Lugupeetud keele ja kõnekuulajad, minu tänase keelesaate teemaks on üks grammatika häda, millele seni on väga vähe tähelepanu juhitud või üldsegi mitte. Kui ma ütleksin saatele pealkiri ja siis kõlaks nii. Muidugi on eliitajapikku taastuv, see lause on minu jaoks kohutava grammatikaga. Eesti keeles oleks lause, muidugi taastub eliitaja pikk. Muuseas on see lause eesti kõige soliidsem Ast kultuuriajakirjast Looming. Kuid ma ei taha ütelda, et looming on halb, looming on ka keele osas keskmisest kõrgemal tasemel. Siiski see v kesksõnade liialdamine on praeguseks võtnud niisuguse vormi, et ta ähvardab sõna otseses mõttes eesti keele grammatikat. Kõik näited, mis ma selle saate jooksul esitan, on kogutud viimase aja Eesti ajakirjandusest, Eesti raadiost, Eesti televisioonist, õige vähesed ka ilukirjandusest. Kui te lubate, siis ma juhatan selle teema sisse õige väikeseid teooriaid sellise kõnelusega verb tegusõna pöördsõna ajasõna, see on kõik üks ja sama heal lapsel mitu nime. Et verbil on keeleteaduslikus terminoloogias sky mitu nimetust, see näitab, kui tähtis on verb. Verbist sõltub lauseehitus suuremal määral kui teistest sõnaliikidest eestikeelses terminoloogias verbi üks nimetusi, aja sõna jäänud praegu kõrvale. Kuid tänases keeles kõnes hüüan ma tähelepanu juhtida just sellele, et verbivormi ülesandeks on ka eestikeelses lauses väljendada aega oleviku või minevikku ja olevikuvormi abil ka tulevikku eestikeelses lauses väljendab olevikku ja tulevikku või minevikku lause täis tähendusega pea, verb eliit taastub ajapikku eliit taastusajapikku. Minevikku või praeguseks saavutatud seisundit saab väljendada ka abiverbi olema abil. Eliit oli selleks ajaks jälle taastunud, eliit on jälle taastunud. See ei olegi nii keeruline ja peaks olema seda lihtsam, et nii on eesti keelt kõneldud, aastasadasid või koguni aastatuhandeid. Nüüd see asi muutub, kuskilt on alguse saanud metsik, koletu lauseehituse väänamine, aega ei väljendata enam täis tähendusega verbi oleviku või mineviku vormide abil vaid aja väljendamiseks tuuakse lausesse, abiverb olema põhiverbi tähendust, aga väljendatakse olevikulise v-kesksõnaga. Eesti verbi grammatikat surutakse analüütilise keele grammatika mallidesse, mis käsitletava juhul on eesti keeles ka eriti ebaloogilised, sest minevikku lausetes jääb verbi tähendust väljendama oleviku kesksõna. Näiteks žürii on meil alati olnud õpilastest koosnev. Muide Eesti Raadio tekst. Ma kordan veelkord, žürii on meil alati olnud sen minevik, alati olnud õpilastest koosnev ja see koosneb, on muidugi olevik selle asemel ütelda žürii on alati koosnenud õpilastest, žürii on meil alati koosnevad õpilastest. Panda kui tähele ka seda omapärast raami, mille abiverb olema ja põhitähendusega verbi oleviku kesksõna moodustavad eesti keele normaalne lauseehitus lõhutakse täielikult. Selle asemel, et ütelda, žürii on meil koosnenud õpilastest surutakse lause, sellisesse raami on koosnev žürii on meil alati olnud õpilastest koosnev. Sellist raami esineb saksa keele grammatikas, kuid eestilausele on see niisugustel juhtudel senini olnud täiesti võõras. Nimetaksin seda v-kesksõna haiguseks, kui asi oleks palju tõsisem. Keele nakkus läheb enamasti üle ja jäta keelde armee haigus, millest praegu jutt, et on sügavamal, sest samasugust survet analüütilise grammatika suunas esindavad ka uuenduslikku täit konstruktsioonid millest meil on juba juttu olnud ja millest me teeme juttu veelgi. Küsimuses on niisiis sügavnihe eesti verbi grammatikas ja sel nihkel on juba mitu avaldumisvormi. Eesti ajakirjandus, raadio ja televisioon teevad nähtavasti kõik, mis nende võimuses, et ettearvamatute tagajärgedega uuendus leviks. Ega kirjanikudki patust päris puhtad pole. Ma toon teile nüüd näiteid. Ja ühtlasi püüan neid parandada ja kordan, kõik Need näited on pärit värskest ajakirjandusest, hiljutistest, raadio- ja TV-saadetest ja ma võin neid kõiki ka dokumenteerida. Niisiis näited. Kahe maa seisukohad on kokku langevad, see tähendab kahe maa seisukohad langevad kokku. See punkt on kõige huvipakkuvam. See tähendab, see punkt pakub kõige enam huvi. Vähem huvipakkuv pole ka seik, et, et vähem huvi ei paku ka seik rahvale jääva mulje. Eesti komiteest on aga üha segasem. See tähendab rahvale jääb Eesti komiteest üha segasem mulje. Päev tuuris oli füüsilist ja psüühilist kontsentratsiooni nõudev, see tähendab päev tuuris nõudis füüsilist ja psüühilist kontsentratsiooni. Pange jälle tähele, seda raami päev tuuris koli nõudev. Kui me ütleme seda normaalse eesti keele grammatika abil siis on aeg ajavorm, aja väljendamine ja verbi tähendus on kõik koos päev tuuris nõudis füüsilist psüühilist kontsentratsiooni. Nüüd aga selles uuenduslikkus väga halbade tagajärgedega. Uuenduses on lugu nii, et verbi grammatiline vorm, ajavorm, minevik, tuuakse abiverbi olema, väljendada päev tuuris oli. Ja ja verbi põhitähendus jäetakse oleviku kesksõna väljendada. Oli nõudev nii, et nõudis, lahutatakse kaheks osaks oli ja nõudev lisanäiteid veel esindajate nõupidamine oli reaktsioonilisi vaateid kajastav, see tähendab kajastas reaktsioonilisi vaateid. Alus põhjendus olid kaunis bürokraatiast lähtuv. See tähendab, lähtus kaunikesti bürokraatiast. Kahtlemata võib-olla mõnele inimesele rahuldustpakkuv. Kahtlemata võib mõnele inimesele rahuldust pakkuda. Hooajaeelsetest probleemidest on alati suurim koosseisuga seonduv. See teatrialane näitelause tähendab siis seda, et omaja eelsetest probleemidest suurim osa seondub koosseisuga. NATO-poliitika on olnud seda plaani toetav, see tähendab NATO-poliitika on