Tervist eetris on muusikauudistesaade helikaja ja tänased teemad on järgmised. 27.-st 29. novembrini toimuvad Tartus, Pärnus ja Tallinnas keriksime Hendersoni oratooriumi eelias ettekanded. Osalevad solistid, tütarlastekoorile Ellerhein, Rahvusmeeskoor ja ERSO. Austria dirigendi Martin Aselbeki juhatusel. Kuuleme Kersti Inno intervjuud dirigendina. Pimedate Ööde filmifestivali olulisim muusikasündmus on tänavu firma issi Emmloojast produtsendist Manfred Aicherist rääkiv muusikadokumentaal sounds and saelans, mis esilinastub Eestis 29. novembril kumu auditooriumis. Filmi tutvustab immo Mihkelson. Pianist Mihkel Poll kõneleb oma debüütalbumist 20. sajandi klaverimuusika mille kõlavad Ravelli, Ligeti, mozzalavi, Šostakovitši ja Helena Tulve teosega. Neljapäeval rahvusooperis selle sügise esimene balleti esietendus. Lavale jõudsid kolm lühiballetti kuueffholtzi, teine sümfoonia, Tiit Härmi Belleaalsemeni saanud ning Nels Kriste enne öö saabumist. Lähemalt räägib Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur. Edasi kuuleme kahte kontserdi, analüüsib Martti raide käis 20. novembri kontserdil, kus esinesid Kalle Randalu ja ERSO. Kavas olid Mozarti ja Beethoveni teosed ning Virge joomets jagab muljeid esmaspäeval Tartus toimunud Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdilt. Kohtumispaik Eesti, kus Anu Tali juhatusel tulid ettekandele Rahmaninovi kolmas klaverikontsert, milles soleeris Mihkel Poll ning vorsaki kaheksas sümfoonia. Promfest valmistub suurprojektiks. Juulikuus tuleb ettekandele Benjamin Britteni suveöö unenägu. Kuuleme Kersti Inno intervjuud kontsertlavastuse muusikalise juhi Erki Pehki ja amsterdami ooperistuudio juhi Hans niivenhausiga. 10. detsembril saab Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool üheksa kümneaastaseks juubelisündmustest kõneleb kooli direktor Kadri Leivategija, keda küsitleb Hedvig Lätt. Eesti nuku- ja noorsooteater ning Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool hakkavad ühiste jõududega publiku ette tooma muusikalisi lavaprojekte. Esimesest lavastusest otsast alates, mis esietendus sel neljapäeval, kõneleb etenduse muusikaline juht Siim Aimla. Homme on esimene advent Tallinna filharmoonia jõuluootuskontsertidest, räägib produtsent Heili paus, tamm. Teda usutleb Tiina kuningas. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin head kuulamist. Täna Pärnus ja homme Tallinnas toimuvad advendikontserdid, kus tuleb ettekandele Felix mendel soni, oratoorium, iilija esitavad Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti rahvusmeeskoor, tütarlaste Ellerhein, solistid Florian pluss Austriast, Aile assoni juuli Lill, Iris Oja ja Mati Turi. Dirigent on teenhaazelbek Austriast. Teose esiettekandel 1846. aastal Birminghami festivalil autori dirigeerimisel olid tohutu menu. Küsisin dirigent Martin Haaselbekilt, mis teda isiklikult paelub nendelt soni oratooriumi Eelija juures. Minu jaoks on nendest son sild romantismi ja mineviku vahel Bachi, Mozarti ja teiste kõrge kunsti vahel. Siin on kõrvutatud mitmeid erinevaid stiile uue muusikalise keelega. Eelija on kindlasti nende soni tähtsamaid teoseid, mis näitab erinevaid kvaliteete. Siin on paljud Raamat, suured muusikalised arstid väga lüüriliste ja väga võimsate osade vahel. Samal ajal muusika komponeerimise kõrge tase sinu kaunist Polifooniat, ilusat häälte kasutamist, mis viitavad sillale, Bachi suurteostega, Mozarti reekviem iga ja uue romantilise helikeelega. Mis võiks olla Mendelt soneerija sõnum tänapäeva inimesele. Ma arvan, et nendelt son tahab anda meile sõnumi inimvaimueetikast, mis on suurem kui üksik religioon. Samuti nagu hinderi mess ja mis ei ole anglikaani katoliku teos, vaid teos üldinimlikkusest näitab kammendeldson selles teoses inimelud tumedamat poolt, kui ta näitab seda väga lohutaval moel. Muusikas on alati lootus ja sõnum, et kui ka aeg on väga halb, muutub see kunagi tulevikus paremaks. Minu jaoks on see väga positiivne teos, vaatamata süngele piiblitekstile pikemat intervjuud Martin Haaselberkiga, kuulete pühapäeval kontserdi vaheajal. Ülekanne Estonia kontserdisaalist algab kell 17. Kumu auditooriumis linastub muusikadokumentaal Sound and Science, mis räägib Manfred Aicherist. Immo Mihkelson, miks on tehtud film Manfred Aicherist? Põhjused on täiesti loomulikult sellepärast, et Manfred asja on muusikas erakordne tüüp ja kui me räägime Eesti muusika kontekstis, siis on ta veel erakordsem, sellepärast et SM see plaadifirma, mille mansard asutas täpselt 40 aastat tagasi on välja antud umbes tuhatkond plaati ja nendest paarkümmend sisaldavad Eesti muusikat ja muusikuid ning isemärgi all on näiteks maailmale tuntuks saanud nii Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve kui ka Heino Elleri kõige paremat muusikat. Nii et me võime rääkida Manfred Eicher ist kui Eesti muusikamaailma Viiast ning see on õnnestunud tal tänu sellele, et tegemist on erakordse produtsendiga mehega, kes suudab muusikavääristada. Vaat muusika ilmaletulekus on ju mitu. Ahela lüli on helilooja, kes selle muusika loob siis muusikud, kes seda esitavad. Ja tänapäeval suurem osa muusika kuulajatest ei saa osa muusikast mitte kontserdisaalis. Et pigem plaatide raadio ehk siis salvestiste kaudu. Ning Manfred Eicher on selles ahelas niisugune lüli, kes suudab väga loominguliselt ja huvitavalt ja esteetiliselt väga tõsiseltvõetaval tasemel vääristada muusika niisuguseks etaga plaadilt salvestistelt kostab huvitav isegi huvitavam, kui ta võib-olla kontserdisaalis