Ja jätkame siis eetilisuse teemal ja jällegi on üks härrasmees telefonil. Härra vooglaid vastab, palun. Tere õhtust, tere voolaks. Tere õhtust. Kuulen teid. Mul on teile kolm küsimust, aga enne ma tahaks öelda seda teema muidugi vajalik ja huvitav ja aga seejuures midagi pole parata, kui teie, härra vooglaid siin selle asja kallale asusite ise tõmbasite muidugi omale ja parlamendile need löögid peale seda kuuleb, seal tekib paratamatult mõte ikkagi selles teate, kus koha pealt see kala haisema. Kergemeelne tegu, see muidugi oli, et ma siia tulin, aga ausalt öelda, ega mina seda küll välja ei mõelnud, see oli rohkem raadiopoolne mitte rohkem, vaid täiesti poolne initsiatiiv. Sellest seisukohast tuleb ju ka asja vaadata, aga nüüd küsimus on mul niisugune. Kolm küsimust. Esimene missuguse riigi parlamendiga end meie riigi, kui ma ei võta mitte teid isiklikult, aga riigikogu tervikuna, aga samuti ka valitsus loe, kas niisuguse riigi noh, niisuguse Singapuri taolise, kus teki kus häda on selles, et tekivad üksikrikkad. Ja kas niisuguse riigi või laieneva vaesuse, riigi parlament ja valitsus, missuguse riigi parlament ja valitsus meil on ja teie eetiline kommentaar? Teie kommentaar eetika seisukohast? Nii, ja mis see teine küsimus teil oli? Teine küsimus on see Et no ma ütlesin, nimesid ei hakka nimetama, muidu asi läheks juba liiale. Selle praeguse poliitilise suuna esindajad on, no ütleme lihtsalt öeldes sel aastal mitu korda esinenud ajakirjanduses selle paremradikaalse suuna toetajaks õigustamiseks. Viimati nüüd on asi juba niimoodi läinud, et selle suuna esindaja ütles selgelt välja, et halb ei ole mitte see, et valitsus on ühe mingisuguse majandusgrupeeringu mõju all. Aga et halb on see, et, et lihtsalt ühe, ega need peaks olema mitu, see tähendab, see majandusgrupeeringud baas peaks valitsuse taga nagu laiem olema. Ja sellega tuleb vaadata, missugune sotsiaalne kiht tuleb siis hoopis välja lülitada riigivalitsemise tegevusest. Kus vaadake, siin see eetika on, see tähendab. Ma mõtlen siin just palgatöötajad, need, kes loovad materjale reaalselt vaimseid väärtusi see tähendab, need nagu ei olegi valitsuse nii-öelda baas. Ja kolmas ei ole mitte küsimus isegi, aga lihtsalt repliik. Seoses riigikogu ja valitsuse tegevusega seoses sõitmist nimetate juba seda hallollust hallollust, see tähendab, kas te siis üldse läbi ei mängi võimalikku arengut Saariumeid mõttes vastu või teist seadust, mismoodi siis need asjad hakkavad minema? Ma ei mõtle mitte üksi vajadus mitte ainult seal mõnda seal pensioni, riigieelarvet aga, aga ka tegevus suundusid. Vot niimoodi. Ja kõik kolm küsimust on väga tõsised ja keerukad. Vabandust. Muidugi küsimus sellest, missuguse riigi bar lamendina riigikogu end tunneb. Vaevalt seda keegi niimoodi mõelnud, kunagi loodetakse, et me saame majandusraskustest jagu, et Eesti vabariik hakkab tasapisi toibuma. Sellest ülemine. Mis on paraku kaasnenud ju kõikides ega see ei ole mingiks erandiks, Eesti ei ole mingiks erandiks ta anda kõik need maad, kes pääsesid sellest nõndanimetatud sotsialismi-ist kukkusid ühtemoodi. Kes kiiremini, kes aeglasemalt, kus radikaalsemalt, kus kuidagi leebemalt ja kogu vahe, kus läheb pikemalt ja kus kiiremini see kõik. Aga muud vahet ju ei ole. Ja kui Ma ei ole muidugi mitte mingisugune leevendus, mitte mingisugune õigustus, aga lihtsalt, kui võrrelda praegu kuidasmoodi on Eestis olnud meie saatusekaaslastega, siis statistika näitab. Noh, aga see on teatavasti niisugune üldistus nagu mõnikord ka keskmine temperatuur haiglas, eks ole, kaasa. Teatetaguse