Nii algab siis ööprogramm, mis kestab kuni kella kolmeni. Nende kolme tunni jooksul on Eesti raadio avatud teile, lugupeetud kuulaja. Te võite helistada telefonil neli kolm neli neli üheksa üks ja rääkida eetri kaudu oma murest ja rõõmust. Ja niimoodi teadvustada mingi probleem ka laiale kuulajate ringile. Käes on programm, ei võta vastu praegu teie muusikasoove teateid, vaid on eetris selleks, et me teiega saaksime arutleda teemadel, mis ka teisi huvitaksid. Teemad võivad olla äärest ääreni, kuid kena, kui nad oleks rohkem meie hingeelu puudutavad sest poliitikat on kõik infokanalid praegu pilgeni täis. Mida see programm kuulajale annab, võite küsida. Meie arvates seda, et otse-eetris olevat vestlust kuulates ta paratamatult mõtleb, meiega kaasas ei kuule ja, ja ehk saab nii mõnigi küsimus siis iseendale selgemaks. Kui me aga teid segame, siis raadioskaalal on teie käsutuses ja minul oleks muidugi pagana kahju, et peletasin kuulaja meie raadiole ainult ära. Muidugi on ebamugav see, et me seda programmi nädala keskel ja pealegi nii öösel teeme. Aga meie programmid on praegu veel üksteisest sõltuvad ja midagi pole teha. Nagu kuulete, meie telefonid juba helisevad. Kuid öö peaks niisugustes vestlustes siiski jääma, sest just on kord juba üks salapärane ajalõik 24 tunnises päikeseringis, kus puhkust hakkavad segama mõtted mis on teinekord väga kiuslikud oma kordumises. Ja kuidas neist vabaneda. Ehk aitab seda kõne all olev programm. Töökorraldus siin stuudios on aga järgmine. Praegu olen mina mikrofoni juures härma šarm ja telefonil neli kolm neli neli üheksa üks võttis juba esimesed telefonikõned vastu. Avo-Rein Tereping. Mingil hetkel võime me kohe muidugi vahetada. Me mõlemad oleme mõningate psühholoogia-alaste töö kogemustega ja tänane programm sarnaneb veidi usaldustelefoniga, ainult et meie vestlus toimub siis litri kaudu. Seega on avalik. Saate nuppude ja muusikamikserit juures on Külliki Valdma, Sirje poolgas. Ja selle pika sissejuhatuse lõpetuseks loen teile üles ka meie selle programmi sponsorid. Nendeks on assotsiatsioon, usaldus, kes koondab ühisesse organisatsiooni Eestimaa usaldustelefonid. Siis veel Eesti Raadio saatekeskus, kellele kuuluvad saatjad. Ja nende kaudu meie hääl teieni kostab ning Eesti raadio ise oma tehnikaga. Kordan veel. Ootame siis telefoni helistamist telefonil neli kolm neli neli üheksa üks, et seejärel eetri kaudu kordan eetri kaudu teiega rääkida. Mis teile muret või rõõmu teeb. Nüüd aga kuna programm vajab veel sissetöötamist, anname teile veidi aega kogumiseks. Kuulame natukene muusikat ja taustale, loen ma teile filosoofilisi kõikusid teemal, kas elul on mõte. Saate alguseks filosofeerimine natuke selle üle, kas elul on mõtet, et milleks me siis elame. Elu mõttekoht on palju ja omavahel vastuolulisi käsitlusi inimesi, arusaamad ja arvamused on nüüdsel ajal üha vabamad ja iseseisvamad. Kui ta on oma. Need elu ennast puudutavates küsimustes on inimene üha ebakindlam. Nüüd kaheldakse paljudes arusaamades, mis enne olid enesestmõistetavad. Ei küsita, missugune on õige lahendus elu küsimustele, vaid kaheldakse lahenduse olemasolus üldse. Kui öeldakse, et elul polegi mingit mõtetega tähendust ja