seda plaani toetanud. Siis hakkas ta kontrollima relvi, mis osutusid mitte lahingukorras olevaiks. See tähendab, mis osutusid lahingukõlbmatuks. Saadikud, kes on põllumehe eest seisvad. See reportaaž ülemnõukogu istungilt tähendab siis seda, et saadikud, kes seisavad põllumehe eest. Senised sõnavõtud on olnud kõik USAd hukkamõistvad. Kõigis senistes sõnavõttudes on USAd hukka mõistetud. Seetõttu on sellesuunaline püüa ikkagi positiivselt hinnatav. See tähendab, tuleb sellesuunalist püüet ikkagi positiivselt hinnata. Küsimused on kokkuvõtlikud, kuid küsimuse sisu säilitavad see tähendab, nad säilitavad küsimuse sisu. Haridusseadus on saanud hariduselu takistavaks, see tähendab, haridusseadus on hakanud hariduselu takistama. Sest rootslastele jääb mulje. Eestlastest on selline. See tähendab, sest rootslastele jääb eestlastest selline mulje ja nii edasi. Neid näiteid võiks tuua kuitahes palju ja Lavín kindlasti ütelda, et neid on igas ajalehes. Ma kordan veel kord. Ajakirjanike vastutus kõige selle eest on tõesti suur sest ükski eesti kirjanik ei või unistadagi sadadest tuhandetest, kes iga päev naudivad näiteks Anneli rõigas või Toomas Sildami kirjutatud Enn Leissoni või noortestuudio kõneldud oleks arutu nõuda kiiret paranemist eesti keelest. Paranemismärke tahaks ometi näha ja kuulda. Selle asemel aga on ajakirjanikud hoopis asunud kaitsma enda õigust kasutada eesti keelt võõrapäraselt ja vigaselt, et see ei ole üksnes hariduse või ajakirjaniku professionaalsuse küsimus. See on ka moraali küsimus. Isamaalisust üle poolamates paljastustes piitsutustes on eesti keelt ülitihti koheldud üleoleva põlgusega. Praegu ei saa enam ütelda, et ajakirjanike keel on väga halb üksnes see et nad polnud endale probleemi teadvustanud. Kui ajakirjanikel on mahti ennast õigustada ja osa väitlusest juhtida naabrimehe nahast roportfelli tüüpi palju süütumatele keelehädadele, siis ei ole küsimus enam teadmatuses. Ja sellest peale muutub ajakirjanduse raadio- ja TV halb võõramõjuline ja vigane eesti keel kutse-eetika küsimuseks. Teen siin taas ettepaneku üritada ajakirjanduskeelevigadest vabaneda jõudumööda. Ühe kuuga võiks ju näiteks selgeks saada uue refleksiivid probleemi teise kuuga v kes sõnade probleemi kolmanda kuuga mitmuse üle kasutamine ja nii edasi, see peaks käima üle jõu ja niimoodi umbes aastaga võiks pilt siiski paraneda. Kui me aga kulutame kogu jõu enda õigustamisele ja eelmise põlvkonna kooliõpikutest järele vaadatud keelevigade materdamisele, mille allikad pealegi on eesti keeles endas mitte kuskil mujal, siis paranemist ei tule. Tere hommikust, tere õhtust, lugupeetud keele ja kõnekuulajad pärast pikka suvevaheaega, kellele kosutav, kell raske. Alustame jälle oma saatust, töid ja neid nurinaid. Kõigepealt mõtleme, milline on keeleseaduse seis. Tuletame meelde, kuidas kogu eesti rahvas või peaaegu kogu eesti rahvas kirjutas alla keeleseaduse vastuvõtt täitmist toetavatele, nimekirjadele kuidas koolid saatsid klasside ja koolide kaudu Papa ülemnõukogu presiidiumi allkirju keeleseaduse toetuseks. Nüüd on keeleseadus ammu vastu võetud ja peaaegu ammuga unustatud. Viimastel päevadel on küll Eesti vabariigi valitsus pärast märgukirja ja kriitilisi artikleid ajakirjanduses hakanud midagi justkui ette võtma et keeleseaduse rakendamist kontrollida, kuid mulle tundub, et sellega on natuke hiljaks jäädud. Vahekeeleseaduse vastuvõtmise ja kuna kontrollimehhanismide rakendamise vahel oli liiga pikk. Kõige halvem on keeleseaduse seis nähtavasti Tallinna kinodes ja teeninduskooperatiivides. Kui me ainult loeksime rahva ühes Tallinna kinokuulutusi, siis näeme, et pooled filmid on ainult vene keeles ja ülejäänud pooltest on mitu soome keeles või soomekeelsete subtiitritega. Keeleseadus ei toimi praegu Eesti kinodes üldse eriti Tallinnas. Ja karta on, et. Võib-olla suudame aasta lõpuks saada Eesti kinodesse niisugused subtiitrite projekteerimise aparaadid et kinodel ei oleks enam võimalik ütelda. Meil puudub tehnika. Me ei saa keeleseadust kinos rakendada, kui me tahame näidata filme võimalikult uuelt või võimalikult tihedalt vahetada programmi. Valitsus ei moodusta keeleametit riikliku ametitasandil haridusministeeriumi juures laiendatakse küll eesti keelekeskuse funktsioone ja antakse talle ka eesti keele kaitsefunktsioonid kuid tulevik näitab, kas see on piisav. Lõppude lõpuks sõltub muidugi kõik inimestest, kuid ka inimestel on julgem autoriteetsem esineda valitsuse nimel, kui nad esindavad riiklikku ametit, et mitte ainult haridusministeeriumi osakonda. Kuid loodame siiski, et see osakond hakkab tööle, et eesti keelekeskus hakkab ka eesti keelt kaitsma, kuigi see ei ole kerge ülesanne. Eriti selles üldise anarhia olukorras, mis praegu Eesti vabariigis valitseb. Ma olen ka suver jälginud keelt, seda, kuidas poliitikud peavad A grammatilisi kõnesid. Kuidas endiselt kõlab lohakas tekst raadiost ja televisioonist, kuidas Eesti ajalehed eesti keeles suhtuvad? Vahel küsin ma endalt, kas siis hea eesti keel on juba täitumata unistus või kas olen mina kuidagimoodi ajast maha jäänud? Nõuan võimatut. Kuid siis vahel harva satub kätte raamat, mille loed läbi mitte ainult sellepärast, et see on kirjandus, vaid sellepärast, et see on ka keel. Viimane niisugune väga positiivne keeleelamus muidugi ka kirjanduselamus oli Hans Luige tõlgitud Labokoviramaal Lolita. Selle tekst, ma julgen ütelda, jätkab kõige rajama eestiaegse eesti keele traditsioone tänapäevasel tasemel. Kui seal midagi nurisemisväärset ongi, siis nii harva õieti öelda on kohatusele pikalt rääkida. Paar asja võib-olla