poole kana, eks ole, keskmisel pool kana. Ja, ja, ja eks ole nagu haigla keskmine temperatuur kaasa arvatud, surnud, eks ole, see keskmine noh, on väga petlik näitaja, aga keskmine on meil suhteliselt noh, parem natuke kui teistel, eks ole, ja see mingisuguse rõõmustamiseks põhjust ei anna. Aga ühtlasi ka enesepiitsutamiseks nagu pole põhjust, sest sest need tegurid on väljaspool meid ja ei allu kiirele reguleerimisele, see on see ratas veereb aeglaselt, aga kindlalt, kui ta nüüd on, meil on õnnestunud üldse õiges suunas panna liikuma, siis ehk veereb nüüd aasta pärast ehk ka juba rahuldav omase olukorda. Rohkem. Muidugi ideaaliks oleks tugevam keskklass, kui nüüd tõsiselt vastata veel. Aga mitte niimoodi, et üksikud rikkad ja lai vaevaestekiht, kes ei praegu ega kunagi tulevikus ei suuda midagi. Nemad kui klõbistada hambaid ja oodata surma, sellist taotlust muidugi riigikogul ei ole ja ja jälle ka nüüd võib-olla natuke liialdasin lausa nende kujunditega. Aga. On riigikogu on püüdnud võimaluste piires olla õiglane. Aga kuivõrd see on õnnestunud, eks ajalugu. Aitäh härra vooglaid tulid, tulid vahele, võimaluste piirides olla õiglane, töötasite praegu ei ole. Kas te seda peate õiglasteks, et noh, siin on täna juttu pensionäridest olnud ja sellist pensionäridelt aeti. Suu kinni panna sellega, et neid süüdistati esimese detsembri 1984 asja kordamises. Kas see nüüd on õiglus ja õiglane? No niisugused teravad märkused muidugi võtavad südame täis. Nad ei võta südame täis, aga no see on teine asi, seal on emotsioonide küsimus, aga see on siiski riigikogu liikmete seisukoht. Ei riikmete mitmuses siin rääkida ei sobi, sest kui üks või teine inimene seal plärts, saab midagi välja, ega siis peab temalt konkreetselt küsima. Ja selle eest, mis keegi, milliseid rumalusi keegi teeb, ei saa teised riigikogu liikmed vastutada. Ometi. Aga riigikogu võtab vastu oma nimeseadus ja see kuidasmoodi pensionäride seal üksiku seal eksi või EY liigne. Riigikogu ees kurtma tulnud ja ja oma mõtet avaldama tulnud pensionärile. Rumalasti ütles seda tõtt-öelda, mina isegi ei tea, ma ei tea selle nime. Mina majutu praegu, nojah, seal on küll lihtne. Mina kahjuks ei tea, ma peaksin seda hakkama selgitama, aga mina ei vastuta tema eest ja ma usun, et ka enamik teisi riigikogu liikmeid ei ole nõus vastutama siin mõne teise riigikogu liikme. Noh, väljenduste eest ta peab ise vastutama, aga, ja temalt peaks siis ka küsima, kui ta niimoodi käitus. Ja ma arvan, et kõlbeline oleks kindlasti küsida, vaata vanad hiinlased jätsid meile ühe targa mõtte, eks ole. Mõte on niisugune, et normaalselt saab elada üks ühiskond ja perekond ja kogukond ja kõik juhul kui see, kes on süüdi, saab ka karistatud. Ja kindlasti ja igal juhul aga see, kes süüdi ei ole, ei saa karistatud mingil juhul. Ma arvan, et see on väga eetiline printsiip ja me peaksime püüdma seda, seda ikka väga vana tarkust ka hinnata ja arvestada. Aga nüüd, mis puutub sellesse kolmandasse küsimusse Hallollusesse siis ja konkreetse, see siin oli niisugune konkreetne küsimus ka lausa, et kas me siis läbi ei mängi seaduseelnõusid, kas me ei vaata, mis võib juhtuda ühe või teise seadusega, siis kui seda hakatakse ellu viima erinevates oludes maalia linnas, erinevates eluvaldkondades ja nii edasi. Siis muidugi olukord on nii, et prognoosid ei ole rahuldavat tõepoolest. Ja alles siis, kui seadus on või eelnõu on vastu võetud, seaduseks saanud ja kehtima hakkab, selgub nii mõnigi kord, et ei õnnestunud ette näha kõiki nüansse. Selgub, et oodatud tulemustega koos kaasnes ka midagi niisugust, mis