Tere hilise öötundi, lugupeetud kuulajad. Ikka rohkem räägitakse meil praegu sellest, et meie ühiskonnas on põhiline, mitte majanduslik kriis, vaid eetilisuse kriis. Täna nende küsimustele stuudio poolel on arutlemas riigikogu liige pedagoogikaülikooli professor Ülo Vooglaid ja saatejuht Härmasaar. Ja nüüd ma kõigepealt teema sissejuhatuseks räägimegi lahti, mida me mõtleme eetika eetilisuse kriisi all. Kõigepealt. Tilisest kui mõistest härra vooglaid Tere õhtust. Iga rahvas on mingis mõttes eriline ja igaüks meist ka. Kuid hulk muresid on olnud kõikidel rahvastel läbi aegade enam-vähem ühesugused. Ja nimelt, kuidas saavutada, et inimesed käituksid mõistlikult ja arukalt kuidas ise käituda targalt ja nii, et õigustada teiste lootusi ja ootusi. Aga ühtlasi ka, kuidas saavutada, et kasvav põlvkond, need, kes meile järel tulevad ja kelle eest me hoolitseme Jätkaks meie tegevust ja jätkaks ütleme, eelmise põlvkonna tööd ja saavutusi viiks seda edasi, hoiaks saavutatud. Ja ühtlasi oleks kõlbeliselt, aga ka füüsiliselt ja vaimselt terve ning käituks tegelikult kooskõlas arusaamadega sellest, mis on arukas ja mis on mõistlik. Mis on varem olnud selline ja mis peaks jääma edaspidi. Ja vot siit kasvabki välja. Kõlblus ehk moraal mis on muidugi noh, ütleme filosoofilisel pinnal öeldult seal mingi ühiskondliku teadvuse vorm reguleerib inimeste käitumist ja suhtlemise hoiakuid mingis ühiskondliku terviku piires aga ühtlasi määraka inimeste hoiakud ja suhtumised teistesse gruppidesse teistesse inimestesse. Aga mis puutub eetikasse, siis eetika on lihtsalt filosoofia üks osa teadus moraalist, kõlblusest, jaa, etikud uurivad moraali olemust ja moraalisuhet ühiskonnaelu teiste valdkondadega. Eetikas käsitletakse arenemise seaduspärasusi, ajaloolisi vorme ja esinemist siin ja seal erinevate rahvaste juures. Ja läbi aegade läbi sajandite on kõlbelist käitumist reguleerinud kõigile enam-vähem teada-tuntud 10 käsku. Vahepeal lülitati ka cinco kommunismiehitaja moraalikoodeksit kehtestada, aga võõrandunud ühiskonnas pöördub isegi päris hästi mõeldud mõte iseenda vastandiks muutub naeruväärseks. Ja üsna oluline on lausa teada ikka arvestada ja seda on palju uuritud inimeste nisugune normatiivne käitumine, mõistlik seaduse, et nii kirjutatud kui kirjutamata seaduste kohane käitumine sõltub oma oma 80 protsendi ulatuses just nimelt sellest samast moraalist kõlblistes tõekspidamistest. Ja ütleme seal protsenti 15, sõltub käitumine sellest, mida ootavad teised inimesed meie ümber, kuidas nad suhtuvad, kuidas nad on küllalt nõudlikud ja tähelepanelikud. Kuidas ja see on nii-öelda sotsiaalne kontroll. Ja umbes, mis järele jääb viis protsenti mida siis reguleerib igasugune õiguskord ja korravalveorganid ja kõikvõimalikud sunni ja survevahendid väljastpoolt. Nii et tegelemine selle viie protsendiga on muidugi tähtis ka. Aga ei maksa üleinat. Kus kõik siis alguse saab inimese kõlbeline kasvatus? Kõlbeline kasvatus saab alguse kõige väiksemast kõige nooremast east. Õige pisike laps juba hakkab tasapisi aru saama, mis on hea ja mis on halb, mis on lubatud ja lubamatu, mis on sobiv ja sobimatu, ilus ja inetu. Ja no iga ema-isa igav ja eriti veel seal vanaisa, vanaema koos ütleme maailma kõige targema kirjanduse muinasjutuga aitavad aru saada, mis on mõistlik ja ilus ja mis, millega seoses inimene ka õnnelikuks saame. Ja väikesed lapsed. Omandavad kõlbluse alused koos rinnapiimaga ja selles ongi see kasvamine oma rahva juurde arusaamine sellest, mismoodi meie rahvas elab, on elanud ja loodab edasi elada. Ja vot see ongi see asendamatu alus, mis kultuuri kasvanud inimesel on ja nõndanimetatud homosoweetikusel puudub inimene, kes piltlikult öeldes on kasvanud väljaspool seda kultuuri on õnnetuseks endale ja sageli ka teistel lihtsalt ei saa aru, mis on ilus ja inetu, mida tohib, mida ei tohi siis üle, jääb siis üle, jääb dial lollus või kuulata teisi ja olla nagu tuulelipp, ega siis enam ise oma peaga oma südamega ei suuda. Meie rahvaste muinasjutud vist on sellised, mis annavad õige kindla kõlbelise aluse lastele. Võrreldes mõne teise rahva muinasjuttudega. Ei no eks seal on niisugune delikaatne teema, eks ole, et igal rahval on muidugi oma kultuuri oma niuksed tõekspidamised, oma normid ja väärtused, millest selles ei rahvas juhindub ja ajalooline kogemus on seda kõike korrigeerinud. Ja muidugi normide ja väärtuste taga on tabud ja müüdid eesti rahva muinasjutud, tõesti on pea kõik sellised, et ikkagi õnnelikuks ja kuningatele naiseks kõiki, ainult selline kangelane, kes seal on töökas, julge, arukas, kõigepealt käitub vot niimoodi järjekindlalt ja visalt. Minu meelest ei ole mitte ühte niisugust muinasjuttu, kus õnnelikuks saab see, kes seal kõige laisem, rumalam ja sõidab ahju peal heina. Jah, üks, aga, aga ega see ka ei ole. Juhuslikult tekkinud ajalooline kogemus on ikkagi rahvast õpetanud, et see, kes väga arvamust avaldab ja iseseisvust ilmutab lihtsalt hukkub. Ka selles on mingi väga sügav tarkus, aga noh, ta on oluliselt teistsugune, kui meil. Jah aga nüüd natukene hilisemasse aega, millal toimub see murdumine, kus laps? Kaotab nad naguniisugused, esimesed keeluti tabud ja? Hakkab hakkab, hakkab, hakkab, hakkab vigurit tegema, hakkab pahasti käituma. No