võib-olla. Ning see film on nüüd sellest mehest, kes on erakordne tüüp, keda on palju kordi valitud erinevate kriitikute küsitluste poolt ja ka auhindade jagamisel parimaks produtsendiks, nii džässiklassikavallas ja ka issi ämm, see plaadifirma, mille kontoris töötab ainult seitse inimest, ka selles filmis on sellest kontorist kaadreid, näitab, kuidas need inimesed töötavad, kui väikese ruum kõik on. Seesama plaadifirma on kogu maailma mastaabis kui üks selline erakordne, huvitav nähtus, kes on suutnud luua oma kõlaesteetika ja erakordsus, seisneb selles, et Manfred Eicher on suutnud plaatidel välja anda muusikat, mis on ühest küljest väga tõsine ja esteetiliselt, et oma ruumi omav ja samal ajal ka kommertslikult edukas. Et need on kaks asja, mida nagu enamasti, mis kokku ei saa, et kui kunstiliselt väga hea, siis tavaliselt ei müü ja nii edasi ja nii edasi. Aga higher on suutnud, et kuidagi kuulajatele selgeks teha, et on muusikas niisuguseid huvitavaid asju, mida plaadi kaudu on võimalik väga lähedalt nagu suurendusklaasiga nautida. Ning kogu see põhjamaine kõla, mille ruumi kuulub ka Eesti muusika väga paljuski. See kuvand on loodud tänu ise meile väga paljuski ning selles filmis ka näha, näiteks kuidas stuudios otsitakse klaveriülemtoonide mingisugust väikest nüanssi, püütakse seda nagu suurendada välja tuua. Et kuidas teha nii, et see ülemhelide väike komplekt oleks plaadillide salvestusel hästi kuulda. Ja te näete, kuidas Manfred Ta töötab muusikutega stuudios. See film algab muide Tallinnas. See algab Niguliste kirikus, kus salvestatakse Arvo Pärdi muusikat ja Arvo Pärt ise väga ilusasti räägib mantra taighelistama fenomenist. Ja isegi selles avalõigus avakaadrites on juba näha selline suurepärane, just nagu avamäng kogu sellele toimuvale. Ja, aga samal ajal ma pean ütlema isemi huvilised, kes vähegi selle plaadifirma muusika vastu huvi tunneb, peaks kindlasti jääma seda filmi vaatama. Et mingi saladus ikkagi jääb. Et seda kõike, mis Manfred Eicher is on huvitavate see, kuidas ta seda muusikat ikkagi niimoodi timmida krutid, mismoodi ta muusikute saab sellesse seisundisse, et see muusika sünniks just niisuguse erilisena sellise vaimustusega ja erutuse seisundis nüansid neile antakse vihjeid, et kõik ei avane. Nii et selles mõttes on see film väga huvitav. Ta nagu näitab natukene läbi eesriide, natuke jääb saladusse, ka on esteetiliselt nauditav. Ta kindlasti annab palju informatsiooni inimestele, kes sellise muusika vastu huvi tunnevad. Ning mina soovitan väga, minge vaatama. Peter kee ja Norbert viid märi film Sounsenud saelens helide vaikus linastub kumu auditooriumis pühapäeval, 29. novembril kell 21 ning teisipäeval, esimesel detsembril kell 19 30. Pianist Mihkel Poll andis välja oma esimese sooloalbumi, millel kõlavad moristravelli öine Kaspard Dmitri Šostakovitši klaverisonaat number üks Aleksander Mosolovi kaks nokk, Türni Churchill igeti kolme töö ning Helena Tulve kolm laulu. Stuudios on need Mihkel Poll, kuidas plaadi salvestamise mõte sul tekkis, miks just nüüd, kuidas see tööprotsess kulges? See plaadi salvestamise idee tekkis, ma arvan, üks paar aastat tagasi, kui me jõudsime arusaamisele, et vältimatu, et noorel muusikul on selline visiitkaart või asi, mille kaudu ennast tutvustada ja samas on see ka mingisugune, kuni ta pead ja märgi mahapanekut millegi esimese nagu jäädvustamine tõesti, mõtlesin kongressi salvestamis vaid tööprotsessi ja see konkreetne plaat saigi salvestatud 2008. aasta oktoobris mõned teosed ka järgmise aasta jaanuaris. Salvestus toimus Soomes sello saalis, Espoos salvestatakse olid eesti rahvusest Enno mäed ja salvestada otsustasin Soomes sellepärast et kahjuks meil praegusel hetkel juba väga mõnda aega puudub Eestis korralik kontsertklaver, mille peale anda kontserti, millega salvestada plaati. Sest kahjuks standardid Euroopas ja mujal maailmas on sedavõrd kõrged, et, et selle koha pealt nagu hinnaalandust ei tehta, keegi kuulab plaati, mis on salvestatud kas kesisi, tehnika või, või tagasihoidliku pilliga, siis sa lihtsalt ei ole tõsiseltvõetav. Selle konkreetse salvestuse juures oli tegevhäälestaja Mati Küllonen, kes on Soomes üks ja tegelikult ka maailmas juhtivaid lavad hääletajaid. Ja plaat sai välja antud Undiini firma poolt. Kuidas tekkis koostööleping just selle firmaga? Tiimifirma on, on väga kvaliteetne firma, ta ei ole väga suur, aga ta on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel, et temal on väga häid artiste, kes salvestavad kokkupuude selle firmaga tekkis läbi kiving laimanni üks inimene, kes käis Eestis nii-öelda vanageerimis meistrikursusi tegemas või kes on tõesti üks muusika, ma olen veteran ja töötanud väga kaua ja mul oli õnn talle mängida ja tuli ka juttu sellest salvestusest, mis oli parasjagu just plaanimisel ja siis jäigi niimoodi, et kui see salvestuse valmis, siis Ta tutvustas seda ainult firmale, kellele see meeldis ja kes oli nõus selle oma egiidi all välja andma. Ja tegelikult on see väga suur rõõm, et see plaat sai testiga soliidses firmas välja antud, sellepärast et noh, nagu teada, tänaval plaaditööstus on väga raskes seisus, tegemas taandarengut või jäämas alla kogu sellele nii-öelda vabale meediale ja vabale muski levimisele läbi interneti põhiliselt seetõttu plaat enam praktiliselt ostetakse, aga üha vähem ja vähem ning seetõttu ei ole ka plaadifirmad aga huvitatud enam eriti just noorte artistide plaate välja andma. Pigem antakse kordustrükk, et tõesti juba ennast tõesti juba tunnustatud tuntud interpreetide lindistusest. Seda nii väiksemate kui suurtemate firmade puhul. Ja ühtlasi on see väga tähtis omada plaati testiga korraliku firma all, et kui sa selle kellelegi annad või suhtutakse sellesse hoopis tõsisemalt, kui tal on ka mingi nii-öelda kvaliteedimärk küljes. Miks sa valisid oma esimesele plaadile just 20. sajandi muusika, oled mänginud ka romantilist muusikat, palju. See kuidagi kujunes sedaviisi, teosed olid mul parasjagu aktiivses repertuaaris ja seal on mitmed teosed, mis mulle tõesti on väga hingelähedased. Siis tekkiski see kontseptsioon, et kuna ei taha keskenduda päris ühele heliloojale, mis siis on võib-olla heavõtuks vastu ja kuna valdav osa sellest muusikast, mida ma nagu tahtsin kindlasti salvestada kuulus 20.