Tere päevast, klassikaraadio kuulajad algamas on 12. detsembri heligaja. Saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserti käis kuulamas tšellist Lembi Mets. Eesti orkester esitas peadirigent Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel Gustav Mahleri sümfooniat number kuus. Kontserte käis kuulamas muusikakriitik nelevasteinfelt. Las skaala otseülekandes Solarise Nokia kontserdimajas, kus tuli esitamisele ooper Carmen jagab oma esimesi muljeid Eesti rahvusringhäälingu helirežissöör Teet keelmann. 12. detsembril on eesti ooperimuusika aastatel harukordne võimalus kuulata katanotonitsid ja oopereid palju Uta kontsertettekannet, kus osalevad ka tippsolistid Daniel kontsaga Viini Valgse ooperist ja Marina Šagutš Maria teatrist. Intervjuu andis Volmer. Teda küsitles Tiina kuningas. Keelpillikvartett annab oma 25. tegevuse, las ta täitumise puhul kontserdisarjas viia Liina Pihl ja selle loo toonud Kersti Inno. 16. detsembril toimub Vanemuise kontserdimajas kontsert. Muusad jõulud tutvustavad peakorraldaja Tiit Lilleorg Jeleenambasi kõlar, Vanemuise tantsu- ja balleti koolisteni Piret Paas lastekunstikoolist ja selle loobani kokku Hedile. Ansamblil Rond ellu silmus album Haderaator roosa, kus kõlab 12. ja 13. sajandi hispaania muusikaalbumit, tutvustab Robert staak. 13. detsembril esitavad Tallinna metodisti kirikus Pirjo Püvi, Jaanika Kuusik, Teele Jõks, Hanno mölderkivi, Taavi Tampu ning Tallinna muusikakeskkooli sümfoonia orkester ja kammerkoor, Sharpantjeia Cramo loomingut. Ja dirigent Risto Joost iga tegimegi intervjuu. Ning Pille Lill tutvustab Tallinna talvefestivali kontserte. Teda küsitles Kersti Inno. Sellised on tänased teemad. Soovin teile head kuulamist. Neljandal detsembril andis oma käesoleva hooaja avakontsert Tallinna Kammerorkester orkestrile on selja taga ärevad ajad ja koosseis on mõnevõrra muutunud, paaris rühmas isegi üsna tugevalt, aga kontsert oli ilmselt inimeste poolt väga oodatud ja publiku hulk oli muljetavaldav. Kadrioru saal ei tahtnud, et rahva hulka kuidagi ära mahutada. Niisiis Avatiga tagumise saali uksed ja siis said kõik soovijad istekoha ja kontsert üldiselt vastas ootustele. See oli väga soe kontaktorkestri ja publiku vahel. Seda peab ehk kõigepealt mainima, sellepärast et kui hiljem siin mõnest kriitilisest asjast rääkida, siis ei saa kuidagi varjutada seda emotsiooni, mis sellel kontserdil valitses. Ettekandele tuli kaks äärmiselt tuntud keelpillimuusikateost Antonio Vivaldi aastaajad ehk siis neli viiulikontserti ja Pjotr Tšaikovski serenaad. Keelpillidele uppus 48, mis on ka mõnevõrra üllatav valikuna. Seda mängitakse hoopis suurema koosseisuga tihtilugu ja, ja kammerorkester, mis on just jäänud väiksemaks, kui ta varem oli, oli selle oma kavasse võtnud ja tuli siiski ülesandega auga toime. Vivaldi aastaaegades oli alguses tunda teatud pinget mängijates ja see kestis kuni teise kontserdi ehk siis suve lõpuni ja järsku sügisest alates võis tunda sellist täielikku vabanemist ja, ja mängumõnu. Ja see tasapisi haaras siis kogu kuulajaskonna endaga väga mõnusasti kaasa, esimestes osades tundused, et orkester võib-olla ei olnud selle akustikaga just päris kohanenud, sest kui me teeme proovi tühjas Kadrioru saalis, siis see on hoopis midagi muud kui rahvaga täidetud saal. Ja samuti, kui need tagumised uksed lahti teha, siis see omakorda muudab akustilist olukorda, et võib-olla need esimesed kontserdid läksid lihtsalt selliseks enesekõla testimiseks ja olukorraga kohanemiseks. Aga seejärel enam mingit sellist probleemi ei tekkinud ja, ja sügisel talv oli äärmiselt värvikad ja hästi põnevalt läbi interpreteeritud kõigi mängijate poolt orkestri kontsertmeister selle projekti raames, sest neil oli veel kaks kontserti. Peale Tallinna oli Levkleid kohv Peterburist. Tema soleerimine jättis ka sellise hästi elava ja kaasakiskuva mulje. Samas, kas asi hakkas kõrva, et orkestri ja solisti vahel valitses kogu aeg väike intonatsiooniline erinevus solist Ta intoneeris pisut kõrgemalt kui muu koosseis, mis teda ehk küll eristas teistest mängijatest ja tõi tema kõla paremini esile. Aga kohati läks vahe liiga suureks. Samas vedas ta koosseisu väga toredasti endaga kaasanud, haakusid tema kujunditesse siis just eriti küll sügises ja talves. Nii et, et see tervikuna jättis hästi elava ja, ja toreda mulje tahaks rõhutada Reinold tepi osa selles klavessinistina, sellepärast et, et tema vaherepliigid ja kontino partii mõjuvad alati täiesti fenomenaalselt oma sellise fantaasiarikkuse ja kaasakiskumisega. Nüüd Tšaikovski Serenaadis tekkis paar sellist muljet õieti õliga Vivaldis kohati kuulda. Need suurtest tuttides ei saanud orkester päris ühtset kõla, välgatagi, et siin on kindlasti suurel määral see muutunud koosseis põhjuseks. Osalt võib olla ka see koosseis on suhteliselt väike ja just eriti Tšaikovskis hakkas silma see, et tšellorühm, kes koosneb praegusel hetkel kahest mängijast, kes on küll väga suurepärased mängijad, Leho Karin ja Henry-David Varema tipptasemel tšellistid ei saa siiski moodustada rühma. Nad on kaks mängijat ja minugi kuulaja ootus on orkestrile siiski see, et kui mängib orkester, olgu ta siis nimetatud kammerorkestriga või keelpilliorkestrit või solistid, ansamblid või milleks tahes siis ma ootaksin sellist rühmade kõlalist ühtsust ja kuna kaks tšellot rühma ei moodusta omavahel küll väga hästi kokku kõlades hein ma sellist bassi tuge nagu ei leidnud, mida ma oleks tahtnud. See kehtinud sel juhul, kui mängisid tšellot koos kontrapasside