on kahetsusväärne ja mida oleks oleks pidanud nägema juhul, kui oleks kogemus olnud rikkalikum. Ja nii need kogemused tekivad. Näiteid selle kohta, kus seadus on tulnud üsna varsti parandamisele. Ta on paraku üksjagu. Aga loodan, et niimoodi õpitakse teiste õppimise teed ei ole. Ja mingid vitsad tuleb meil ära kannatada. Ja aga kuidas ta ennast ise tunnete niimoodi, et, et sellest suveräänsusest hakkab ka ikka üsna ikka vähemaks ja vähemaks jääma. Ega siis meie mitmed seadused juba öeldakse juba välismaalt, missugused, kuulge, poisid, ärge nii tehke. Ja niimoodi, eks ole, küllalt palju seadusi on saadetud ka ekspertiisikolle sealgi, siis kui asi juba on ka ka ette on saadetud ikka ööd, eks ole vaadet ja on ikka mõnikord saadetud, kui omal paistab kohe selge, et ei ole asjatundjaid Eestis üldse olemas. Aga muuseas on see ka väga kallis. Ja, ja ühest küljest me peame väga kokku hoidma nii palju kui vähegi annab. Teisest küljest muidugi oleks tarvis teha tarku seadusi ja leia sa siin üles, kus paras koht on. Et iga ekspertiis, see on ju ka maksumaksjate raha ja 1000 pensionäri saaks sellega seoses. Midagi rohkem aga noh, põhjusi on terve hulk ja ma arvan, et peamine põhjus on see, et Eestis ei ole üldse praegu mingisugust rahuldavalt korraldatud ettevalmistust. Seadus loomiks Pole uurimiskeskust pole inimese instituuti pole ka sotsioloogilisi uuringuid ja ma ütlen, et ka näiteks need uuringud, mida me praegusel aeg-ajalt näeme, on sedavõrd kehval tasemel, et 17 aastat tagasi, millal minul oli tegemist sedalaadi uuringutega, Tartu Ülikoolis oleks üliõpilane saanud enamasti kahe niisuguse asja eest aga praeguseks on see normiks kujunenud ja tellijad on rahul. Muutku lastakse üsna primitiivselt edasi. See asi on oluliselt alla käinud. Nojah, see on nüüd natuke teemast kõrvale aga ma ei tahtnud ehiti teemast kõrvale viia ja öelge nüüd, kus see eetika on? Võtame siin palkadest, oli juttu ka eelmisel kõnelejad rääkisid. Meil on kehtestatud tööseadusandlusega vallandustoetused, hüvitused ja nõnda edasi. Sellest asjast minnakse väga lihtsalt. Mööda hoitakse inimene minimaalpalga, nii kaua kui ta lihtsalt annab välja, ei pea vastu ei pea välja, ei kannata. Ja annab ise avalduse sisse, palun vabastada. Ja, ja siis pole siin neid mitmekuiseid. Vallandustoetused maksta ka midagi, näete niikaua? Nii kaugemale. Aga küllap teiegi teate seda väga vana tarkus, ta rooma tarkust, et iga rahvas väärib oma juhte ja mitte ainult riigi tasandil, vaid ka igas organisatsioonis, igas asutuses. Kui selle asutuse personal leiab, et niisugune juhtkond on kõige parem, kõige sobivam ja ei võta midagi ette siis selle tarkuse varal tuleb öelda, et ju ta siis on seda väärt, et temaga niimoodi käitutakse. Aga kui, kui olla nõudlik ja resoluutne käituda eetilistel alustel ja järjekindlalt, no siis ma arvan, niisuguseid väärituid, käitumisakte või juhtumeid oleks ka vähem või võib-olla jääksid hoopis ära. Jah, eks ole, teoreetilise suhtes on praegu meie tingimustes teoreetiline variant. Kuna te teate väga hästi, kuidas meil rahvas on, ära hirmutatud on ära hirmutatud ja seda ei saa võrrelda mõne Lääne-Euroopa riigiga, näiteks Taanis ei häbene, ütleme mitte keegi ei panda gabaraks, käiakse puht töötingimuste ja palgatingimustega loosungitega, käiakse väljakutel ja tänavatel, saksa terasetööstuse piirkondades. Seal on ju suudetud hoida mingisugune sotsiaalne miinimum, sealhulgas ka tööjõu hõivatus tänu ainult sellele, et keegi pole seal midagi kinkinud. Ametiühingud, riigi ja vasakpoolsed parteid on seda suutnud siiski kuidagi