-sse sajandisse, siis saigi see plaat sellise kuju. Ja noh, tegelikult on seal ka 21. sajandi muusikat siis Helena Tulve näol. Tegelikult on see üsna ses mõttes laiahaardeline repertuaar, et seal on ühest küljest igale maitsele, teisest küljest saab sellel kuulda minu kui pianisti erinevaid külgi, vähemalt ma loodan niimoodi, mis on ka tähtis, võib-olla esimese plaadi puhul Mis tunne on hoida käes oma debüütalbumit? Tore tunne on selles mõttes, et midagi suurt või missuguste käegakatsutavad. On tehtud ja eks see on olnud üsna pikk ja vaevanõudev protsess, tegelikult on see kestnud põhimõtteliselt koguma pianisti aastate jooksul või, või see on nagu mingisuguse peaaegu kahe dekaadi harjutamise ja loominguliste Matiliseste tulemus. Samas ka annab võib-olla motivatsiooni edasi pingutada, et on näha, et, et tõesti töö kannab ka nii-öelda materiaalses mõttes vill. Mihkel Polli album 20. sajandi klaverimuusika on esimest korda klassikaraadio eetris neljandal detsembril kell 15 15. Neljapäeval jõudis rahvusooperilavale selle sügise esimene balletietendus. Balletiõhtu raames etendavad kolm eriilmelist lühiballetti Uuesoltzi teine sümfoonia, Tiit Härmi, Belle Aazemilisanud ning Nelskriste enne öö saabumist Estonia balleti kunstiline juht Toomas Edur. Miks just need kolm balletti ja need koreograafid? Tegelikult mina polegi valinud neid ballett, et see on nagu Tiit Härmi poolt valitud balletis. Tiit tuli enne mind kunstiline juht ja need tulid tal väga ilusti häiritud ja ma õnnitlen teda sel puhul. Erinevad ja huvitavad balletis ma oleks ise kannetrollid, kuidas nad üksteisest erinevad, neil on väga erinev energia kõigil kolmel ja väga erinev liikumine. Et kui enne öö saabumist, millega avasime eile, on väga plastiline ja kehale siis peljas, mis oli järgmine, Tiit Härmi lavastus? See on väga selline grandioosne ja rohkem klassikalisem traditsioonilises stiilis ja teine sümfoonia, mis on väga puhas, klassikaline ja neoklassikaline, väga täpne. Ja võib öelda atleetlik. Tiit Härmi nimi ei vaja eestlasele tutvustamist, aga võib-olla rääkida lähemalt Uueffholtzist ja Nils Kristest. Kristjan väga palju lavastanud maailmas ja tal on omapärane liikumisstiil ja mis tantsijatel on väga huvitav üldse väga huvitav proovida tantsida, erinevalt koreograafia lavastusi. Ta on lavastanud Boris operaas, mis on väga prestiižikas trupp ja väga kuulsad tantsijad on tantsinud ka seda balletti ja mul on hea meel, et eesti tantsijad saavad seda tantsida. Uues Sults on väga kuulus, kahjuks teda enam ei ole. Ta suri paar aastat tagasi, ta oli väga andekas härra ja lavastas vada musikaalselt ja väga ilusti oskas väljendada muusikat ja sisemisi tundeid. Väga filigraanne töö. Millist muusikat need etendused kasutavad ja kas oskate selgitada, kuidas valitakse balletile? Muusikalavastajat valivad varane inspiratsioon, on üks võimalus, siis muidugi on juba valmis kirjutatud teos. Ma arvan, et Schumanni sümfoonia oli tõesti inspiratsioon ja siis ta nägi, et kuidas tema näeb seda muusika teatavatesti väljendas seda. La Tiit Härm valis Schönbergi muusika, kuna sõungi kirjutas teatud peljas ja milisanud selleks etenduseks ja enne öö saabumist muusika oli olemas ja mitte süžee, aga see stiil ja see tunnetus, mis seal muusikas väljendatud, et niiskristi kasutas seda ideed. Kas põhimõtteliselt kogu klassikalist muusikat võiks kasutada alatiga tantsuetenduses? Mitte ainult klassikalise muusikaga ükstapuha võimud toksimine, uksed ragisevad igasuguste Nende peale või ükstapuha mis, mis kõla peale üldse võib-olla vaikus. Et liikumine ei pea noh, iseenesest ta väljendab väga palju, see on meie nagu inimeste üks loomulik mõtest väljend. Kas need kolm balletti on priimabaleriin-ide ja esitantsijate kesksed või on siin kasutusel kogu trupp? Meil on kasutusel kogu trupp, eriti Uueffholtzis doga nõudlik ballett ja me oleme väga rahul, kuidas trupp sai sellega hakkama seal alguses meil oli küll kahtlesin aga, ja seal on kas solisti osad ja igas tükis ja alati muidugi solist tuuba oma isiksust, balletti ja alati etenduselt kastet nagu rohkem värv või, ja etendus laps nagu sügavamaks ja huvitavamaks. Nimetage kaanitsialistid? No meil oli Eve Andreselgi Upkin, kes tantsis vist kõige rohkem koos Artjom maksakoviga. Nad tulid esimeses ja viimases tsüklis ja ulgemaline oskaja siis meil oli Maarika muiste, Maksim Karpov. Tal on väga palju eelduseid, ta tegi milisandetegi Tiit Härmi tükis Laanada, nii lava. Andrei Mihnjevitš kan, noor tantsija ja Heidi Kopti ka oli. Mul on väga hea meel, et nad korraga saavad laval tantsida ühe õhtuga, tegelikult täispikkus balletis, et kui võib-olla on esipaar, siis need on need kaks inimest või kolm või neli. Aga siin meil on päris suur valik. Kas peale esietendust võib öelda, et see on üks väga õnnestunud lavastus? Ma ütleks ja ta on väga eriline ja Modoktseta kõik tuleks, vaataks tõesti, et vot sellist kvaliteeti saavutada ja ja näha Eestisse on haruldane tõstsime, proovime valmistada oma maailmataset siin. Kuidas olete sisse elanud Estonia balleti kunstilise juhi kohal? No veel ei ole sisse elanud, aga vaikselt asjad arenevad, peab olema positiivne. 