kuidagi elatakse edasi ikkagi. Ja enamuse arvates otsida elu mõtet on juba peaaegu vad vaimuhaigus see muutunud keelatud küsimuseks tabuks. Inimeseks olemine kohustab meid siiski neid küsimusi esitama ning tuleb igaühele paratamatult aeg kätte kus ta on sunnitud sellest mõtlema. Kõige olulisemaks on minu arvates küsimus elu mõttest. Ilma seda lahendamata on kogu elu allpool inimesele hädavajalikku taset. Inimene ei leia enne rõhu, kui ta teab, miks ta elab, ta sureb. Milles on siis elu mõte süüa, magada, hankida elukaaslane, amet, teenida raha elale hästi, õppida end õppinuks, arvestada teistega, teenida ühiskonda ja ehitada paremat tulevikku. Üldiselt levinud arusaam on, igaüks leiab ise omale elu mõtte. Samal ajal on selge, et inimene pole elu loonud kassa, aga talle seega ise mõtet anda. Või kas siis nende elud, kes elavad teistmoodi, on mõttetud. Elu on ise väärtus, olemise fakt, olemas olemine ja kõiki inimeste eneste arvamused selles küsimuses on vaid isiklikud. Inimene püüab teostada oma peasesti, elu, täiust, õnne. Mis on see õnn? Kõige ebamäärasem sõna, millega inimene võtab kokku selle täitumata igatsuse olukorra, kus puudub valu. Näeme, kui küündimatuid on sõnad või nad on vaid sümbol. Neid asjadele, mida piisavalt seletada ei saa. Me kõik tahaksime olla ju õnnelikud üha loodame ja ootame midagi tulevikust. Pettumusest hoolimata loodame ikka ja jälle aina klammerdume millegi külge ja kõik kõike, mida teeme, saadab ebamäärane igatsus. Tihti igatseme midagi kiiresti juhtuvad kirja külalisi, pidu meile armsa inimese kojutulekut. Kõik see säilitab pinget meie elus. Osa lootusi sihib kaugemale, laps tahab saada täiskasvanuks, kooli õpilane loodab hankida raha, õpipoiss tahab edeneda ja osta out, et abielupaar tahab last ja kindlustatud elu. Üha midagi on meeles ja soovimist väärt. Lõppu pole näha, nagu. Lõplikust soovide täitumisest ei saa kunagi juttugi olla. Lisaks mõistlikele soovidele on veel terve rida kunstlik poolt üles puhutud soove, mis peavad inimest lõpmatuseni jooksutama elustandardi saavutamise poole. Soovide laviin, mis ei jäta meid kunagi rahule, saadab meid nagu meie vari. Ja teatavasti võime mingil harvadel hetkedel olla täiesti õnnelikud. Oleme saavutanud mingi sihi või saanud suure töö valmis. Aga kui kaua see kestab? Just õnnelikul hetkel tajume, et juba see läheb mööda. Et me ei saa seda hetke seisma panna. Täitumise hetkelgi ei olene siis täielikult rahuldatud. On see meie paratamatu saatus? Ja on selgelt näha, kui suur lõhe valitseb tegelikkuse soovide vahel. Suured ja andekad inimesed on samuti piiratud ohustatud progress ei ole mingi lisaväärtus kingitus, mille eest tuleb maksta ja edu ühtedes asjades toob kaasa taandarengu teistes kõike leiutatud ja avastatud saab kasutada, kas hüveks võis hävitamiseks. Kuidagimoodi kipub iga saavutus pöörduma inimese vastu. See, mis peab tegema elu kergemaks, teeb samal ajal eluga keerulisemaks ohustatumaks. Meie igatsust teie tegelikkuse vahel valitseb suur vastu. Me kõik kogeme mõnikord või tihti seda meeletust. Enamus meist veedavad tavaliselt rahulikku ühedoonilist elu, nad ei tunne vajadust mõtiskleda elu suurte küsimuste kallal. Iga päev on teise sarnane töö ja