märgina, et ei tunduks, nagu oleks ilma palgatud Klaköör, nagu viimasel ajal öeldakse. Mulle ei meeldi, et Hans Luik kirjutab shatobriaanlik ja Ell Greecolik nii-öelda häälduspärasel kujul, jälgides ammuseid Karl Labeni traditsioone. Samuti on natuke küsitava väärtusega, kas küsimuste asendamine indoeuroopalike küsimustega sõna lause alguses puudub? Aga ikkagi, need on ainult pisiasjad ja ka need pisiasjad on sellel tasemel, et nad on kultuurses eesti keeles täiesti võimalikud. Ja ma soovitan kõigile, kes tahavad lugeda väga head kirjandust ja, ja head eesti keelt. Tõesti voolavat tänapäevast grammatilist ja sõnavararikkast konstruktsioonirikast eesti keelt, lugege Lolitad. Kuid ma olen suvel kõrvale pannud ka ajalehti, kus sees veatüübid, mis mind kõige rohkem muretsema panevad. Need ei ole õigekeelsusvea tavalises mõttes vaid konstruktsioonide tüübi muutused. Niisiis mitte materjali muutus, vaid plaani lauseprojekti muutus. Kui soovite võrdlust ehitusmaterjalidega, siis võiks kõlada umbes nii, et päris isamaalisust materjalist võime ehitada ka täiesti võõraplaaniga meie eesti maastiku sobima turuhoone. Samuti võime eesti sõnatüvedest moodustada indoeuroopa valiku. Ja kitsamalt võttes veneliku venepärase konstruktsiooni. Mida ma silmas pean? Eelkõige pean ma silmas nimisõna omastavas käändes oleva täiendi asendamist mingi järelekonstruktsiooniga. Selline definitsioon on muidugi raske, aga ma toon kohe näitejaamu, kuulajad saavad aru, mida ma mõtlen. Eesti keeles öeldi siiamaani ettepanekute pakett, et kuigi see pakett ikkagi ka päris eestipärane ikkagi ei ole, aga olgu, konstruktsiooni mõttes on sõnajärjestusse grammatilised vormid, sellised ettepanekute pakett. Nüüd aga öeldakse pakett ettepanekuid eesti keeles öeldi siiani balti riikide küsimus. Nüüd öeldakse küsimus Balti riikidest. Seni öeldi eesti keeles muistse vabadusvõitluse mälestusmärk. Nüüd aga öeldakse mälestusmärk muistsest vabadusvõitlusest. Varem öeldi, et keegi esitas ooperi peaosa. Nüüd öeldakse, et esitas peaosa ooperis. Varem räägiti romaani tegelasest, nüüd on tegelane romaanis samamoodi hoid, varemeil, dokumendi või dokumentide koopiad, pead nüüd koopiad dokumentidest vaid koopia dokumendist. Kui varem öeldi, et ta rääkis paljude inimestega muinsuskaitsetegelastest interliikumise härradeni, siis nüüd öeldakse muinsuskaitsetegelastest harradeni interliikumisest. Kui varem öeldi, et vastusest teie küsimusele on juttu Eestist kui Venemaa partnerist, siis nii öeldakse, on juttu Eestist kui partnerist Venemaale. Ei ole mingit kahtlust, et enamik nendest vigadest mis mingisugusel tasandil võttes tõepoolest ei olegi otseses mõttes grammatikavead, nad on konstruktsiooni plaani, mõtlemise vead. Enamik nendest vigadest tuleb venekeelse teksti ülisuurtest mõjudest ja kuidas võtta kokku see üks veatüüp, kuna siin on tegemist mitmete kääretega mitme erineva konstruktsiooniga näiliselt tegelikult on ikkagi olukord selline, et indoeuroopa pageeldes tuuakse konstruktsiooni esimeseks sõnaks põhisõna eesti keeles ja soome-ugri keeltes, aga tihti on esimesel kohal täiend see, mis täpsustab põhisena. Niisiis eesti keeles on ettepanekute pakett, et balti riikide küsimus, võlg põhisõnaks on siin kahtlemata küsimus vene keeles või mõnes teises indoeuroopa keeles, aga on lugu niimoodi, et see põhisõna on enne ja selle järel on täpsustus küsimus Balti riikidest pakett, et ettepanekuid peaosa ooperis see on kahtlemata mõtlemislaadi muutus, toimub väga sügaval. See puudutab grammatilisi vorme, morfoloogilisi vorme. See puudutab meie mõtlemismalle mõtlemismehhanismi mõtlemisviisi muutus, praegu toimub seal. Mõni võib öelda, et no tühja ka lasta muutub, ma siiski ütleksin, et me peaksime hakkama seda muutust tagasi suruma. Ja kuna eesti keeles siiski on veel täiesti võimalik kirjutada väga heas eesti keeles kirjandust On võimalik kõnelda väga head eesti keelt, siis ei ole see ülesanne võimatu, kui me ainult seda tõesti võtame Te kõik koos. Praegu võibki ütelda nii et eesti keele kõige põhilisemaid konstruktsioonitüüpe reedavad võrdse hoolimatusega nii Eesti komitee kui ka ülemnõukogu pressiesindajad. Mõned nendest näidetest, mida ma äsja käsitlesin, ongi võetud ametlikest pressiteadetest. Kõige kaugemale võib seda tüüpi vene keelekonstruktsioonide ülevõtmisel minna siiski selline lohakas ajakirjandus mille ettepanekuid võivad vastu võtta ka nii-öelda ametlikud instantsid. Kui ma loen näiteks 23. juuli õhtulehest et Kultuuriministeeriumi juurde on registreeritud usklike allosakond noored missiooniga siis ma mõtlen, et eesti keeles peaks olema ju väga lihtsalt missioni noored. Sest noored missiooniga koguse, konstruktsiooni tüüp on eesti keelele võõras. Peale selle on missioon siin ilmselt kasutatud, täisid teises tähenduses. Kui misjonitöö puhul tegemist aga on tõesti misjoni noortega unustame ära eesti keeles möödunud sajandil olemas olnud sõnad tänapäevani tegelikult mingil määral kasutuses olnud sõnad ja mõtleme välja pöörata varaseid konstruktsioone lihtsalt tõlkides. Ma ei mõtle mõistagi, et tegemist oleks eesti keeletahtliku lagastamisega. Keelt ja väljendusskulptuuri, nagu ka käitumiskultuuri ei peeta lihtsalt küllalt tähtsaks ja ükskord hakkab kätte maksma. Ma julgen ennustada, et peagi on käes aeg, kus ka poliitikategelaste sõnu hakatakse kuulama nende eesti keeleosavust märgates. Täielik üleolek sellest probleemist peab ükskord saama komistuskiviks mõnelegi ja teenitult. Tere jälle keele ja kõnekuulajad. Ma alustan täna sealt, kus ma eelmine kord lõpetasin nimelt misjoni noortest ja sellest, et