Kellraadio stuudios näitab 21. Raadio seitse jätkab Einar Laigna esinemisega. Novembrikuu on vana traditsiooni kohaselt nii selle, mis Eestis on valitsenud kui loomulikult kogu Euroopas. November on olnud hingedekuu, see on eriline aeg aastas, kus inimesed mõtlevad, meenutavad esiteks leid lähedasi inimesi, kellega nemad on koos elanud perekonnaliikmeid kuid kus üldse jätkatakse ja viiakse mõtted kõikidele esivanematele kaugetesse minevikku, aegadesse välja, kuni see niisugune mõte nyyd hajub kuskile mineviku hämarusse. See dimensioon kultuuris on olulisem, kui meile esimesel pilgul võib paista. Sest kõige esiteks on siin tegemist kahtlemata aia erilise läbielamisega aja erilise vastuvõtuga ja aja poolt ja aja tajumise läbi inimeses loodud psüühilise seisundiga. See on üks eneseteadliku kultuuri vältimatu element, et meil on konkreetne suhe ajaga. Et me elame ajaloolises ajas ja mälu on teine, niisugune kultuurile vajalik omadus ilming meenutada, teada seda, mis olnud ja tuletada meelde neid aegu sündmusi ja inimesi, mis ja kes on maailmas enne meid olnud. Seega meie tänase päeva teema oleks vastavalt novembri Kuu üldteemale elavate ja surnute maailm. Kuna Kuu alguses hingedepäevaga seoses on piisavalt palju kiriklikus mõttes otseselt ja vahetult pühendatud sellele päevale piisavalt tähelepanu siis ei ole otstarbekas hakata kordama neid asju, vaid me püüame tänases saates oma tähelepanu viia sellele temaatikale pisut teise nurga all. Niisiis elavate ja surnute maailm ja siia juurde. Kõigepealt me peaksime rääkima ühest väga olulisest põhialusest. Religioossed kultuuritüübid, nende erinevused ja meid huvitavad täna kaks põhilist erinevust, mis väga huvitavaid ilminguid meie ette toovad. Need on monute istlikud, kultuurid ja tuur, religioonidele rajatud kultuurid, mida me tunneme loodusrahvaste või vana paganluse nime all. Nende põhierinevus on siis selles, et natuur, religioonides ehk pagandluses on inimese põhitähelepanu pööratud loodusejõududele Kosmosejõududele kõigile maailma loomulik, kelle loodusejõududele need on madalamad energialiigid. Siia juurde oleks kahtlemata huvitav rakurssi joonealuse märkusena teha väga vanast liturgiateooriast teeria kõrgemates ja madalamates ja energia kõrgematest ja madalamates liikidest. See on omaette huvitav teema, mida me täna jõuab puudutada. Kuid lühidalt loodusrahvaste religioonides on esimesel kohal inimese vahekord vahetu loodusega, mille keskel elatakse. Ja kõik energia liigid, mida inimene võtab endale vastu eluks on vahetust loodusest, seega natuur religioonides, loodusrahvastel, paganad, rahvastel ja ka soome-ugri lastel. Ürgselt on religioonitüüp selle maailmasisene. Ja seega elatakse energiast, mida võetakse veelt ja puult ja taimedelt ja maalt ja kividel, et ja avaramas mõttes siis kosmilist energiat ja planeetidelt ja sellega piirdub kristluses ja monoteistlikes teistes usundites ainujumala mõiste tõttu kes on maailma ja kosmoseväline absoluut, et on tegemist kõrgemat liiki energiatega, mis on üle loodusenergiatest. Seega kui näiteks kristliku kultuuri langusaegadel ja kriisi ajal aegadel või õigemini, kui inimene on kriisiseisundis selle kultuuri sees, püstitab loosungi tagasi loodusesse nagu russo mida ka narri tarkuseks Feuchtwanger ilusti nimetab sisse hüüdlause tagasi loodusesse on tähendanud tagasilööki, kuld uuris, kus inimene mõistuse, teadmise ja tahte valitsuse alast väljub ja laskub uuesti sellesse niinimetatud siis