televiisor. Järgmisel päeval algab kõik otsast peale. Rahuldab see inimest, on kogu elus. Paringi inimelu on puudulik, igatsused tõmmatud elu on kitsi tihti elementaarse Ki suhtes. Vastupidi, kõikjal on kannatust, ebaõiglust, kõike muud kui seda, mida noor inimene elust on oodanud ja endale igatsenud. On siis ime, kui inimesi valda pettumused, kahtlused kui maailma kirjandus tänapäeval on täis masendust, räägitakse kodutust, surma omadest, kui tegelikult teaks, mida inimene tegelikult varjab endas oma sisimas, millest ta kunagi teistele ei räägi. Kui palju kannatatakse väliselt kindlustatud elu juures sisemist tühjust ja ahastust, tuleviku puudumist ning sellest tulenevat Ühe päeva elu? Kui sa leiad, et elu ei ole mõtet, aga jalad ikka edasi oled lõhestatud teadvusega, mis võib viia vaimu haiguseni või sa usud ja loodad kõigest hoolimata. Ja koged imet, mille nimi on elu. Kõik tundub just, et elu on siiski ilus, valuliselt ilus oma sisimas tunneme, et inimene ei pea olema õnnetu, vaid just õnnelik. Ei ole õige, nagu oleks tülgastus olemasolu põhikogemus, vaid pigem rõõm sellest, et oleme olemas. Inimene on oma põhiloomuselt just optimist. Selle optimismi ja elulootuse elu usu dialektiliseks väljenduseks on aga eriti noorusel nimelt eitus, tülgastus, pessimism, maailma kurjuse nägemine, domineerimine. Hiljem õpime elus tundma suurt hulka suurepärased häid inimesi ja näeme, et hea osa on maailmas suurem. Puidu maailm ju ei püsiks. Tasub elavad ainult selleks, et seda rõõmu ühel päeval maitsta ja mõista. Seepärast on vist ühekülgne ja kontrollimatu ja hulljulge väited elu mõttetu ja ilma siit. Mida teie, lugupeetud kuulajad sellest arvata? Ootan teie kõnesid, neid on juba päris mitu siia stuudiosse tulnud. Eks me järjekorras hakkamegi peale, aga nüüd natukene muusikat vahepeal. Ja nüüd päris esimene telefoniühendus tänases keskesaates. Kõigepealt tere keskööd. No keskkool on juba läbi oma pool tundi. Kas te olete tavaliselt ikka nii hilja üleval? Ma lugesin ette terve rea katkendeid teemal, kas elul on mõte. Ja kõigepealt, kuidas teile tundub, kas sellel teemal öösel arutlemine on kurjast või, või sobib siiski. Seda, et neid inimesi, kes arvavad, et nad igavesti maa peale jäävad kui nad ise vahele ei sega, on üpris palju. Siis on kindlasti sellel olemas. Aga neis tekstides? Ei, mis te nüüd lugesite? Süttis mulle üks niisugune mõte. Õnnelik olema? Me kõik oleme õnnelikud. Rõõmus olema on midagi muud rõõmus, võib-olla oma tegevusest oma saavutustest. Aga männ kätkeb endas ihust sõltu meist. Loteriivõit. Eks sälgi olema õnne momente sees. Suhtumist asemel on suurem osa meie töö taga. Aga meie siin on inimese jaoks õnn. Seega võiks öelda nii Su üldistusena, minu arust me oleme kõik õnnelikud. Aga mida me omame kogu aeg? Sellega harjume nii ära. Vahel unustan ära, et me peamegi olema õnnelik tiga väe. Aga minu arust õed Sellepärast, et kuidas nimetada seda ellu? See ongi üks õnnelik. Kas ta ei ole ka nii ilus, suur juhus et just meie oleme siia maailma sündinud. Aga Johust seda mõtlik õnn kätkeb endas juust. Selgelt oleme õnnelikud. Kui paneksid iseennast teinud, siis me võiksime rõõmsad olema, toreda poisi tegid või ise teinud. Aga