ka päris eestikeelsed ja nähtavasti väga eestimeelsed kirjutajad hõivad trükki saada artikleid, kus on raske leida korralikus eesti keeles lauset. Mõnikord ei saa isegi aru, mida on tahetud ütelda. Ma toon ühe näite tegelikust ajakirjandusest. Olgu lause niisugune. Enne kuninga laste saabumist korraldati Eesti eri linnade ja kirikute lastele ülemaailmse ka analoogiline laulu ja õppelaager. Niisiis korraldati Eesti eri linnade ja kirikut lastele laager. Ma ei saa siin aru, mida tähendab sõna eri mida tähendab Eesti eri linnade lastele. Kas tähendab see lihtsalt mitut linna? Vist küll, aga samas on sõnaühend eri kirikute lastele. Kas tähendab nüüd see ka lihtsalt mitut kirikut mitmes linnas või on jutt luterlastel, baptistidest, metodisti, tööst, õigeusklikest? Ma ei saagi aru, sessionaakest, eri on hakatud üle kasutama nii, et ta tekitab segadust. Samas kirjutises on hulk moevõõrsõnu, mis Ok sobi usuasjadest kõnelemisel. Analoogiline vaimne liider, šõu aktsent, efekt, sündroom. Ükski neist sõnadest pole vältimatult vajalik. Lauseehitusest ma vaikin maksma teha ülekohut ühe või teise artikli kirjutajale. Sama hulle kirjatükke leiab pea igast ajalehest. Tahaksin ka selle artikli kirjutajat hoopis lohutada. Veidi hoolikama tööga hakkaksid keele asjad paranema nii temal kui ka meil kõigil üldse. Kuid rääkima ikkagi peab. Iseenesest nähtavasti midagi laane, kuigi võib-olla ka palju rääkimisega ei parane. Ma toon nüüd veel mõned näited mustvalgel levitatud venepärasusest, milleks vähimatki vajadust pole. Näiteks kirjutab päevaleht juulis. Muidu vannume end liidu gigantomaaniat, nüüd on see hirmus sõnaga meid àra nakatanud. Jutt pole muidugi sõnast, vaid nähtusest, aga mind häirib siin siiski kõige rohkem see ära nakatama. Kui juba nakatatud, siis on nakatatud äraga pole siin midagi peale hakata. Üldse varaga liialdamine väga vähe järele andnud. Ikka kohtab vene grammatika. Žanna viidi asendajad kõige hädavajalikumate kohtades. Üks teine Päevalehenumber paneb peaminister Edgar Savisaare suhu päris venekeelse sidesõnakasutuse. Et tsiteerin Eesti pea vaid poliitiliselt vabaks saama, aga ta peab ka majanduslikult püsima jääma. Niisiis Päevaleht, seitsmendal augustil. Toomas Sildam on ka varem kasutanud vastandava asesõnana vene A vastet eesti keeles. Siis ei ole ma päris kindel, kas seegi lause pole peaministri ja ajakirjaniku ühistöö. Aga sellises kohas aga on muidugi täiesti võimatu, niikaua kui me tahame eesti keelt kõnelda Asesõnakasutus on nihkumas vigaseks ja mitmeti mõistetavaks. Näiteks küsib Tiit Pruuli esimese augusti Edasis Ülo Nugiselt. Kas see tõesti pole veel kellelegi selge? Senises eesti keeles tähendab selline küsimus ainult üht. Kas tõesti pole ühtki inimest, kellele asi oleks selgeks saanud? Ma kordan, et mu lugupeetud kuulajad usuksid mind. Niisiis küsimus kõlas nii. Kas tõesti pole veel kellelegi selge? Ja kordan ka, et selle tähendus on järgmine. Kas tõesti pole ühtki inimest, kellele asi oleks selgeks saanud? Tiit Pruuli annaga mõtlenud hoopis vastupidist, kas tõesti leidub veel inimesi, kellele asi pole selgeks saanud? Nii olekski tulnud küsida, või siis oleks tulnud kasutada asesõna mõni, kas tõesti mõni pole veel aru saanud, kas tõesti pole asi veel mõnele selge kuid Venega muuto täpne tõlkimine eesti keelde ei anna, sama tähendus, mis sellel tõlkevaste on vene keeles ka muuta, on universaalsem kui eesti kellelegi. Sõnasõnaline vene grammatika tõlkimine muudab eestikeelse lause kohmakaks. Võrdleme näiteks tähenduselt ühesugust lauset. Tegemist on KGB kättemaksuga nõukogudes, luure ühele endistest asjadest. Tekst päevalehest. Ja teine lause variant oleks, tegemist on KGB kättemaksuga Nõukogude salaluure ühele endisele assale. Võrdleme veel kord ühele endisele assale ja ühele endistest asjadest. Teine konstruktsioon on grammatiliselt palju keerulisem, sest seal on kaks korda sees täiesti ülearune mitmus ja kogu konstruktsioon on ühildumatu ühele endisele Hassaa-le. Iga käändelõpp lee ütleb, et kättemaksu sihitud sellele inimesele. Aga ühele endistest asjadest ütleb grammatiliselt seda, et see üks kuulus paljude endiste asjade hulka. Kättemaks on sihitud sellele ühele. Nii mõnigi kord võime mõtelda, et kas ikkagi see eesti keele grammatikamall on parim, seda on selgem ja lihtsaim kahtlemata mõnikord mõne teise keele grammatika selgem, loogilisem ja võib-olla ka lihtsam. Kuid mõnigi kord Annakoloogilin analüüs, tulemuse, kus eesti keele grammatika on kõige lihtsam. Kõige loogilisem ja sellises kohas eesti keele grammatika hülgamine. Tee ülekohtune ja ülearune. Ma lähen nüüd edasi lugupeetud ajakirjanikke eesti keele kritiseerimiselt kirja vastustele ja üldse ei taha ma ütelda, et ma oleksin ajakirjanike vastu põhimõtteliselt lugupidamatu mitte sugugi. Ma loen kõigi nende ajakirjanike kirjutatud suure huviga ja õieti öelda annad mu lemmikud, sellepärast maa püüaksingi nende eesti keelt parandada ja sellepärast mind nende eesti keele vigasus ka eriti kurvastab, see on armastuse kurvastus, lugupidamise kurvastus, mitte aga pahatahtlikkus. Üks väga vana tüliküsimus selles keeria kõne saates on lugupeetud ja lugupeetav, austatud ja austatav. Ma olen mitu korda lubanud, et ma enam ei tule selle küsimuse juurde tagasi. Kahjuks eesti rahvas kirjutab mulle keele ja kõnesaatesse. Nii et igas kolmandas neljandas kirjas on ikka seesama probleem sees. Nähtavasti on see keeleloogiliselt paljudele kõigele arusaadavam grammatika probleem. Ja sellepärast tahetakse siin võtta selge parteiline seisukoht on luupeetute partei, lugupeetavate parteikirjutajaid