või veoladega, sest siis oli juba massi rohkem. Minu arvamus on isiklikult küll see, et see orkester vajaks ühte tšellomängijat juurde ilmtingimata. Teine rühm, mis ei ole kokku sulada jõudnud, on teine viiul, sest seal on isikkoosseisu muutused hästi suured. Kindlasti on kõik väga head mängijad ja nad andsid igal juhul oma parima, aga see kõik võtab aega, enne kui jõutakse ühtse kõlalise arusaamiseni. See on õieti üks kõhutunne, mis seda võimaldab ja ei teki nädalatega ka mitte veel kuude jooksul. Selleks läheb palju rohkem aega. Minu jaoks suur üllatus oli, Viola rühkis, kõlas kogu kontserdi jooksul hämmastavalt ühtsena. Esimene viiul säras ka kenasti, aga vahel ei olnud ka päris ühel meelel artikulatsiooni või mõnede muude küsimuste suhtes. Tšaikovski serenaad oli väga huvitavalt võimsalt läbi viidud ja tegelikult sellise väikese koosseisu puhul üllatavalt suure kõlaga. See oli mulle suureks üllatuseks, näitab nende mängijate kõikide suurt võimekust kahtlemata, kes seal osalesid selles programmis ja ja üldiselt ma loodan ka nüüd sellele uuenenud koosseisule parimat tulevikku ja sellega ma lõpetaksin. Neljandal detsembril esines Estonia kontserdisaalis Eesti riiklik sümfooniaorkester peadirigent Nikolai Aleksejevi juhatusel esitades Gustav Mahleri kuuenda sümfoonia. Tegemist oli kontserdiga väikesest sarjast, millega rahvusorkester tähistab peatselt 150 aasta möödumist austria helilooja ja dirigendi sünnist. Gustav Mahleri kuuenda sümfoonia puhul kasutada tuntakse tihti alapealkirja traagiline. Kuigi sellist nimetust ei leidub partituuris ega ka esmaettekandekavalehel. Karakterilt, on see teos muidugi üsna tumedates ja intensiivsetes värvides ehk siit siis ka selline levinud nimetus. Siinkohal meenub pianist Androšifi võrdlus Ludwig van Beethoveni tuntud patente tilise klaverisonaadi. Jaa, kreek tragöödiate vahel. Samasugune võrdlus võiks ehk kehtida ka Mahleri kuuenda sümfoonia puhul. Teos valmis tegelikult ajal, mil helilooja elus oli kõik väga hästi traagilised sündmused, nagu vanema tütre surm, Viini ooperiga, koostöö lõppemine ja maaklerid. Terviseprobleemid kimbutasid teda alles aastaid hiljem. Ja samas peetakse sageli kuuendat sümfooniat helilooja isikliku elukäiguga kuidagi seotuks ja omamoodi Te kuulutuseks tema saatusele. Sest sümfoonia finaalis kõlavad brutaalselt saatuse paugud märgiks otsekui maaklerit ennast tabanud katsumusi. Eks selliseks programmiliseks seoseks annavad põhjust ka Alma Mahleri erinevad vihjed nimetatud sümfooniaosade sisu ja kujundite kohta, mida ta oma kirjutises avaldab. Eesti riikliku sümfooniaorkestri esitatud Mahleri kuues mõjus seal kontserdil väga terviklikult. Dirigent Aleksejev pani rõhkurid, millisele aktiivsusele mitme kesistele tämbritele ja kõlapildi intensiivsusele ja sügavusele. Kui kõlanud teost vaadelda hüüdnimed traagiline seisukohast, siis ei laskunud Aleksejevi poolt välja pakutud karakter õnneks liigselt Ülevoolavatesse, emotsioonidesse ega senti. Mentaalsusesse ja sümfoonia ettekandes oli vajalikku intensiivsust ja pinget, samuti tõsidust ja kontraste ja kogu karakterite ja värvide paletti. Ta oli koondatud ülevaatlikuks tervikuks milles puudusid ka suure Tagoogilised ja tempolised liialdused. Seega oli ettekanne hästi jälgitav ja ladus. Sümfoonia esimeses osas olid heas kooskõlas ehk maalerlik morsiteema ja sellele vastanduv lüürilisem teema, mida tuntakse ka Alma Mahleri muusikat kalise kirjeldusena ning esimese osa helgemad sorti lõpule. Ülejäänud sümfoonia kontekstis järgnes groteskne võitu ja pisut süngema alatooniga Scertso mis tõi ka kõrvu seosed äsja kõlanud avaosaga. Aleksejev esitas neljaosalise sümfoonia kaks keskmist osas Kertsa Jaan Tamm. Sellises järjekorras, nagu maaler need omal ajal lõi ja esmakordselt ka trüki andis. Kuigi maaler ise oligi see, kes need osad pisut hiljem ümber vahetas. Nii et aeglasem andante kõlab kõigepealt ning sellele järgneb Scertso. Maailmas jagunevad ka tuntud dirigendid enamasti kahte leeri vastavalt nende kahe osa esitamise järjekorrale. Aleksejeviga sarnaselt on salvestanud sümfooniat teiste hulgas Herbert von Karajan, Bernhard Haiting, Leonard Bernsteini rekordoshai ja vastasleeri kuuluvad näiteks Claudio Abado, Simon rätlia, Valleri kergem. Tegelikult antud kontserdi põhjal otsustades mõjus andante esitamine kolmanda osana üpris hästi. Ja seda põhjusel, et antud ettekande seisukohast teine osas soo ja siis sümfoonia finaal olid mõlemad küllalt intensiivse karakteriga. Ja finaal on sellele lisaks veel väga ulatuslik, moodustades pea poole partituuris. Seega ma ei osanud ante esitamine enne pikka ja intensiivset finaali nii karakterite, tämbri kui ka õhulisem orkestratsiooni poolest väga sobilikult. Liigilise karakteriga on Dante oli sümfoonia esimesest kolmest osast ka sisuliselt ja muusikaliselt sel kontserdil kõige paremini õnnestunud. Väga kaunilt olid esitatud viiulisoolod ja ka mitmed metsasarvesoolod, ka sümfoonia finaal oli mängitud üsna ootuspäraselt, seal vaheldusid hästi karaktereid ning teemade püüdlus helgemale lõpet tusele tipnes ikka ja jälle niinimetatud muusikalise kokku Marisemisega mida ilmestasid suurepäraselt osa lõpupoole löökpillimängija Vambola Krigul ellu viidud kuulsad saatuse paugud massiivse puuhaamriga. Kuigi need paugud on ju teada ja tuntud kohtadel, mõjusid nad siiski väga ehedalt ja peaks ütlema lausa ettearvamatult, justkui istuks publik saalis ja kuulaks teost alles esimest korda. Eesti riiklik sümfooniaorkester on esitanud sel hooajal kaks Gustav