see tab, esimene niisugune suurem periood inimese elus on see niinimetatud negatiivisini periood kus ta hakkab meelega teadlikult ennast nagu teostama ja ajab vastu ja seletab, et ei lähe magama, ei lähe pesema ja ei hakka sööma ja mitte midagi ei hakka mitte midagi, kõik tahab teha tagurpidi. Sellest saab arukas isa ja ema ja kõik. Üle toreda naljaga ja sõbralikult ja asi on lapse arenguperiood, nii-öelda negativistlik periood ja see on loomulik, enesestmõistetav, tõsi küll, mõned ei tea seda ja arvavad, et laps läks üleöö järsku nii halvaks kätte ära, et ei tea, mis juhtus nüüd. Aga no muidugi palju raskem periood on veel see puberteediiga. Aga seegi on periood, kus inimene omandab uue kvaliteedi. Muutub iseseisvamaks, saab. Tasemele juba orienteeruda oma peaga, aga seks ajaks peavad ikkagi normaalsel juhul olema eetilise niukse aluse moodustavad tõed juba selgeks saanud ja, ja mitte niivõrd ratsionaalselt, kuivõrd emotsionaalselt ja nii need kõlbelised tõed peavad olema normaalsel juhul sel juhul selleks ajaks juba omandatud ja omaks võetud sisemiselt enesestmõistetavaks kujund. Aga millal siis või miks on praegu tekkinud Eesti ühiskonnas siis see eetilisuse kriis, milles see põhjuse? See on, see on muidugi küsimuste küsimus ja vaevalt siin praegu mikrofoni taga keskööl seda jõuaks keegi selgeks arutada, isegi juhul, kui ta seda teab. Põhjus on siin muidugi palju. Üks põhjuste ring on tuletatud või on päris kindlasti seotud sellega, et okupatsiooniperiood oli ikkagi vägagi suunatud sellele, et rahvuslik eneseteadvus lausa hävitada, eks ole, muuta inimesed selliseks, kes oma kultuurivaral ei saaks üldse enam ei mõeldud, ei öeldud, ei suudaks iseseisvalt enam olla ega elada. Ja muidugi, ega, mis siin ikkagi varjata, eks ole. See kõik jättis, teatab jälje. Ja omandisuhete lõhkumisega õnnestus siiski ta väärikusele tugev põrn panna või kuidas, koolipoiss ütleks selle koha peal. Igatahes see lõhkus väärikust oluliselt ja, ja see ei taastu nii kiiresti. Ja muidugi kõik need kätetöö näiteks ikkagi nõukogude süsteemis oli see väga tõsine ja väga eneseteostuse tee oli muudetud mänguks suurel määral, kes ei, mäletasin enam seda sotsialistlikku võistlust, kus pagarid pidid ka terase sulatajatega võistlevad ööd ja päevad kokkuvõtteid ja siis loeti punkte, eks ole, ja ja see, kõik, see noh mänguks muudetud töö on ju amoraalne olemuses. Ja samamoodi see riigivargus ja kõik see muutus süsteemi enesestmõistetavaks osaks. Aga olemise asemel oli ette nähtud näida, kogu aeg tuli tegelikult mängida igasuguseid mänge, kaasatati valimiste mäng ja muud mängud ja praegu peaks iga inimene saab aru, et nendes kõige tõsisemad asjad üldse ühiskonnas. Aga ka 50 aastat mängiti lolli, eks ole, ja nüüd ei olegi nii lihtne ümber kasvadeks. Räägiks küll, et kõik on nüüd demokraatlik riik ja iseseisev ja aga kuskil juure peal istuvad kas aru saama, mida ei pane nagu tähelegi. Ja ajavargus juba kõigepealt noh, tööajavargus, mis oli ikka väga massiline, lausa eksju, et ajast ju ikka paljudel puhkudel kasutati tühine osa töö tegemiseks. Ja siiski tuli välja praak sageli. Aga nüüd, kui selgub, et tekid kogu tööaega peaks väga pingeliselt kasutama väga otstarbekalt ja 90, ei tule välja ei ole harjunud sellega ja see on liiga raske ja lihtsalt, ega ma ei suuda sellele ammendavalt vastata ja ma arvan, et seda ei olegi mõtet praegu siin tehasest. No iga inimene on seda kogenud oma nahal ja teab omast käest, kus need põhjused peituvad, sest nad on väga erinevad ja ühel ühtemoodi teisel teistmoodi. Nii palju kui mina sellel telefonil siin kuulajatele on vastanud on Üksiku tihti tulnud ette seda, et inimesed räägivad riigivargusest ja ma saan väga hästi aru, et see nii-öelda lausa lausa tavaline riigivargus, mis oli sellel stagna või sellel okupatsiooni ajal on väga sujuvalt edasi libisenud tänasesse päeva. Kõik need ärastamised ja nii edasi ja nii edasi, mingit krahvamset õigetel aegadel ja, ja see häirib inimesi ikka väga. No oleks ka naljakas, kui ei häiriks. Ja tasapisi ma arvan, kui õiguskord hakkab kõvemini kehtima. Ja kui inimesed üksteise suhtes on endiselt nõudlikud ja tähelepanelikud ja kui sotsiaalne kontrolliga toimib õiges suunas. Aga eeskätt kui ikkagi moraalireeglid ja kõik need kõlbelise käitumise alused tugevnevad kodus koolis igasugustes kultuuri ja haridusasutustes ja kui inimesed hakkavad aru saama, et iseseisva riigina väärikana teiste rahvaste hulgas ja saab olla ainult juhul, kui me oleme kõlbeliselt küllalt selgide tugevad. No siis ma usun, et aeg teeb siin üsna kiiresti oma töö, siiski asi hakkab minema. Järelikult need 10 käsku, mis mujal maailmas siiski ühiskonda valitsevad, need peaks iga inimese kodus seina peal rippuma. Meeldetuletuseks, sest need on vist ammu unustatud. Nojah, muidugi ka need 10 käsku, aga ega seal ka midagi niisugust ju ei ole, mis eesti inimesele tunduks üllatusena või üle jõu käivat rasketele? Need on enesestmõistetavad ja võib-olla tõesti peaks keegi aeg-ajalt neid ikka üle lugema ja ikka meenutama. Ja kirikul on siin muidugi ka oma osa ja vaieldamatult suur osa läbi aegade on see nii olnud, on ja jääb. Aga. Mitte ainult siin on kõigil oma osa. Ma ei teagi, kas meie algkoolides ja gümnaasiumides teatakse kümmet