on eestiaegsetest eesti keele õpetajatest kuni tänapäevaste koolilasteni. Jään selle juurde, mida ma olen mitu korda ütelnud. Kes tahab, kirjutagu lugupeetud, kes tahab, kirjutagu lugupeetav. Ja väita, Ta, et lugupeetud tähendab ainult minevikust lugupeetud ja mitte enam tänapäeval, lugupeetavad on täiesti ülearune see niisugune grammatika loogiline üle tõlgendamine, millel tegelikus grammatikas pinda ei ole. Ma toon kohe palju näiteid, kuidas minevikku line grammatikavorm Praegust olevikulist seisundit näiteks nokastanud ja joobunud ei tähenda sugugi et need isikud, kellest on jutt Havid nokastanud joobunud minevikus, vaid nad võivad olla koguni tulevikus nokastanud joobnud, rääkimata siis praegusest hetkest jultunud toimimine või jultunud isi nud-kesksõna on ju ka mineviku tunnus, ei tähenda sugugi et tegemist oleks minevikulise nähtusega. Oodatud külaline ei tähenda seda, et elame, joodataks. Armastatud abikaasa ei tähenda seda. Armastus on möödas. Kätte näidatud teeots ei tähenda seda, et see tegevus toimus minevikus. Nõnda nimetada tatud vasakpoolsed ja isamaalased ei tähenda, et nad ei oleks nõnda nimetatavad. Aga kujutage nüüd ikkagi ette, et me kõik need konstruktsioonid, kõik need sõnad asendaksime keede loogika nõudmiste järgi. Käte näidatavad, teeotsad, nõnda nimetatavad Vasakpoolsed armastavad ta abikaasa oodatavad külalised, ees õigustatavad kodanike grupid, mitte siis enam eesõigustatud kodanike grupid. Üldtunnustatud vähendaksime üldtunnustatavate protsessidega või käitumisreeglitega etega vaatsetud. Theo asendaksime igas kontekstis ette kavatsetava teoga. Omatehtud veini. Asendaksime omade tavaga tingitud refleksid, asendasime tingitavate refleksidega tähitud kirja tähitava kirjaga. Mainitud teose asendasime Maietava teosega rõhutud rahvad rõhutavate rahvastega, sunnitud käigu sunnitava käiguga ja nii edasi jäme. Saame aru, et see kõik on peaaegu võimatu, siiasamasse konteksti kuulub ka lugupeetud hea lugupeetav ja nüüd ma luban täiesti, ma enam ei tule selle küsimuse juurde tagasi. Kes tahab lisanäiteid leida, lugegu läbi õigekeelsussõnaraamat või võtku kätte igas suuremas raamatukogus leiduv eesti keele pöördsõnaraamat Lääne-Saksamaal valmistatud eestikeelne sõnaraamat, kus ühest reas on kõik Nuutuud-lõpulised vormid ja te näete, kui palju on, on eesti keele jaoks väga raskesti asendatavaid või asendamatuid minevikku, olisi vorme, mis tegelikult tähendavad olevikku. Me ei saa seda kõike tõlgendada puhtal kujul keele loogika vaatevinklist. Täna kuulete keeleseadet keelesaadet ja stuudios on Mati Hint. Ütleme veel ette, et seda saadet kordame täna õhtul kell 21 Vikerraadios palun. See saade, saate sissejuhatamine algas väikese keele lapsusega. Õieti öelda. Oleks küll põhjust, et ka Eesti raadios oleks oma keeleseadja nii nagu koorides. Ja lauljatel on hääleseadja, nii vajaks võib-olla ka Eesti raadio, keele, seadjat ja eesti raadio mitudki keeletoimetajad. Muide olin äsja Soomes, kus valitseb niisugune ettekujutus nagu öeldakse asja tundlikes ringkondades. Et Eestis ongi olukord keeleseadega nii hea, et ajalehtedes, raadios, televisioonis kõik tekstid saavad asjatundlikku keelenõu. Nii kaugele jõuame kunagi, kuid tähtsamad tekstid tõesti vajaksid keeleseaded. Lugupeetud kere, kõne, kuulajad, keel ja kõne on kestnud juba küllalt kaua ja oleks aeg teha väike tagasivaade ja rääkida mõnest põhimõttelisest küsimusest. Üks põhimõtteline küsimus on loomulikult nende saadete efektiivsus, kas nad annavad midagi või nad ei midagi midagi ja annavad. Aga kas see kõik jõuab nende keele seadjateni, kas keele seadjad oskavad tähtsustada põhiküsimusi, selles ei ole ma päris kindel. Eesti kirjanik Oskar Kruus kirjutas mulle hiljuti küsimuse. Küsimus puudutas võõrsõna identsus ja sõnaühendid, rahvuslik identsus, mida viimasel ajal kasutatakse väga tihti. Oskar Kruus palus seletada selle sõna ja selle sõnaühendi täpsemat tähendust ja tähenduste eri kasutusjuhtudel. Sõnaraamatu järgi identsus muidugi samasus kas absoluutne või suhteline samasus. Sellel sõnal on aga ka teine tähendus. Identsus võib tähendada eristavad iseloomulikku joont. Seda, mis eristab isikut isiksust, individuaalsust. Kui on vaja kedagi samastada, ära tunda, siis ei ole võimalik ilma eristavate iseloomulike joondeta. Samastamine toimub eristamise kaudu. See on muide ka keele olemasolu põhialuspõhiprintsiip, mille tõttu Keer üldse olemas saab olla. Need erinevad tunnused samastamiseks vajalikud eristavad tunnused, võimaldavadki ära tunda isikut, isiksust, individuaalsust ja rahvuslik identsus, eriti inglise keelses kirjanduses kujul National Identity Esnicaljenditi on väga levinud just selles tähenduses. Rahvuslik identsus on eristavate iseloomulike individuaalsete joonte kogum. Õigemini selliste joonte struktuur. Kui need individuaalsed eristavad tunnused ähmastuvad või kaovad, kui nad asendatakse teistega, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust. Rahvuslik identsus kas muutub või ta ähmastub ja nõrgeneb ja võib ka lõpuks kaduda. Kuidas on lugu eestlaste rahvusliku identsuse? Ka? Minu arvates ei ole eestlaste rahvuslik identsus eriti tugev. Ta on meil väga tugev eneseteadvuse tasandil. Me teame selgelt, et me oleme eestlased, tahame olla eestlased. Ent samal ajal on ka selles enese teadvuslikus rahvuslikkuses oma nõrgad kohad. Need on seotud ilmselt meie rahvusliku alaväärsuskompleksiga, ütleme jälle oma nimepaneku traditsioonile või õigemini nimipaneku traditsioonitusele. Missuguseid nimesid peavad kandma meie lapsed. Missuguseid nimesid peavad kandma need