Mahleri sümfooniat ütlema, et vaatamata väikestele viperus teleolid nii Arvo Volmeri juhatatud seitsmes sümfoonia kui Nikolai Aleksejevi juhatatud kuues sümfoonia üsnagi hästi õnnestunud ettekanded jääb üle oodata tuleva aasta algusesse planeeritud viienda sümfoonia ettekannet, mida juhatab Eri Klas. Esmaspäeval toimus nii klassikaraadio eetris kui ka Solarise keskuses otseülekanne la skaalast ning etendati Sharpi see oopereid Carmen, kus osalesid Anita Rockwell, šviili Jonas Kaufmann, Ervin Andrei, jaanandamato ja loomulikult kallas skaala, koor ning orkester, mida trigeeri stanial paaremboim ning seda otseülekannet käis vaatamas Eesti rahvusringhäälingu helirežissöör Teet keelman kes jagab mõningaid mõtteid, et kuidas helirežissööri vaatepunktist see otseülekanne las skaalast õnnestus. Vapustava mulje teil oli tore vaadata, kuidas dirigenti juhatatakse täpselt sellel kellaajal sinna saali mulle nagu esimesed sellised taktid nagu ei meeldinud, ma ei tea, miks, kas, kas tundus, et natuke oli see pilt tume, see suur jutt, Heli on igal pool ruumiline selles meie blogija majas, noh, seda nagu siis ei olnud võib-olla lihtsalt seda asja Taage teha selle ülekande puhul niimoodi, et kui ma olin ühel pool ääres peaaegu selles reas seal istumas, siis ma kuulsin ka ühelt poolt seda, Eli, aga no lõpuks sellega harjub muidugi ära. Kui orkester hakkas mängima, siis see oli nii loomulik, et see lihtsalt panin kohe kuulama. Ja kui mul selja peal hakkavad väiksed judinad jooksma mõne loo puhul, siis peab see olema ikka vägev. Ma vaatan kino ja ma kuulen kuskilt valjuhääldajad seda heli. Ja kui ma ooperis tunnen sedasama tunnet päris mitme mitme tuntud aaria puhul või dueti puhul seal, mis läbi käis. Me teame kõiki neid kuulsaid lugusid, kas või Torre tooreks, siis on, tähendab vägev see oli hea, et kui ikkagi kas käib kuskilt klarnet-ist, võib lõõdist või laulja suust tuleb, siis ma näen, et see helipildiline liikumine või pilliklahvile vajutamine, et see on täpselt samal ajal kaamera vist ühe koha peal kuskil jõnksatas natukene imelikult ka väga kiiresti peideti see pilt ära ja, ja kummal oli vaadata, et kuidas kõik kõikide solistide hääled olid väga selgelt ja kõik liikumine, mis laval toimus, et see vesiiuli lavale? Meil oli väga eluline, et kas oli kolmanda vaatuse avamängu ajal, sa oled flöödisoolo, klarneti soolo meeletult ilus. Kuidas dirigent seda dünaamikat seal näitas, et kui see ära lõppes kõik, siis ta tänas seda, orkestri anti seal tõstele. Braavo. Kas oli ka selliseid aariaid, mille järel vallanduslas skaalas? Klaas ja neid oli ikka päris mitu. Et sa nautisid väga interpreetide Rehrii ja helipoolset sellist täiuslikku ühendust. Jah, heli tundus mulle, et lõpupoole, kui olid juba kõik koorid koos ja solistid koos, siis oli tegelikult väike segadust helipildis. Aga ma ei tea, poole peale või rohkem oli ikkagi selline täiesti nauditav, mulle meeldib, kui on need naturaalsed pillide helid, need puupillid, kõik peategelaste vahel oli selline keemia täiesti olemas, täiesti vägev keemia, kogu seal armastus, seda oli hea vaadata, sellepärast et meile näidati leid teine väga suurelt ekraanilt, sest et on näha, kohe vaatad, pisar tuleb silma peategelastelt ja see higi tuleb õigel ajal. See esimene ooperikogemus selles Solarises jättis tegelikult väga hea mulje. Ja tõesti tunne on juba selline, et ohoo, et ma olengi peaaegu nagu selles skaalas. Arvas Sharpi see ooperi Carmen teleülekandest DG ilmann. Rahvusooperi Estonia on saanud kenaks tavaks teha kontsertettekandeid nendest ooperites, mis kuigi sageli ooperilavadele ei jõuagi. Sel hooajal on selleks ooperis valitud kaetaanodonitseti vähetuntud ooper polluto kunstiline juht ja peadirigent Arvo Volmer. Miks just see ooper, seekord? Jah, see on tõsi, et ooperirepertuaaris on, ütleme, üheksa kümnendikku kirjutatud ooperites, selliseid me ei taha ka harva lavastatakse või üldse ei lavastata. Ja põhjus ei ole siin mitte selles, et sellel muusikal midagi viga, vaid üldjuhul on pääseid rohkem kui üks 19. sajandi üks pealmisi meelelahutus, Mandreid. Kuna teatavasti televiisorite kinod puudusid ooperiteater, mis tähendab seda, et ooperite kirjutamise tempo oli äärmiselt suur, need kirjutate nii nagu tänapäeval tehakse teleseriaale. No vastavalt sellele võib ka arvata, millise tasemega oli keskmise ooperi libreto. Aga mitte kõik ei ole, ütleme, sõitis piiri või Götet vääriv dramaturgia. Ja see on ka ainese küsimus, näiteks kerkib tõsiselt päevakorral, sellel ajal erutasid inimesi tugevalt, ütleme isiksuse ja religioonivahelised konfliktid. Isiksuse ja ühiskonna vaheline konflikt oleks ju isegi päeval aktuaalne, aga ütleme, sellised puhtalt usulised siseheitlused on võib-olla tänapäeva inimesele võõrad ja konflikt, mis tol ajal kuulajat hoida pinimuses ei tundugi meile konflikti. Seetõttu ütlemine ooper dramaturgiliselt lõdvaks. Kapoli jutu puhul kehtib seesama asi, nimelt et tegevus, mis on siis asetatud vana ja Armeenia territooriumile, ristiusu vastuvõtmine valitseva Rooma võimutahte vastaselt ja sellest tingitud siis usuvahetuse küsimused Vannata, ühtede jumalate hülgamise ja siis kell konflikt isikliku armastuse tõttu. Seal on päris huvitav armastuse kolmnurk, mis tegelikult kuulub iga hea ooperi juurde. Ja seetõttu pole, võiksime olla lavastuses, aga ütleme siiski, see temaatika on taganud selle, seda ooperit harva lavastatakse. Kes on see salapärane poliuto, kellest tonitseti arvas, et ta väärib seda, et teda ooperi peategelaseks valida. Nüüd oli tähtis