Lugupeetud keele ja kõnekuulajat, ma püüan täna jälle vastata teie kirjadele. Härra proua, preili või seltsimees saar kirjutab mulle Tallinnast, et ta ei ole rahul, kui esinaist nimetatakse esimeheks. Siin ei ole meie keelekasutus täiesti kindel ja ka täiesti loogiline. Ja üldse tuleb juhtida tähelepanu sellele, kellele kurvale, kellele loomulikule tõsiasjale, et keeled on meestekesksed ja seda nii indoeuroopa keeled kui ka nende mõjul paljud teised keeled. Ja võib-olla tuleb see üldse sellest, et Matziarhaadi aeg on ammu möödas. Sellepärast ei läinud ka läbi seltsinaine, selle asemel soovitati eesti keelt seltsilist kuid jäi siiski ainult seltsimees. Ja nii siis on paratamatult, et ka meie keeletunne hägus ja ebaloogiline selle koha peal, kui esinaist nimetatakse esimeheks. Ma ei võta selles küsimuses kindlat seisukohta, paratamatult esimees jääb domineerima esinaise üle, hoopis teisiti on lugu samas kirjas esitatud küsimusega Deputaadi kohta. Tõepoolest, Deputa on vene sõna. Muidugi pole ta päritolult vene sõna, kuid meil vohab ta ikkagi vene keele mõjul. Ja tiputaaton eesti keeles saadik, ma leian, et lugupeetud kirjutajale antud vastus keelenõuandla-st ja Eesti raadiost. See sõna on jah, vene sõna, aga meil väga levinud ja me temast ei tahagi vabaneda. Et see vastus ei ole õige. Deputad olgu eesti keeles saadik kuulaja ja, ja kirjutaja härra proua, preili või seltsimees Topro kirjutab mulle, et kaugeltki kõiki jurid ei ole siiski Jürid. Ja tal on kahtlemata õigus. Olgu Otepää pastor Jüri Stepanov. Kuigi ta olevat rahvuselt venelane, siiski on ta sisse elanud eesti tuuri, mida tahab, et tema nimi on Jüri siis on see tema õigus ja meie kohus on teda nimetada Jüriks. Kuid kui interliikuja Juri Rudyak, kes on 45.-st aastast alates elanud Eestis ja keeldunud eesti keelt õppimast kirjutab oma nime ise Juri Rudya, ehk siis meil ei ole vähimatki õigust teha teda eesti Jüriks. Mulle on tulnud palju kirju poolitamise küsimustega. Asi on selles, et mitte poolitamis reeglid pole muutunud vaid tihti valmistatakse ajakirjade ajalehtede materjalid ette arvutil. Arvutites aga on tavaliselt üldised, mitte eesti keele jaoks kohaldatud poolitamis reeglid ja sellepärast kui arvuti teksti pärast ei lihvi, kui seda ei korrigeerita käsitsi, siis võib sattuda täiesti rumalaid poolitamis vigu, see asi parane teisiti kui järeltoimetamisega. Teine võimalus on muidugi, lööme kogu küsimusele käega ja laseme masinal poolitada nii nagu ta lihtveetsite lihtpoolitamis reeglite alusel seda teeb. See teine võimalus sobiks ainult madala kvaliteediga väljaanne igale enesest lugupidavad talle väljaannetele ma niisugust asja ei soovitaks. Nii on muide ka need funktsioonid jagatud kogu maailmas. Korralikes soliidsetes. Kallites väljaannetes on poolitamine traditsiooniline odavates ja päevakajalistest materjalides lubatakse masin poolitamist. Palju küsimusi puudutab žargooni kasutamist kirjakeeles või soliidsetes esinemistes. Õieti öelda, kui žargoon, argoon ja tänavakeel tungib esinemisse, siis ei olegi enam soliidne. Mulle kirjutab kuulaja, Elme ilus ja toob näiteid. Aeg on ümber, möödanik, parendamine, teavitamine, lõnguslikud, žargoon, sõnad ühikas, eta matta, pastakas labrakas ja nii edasi ja teeb järelduse. Sellistest väljenditest paistab selgesti silma praeguse põlvkonna äärmine laiskus ja mugavusasi ei ole siiski nii lihtne. Kõik põlvkonnad on eelmise põlvkonna jaoks olnud äärmiselt laisad, lihtsad, mugavad ja on ka hukka läinud. Kuid on kaks ise asja, kas žargooni või argoon kasutatakse selle loomulikus keskkonnas omasugustega suhtlemisel. Või kasutatakse žargooni ja arvkood žargooni, ARGO väljendeid. Soliidses senisele ühiskondlikkusele pretendeeri vas vestluses ja sinna nad tingimata. Ta ei sobi. Niisuguse veiderdamine nagu aeg on ümber Did saetist Umm või arhailist sõnadega liialdamine nagu möödanik, see ei sobi soliidsesse stiili, sama tuleb öelda ühe linnakodaniku kirjas laidetud väljenditest sai tehtud, sai öeldud, sai ette võetud, sai antud kabelimats ja nii edasi. Need on osalt žargooni grammatika. Ja viimane näide sai antud. Kabelimats on muidugi juba agulikeel, mis ühelgi juhul ei sobi soliidsesse väljendusse. Füüsika-matemaatika teaduste kandidaat Hugo Raudsaar Tartu tähetornist toob samasuguse näite. Edasis sõna muideks, kui muideks on sellises kontekstis, et ta haakub näiteks üliõpilaste või noorte inimeste omavahelise kõnekeelega, siis on ta omal kohal. Kuid kui ta tahab edasi anda kraalset konteksti, siis ta tõesti ei sobi. Traditsioonilised õigekeelsusvead järgi järele ja järel ei ole nii kohutavad. Nende kasutamist on eesti keelekorraldus taotlenud kuus-seitsekümmend aastat, võib-olla rohkemgi. Ja vead on jäänud, sellel on oma psühholoogilised põhjused. Miks need vead jäävad. See ei tähenda, et ei tuleks taotleda korrektset keelekasutust Dust kuid need ei ole eesti keelele ohtlikud. Hoopis halvemad on ikkagi igasugused võõrmõjud ja stiilide segamine. Näiteks toob sama Hugo Raudsaar esile raadiotekstidest niisuguseid väljendeid tihkelt sidemed. Asjuna pihib telefonitsi tulem segiläbi tulemusega. Mõni nendest võib-olla sobib teatud konteksti, kuid mitte kõik. Ma ise märkan kurvastusega hommikustest väga huvitavatest poliitika ülevaadetest. Et eesti keelde on tulnud üks uus soome laen, nimelt surve tähenduses paine ometi painel on eesti keeles oma kindel tähendus, seda ei saa asendada survega. Paine on surve tagajärg. Mitte aga paine. Ei ole surve. Nii et ma paluksin küll korrigeerida seda ja tulla tagasi eesti sõna juurde, mis on ilus, selge, ühemõtteline ja mitte liialdada Soome toorlaenudega. See on üks teine oht, mis meie keelt praegu halvab. Mõni aeg tagasi oli rahvusraamatukogus keele päev. Uno Liivaku tegi seal väga tabava märkuse. Ta ütles, et, Eesti keel pidas üsna hästi vastu niinimetatud stagna aegadel, kui keegi ei lugenud ajalehti ja kui ka Eesti ajakirjanikud ei lugenud venekeelsed ajalehti. Nüüd on olukord niisugune, et esiteks Eesti ajakirjanikud loevad venekeelsed