praegu lugematul arvul asutatavad uued firmad kooperatiivide ja nii edasi enamasti ka on või väga tihti vähemalt on Nad rahvusliku alaväärsustunde väljenduseks. Mõtleme edasi, kuidas on lugu meie lauludega, mis on meie lauluvara, mida me laulame. Traditsioonilises lauluvaras on esikohal saksa laulud, saksa laulude mugandused milles viimasel ajal suhtutakse ka teatud lugupidamatusega, nii et iga ansambli juht tahab natukene traditsioonilist laulu muuta. Ja kui mõtleme, kuidas oleks lugu meie tõeliselt rahvuslikult identse muusikaga, siis näiteks poleks Veljo tormist, kes on viimased aastakümned seda elustanud, seda taastanud, taasloonud, uuendanud, moderniseerinud, meie ellu tagasi toonud. Siis oleks meil veelgi vähem seda päris identifitseeritavad rahvusliku lauluvara Ja kuidas on lõpuks lugu keelega? Tuletame meelde, et August Kitzberg ei kirjutanud asjata oma vili Hennus Saksastamus ohust. Knix Marichen olid ja, ja kõik, mis sellega seotud on. Eesti keel on üks kõige indo euroopastunumaid, soome-ugri keeli. Praegu on vene mõjud need, mis aitavad kaasa eesti keele struktuuri jätkuvale Indo-Euroopast tumisele. Ja kas me tahame või ei taha õieti öelda. Me peame tahtma seada selle probleemi suhtesse rahvusliku identsuse mõistega. Praegugi vaieldakse, kas vene keele Indo-Euroopast tuuride sissetung ähmastab eesti keele identsust, ähmastab meie rahvusliku identsuse või ei armasta. Üks on täiesti kindel, ta muudab seda eesti keele identsust, eesti keele identsus muutub praegu küllalt suures ulatuses. Nüüd peame edasi küsima, kuivõrd on see muutumine paratamatu? Teatud ulatuses on ta paratamatu kindlasti, kuivõrd soovitav, kuivõrd ebasoovitav. Kui me teame, et muutusi vältida pole võimalik, siis peame ometi võtma mingisuguse seisukoha selles suhtes missugune on talutamate muutuste määr, et rahvuslik identsuse Jähmastuks ja et et järjepidevus, keeleline järjepidevus ei oleks ohus. Lubage ma tuletan meelde praegu Nõukogude Liidu keelepoliitika ja rahvuspoliitika seniseid eesmärke. Need eesmärgid seisnesid muutuste saavutamises. Muutuste saavutamise abil taheti nõrgestada rahvusliku identsuse. Ei ole praegu vaja selles saates rääkida, mida selleks on tehtud stalinism, genotsiid ja nii edasi. Kõik, mis selles valdkonnas on tehtud leiab praegu väga ulatusliku tähelepanu ja kõike seda tuuakse järjest rohkem avalikkuse ette, kuid samal ajal on selle geno rahvuslike identsuse nõrgestamine. Rahvuslikku genotsiidi. Mõned küljed on saanud väga vähe tähelepanu. Näiteks tähestiku vahetamine Nõukogude liidus, mis oli mitmekordse tähestiku vahetamise eesmärk, selle pidid läbi tegema islamiusulised rahvad ja Soome sugu rahvad, islamiusulised mitugi korda araabia tähestikust, ladina tähestikust, ladina tähestikust, vene tähestikuks. Kul on peaaegu eluaegne kogemus meie väikeste keelesugulaste Liilastega. Hiidlaste jaoks on Eestis ja Soomes trükitud väike hulk kliinikeelseid raamatuid. Ometi liivlased ei loeneid liivikeelseid raamatuid, sest neil puudub emakeeles lugemise harjumus. Neil puudub harjumus näha trükitud liivi keelt, nad loevad läti keelt. Ja see ütleb meile, et tähestike vahetamine on väga efektiivne, see lõikab ära kokku varasema emakeelse kirjavara. Oli nädal tagasi Soome Norra lappis. Tutvusin laplaste keele olukorraga ja see oli väga positiivne kogemus, kuidas 30-le 1000-le rahvas, mis on jagatud kolme riigi vahel pluss veel Nõukogude Liidu laplased, kellel kahjuks ei ole võimalik osa võtta nendest positiivsetest protsessidest. Niisiis Põhjala riikide laplased 30000 inimest, Neil on emakeelne kool neli klassi täielikult õppekirjandusega varustatud kõrgemad klassid, poolikumalt puudulikumalt, kuid siiski on ka seal emakeelseid õpikuid. Lapikeelne raadio on väga suure kuulatavusega, kõik laplased kuulavad iga päev vähemalt tund aega. Lappi keelseid sõnalisi saateid on lapihitid, poplauljad. Üks aasta oli Norras number üks singliks lappi plaat, lapikeelne plaat. Niisiis on võimalik, et ka väike rahvas saavutab kultuurilisest ja keelelisest stabiilsuse, kui tal selleks luuakse tingimused. Nõukogude liidus on kõik olnud, vastupidi. Ma pidin ka Soomest rääkima hiljuti meie põhilistest probleemidest ja sellest, kust nad tulevad. Näiteks ei ole ju praegu Nõukogude liidus hukka mõistetud selle ühtse nõukogude rahva loomise kontseptsiooni, mille autoriks on akadeemik Julie-Ann Romney, mida õhutatakse Juljan tromley teoreetilistest töödes eelkõige keele ja kultuurivahetuse posid positiivseid külgi, kuidas see on väga hea protsess ja et see ei olegi ohtlik rahvuslikule identsusele. Et egiptlased, kes praegu on araablased, araabiakeelsed araabia kultuursed, et need ei ole kaotanud peaaegu midagi, kuna nad antropoloogilisi tüübi poolest esindavad sama rahvastikku, kes elas Vana-Egiptuse riigis. Samamoodi on Julien promi ütelnud tosseedid, kes räägivad praegu Iraani keelt. Jaan Kirilised, Sküütide järeltulijad on tegelikult ikkagi kaukaasia tõugu rahvas antropoloogilisi ja et kogu see keele ja kultuurivahetus ei ole kuigi tähtis. Niisiis rõhutatakse kogu aeg keele ja kultuurivahetuse positiivsust ja progressiivsust ja näidatakse, et sellega ei kaota mitte midagi. Uuem teooria on praegu akadeemik hoolektrubatšovi teooria. Nõukogude Liidu keeleliidus peavad kõigi keeltestruktuurid sarnastuma ja see ongi seisukoht, mille vastu ma olen püüdnud sõdida kõigis või peaaegu kõigis keele ja kõnesaadetes. Mõni päev tagasi oli mul ettekanne Helsingis vene keele mõjudest eesti keele struktuurile. On üsna olukorrakohane, näitab meie olukorda tegelike suhtumiste läbimõtlematust see