20. novembril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esines Eesti riiklik sümfooniaorkester Juha kangase juhatusel. Nendel olid Mozarti saksa tantsud klaverikontsert number 22, sellesse leeris Kalle Randalu ning Beethoveni Kaheksas sümfooniakontserdimuljeid jagab pianist ja pedagoog Martti Raide. Kontsert oli minu arvates väga stiilselt planeeritud, see kava valik oli natukene teistsugune, kui me oleme harjunud ja mulle just torkas silma, et kui tavaliselt on mingi üks teos on võetud nagu eriliselt fookusesse ja teised sinna ümber justkui komponeeritud nagu täiteks või seda ette valmistama, siis selle kontserdi puhul jäi küll mulje, et iga lugu, mis seal oli, et ta oli nagu omal kohal ja ei nõudnud nagu nihukest erilist fookust, et nad olid kuidagi võrdselt jälgitavad, et see oli hästi põnev, see kuus saksa tantsu, mis kõigepealt ette kanti mehe jaoks nagu tundmatu muusika paljuski ja võib-olla muusika, mida võiks pidada selliseks tarbemuusikaks, aga see, kuidas dirigent ja orgestrandid sellele lähenesid, tõstsid selle küll kindlasti kõrgemale niisuguse olmelise või taustatasemelt, milleks ta võib olla ka kunagi oli mõeldud ja mis minule eriliselt võluvalt meelde jäi, oli see, kuidas kangas suutis nagu leida hea kontakti selle ajastu sihukse vaimsusega, just et seal ei olnud ju mingisuguseid erilisi trikega ega mingisuguseid efekte taga aetud, aga tekkis selline tunne ka, kuulatasid sa kandnud võib-olla seal 200 aastat tagasi sellesse aega ja mulle tundub, et Juha kangasel on jah, selle klassitsismi ajaga niisugune oma hea suhe, väga selline hea otse suhe, nii et et see kindlasti loob soodsa pinnase nende trükkide mõistmisel ja, ja nende tükkide vahendamisel siis meile. Kontserdikava oli täielikult pühendatud klassitsismi ajastule. Kuidas see ennast õigustas, kas ei tekkinud soovi, et võiks olla ka midagi muud, mingit vaheldust? Just nimelt ei tekkinud, et ja tahaks väga tunnustada ja kiita neid selle julguse eest, et võib-olla tõesti on selline mulje, et, et noh, klassikaline teos on kavas, sest vot seal kindlasti olema midagi kaasaegset kõrval või või siis midagi suurt romantilist, et muidu ta nagu ühekülgseks ja, ja võib-olla hakkab iseennast nagu kordama ajal. Aga absoluutselt seda ei olnud, et, et see kandis väga hästi välja. Kas teised teosed, Mozarti 22. klaverikontsert ja Beethoveni Kaheksas sümfoonia olid teile tuttavad? Mozart küll jah, küll plaatidele vahendusel, aga, aga Beethovenit ma pean ütlema, et ma ei mäleta, millal ma seda varem kuulsime, kas ma seda üldse olen varem kuulnud, et nad on suhteliselt harv külaline viimaste Beethoveni sümfooniat seas, eks ta ju on stiililiselt loodud just sellisena nagu tagasi vaata vana justkui mingi Beethoveni varajane sümfoonia. Aga mis puudutab Mozarti klaverikontserti, siis see on üks esitatava maid seal sellest hilisematest kontsertidest kindlasti ja, ja ta on oma laadilt natuke teistsugune kui temale eelnevad, ütleme, 20. 21. 23., mida on palju tihemini kuuleme ja et võib-olla selle Estur kontserdi puhul. Ta on teiselaadiline, eriti esimene osa mõjub nii siukse rahuliku jutustusena, seal ei ole nii palju sellist Concertliku sära võib-olla, ja sellist Mozarti lega omistatavad muusikalist vaimukust ja kergesti meeldejäävaid teemasid ja nii edasi ja nii edasi. Mängu puhul kindlasti üks nüanss, mida tahaks esile tõsta, on see tema ääretult intensiivne jutustuse edasiandmine kõnelevad sõrme, et et tõesti see materjal on, on mõtestatud, pissima detaili niigi välja ja, ja see on üks tema selline suur voorused mis tema väga hea niisukese tehnilise, seda ei saladuseks nimetada seal midagi rohkemat, seal niisugune täielik selle pillivaldamine kõikides tema nüanssides, et ta nagu ei pea kunagisele materjaliga nagu võitlusse asuma just et seda vastupanu seal ei tunneta. Ja see, see, just selle vastupanu puudumine annabki sellele esitusele sellise meeldiva kerguse ja ja vabaduseni, et kalle, mäng ei taodelnud nisukesi Concertlike suuri jooni, suuri plaane võib olla suuri, kes tegi, et see pigem oli selline siiras ja vahetu kaasaminemine selle muusikaga ja mis teda kahtlemata teeb hästi lähedaseks ka Juha kangase kogemusega ja, ja seetõttu nende kahe mehe koostöö minu meelest klapib küll videol ideaalilähedaselt eriliselt võluv oli teise osa poeetiline kujund, mis seal tekkis ja, ja kolmanda osa teatud selline nõtke tantsulisus, kus oli välditud ka liigselt hoogsa tempo, ka kaasaminemist, mis oleks talle andnud võib-olla küll sära juurde, aga samas ka teinud seda muusikat kuidagi niisuguseks. Ma julgen nüüd öelda küll, et kas pealiskaudsemaks, aga läinud naguniisugusele võib olla kergema vastupanu teed. Kas kuskil midagi jäiga vajaka või oleks võinud selle kontserdi jooksul midagi olla paremini? Mul tekkisid mõningad mõtted Beethoveni sümfooniaajal, et kui ma vaatasin dirigenti tema juhatamise stiili ja tegelikult alati kunstnik või dirigent mingil mõttes ta määratleb enda positsiooni kas ta tuleb sinna türa, lina või ta või ta on üks üks kolleege, hästi sümpaatne jooned, Juha kangast tuleb orkestri ette kui võrdsete juurde, kui ühe kaasmusid seeria ja