keskstaabis ja homme kontrollida ja te olete ka poliitik ja aga kas poliitika saab olla eetiline? Saab ehkki alatasa rõhutatakse, et poliitikud, teadagi, need igal juhul valetavad kui mitte täna, siis ülehomme kindlasti ja et see on üks valetamise kunst ja mina nii ei arva. Mina arvan, et poliitika on erakordselt tõsine asi. Ja mitte valetajate ja Slikerdajate pärusmaa vaid ikkagi valdkond, kus tuleb selgelt analüüsida olukorda, mis on kujunenud olusid, mis on olnud, on ja peaksid olema situatsiooni ning olude olukorra situatsiooni koos analüüsi põhjal selgitama, mis on võimalik ja mis on vajalik. Missuguseid eesmärke võiks püstitada, missuguseid ideaale järgida, milliste vahenditega see kõik oleks võimalik, milliseid ressursse on selleks tarvis, millised tingimused ressursside kasutamiseks peast olema milliste põhimõtete kohaselt liikude, milliste kriteeriumide alusel kokkuvõtteid teha, et vaadata, kas ikka läheme õiges suunas tegelikult ka? Või taotlused oluliselt erinevad tulemustest, mis tuhult peaksid korrigeerima senist tegevust ja, ja poliitika on igas eluvaldkonnas nii välispoliitika, sisepoliitika, majanduspoliitika, rahvuspoliitik, igas eluvaldkonnas ja, ja seepärast ma ütlen, kui nüüd igasugune poliitika on, on niuke, alatu ja õelutseria valetajate mingisugune. Eratsunfti valetajatest tsunfti eri lõbu, eks ole, või niimoodi hakkaksime vaatama, siis oleks lausa metsik lugu. Ma ei, ma ei nõustu selle selliste arvutustega, nii et see on vägagi tõsine asi, ehkki nõuab. Ma kardan hoopis suuremat ettevalmistust, kui enamikul on õnnestunud saavutada. Mul on tunne, et viimastel aastatel jah, just isegi viimastel aastatel tähendab, viimasel paaril aastal on kuidagi ära kadunud ideaalid tähendab nende selge formuleerimine ja nende järgi elama. Nojah üksjagu kannatanud muidugi ka ideaalid ja meenutame siin aastat neli tagasi lauluväljaku aegu ja kõike, kus tuleb siis, kui meil oli vabanemise ideaal, Iseseisvus ideaal oli ja see kandis läbi igasugustest raskustest ja tõtt-öelda ega ka ju me väga ei lootnud, vabanemine läheb libedalt ja kõik on väga kerge ja lihtne ja kõik teadsid üsna üsnagi hästi ette, et see on äärmiselt raske. Aga ega ka siiski ikkagi noh, kõik me küll valmis ei olnud niisugusteks raskusteks nagu need, mis nüüd ikka tegelikult ette tulid ja mitte ainult seda sellest ei saa rääkida minevikus. Sellest tuleb rääkida olevikus ja ka suures mõttes tulevikus. Ja seetõttu muidugi on löönud kõikuma nii usk kui ka lootus ja aga sellega võib lüüa kõikuma ka ja variseda armastus ja kindluse tunne. Aga see on see elu, põhilist usk, lootus, armastus ja kindlustunne. Kui need paranevad, siis hakkab kõik muuga minema. Seda ma loodan, ei juhtu. Ehkki see on ohus. Öeldakse, et hea poliitik valdab hästi demagoogiavõtteid. Aga kuidas tavaline inimene ära tunneks, et teda lollitatakse, demagoogiat? See on nüüd niisugune asi. Muidugi täpsustraga demagoogiat, eks demagoogia on siis tõeväänamise, tehnikateadlikud väänamise tehnika ja katse valetada, nii teised usuksid. Minulgi oli ükskord juhus ju kirjutada üks üsna pikk artikkel, mis ilmus Vikerkaares, demagoogia sellesse sadakond demagoogiavõtete sõja. Aga see sai kirjutatud selleks, et inimesed tol ajal suudaksid ennast kaitsta demagoogia eest. Ja kellel sügavamat huvi võiks ju sealt järele vaadata. Aga kuidas ära tunda? Tegelikult inimesed muidugi püüavad selgitada kohe, kas räägitakse tõtt või aetakse jora kaheksa või kas neid püütakse haneks tõmmata või või selgitatakse midagi. Aga ega see demagoogia meistrite käes käib nii sedavõrd osavalt, et aru saadakse alles hiljem siis kui juba hilja. Nii et arvan, et lihtsalt tuleb ennast täiendada sel alal ja vaadata, kes on kes, aga no muidugi võib ju ka lihtsalt küsida näiteks niisuguse tegelase käest, kes midagi väga teravalt selgelt väidab, võib lasanud küsida. Kuule, ütle, palun, kas sa seda tead, mis sa räägid? Kui sa seda tead, ütle ühtlasi ka kuskohalt, sina seda teada said, kas sa oled seal näinud, kuulnud kellelt, kus, võib-olla on seda uurinud, võib-olla kuskilt mingit statistikat näinud ja nii edasi, kui ei ole siis ära ütle, et sa seda tead, siis võib-olla sa arvad nii, aga kui sa niimoodi arvad, nagu sa räägid siis ole nii kena ja lisaargumendid, miks sa nii arvad? Ja paar-kolm korda selliselt püütud nemagoog eelistab rääkida mingist teisest asjast? Tavaliselt ta teab midagi üldistega, sisu vist ei tea. Ehineb tõlke. Minu arvates on meil praegu üks suur viga see, et meil ei ole korralikku kontrolli selle tegevusele, mis, mis meil siin iga päev juhtub, seal, nagu niisugune midagi teha tehakse, kuskil midagi juhtub, aga aga noh, kontrollorganit selle üle, kas või majanduses praktiliselt ei toimi. Nojah, see kontroll on tõepoolest nõrgavõitu ja nii maksude maksmise kui ka igasuguse tegevuse üle. Aga ega see kontrollimine ega lihtne ei ole. Siis, kui nüüd tänase teemaga siduda, siis tähendab kontrollimine on üks erakordselt nõudlik ala. Ja muidugi võib arvata, et no mis on lihtsam veel kui kontrollida teisi, selle asemel, et töötaja, aga selgub, et muidugi see oleks jäme viga, kui me niimoodi mõtleks. Ja ma ei tahakski otsida meilt mõnda näidet, ma ütleksin jaapanlastel näiteks on niisugune seisukoht, et et neil ei ole, selgub