asjaolu, et selle ettekande järel noor eestlasest keeleteadlane esines kommentaaridega, milles ta seadis kahtluse alla keeleliste muutuste liigitamise üldse headeks ja halbadeks, positiivseteks ja negatiivseteks ja, ja keelestruktuuri muutustesse kahtleva suhtumise üldse. Justkui oleks midagi üldkirja teaduslikult harimatud ja, ja küündimatult. Minu arvates tuleks siiski eesti keele hooldel vältida iga hinna eest vähemalt järgmisi olukordi. Kahemõtteliste konstruktsioonide lisanemist eesti keeles. Tuletan jälle meelde üht tipp-poliitiku lauset. Uutes demokraatiates on oht totalitarismi-ile mis on täiesti vastupidise tõlgendusega, kui seda tõlgendada traditsioonilises eesti keele grammatikas ja selles, milles see oli mõeldud. Uus uued demokraatiad on ohtlikud selle tõttu, et nad on nõrgad ja võivad murduda totalitaansuseks mitte selle tõttu, et nad on ise totalitarismi surmaohuks. Teine koht, mida me peame vältima, on see, et ei tekiks tunnet, et 30.-te aastate lõpu kõrgilukirjandusstiil on tänapäeva seisukohalt arhailine ja neljas on, me ei tohi lubada terminoloogia venestamist. Ma sõitsin hiljuti Eesti ainsal kaubalaeval suurel kaubalaeval TransEstonia ja oli väga rõõmus, kui kuulsin, et selle laeva komandokeeleks on eesti keel. Ainsaks komandokeeleks on eesti keel. See on võimalik üksnes seetõttu, et eesti keelehoole on hoidnud kõik terminoloogia aja tasemel ka siis, kui tundus, et selleks enam pole vajadust. Kuulsite saadet, keel ja kõnestuudios oli mõtisid. Lugupeetud keeraja kõne kuulajad eelmises saates rääkisime natuke keeleseadusest ja keelesaate ees olid päevauudised, kus räägiti, et iga Eesti vabariigi valitsuse istungist ja selle päevakorrast valitsus tõepoolest arutas keeleseaduse täitmist kuid üsna iseloomulik on suhtumine keeleasjadesse. Ka Eesti raadio päevauudistes, sealhulgas keele ja kõne eel antud päevauudistes ei olnud koht keelepunktile. Miks keeleseadust ei täideta, see huvitab valitsust, huvitab nüüd juba kogu Eesti ühiskonda. Ma arvan, et keeleseadust ei täideta, sellepärast et ei täideta ka teisi seadusi. Ja võib-olla isegi niimoodi, et kui ei hakata täitma keeleseadust, siis on natuke vähem lootust, et hakatakse täitma ka tulumaksuseadust. See aga peaks valitsust huvitama. Äärmiselt. Eesti vabariigi valitsus kavatseb hakata looma efektiivselt riigikontrolli kuid esialgsed kavad on sellised, et riigikontroll tegeleb üksnes majandussfääriga. Seda võib mõista, sest majandussfäär on väga keeruline. Ja riigikontrollilt jätkub kahtlemata Ta küllalt tööd mingisugustki ülevaadet saada sellest mida ikkagi selle majanduse sildi all tegelikult Eestis tehakse. Kuid lootus, et majandus muudab kõik see lootus on praegu nii endistele marksistidel kui ka antikommunistide lühine idealismist on ennast lahti ütelnud kõik. Ma püüan vähemalt keeleseaduse asjas jääda realistiks, kui riigikontroll ei hakka jälgima kõigi seaduste täitmist, sealhulgas ka keeleseaduse täitmist. Kui ei looda tiivset keeleseaduse täitmist kontrollivad mehhanismi ja samas nõustavad abistavat organisatsiooni siis on ka kõigi teiste seaduste täitmisega lugu halba. Praegu räägivad kõik ühtmoodi, las ainult tuleb turumajandus, siis inimesed kohe muutuvad ausaks ja hakkavad austama kõiki Eesti seadusi. Mina arvan, et kui reeglite vajalikkust ei tunnustata siis ei tule ei turumajandust ega tsiviliseeritud ühiskonda. Ja eesti keeleseaduse käsi käib üha halvemini. Ma tahtsin eelmises keelesaates, sel päeval, kui Eesti vabariigi valitsus arutas Eesti keeleseaduse täitmist jälle juhtida tähelepanu Eesti kinode katastroofilise olukorrale. Kuid ega olukord ei muutu, see on ükskõik mis, mis päeva Rahva hääle kinokuulutused me ette võtame. Ikkagi on seis ühesugune. Nii siis ma tsiteerin praegu neljanda oktoobri rahva häälest mõnda kinokuulutust. Tallinna suurim kino Sõprus. Saatan ihus prantsuse õudusfilm tõlge vene keelde neljal seansil. Tõlge eesti keelde ühel seansil, püha veri, Itaalia õudusfilm, tõlge vene keelde neljal seansil, tõlge eesti keelde. Ühel seansil. Samasuguseid näiteid võib tuua siit teisigi. Lisaksin veel selle, et videofilmidele antakse kinokuulutustes märge subtiitreid soome keeles, mis on filmi originaalkeel, seda ei peeta isegi vajalikuks märkida. Soome keel on muutumas meil samasuguseks ling Frankaks poolikult osatavaks vahenduskeeleks. Mis funktsiooni täidab ka vene keel. Kuid kino osas ma tahaksin veel lisada. Kui kinod jätkavad seda eesti publik diskrimineerimise ja kõrvaletõrjumise poliitikat siis varsti on neil täis õigus Ta, et tõepoolest Eesti publik ei käigi kinos ja pole mingit mõtet kulutada vahendeid, energiat ja raha eestikeelse teksti saamiseks, eestikeelse tõlke tegemisekski tõlke peale lugemiseks veel vähem kallis teksti projekteerimisaparaatide hankimiseks. Ja teine küsimus on muidugi need õudusfilmid ja kõik, mis sellesse rubriiki kuulub. Praegu on tihti küll eesti kinopilt kunstilises mõttes palju halvem kui niinimetatud stagnaajal vaid see on teine rubriik siin nähtavasti loobumine valitsuse aktiivsest kultuuripoliitikast hakkab varsti pojalt kätte maksma. Meil ei olegi enam tsiviliseeritud ja haritud filmiprogrammi võimalik vaadata. Ja kino kasvatab ainult õudusfilmide ja erootiliste filmide vaatajad ja sedagi üksnes vene teismeealiste hulgas. Eestlastele pole varsti enam kinosse asja. Niisiis kino kui eestikeelse kultuuri üks väga tähtis osa hakkab eestikeelsest tuurist tegelikult lahkuma. Seda probleemi ilma valitsuse abita ei ole võimalik lahendada, sest minu teada maksavad teksti projekteerimisseadmed või need seadmeid, mida kasutab