loodusliku ellu, mis tähendab, et kogu kultuur heidetakse kõrvale ja saavad uuesti valitsevaks inimese elus. Kõik see, mis on animaalne, näiteks see protsess on ju praegu erilise aktiivsusega ellu viidud ja viiakse ellu teadlikult ja ju siis kellelegi seda tarvis on. Et inimene enam ei alistuks mõistusele, teadmisele, tahtele, vaided, kõik animaalne, mis temast kergem kib, peab koheselt leidma ka maksimaalse vabaduse väljaelamiseks. See on sisuliselt kogu kultuuripärandist loobumine. See tagasi loodusesse minek või tagasi natuuri juurde pöördumine, mida langusaegadel on korduvalt juhtunud, see on siis kõrge tasemelt langemine alla monoteistlikud rahva, kui me vaatame, ajalugu on olnud väga elujõulised ekspansiivsed ja ka sigivusvõimelised, samal ajal meile torkab silma natuur, religioonide maailmavaates elavad rahvad ilmutavad tendentsi maailmas. Mida võib öelda, et see on nõrk, kus nad on hääbujad, nad on eest äraminejad, neil näib olevat mingi energiapuudus sigivusjõupuudus ja kui me mõtleme ainult ühele faktile, et kogu praeguse Venemaa-ala on kunagi kuulunud soome-ugri hõimudele siis neil ei ole mingisugust jõudu olnud vastu panna Slaavi ekspansiooni-ile. Ja ainult kaks soome-ugri rahvast, soomlased ja eestlased on jõudnud oma riikluseni ja mõlemad tänu germaani mõjudele. Soomlastel, rootslased ja eestlastel saksa võimas ja tugev, mõjumis riiklusele viis. Ja mitte ainult rooma õiguse, germaani, õiguse ja kristluse läbi vaid kahtlemata ka selle germaani elemendi läbi, mis on sulanud tunud kohalikku rahvasse ja mis tänapäeval moodustab ka ühe osa Eesti rahva. Ütleme genofondist, ungarlased, ma asetaks siin siit pisut kell ja nad on kuidagi hoopis teist liini pidi jaa, jaa, jõuliselt, nad on ju ka tunduvalt erinevad. Nii et päris sellesse liini praegu isaks on, nad on soomeugrilased pigem vast keele struktuuri tõttu kui paljude muude hoiakute tõttu ja teiseks, ungarlased on siiski võtnud võimsalt vastu monoteistliku maailmapildi, kui nad aastal 1000 oma kuningast Stefanuse poolt ristiusu vastu võtsid. Nii et Ungari on näide sellest heas mõttes, kuidas monoteistliku maailmapildi lõpp, plikke täielik omandamine, loob need alused püsimiseks siin maailmas ka puhtfüüsiliselt. Nii et elavate ja surnute maailma esimene huvitav mõte meile olekski siis monoteistlike ja looduspaganlike religioonide rahvaste väga erinev eluhoiak ja väga erinev püsimise ja säilimise võime siin maailmas ja eestlasi peaksid tõsiselt küsima panema, et kas soome-ugri, kogu kultuurikoodi ei ole sisseloetud mingi niisugune surmaaja hääbumise ja eest ära minemise ja alistumise joon mille tõttu meie rahvale ei näi olevat kah õiget võitlusvaimu ei oma õiguste eest võitlemisele oma riigi eest võitlemisel vaid domineeriv on eest ära minemise alistumise ja järeleandmise joon. Nii et see on üks põhiline silmatorkav erinevus, millel on väga tõsised tagajärjel rahvaste püsimisele siin maailmas selles rängas ja kohutavas olelusvõitluses, territooriumi ja eluvõimalust ees, mis rahvaste vahel valitseb, räägime, mis me tahame. Nüüd elavate ja surnute maailmas siis ajakategooria oli kõige olulisem. See on see kultuurkonnas elav inimene omab erilise suhteajaga et tema ajaline ulatus, tugevus ületab üle satub üle tema enda isikliku elu ja ja et kõigepealt, see väljendub vahetus suhtes, suhtumises esivanematesse ja suhtumises üldse nendesse, kes on elanud enne meid või meie ajal ja kes enne meid on surnud. Seega suhe kõigi nende