kuna loodus on sellega hakkama saanud siis inimese jaoks on see jups. Või kuidagi sellega ära seletad, mis vahe on nüüd, ütleme õnnelik olemisel ja rõõmus olemist. Rõõmus olemine ilmselt aitab ka õnnelik olla. Ei, no seda küll, aga ma ütlen, et rõõmus võime olla oma saavutuste üle ka, eks ole. See on, ütleme, sihipärane tegevus. Aga ma võin osta 10000 spordilotopiletit, rõõmutunne raha raiskasin palju ära ja käisin, kriipsutasin, ei tule. Aga ma olen siis õnnelik, kui see juhus mängis mulle kätte võib-olla see 100000 või ma ei tea, palju nad võitsid. Nikon, nüüd räägitakse sellest ärist dekapitalismistia. Aga kui ma saan miljonäriks oma vitaalsus ja andega Siis ma mõtlen, et ma võin rõõmusel muidugi õnnelik ka, need sõnad kattuvad küll mõnel määral. Väike diferenson sees. Küll aga siis see küsimus, neid. Ma tahtsin küsida, et kuidas see üldse võib niimoodi küsida. Kas elul on mõtet? Küsi lisa, ju on probleem. Nojah, inimene on kord juba selline, et sellistele nüanssidele ei mõtle, vaid arutleb enda sisimas tõesti sellest, et kas on ikka mõtet elada selles maailmas siin. Püüab enda psüühikat vaid maailma asju ära seletada. Oma teadmiste tasemel oma mõtiskluste tasemel. Ja mina eristanud kolme kosmilist makrokosmilist kuuma vahel, vahin tähistaevas. Natuke kaugele selle ja mis lõpu taga Siis mikrokosmos, mida ma ei näe mida peab noh, abivahendid siin mikroskoopidega. Ja nüüd kolmas kosmose egogus. Et midagi ei mikruttidega, maak riik kui elevil. Ja kõik need teised kosmused. Terve see maailm. On ainult siis, kui mina minu jaoks ainult siis tulen, mina. Aga kui te tegelete, nagu ma sain aru usaldusega, kas teie tegelete ka siis ütleme neid raadios niimoodi või on usaldustelefon või olete kontaktis nende inimestega ka? Aga nüüd vast oskate sellele küsimusele vastata. Ja ma arvan kindlasti. Minu meelest täitsa ministeerium, miks inimesed võtavad ära selle, mille kaudu on kõiki kõiki ma juba ju kõik teame seal tohutu. Jah, aga kas asi ei ole selles, et ei suudeta osata iseenda sees olevat konfliktikollet lahendada tähendab pingeid nii palju maandade, et aru selge oleks ja? Hakkaks nagu mõistma, milleni niisugune tegu vii. Mis te, kui see tegelikult on looduse vastu? Jah, aga kas see ei ole ka siin niisugune seos? Kui inimesel on olemas isa ema kodunormaalne kuigi harmoonilised suhted siis väike laps maast madalast? Arhiiv juba oletatava mudel käitumistütarmäär, kuidas käituda. Mees. Poiss näeb samuti mehis emalt naiseeskuju ja nii edasi. Ma ei tea, kas leid ilusaid ja ma ei ole mingisugune rassistega aga teatavad rahvus eripärast on. Ma olen olnud ilusate merre tee ääres, hammustanud päikestki ja ja natukese lõunamaist elu ja väga palju ma olen näinud Juul suvel mere ääres ja kuidas nad tulevad? Ja ilmselt ma ei olnud niisugust lähikontaktis olnud. Nad räägivad lastele. Elust lapsed näevad, põlv on, nad on koos. Aga paraku siin. Eestlased elavad kuidagi põlvkondadest, ird lahuks. Ja võib-olla sellepärast on ka eestlaste hulgas neid suitsiide rohkem. Inimene ei leia väljapääsu, sest nagu Panso ütles, rumal peab olema keegi, kes võtab su käekõrvale ja viib vaatama, kuidas päike, kuidas ärkab loodus. Kas jää sellest normaalsest elu harmoonias