Armeeniaga kohalik tegelane, kes siis vahetas usku, loobus vanastasuste, pöördus Kristlasesse ja siis tunnistesse taga ylesse, läks siis ise märtrisurma selle uue usu nimel. Aga, ja selle ooperimuusika ütleme, on mõnevõrra erinev sellest, mida oleme harjunud tonitsiati all võib olla silmas pidama, et ta nüüd setti on ju eelkõige tuntud, ütleme kolme koomilise ooperi rügemendi tütar ja Don Bosco ära, et need on need, mida põhimõtteliselt mängitakse plussis traagilistest ooperitest. Siiani lammermoone on teada veel, on seal kõikide nende Henryga üksinda naiste nimelised ooperid Annaboleena ja Maria Stuart aia niuksed mille peale ma ka alguses mõtlesin, et ma, vardad, see temaatika iseenesest oleks kuulajatele äärmiselt huvitavad, igaüks on seda ajaloos, seda Elizabethi ja Mary Stewarti vahelist konkurentsi. Leonard ütleb, kas kuulnud, aga hea kolleeg Jüri Kruus, kes on väga suur Belkanto austaja ja tõenäoliselt ka kõige suurem selle ala spetsialist Eestis pakuks, et mitte ainult Eestis, vaid kogu lähiümbruskonnas, siis Jüri soovitas mulle tingimata poli ootavad ma kuulnud ja mulle jättis selle ooperimuusika sügava mulje ja seal on suhteliselt vähe vähe selliseid ütleme, tigurdamise vigurdamise pärast võikski öelda, et üldse ei olegi lihtsalt niuksed püütud kirjutada sellised väga ilusad meeldejäävad meloodiad, mis ka selles ooperis on hästi sellist mõnusat, palju, mida võib saalist välja minnes kaasa laulda veel koduski on meeles. Ja lisaks veel niukse uudsusena mulle näeb, et oli, Tseti on siin püüdnud kergelt avardada numbri ooperipõhimõtteid, nii mõnedki harjate ei lõpe mitte suure pauguga, vaid omavad selliseid väikseid mänge, mis toimuvad niukses ide osadena, viivad järgmisse numbrisse sisse, aga ütleme noh, seep, inimesed, tõenäoliselt meie kontsert, esimene seal niivõrd palju maksu selle, sest et ütleme kuulda väikses Estonia saalis niivõrd suurepäraselt laagreid läheda maa pealt me seal on ikkagi vokaalselt tulevad ja on meeletult palju. Tenori partii on üks raskemaid, sest et see, mis võib-olla oleks lüürilise tenorina kuidagimoodi kergelt saavutatav, peab olema lauldud heroilises Pinter tenori poolt. Osatäitjad on raske leida, aga kui nad siis laulavad ja võtavad ikka kõrgel Rebemal too ning selles on niisugune minek, tuli selles noodi sees, et selle järgi lihtsalt käed ei püsirüpes, tuleb plaksutada. Selle ooperi koosseis on üsna omapärane, siin on vaid üks naisosatäitja, ülejäänud on kõik mehed, kes on need peaosatäitjad ja kuidas need leidsid? Purjotaralile ala Botonielkond, ka tema on niukene, kogenum laulja, kes on laulnud koos kõikide 20. sajandi kuulsamate lauljatega, rääkis mulle muigega suuseid tema üks esimesi pisemaid ooperis kokkupuuteid oli etenduses, kus peaosa tenori rolli laulis Mario til Monaco. Järelikult pidi siis olema 60.-te aastate üpris alguses. Sellest võib väikse rehkenduse teha, kui palju on, on jälle jõudnud oma elus osasid laulda, see on tal 96. roll. Mina sain aru, et laulnud, aga selgub, et on hoopiski meie jaoks ära õppinud spetsiaalselt, kuna see on niisugune väljakutse ja see on küll uskumatu, millise tasemega solist õnnestub meil vahetevahel vaata siia ja siis tema abikaasa rolli ooperirollis siis abikaasa Paulina rullil annab Peterburgist Mariinski teatri solist Marina Saaguts, kes meie ooperisõpradele varem teada tegid kaasay ta rollis. Meie heidab produktsioonis mõned aastad tagasi ja mina olen temaga koostööd igal pool mujalgi teinud. Rooma prokonsuli rolli? La paare, saal are on ju meil solistina tegev olnud kümmekond aastat, ta on ikkagi veel väga noor laulja, ütleks ma baritoni kohta. Ja tema arengut on rahva jälgida talle alati on sobinud paremini Itaalia rollid ja eriti pealt Kantor muude rollidega kui väga hästi hakkama, aga no ütleme, et on olemas inimesel mingi asi, mis teda kahe sütitab ja viib siis tema haaret selles rollis on, on ta klust kuulata, et see on uskumatult hea tase, võrdväärne partner kõikidele juht rollidele teeb sellest Tseeveerov prokontserdi lollist tõesti niukse väärika rolli. Kaasa teeb ka Estonia koor, koorisin ooperis liiga palju, tegevust ei ole, aga noh, Raphana ja kohtunike ja seda lastel on neil ka oma oluline osa lisada. Kaastegevad on veel Mart Madiste, Priit Volmer, Oliver Kuusik, Pavlo palakin ja Aivar kaseste. Dirigent on Arvo Volmer. Ooper poliuto kõlas Estonia teatris eile õhtul. Teine ettekanne rahvusooperisaalis on täna kell 19 ja selle salvestust saab kuulata klassikaraadios esmaspäeval, 14. detsembril kell 19, null viis. Tallinna keelpillikvartett tähistab täna 20 viiendat sünnipäeva kontserdiga Tallinna raekojas. Palusin stuudiosse kvarteti asutaja ja esimese viiuli Urmas vulbi. Milline on teie veerand sajandit kestnud kvarteti loos sellised põhisuunad ja jooned, sest me oleme kõik tähele pannud, kuidas te olete Eesti muusikat kenasti propageerinud? Mida te ise esile tooksite oma tegevusest? Kui me oma tegevust alustasime täpselt 25 aastat tagasi, siis parasjagu oli lõpetanud üks eelmine koosseis, kus mängisid Mati Kärmas Elar kuiv anda, kui sa teed järvi ja siis Andrus tuli minu juurde vioolamängija kes küsis, et, et kuule äkki hakkaksime taas jälle otsast peale ja siis noh, minule muidugi suhteliselt tundmatu maa, sest konservatooriumis õppimise ajal oli kvarteti programm mõistagi läbitud. Aga mida see töö endast see kujutab, ega sellest aimu küll ei olnud ja see ikkagi oli midagi hoopis teistmoodi ja väga mitmekesiste väga suurt ja samas ka küllalt heitlikkusest on olnud hooaja erinevad, on