elavatega kest elavatena enam meie hulgas ei ole ja selle omapärase suhte jätkamine ja sellest suhtest tuleneva erilise ajataju ja psüühika olulisusest meie oma elule ja püsimisele seega püsimiseks maailmas kultuurrahvana on esimene asi minevikku omamine, minevikku, meelu meenutamine, minevikku ja minevikus elanud inimeste eriti suurte kangelaste meeldetuletamine ja mäletamine. Kõigepealt oligi kangelaste aeg selle eelolevat olnud jumalate aeg. Ja kuni tänase päevani, siis on nii palju maailmaga Kirjanduses sellest juttu, et ajad lähevad üha viletsamaks. Nagu plaat ongi, sellest räägid kuldajastust ja hõbeajastust ja vaskkajastuste saviajastust. Ja taoline liin on märgatav ka teiste rahvaste juures. Meie kultuurkonnas tähendab siis Euroopas 10. 11. sajandil. See on väga tõsine kujunemise aeg, selle on religioosne elukäsitus oma põhisuunitluselt nimetatud paljude uurijate poolt keskaja kultuuriuurijate poolt surnute religiooniks ja, ja vaata, et peaaegu surnute kultuuriks. Siis erilise jõulisuse ja tugevusega on see suhe tegelikus elus, mis surnutega on ja inimesed elavad surnutega koos. Surma teema on inimesele ebameeldiv. Tallinna televisioonis näidatud seeria kontramortemm surma vastu. Nii palju kui ma tean. Selles saates esitatud mõtted kahtlemata tänapäeva inimesele ei meeldi. Me tuleme selle juurde ka, miks see niimoodi on? Saate lõpul me teeme kokkuvõtte, kus me selle küsimusega esile toome. Tahaks öelda tänusõnad ainult režissöör Helle Karisele, kes niisuguse väga vajaliku tõsise teema, ilma milleta kultuur ei saa funktsioneerida nagu suhtumine surmasse ja inimese vahekord surmaga. Selles suhtes nii palju vastuseisu on olnud, et inimesi see teema kohutab. Nii et tema on tõsise teema esile toonud. Nüüd keskaeg toob kaasa surma momendi tugevnemise ja me näeme seda ka Tallinnas. Püha Olavi kiriku medame Oleviste nime all, tunneme surma. Teema väga jõulist esinemist kuulsas Pavelsi genutafis kus domineerib Sis kaduvuse sümboolika, uss, konn, taolised sümbolid ja hiliskeskaeg juba kõrgkeskajal ja hiliskeskajal tugevnevad eriti jõuliselt need surmaja kaduvikku momendid, kultuur, kond tajuks, et ta on mingi tipuni jõudnud ja et ees on väga kahtlased segased ja languse ajad. Ja huvitav on just siis see, et kõige jõulisematel ja võimsamatel aegadel ei karda inimene surma. Vaided surmale vaadatakse igapäevases elus näkku, kui teda iga hetk teadvustatakse näiteks Memento mori mäleta, surma. Surnuluud olid kirikutes Eestimaal paljusid kirikuid, kus on säilinud vastavat nišid kus surnuluud olid näiteks Märjamaa kirikus vasakut kätt uksest sisse minnes Ambla kirikus kantsli all ja paljudes teistes kirikutes Saaremaa kiriku des. Surnu luud olid nähtaval selleks, et tuletada meelde inimesele sina pead surema, et kõik surevad. Pirita kloostri ees oli avatud haud kaevatud haud, kuhu kunagi kedagi ei maetud kuid pidevalt see kaevatud auk tuletas kirikuskäijatele meelde Memento mori, sa pead surema. Meie surmasümboolika oli keska seal niivõrd valitsevalt igal pool nagu tänapäeval, vaatame keskaja kunsti, kas tahvelmaali või neid kuulsaid kellasid või siis Aja mõiste on seotud surmaga. Ja muidugi ainulaadne, mis Tallinnas on säilinud surmatants kui üks hiliskeskaja ja keskaja sügise kaduvikku ja surmamotiivi niisugune esiletoomine, milles siis kõikide seisuste ja sellega koos ka nagu kogu kultuurkonnasugune surma tajumine sees on. Surma teema on siis jutlustes, kujutavas kunstis ja elu mõiste