välja suruda, aga veel seda kardetakse seepärast, et et vaadake, jumal hoidku, jälle punased väljas. Ei no kuulge nüüd küll natuke liialdasite ka, sest ega ikkagi mingit hirmu mingit politseiriiki nüüd Eestiski küll veel ei ole ja ma loodan, et ei teki ka. Ja noh, ei karta nüüd oma arvamuse avaldamist. Eesti vabariigis küll ei ole mõtet, siin praegu paistab natuke liialdasin oma oma õiguste eest, tuleb seista, lihtsalt tuleb seista oma õiguste eest ja, ja ongi kõik ja muud mina mitte midagi selles punktis soovitada ei oska, ma arvan, et see on eluprintsiip ja see on täiesti eetiline, täiesti normaalne, et inimesed oma õigusi formuleerivad, neid kaitsevad, hoiavad ja mitte ainult oma õigusi, vaika kaaslaste õigusi ja see on lihtsalt elu nõue. Te saite minust natuke valesti ja no võib-olla ei väljendanud. Ma püüan ka selles punktis lausa nüüd mitte nii väga riigikogu liikme rollis siin esineda kui lihtsalt kaaskodanik, kes noh, ei saagi muud öelda, kui et teiste peale lootmisel ei ole nii suurt mõtet kui iseenda peale ja ikkagi peab ikka võitlev elu on tegelikult võitlus. Ma tahtsin seda öelda. Ma ei tea, võib-olla ma ei väljendanud ennast päris täpselt, võib-olla te saite minust valesti aru, ma ei mõelnud mitte mingisugust administratiivset survet, aga siit tekivad lihtsalt niisugused moraalsed kompleks, et niisuguste puhul. Teine asi on see, et võib-olla, et rahvas pole lihtsalt kohanenud. Aga mis te arvate, kas eestlane tuleneb sellest, et eest äramineja või eesminejaks, kumb see võiks olla kus kohas, kus see mõte on nüüd? Ah, te mõtlete selle seisuga? Vaadake, ei ole äramineja see-eest ära minemise aeg tuleb ka üle elada ja, ja sellest teest ära tuleb vana tarkus nalja välja leida, see Kivaselt välja leida ja tõesti minna siis üle juba eestvedajaks ike eesminejaks eesminejaks? Jah, sellepärast et ilma selleta me neid probleeme ei lahenda, arvan ka nii. Ka viimane oli jah seoses sellega, et et me ei ole veel päriselt kohanenud ega selgitanud oma positsioone oma võimalusi. On vist niimoodi. Täpselt selles punktis me oleme absoluutselt ühel seisukohal. Ma tänan teid helistamast ja jõudu teile teile ja võitluseks. Ongi jõudu ja jaksu ja järjekindlust vaja. Võidelda tuleb, aga nüüd tuli samal Larimate. Tere, jõudu. Tere talv oli seal väga põnev jutt seal ees minemisest ja eest ära minemisest. Mina oleks tahtnud küsida ühte niisugust asja ka. Näiteks bussidel ja trammidel on need esimesed uksed või ees uksed. Kui sealt noor rahvas peale trügib. Vanad mutid ja taadid ja lastega emad kõrvale lükatud, kuid see on ka eetikaga. Käitumishälbeid on paraku rohkesti ja Nojah, aga eks neid peaks emad ja vanaemad ja isad ja vanaisad siis välja juurima ja siis saaks ju ilusad kenad lookesed uueks riigikoguks ja Parlamendis või mis tahes ja ministrit peksja, kes oskaksid siiski väga kenasti käituda. Arvate. Päris kindel on see, et niisugused elementaarsed käitumisreeglid, omandav inimene ikka lapse eas No seda ma räägingi, et selle peaks ju kodust kaasa jooma kindlasti ja need kõik siin nõuavad kangesti, ma olen kuulnud siin kõik kõrget moraali siit ja sealt, aga kus moraal siis tuleb, kui seda kodus kaasa ei anta? Nii see on, aga küllap kogu rahvas peab selles punktis olema tähelepanelik ja nõudlik. Ja ega seda ei saa ka jätta näiteks kooli hooleks või kuskile kellelegi teise oleks seal ikka iga perekonna sisemine asi hoolitseda. Seda mõtlesin mina ka ja ma mõtlen seda ka, et kõik räägivad ikka, et 50 aastat meil on olnud ei tea, mis asja siin selle 50 aasta jooksul ei ole meile keegi keelanud lastele