koosseis vaheldunud on tulnud noh, väga kiireideks suuri ülesandeid, mida on vaja kiiresti olnud ära teha, nagu kasvõi meie esimene suurem CD-plaat Rootsis firmale viis mis leidis kriitikute poolt väga head vastuvõttu pärast. Aga siis sain aru, et tuleb olla kuidagi kõigeks valmis. Aga ega ei ole lihtne meie oludes neli inimest piisavalt niimoodi kokku kinnistada, kes me kõik töötame põhikohaga kohtade suhelda, Oub, lõpeb, teisel algab, kolmandal on jälle vahepeal midagi, nii et ütleme, kui me tegutseme tõesti nii, et võtame igalt kontserdiprojekti, mis sageli on tulnud teha valitud koguse proovidega, siis me loomulikult ei saa tegutseda nii nagu mõni kollektiiv läänes, kes nagu ainult sellest elabki, et kes iga päev kui kolm tundi mänginud ka uut repertuaari, ka seda, mis on vaja järgmisel kontserdil, mis toimub kindlasti paari päeva pärast. Noh, vähemalt ikkagi mingi kaheksa, 10 kontsert kuus noh, kui meie saame teha ühe kontserdi kolme kuu jooksul, on isegi vist viimasel ajal hästi läinud. Sellest hoolimata olete välja andnud neli plaati ja käinud ka rohkesti kontsert Turmeedil. Jah, üsna huvitav kontsert meil oli. Me olime esinemas ühel augustikuu õhtul Aegna saare kultuurimajas väga vähestele kuulajatele, siis kontsert läks suhteliselt nii toredasti heatahtlikult siis tagasi sõites vaatasime, kuidas Georg Ots uhkelt niimoodi laineid hautades sõidab Helsingi poole, siis kolleeg Toomase käest küsinud. Huvitav, kas meiega kunagi selle laevaga sõidame soove esinema? Toomas vist ei saanud mu küsimust päris aru, nii et tema vastus oli igal juhul sugune pehmelt skeptiline, aga kui vaadata noh, kuhu Elumaid esinema viinud on, ikkagi ei saa kurta küll, väga põnevaid kohti. Nimetagem kas Jaapan, Iisrael või, või Portugal või Kanada või noh, rääkimata paljudest euro pahadest. Kas nendel turneedel on teil kavas prevaleerinud eesti muusikat? Ja sageli kindlasti näiteks Portugali Iisraelis olid lausa pidulikud kontserdid tõesti muusikast, mis nagu meie kvarteti õlul ja siis repertuaar noh, on olnud niimoodi Tobiasest Kulima vihmandini kõik, mis vahele mahub. Tubin, Eller, Pärt ka ja need on alati hästi vastu võetud, aga kevadel aasta tagasi Tšehhimaal mängisime ka nende muusikat, mängisime Mactinud mõistagi meie muusikat ka näinud, et ja noh, alati on ikkagi kavas ka Saksamaal oleme mänginud ikkagi kaadi Mozartit ainet ja nii edasi. Praegu mängivad Tallinna keelpillikvartetis Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ning Levi-Danel Mägila. Kui kaua see koosseis on nüüd koos mänginud? Levi-Danel Mägila on siis kõige noorem liige, ma olen kuskil mingi paar aastat, sest eelmine kolleeg Henry David sai väga hõivatud oma Saksamaal tegutseva kvartetiga ja ja siis me olime juba noh, nii palju uusi asju omandanud koos lõviga oli see loomulik, et nüüd nii sedasi jätkub. Aga muidu on pikemalt Meil ka ikkagi osalenud veel, kui nimetada veel järgmisi liikmeid pärast algkoosseisu Viljar Kuusk Reola peal nagu Martti Mägi ja Heili Eespere tšellol Tõnu Jõesaar, mõnikord ka Aare Tammesalu ja siis vähemal määral abiks olnud ka kuus uus sellist ja Paul Purga vioolal ja võib-olla võib-olla mõni nimi veelgi skan juhel. Ja mida te esitate oma juubelikontserdil? Mõtlesime, et püüame võtta kokku niisuguste tõsiste lugudega. Beethoveni lõpukvartett on tõepoolest väga tihe lugu, ta on kuidagi meile lähedaseks saanud. Uppus 131 ligi kolmveerandtunnine seitse osa, mis lähevad kõik Ataca, mis võtaks kokku meie niisuguse ponnistusi vastuvoolu ujumise, ütleme selles ühiskonnas, kus kvarteti on raske mängida või vastu võtta kuulajal ja samas sinna kõrvale ka väga ilus, pidulik pompöösne, Schumanni, kõlari, kvintett koosneva viljaga, kellega me oleme ka oma esinemispraktikas juba küllalt aga kokku hakanud mängima. Nii et see oli ka niisugune tänuga iva hiljale, kes oli rõõmsasti nõus osalema meie kontserdil. Aitäh Urmas hulk Tallinna keelpillikvarteti 25.-st sünnipäeva kontsert toimub täna õhtul kell kuus Tallinna raekojas sarjas Violiino piss. Klassikaraadio salvestab kontserdi ja annab hiljem eetrisse. Kolmapäeval, 16. detsembril kohtuvad Tartus Vanemuise kontserdimajas muusika, tantsu- ja kunsti muusad ja toimuma saab kontsert muusade jõulud. Kontserdil osalevad tart esimene Tartu teine muusikakool, Arsise Tartu kellade kool, Tartu lastekunstikool, Iida tantsukool ja Vanemuise tantsu- ja balletikool. Selline muusade esimene kokkusaamine toimus suvel, lastekaitsepäeval lähemalt räägib ürituse üks peakorraldaja Tiit Lilleorg. Selle lastekaitsepäeva kokkusaamine oli lastele väga erutav ja väga sündmuseks kujunes esinejatele ja pärast koolide juhid istusime ka veel kuus ja üritasime siis tehane päikest analüüsida, arutada, et mis ja kuidas edasi otsustasime, et ei oota järgmist lastekaitsepäeva, teeme jõuludeks, vaatasime oma kavad üle ja igaüks siis pakkus midagi, mis lavalt esitada, mis sobiks nagu jõuludega kokku ja nii me siis oleme jälle tulemas avalikkuse ette kaks tantsukooli, kolm muusikakool ja kaks kunstikooli. Kuidas selline idee üldse tekkis kutsuda koolid? See õpetus või koolitus, mida need kuulid kõik kannavad, et vääriks nagu rohkem tähelepanu ja teine oli see, et me arvame, et me oleme kuidagi nagu omavahel ka natuke eraldi, et võib-olla see teeb meid lähedasemaks ja et lapsed näevad, mis lapsed teises koolis teevad ja et on nagu mingisugune väike võrdlusi ja, ja huvi, motivatsiooni, Coment. Tartu lastekunstikooli õppealajuhataja Piret Paas, kuidas kunstikool tekitab selle jõulumeeleolu või milline see kunsti