oli seega kristlikus kultuuris palju avaram, kuna piir elu ja surma vahel oli palju hägusem kui praegu. See piir oli liikuv ja edasi-tagasi käidav. Surm ei olnud mitte niisugune kohutav ja kauge elu lõpp mis ei puudutanud kedagi nagu tänapäeval, mis on kuskile Saaremaale surutud. Vaid elu mõiste haaras endasse sideme, mida säilitati surnutena maailmaga ja seega keskaja kultuuris, nii nagu meie esivanemate paganliku sky kultuuris oli suhe surnutega hoopis teine. Näiteks Skandinaaviasse, siin põhjalas ja ka mujal Euroopa maades. Surnud kuulusid elavat perekonda sugukonda suurt perekonda sel teel, et nad maeti vara sisse. See tähendab sellele maa-alale, mis kuulus ja oli eraldatud kõnnumaast elavate maaks. See oli korrastatud maailm, mida inimene valitses ja mida valitsesid head haldjad. Ja seega surnumis maeti sellesse piiri tähendased surnuks kuulus ka surnuna ikkagi elavate maailma juurde mitte sellest väljaspoole kuskile kaugele surnuaeda viidi minema, et no võimalikult kaugele elavate eluasemest vaid surnud maeti võimalikult ligidale, et nendega oleks saanud hästi lähedalt ja pidevalt koos olla. Surnud Sis säilitavad sideme elavate maailmaga, võtavad sellest osa ja mõjutavad seda vahetult. Elavad jälle omakorda mõjutavad surnute maailma. Ja inimeste mõtlemises on pidevalt see võimalus. On ka ajutiselt surnud inimesed, kes pöörduvad tagasi ellu. Sellega seoses on väga huvitav rääkida väga rikkalikust kirjandusest, milleks meil kahjuks ei ole, aga ega me toome ette ainult mõned tähtsamad asjad, mis meie jaoks omavad erilist tähendust. Eriti minevikku kultuuri vaadates on huvitav võrrelda ja tõmmata paralleele meie tänapäevaoludega ja üks surmateadvusest sellega seoses olevast nähtusest, millel oli eriline osa kogu sotsiaalse elu jaoks ja võiksime öelda, kogu reaalse elu jaoks oli juriidiline mõtlemine seoses surmaga sest surm ei olnud lihtsalt mitte elu lõpp, vaid surm oli meie kultuurkonnas vaadeldav kohtuotsusena inimese elu üle. Ja sellega lisandus juriidiline mõtlemine. Kusjuures juriidiline mõtlemine puudutas sotsiumi ühiskonna, iga inimest. See ei olnud mitte ainult õpetlaste mingi eriline privileeg omada teadvuses seda elementi vaid see oli kogu ühiskonna kõiki liikmeid haarav mõtlemise viis ja mentaalsus. Elu oli vaadeldav siis niisuguse ilmingu nagu sõnad, teod, mõtted on reas ja surm oli vaadeldav kohtu ette astumisena, kus kogu elu eest tuleb aru anda. Seega siis oli kaks õhtuversiooni, esimene oli väike kogus, mis oli inimese surmal surma puhul ja selle kohtu järele inimene siis läks kas erilisse puhastuskohta, kui tema puhastus oli puudulik, son puhastustulle. Kui tal ei, täiesti kuri, siis ta läks kohe. Aga kas hukatusse ja kui ta oli täiesti hea, siis ta oli kohe see, kes kohtus õigeks mõisteti. Kuid kahe kohtu vahel, see tähendab väike kogus indiviidi surm ja maailma lõpul suur kohus, viimne kohus, mis peetakse siis maailma lõpul kõikide üle selle vaheaeg on hingedele aetud antud veel armuaeg, kus need, kelle elu ei ole olnud täiuslik, võivad veel siis oma olukorda parandada. Seega saame kätte väga olulise ja kahjuks tänapäeval kaduma läinud kultuurikategooriad nagu ajakategooria kultuuris, mis surma ja elu erilise mõistmiseni läbi tõi kaasa juriidilise momendi. See, et elu eest ja elu üle tuleb aru anda, et elu üle peetakse kohut kaasa moraalse vastutuse ja mõjutas inimese igapäevast elu ja tema sotsiaalset tegevust. Ma arvan, et siin on juba selge, mida see tekst