kuskilt neid kontrolle, võt, lugesin nende eest ülevaatest ja kurtsid seda. Ja selgub, et kontrolliks nende arvates sobib ainult see kes on selles valdkonnas, kus ta kontrollib laitmatu asjatundja, tunduvalt paremini ette valmistatud kui need, keda ta kontrollib, kelle tegevuste kontrollib aga ühtlasi puhtad käte ja suure südamega. Selline väiklane Irise ja õiendaja, kes teiste arvel tahaks ennast esile tõsta ja kuidagi ennast teostada ja teiste kannatustest rõõmu tunda ja teistele kurja tegemist keeramisest rõõmu saada. Selline inimene muidugi kontrolliks ei sobi, et see on ka eetiline probleem, see ei ole mitte ainult niuke vinge organisatsiooniline tegevus ja mingi selline administratiivne tegevus. Eetiline tegevus sügavalt peab kõlbeline olem, vastasel juhul see toob koguni kahju kasu asemel. Nii et tõesti kontrolliga on olud keerulised, Pill. Meil praegu popularisi noh, on populaarne laugu loosung, et et tegutseda, tegutseda, tegutseda, tegu on tähtis, aga vastutus, kuidas sellega? No ja vastutuse probleem muidugi ka eetiline probleem kõigepealt. Meil räägitakse, et jah, tõesti, iga eesmärgi eesmärgistatakse tegevust sageli, ka märgakem siiski jah, seda asja, et vastutab ju see, kes otsustab ja õigused üldse inimlikud õigused, millest nii väga räägitakse ja mida nõutakse, on põhjendatud üksnes juhul, kui tegutseja on suuteline ja on valmis ka vastutama selle eest, mis sel juhul välja tuleb. Aga kui tal on õigused, siis peab ta vastutama selle eest, mida ta tegemata jätab, mida ta ei teegi. Ja vot see on nüüd juba kõlbeline aspekt. Kui inimene ei ole valmis vastutama selle eest, mis selle tuleb, kui ta ei ole suuteline targalt toimima siis muidugi kõlbeliselt, et korrektne oleks mitte tegutseda valdkonnas, mis käib üle jõu ja milles edu saavutamine ei ole mõeldav. Jah, otsustamine selle taga on tihti väga suured niuksed apsud ja kahju küll, et, et noh, inimesed ei taipa seda, et kui ma pean otsustama, siis ma tahan ka vastutama selle eest, mis ma mis ma korda saadan. Aga kus hakkab see niisugune veelahe peale, tähendab, kas see, kas see on tingitud tihti noorusest või, või, või lihtsalt teadmatusest. Üsna kombeks inimesi teiste eest otsustamine kooskõlastamine, Yana, näiteks kooskõlastamine ükskõik kuidasmoodi kui kui ei taha vastutada, siis mingil viisil veeretatakse otsustamine kellegi teise kaela. Aga ühtlasi ka ega kui õpilasel ja väiksel lapsel ja nii väga ei ole meil kombeks. Ega ta sageli ei lubata kuigivõrd otsustada isegi selle üle, mis täna selga paneb jalga paneb pähe, paneb, otsustatakse teiste eest, kuldreegel on selline. Ära otsusta asju, mida võiks otsustada keegi teine näiteks noh, alluv või lapsed seal või kui ta on suuteline ise otsustama. Otsusta, sest vastutab see, kes otsustab. Ja kui sa tahad näiteks pedagoogilises seoses või lapsevanema seoses tähenduses kes ikka tahab, et lapsest kasvaks küllalt tubli inimene, kes on suuteline otsustama targalt käituma elus siis on tarvis kogu aeg võimaldada tal otsustada nii palju, kui vähegi annab. Muidugi ei maksa seada last sellistesse selliste ülesannete ette ka, mille lahendamiseks ta veel küps ei ole. Aga siin juba vanemad peavad taipama, mis on jõukohane. Seal tuleb laste otsustada, mis ei ole veel jõukohane, seal tuleb aidata nii kaua kuni ta on selleks juba suuteline. Ja siis las ise otsustab ikkagi. Kas ei ole niimoodi, et eetilisuse kriisi puhul on lihtsalt mõned regulatsioonimehhanismid meil välja surnud või nii ja kui neid ei taasta, siis sisejah tuleb selline ühiskond nagu ta tuleb näiteks heldus ja halastus ja. Ja tõepoolest. Kui näiteks ei ole ühiskonnas halastuse kategooriat no siis ei saa ju inimene ka tunnistada seda, et on eksinud. Ei ole mõtet andeks paluda, sest andestust loota. Ja ma arvan küll, et see on täiesti fundamentaalne tegur. Peab aegapidi nüüd võimalikult kiiresti siiski taastama, vastasel juhul ei ole väljavaateid ühiskonnal kujuneda selliseks, mis on eetilisel alusel tervikuna ja see on juba tõesti paradigmaatiline või terve, tervet mõtlemiskonstruktsiooni hõlmav probleem. Ja heldus, halastus. Samuti. Andeks panna andestus ja kõik need asjad on tervikuna vaja üle mõelda läbi mõelda, omaks mõelda, jaa, seibud mitte ainult igavest ennast, vaid oma suhteid kõigi teistega. Kas siia kuulub ka näiteks see vaidlus surmamõistmise üle või või mitte surma mõista ja nii edasi, see, mis parlamendis on käinud Surmanuhtlus on üks kõige vaieldavaid probleeme tänapäeva maailmas. Paljude rahvaste puhul on see tabu. Ja on seisukoht, et inimesel printsiibis ei tohiks olla õigust otsustada selle üle, kas teisel inimesel on õigus edasi elada või ei ole. Sellele seisukohale on vastandatud arusaam, et kui inimene oma käitumisega oma kõlbelise käitumisega, mis on talumatu, mis on täiesti amoraalne oma olemuses ja tema, tema kogu, tema senine käitumine on niisugune, mis ei anna talle printsiibis enam õigust elada teiste inimestega koos siis on ta väärt surmanuhtlust ja ei ole väärt enam edasi elama. Vot need kaks seisukohta Kord on kogu aeg vahelduvad, mõlemal juhul nad kehtestatakse mõnikord ja jälle natukese aja pärast muudetakse ära ikka sama argumentatsiooniga. Aga ikka kõlbluse nimel. Eestist praegu surmanuhtlus kehtib ja ma ei usu, et seda lähiaegadel