ajalehed otsast lõpuni läbi ja siis kirjutavad ka ise poliitiliselt äärmiselt huvitavaid tekste mida eesti lugejad loevad esimesest veerust viimase veeruni. Ja tulemus on eesti keele väga kiire hukkaminek. Uno Liivaku ütles lagunemine ja kohati lagunemise tunnused on eesti keele grammatikas tõesti esindatud. Uno Liivaku muidugi veel ühe teise märkuse ja see käib ajakirjanike lahtrisse. Ta viitas üht ajakirjanikku, kes õigustas ajakirjanikke, russitsism kiirustamisega, kussitsismind tulevat kiirustamisest. Kui oleks aega, siis neid ei tuleks. Niisugune seletus eeldab venekeelset mõtlemist. Kui niisuguse seletusega tihatakse välja tulla, siis tähendab, on omaks võetud ees ajakirjanikud nagunii koostavad oma tekstid peas vene keeles ja siis tõlgivad nad kiiresti eesti keelt. Killustamisest aga tulevad, russid, sismid. Nii et kui mari Karlsson kirjutab mulle, et ärge kurvastage Mati Hint, siis küsiksin ma, aga mis siin ikkagi rõõmustada on? Mulle kirjutab sellel puhul ka kuulaja Kait Hansson Tartust. Tema küsimus on niisugune. Kas meie ajalehe korrektorid ei oska, ei taha või ei tohi teha sellist korrektuuri, et lehed ilmuksid kõigile arusaadavas, selges eesti keeles? Ma arvan, et nad tohivad võib-olla isegi natuke tahavad, aga oskamisega on asi halb ja võib-olla päris korras pole ikkagi ka tahtmisega. Ma loen tänase saate teise osa sissejuhatuseks paar näidet hiljutistest päevalehtedest jäägu seekord jälle autorit nimetamata, igaüks leiab nad nagunii üles. Moskva linnanõukogu saadik taineko kirjutab, et rahvas oma läinud sellest vaatepildist marru ründas sõjaväelasi otse paljakäsi. Siin on täiesti selge venekeelne lausekonstruktsioon, eestlane loeks seda lauset nii. Rahvas läinud sellest vaatepildist marru ja tulemuseks on hoopis teine kõneviis hoopis teine grammatika. Ka. Siin on olukord selline, et eesti keeles võimalik sõnajärjestus lubab ennast tõlgendada ka eesti keele ja vene keele grammatika järgi ja ajaleht või ajakirjanik on valinud vene keele grammatika. Sama poliitiliselt väga lööv ja lugemakutsuv. Artikkel esitab veel niisugused näited. Tainekot ennast väga keelduti laskmast punase väljaku äärsele tribüünile ulgu eta omas kutsed ja näitas saadiku tunnistust. See tähendab, olgugi, et tal oli kutse ja ta näitas saadiku tunnistust. Erariides KGB ohvitserid püüdsid temast lahti saada lihtsalt rindu tõukamisega see tähendab rindu tõugates. Sellised küsimused peavad lahenduma parlamentaarsel teel, ma arvan, ise nad ei lahendu. Neid tuleb lahendada parlamentaarsel teel. Mõni päev hiljem kirjutab näiteks sama päevaleht. Aga tõepoolest, kuhu panna prügi ja muud jäätmed? Sulgudes pudelitest ma ei kõnele, nende kohta teab iga poisike sulud kinni. See ei ole üldse eestikeelne lause. Eesti keeles on võimatu lauset lõpetada, niimoodi pudelitest ma ei kõnele, nende kohta teab iga poisike. Sangla soo vahel nägin ühe kõrval tee ääres terve hunniku vanu autorehve. Ehk sobivad need tõepoolest hagu asemel soisel maal tee põhja täiteks. Päris võimatu hagu on eesti keeles käendunud hagu, hao hagu. Kui enam ei osata sellest nõrga astme vormi omastavat haava moodustada, ütelda siis mitmuses Hagudi asemel aga leppida sellega, et eesti keele grammatikat ajalehtedes enam üldse ei osata. Sellega leppida. Hästi ikkagi ei saa. Just täna sain ma kirja, selle on saatnud kuulaja Silvi kütor, Dust ilus venekeelne postraviljaajo kiri. Ja selles on pärl kolmanda mai keskpäevasest tipptunnist. Jutu veab täna Toivo Aare, see tähendab Raska korda, idioot. Ja asi on halb, kui siia juurde lisada mu oma Pedagoogilise Instituudi kolleegide märkused võõrsõnade üle kasutamise ja võõrsõnadega veidurdamisest. Ja siis ei lähe see üldmulje paremaks, üle kasutatakse perioodi, no näiteks, kui lüpsja tradivad laktatsiooni perioodist, siis ei ole see midagi muud kui lüpsiaeg. Massažeer Mašist On vististi masseerijad ja need on inimesed. Sõna söör, aga on seade, mille peal treenitakse. Nii et me peaksime lahus hoidma massažüürija trenažööri juba erituletis täna need on erifunktsioonid, olgu siis vähemalt esimene ikkagi masseerija. Ja ikkagi jälle see situatsioon, mis eesti keeles on olukord, kuigi ka olukord ei seleta kõike. Lugupeetud kirja kõne kuulajad. Lubage, et ma täna pöördun tagasi mõne küsimuse juurde, millest me oleme juba rääkinud. Seda seetõttu, et hoolimata mõningatest lootustandvatest märkidest on ikkagi vanad vead visad. Näiteks Eesti Raadio 15. mai hommikul rääkis taas põhirahvusest ja venekeelsest elanikkonnast. Seekord oli põhirahvuseks Läti rahvas. Kas me jälle hakkame häbenema oma rahvuse nimetusi, kas me julge ütelda, et me oleme eestlased, et nemad on lätlased ja siis edasi leedulased? Kas ikka jälle see sovjetlik terminoloogia, mille eesmärgiks on õieti rahvuste olemasolu varjamine? Niisiis põhirahvusvenekeelne elanikkond, põlisrahvuskoguse, Johvemismide pesakond on nõukogude ideoloogide poolt loodud selleks, et tegelikult rahvusküsimust teha olematuks. Püüame taastada nii jänesenimetuse eestlased kui ka teiste meie tõeliste vennasrahvaste nimetused lätlased, leedulased ja nii edasi. Ma olen mitu korda keele ja kõne saates kõnelnud rehvleksiividest ja sealhulgas ka Eesti raadioreklaami halvast keelest refleksiivid kasutamise osas. Aga ikkagi ikkagi jälle etendused etenduvad ja veel see õnnetu lavastumine. Näiteks Eesti raadio ütles hiljuti Vanemuises lavastub kell 12 minu veetlev leedi. See on täielik absurd. Lavastust etendatakse tavaliselt palju kordi, mõnikord sadu kordi või isegi 1000 korda. Aga väita, et Vanemuises lavastub kell 12 minu veetlev leedi, see tähendaks seda et Vanemuises kell 12 võetakse minu veetlev leedi ette ja tehakse sellest korrapealt paari tunniga. Lavastus paluksin ka nende elementaarsete iga päev mitu korda korratavate sõnade tähendusest selgusele saada ka Eesti raadiodiktoritel ja toimetajatel. Ma toon ühe näite hiljutisest ajalehest, kuidas iive on vale kasutada. See näide on Eesti õpetajate ajalehest. Niisiis tekst on järgmine. Taastuvad meilgi kõrgkoolides