tähendab meie tänapäeva Eesti vabariigis valitseva olukorra jaoks kus me oleme bumas ja hääbumas korruptsiooni ja moraalitusse või, või võiksime öelda väga erilisse aru saama moraalist, sest on erinevad moraalikäsitlused lihtsalt on hundimoraal ja on igasuguseid moraale. Siis keskaja kultuuris ja üldse kristlikus kultuuris ajakategooria tajumine, kus aeg läheb üle igavikuks, kõigepealt vaatame tagasi minevikku ja siis vaatame Tulevikku. Seega kristlikus kultuuris ajakategooria on midagi täiesti teistsugust inimpsüühikas aja läbielamise mõttes kui tänapäeva tavalisel inimesel kelle elu on lamendunud ainult käesolevasse hetke. Sellesse momenti, mis praegu on ja selle momendi mõnudesse ja mugavustesse siis kultuuri ja tsivilisatsiooni inimese psüühika ja sisemaailm on kardinaalselt erinevad tsivilisatsiooni inimesel, kelle huviks on see antud hetkemõnud. Ja ütleme ka mingi lähitulevikumõnud elu kindlustamise mõttes. Need on kaks täiesti eri inimtüüp ja kaks täiesti eri kultuuritüüpi. Ja selles tsivilisatsiooni tüüpi inimesel puudub niisugune ajakategooria nagu igavik ja tal puudub ka suhe minevikuga. Tal puudub kultuuritaust minevikus ja puudub vaade tulevikku. See on antud hetkes elamine igaviku vaenulik. Seega keskajakirjandus on siis täis väga õpetlikke ja see see kirjanduse liik näiteks ütleme, jutlused, jutluste ksemplumid, näited, mis toodi. Mis oli põhiühiskonna kasvatamise vahend sellest rikkalikust materjalist, mis on säilinud, me näeme seda omapärast süsteemi, kuidas see kultuur funktsioneeris. Nüüd surnute ja elavate maailma puhul on siis selge, et kultuuri jaoks on oluline et see maailm on ühtne ja kuulub kokku ja suhtumises surmas näeme ka, kuidas Euroopa kultuurkonnas toimuvad väga olulised muudatused. Kui varakeskajal domineerib rohkem kollektor tiivne ja korporatiivne mõtlemine siis kõrgkeskajaks kujuneb välja individuaalse isikliku surmale läbielamise ja surma tajumise nisugune, selge teadvus. Surm individualiseerub, saab selle antud inimese konkreetseks surmaks, sest mida teravamalt inimene tunnetab ennast ja oma mina eneseteadlikku ja oma seisundeid jälgida oskava isiksusena. Seda enam ja tõsisemaks saab temale ka individuaalne surm. See on selge ja seda raskem on surmaprotsessi inimesele. Keskaja kultuuris näeme seda keskajast säilinud kujutavas kunstis on näiteks surmamoment, avalik ja sotsiaalne. See on moment, millest võtavad osa sugulased, perekonnaliikmed, tänavainimesed ja ühiskonnas lähitalude või külainimesed. See ei ole individuaalne akt, mida kuskil haigla eripalatis, kuhu eraldatakse inimene, kes arvatakse, et ta sureb varsti. Et ta teeks seda võimalikult teistest eemal ja ja see surnukeha kantakse öösel sealt vaikselt välja suure niisuguse saladuskatte all ja häbenedes. Surm oli avalik ja suremine kui inimese elu viimane kogemus oli ju väga põhjalikku ja määrava saatust määrava tähtsusega igaviku jaoks. Seega surmamoment oli sotsiaalne ja Tauliga rituaalne. Kujutavas kunstis näeme, kuidas näiteks kapi otsas või seal toas, kus suri ja on tal on ka peaaegu rituaalselt ette kirjutatud poos, käte asend, sõnad, mida ta peab ütlema. Ja selles ruumis on siis kurivaim ja ingel, mõlemil pääs nimekiri inglil heategudega ja kurivaimul siis pahategudega ja mõlemad loevad sellesse, et kes ja kumb sellest selle surija hinge omale saab. Nii et väga jõuliselt ja tugevalt kujutavas kunstis inimesele ette toodud surma juriidiline moment, surm kui kohus inimese elu