korralikult, mis õpetada, ega käitumistega käimist õpetada. Aga küllap te olete päri, et enamik oskab kah endid siia ei jõua ja istuda ja astuda oskab tere öelda ja. Ja juhtub ka. Isegi juhtub seda, noormees tuleb vastu, ütleb tere ja võtab käed püksitaskust välja, seda mida ta ei saa ka mõne vanahärra kohta küll öelda. Ja selline elementaarne kõlbeline käitumine on, ma arvan, siiski põhiliselt rahuldav. Ega nüüd see ka ei ole õige, et Eestis keegi enam ei saaks aru, mida tähendab viisakus, mida tähendab sõbralikkus, mida tähendab tähelepanelikkus ja üldiselt. Ja sellest, võib-olla me peaksime hakkama peale, et oma riiki ja kodanikke kasvatada. Mina olen ka samal arvamusel, nii et soovin teilegi selles punktis endist tähelepanelikkust ja nõudlikkust ja ma arvan, et teie tähelepanu juhtimine sellele tänases saates oli ka küllap neile, kes kuulasid ja praegu kuulavad edasi. Mõtlemapanev ja ja selles mõttes kasulike vajalik teadudele aitäh teilegi. Ja oligi ainult natukene muusikat siin puhvriks vahel juba uus telefonikõne, palun. Halloo, ma kuulen teid. Hallo. Ja ma kuulan teid. Ja kuule, mina räägin teiega läbi raadio. Suur tänu. Aitäh muidugi, et ei räägi, esteetikat, räägite. Mul oleks sihuke huvitav. Mul on küsimus. Kuidas seal riigikogus on lastega seal kunagi vabas mikrofonis, võimud sõnavõtus oma kolleegidele eetikat, olete südametunnistusele koputanud. Ja samuti ka meie valitsuse liikmetele. Dereki valitsus viimasel ajal tundub küll täitsa eetika kaotanud olema. Meil esinevad raadios, televiisoris, kirjutavad lehtedelt, täna ütlevad samas mesinduses ei, kahe-kolme päeva pärast ja kas see on eetiline? Ja aga niisugustel puhkudel tuleks öelda lausa selgeltkeskus. Mida, millal, kellele valetas? Teemist kuulake ise ka neid esinemisi ja sellepärast võtke kasvõi arvates selle peale, kui oli Isamaa fraktsiooni koosolek, kusagil, kui seal kinnitati, ei olnud, ei olnud. Järgmine päev. Ja. Ma olen püüdnud täna õhtul ja, ja üldse vältida niisuguseid poliitilisi avaldusi mõne erakonna aadressil. Ja arvan, et heid ütlemisi on olnud rohkem kui vaja ning olen püüdnud püsida Ilse üldinimliku arutluse tasandil. On minuga ei, ma sain aru küll, miks ma ei saanud. Et mis te täna vastate, mina tahan teada, kas teil seal ilma, et meie rahvas kuuleksime, kas seal ka kuskil kunagi on ka eetilisest küsimustes tähelepanu juhtinud. On seda on tehtud üsna üsna järjepidevalt. Pigem on, seda on tehtud üsna pidevalt. Nüüd andsite külvist kõige halvema hinnalt Iideebeeerrici kogulaata. Ei, muidugi, ega siin pole ju peita ja varjata ja valetada ega, ega üldse pole niukseid küsimusi, mida peaks peitma ja mida rahvas ei pruugiks teada. See, mis riigikogus toimub, ei ole midagi niisugust, mida tuleks ilustada ja ja kuidagi noh kaunistada. Aga eelmiste ülemnõukogus oli ju ka eetikakomisjon. Praegu eetikakomisjoni Riigikogus ei ole, küll aga on ebaeetilise käitumise juhtumitele antud üsnagi sel ühetähenduslik hinnang. Ja. Noh, ma arvan, karistuseks on tegelikult Noh, niisugune suhtumine, kus ei suhtutagi ja õnneks ei ole seda kuigi palju vaja olnud, aga mõned juhtumid paraku siiski ja on olnud. Ja ma arvan, et need on olnud ka piisavaks õppetunniks Suur tänu teile, palun, loodame ainult, et ka teised ei kuulatud ja üldinimlikke probleeme ka mõtleksid omakasu suhtes. Tänan teid helistamast ja see oli väga tähtis küsimus. Jõudu teilegi. Nii mõned telefonikõned on jäänudki ega rohkemaks kui 18-ks minutiks meil aega ei olegi. Aga siis palun järgmine kre. Halloo, ma kuulen teid. Tere õhtust, tere õhtust. Kõigepealt ma pean ütlema, et