üliõpilaskorporatsioonid. Esimestena tegid sellega algust ajalootudengid. Taastuvad tähendab, et iseenesest. Teises lauses on aga, et mitte iseenesest, vaid esimestena tegid sellega algust ajalootudengid taastumisega. Kuidas saavad ajalootudengit teha algust taastumisega? Et õige on ikkagi ütelda? Taastatakse meilgi üliõpilaskorporatsioone, muidu satub juba ka grammatika ise vastuoludesse. Ühes lauses väidame üht ja teises teist. Tahaksin tähelepanu juhtida, nagu on kombeks ütelda mitmele veatüübile, mis on ühine ajalehtedele, ajakirjanikele ja riigimeestele. Ja see on põhisõna ja määratluse või täiendi vahekord. Meil on kombeks ütelda otse vene keelest, tõlkides näiteks seadusparteidest küsimused, kohalikust maksubaasist, küsimused, eelarve iseseisvusest, küsimus, et maa suhetest ning munitsipaalomandi moodustumisest. Ja see kõik ei ole päris õige, eesti keel. Eesti keeles oleks õige ütelda parteide seadus, kohaliku maksubaasi küsimus eelarve iseseisvuse küsimus, maa suhete küsimused, munitsipaalomandi moodustamise küsimused ja nii edasi. Püüame vabaneda alguses ühest vea tüübist ja siis selle järel veel mõnest teisest. Täna ma tahaksin natuke arveid õiendada selle ühe ideoloogilise veaga, mis eriti halval kujul väljendus Kaheteistkümnenda mai Päevalehes. Nimelt on seal Pikarty hetkel küll tõlkeartikkel, aga see minu arvates ei vabanda toimetajaid. President Haavelist, kes elab Kremlis kogu poole lehekülje pikkuses. Kirjutises räägitakse sellest, kuidas president Havel veetis esimese tööpäeva oma esimesi presidendi tööpäeva Kremlis. Tutvustatakse Kremli saale president Haaveli külalisi Kremlis ja nii edasi. Ei ole vist vaja mainidagi, et et enamik tsehhi nimesid on selles artiklis valesti kirjutatud, kaasa arvatud president Haaveli nimi. Kuid kõige solvam on siiski, et Prahafaadi nimetatakse Kremliks. Kas peaksime siis leppima ka sellega, et Toompead nimetatakse kremli, eks? Ei, kui küsida teisipidi, mis õigusega oleme solvunud, kui Toompead nimetatakse mõnes teises keeles ilmunud artiklis Tallinna Kremliks? Prahas ei ole taadi kunagi nimetatud Kremliks ja Praha Fadi selle vanaslaavi sõna etümoloogia Ki on hoopis midagi muud kui kremli sõna etümoloogia. Minu arvates on see lugupidamatu nii president Haaveli, Eesti suure sõbra kui ka nime kasutamist traditsiooni vastu. Ma teeksin tänasest saatest hea meelega kriitilise saate ühelt poolt kritiseerin ise teisi ja siis lubaksin ka teistel kritiseerida ennast selle esimese poole minule meeldivama poole hulka. Ma võtaksin ühe lause äsjasest päevalehest lihtsalt, et demonstreerida, kuidas Eesti ajakirjandus on hakkama saanud täiesti erilise eesti keelele senitundmatu too ajakirjanduskeele grammatika kujundamisega. Võime siis kahjuks ütelda, et Eesti ajakirjandus ei ole suud, et luua erilist ajakirjandusstiili, kuid on selle asemel hakkama saanud Eesti ajakirjanduskeele grammatika loomisega, mis on eesti keelele küll karuteene. Nii siis ma loen ühe lause ühest äsjasest päevalehest. Tema meelest ei ole praegu enam Leedu poliitiline liin Eesti ja Läti omast märkimisväärselt erinev rakendatud sanktsioonid on aga kapitaalselt erinevad. Tundub, et kõik on päris eestikeelne, kui ma juhiksin tähelepanu sellele lausele eraldi ja paluksin kuulajaid ütelda, mis selles lauses on valesti mis selles lauses on halvasti, siis arvatavasti stiilitajuga kuulaja ütles esimese märkusena, et kapitaalselt ei ole siia stiilselt sobiv. Nonii, kindlasti on ka, kuid hoopis halvem on grammatika ka lõhkumine, et siin ei öelda enam. Et Eesti poliitika ei erine enam Läti ja Leedu poliitikast, küll aga sanktsioonid erinevad. Siin on lahutatud verbivormiga väljendatav grammatiline ja semantiline tähendus kaheks. Selle asemel, et ütelda, et poliitiline areng ei erine enam öeldakse, ei ole erinev selle asemel nüüd ütelda, rakendatud sanktsioonid. Erinevad, öeldakse, rakendatud sanktsioonid on erinevad. Me tuleme selle üsna keeruka grammatika lahustamise probleemi juurde arvatavasti veel mitmes saates, kuid see on üks näide, kuidas ajalehed mõjustavad eesti keele grammatika muutumist. Nüüd on mul ometi lõpuks pärast mitmekuust keele ja kõnesaadete tegemist, on võimalik kuulajatele tutvustada ka paari väga kriitilist kirja. Lubage, et ma vastan alguses ühele nendest mulle kirjutab lugupidamisega vaip Aruvald pensionärist keele õpetaja, see kiri on väga tähelepanu väärne esijoones. Tundub, et see on reageering minu keele ja kõnesaatele, kus ma rääkisin keeleseaduse rakendamisest Eesti maanteedel nimelt, et anda Eestile Eesti nägu ka Eesti maanteedel, Eesti maanteede numeratsiooni kilomeetri, postide numbrite ja teeviitade näol. Nüüd olen ma saanud niisuguse kirja, kulla Mati Hint, neid verstapost ja nüüd küll keegi kunagi ei liiguta, vähemalt Tallinn-Tartu maanteel mitte. Ja kilomeetrite arvestus käib ja just nimelt Tallinnast Tartuni, kuigi tee ametlik nimetus on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa, sellega pole ju kellelegi asjalt, teie sõidate Tallinnast tuia tagasi, aga üks minu tuttav sõidab just nimelt luhamaale. Tahan sealt pärit ise venelane, aga oskab ka Eesti keelt, sest on Eesti keskkooli lõpetanud, kuna luhamaal pole vene keskkooli mitte olnud. Ah, kaldusin teemast kõrvale, ma nimelt tahtsin ütelda, et kui inimestel enam muust rääkida pole, siis asuvad nad maanteede ja nimelt kilomeetri postide kallale. Küll annad valepidi, küll on osa vahelt puudu, küll on mõni kolmas häda neile külge mõeldud. Tegelikult ei tegele nendega mitte keegi, neil on oma elu, aga võib-olla oli teil endal paha tuju, kui viimati seda teed sõitsite. Aga kui tahate tuju paremaks läheks, sõitke mõnikord Kolga-Jaanist Gosse, seal on veel Eesti-aegset kilomeetrid, postid alles. Minul on sellest küll tükiks ajaks soe tunne südames, aga teie jätke need kilomeetrid postitada nii, nagu teemehedki seda teinud on ja rääkige keelest ja kõnest, nagu saate pealkiri ette näeb. Isegi see, lugupeetav ja lugupeetud on probleem, mis tahaks ühest lahendust. Ma siiski