üle. Ja loomulik, et selline arusaam surmast omas ju väga võimast mõju inimeste igapäevasele elule. Näiteks mina mäletan veel hästi külaühiskonnast vanema põlvkonna inimesi, kellel täpselt niisugune sisemaailm, maailmakäsitus ja suhe oli just täpselt niisugune igal eluhetkel pidevalt arvestati igavese ka teisisõnu nendel meie arvates lihtsalt välja tihti väga vähe kooliharidust saanud maainimestel oli hinges see kultuurikategooria olemas, mis tänapäeva võib-olla väga haritud inimesel puudub. Ja see on veel üks asi, mis näitab meile, et kultuur ei ole mitte kooliharidus vaid kultuur, on inimhinge sisemine seisund, milleks kooliharidust ei ole üldse vaja ja kirjaoskust ka mitte vaid see on teatud ruumi ja ajakategooria funktsioneerimine inimhingest, mis loob tema selle hingeruumi, milles inimene funktsioneerib, ennast, avaldab, hingab ja elab. Edasi oli võimalus enne surma inimesel siis kahetsuse ja pihtimise läbi parandada veel vahetult enne surma oma olukorda ehk teisisõnu minna. Surma läbi uude olekusse missis igavesti kestab või vähemalt siis puhastustule aja minna siis puhastatult ja ette valmistatult. Ja väga paljudes kultuurides. Ja mittekristlikes kultuurides on see arusaam olnud, et inimese esimesed 20 aastat elueast see on siis armastusele pühendatud selle vastuvõtmisele ja ise armastamisele. Siis järgmised 20 on töö ja viimane eluiga eraldutakse üksindusse ja valmistatakse ennast ette igaviku minekuks. Nii et kõikides kultuurides on see arusaam inimelu ulatuvusest üle praeguses kehas olemise piiride ja arusaam sellest, et inimene peab selles olekus siin mõtlema igavikule ja valmistama ennast ette, et temas oleks see, mis igaviku väärib. Ja niisugune element on kultuuris sees ja tsivilisatsioonis see läheb kaduma, seda enam ei ole. Seda võime näha ka matusetalitust muutumises läbi aegade. Kuni niisuguste jubedusteni välja, mida ma nägin ühes filmis itsitama Marika, kus oli üks uus matusetalituse liik, vana inimene sureb, kingitakse üles, nii et kirstus lamab niisugune peaaegu et kahekümneaastane, filmitäht ta nii üles löödud ja mingitud, kõik ja igasuguste meid kappidega tehtud. Ja matuselised sõidavad limu siinides mööda sellest avatud kirstuste läbi akna, niimoodi korraks hetkeks vaatavad ilma autod peatamata. See on kogu matusetalitus. Et siit näeme, kuidas püütakse surma täielikult inimteadvusest ja elust välja tõrjuda see dimensioon on täielikult kaduma läinud. Inimene elab ainult siinpoolsuses, Jaan, kaotanud nii suhteajaga kui ka igavikuga. See on üks tsivilisatsiooni hädasid, mis meil siin ka on, ega see pole ainult ütleme, kõrge tehnoloogilise arenguga maades kuskil mujal, see on ka meil siin väga jõuliselt süvenev tendents kaotada viimnegi side sellega. Ja muidugi toob see ka siis kaasa endaga väga suured komplikatsioonid saad ja, ja eriti psüühilised häired juba ka siinses elus kõigele kindlustatusele vaatamata. Nii et elavate ja surnute maailmasuhe on kultuuri jaoks ja meie psüühika jaoks ja meie normal reaalseks funktsioneerimiseks täiesti hädavajalik. Nii nagu suhtutakse mingis kultuuritüübis või ajaloolisel ajal surnutesse täpselt nii suhtutakse elavatesse, kui säilib respekt ja austus surnud inimese jäänuste vastu siis austatakse inimolendite üldse. Ja kui me satume niisugustesse aegadesse elama, kus buldooserid lükkavad surnuaedu kummuli, kus surnuluud kaevatakse välja kuskilt ja viiakse ise kallutajaga prügimäele või kus poisikesed mängivad pealuudega