muusikasõbrana, ta ei aseta ennast nagu vastavalt orkestrist kõrgemale ja ja see on üks väga tore lähenemine, võib-olla sellel mõned varjuküljed istet, et aeg-ajalt võisid tekkida mingid käiksid loginad teatud atakkide puhul, mida ma nagu tajusin, et meie, ERSO on harjunud võib-olla teist tüüpi dirigentidega, kes nii-öelda rohkem siis jah, väejuhi positsioonilt nii-öelda need asjad paika paneb ja väga kindlaks käeliselt seda seda läbi viib, et kui astuda niisugusse dialoog ja koosmusitseerimine, et siis see nõuab ka orkestrantide elt, võib-olla sellist suuremat omapoolset intensiivsust veel või ka vastutust ja, ja kogemust kindlasti on, ma arvan, et eriti sellise stiili puhul ja selle ajastu muusika juures see võiks olla see tulevikutee, et hea koostöö õhkkonnas sünnib see muusika taga üldiselt ERSO mängis väga hästi midagi ette heita, nagu seal ei saa. 20. novembri kontserdist rääkis Martti raide. Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel andis kontserdid esmaspäeval, 23. novembril Tartus ja järgmisel päeval Tallinnas. Ettekandele tuli kaks ulatuslikku teost, esmalt Sergei Rahmaninovi kolmas klaverikontsert mille solist oli pianist Mihkel Poll ning kantonid Vošeke kaheksas sümfoonia. Vähemalt Tartus oli publikut arvukalt. Kontserdi eel liikus isegi jutt, et Vanemuise kontserdimaja on välja müüdud. Nii hull olukord siiski ei olnud, vabu kohti leidus nii põrandal kui rõdul kuid saal oli sümpaatselt täis ja seda olukorras, kus reklaami eriti ei märganudki. Seega Anu Tali ja tema orkester on märk heast kontserdist misi tähele panemata või kogemata kahe silma vahele. Ja publik oli taaskord väga tänulik õnnestunud kontserdi üle. Et avaloo, Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi esiettekanne oli täpselt 100 aastat tagasi üksnes mõnepäevase nihkega, nimelt 28. novembril 1909. aastal on oli juba tudengipõlveaegset Rahmaninovi armastust mäletades teadlikult ära kasutatud asjaolu. See on erakordselt kaunis teos, tulvil nukker melanhoolselt meloodiaid kõrvuti hullutavate energia pursetega. Solisti partii on vägagi kas ning nõuab pianistilt erakordset tehnilist meisterlikkust. Mihkel Poll on ju kaunis nooruke õbluke, ometi oli tema mängus igati teosest üleolek igast tahus nii keerulises tehnikas kui erikarakterit Välja joonistamises. Kõnealune teos oli tal ka juba ammugi õpitud ning sisse mängitud, ehkki töö seda masti teosega ei lõpe kindlasti iial. Võib-olla võiksid lüürilised kohad tulevikus saada veelgi õrnema tundlikuma sügavama näo hullutavate harmooniate kaskaadid veelgi kaasakiskuvad. Aga kui üldse, siis on see tulevikumuusika, sest see teos on mängijat ja muidugi ka kuulajat erakordselt kaasahaarav ja seega kerge mängija kontrolli alt väljuma. Just hoolaskond Rolli solisti ja orkestrivahelise koosmängu üle hoomasinga dirigendi kehakeelest mis püsis pidevalt rangena ega lasknud kumbagi osapoolt kuskil ülemäära hoogused, tõde ja nõnda pead kaotada või orkestri solistimata. Tegelikult tundus külg rõdult kuulates, et orkester oleks võinud isegi jõulisem olla. Klaver oli sealt kogu aeg selgelt kuulda ning hetkedel klaveril oli pigem saatja roll. Oleks oodanud orkestrilt julgemat kõla. Samas pole välistanud, et põrandal seda probleemi polnud ja kõik oli kenasti tasakaalus. Seevastu kavas olnud teine teost vorsaki kaheksas sümfoonia meeldis mulle väga algusest lõpuni ja igas asjas. Pean tunnistama, et pole kontserdilaval seda teost juhtunud kuulma. Üllatasid nii muusika kui eriti esitus. Vorsaki teos kubiseb toredatest vahva karakteriga teemadest, mis polnud küll sedavõrd meelde jäävad, et oleks saanud neid kodudel vilistada. Parasjagu kõlades tõmbasid heas mõttes tähelepanu teistsugustena. Kui Rahmaninovi olin hoomanud teatud kammitsetuste tagasihoidmist, et Salistist mitte lahku minna või teda üle mängida siis siin avanes kogu orkestri värvi ballett täies ilus. Kui palju oli helilooja andnud soolosid erinevatele pillidele või pilligruppidele, missuguse naudinguga kõik soolo saanud mängisid ja kui kenasti oli välja töötatud soleerivate pilligruppide kõlaline tasakaal. Lahti rullus tõeline värvide mäng. Kogu orkestrist sai väga tundlike muusikute kooslus, kes mängis, kuulas ja nautis iga hetk erksalt nii endi kui silmnähtavalt ka kolleegide partiisid. Teose üldplaan oli dirigendile väga hästi läbi mõeldud, detailideni paigas ning temagi kehast nähtus nüüd täielikku vabadust romantilise muusikaga kooskõlas olevat liikuvust ja plastikat. Lisapala oli välja plaksutatud juba esimese pooles lõpus klaveri solistilt. Sergei Rahmaninovi prelüüd. Samas taust jäänud ilmaga orkester ja esitas troosaki slaavi tantsu. Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival ehk promfest valmistub eeloleva suve rahvusvaheliseks suurprojektiks. Koostöös Hollandi ooperis stuudioga tuleb juulis nii Tallinnas kui Amsterdamis kontsertettekandele Benjamin Britteni ooper suveöö unenägu, mis on toodud šeik spirisemalise komöödia ainetel ja mille esietendus toimus ligi 50 aastat tagasi. Eestis saab seda ooperit esmakordselt kuulata. Kontsertlavastuse muusikaline juht on Erki Pehk. Kuidas tekkis mõte just see ooper käsitlevat? See mõte on iseenesest minu peas olnud juba, ütleme kolm võib-olla isegi juba neli aastat tagasi ja just nimelt selsamal lihtsal põhjusel, et mul on see ooper Endale professionaalset huvi pakkunud ja kuna ma nägin partituuris aastanumbrit 1960 ja see ooperis valmis, siis mõtlesin kohe juba toona ütleme kolm-neli aastat tagasi, et 2000 homme saab sellest ooperist ilus ümmargune