muudetaks. Aga kuidas suhtuda sellesse kuulsasse loosungisse, päts puhtaks? Aga see on eetilisel alusel olev loosung ehkki minu teada need, kes selle loosungi omale lipukirjaks valisid ei ole tänaseni seletanud veel, kellest ja millest oleks tarvis plats puhtaks pühkida. Kes on see prügi? Kellel uue jäätisepuru peab sattuma ja kus on prügikast? Aga ühesõnaga, selle loosungi autorid on, ma arvan, Eesti rahvale seletuse veel võlgu. Näis, kas see tuleb ja küllap tuleb. Aga üks on selge, et see loosung on kasvanud üle põlvkondadevahelises konfliktis. Nojah, paraku ja üks nendest reeglitest, mis ikka väga paljudel rahvastel on ja ka eesti kultuuris on selgelt sees, et halli pead ikkagi peab kummardama, austama ja seda, et noorem põlvkond hakkab hoolimatult suhtuma. Vanemasse põlvkonda. Ei saa normaalseks pidada. Ja see on eetilise kriisi üks tegureid. Mulle meenub vestma hiljaaegu kuulsin ühte fakti islamimaadest, kus kaheksa aastane pereisa peksis kaikaga läbi oma 60 aastase poja. Sellepärast just nendel samadel põhimõtetel, et seal valitseb patriarhaat, eks ole, tähendab, on hierarhia ja see noorem põlvkond peab alluma vanemale sellel samal põhimõttel, et Eestis ei ole. Suguseid suhteid ikkagi minu teada kunagi olnud. Aga igatahes mitte lähisajanditel. Kuid. Vanema põlvkonna austamine on kultuurinorm. Ja ma usun, et sedastab. Aga milleni viib sellise kogemuse ehk praktika puudumine? Kogemus on see fenomen, mis võimaldab inimestel ette näha. Ja ka kõlbeliselt saab käituda ikkagi eeskätt see, kes oskab aimata oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi. Ja kui ikkagi inimene ei ole suuteline veel ette nägema, siis tal on ka raske orienteeruda ning otstarbekat käitumist valida. Sest kogemus on tore asi, sellepärast et ega kogemust näiteks vahetada, müüa, osta, ja nii see asi ei ole võimalik. Ja seetõttu kõlbeliselt saab inimene kujuneda ikkagi kindlaks ja tugevaks, ikkagi läbi tegeliku elu läbi raskuste läbi pingutuste läbi niisuguse Normaalse elu, mitte kuskil klaaskarbis ega, ega akvaariumis või umbes nii kuidagi ei kasva keegi kõlbeliselt kindlaks ja tugevaks. Nii lugupeetud kuulajad päris pikalt vestelnud siin eetilisusest ja sellistest kategooriatest nagu kõlblus ja moraal üldse. Ja ma kutsun teid, lugupeetud kuulaja, arutlema nüüd kõlbluse, moraali ja eetilisuse üle seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes, aga hoidugem klatšimisest ja teiste mustamisest. Ja mida arvata siis praegu valitsevast eetilisuse kriisist meie ühiskonnas, meie telefon siin stuudios, kus avastajaks Ülo Vooglaid ja Saadet toimetab, härmasaar on nagu tavaliselt neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja nüüd natukene muusika ja eksis, telefonid juba helisevad. Nii lugupeetud kuulajad ongi esimene telefonikõne liinil astajaks. Ülo Vooglaid, palun. Nimelt te ütlesite siin Eesti vanasõna, et halli via tausta edasi läheb, kulupead kummarda. Aga miks pärast riigikogus need seadusandjad ei austa neid hällipäid ja kulukaid ja kummarda? Sest toon teile ühe ainukese näite uues tööseadusandluses, mis eelmisel aastal vastu võeti või nüüd suvel või ei või noh, ühesõnaga selle aastanumbri sees on selline punkt. Kui nimi on täis 65 aastat, siis võidakse teda lihtsalt kui vanusepiiriga lihtsalt töölt vallandada. Täna on väga-väga tore oli, me ei vaja teie teeneid enam rohkem olgugi et see inimene on teie selge peaga, ta on, ta on väga tugev tööjõud, on väga hea tervisega, sest teised nooremad seal ainult istuvad haiguslehtede peal. Ma ei hakka teile konkreetseid kohti asutusi nimetama, ma see, see läheks võib-olla natukene skandaalseks siis? Jaa, ometigi see inimene on 66 aastat vana ja talle öeldi nii, vaat öeldakse jah, korra järgi kaks kuud ette ja makstakse talle kaks kuud pärast veel, aga, aga, aga lugu lõppes sellega, et see inimene pidi ennast lihtsalt ära tapma. Ta oli niivõrd traumeeritud, kuna ta ei teadnud tööseadusandluses sellist punkti. Öelge mulle nüüd, kas, kas mõeldakse ka midagi? Palun vastake, on eetiline, sest te kõik saate kord 60 viieaastasteks, mõni ei elagi võib-olla nii kaua, aga ütleme, et te saate 65 aastaseks ja siis öeldakse nii aitäh. Sina asemel tuleb keegi noorem. See on muidugi õige, et tulevik on meil kõigil selles punktis ühesugune nimelt vanadus ja loomulik on ka see, et iga inimene kogu oma elu jooksul töötab nii hästi kui suudab ja ühel heal päeval päeval ta siiski pigem peaks oma tarkuse teistele edasi andma ja saavutama seda, et teised suudaksid jätkata tema tööd. Ega keegi meist ei ole igavene siin ilmas ja, ja selles mõttes muidugi olema ka mingi pensioniaeg ja aeg ette nähtud ka taanduda nisust pingelises tööst. Aga muidugi on mõni inimene kõned õnnelik, sellepärast, sest et tal on suurepärane tervis füüsilises mõttes vaimses mõttes, kui ta vormis püsib kaua. Eluviisid on sellised ja, ja ka võib-olla loodus on olnud heldem ja seetõttu on erandid, aga tavaliselt inimene, enamik inimesi siiski pensioniikka jõudmisel on ka väärt juba vanaduspuhkust. Ja seetõttu ma ei ütleks, et pensioni ja kehtestamine oleks vääritud vääritu tegu ning printsiibis vananenud oma põlvkonna halvustamine. Seda ma ei tahaks kuidagi nõustuda, aga võib-olla peaks ikkagi olema tähelepanelikum nendel puhkudel, mil