muuseas. Kordan, Tartu lastekunstikool siis seekord paneb välja graafika fotonäituse, siis kontserdisaali fuajees jaatrid pide peal, lisaks sellele on siis Tartu lastekunstikooli poolt ka täiendused lavakujundusele, et luua jõulumeeleolu sellele etendusele ja slaidiprogramm ka kujunduse abiks võib olla pauside täitmiseks, siis mis tutvustab erinevaid koole, on on meie poolt kokku pandud. Eks see lastele tegelikult väga raske ülesanne, lavakujunduse tegemine, et me oleme andnud neile kompositsioonitundides siis selliseid ülesandeid, et ideid välja töötada, et kuidas võiks välja näha selline muusade kohtumine lava peale, et meil on päris huvitavaid ideekavandeid saanud, eks me vaatame, mis sellest siis lavale päriselt jõuab. Vanemuise tantsu- ja balletikoolist Jelena Pozniack. Millise emotsiooni, tantsu muusa seekord pakub? Ajale, ma arvan, et kindlasti väga huvitavat põnevat emotsiooni osa oma kontsertnumbritest me näitasime juba esimesel juunil lastekaitsepäeva kontserdil ja nüüd tuli välja tulla uute numbritega, seekord meile on täiesti uus number olemas vana hispaania transkadža, mida me jusse oleme valmis. See on tants, mida tantsis 150 aastat tagasi Fanjeesler ja tegi selle tantsu väga populaarseks ja tuttavaks tervele maailmale ja ka ennast siis, kui Mariedal jooni oli esimene, kes tõusis varbale, tegi sulfiidi varvastantsu, siis fanierisser rohkem oli karaktertantsuspetsialist ja mees üritasime seda numbrit, see on täiesti uus number. Siis üks tütarlaps esitab. Ja siis nooremad, mitte päris pisikesed, nooremate tantsivad sissi sassi Tšaikovski muusika, arranžeeringu-le, mis on pähklipureja, seda aga see on hoopiski teine interpretatsioon muusikas väga oluline on suhtlemine, koolide omavaheline suhtlemine. Jaga, et muusikakooli, tantsukoolidega või kunstikooliga saavad kokku, see on praegu on ainulaadne, sest ega meie lapsed teadsid väga vähe kunstikoolis näiteks välja arvata need, kes õpivad seal muusikakoolidega, olen pisut rohkem kursis, nii et see on väga teretulnud ettevõtmine üldse. Millist muusikat võimelisi? Numbreid veel kuuleb ja näeb sellel kontserdil. See muusika seltskond on ikka päris suur seltskond juba selle tõttu, et esimene muusikakool toob välja oma sümfonietta orkestri, lisaks sellele ka veel laulukoori Kosolistidega ja teine muusikakool toob siis numbrid, mis on meil koostöös Arsise kellade kooliga ja Arsise kellade kool-il on ka veel omalt väikesed, niisugused lõbusad jõulukillud kava algab popuriga jõululauludest, sümfonietta orkestri viie solistiga esimese muusikakooli poolt, et see on selge jõulumärgi algus selles kavas ja lõpeb ida tantsukooli 30 tantsijaga kuue tantsuga Lood Viini metsadest ehk siis sisse juhatamas. Kas nihukest pidulikku Straussi meeleolu? Kutsume kõiki järgmisel nädalal, kolmapäeval Vanemuise kontserdimajja, kus algusega kell 12 toimub muusade kokkusaamine ja kontserdi alapealkirjaks on Moosade jõulud. Aitäh, Jelena Pozniack, Tiit Lilleorg ja Piret baas stuudiosse tulemast. Üle mitme aasta on varajase muusika ansambel, rand, ellus välja tulnud uue plaadiga, mis kannab pealkirja rattur roosa ja sellel kõlav muusika 12. ja 13. sajandi Hispaaniast rand. Elluses musitseerivad sellel plaadil Maria staakeevee Bly marini ellips Kristi Saar, Eeva-Maria Eller ning Robert stock, kes on ka tuntud klassikaraadio eetris vanamuusikaspetsialist ja Roberts ta kõnelebki sellest plaadist nüüd lähemalt. Jah, ma ei ole just eriti usinad salvestada, et me teeme seda võrdlemisi harva, aga, aga siis südamest ja kogu see muusika, mis seal plaadi peal on meie kontsertrepertuaaris olnud aastaid, nii et lihtsalt ta on aastate jooksul nii-öelda küpsenud ja settinud ja, ja nüüd ilmselt jõudis kätte see vajadus, et me enam ei saanud ilma salvestamata ja tegemist on siis jaht Hispaania 12. ja 13. sajandi vaimuliku muusikaga, mis ei ole liturgiline muusika, küll aga sisult vaimulik ja see on pärit kolmest erinevast käsikirjast. Võib-olla kaugelt vaadates on see üks keskaja muusika kõik ja lõpuks kusagil 150 aasta jooksul kirjutatud võrdlemisi sarnane tegelikult käsikirjad on väga erinevad, kõige vanem neist on koodeks, kalik stiinusega liks tiinuse käsikiri ja 13.-st sajandist pärit kõigepealt siis las fuel, kas see käsikiri, see pandi kirja 14 sajandi alguses laskuelgase kloostri nunnade poolt, aga see muusika tegelikult on vähemalt pool sajandit vanem, nii et ta on 13.-st sajandist pärit ja see on hästi suur käsikiri, seal on mott ette ja missa osi ja see käsikiri võib-olla lükkab ka ümber selle tõekspidamise või arvamused. Kirikus laulsid ainult mehed nunnakloostris kirja pandud nunnade poolt ja kindlasti nad, ma arvan ka seda muusikat laulsid ja kolmas allikas, kust on pärit selle plaadimuusika, on siis kant, liigaste Santa Maria laulude kogumik ja see on nüüd natukene hoopis iselaadi muusika? Kõigepealt ta ei ole ladinakeelne, nagu on eelmiste käsikirjade muusika tan Portugali Galiitsia keeles ja kuigi see sisu on vaimulik enamus, räägib neitsi Maarja imetegudest, on see muusika hästi rahvalik, ühehäälsed, rahvalikud meloodiad. Ja ta on ka hästi populaarne, võiks öelda, et need on keskaja hitid tänapäeva vanamuusikute seas, neid on hästi palju salvestatud. Ma arvan, et see koosseis oleme projekti ansambel ja sellepärast on see igal plaadil erinev ja eks need, kes on seda meiega mänginud ja laulnud ja mul on hea meel, et mõnedki, kes on siin vahepeal kas olnud ära eestist elanud mujal ja nüüd tagasi näiteks üks lauljatest, Marilin Lips, kes plaadistas meiega