võtaksin enne lugupeetav ajalugupeetu juurde asumist, et need kilomeetripostid, ma sõitsin eila jälle Tartus Tallinna ja kogu tee oli mul raske arvutada, kui palju ma olen tartust ära sõitnud, sest kilomeetripostid näitavad minule täiesti arusaamatuid numbreid. Ja selles kirjas paistvalt välja veel üks teine minule aru saadamatu mõtteviis. Lugupeetud pensionärist keele õpetaja Vaik aruvalt väidab, et pole kellegi asi, kuidas on Eesti maanteed nummerdatud ja kuhu need kilomeetripostid näitavad. Maantee ongi nimelt tema arvates Tallinn, Tartu, Tartu-Võru-Luhamaa maantee ja mis seisukohast on tallinud luhamaa maantee? See saab olla Tallinn-Luhamaa maantee üksnes, kui seda vaadata impeeriumi maanteede kaarti peal. Eestlase jaoks on see tõesti Tallinn-Tartu maantee. Samamoodi on teiste Eesti maanteedega veel arusaamatum, on mulle, miks peaks Tallinn Tartu maantee, mis Eestis on võib-olla kõige tähtsam maantee üldse kandma numbrit A 202? See ei ole ju eestikeskne maanteede numeratsioon. On ekslik arvata, et sellel küsimusel ei ole vähimatki pistmist keeleseadusega. Keeleseaduses on eraldi paragrahvid, mis näevad ette isegi auto registreerimise numbrimärkide Eesti pärastamist et seal oleksid ainult eesti tähed. Seda enam puudutab maanteede numeratsioon ja ja teeviitade kujundamine. Põhimõtted Eestile. Eesti nägu. Lugupeetud keele ja kõnekuulajad räägime täna jälle natukene keeleseadusest ja sellest, miks ta ellu ei jõua. Võib-olla hakkab nüüd asi keeleseadusega edenema. Paar päeva tagasi tegin ma peaministrile, keele ja Kirjanduse Instituudi ja keelekaitsekomisjoni mõne liikme ühise esildise milles me paneme ette dada Riigikantselei juurde eriline keeleamet. Nii nagu see on mitmeski riigis, kus on kasutusel mitu keelt. Näiteks Kanada Quebeci provintsis on niisugune ametkond töötavad keeleinspektorid vististi üle 100 inimese, kes jälgivad prantsuse keele õiguste kaitset pekkis. Samuti on Soomes vastav amet olemas parlamendi juures ja ka meil tuleks luua riigikantselei juurde eriline keeleamet. Loodame, et see asi läheb korda ja lähemal ajal võime ütelda keeleseadust tõesti viiakse ellu ja keeleseaduse järgimist kontrollitakse. Aga nüüd ma tahaksin rääkida jälle mõnest hukkamõistvast kirjast. Ma jätkan sealt, kust üks eelmine saade jäi katki, see on pensionärist keele õpetaja Vaike Aruvallakirjast. See katkenud koht algab nii. Rääkige keeles kõnest, nagu saate Pealkiri Ta näeb. Isegi see, lugupeetud Ta ja lugupeetud on probleem, mis tahaks ühest lahendust täpselt nagu teie kasutatud aru saada, tabamatu meie vanasti ütlesime ikka aru saada raamatu ja kõigile oli arusaadav, kas pole see teie meelest küllalt peen. Üldse tundub mulle, et eesti keeles on terve rida morfoloogia probleeme, mille lahendamine pole kuidagi seotud, vot selle paha paha vene keele mõjuga, aga mille lahendamata jätmist. Me õigustame mingite hoopis tähtsamate tööde ja tegemistega. Ei saa olla nii, et ühes asjas näiteks morfoloogias, oleme väga liberaalset, aga süntaksist sõnakasutuses esitame mingeid karme nõudmisi, need asjad on omavahel seotud ja sestap peab neid ka kompleksselt lahendama. Nii kirjutab siis pensionärist keele õpetaja Vaike Aruvald. Mul on kõigis nendes küsimustes oma arvamine ja mul on ka täisõigus oma arvamust avaldada, kuna ka vaike Aruvalla arvamus neid kõigi keele ja kõnekuulajate kuuldeulatuses. Niisiis kõigepealt, et see paha paha vene keele mõju. Kõigepealt, et vene keel loomulikult ei ole paha paha aga vene keele mõju sellises ulatuses, nagu seda praegu eesti keel peab taluma, on tõesti ikkagi päris paha, paha ja sellel on väga vähe pistmist lahendamata jäetud morfoloogia probleemidega või kaheselt lubatud normidega. Morfoloogia valdkonnas. Ma enam ei tahaks tulla tagasi selle lugupeetav ajalugupeetu juurde. Lepime kokku, et kui keegi veel kirjutab mulle lugupeetud austust ja lugupeetavast siis ma sellele enam ei vasta. See on tõesti täielik pseudoprobleem. Sellega tegelevad inimesed, kes ei taha näha, kuidas eesti keel praegu alla käib, kuid kas keegi ütleb või kirjutab lugupeetud või lugupeetav, sellest mitte midagi ei muutu. Nii palju peab igal inimesel olema vabadust, et ta valib need täiesti võrdse tähendusega vormid oma äranägemise järgi. Nüüd see minu poolt kasutatud arusaadavamat. Meie vanasti ütlesime ikkagi arusaamatu ja kõigile oli arusaadav. Sellega on nüüd niisugune lugu, et eesti keeles tõepoolest on tendents Ki morfoloogilisi vorme lühendada, jätma Ta üks silt, mis seal morfoloogilise struktuuri seisukohalt peaks olema, mis loogiliselt kuulub sõnavormi, jäta see silp ära ja ikkagi on arusaadav. Nii et kui meil on arusaadav, siis peaks olema ka aru saada matu ja see on loogiline ja õige sõnavorm. Kui keegi ütleb aru saama siis see tähendab sedasama, aga ainult selle kokkuleppe tõttu selle morfoloogilise vabaduse tõttu, mida pensionärist keele õpetaja Vaik Aruvald mulle ette heidab. Et me lubame kaht vormi, kaht normi, ühest ja samast sõnavormist. Või vähemalt sallime, näid päris rangelt morfoloogia reeglite järgi. Me saaksime moodustada ikkagi ainult vormi alu saadamatu. Ja see on paralleelne vorm v-kesksõnaga. Arusaadav, mis selle kohapealne, võib-olla lepime isegi vaike aru vallaga kokku, et kaks vormi on põhjendatud. Edasi heidab Vaike Aruvald muljet kaudselt küll või vihjab sellele, et ma olen oma varasemas tegevuses võidelnud selle eest, et eesti keeles sallitaks hanes morfoloogia piirkonnas paralleelvorme. Ja tõepoolest, ma mäletan väga hästi seda eesti keele õpetajate pahameelt kui mõningaid morfoloogianorme liberaliseeriti lubati paralleelvorme. Ja nüüd on sellest mööda juba oma 10 aastat ja sellest ei ole eesti keele vähimalgi määral hukka läinud. Eesti keele allakäik praegu johtub just nimelt süntaksi sõnakasutuse sõnatähenduste ja morfoloogilised tüpoloogia väga sügaval tasandil toimuvate muutuste tõttu kuid mitte morfoloogia, normide liberaliseerimise või kaheste morfoloogia normide tõttu. Kui meenutada neid vanu vaidlusi eesti keele õpetajatega siis kõige