juubel, et see oleks kindlasti hea põhjus ooperid ette kanda. Ma olen otsinud mitmeid võimalusi, kuidas selleni jõuda, kuid parim variant, kas sel aastal, kui ma aprillikuus tutvusin Hollandi ooperistuudio juhatajaga Kanadas konkursi žüriis, meie koostöö on nüüd tõsiselt hästi arenema hakanud, meil on juba palju projekte ja mõtteid tulevikuks. Ja üks neist siis suve nagu hakkab siis tõepoolest nüüd ka juba nii-öelda realiseeruma. No üks reaalne samm Oli Eesti laulupoiste ettelaulmised eelmisel nädalalõpul. Milline saak teil seal oli, nimelt vajate poisse poiss-soliste kui ka väikest poistekoori. Esimene konkreetne samm siis selle ooperivalmistamise teel Fongi tõepoolest poistekoori leidmine. Ja tõesti, meile tuli ühtekokku 46 poissi ja nendest valisime välja 13, kellest siis neli poissi la soliste ja ülejäänud poisid siis laula kaasa väikses poiste ansamblis. Siis nii-öelda kooris Amsterdamist saabus laulupoisse valima Hollandi ooperistuudio juht Hans nimenhaus. Küsin kõigepealt, mis on see põhjus, miks te olete huvitatud koostööst promfestiga? Ivo Posti huvisemai Program, maestro niivenhous alustab vastamist kaugemalt esimestest kontaktidest eesti muusikutega. Kõigepealt neli aastat tagasi laulis temast stuudios üks perspektiivikamaid noori sopranit Aile Assani ning kolm aastat tagasi Eesti kontratenor Ivo Posti. Nende lauljate kaudu tekkis tal huvi Eesti ooperielu vastu. Ta loodab peagi mõnd eesti ooperiproduktsiooni ka Hollandis laval näha. Peamine põhjus oli aga kohtumine Erki Pehki kah Montrealis, kus Erkki avaldas soovi teha Britteni suveöö unenägu. Suur osa rahvusvahelisi ooperiprojekte maailmas tehaksegi koostöös, kuna see vabam otsus sai ja ka kindlaks, kui ta nägi suvel Pärnus Daisy lavastust, mis talle väga meeldis. Tema arvates väärinuks lavastus ka laiemalt tutvustamist Euroopas näitamist. Samas nautis ta kogu festivali õhkkonda Pärnus. Nõnda alustati koostööd suvel unenäo osas. Maestro niivenhaus on huvitatud, et projektis osaleks ka tema stuudio lauljaid. Kontserte antakse kaks Amsterdamis. Kas akustikaga kontsertpaus kaunis 19.-sse Kanadast pärit ajaloolises hoones, kus suviti toimuvad ooperikontsertide seeriad ja Tallinnas Solarise keskuses. Maestro niivenhausi arvamuse kohaselt tuleb sellest väga võluv projekt Eesti orkestri ja dirigendi ning rahvusvahelises solistide koosseisuga. Palusin Hansnivenhausilt kommentaariga laulupoiste valimise kohta. Eestis on palju rohkem laulupoisse kui Hollandis, nendib maestro niivenhaus. Suvel sai ta võrratu elamuse meie laulupeost, mis olid tema silmis uskumatu sündmus. Ta polnud oma elu jooksul näinud nii palju poistekoore. Kui Hollandi ooperis on poisse vaja, kutsutakse need tavaliselt kas Londonist või Saksamaalt. Seetõttu oli selle projekti jaoks ainuõige idee otsida poissi just Eestist. Nii et poisid on teil nüüd olemas. Kuna mina ei ole otseselt poiste lauluga Eestimaal kokku varem puutunud, siis ka ei olnud mingisugust erilist pilti, et paari-kolme poissi ma tõesti teadsin. Ja nemad on meil ka kõik ilusasti seal nüüd olemas, solistidena kirjas. Aga tõesti jah, ka minu jaoks oli see tase üllatavalt kõrge ja mul on väga hea meel, et me oleme saanud just selle arvu poisse kokku, mis meid huvitanud. Muidu me teame kõik trump festivalil. Projektides on Klaudia Taevi nimelise laulukonkursi võitjad. Kes nendest nüüd selles ooperis kaasa teevad? Selles ooperis teevad kaasa kindlasti huviline Su, keda me oleme kuulnud karminina neli aastat tagasi, tõenäoliselt teele normar kerges sai kolmanda preemia 2003 võib-olla kalaimuna skauti Eenios. Kuna tema on meil juba Düsseldorfi ooperiteatri solist, siis praegu käivad temaga läbi rääkimised, õigemini diaatriga. Kas meil õnnestub teda just sel ajal näha ka meie produktsioonis hiljasid Žukov? Kahtlemata on üks nimi ja nüüd noorukene valgevene pass, kes meie sisuliselt võitis eelmise konkursi. Anatoli siuko on kindlasti ka olemas. Kaastegev on 21. sajandi orkester. Lavastaja on legendaarne Jon koopli. Temast räägib Hans Nivenhaus. Siin varsti suure kopli. Antincixti ümbritsetud kui lüüa lahti ooperi partituur, siis seal on kirjas, et ooperi esimene lavastaja 1960. aastal oli John Bly, dirigeeris Benjamin Britteni. Maestro nimena Aus ütleb, et tunneb John koplit väga hästi, kuna oli tema assistent aastaid tagasi. Pealegi on neil sama Impressaario New Yorgis. Oma Impressaario kaudu tegigi teatsion koplil ettepaneku tulla Britteni ooperit lavastama ka Tallinna ja Amsterdami ühis projekti juurde. John Kopli on siiani väga aktiivne, lavastab kommentaari Adonis Metropolitan operas. Detsembri alguses tuleb ta Tallinna ja 50 aastat pärast ooperi esiettekannet läheb lahti töö selle kontsertlavastuse ettevalmistamisega. Suur aitäh, soovin selles töös edu ja jääme ootama elamust Benjamin Britteni ooperis suveöö unenägu kontsertettekandest juulikuus. Novembri lõpus ja detsembrikuu alguses tähistab Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool oma üheksakümnendat sünnipäevakooli direktor Kadri Leivategija. Kui hästi lühidalt kokku võtta see ajalugu, et mida võiks välja tuua, no tõesti see 1919. Et aasta oli ju väga rikkasse üldse niisuguste väga olulist märki tähistavad haridusasutuste loomisel nii nagu siis Tallinnast läbi tänase Georg Otsa nimelise muusikakooli sai alguse nii Tallinna kõrgem muusikakool kui ka siis tänane Eesti muusika ja teatriakadeemia loodi samal aastale Tartu kõrgem muusikakool ka, siin oli küll siis mitu muusikakooli, aga siis nii-öelda eesti helist seltsi Tartu kõrgem