inimene on noh, lihtsalt erandlikult reibas. Nojaa, aga kui see seadus vastu võeti, siis oleks võidud vähemalt nii palju mõelda. Need inimesed ei saa ju Bennisoni näiteks täna ja telefonimaks tõstetakse 27 krooni ilus maailmas mujal maailmas, nii, miks vahime mujale maailma, kui meil oli endal selline häda ja viletsus, sopp on silmini? Kuulge ei, see lihtsalt lihtsalt tekitab sellise tunde, et, et ma ei tea, igaüks näeb ainult seal oma silmakõrguselt, mis allpool, see ükskõik, see see ei huvita enam mitte kui kedagi. Sellepärast, et see, see inimene, ta maksab oma pensionist ära, kõik ta saab ainult 150 krooni oma 500 kroonisele palgalehed ja kujutage ette, see oli 500 kroonine koht. Aga et selle ülemuse noorele sugulasele oli kohta tarvis, noh siis no näete ja öeldi sellel inimesel ta on väga-väga tore oli. Kõik vaat see on, see on mõtlemisainet, sellepärast et meil ju pooled pensione olid ju, peavad ju vähemalt töötama. Ma tean, ma tean, abielupaari naine töötab nii, kuidas ta jõuab, laine on ka 65 aastane, mees on väga haige kodus, nad ei suudaks sellest kahe inimese elatusraha oma üüri maksta ja elada inimese moodi, et vähemalt ostaks endale ka pühapäeva hommikul seal läheks, ostaks Rosinaga saia nendel pagariäri kõrval kohe. Nad ei suudaks seda naine tööd ja naine töötab sellepärast, et maksta 360 krooni läheb nendel kõik nüüd kõige-kõige selle telefoniga hakkame isegi rohkem hakkab minema. No ei jäägi lihtsalt mõlemad saavad selle mees saab pensioni kusagil või elatusrahaks. Kusagil 400 ringis, naisel on 370 või midagi niiviisi. Kuulge öelge, ma ei tea, kas need seadusetegijad, aga teie palgad on tuhanded. Loomulikult, mis see 360 seal või 400 seal, see on ju köömes, kui ma saan neli-viis 1000 krooni kuus palka, aga pange palun pensionäridele ka, nii nagu mujal maailmas saadakse. Vaat see on eetika, see on, see on, vaat kõigepealt austame siis neid hallipäid ja kummardame kulupäid. Aga ei leita ühte penni raha, et panna natukenegi pensionärile raha juurde, vaata, mitte penni ei leita. Kui siis tõstetakse 10 krooni, siis on kisa taevani. Karjuvad halleluuja, mõtelge, kui tore, mida me kõik teinud oleme. Printsiibis saan minagi sellest aru, no ma loodan, mitte palju halvemini kui teised, aga ma ütlen, et see problemaatika, kui palju on raha, kui palju on võimalik, millisele kategooriale lisada pensioni, mitte miinimumpalgaga, kuidas on ja nii edasi need küsimused ütelda on? No kõike, sotsiaalministeeriumi kompetentsi kuuluvad asjad ja ega riigikogu neid ettepanekuid ka ju ei tee, kusjuures siin on oma tööjaotus ja see problemaatika on antud hetkel aru saada, saadav, aga mitte lahendatav. No ja ma saan teist aru, ei saa lõpuks oksa, kus istud, andke andeks, aga ma jään oma arvamuse juurde. Aga muidugi ma olen täitsa kindel selles, et kui ikkagi väga hoolega vaadata, siis pooled need rahad, mis pillutakse kahe käega tuulde ja väga kergelt väga kergelt poole rahad võiksite vähemalt panna noh, nende nende nii-öelda nende riski riskigruppide peale ära kulutada. No eelarve arutamisel praegu ju ikkagi üsna hoolikalt jälgiti seda, et kõik need kulutused, mis võiksid vähegi ära jääda, püüti ju tegelikult ka ära jätta ja mitte. Ma Vaida ikka ainult selleks, et erilistes raskustes olevate inimeste olukorda leevendada, nii palju nagu on suudetud, nii on seda tõesti ka otsitud, ega seda ei saa kuidagi öelda, et seda keegi ei peaks tähtsaks, keegi näeks, keegi arvestaks, keegi ei võtaks tõsiselt, see muidugi ei ole õige, aga lihtsalt need probleemid on liiga rasked. Ei suudeta leida sobivaid lahendusi. Küll ikka leitakse mikspärast siis nende kõrgepalgalistel, kellel oli tulumaks 33 protsenti mikspärast nendel vahendati 26 peale ja minu minu minu tulumaksu maksta tõstetakse, eks ole, 26 protsendine. Me maksame ju see, see see pensione, kes töötab, maksab selle 26 protsenti pluss veel oma pensionist, kõik 250 vähemalt maksab veel kord ära. Huvitav, kuhu see läheb? Otsuste teate, minul ei ole siit praegu mikrofoni ees midagi muud öelda, kui et et seekord jäi minul küll ka see nupp vajutamata, eks ole. Aga, aga rohkemat pole minulgi siin midagi lisada, otsus oli ju siiski tehtud enamuse poolt ja ju nad leidsid ikkagi, et see lahendus on praegusel hetkel targem kui mingi muu lahendus. Plussid ja miinused. Kõik kokkuvõttes. Ei, no ma ja külma pean, muidugi. Ega ma teid ei süüdistagi tegelikult. Aga, aga igatahes ma pean ütlema seda, et meie Eestimaavanem generatsioon meie vanem generatsioon leiab seda, et oli varem, mis oli ka nii hull nagu praegu on, enam hullemaks minna ei saagi vist. Sellepärast et minul, minul on sõbrad, kelle, kelle pension on 370 krooni, 200 maksab ära, ta on raskelt suhkruhaige. Ja ta lihtsalt ta sööb seda, mida ta süüa ei saa. Ta ei tohikski süüa seda. No no no lihtsalt, no aitas mul juba üks päev, et mul ei jää, lihtsalt on täitsa üksik inimene. Et mul ei jää lihtsalt muud üle, kui nöör kaela panna. No öelge nüüd, öelge, mis see inimene on meeleheitele viidud, mina olen püüdnud teda nii palju abistada, kui ma saan, aga ma ka ei saa, mul on ka perekond järgi ja ma olen ka pensionär. Küllap on ka sotsiaalhoolduse ja sotsiaal. Igaüks ei lähe küsima, igaüks ei lähe niiviisi paluma, ta pole elu sees midagi