kurjemad olid kunagi eesti keele õpetajad selle peale, et ma kavatsesin oma häälega toetada niisuguseid vabadusi, et kas me võime kasutada võrdselt vorme, põhjusi ja põhjuseid, aktusi, aktuseid, muutusi ja muutuseid, kõnelda ja kõneleda, kõneldud ja kõneletud ja mõned teised. Nüüd on see kõik tegelikkus ja sellest ei muutu ükski süntaksi. Mall. Tahaksin tagasi tulla veel oma kõige vihasema haponendi kirja juurde, see on härra oja Rakvere rajoonist. Ma olen nüüd tema väga pikad, väga peenes ja raskesti loetavas käekirjas kirjatesifreerinud. Ja vastaksin mõnele tema poolt esitatud küsimusele või süüdistusele. Kusjuures Ma ei taha sugugi väita, et härra oja pikkades kirjades ei oleks esindatud väga loogiline mõttekäik. See loogiline mõttekäik on minule täiesti vastuvõetamatu ja ka eesti keeleteadlaste elamusele või peaaegu kõigile täiesti vastuvõetav raamatu. Siiski ma tsiteerin nüüd mõnda osa härra ojakirjast. Ja kommenteerin seda. Äraoja kirjutab, te teete ühe olulise vea, sest paned ühte patta loogika ja emotsioonid, keel ju muutub ja lihtsalt eoipso muidugi mitte selle asemel muutusi suunata ja seda voolu puhastada. Te püüate teda hoopis takistada ja siis pühib tulvavesi oma teelt eest kõik, ka selle, mida oleks saanud aruka tegevusega säilitada. Tõepoolest pilt, mille maalib härra oja, on üsna kohutav. Ja selles on oma ratsionaalne iva küll, keele muutusi tuleb õigel ajal aktsepteerida. Kui me jääme sellega hiljaks, siis muutust nagunii pidurdada ei õnnestu. Muuseas, ka need näited, millest ma äsja rääkisin, lugupeetud pensionärist keele õpetaja Vaike Aruvalla. Need näited tõestavad sama 50 või 60 taastatud on võideldud vormide nagu põhjuseid, aktused ja kaktused vastu, ilma et oleks edu saavutatud. Nüüd on reformid lubatud ja midagi ei muutu. Kuid on kaks ise asja. Kas muutused toimuvad keeles endas, kas muutused lähtuvad keelest endast või tulevad muutused väljastpoolt? Muidugi, ka neid väljastpoolt tulevaid muutusi tuleb õigel ajal tunnustada, tunnistada, aktsepteerida ja püüda nad mahutada Eesti keele enda mallidesse eesti keele enda süsteemi. Kuid siiski on väga raske pealt vaadata, professionaalil on väga raske pealt vaadata seda, kuidas neid muutusi tuleb korraga äärmiselt massiliselt ja me ei suuda seda ära seedida. Me ei suuda seda kõike mahutada normaalsesse eesti keelesüsteemi. Nii on Nende süntaksi mõjudega ja morfoloogiliste süvamõjudega, millest ma olen L varasemates saadetes rääkinud. Ja mulle, et ta on kirjutanud kunagi eesti keele häälikuõpetuse ja tal oli kavas kirjutada kogu tõeline eesti keele grammatikajaan, saatnud selle häälikuõpetuse, keele ja Kirjanduse instituuti, kuid on saanud sealt ainult mingeid umbmääraseid eitavaid vastuseid. Äraoja süüdistab ka mind, võib-olla oli ka teie käsi mängus selle tagasitõrjumisel? Ei, tõesti, minu käsi seal mängus pole olnud peale selle olema 16 aastat enam keele ja Kirjanduse Instituudis tööl olnud härra ajal on veel originaalseid ettepanekuid, kuidas lubada ikkagi vabadusi keeles, niisiis täiesti vastupidine seisukoht. Keeleõpetaja Vaike Aru vallaga võrreldes. Raja arvab, et me peaksime lubama vorme nagu üheksa. Ja kaheksa, üheksa ja kaheksa võiksime siis kirjutada ja hääldada üheksa ja kaheksa. Kuidas nüüd hääldamisega või sellise koduse omavahel hääldamisega selles suhtes ma ei taha seisukohta võtta, ta õieti öelda. Koduses kõnes Worde kõnes omavahel vestluses on hääldamis vabadused loomulikult üsna suured kuid kõik kirjakeel läheks seda teed, siis oleks kindel allakäik ära aja. Pikas kirjas on veel pikk jutt mis on üsna teoreetiline ja päris professionaalne. Nimelt väidab ta, et eesti keeles pole niinimetatud tyydiftonge vaid me peaksime sõna nagu lai ja teine kirjutama Jotiga. Tõepoolest, see on võimalik. Ainult et siis me saaksime eesti keeles j-algulised konsonandid ja nendega tekib meil väga raskeid probleeme. Näiteks kui me võtame vältevahelduse seina ja seina siis on meil väga raske põhjendada. J ühel juhul on pikem või intensiivsem ja teisel juhul lühem üldkeeleteaduse üldfoneetika, milles ju härra oja peaks kodus olema, kui ta kirjutab vastava eesti keele häälikuõpetuse. Üldkeeleteadus üldfoneetika aga väidavad, et pool vokaalid, see tähendab J, et ei saa kestuselt varieeruda, vaid on alati lühikesed. Niisiis lihtsam on ikkagi see variant, mille eesti keel on valinud. Me kirjutame iilõpulisi diftongi ära. Ajakirjas on veel pikk ja loogiline omast kohast loogiline ettepanek. Kuidas peaks kirjutama võõrpärisnimesid eesti keeles, ma olen sellest ühe korra juba rääkinud, kinod, jagasene 100 oja varasemas kirjas sees, kuid me jõuame jälle välja sellesse punkti, kus me ei suuda eeskirju rakendada. Kui härra Oja ütleb, et ma pean loomulikuks, et ajalehtedes ja trükistes ilmutatakse selliseid nimekujusid nagu pioneer, kihutatud see ö n kaks e-diav siis Genfi koha peal või Gorbatšov tugevakaga ja Aga ja lõpus kahe efiga, Reigal, Jotiga ja nii edasi ja ta väidab, et nii me peaksime ümber tegema sadu tuhandeid nimesid, arvesse võtma veel ka kõigi nimede hääldusvariandid, nii siis peaksime me selle kolmest-neljast inimesest koosneva keeleamet loomise asemel keeleameti, mis valvab eesti keeleseaduse rakendamist. Selle asemel peaksime looma terve instituudi, mis hakkab eestlastele sadu tuhandeid võõrpärisnimesid ümber transkribeerima sellisesse kirjaviisi mis on ka lähedane vene ortograafiale ainult ladina tähestikus ja, ja kuidagimoodi siis ka seostama neid veel tõeliste nimekujudega. Tänapäeva maailmas on tähtis informatsiooni probleem ja see, kas härra oja vanaisa hääldas James Fat võitseemshot, et on, on hoopis vähema tähtsusega kui see, et me suudame kirjapildi James Watt viia kokku aurumasina leiutaja, aga kui me kirjutaksime seda häälduspäraselt Tšaimshot, et meil läheb varsti kõik mailm segamini? Lugupeetud keele ja kõnekuulajad. Vastan täna teie kirjadele või õigemini öelda mõnedele mõtetele teie kirjades, sest kõigile ei jõua ju vastata. Humanitaarinimeste kirjadest on juttu sageli ära, ma vastan