kahjuks nii Eesti raadios kui ka Eesti televisioonis. Sellest hoolimata ühinen Alexandra tuhkaneni sooviga, et enamus väärtuslike vajalik informatiivseid Eesti televisioonisaateid oleks varustatud venekeelsete subtiitritega kuid see ei võta küsimus päevakorrast maha. Lubage, et ma loen teile ette kinode reklaami alguse teisipäevaks, esimeseks maiks, kosmos, Rambo esimene veri USA vene keeles sõprus Roosi nimi, saksa liitvabariik prantsuseid Dahlia pikk film vene keeles. Linda kivi kohtumine kaks seeriat India video Zorro märk vene keeles erootika USA soomekeelsete subtiitritega eha vigurimehed, itaalia komöödiafilm vene keeles. Ja niisugune on siis järjest loetuna Tallinna kinode kava teisipäevaks, esimeseks maiks. Mitte üheski Tallinna esinduskinos ei ole eestikeelset filmiprogrammi ega eestikeelset, et subtiitritega programmi. Ja veel õige veider on see, et paistab, et soome keel hakkab asendama eestikeelseid subtiitreid. Mis selles olukorras ette võtta? Kõigepealt kutsun ma üles Eesti elanikkonda sõna otseses mõttes des boikoteerima filme mida näidatakse üksnes vene keeles. Ja me ei ole nii pärismaalased, et meile, et me oleme kohustatud vaatama kinoprogramme vene keeles, lõpuks, kui kinoplaanid jäävad täitmata, siis on kinod sunnitud ootama natukene selle Sublitreerimise võimaldamiseks. Tegelikult on ju olukord selline, et subtiitrid jäetakse tegemata lihtsalt selleks, et võimalikult kiiresti raha kätte saada. Kuid Eesti elanikkonna jaoks pole siiski tähtis, kas ta näeb seda Rambot kaks kuud varem või kaks kuud hiljem. Tähtis on, et ta näeks seda eesti keeles, saaks sellest filmist aru, teine võimalus oleks hakata kinosid mõjustama majanduslike vahenditega. Lõppude lõpuks ei aita karistamine vaid võib-olla mõjutada neid piletihinnaga. Kui linnavolikogul oleks õigus, linnavolikogu võtaks endale õiguse ainult vene keeles keeleseadust ignoreerivad keeleseadust, rikkuvaid filme karistada näiteks nelja-viierublase piletihinnaga ja sellest rahast kasseerida linna heaks subtitreerimise heaks eesti kinotehnika heaks 50 protsenti või isegi rohkem, siis saaksid ka kinod aru, et kasulikum on kohe vasta subtiitreid filmidele peale panna, kui, kui maksta neid trahve. Praegu aga paistab asi minema selles suunas, et niinimetatud eraalgatus sõna otseses mõttes sülitab kõigile Eesti seadustele ja eesti kultuuri kaitsvatele seadustele ja me oleme selle ees jõuetud, sest öeldakse eraalgatus, mis siis veel siis saab, kui privatiseerimine jõuab ka kinodeni, kui kinod muutuvad eraomandiks või aktsiaseltsi teeks, siis öeldakse, me teeme seal, mis tahame. Üheski kultuurriigis siiski nii ei ole, näiteks Soomes ei ole linal ükski film ilma rootsikeelsete subtiitritega. Ükski soomekeelne film, ma mõtlen, ei ole linal ilma rootsikeelsete subtiitritega. Nüüd üks teine teema, mis seostub ka keeleseadusega natuke kaudsemalt, kuid on mind hämmastanud pikka aega. Seep puudutab Eesti maanteid. Kui keeleseaduse üks põhiidee oli Eestile Eesti nägu. Niisugune loosung esitati juba keeleseaduse ettevalmistamise varasel perioodil Eestile Eesti nägu. Siis paneb mind väga imestama, kui praegu Eesti maanteedelt tehakse väga suuri venekeelseid silte. Ja veel veidram on see kilomeetrite numereerimine. Paistab, et Eesti geograafia ei lähe Eesti maanteedele üldse korda. Eesti maanteed algavad kuskilt hirmus kaugelt Poola piiri äärest või siseVenemaalt. Ja mina küll aru ei saa, mida need kilomeetri numbrid näitavad. Mina sõidan Tartust Tallinnasse või Tallinnast Tartusse, Ma sõidan Tartust Pärnusse. Aeglasel juhul võiks mõelda, et Tallinnast Riiga, kuid kilomeetri numbrid näitavad midagi täiesti arusaamatut. Peale selle muudetakse neid väga tihti. Ma kujutan seda ette niimoodi, et Moskvas keegi ametnik vaatab maanteedeatlast ja kuna tal parajasti jälle pole oma koha õigustamiseks muud ettekäänet, siis otsustab ta nimetab selle maantee A või B või, või mõne teise numbriga tähe ja numbrikombinatsiooniga. Ja määrab, et kilomeetreid hakatakse lugema sellest punktist A sellesse punkti B ja jälle hakkab Eestimaa maanteedel üks plekksiltide ümbervahetamine veedate arusaamatute kilomeetri numbritega. Ma arvan, et Eesti maanteed on Eesti maanteed ja kui mõned nendest on