muusikakool oli siis see, millest on tänaseks siis kujunenud ei nalja, nimelt muusikakool ja kindlasti väga oluline on see, et, et sellel ajal ta töötas Tartus niivõrd palju olulisi muusika ja, ja üldse vaimueliiti kindlasti väga oluline märk ja siin ongi ikkagi Heino Elleri tööl meie koolis, siin on tema õpilaste näol tegelikult kujunenudki ju Eesti niisugune heliloojate koolkond ja miks siis meie kool nüüd seda siis tähistab oluliselt hiljem kui Tallinnas otsa kooli, aga Muusikaakadeemia on ehk see, et ka meie kool tegelikult avas oma uksed 15. septembril, aga loodetavasti on ikkagi hea see, kui eks muusikakõrgkool tähistab oma tabelit piduliku kontserdiga siis selle tõttu on daatumiks meie kooli sünnipäevadaatumiks pandud 10. detsember ja selle tõttu ka meie oleme just siis detsembri alguses siin tähistamas nii suurejoonelisi pidustusi. Aga see, et me oleme tänaseks ikkagi Lõuna-Eesti, põhineb muusikahariduskeskus, kust on saanud oma muusikalise keskhariduse, ilmselt suurem osa täna Lõuna-Eesti muusikakoolides töötavad last õpetas konnast väga paljud Vanemuise orkestrantide lauljad, kooriartistid, et meie hulgast on väga palju väga lugupeetud dirigente, kes täna töötavad muusikaakadeemias lauljat rahvusooperis ja instrumentalistina kogu Eesti orkestrites lihtsalt kultuuriinimesed kuni tõesti tänase kultuuriministrini välja, siis on neil väga oluline koht üldse muusikahariduse muusikakultuuri jätkusuutlikkuses ühtepidi ja teistpidi ka selle Tartu ja Lõuna-Eesti niisuguse kultuurilise muusikalise kontserte luupakkujana ka. Kuidas muusikaga olla tähistab oma üheksakümnendat sünnipäeva ja muusikakool tähistab seda siin Tartus päris suurem huvitava muusikaprogrammiga, meil on tulemas ka meie külalised meie sõpruskoolidest, nii Soomest, Saksamaalt, Prantsusmaalt, jagasite Riiast ja meil on nende jaoks valmistatud ka koos siis rahvusvaheliselt kesta niimoodi, et meie lõppkontserdi 12. detsembri siis esineb ka rahvusvaheline orkester meie sõpruskoolidega ja samas on meile kirjutanud täna siis meie õppejõud kompositsiooni õppijad Alo Põldmäe, kes oli ka Heino Elleri viimane õpilane Elleri kooli juubeliks Elleri kooli toote, mis on siis ellasin fonieti ja Imbi Tarumiga iga essiinil selle esiettekanne meie kontsertjumalateenistusel Jaani kirikus kuuendal detsembril, peale selle algavad koheselt, et väga toredad rahvusliku jandi etendused ai simmairuudi rallakus, Taisto noor koos laulueriala õpilastega on tõesti väga toreda rahvalauludel ja Veljo Tormise loomingul baseeruvaid tähenduse kokku pannud, mis siis rahvamuuseumi näitusemajas edendatakse ja samuti ka meie rütmimuusikaosakond on tegemas oma etendust suur maalritöö, mis baseerub siis meie õpilaste omaloomingul, nad esitavad seda ja kogu selle näitemängu siis viivad läbi ja väga tore sündmus on kindlasti veel seitsmendal detsembril toimub meil väikene konverents muusika meis endis, kus me oleme palunud siia siis Lektoritena, Linnar Priimäe talis pahmani ja Alice Pehki. Elleri juubelipidustused kulmineeruvad 12. detsembril, kui Vanemuise kontserdimajas toimub pidulik kontsert ja siis ka sünnipäevapidu. Ja tõesti, kõike meie kooli vilistlased on väga oodatud, kui mitte enne, siis vähemalt 12. detsembril kell viis algavale galakontserdile ja sünnipäevapeole Vanemuise kontserdimajja ja kui siis sellest peost veel lõpetuseks küllata ei saa, siis on ka meie koolimaja avatud pärastada aastalt taadiks. Et kohtumispaik võib siis pärast olla veel Elleri koolist, siin lossimäel. Me väga loodame, et me saame väärilisetama ärika kooli juubelisünnipäeva tähistada. Aitäh Kadri Leivategija, soovime muusikakoolile palju õnne, palju häid õpilasi ja kordaminekuid, kellel tekkis huvi sünnipäeva nädala ürituste kohta rohkem infot saada, siis seda leiab kooli kodulehelt www punkt. TMK poee. Eesti nuku- ja noorsooteater ning Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool hakkavad ühiste jõududega publiku ette tooma muusikalisi lavaprojekte. Esimene neist esietendus neljapäeval ja selle pealkirjaks on otsast alates. Stuudios on lavastuse otsast alates muusikajuht Siim Aimla. Räägi lähemalt, et mis muusikalavastusega on tegemist ja kuidas mõte tekkis teil koostöö loomiseks. Mõte on selles, et teha otsa kooli, aineline muusikaetendus on mõlkunud isiklikult minu peas juba täitsa tükk aega ja nüüd kuna on käimas enam-vähem kõikide muusikaõppeasutuste 90. juubeli aasta ja mõte on laagerdunud päris pikka aega üle aasta, et nüüd lõpuks siis jõudis, lavale ka pillub Kangur on teinud selle libreto ja lavastab seda Reeda Toots ja kokku tuleb niisugune lõbus numbrite sari, mis pajatab ajaloost Te nüüd kõige tõsimeelse omal moel, aga ikkagi päris instrument aktiivselt. Et nii Villu Kangur kui Reeda Toots on mõlemad omakandi pealt minu meelest väga head tööd teinud. Olla seal natukene nupukene juures, et neid sinna ilmselgelt kuuluvaid muusikanumbreid natukene sobitada on ka puhas rõõm. Ja esitavad selle asja siis kokku otsa koolinoored, muusikud, nuku- ja noorsooteatri, noortestuudio ja kaks professionaalsed näitlejad. Terje Pennie ja Anti Kobin. Millist väljakutset pakub sulle, kui muusikajuhile? Muusikalavastuse puhul tähendab eelkõige seda, et lavastajaga koostöös leiduksid kõigepealt need õiged muusikanumbreid siis kuna seal on mõnevõrra originaalmuusikat ka kooliõpilaste ja kuulsate vilistlaste poolt loodud, siis üks väljakutse on kindlasti saada heliloojatelt lood. Omavahel võib öelda, et Eesti võib olla supermuusikali helilooja Olav Ehala tõi meile ka paar