ka reaalalainimeste ja tehnikute kirjadele ja tõepoolest nende kirjad sisaldavad väga palju asjalikku. Näiteks nurisetakse tihti, et instrumentide osad kõiksugused, nupud ja masinaosad, kogu see tehniline ennem ta on meile kätteharjutatud ja suhu harjutatud vene keeles, samal ajal on tegelikult eestikeelne terminoloogia olemas, meil tuleb seal lihtsalt jälle korralikult meelde tuletada ja hakata töökohas kasutama eestikeelseid termineid. Samuti igapäevases elus küsitakse minult, kumb on siis õige, kas pagasnik või pakane, kaasnik. Minu arvates on see pakk pagasiruum, autol on niisiis pagasiruum või kuigi võib tunduda, et see sõna on veidi pikem kui pagasnik ta tegelikult polegi, kui hääldama hakata, siis polegi ja igal juhul on ta ilusam, võib olla pagasiruum või, või päris eesti keeles oleks pakiruum. Nüüd jälle see leedukas. Ma pean täiesti lubamatuks, et raadio nii-öelda ametlikes saadetes või Eesti televisiooni ametlikes saadetes seal, kus tõlgitakse Leedu delegatsiooni esinemisi, pöördutakse leedulaste poole sõnaga leedukad. See on agulikeele toomine, diplomaat, diakeelde, see on lubama too ja õieti öelda näitab see, kui kaugele me oleme jõudnud stiilitunde kaotamisel. Jälle nurisetakse kuskil ülekasutamise üle, ma loodan südamest, et see on keelehaigus, mis läheb üle, sest praegu on kuskil nii ähmane see ajaline, ruumiline, see haaraline, kõik on kuskil kuskil 500 inimest, et kuskil pool tundi kuskil selle tänava kandis, ainult viimane on põhjendatud. Aga loodetavasti läheb see haigus üle jälle nurisetakse psüühika ja psühholoogia kamini ajamise üle ja situatsiooni ületarvitamise pärast. Mitu kuulajat küsib minult, kas õige on arvestama Ma seppa või arvestama sellega varasemas eesti keeles oli ainuõige arvestama seda mitte arvestama sellega kui praegu. Mulle tundub, et me oleme juba selles rektsiooni piirkonnas pidanud taluma niisugust kaotust, et kõike tagasi saada on peaaegu võimatu. Kui keegi ütleb, et ma arvestan sind, mitte. Ma arvestan sinuga, ma arvestan sinu arvamusega. Siis kuulutada, see keeleveaks on praegu väga raske. Mõnel juhul on küll täiesti võrdset, ma arvestan sinu arvamust. Ma arvestan sinu arvamusega. Aga mõnel juhul tundub meile tõesti loomulikum, kui ütelda, et ma arvestan sinuga. Ja ma arvestan sind, võib tunduda juba et, et see ei ole päris eestikeelne. Niisiis iga sõna rektsioonil on veel oma kindlad kasutamisjuhud kindlaks kujunenud sõnaühendid, kus on üks kord üks rektsioon, teinekord teine reaktsioon. Ega me sellest hädast enne üle ei saa, kui meil on korralik rektsioonisõnastik. Kuid kui nüüd pärastpoole aastast tööd minult küsitaks, kas on ka midagi väga oluliselt muutunud, kas ma märkan paranemist eesti keeles ei märka. Kõik läheb sama lohakalt. Sama juhuslikult tuleb juurde uusi, varem esindamata olnud vale keelendeid või võõra keele mõjusid mis on ehk saavutatud, see on probleemi teadvustamine vähemalt osaliselt. Aga paranemiseni on nähtavasti veel palju maha. Näiteks kui maaleht avab uue alajaotuse oma teisel leheküljel siis on see vallast vallani külast külani nagu piirist piirini, mida rahvas kutsus müürist müürini, saateks Eesti raadios ja nüüd siis ka vallast vallani. Just nagu oleksime täiesti ära unustanud igale eestlasele laulusalmis pähe jäänud reakülast külla vallast valda viis ta tee. Tundub siis nii, et kui me tahame ütelda midagi uut luua uue konstruktsiooni, siis kõigepealt võtame ikkagi, et venekeelse eeskuju tõlgime selle eesti keelt ja mõtleme, et nii ongi õige. Ja täidame siis selle Fallast vallani rubriigi hirmus isamaalise jutuga tihti venevastase jutuga, väga sisukas kirjutaja on prodeemusk. Ta muuseas juhib tähelepanu sellele, et kangapoes on kangaste juures lipikud, kus eraldi värvideks on sinine ja helesinine, see tähendab vene siini ja kolu voi aga puuduvad heleroheline ja helepunane, sest nende jaoks vene keeles eri värvi pole. Maagia on nii tugev, et isegi üsna väikestes värvikomplektides on kaks vahel võrdlemisi lähedastes toonides sinised pliiatsid. Kummangi sõna jaoks peabki oma pliiats olema. Pliiatseid tehakse arvatavasti Venemaal, meile tuuakse siis Venemaal tehtud pliiatsid vastu, meie ei saa. Oh ja seal tõesti tugev. Kuid ma ei tea, mis teha meie kangapoodidega. Kui kangast toodetakse ka vastavalt venekeelsete värvinimetuste skaalale siis kuidas ikkagi seda vahet teha, kui helepunast ja tumepunast kangast polegi? Linane kangas? No seda ma hästi ei usu, et asi nii halb oleks, kui kangast üldse veel on. Aga kuidagi peab neid vahesid tegema ja meie saame seda kolu void eesti keeles natuke välja tõrjuda sel viisil, et kasutame rohkem ka helepunast helerohelist. Et jääks helesinine, ainsaks heledaks. Natuke tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et mitte kõik, mis on minevik, kuline mis on natuke arhailine, ei sobi igale poole. See möödanikuga eputamine on läinud natuke liiale, just nagu polekski enam neutraalsed sõna. Minevik on möödanik. Samamoodi kasutavad mitmed väga head Eesti raadio kombel taatorit. Kasutavad üle sõna rippuma. See on teatavasti eesti keeles Germanism saksa keele mõjul tulnud ja selle asemele keeleuuendus tegi ilusa eestikeelse sõna sõltuma. Nüüd see ära rippuma tuleb tagasi, ta tuleb gaasijustkui arhaismina niisuguse ladna mehe ladusa jutu sees. Samal ajal ei ole mingisugust kahtlust, et selle ka on ikkagi savisid vene sõna, vene mõju tuleb tagasi arhailise Germanismi näol. Niisuguseid juhte on praegu teisigi, kus kus eesti keele grammatikas elustuvad kombinatsioonid ja konstruktsioonid, mida keeleuuendus ja eestiaegne eesti keel tõrjus tagasi, kuid nüüd tulevad vene keele mõjul uuesti, kuigi nende algupära ei peagi olema nende jõudmine eesti keelt ei peagi olema vene keele kaudu toimunud. Mõnigi keelesõber kirjutab, et peaks ka võitlema juhi tähelepanu juhtima ka inglisekeelsete sõnade toorkasutusele. Konkreetselt Tuuakse näiteid nagu saund, feeling imidž. Ja on teisigi. Just nagu poleks meil sõnu, kõla, tundmus, kujutis, võib olla, et need sõnad ei kata