praegusel ajal riigikogu liikme esinemine raadios sellisel teemal nõuab suurt kodanikujulgust ja see on väga meeldib. Aga mis ma tahaks otseselt, äkki ta on üks probleemide ring, mis otseselt ka eetikaga seostub. Esimene neist oleks näiteks. Minul isiklikult on selline seisukoht, et meil praegu ei toimu mitte ainult üleminek sellelt niinimetatult käsumajanduselt, kasumit Andrusele või turumajandusele vaid see, kuidas me jälgime neid protsesse ja näeme, mis toimub Ida-Euroopas ja meil Eestis, Lätis, Leedus, see on tegelikult väga analoogiline revolutsiooniga. Tähendab mõtestaks selle oma mõttekäigu niimoodi lahti. 40.-te aastate lõpul murti Eesti põllumajanduse selgrooks sotsialistliku küla revolutsiooni kaudu. Praegu tahetakse sedasama selgroogu murda tuju turumajandusliku revolutsiooni kaudu. Tähendab asja tuum on selles, et liiga vähe on antud aega 50 aastat. Teatud tingimustes kujuneb majandusstruktuuride muutmiseks selline protseduur sest ei ole eriti eetiline. See on jõuvõte. See puudutab väga palju majandusharusid muidugi ja teatud mõttes on ta ka väljapääsmatu. Aga siiski, see, mis praegu meil toimub, on enamikule inimestele üsna toores surve. Või kuidas teie arvate? Nojah, ühest küljest on maa probleemid väga kõvasti tingitud sellest, et omandireform on mitmel põhjusel takerdunud ja ei edene küllalt kiiresti. Teisest küljest jälle vaadates ilmneb, et kui need protsessid kulgeksid veel kiiremini, siis oleks surve veel tugevam. Ja see on natuke sarnane selle Albi keransu looga, kus üks ütleb, et pane kiirust juurde teine ütleb, et võtab kiirust vähemaks ja. Ma arvan, et tehti küllalt targalt, et välistati omandireformi puhul nende tahe ja õiendamine, kes kuskilt kõrvalt vaatavad ja noh, nii väliste ekspertidena võiksid oleksid võinud ka ju seal seletama tulla. Küll aga moodustati reformikomisjonid ja need Mursati muidugi inimestest, kes olid tuntud kui ausad, usaldusväärsed ja asjatundlikud, energilised ning kokkuvõttes ikke enamikes enamikus Eesti paikades on omandireform kulgenud noh, nii üle kivide ja kändude küll, aga siiski siiski ainult mõningates paikades on päris umbe jooksnud. Nojah, eks iga protseduur võtab oma aja ja, ega rajastet joosta. Ta ei õnnestu muidugi kellelgi. Ainult kohati jälgides eriti põllumajanduse probleem, et vaadake, missioon on, kui primitiivselt võtta, on ta küllaltki lihtne. Põllumees ei jõua praeguste hindadega, ei ole võimeline oma kaupa tootma. Ja suures osas sellepärast, et linnamees ei ole võimeline seda ostma. Tekib nõiaring. Ostuvõime on väga madal ja Et ma tahtsingi just edasi minna järgmise probleemiringi juurde, kuidagimoodi minu arvates ei saanud lugeda eetiliseks meie väga kõrget prominentide avaldusi, ma mõtlen siin Eesti panga juhatuse esimeest ja peaministrit, kes on välismaal ja ka meil endal deklareerinud et Eestil läheb, et hirm hakkab. Kui ma seda kuulasin raadiost, siis mul hakkas hirm. Sellepärast et kui element, laarne statistika ütleb, et Eestis on poolteise aastaga krooni eksistentsi aja jooksul miljonil inimesel elatustaset tunduvalt langenud siis ei saa ju Eestil minna hästi või peab see olema hoopis üks teine Eesti kuskil mujal. Aga siin ma ei oska kohe midagi muud öelda, kui, et tuleb oodata, kuni tuleb mõni nendest siia kesksaatesse kellel ei oleks vaja need küsimused ehitada, sest ma ei tahaks neid kommenteerida. Ja ma mõistan seda, ainult et ma siiski rõhutan siin seda asja. Kui seda teevad meie riigi juhtivad töötajad, prominendid siis paraku selline asi kipub levima sealt ka allapoole ja see on just niisugune eetilise kriisi