palumas. Nojah, jaa. Suureks helistama meeldivalt aga noh, ega, ega ju muidu ei räägitaks, kui ainult sel puhul, kui on tõesti mure, palju tänu teile midagi vastu, palun. Ja järgmine kõnevooglaiule palun. Halloo tulen nüüd. Tere õhtust, tere õhtust. Minu küsimus läheks jälle riigikogu töömaile, natukene huvitav. Milline oli see, et hakati arutama, kas võtta pensionärid nööridega väikse pensioni pealt tulumaksu või mitte ja samal ajal pärast, siis langetati ikkagi otsus mitte võtta ja tulumaksumääraks sai 26 protsenti samal ajal kui kõrgepalgalistel oli varemalt see tulumaks 33 protsenti. Mõtlesime ka muude asjade hulgas seda küsimust ning ajakirjandus ajakirjanduses on ja ka see argumentatsioon, mille varal niimoodi peeti vajalikuks teha. Koalitsiooni kindel seisukoht oli, et see on õige lahendus ning hääletati ka vastavalt selle eelnõu arutamisel. Aga, ja rohkem ma ei oska mitte midagi öelda, sest siin on argumendid, on nii poolt kui vastu. Taga argumenteeritult faktiliselt arvuliselt ka kusagil avaldatud neid andmeid. On küll jah, seda on põhjalikult üsna uuritud ning leiti, et sellisel viisil on käituda otstarbekam, sest et need erinevused protsendi määras tõid kaasa nii palju arusaamatusi, et kokkuvõttes läks sassi rohkem kui midagi kasu oli. No oleks võinud jätta vahetata ära, ennem oli 16 24 ja 33 oleks võinud olla ka kaheastmeline. Ka seda kaaluti. Aga otsus on praegu niimoodi tehtud ja kas see on nüüd kõige parem? Selles ütelda kahtlen minagi. Aga hetkel seda muidugi ei muudeta. Küllap tuleks võtta see uuesti päevakorda ja nüüd, kui on elu näidanud, mis, mis see endaga kaasa toob, missugused miinused siit tulevad? Peaksime, tuleme selle küsimuse juurde võimalikult kiiresti uuesti tagasi. Asi on muidugi selles, et eks ta selles suhtes ole rahvale natukene valus kuulata, kui me ütleme, et paljud seadused tekitavad rohkem soodustusi jälle samale seaduste vastuvõtjatele. Nojah, ma saan aru, aga seaduse vastuvõtjad seal tõesti need 101 inimeste moodustavad täppe selles kogu selles kompleksis, nii et nemad nüüd ei ole küll need need tulu ootajaid ja oma huvidest lähtudes muidugimõista seal ma ei usu, et üldse keegi Ei, ma seda nüüd otse ei mõelnudki, ma just mõtlesin siiski, et ikkagi need kõige rikkamad klassid, need saavad siiski suure suured lossi endale. Nojah, keskklass, tasapisi ta kujuneb ja muidugi on kõige raskem neil, kes on, on kas enam ei suuda või veel ei suuda iseenda eest küllalt seista, kes on kelle aktiivne tööperiood on võib-olla otsa saanud või tervis on kannatanud või? Mingil muul põhjusel ei saa küllalt teenida. Ja nendel on olukord keerukam kui kellelgi teisel seal mul arusaadav ja ma arvan, kõik saavad sellest ühtemoodi aru. Ja. Kerge pole tõtt-öelda kellelgi juua. Aga. Väljaminekute tulude struktuur on oluliselt erinev. See vahed ühiskonnakihtide vahel muidugi aina kasvavad ja see, mis, kuhu see välja viib ja kus need probleemid siit Eesti ühiskonda peatselt juurde kasvavad. Südameks, poja, mitte tagantjärgi tark olles kahetseda, vaid seda peaks muidugi paremini tegema sellega ma olen teiega täitsa nõus. Nii et asi on arusaadav ja suur, aitäh, et helistasite ja mul ei ole muud öelda, kui nuputage rohkem kuidasmoodi siiski mingit tööd saada, nii et oleks võimalik tulu saada. Kas kellelgi on koos või üksi ja üldse niimoodi, sest nurisemine ja lootusetult niimoodi vaatamine paraku jäid. Ei no selge, mina olen noor inimene, aga mind just see häiris, et tahetakse pensionäridelt hakata pensioni pealt väikse pensioni pealt tulumaksule. Ja muidugi asi on selge. Aitäh teile helistamast, palun. Ja järgmine telefonikõne natuke teisest vallast. Halloo, ma kuulen teid. Kus mille sisu oli niisugune et tänapäeva teadus toetab piibli seisukoht, see tähendab meie usku jumalasse rohkem kui. No mina, ta ütleme niimoodi, et kala hakkab mädanema peast, ma ei tea, kumb praegu kõrgem on. Minu meelest peaks riigi kogunema tõrget. Jah no jahvatega siin muidugi keegi ei saa. Niisuguste. Seda momenti sellepärast, et et ta ei saa olla kuidagi nii vaimselt tasakaalutu sai hiljuti uue korteri omale. Ja korteri kättesaamisel tuli temale signaal, et seal see on nagu mingisugused pahad vaimud. Ja. Mis Moskvas juba varem oli ammu enne ära otsustatud ja ka see teostusmehhanism oli ju üsna täpselt ette kirjutatud ja tuli jälle plaani täitmise numbreid edasi anda iga kuu ja iga kvartal ja nõnda edasi, nõnda edasi, eks ise mäletan väga hästi, kuidas see oli. Ja seetõttu muidugi ei saa keegi öelda, et meie ettevalmistus Eestis nii valitsuseks, valitsusest tegutsemiseks kui ka Riigikogus tegutsemiseks oleks professionaalne ja küllaldane ning nõnda edasi, nõnda edasi. See muidugi märkus on õige. Aga ega meil ka kuskilt mujalt Nazca laadast või, või Rootsist või Iirimaalt või ma ei tea, kuskohalt pole võtta juhid ja valimistel inimesed püüdsid ikkagi eelistada neid, kes tundusid olevat kõige arukamad. Ma ei usu mitte, et et helistati valimistel kõige tublimaid, kõige. Väiksema kvalifikatsiooni ja kõige nürima mõistusega inimesi, ehkki valimisseadus võimaldas nimekirjade kaudu Riigikogus sattuda ka mõnel isikul kellel väga palju hääli ei olnud ja mõned, kes sinna oleks oma häälte poolest võinud pääseda. Paraku valimisseaduse tõttu tuli kõrvale jääda. Aga