täiesti seda välja. Peale selle on keelesalati tegemist niisuguse psühholoogilise faktoriga, et võõras tundub peenem. Tundub, et see väljendab tähendust paremini. Kuigi tegelik olukord on niisugune, et ei pruugigi sellest sõnast. Nii et siin on see võõra mõju petlik täpselt nagu lastele nime panemisel, kui paneme ikkagi hirmus veidra võõrapärase nime siis tulemuseks võib olla see, et meile tundub küll, et on peen ja peen aga tegelikult laps võib eluaeg kannatada niisuguse ülipeenutsema nime pärast. Ja tõepoolest, kui kirjutatakse mulle, et me ei ole üles saanud venekeelse elanikkonna terminist või ebaterminist lastakse kahjuks tõele, vene keelt kõnelev elanikkond on, on venelased, ukrainlased ja ükskõik kes teised rahvused. Kui nimetada venelasi vene keelt kõneleva elanikkonnaga, siis peaks olema solvav ka venelastele seal kõik see sovjetlik ideoloogia ja rahvuspoliitika, mis keelas rahvaid nimepidi nimetamast, nagu nagu Aninismi perioodil ei olnud ilus või ei olnud ohutu nimetada metsas karu või hunti nimepidi, nende jaoks mõeldi välja tabusid. Sama kaugel oli Nõukogude rahvuspoliitika, mis vältis rahvuste nimetamist nimepidi ja mõtles välja igasuguseid keerulisi asenduskonstruktsioone et vältida rahvusprobleemist otse rääkimist. Lõpuks, kui me räägiksime samal ajal natuke ka keeleseadusest ja linna oma pildist siis on minu jaoks küll naljakas vaadata, kuidas Tallinnat, trammid ja bussid mängivad välismaa lennukeid, kõigil on peal suured sildid fin näol koos soomekeelse rekla raamiga, millest ka kaugeltki igaüks ei pruugi aru saada. Samamoodi ei ole ikkagi päris normaalne see, et aidsivastane propaganda käib soome keeles. See kindel usk, et kõik, mis tuleb läänest, see võib meid ühel päeval viia selleni, et kui keegi naljamees paneb üles sildi nakatugemaidsi aids tuleb läänest. Ja siis ei olekski midagi enam imestada ja keeleseaduse juurde kõige kurjemaks kommentaariks oleks näide sellest, kuidas Eesti raadio raamib venekeelseid filme lisades, et lastele näidatakse neid odavama piletihinnad, vahest niisiis keeleseadust viiakse ellu sedamoodi, et meelitatakse lapsi vaatama venekeelseid filme, see on täpselt see, mida üritas saavutada seltsimees Mihhail Kubo glo. Milleni siiski niinimetatud stagnaajal ei jõutud, sest tol ajal toimisid need vähesed seadused, mis keelekasutust reguleerisid, toimisid suhteliselt hästi. Nüüd on meil üsna hea seadus ja ta peaaegu ei toimiv. Eestis. Tooriumidesse aga kirjutavad arstid Eesti patsientidele venekeelseid tõendeid ja kutseid raviprotseduuridele. On juhitud tähelepanu sellele tootelipikud on endiselt vene keeles, sealhulgas ka puht Eesti ettevõtete laiatarbekaupadel nagu marati ja Linda toodangul. Me vajame keeleametit tõhusat kantseleid kellel on seadus selja taga ja kes kontrollib keelekasutust. Tere päevast ja õhtul tere õhtust, keele ja kõnekuulajad. Ma tahaksin ka üle mitme aja rääkida natukene teoreetilist juttu, kuigi seda ilma tahvli või televiisoriekraanilt ta on üsna tülikas teha, sellepärast pean ma paluma, et mõnd näidet hästi ette kujutaksite selle meelde jätaksid või koguni paberile kirjutaksite, et me saaksime aru millega on ühel või teisel juhul tegelikult tegemist. Ma tahan rääkida süvaanalüüsi ja pinnapealse analüüsi vahest, sest kui mõni keskmise tasemega keelekorrektor asub keele kallale siis torkavad talle silma niisugused tavalised tühised vead mis keelt üldsegi ei ohusta, vaid väga tihti on ainult inimese lokaalse koloriidi, tema sotsiaalse tausta või isikliku keelde suhtumise näitajad. Samal ajal võib niisugune keskmise tasemega korrektor, kes on harjunud teatud Stampe leidma keelest ja need õnnelikult välja puhastav. Võib see korrektor jätta parandamata keele sügavamad struktuurimuutused. Neid parandada on esiteks raske, tuleb ümber teha kogu lause ja teiseks. No neid on raske näha, tundub, et kõik on korras või kõik on peaaegu korras, mis on viltu, mis sa selle all või selle taga, et meil midagi ütleb, et kõik ikkagi päris korras ei ole? Alati ei taibata. Nii, siis ma toon näite. Süva analüüsi ja pinnapealse analüüsi erinevustest. Kujutame ette ja see situatsioon on päris tavaline muuseas ka Eesti raadios. Et keegi ütleb lause, ta oli liiga hilja tööle, tuld ja varsti jälle ära läinud. Pealegi oli ta olnud veidi purjus. Üsna ootuspärane, et keelekorrektor või keelevalvur märkab siin lood keskselt, maasid tuld läinud olnud ja välteviga purjus ja hakkab neid kõiki parandama. Tööle tulnud, varsti jälle ära läinud. Oli olnud veidi purjus. No võib ju ka nii nõudlik olla, aga tegelikult kuulub niisugustes piirides varieerumine keele loomuliku kasutamise juurde. See on lubatud variatsiooni valdkond. Ma toon nüüd teise näite. Loen mõned laused eesti Radio tavalistest teadetest, tänane ilm on vihmalubav, tema meelest ei ole Leedu poliitiline liin Eesti ja Läti omast erinev rakendatud sanktsioonid on aga kapitaalselt erinevad. Kõige ohtlikum on alkohol, mitte kaugele sellest jäävad ravimid. Meile tundub, et peaaegu kõik on korras. Ei hakkagi need lauset parandama. Tegelikult on siin muudetud eesti keele grammatikat, põhimõtteliselt on verbi grammatikas on ühesõnalised vormid asendatud analüütiliste vormidega, kui seda väljendada teaduslikus terminoloogias selle asemel nüüd ütelda, tänane ilm lubab vihma, öeldakse täna, tänane ilm on vihmalubav. Pange tähele seda vahet ka teine lause, tänane ilm on vihmalubav, tundub olevat grammatiliselt korrektne, kõik sõnad on eesti sõnad, kõik sõnad on eestivormid. Samal ajal siiski see normaalne eesti keele grammatika, kus me oleviku või tulevikuvormi väljendame. Tavalise verbi pöördelise vormiga. Tänane ilm lubab vihma ja vihm on siis sihid dis lubab, mida asendame täiesti uue konstruktsiooniga, oleviku väljendab, on ja lubamist väljendab v-kesksõna kuhu siis ka sihitis veel juurde tuuakse, ühte sõna kirjutatakse sihitis täistähendusega verbi v-kesksõna vihma lubav saame uue sõnana eesti keeles üsna veidra. Niimoodi ongi eesti keelde viimasel ajal tekkinud palju v kesksõnalisi