jalgpalli, nagu siin Tallinnas on väga palju olnud võimalik seda jälgida ja näha mitmete asjade puhul siis on selge, et elavasse inimesse suhtutakse täpselt samamoodi. Ta ei ole samuti tus sest kultuuris elava inimese säilmetesse suhtutakse ääretu respektiga. Näiteks on luukambrid kaheksakandilised oktakonid, väikesed kabelit, mis kirikute juures olid näiteks Pirita kloostri ees oli niisugune, siis tõenäoliselt küngas, mis on Valjala kiriku kõrval. Saaremaal peaks tõenäoliselt olema üks sellise kabeli vundament, et mis on mulla alla mattunud, kui see juba polegi välja kaevatud. Härra Villem raam arvas, et see on kindlasti ühe oktagoni alusmüürid seal säilinud siis nendesse kabelitesse maeti need luud, mis aasta jooksul surnuaias haudade kaevamisel tulid välja kunagi surnud inimeste jäänused igati hoolikalt kokku ja maeti korda aastas jälle pidulikult maha sest need olid laagi elanud elavate inimeste jäänused. Nii et elavate ja surnute maailmateema on väga avar, väga sügav, väga oluline kultuurile väga tähtis. Ja selle maailma kogunemine on tavaliselt märkultuur konna purunemisest ja mingi täiesti uue aja ja uute suhete tulekust. Kuskile riiki minnes võib ainult öelda, kes kultuurilugu tunneb. Näidake mulle palun oma surnuaedu ja ma ütlen kõik, mis seisundis te parajasti olete. Näiteks katoliku surnuaiad on domineerivalt vertikaaljoontega mälestussambad domineerib püüd kõrgusesse protestida tundlikes surnuaedades domineerib juba enam horisontaaljoon. Ja meie Hernsetes surnuaedades on see horisontaaljoon siis täiesti lamendunud, nii et juba ainult veel. No peaaegu ei näegi, et surnuaiaga tegemist on, sulab maaga kokku kõik, vaat kõikidest Nendes hauakirjades, hauakividega kujudes. Kas risti kujutise selles, missugust sümboolikat kasutatakse, on näha terve pilti skulptuuris valitseb, või samal ajal, kui me leiame mingi vana hauakivi nagu Kreekast, kus peale on kirjutatud üks sõna ainult nigga elab võit siis on selge see kogu kultuurkonna kohta, missugune vaim seal valitses. Kui surnu mälestuse kivi peal on Nika või et siis on sellest näha, kuidas suhtuti surmasse ja et surm ei olnud kaotusega kadumine, vaid surm oli koguni veel võimsa ja jõulise sõnaga. Nii ka võit välja öeldud. See kõik paneb väga mõtlema ja selles kõiges väljendub antud kultuurkonna hetkeseis, tema jõulisuse energia, mis tal kasutada on ja suhe kõiksusega ja absoluudiga ja kõik. Nii et elavate ja surnute maailmateema nagu siin see suur materjal, mis meil praegugi siin kasutada on ja millest me saame ainult ka üksikuid olulisi olulisemaid momente välja noppida annaks meil praegu niisuguse väikese kokkuvõtte võimaluse juba surmasse suhtumine muutub meie kultuurkonnas siis niimoodi, et surm individualiseerub. Ja temaga koos ilmneb uus ilming Euroopa kultuuris. See on 18 sajand, juba varem algab leinamoment, mida vara ja siis keskaeg ja kõrgkeskaeg ei tunne. Kui me tuletame meelde ainult surma mitte väga ammu normaalsest, terves talu ühiskonnas külaühiskonnas kui lapsi oli palju, laste suremus oli suhteliselt suur, siis niisugused haigused, mis tänapäeval ei ole üldse haigused, olid siis kuumaks nagu tihtipeale rasked külmetushaigused, kopsupõletik oli enamasti surm, arst oli kuskil kaugel sedapidi hobusega tooma, kuskilt ei tea, kust talverali teed tuisanud ja kõik. Selle tõttu surma oli palju. Aga surmasse suhtuti ime loomulikult ja rahulikult. See oli nagu üks paratamatu elu kaasne nähtus, mis kuulus elu juurde. Lehm