üks sügavamaid põhjuseid. Võib-olla ma ütleks sinna juurde täienduseks veel nii palju, et seesama turumajandus, mida me kujutame endale praegu ette niisuguse tuleviku arengu rajama ja pääseteena see on niivõrd mitmekülgne asi, et me oleme sellest realiseerinud praegu sisuliselt ainult ühe asja ja see on kaubaturg. Täielikult puudub arenev töölisliikumisega tööjõuturg, mis tasakaalustaks, ütleme Tööandjate meeletut survet palkade maha löömisel. Arenemas alles algusjärgus on raha ja väärtpaberite turg. Meil ei ole seda turumajandust veel olemas. Paljud struktuurid on puudu. Kinnisvaraturg pole veel õieti kujunenud. Ja veel ei ole, aga räägitakse meil küll ja väga kõrgel tasandil liiga palju sellest, et me oleme palju saavutanud just nimelt turumajandus. Infoturg hakkab ilmet võtma juba natuke. Tähendab moment on selles, et vastuolud on selles, mida avalikkuse ees meile räägitakse ja, ja mis tegelikult toimub, vastuolud on liiga sügavad, et nimetada neid juhuslik, eks need ei ole eetilised avaldused ja mis mulle teeb erilist muret, muret on nimelt informatsiooni levik. Eesti Raadio kasutuses olnud välissaadete kanalid on praktiliselt suletud. Ja andke andeks, aga minul tekib selline tunne, et nad on suletud selleks et välismaal ei jõuaks objektiivne info meie riigi siseprobleemidest. Terved, et põhjus on poliitiline. Ma ei tea seda, aga selline tegevus, kus välissaade ei ulatu Tallinnast kaugemale annab alust vähemalt seda arvata. Ja siin ei ole ka eetikaga, eriti nagu asjad korras. Jajah, see on küsimus, mille ma jätan meelde ja selgitan, milles asi on. Tähendab, ma võin nii palju öelda vastata sellele. Eesti raadio esimene programm omal ajal töötas lühilainelt ja praegu ultra oli jah, ja lühilainel oli ta soodsatel tingimustel kuuldav üle maailma. Praegu seda lihtsalt ei ole ja väliseestlane ei saa teavet meie igapäevasest elust ja, ja see on väga ohtlik tendents. Ja eetikaga ei ole siin samuti mitte midagi pistmist. Aga mis puutub sellesse enese kiitlisse, siis siin on kõlbeline printsiip eesti kultuuris väga kindlalt ja täpselt fikseeritud. Teate, kuidas selle enesekiitusega on? See teatavasti haiseb. Ja see on õige muidugi. Ja ega siin pole midagi lisada. Ma olen väga rõõmus, et te olete täna saates ja raadiomeestele omalt poolt ütleks edasi, sellise saatis suur aitäh. Esiteks ja teiseks tahaks edaspidi kuulda ka teisi parlamendi ja valitsusliikmeid õhtustes otsesaadetes sest see annab ikkagi otsese kontakti ja võib-olla selgitab meie igapäevaelu muresid palju rohkem kui seda suudab teha kas ajakirjanduse kaudne vahendus või mõned muud infokanalid. Tänan teid selle vägagi sügava ja põhjaliku analüüsi eest ja katse eest neid asju nihutada ta ikkagi omal jõul. Soovin kõigile teile ja raadiokuulajatele häid jõulupühi ja meeldivat teilegi, tänan värinat. Ja ongi aeg niikaugel, et me saame vist võtta eetrisse küll ainult viimase telefonikõne, nii et palun, proua. Leppisime kokku, et kuskil kolme minuti jooksul me saame ka selle küsimuse ammendanud. Halloo, ma kuulen teid. Tere õhtust. Teate, mina tahaks küsida ainult ühte asja kuu kohta on jäänud selle poolne energia ja kütuseeetika kui Vannalt emal, kellel on lapsed, kellel kõigepealt minimaalpalk ja lülitatakse elekter välja, lõpus lubatakse veegia kaasaid kõik kinni keerata, kus siis käime ümber maja vaja. Jaa, jaa, ei, muidugi on see ebaeetiline tegu, kui sunnitakse käituma ebaeetiliselt. Muidugi püütakse mingeid abinõusid rakendada selleks, et üürivõlglased tasuks oma üüri ja kommunaalteenuste eest makstakse ja aga kahjuks on paljudel mitte