viimati 10 aastat tagasi, on nüüd sellel plaadil laulmas ta vahepeal elas Itaalias ja ka mul on hea meel, et Eve Kopli, kes elab praegu baas alles, kes lõpetas koolagantooriumi ja jäi sinna praegu elama, sai sellel plaadil kaasa teha ja laulab sellel. Sellel plaadil kõlavad ainult naishääled ja pillidest võib seal kuulda fyydlit, mida mängib Kristi Saar. Eva-Maria Eller mängib plokkflööt. Maria staak, mängib ratas luurata ja tamburiiniga, mina mängin autot ja erinevaid löökpill. Mariaga laulab sõna paradoraator, Rosa on ühest laulu tekstist pärit siis roosi ülistades või roosi kiites. Roos oli keskajal hästi tugev ja võimas sümbol või kujund. Ta tähistas nii ilmalikku romantilist armastust kui ka vaimulikku religioosset pühendumust. Ja roos oli näiteks tali nii neitsi Maarja kui Kristuse sümbol ja koodi katedraalis roosiaknad on ju täiesti tavaline nähtus, see muusikat tegelikult on, vähemalt meie jaoks on hästi erinev. Ühelt poolt siis rahvalikud kantiigad ja teiselt poolt siis selline näiteks kas või koodeks Kalekstiinlaski, küllaltki Virtoosne kahehäälsus hakkab bella laulduna. Ta peaks olema küllaltki huvitav ja mitmekesine kuulamine. See plaat sündis koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga ja klassikaraadioga ja jälle plaadistas selle Maidomaadik. Ja ma pean ütlema, et ääretult meeldiva Maidoga töötatakse, on tõeline professionaal ja kellele on ansamblil lindistamisel tuge ja abi. Ta on väga konkreetne ja abistab ja suunab lindistamisel, et ma tahaks teda eraldi tänada. Rondelluse uut plaati adraator roosa on võimalik kuulata ka albumi tunnis kolmapäeval 30. detsembril algusega kell 15 15 ning see plaat on väljaloosimisel ka klassikaraadio hommikumängus. Reedel, 18. detsembril. Pühapäeval, 13. detsembril esinevad Tallinna metodisti kirikus kell 18 Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester ja kammerkoor ning Eesti koolinoorte segakoor ja Kuusalu keskkooli noortekoor. Intervjueete ohjab dirigent Risto Joost ja kontserdil tulevad ettekandele mark, antuan Shart, pantjeedeedeum ja jõulumissa ning Jean-Philippe Ramo sõit ballett ooperis le sajand. Kaland telefoniliinil on Risto Joost, kes kõneleb nüüd selle kava saamisloost ja muusikakeskkooli sümfooniaorkestrist. Lähemalt. Ja see kava on mingis mõttes osa muusikast, mis mulle väga meeldib, kindlasti nad on väga head muusikateosed ja meil on juba pikemat aega olnud plaanis teha üks barokkmuusika kava muusikakeskkooli orkestriga ja ühtlasi ka kooriga. Ja nüüd lõpuks see sai teoks, suur rõõm on, et me saame ta väga head prantsuse muusikat safantee, teedeum ja jõulumissa ja ühtlasi on meil sinna kambaga planeeritud väike instrumentaalne osa, noh, nii-öelda mängimis Rammo avamänguooperist, lüsaang, kalaan, imeline. India sama mäng koosneb väikestest süütides, mis on muusikaliselt väga erksad ja kindlasti noortele muusikutele kui ka kuulajatele väga huvitav kuulata see Rammo Theo, kus ajutiselt meil kava keskel, mida siis raamivad ühest küljest jõulumist millele sekundeerib kontserdi lõpus, ma arvan, üks kõige tuntumaid teoseid, deroom, mille sissejuhatus prelüüd on kuulsa Eurovisiooni lauluvõistluse avasignaaliks. Kogu see muusika on kantud etel noorte esindajatega. Ühest küljest Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester koos muusikakeskkooli kammerkooriga ja veel osaleb meil seal Eesti koolinoorte segakoor ja solistideks on ka noored Eesti lauljad. Sopran Pirjo Püvi, Jaanika Kuusik, metsosopran, Teele Jõks, tenor Hanno mölderkivi, keda ma arvan väga palju ei olegi oratooriumite esindajana kuuldud. Varem juba, ma arvan, tuntud oratooriumi esitaja Taavi Tampu, et esitajate seltskond on väga, ma arvan, nooruslik, erk ja selleks muusikaks väga sobiv. Kas nüüd muusikakeskkooli sümfooniaorkestrit selle kava jaoks ettevalmistades puutusid kokku ka raskustega, sest et tegemist on ju noorte muusikutega, kellel väga palju pagasit ei ole. Kui meenutada seda viimast suuremat kava, kus kõlas Erkki-Sven Tüüri looming siis said mõnedki neist sellise väikse kogemuse kaasaegse orkestrimuusika esitamisel, aga nüüd on ju tegemist absoluutselt teise valdkonnaga. Vanamuusika interpretatsiooni pühendatakse Euroopas ju eraldi tähelepanu. Täpselt nii, ma arvan, et meil ongi suurepärane võimalus praeguses ajahetkes mängida nii vanamuusikat, romantilist muusikat kui ka uut muusikat orgestrandile, kes muusikule interpreedid, kes veedab orkestrist neli aastat Tallinna muusikakeskkoolis, olemegi planeerinud igaks aastaks erinevates stiilides kavad ja eelmine aasta keskendusime põhiliselt uuele muusikale see aasta nüüd Parockile romantismi üle, nii et kõik need elemendid saavad stuudiumi puhul läbitud ja loomulikult baroki terviklähenemine ja barokkmuusika interpretatsioon erineb romantilisest musitseerimisest eelkõige juba oma artikulatsiooni tooni kujundamise ja üldse fraasitunnetuse poleks, nii et see on kindlasti noortele väga huvitav ja kasulik. Selge see, et see erineb veidikene nende pärasest musitseerimine stiilist, aga ma arvan, et igal juhul täiustab noorte muusikute arsenali ja tuleb lõppkokkuvõttes väga kasuks. No sina nende dirigendina loomulikult, ma kujutan ette, suhtun neisse väga positiivselt, aga siiski oskad sa paari sõnaga kuidagi kirjeldada, et milline on praegune Tallinna muusikakeskkooli keelpillimängijate tase, kes siis võib-olla eelkõige moodustavad sellise kõla balletimuusikakeskkooli sümfoonia. Julgeks väita, et tase on väga hea, tase on, on loomulikult aastate kaupa erinev, aga kuna muusikakeskkooli