nii tähtsad, et seal loetakse kilomeetreid Tallinnast Leningradi sisse ja saab olla ainult erijuhus. Mina loen siiski ka seda maanteed Tallinn-Narva maanteeks. Kui teeviidad näitavad, et Leningradi, nii palju kilomeetreid Riiga nii palju kilomeetreid, siis see on, iseasi see on, see käib iga korraliku ja suure maantee juurde. Kuid ma sooviksin, et Eesti maanteed oleksid Eesti maanteed. Et maanteede ja transpordiministeerium ei raiskaks raha ja tööjõudu üleliiduliste ametkondade järjekordsete meelevaldsete kilomeetri ümberarvestuste peale. Vastan tänases saates veel paarile küsimusele. Kirjades näiteks kirjutab mulle lugupeetud kuulaja kõrve. Pärast keeleseaduse vastuvõtmist on hoopis rohkem venekeelseid blankette ilmunud kui varem oli. Niisiis ei ole keeleseadust blanketi majanduses kuidagi veel märgata. See kuulaja arvab ka, et seda tehakse meelega, et ikka vene keelt esile tõsta. Võib-olla tehakse seda meelega, kuid tõenäoliselt tehakse seda inertsist sellest meeriaga tegemise inertsist. Varem tehti seda kindla kavatsusega. Tõepoolest, kuid nüüd võib-olla mängib juba rolli ka inter. Mulle kirjutab pidevalt minu hammusest pahast Aakrest pensionär, Wilhelmiine, tuvi. Muuseas on ta registreerinud ühest Eesti raadiosaatest väga Põlva keele vea, mis oli kohe pärast seda kui ma vastavale veatüübile olin keelesaates tähelepanu juhtinud. Ta on registreerinud Eesti Raadio Päevakajast niisuguse vea. Slovakid kirjutavad oma riigi nime edaspidi läbi sidekriipsu. No see on tõesti väga kole. See on otseselt venekeelne Cherrest jortotšku kuid eesti keeles kirjutatakse ikkagi sidekriipsuga või sidekriipsu abil keeleseaduse kohta kirjutab mehaanikainsener Heido Ots. Ja üldse tahan ma jälle kord tänada reaalala inimesi, kes väga tähelepanelikult suhtuvad eesti keelde sageli tähelepanelikumalt kui niinimetatud humanitaarid. Heido Ots kirjutab, pidades inimesi põhiliselt hea tahtega ja arenemisvõimelisteks olenditeks. Näiteks olen ikka arvanud nende suhtes rakendatavaid sunni ja, ja karimeetmeid kõige viimastena kõne alla tulevaiks. Et hea sõna võidab võõra väe ja need teised sõnad, kuid hakkab paistma üpris suure osa meie praeguste keele lavastajate suhtes, kes eetris ja lehtedes oma mõtleja ja sõnal Odevust ilmutavad haka peasõna ja õpetamise aeg otsa saama sest neil puudub häbitunne ja õppimissoov. Seda arvamust tundus, kinnitavad 16. selle kuupäeva jutuna aprillist keele ja kõne saates puudutatud reageering varasematele õpetustele. Arvan, et kui keelevastutaja poolharitud inimene hakkab oma idiotismi veeretama omandamata jäänud emakeele kaela, siis temast head nahka pole loota. Kui selline inimene juhtub olema sage avalik esineja, siis näib ikkagi paratamatu mingi filtri asetamine tema ja niinimetatud massimeediumi vahele. Need on üsna karmid sõnad, mina isegi nii karmilt ei ütleks, kuid Heido Ots toob siin ühe näite. Ta mainib, et Kanadas on 13. kohalikus mitte riiklikust vaid kohalikus raadiojaamas. Tööl lingvistid, kes annavad nõu tõlke ja anglitsismid asjus. Niisiis jutt on prantsuskeelse Quebeci kohalikest raadiosaatjatest, kus võideldakse prantsuse keele puhtuse eest. Meil aga, see tähendab Eesti raadios ei ole niisuguseid inimesi palgal kuigi palju, kui neid üldse on. Niisiis oleks põhjendatud, et kõik massimeediad, kõik massiteabevahendid, oma keelekasutust tõepoolest jälgiksid ja filtreeriksiD. Ma kasutan juhust, et veel juhtida tähelepanu ühele ohule, mis kogu aeg seisab meie teel. See on oma energia kulutamine tühistele väikese tähtsusega pisiasjadele. Üsna osavalt osati meie energiat kulutada niinimetatud stagna aegadel pisi väitlusteks kooliprogrammide ja õigekeelsusküsimuste ümber, tõsi küll, tol ajal midagi rohkemat ei olnudki teha, kuid praegu on olukord niisugune, et meil on võimalik võidelda oma keele säilitamise eest. Meil on võimalik võidelda oma keele puhastamise eest. Ja nüüd oleks küll kurjast, kui me oma energia kulutaksime, näiteks lugupeetava ja lugupeetud vaidlusele ja jagaksime eestlased siis kaheks leeriks, ühed on lugupeetud ja teised on lugupeetavad ja ava avaksime suure poleemika ajalehtedes, raadios ja nii edasi. See on näiline probleem, see on tühi probleem, meie keelt rähvardavad hoopis sügavamad ohud.