ainult ununenud maksmata, vaid ka lihtsalt pole raha, millest maksta ja seetõttu on suuri raskusi, ehkki need ametnikud, kelle ülesandeks on maksud kokku koguda et oleks omakorda jällegi võtta raha kõigi nende kulutuste katteks. Õpetajate palgad, arstide palgad, pensionid, abirahad töötutele ja nii edasi edasi, see kõik tuleb kuskilt kokku koguda ja eks see põhjus ongi, miks rakendataks mõnikord ka nii karme abinõusid, mis omakorda kutsuvad esile üsnagi sünge olukorra perekonnas, kus tõesti on näpud ammu põhjas ja nii põhjalikult, et polegi midagi loota. Ja ma arvan, et, et tuleb siis pöörduda vastavalt seadusele kohalikele elamuekspluatatsiooniorganite poole ning saada mingit selgust nende murede kohta, ega siin sotsiaalabi on olemas. Sotsiaalkindlustus on olemas, sotsiaalhool on olemas ja kui ikkagi olukord on nii keeruline, nagu te ütlesite, siis ma usun, et nende inimeste abiga on võimalik siin ka lahendus leida. Kuulge, teate, mina olen käinud sots abi. Sotsabis öeldi nii, et ülevalt Toompeal saadeti kiri alla, et inimestele mitte maksta toetust korteri üürivõla tasumiseks. Terve Narva maantee läbi möllanud. Ja kuhugi kaugemale minna pole nüüd võtta ka lipakas kaeve ja mine Toompeale, anna peksa kellelegi vä? Vähe on saanud need lihtsalt seal ja kuidas, kuidas saab üldse niimoodi sellist palka panna? Minimaalpalga sisse peab olema nii, et inimene saab minimaalsed vajadused, see korteri üür, kõik, ta peab sellest rahast ära makstud saama. Kus eetika on? Vangid elavad nagu tahavad Prantsusmaale vangi minna koolis eestlane läheks oma lapsega. Põhjamaades oli vahepeal tõesti niisugune olukord, et need siuksed, joodikud ja ulkureid vaatasid, et ilm hakkab külmaks minema, talv tuleb kätte, vaatasid kuskil, kus politsei seisis ja võtsid käteleid kaupluse akna katki selle eest sai parajasti neli-viis kuud vanglakaristust, mis oli eriliselt meeldiv võimalus talv mööda saata. Aga iga Põhjamaades ka enam nii rumal ei ole. Mitte keegi. No aga kellel maade nafta sisse löömas? Tavanid ei oska küll head nõu anda. Ma usun, et ei leiagi niisugust. Ja ei Hackett ja pole seadust, mis niisugust asja heaks kiidaks. Aga ma arvan, et kui tõsiselt rääkida, siis te nähtavasti peaksite uuesti võtma ette ja nüüd juba võib-olla siis ka. Öelge, palun, kelle juurde ma läheksin? Sotsiaalministeeriumis sel juhul, kui kohalikud sotsiaalabiametnikud ei ole leidnud sobivat lahendust Jõuluteilegi taimed head õhtut. Lugupeetud kuulajad, meie saateaeg hakkab lõpule jõudma ja telefonikõnesid enam vastu ei võta. Ma tahaksin, saate lõpetuseks öelda. Kurt Volne kuti mõte, et issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta julgust muuta asju, mida ma ära muuta saan ja tarkust nende vahel vahet teha. Ja veel sentakse perii väikesest printsist. Niisugune mõte. Inimesed on unustanud selle tõe, ütles Rebane. Aga ära unustas sina seda, et sa pead alati vastutama selle eest, keda oled taltsutatud. Ja mina selle kahe lõppega lõpetan kohe mõttega lõpetanud. Ja härra Voogiaid, professor, mida ütlete, saate lõpetuseks? Mul on väga hea meel, et nii paljud inimesed meile helistasid kaasa, mõtlesid ja küllap oli palju ka neid, kes tuli helistada jõudnud, aga kaasa mõtlesid küll. Ja võib-olla mõeldakse veel homme ja järgnevatel päevadel selle üle, mida me täna siin arutasime, kui mõni asi selgemaks mõeldakse ja kui Eesti ühiskonnas eetiline alus tugevneb. Kui kõlbeline väärikus meil tugevneb, taastub endises ilus ja jõus, siis ma arvan, Eesti vabariik kujuneb, kujuneb ja me tunneme rõõmu mitte ainult ehitamisest, vaid elamisest siin.