päeva tagasi oma loo seal etenduse nimilugu otsast alates. Aga, ja loomulikult on siis lugude lavaleseadmine, on järgmine väljakutse või ehk nende valmis treenimine, sest üks asi on nii õpilastel kui ka täitsa professionaalsetel muusikutel kontsertkorrad esitada ühte või kahte lugu või kontsert anda, teine on keskenduda keset suurt sigimist, sagimist järsku oma numbrile, et sa pead olema kolm, neli minutit, sest A enne on toimunud tohutut jooksmist, enne on pidanud ise jooksma ja teab mida ja kohe läheb jooksmine ja tramburai edasi. Ja see hetk on see, kus sa pead särama ja olema keskendunud oma laule ja pillimängule. Ja see on, ma arvan, kogemus, mis on hädavajalik ühele muusikule ja mida mujalt kui teatrist ei saagi. Et ma arvan, et see õpilastele väga vajalik olnud, et laiendada silmaringi ja oma kogemuste pagasit. Alati on suurte projektide tegemine kompromiss, õppetöö ja nii-öelda praktika vahel võib pähis elu vahel. Õnneks me ei ole sellega üksi, ei ole ainus kool, kes sellega võitleb, nende valikute ees olnud. Et näiteks üldain tunde või teooriatunde ei saa õpilased samal ajal külastada, kui valmistatakse ette järjekordselt suurprojekti. Aga tavaliselt leitakse, et see siiski õigustab ennast, sest et see on kullaprooviga kogemus olla laval ja teha seda päris asja. Ja tihtipeale paremad õpilased saavad pärast ka sellest palju paremini aru, et miks neil on seda teooriatundi vaja, sest tavaliselt need puuded tulevatest väljast päriselus, et ohvritega oleks mulle seda rohkem teadnud. Mul oleks paremini välja tulnud. Otsast alates etendub ainult viis korda. Kas pärast seda on juba plaan mõneks järgmiseks koostööks nuku- ja noor? Ja teatud sorti koostööd on plaanis teha hais, kuul muusikali väljatoomisel aga ilmselt todasama. Etenduste otsast alates saab veel näha Vasa suvisel teatrifestivalil. Mis siis on samaaegselt vanalinna päevadega ja mul on küll tunne seda seltskonda vaadates, et kõigil, ilmselt varem või hiljem tekib tahtmine samade inimestega veel miskit põnevat korda saata, sest et peab ütlema, et see meeskond on olnud väga meeldiv. Aitäh Siim Aimla ja palju edu etenduseks. Tallinna filharmoonia alustab sel nädalavahetusel jõuluootuskontsertidega produtsent Heili paustam. Mis kontserdid need on ja millal need täpsemalt toimuvad? Need on sarjas Viva oratoorium, mis on uue kirikumuusikasari ja milles me püüame näidata, et kirikumuusika ja väärt kirikumuusika ei pea olema sugugi sajanditetagune, vaid on ka meie ajas nii tekstihaud, sõdureid kui muusika loojaid, kellel on midagi väga olulist ja ilusat, võimsat meditatiivset, mis on ju tänapäeva kirikumuusika tunnusjoonte, eks sellest pimedast külmast ajast vast saab jõuluootuse kontsertide kaudu just helgemasse meeleolusse, mis ju tegelikult jõuluaeg meile on. Et kes tahab ennast häälestada suures osas eestikeelset koorilauludega natukene positiivsemas meeleollu, siis 28. novembril kell 16 Tallinna Jaani kirikus ja 29. kell 17 Viljandi Pauluse kirikus on selleks võimalus, esinevad väga paljud eesti koorid, Tallinna kammer koor, Tallinna Ülikooli kammerkoor, Viljandimaa kammerkoor, Türi Rae kammerkoorid, Tallinna pühavaimu kiriku kammerkoor, kreede ja noort poiste särav brassansambel eesti noorte brass on neile sealjuures abiks, nii et alustataksegi näiteks just Austria viisiga Terhailandistki Oren, Nicolaus Thatcher, Alain kotinder sai Eero, ütleme niisugust klassikalist ja samas ka meie oma maarjamaa loomingut. Mis on oluline ja mida tasub tõesti ka spetsiaalselt kuulama minna, on Piret Ripsi uudisteos jõuluööl tekst eestikeelne ruutsoolt koorile ja brass ansamblile. See on selline läbikomponeeritud teos, mis algab brass ansambli sissejuhatusega, siis läheb teema üle ansamblilt, koorile saab oma ettearenduse ja Pireti teostest, me ju teame, et nad on, seda on alati sõnumiga, nii et siin on kuulata nii muusikat kui ka teksti ja lõbus ühinevad nii brass kui koorid ja ma usun, et see saab olema selline suur Apoteoos, nii et uue kirikumuusikateosega lõpeb see kontsert. Nädalavahetus ongi jõuluootuse meeleoludes Tallinna Jaani kirik kell 16 laupäeval, pühapäeval kell 17 Viljandi Pauluses. Ja kuna Jõuluootus kontsertidel on alati tavaks ühte eesti kirikut aidata ja renoveerida, siis seekord on pöördutud hoopiski Mart Saare majamuuseumi poole ja kuna sinna tahetakse teha üldse loomingulist keskust, siis on igasugused nii ideed kui annetused teretulnud ja üks suur panus saab antud jõulutus kontsertidega. Ka Tallinna kammerorkester alustab nüüd lõpuks oma hooaega järgmisel nädalavahetusel reedel Kadrioru lossis, Tallinnas, laupäeval Tartu ajaloomuuseumis ja pühapäeval Viljandi pärimusmuusika aidas saab kuulda Peterburi Filharmoonikute kontsertmeistri Levkletškovi väga särava ja andeka viiuldaja ning Tallinna kammerorkestri ühist avapaugu Antonio Vivaldi, viiulikontserdid ja Tšaikovski serenaad keelpillidele, nii et puhtalt keelpilliorkestrikeskne kava tuleb publiku, et ja loodame, et see annab väga positiivse avalöögi kogu hooajale, milles on oluline ka see, et hakatakse otsima kontsertmeister, kunstilist juhti läbikavade läbi nende külaliste läbi meie oma mängijate, nii et ka publikul tasub silmad-kõrvad lahti hoida ja ka oma arvamust avaldada. Tallinna kammerorkestrist ja hooaja avakontserdist kuuleme aga lähemalt juba järgmises helikajas. Novembrikuu viimasele heligaja saatele tegi kaastööd Kersti hinna, Martti raide, Virge Joamets, Hedvig Lätt ja Tiina kuningas. Heljo kraatorid olid Katrin maadik ja Helle Paas toimekas Karingopra.