sõnu kus liitsõna esikomponendiks on tegelikult lause sihitis vihma lubav. No mis sõna see ikkagi eesti keeles on? Ma tahan veel kord, siin on nüüd tegemist grammatika põhimõttelise muutusega, verbivorm lubab, on asendatud, kahesõnalise konstruktsiooniga on. Ja kui me tahaksime seda lauset ütelda nüüd selles uuendatud muutunud grammatikas minevikuvormiga, siis see oleks eilne, ilm oli vihma lubav, jälle on grammatiline tähendus, olevik, minevik on toodud abiverbiga nii-öelda ja täis tähendust väljendatakse ka minevikku lauses. V-kesksõnaga. No võib-olla mõni ütleb, et see näide, eilne ilm oli vihma lubav, ei ole päris realistlik, aga võib-olla küll eelne ilm oli ka vihma lubav, kuid siiski sadama ei hakanud. Kui siia nüüd võrdluseks tuua mõni eitab lause siis jõuame samasuguse tulemuseni. Tema meelest ei ole Leedu poliitiline liin Eesti ja Läti omast erinev, selle asemel, et ütelda, tema meelest ei erine. Leedu poliitiline liin Eesti ja Läti omast öeldakse, ei ole erinev. Jälle sama nähtus. Rakendatud sanktsioonid on aga kapitaalselt erinevad, rakendatud sanktsioonid on erinevad, selle asemel ütelda, rakendatud sanktsioonid erinevad ja kui võrdluseks toome juurde selle teise eituslause, mida ma saate alguses tsiteerisin, kõige ohtlikum on alkohol, mitte kaugele sellest jäävad ravimid, siis siin on asi veel selgem, kokku lause teise osa konstruktsioon on muutunud. Normaalses eesti keeles oleks tegemist verbivormi eitusega, kaugele sellest ei jääravimid, kusjuures kõigis eitavates lausetes eitavas kõnes eesti keeles ju pöördelõppe ei ole, mina ei jää sina ja tema ei jää, meie ei jäänud teie jää, nemad ei jää. Ja kui ükskõik missuguse verbivorm on alati ilma pöördelõputa. Nüüd aga kuulake uuesti, mitte kaugele sellest jäävad ravimid. Kõige ohtlikum on alkohol, mitte kaugele sellest jäävad ravimid on saadud täiesti uus, eitava lausekonstruktsioon, kus jäävad verb, ühildub, taan, mitmuses ravimid jäävad ja siis, kui me tahame seda ütelda nüüd eitusega, ütleme mitte jäävad, mitte kaugele sellest jäävad ravimid. Uskuge head kuulajad, see ei ole enam päris eesti keele grammatika, aga kui me teeksime praegu Eesti päevalehtede ja raadio, televisiooni, elukutseliste toimetajate diktorite reporterite kasutatud eesti keelest grammatika kasutades materjaliks üksnes neid tekste, siis saaksime üpris erineva grammatika sellest, mida me oleme harjunud nägema eesti keele grammatikaraamatutes. Niisiis võib seda nimetada eesti keele verbi analüütilise grammatika tendentsiks. See väljendub ka veel saama tulevikus, eesti keeles on saama tulevik tekkelooliselt Germanism ja nüüd siis tuleb see Germanism tagasi vene keele mõjul. See saab olema, see saab nii tulema seal üpris tavaline. Lähtus teine küsimus, millest ma tahaksin ja rääkida sellest süvaanalüüsi saates. Puudutab pisikeste sõnade kasutamist. Ma toon teile ühe näite läänest 27. mail 1990. Seal on pikk artikkel inimlikkuse võrrand, autoriks Enno Tammer. Ja ma ei taha ütelda, et see lause, mida ma nüüd hakkame analüüsima, on Heino Tammeri kirjutatud tekstist, ei selgu nimelt päris täpselt, kas Eino Tammer on selle lause refereerinud siis ise ümber teinud või tsiteerib ta täpselt, et Eesti ülemkohtu otsust. Lause ise on niisugune. Eesti NSV ülemkohus tunnistas, kuna M Ma pole antud aadressil olnud kauem kui kuus kuud lugeda, et ta on antud eluruumile õiguse kaotanud. MK pole antud aadressil antud aadress, aga halb väljend küll ikkagi ka ülemkohtu eesti keele jaoks pole antud aadressil elanud kauem kui kuus kuud. Lugeda on antud eluruumile õiguse kaotanud antud elu sama halb väljend. Kuid küsimus pole ainult selles antus. Küsimus on selles, et kogu tekstist selgub Et Emka Ma ei olnud enam kuus kuud selles korteris elanud. Kui see nii on, siis on see äärmiselt ohtlik näide selle kohta, kuidas me eesti keeles ei oska enam isegi juriidilises tekstis juriidilises otsuses kohtuotsuses ei oska enam väljendada ennast nii selgelt saadakse aru, millega on tegemist, et tegelikult väljendatakse vastupidist. Ja kui see nii ei ole, kui tõepoolest seadus käsitas asja selliselt, et kuna M Ma polnud elanud kauem kui kuus kuud lugevdatan, antud elu andis õiguse kaotanud, siis ikkagi on asi halb, sellepärast et mina ei saa aru, kas mõeldakse seda, et ei olnud enam m ka kuus kuud elanud selles korteris tekstist selgub nimelt, et ta ei elanud selles korteris. Või on asi selles, et ta polnud olnud seal üle kuue kuu. Kui asi läheb nii halvaks, et me ei oska isegi juriidilises tekstis ennast enam täpselt väljendada siis peame me hakkama tööle rakendama kõigis elutähtsates ametkondades keele oskajaid, midagi muud üle ei jää. Kõik need käsitletud näited räägivad sellest, et eesti keele grammatikat ei ohusta mitte üksikud morfoloogia vead, mitte üksikud hääldusvead, mitte vältevead, vaid konstruktsioonide muutumine, grammatika süvamuutumine. Ma toon kõige lõpuks veel ühe väikese näite. Eesti Raadio kasutab tihti sõnana ja ööpäev ringselt aastaringselt ja nii edasi. Küsime kust on niisugused sõnad pärit ja analüüsime natuke seda ööpäev ringselt ööpäev ring ja siis selleks, et lisada sinna määrsõna lõpp LT, selleks tuleb sinna panna veel vahele ja neer see sufiks ööpäev ringselt. Päevselge ööga päev läbi, selge, et see on venekeelne sõna Kruglov, suut, tootšno, kus kõik elemendid on sees. Suut OK on ööpäev ringi me ju ei vajaks, kui me ütleme ööpäev läbi kuna vene keeles guruklo suutotšina, siis paneme sinna eesti keeles ka järele ringi ööpäev siis ring ja kuna vene keeles on lõpus väärsena sufiks oo, siis paneme selle ka selle koha peale sealt eestikeelse määrsõna sufiksi Elte ööpäev ringselt, selle asemel et ütelda ööpäev läbi. Niisuguseid näiteid võib tuua head kuulajad, väga palju ja kõik see räägib, et eesti keele grammatika muutub praegu massiteabevahendite survel vene keele grammatika sarnaseks just süvastruktuuris mitte maades või morfoloogilistest elementides, vaid grammatika abstraktses struktuuris. Ja see on väga ohtlik, sest seda on raske analüüsida.