Eesti televisioon teksti peale projekteerimiseks umbes 100000 valuuta rubla. Kui Eesti saab majandusabi, nagu seda on loota, siis tuleks see eeskätt kulutada info tuurisfääri arendamiseks ja selles peaks leiduma väike nišš ka kinode olukorra parandamiseks. Kui aga kinod privatiseeritakse, siis on üldse raske ette kujutada, milliseks nad muutuvad, kas muutuvad maad antikult tuurikeskusteks või jätkub meil siiski mehisust, et selle privatiseerimise tuhinas tunnistada kultuuripoliitika vajalikkust. Selle olukorra taustal on üpris naeruväärne teada, et Eestis on juba üle 100 kinoasjanduse ümber askeldava firma. Mida nad kõik tegema hakkavad, kui eestikeelne kino praktiliselt lakkab eksisteerimast seda raske kujutada. Ma vahetan nüüd teemat ja tulen puht keeleliste mure probleemide juurde. Keelekasutus on meil tihti endiselt Nõukogude-keskne. Ma toon paar näidet hiljutistest raadiotekstidest meie arstiabi, ütleb Eesti Raadio ja räägib Kesk-Venemaast. NSV Liidu võistkonnad ütleb Eesti Raadio sporditoimetus ja seal on ka Kalev ja VEF ja nii edasi. Teine mure probleem on ajalehtede roll eesti keele küsimustes. Kui sama neljanda oktoobri Rahva hääl toob esiküljel kõige suuremas trükis kõige nähtavamalt kohale üleüldse pealkirja naised ümber peaministri. Kui see on paljundatud 200000. eksemplaris ja seda loeb võib-olla ja näed 400000 või 500000 eestlast siis on väga abitu kõik see, mida teeb kooliõpetus ja keelehoone. Kes püüab endiselt väita, et normaalses eesti keeles oleks see pealkiri naised peaministri ümber. Kuid kuna kogu ajakirjandus surub teistsugust indoeuroopalikku veneliku sõna- järjestust, konstruktsiooni ehitust naised ümber peaministri siis varsti tuleb selles osas tunnistada keele hooltel ka keele ja kõnesaade, sealhulgas tunnistada see võitlus kaotatuks. Ma tulen tagasi eelmises saates räägitud Helsingi vahejuhtumi juurde. Seal väitis noor eesti keeleteadlane, et ta ei ole kordagi kuulnud, et eesti noored kasutaksid niisuguses tähenduses verbi teadma nagu, kas sa tead teda, kas sa tead soome keelt? Mul on selle kohta üsna massiivne tõendusmaterjal üliõpilaskursus töö tasemel, dokumenteeritud näited eesti kirjandusest, ajakirjandusest, raadiost, televisioonist. Missuguse järelduse võiks teha sellest väitest, et eesti keeleteadlane, noorema põlve keeleteadlane väidab, et verbi teadma mingisuguses uues enneolematust tähenduses või kontekstis ei kasutata? Minu järeldus on üks. Noorem põlvkond ei märka enam, et seda verbi kasutatakse teistmoodi. Nad ei tule selle pealegi, et teadma verbi kasutusmallid on laienenud täpselt vene keele eeskujude kohaselt ja ma pean tunnistama, et ka minu enda parimad üliõpilased kasutavad vahel minu kuuldes neid verbe. Täpselt nii. Ma ei teadnud teda kuigi hästi. Soome keelt ma juba tean, enam ei märgata kõrvalekallet ja ka minul ei jätku alati mehisust, et oma noortele sõpradele ütelda. Kuule, sa oled nüüd libisenud vene poole peale, kuigi räägid eesti sõnadega. Ja tõesti raske ütelda, mis siin ette võtta. Praegu on selles osas ju olukord selline, et eesti keelekasutus libiseb selles valdkonnas kaugemale soome keele mallidest ja traditsioonilistest eesti keele mallidest ja võib-olla tuleb tõesti ükskord tunnistada, et teha pole midagi. Tuleb lihtsalt, et anda uued reeglid, tunnustada seisukorra muutust ja loobuda sellest keelelise kultuurilise järjepidevuse taotlemisest. Jääme järjepidevust taotlema siis käega katsutavamates sfäärides, kus taga ikkagi midagi materiaalset ja kus asjad pakuvad inimestele otsest rahalist huvi. Ma toon veel paar näidet sellest verbide kasutusala muutusest. Kuidas eestlane praegu küsib, kui ta kohta plast, kelle nime ta tahab teada saada? Eestlane küsib praegu nii, kuidas sind hüütakse? Kakti, pea saavut. Parem küsis eestlane, mis su nimi on? Nüüd oleks vist aeg eesti keele õpikutes teha väike parandus ja selle asemele trükkida, kuidas sind hüütakse ja mul on võimalus tagasi tulla vene akadeemiku Panslawismi ideoloogi olektrobatsjovi teooria juurde. Kui keegi ei tea, kuidas oma emakeeles midagi ütelda, siis korral, kui seda üksnes vene keelega ja ta saab kohe teada, kuidas on õige, nii et õige on siis järelikult kuidas sind hüütakse? Mul on väga kahju, et ma pean olema nii irooniline kuid niisuguseid näiteid on mul kogunenud. Viimase nädala eesti ajalehtedest. Näiteks kirjutab teise oktoobri edasi. Et Mihhail Gorbatšov on esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks ja riigis hüütakse teda presidendiks. No mis teha? Mis teha, kui riigis hüütakse Mihhail Gorbatšovi presidendiks? Üks uuendus mis on ka sama hästi kui tõsiasi, mille vastu võitlemist võib juba võrrelda võitlusega tuuleveskitega, on loengute lugemine. Ma kontrollisin enne seda saadet soliidsed eesti sõnaraamatuid ja need ei taha loengute lugemisest midagi teada. Soliidsetest eesti sõnaraamatutest peetakse loenguid kuid praegu on mul siin ees jälle kolm viimase nädala ajalehte ja ma ütlen teile need numbrid, kus kõik on sees loengute lugemine. Niisiis pedagoogiline instituut, 21. septembril. Ja siin on lause, uuest õppeaastast hakkab deebeediis lugema pedagoogika loenguid, Kanada eestlane Peeter mehistu. Edasi on mul päevaleht samast teisest oktoobrist, millest üks näide juba oli. Ja siin on niisugune lause, inimesed peavad Pärnut loengute lugemiseks liiga kaugeks. Ja siis taas ka edasi. 29. september. Siin on kellelgi kindel kavatsus tulla Tartusse tagasi ja siis juba loenguid lugema. Nii et Chitaatiaslektsi on ka eesti keeles leidnud selle koha, mida Panslavist olektrobatšov on soovitanud. Tänan tähelepanu eest.