keelpilliõpetajad samamoodi puhkpilliõpetajaid on teinud väga head tööd ja loomulikult sul mingisugused elemendid on hakanud võimenduma kell pillimängukultuuris, seetõttu on praegu meil ikka väga palju häid viiuldajaid, nad on ju iga päev muusika sees, seetõttu on neile juba musitseerimine osa sellisest loomulikust hingamisest. On ma arvan, tegelikult noortel inimestel uutele muusikast, Vildele, millega nad varem Kui ei ole puutunud või suhteliselt kerge läheneda, ma arvan, et kuuladega kütuma. Tavaliselt ju dirigendid või ka maailmakuulsad lauljad, näiteks Monika grupiga oli siin viimati juttu sellest kõigepealt teevad nagu isikliku karjääri ja siis mingil hetkel tunnevad, et siiski nad peavad midagi oma kogemustest ka edasi andma, siis järgnevatele põlvedele. Aga sina tegeled noorte muusikutega juba oma kääri alguses, et miks see sulle endale oluline on? Ühest küljest alanes siin mõni aasta tagasi selline suurepärane võimalused tulla tagasi sinna, kus ma kunagi lõpetasin, ehk siis ma ise juhtisin ka muusikakeskkoolis ja muusikakeskkooli orkester, minu jaoks on küll väga kodune kollektiiv. Käekäigu eest ma juba mõnda aega olen hoolitsenud ja see pakub mulle sellist head energiat ja seal saab loomulikult ka mürsu orkestri mängu lätete juurde siis ehitada üles üks organism ja näha, kuidas kõik toimib ja ütlusi püüdovel anda pedagoogiline panus, et see kõik oleks loogiline ja raskusaste vastav ja noored saaksid neid oskusi kasutada ka hiljem, professionaalsetes orkestrites, et minule endale on see selline hea väljakutse ja loomulikult see koormus ei ole keskkoolis kuigi suur, seetõttu mul on aega ju tegeleda ja muude asjadega ka projektidega erinevate orkestrite ka Eestis kui ka välismaal, aga eelkõige rahvusooperis, kus ma olen põhitöökohaga, nii et ma ütleks, et need asjad täiendavad 11. Helgaja. Tallinna talvefestival toimub tänavu juba neljandat korda festivali kunstiline juht Pille Lill. Mida see festival seekord sisaldab, endas? Eks me ikka püüame siia aastavahetusse siis tuua niisuguse pärlikesi kokku ja sellel aastal on ta muidugi hästi huvitav olnud selle tõttu, et Me ühendasime ta veel ayernaga ja osa kontserti on siis juba toimunud ja Vello Jürna 50. sünniaastapäeva mälestamiseks me korraldasime siis uhke kaala. Ikka selleks, et meie see moto tõsta pilk Jaava süda, et me näeksime neid, kes meil on kangelased ja me peaksime neid ikkagi meeles, siis ma usun, et see õnnestus ja tulin rääkima lihtsalt nendest asjadest veel, mis meil toimumas on. Järgmine kontsert ongi kohe homme, pühapäeval just juba siis 13. detsembril on meil üks esmakordne koht, on siis sünagoog, kus tõepoolest saksofonikvartett saksa eest astub üles ühe väga huvitava kavaga, millega nad tegelikult sõidavad ka siis meie vahetus kontserdi raames Tšehhimaale. Ja see on, neil on uhkes tšehhi kontserdisaalis kontsert. Et nad nüüd siis esitavad sellesama kava, siin kavas on Bachi jaamiloojas ohvenbach, nii et ma usun, et see tuleb tore kontsert ja vaba sissepääs on küll sinna sõnagoogini. Loodame, et inimesed lähevad 13.-le siis kell kaks edasi, sealt me läheme Rootsi-Mihkli kirikusse, sest noored MBA üliõpilased tulid minu juurde üks kord ei, üldiselt on ju niisugune väga uhke teos nagu mendel, soni, keelpilli oktetes tuur. Ja kaks kvarteti võtsid stsenarist. Kui 15. detsembril 18 null null Rootsi-Mihkli kirikus nad esitavad selle ja nendega koos on siis ka üks meie väga tuntud tšellomängija juba Henry-David Varema, kes mängib siis ka sellel samal kontserdil kaasa, seal on ka piletihind ikka odav 30 ja 15 krooni. Hoiame seda hinda ju kohe päris meelega, et inimesed ikkagi saaksid igalt poolt osa. Ja aastalõpu läheme siis esmakordselt, proovime teha ka niisuguse vana aasta ärasaatmise, sest oleme astunud ühendusse vene kultuurikeskusega, sest meil on päris mitmed integratsiooniprojektid olnud ja, ja läbisel. Me oleme siis nüüd, 30. detsembril, pannud endale uue eesmärgi, et olla vana-aasta õhtul koos oma sõprade ja muusikahuvilistega ja teeme seal siis uhke kaala, seal on suures saalis kaheksasadat kohta nii et sinna mahub palju inimesi. Toimub siis 30. detsembril algusega kell 19 null null ja olen palunud seina siis laulma Mariewired teenina, kes meil just võitis konkursi. Oli ju Vello Jürna mälestuseks pühendatud vokalistide konkursse Eestis ja on seal, Mati Palmi on Virgo Veldi ja Saksest on meil Susanna Aleksandra Sandra, kes on Eesti publikule võib-olla vähem tuntud, kuid ta on kahtlemata juba jazzlauljana džässlauljana ikkagi natukene kusagil üles astunud ju päris meeldiv alalt saanud vastukaja. Kaie Kõrbi olen jällegi sinna Etti stuudioga kutsunud ja mudilaskoor raaduga on mul sinna palutud ja klaverile on meil Piia paemurru Ingrid kajakveraanika haretska ja ma usun, et see on niisugune tore, ma püüan sinna veel luua niisuguste aastavahetuse meeleolu, et tuua sinna ka võib-olla väikse päkapikk ees Kuroskaid, mine sa tea, võib-olla see kõik tõesti meil õnnestub igal juhul kusagil poole 10-ks peaks olema läbi ja seitsmest et äkki siit tekib niisugune traditsioon, kus me saame siis veeta oma sõpradega koos vana-aastavahetust. Ja sellega lõpebki siis tänavune Tallinna talvefestival pidulikku aasta lõpugala kah 30. detsembril. Tänasele heligajale tegid kaastööd Lembi Mets nelevastentfelt Tiina kuningas, Kersti Inno, Hedvig Lätt ja saate mängisid kokku Katrin maadik ja Helle Paas ning Saadet toimetas Mirje Mändla. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis. Kes teile sobival ajal sobival ajal liiga ja