see, ma arvan, ei ole nii, nii suure üldistuse tegemiseks küllaldane alus. Missugune delikaatne teemani? Noh, ega delikaatne teema, mina võin öelda seda, et minul ei ole ka nii palju mõistust, et teise inimese mõistuse üle otsustada siis ja. Ja vot see ongi nüüd, võtame, toome vanadest või toome minu pärast siis kas või Inglismaalt, Eestis on väga palju. Ma ei ütle nende kohta midagi halba, nad olid toredad inimesed, nad suutsid võidelda, kes rohkem, kes vähem, et meie vabariik kunagi ja nende koduma saks vabaks. Aga need inimesed on ju täielikult teises keskkonnas teise murraliga. Nadi absoluutselt, meil ei ole mingisugust ettekujutust, milliste edasikasvatajatega sigadustele siin on hakkama saadud. Ja see oleks, see on minu meelest väga vale tuua niisuguseid inimesi siis need, kes tõesti vot no kuidagi kuidagi vot see on niivõrd raske on niivõrd raske ennast kohandada praeguste oludega. Et me peame siiski ise sellest asjast üle saama. Ma arvan, et nii palju peaks inimesel olema enesekriitikat nii palju eetilisust, et ta saab aru, et kui ta midagi valesti teinud, siis ta astub tagasi on meile olnud ja kui riigikogu liikmed, kes on üks, oli seal Saaremaal lärmamine. No ma ei tea, oleks mina niimoodi kuskil kõrtsis lärmanud, tagunud vastu rindu, kes ma olen? Ma ei tea. Vanasti oli, ma olen kuulnud, oli ohvitseri auohvitserile midagi leidnud, ta võttis kätte, lasi ennast maha. Ja teenelise mudatald loopimine. Siin tehakse igasuguseid tempusid, no kus on nende inimeste eetika, nende inimeste eetika? Ma ei tea, ma ei tea, kus kohas ja öeldakse, et kes teeb. Mina olen üle 30 aasta olen vee all, on veealust tööd teinud nukra elukutselt. Kui ma oleks ükskord eksinud, siis ma vestleks teiega. Tegelikult öeldakse niimoodi mineerija Tuukad, eks ju kaks korda elus, et selle ameti peale hakkab ja teiselt poolt siis, et vigade parandust meediale. No kui mina tundsin, et mul enam tervise niisugune asi ei luba. Ma ei läinud, ma enam ei läinud uut sadamat ehitama, ma tundsin, et Muuga sadamat ehitama, ma tundsin, et ma ei suuda enam noortega võrdväärne olla. Elus on eetiline tegu normaalne. Aga see on lihtsalt, ma tundsin seda, et ma ei saa enam teiste nahal liugu lasta. Aga kus on siis praegu meie inimeste eetika, kes on haritud inimesed? Kui ta tunneb, et on midagi valesti teinud, ta peaks tagasi astuma. Kuidas me selleni saaksime kõige kõrgemale tasemele viia? Võib-olla mõni kuulab praegu teie arutlust ja teeb endale olulise täienduse. Ja ma väga tahaksin seda väga tahaksid. Ja veel ma olen mõelnud seda, meil on ju siiski väga tarku inimesi. On tõesti väga tarku inimesi. Eestis on tarkust küll ja küll. On on väga tarku, siin on tohutult asju, siin on tohutu ajupotentsiaal. Aga ma kardan, et need inimesed on tõesti niivõrd targad, et nad ei hakka ennast upitama. Sellist seltskonda. Nojah, aga vaata. Mis, mis puutub, sellesse, et Riigikogus vaieldakse ja et see on üks häbi häbiväärne nähtus, siis see on muidugi küll nii, et riigikogu ongi see koht, kus tuleb kindlasti vaielda, kus on erinevad arusaamad ja aga seda, et meie vaidluskultuur vahetevahel soovida jätab ja et see, see riigijuhtimise kultuurikiht on üsna õhuke. See on muidugi õige ja ega see oli ka väga tavaline, ei ole aeg-ajalt nii, kuus korra esineb seal sellist piirist pikalt üleastumist. Aga seegi ju tegelikult naerdakse seal välja ja häbistatakse väheke. Aga noh. Ei ole kõik nii kiired aipamisega, natuke kõvema peaga, ehkki üldiselt küllalt arukas. Ja küllap see joga jõuab kohale, mina sellest üldse suurt numbrit ei teeks, et riigikogu liikmed seal üksteisel mõnikord pahasti ütlevad. Küll aga on, rohkem on probleemiks see, et kui keegi on sattunud kõrgema koha peale siis tundub talle, et õppida pole enam midagi, nüüd oleks veel vaja ainult teise õpetada. Ja tõtt-öelda ei oska ei seda ega teist. Ja seetõttu muidugi esineb rohkem arusaamatusi, aga no kujutage ise ette, kui te satute niisugusse valdkonda, kus te pole iialgi varem olnud. Aga laadimiseks pole enam aeg ette nähtud, nüüd ainult tulistama ja, ja kaua ta ikka jõuatega teega ei suudaksite, väsikesite ka. Ja siis tekib muidugi teatud närvilisus ja tekib mingi ohutunne, võib-olla isegi suurem kui lausa vaja. Ja aeg-ajalt võib-olla selle asemel, et otsustada, oleks tarvis hoopis natuke puhata. Pinge on väga kõrge. Pinge on väga kõrge, kui ma tunnen, et mul pinge läheb väga kõrgeks, et ma enam ei suuda. Vaat see on inimese sisemine mina, tema sisemine eetiline moraal peaks olema selline. Niimoodi sõbrad, härrased. Ma tunnen, et ma olen tühi. Astume tagasi. Midagi ei ole teha kunagi ükskõik mis ka meid, ükskõik, mis meid ees ei ootaks, ükskord ikkagi peame tagasi astuda. Aga siis tuleb seda teha Eestis, et väga arukalt ja õigeaegselt. Ma loodan, et üsna varsti ei tunne ennast selgeltnägijana. Siin on selgelt siine. Teie lootust mööda võib-olla peatselt ka teatud sündmused aset leiavad, aga elame-näeme. Aga teie teiepoolne soovitus muidugi oli väga selge ja loodan, et ka arusaadav kõigile neile, kellele te oma soovituse olite mõelnud ja välja ütlesite, palju tänu teile selle eest ja jõudu teile ja. Teile ka teile ka jõudlust ja jõudu ja jõudu ja veelkord jõudu. Palju eetilist, selget mõistust. Kõige paremad, parimad teilegi.