sünnitas, vasikas ei võis surra, seal olid põrsad, osa võis olla surnud. See oli niivõrd loomulik eluga kaasas käiv nähtus. Et ega vanasti maal ka ei olnud niisugust ahastust ja leina ega niisugust hirmsat terringutamist ja kohutavat nutmist ja hinnati ka vaikselt, kui seda oli. Vaikus oli lein. Kuid surmaga suhe oli loomulik, väga nüüd lõppkokkuvõtteks üks huvitav tähelepanek. Kui keskaja kultuuris ja üldse, võtame mis tahes kultuurkonnas, on surmasse väga kummalises seoses suhtega inimese seksuaalellu. Näiteks keskaja kultuuris seksuaalsus oli tabu ja ta oli niisuguse keeldude-käskude ja varju alla pandud, tema sümboleid kuskil ei olnud. Siis surm oli avalik ja surm ja surma sümbolid valitsesid tänapäeva maailmas, surm on tõrjutud täielikult tahaplaanile. Seksuaalsümbolid on kõige avalikumalt ja veel rohkem kui avalikult võimalikult igal pool avalikus elus nähtaval. Nii et selle kahe vahel valitseb kõigepealt nüüd juba niisugune vastuolu, et emb-kumb, on ühiskonnas. Avalikult lubatud ja sümbolitega silma all. Tänapäeval seksuaalsus, surm keelatud ja tõrjutud keskaja kultuuris surma sümbolid, Memento, koori kõikjal inimeste silma all ja meelde tuletatud ja seksuaalsus on tõrjutud või ütleksime pigemini niimoodi rangelt määratletud teatud piiridesse. Kuidas nüüd funktsioneerivad mõlemad süsteemid, näeme, et keskaja kultuuris valitseb selle tõttu elu. Sest seksuaal reaalsus on pandud ühemõtteliselt elu teenistusse ja uue elu taasloomise teenistusse. Kuna tänapäeva ühiskonnas seksuaalsus ei teeni eestkätt mitte elu jätkamist ega uusi põlvkondi ega vana piibliga squed sigineda ja teid saagu palju vaid seksuaalsusele on hoopis teine funktsioon, nüüd ta peab eeskätt teenima inimese individuaalset lõbu. See on esimesel kohal ja näeme, et see on viljatu. Ja kui me mõtleme ainult abortide arvule Eestis pidi olema 100 sünni kohta 20 aborti siis saame vastupidise tulemuse keskaja kultuuri, kristliku kultuuri valitses elu. Ja elujõud oli nii suur, et surma meenutamine ja surmasümbolite ligiolek teenis elu. Sundis inimeste elu hindama, elu austama, elu, säilitama. Siis tänapäeval, Me oleme loonud kunstliku maailma, kus arstid hoolitsevad selle eest meditsiin ja teadus, et tervis oleks korras. Elaksime ja surmast. Me ei taha midagi kuulda, selle me oleme välja tõrjunud. Kuid seksuaalsus ei teeni enam elu. Ja selle tõttu, kui tõrjutakse teadvusest ja igapäevasest elust välja surm ühe surnute maailmaga ja ühtsus surnute maailmaga, kannatab elu. Ja see peaks olema juba üks viljakas teadmine, mida me saame keskaja kultuuri uurides ja üldse kristliku kultuuri uurides. Kui meie kultuur, kond ja ka eesti kultuur ja eesti rahva olemine ja ajalooline kujunemine ja saatus ja riiklus on kujunenud ometigi sajandist sajandisse kristliku maailmakaemuse ja kristlike tõdede ja kristlike väärtuste juhtimisel ja nende võimu all siis on selge, et nendest loobumine toob kaasa kõige hääbumise ja kadumise. Ja selle tõttu see küsimus puudutab täna ma arvan, väga tõsiselt ka eesti rahva puht füüsilist saatust ja säilimist säilimist mitte ainult üksikindiviididena, vaid säilimist rahvusena ja kultuur konnana. Ja seetõttu kogu temaatika elavate ja surnute maailmast meie tänase lühikese saate jooksul on minu arvates ainult sisse juhatatud. Arvesse võttes neid materjale, mis meil siin täna täielikult käsitlemata jäid. Elavate ja surnute maailmast rääkis Medjevist Einar Laigna. Kuni kella 10-ni kuulete Gregoriaani kuraale.