Milpunkt? Enesehinnangut on väga raske anda, aga. Ma tõesti ei ole jaka tupikusse kunagi sattunud, on sportlase hing sees. Ja, ja üks filosoof on öelnud niimoodi, et kaval mees teeb pahest ka voor. Ja mina töötasin enda jaoks välja psühholoogilise karati. Hakkasin mõtlema niimoodi, et kui keegi ründab mind, ütleme siis ka seal hakkama kahvli, mode. Füüsiliselt. Võimalus kultiveerida seda sportlikule, tasand tasandile ja siis, kui teine ründab. Sa kasutad tema löögijõud ära, kakluse puhul lüüakse ribast. Ja nüüd ma hakkasin mõtlema, kui mind ründab kooli ka. Ära. Suure üldistusena ja seal on palju niisuguseid juhuseid olnud. Ma olen endale niisuguse noh, rõngassärgi kudunud selga. Ja kui nüüd seonees solvang ei jõua minuni. Siis hiigla hea meel, kui keegi solvub ja tunnen, et ei saanud pihta. Ja nüüd, kui Ma kasutan ta löögijõu või nüristan ära Siis sellisel juhtumil on võidurõõm sportlikkus, eitus võitsid. Need iga nisugune huligaani rünnak valmistab mulle kibedus asemel. Aga ma olen vaadanud palju inimesi käitub niimoodi ja ma julgen öelda, isegi enamik teine ütleb midagi halvasti, solgimulliks, nii juhuslik kohvikut. Ta helistab mulle. Ja ütleb niimoodi, et ma solvasin teid. Ma ütlesin, et ma olen tõesti märganud, see on üks asi. Aga laen üldse solvunut. Kuidas nii? Mõtlesin, et vaadake, kui mina olen, tänavad väljend invaliid, lepast solvunud. Aga kui mind teine inimene. See on huvitav mõttekäik. Tõepoolest, miks mitte nii matele mõtelda, aga ütelge, kas teil endal tõesti ei ole kunagi elus tulnud niisugust mõtet, et kas nad läheksid maailmas siiski ära? Et ei ole, ma ütlen, et ma ei raatsi õhtul magama minna, praegu lööd vaid ta seda kaunist päeva ära, lõpeta. Ühte päeva ta magab, ta kui ta ikka õli pääle tuleb, siis lähedale, aga, aga mõte on niisugune. Ja ma ütlen ausalt, ma ei tea, kui palju on nüüd selles seda genotüübist tulevat või aga, aga teadvustatud mõtte oma täitsa, noh, ma lähen praegu magama. Kui see saladus ei ole, mis ametit te olete pidanud või peate või? Väga vastikud. Tähendab ühiskonnas mitte prestiižikas. Et siis juba nii kaugele, et käed õpetajaks ja vaatad, et et õpilased niuksed, sama Žiguli küpsise olid. Ja siis läbi enda tunned neid ka. Ja. Sellega muutub. Õpetamine omaette rõõmuks ja. Natuke pikantne, aga tänapäeval räägitakse ja lehes ka kirjutatud, üks. Edasi ajakirjanik, Rahva hääles, nüüd Kalju Lomp kirjutas, ütles, et noh, tinglikult võib inimesi jaotada ju mis tahes alusel, ütleme, pikad lühikesed noored-vanad, inertsi. Naised jagunevad kaheks. Ühed on, kes annavad teised, kes ei andnud. Ja ei ole mitte ainult naistega, nii see on, tähendab õpetaja, seega, kes tahab anda teadmisi anda. Aga teadlane võib-olla niisugune. Ta teeb endale endale endale, aga ta tahab midagi välja anda. Ja kui ma vaatan, kaupluses, müüjad ka jätkuvad, jagunevad kaheks üheks. Ja ma olen vahel pool nalja, World tulen koju, ütleme, et kaks püüannatagistasin ära. Nad ei tahtnud mulle viia, kõik ostsid ja minu raha eest. Tähendab, inimene on vale elukutse valinud. Ja kui inimesel on elukutse, palee tähendab armastust. Aga panna koer ketti, lõbus, saba liputab rõõmus koer hoiab te tegite siis mõned puud või? Jube kurjaks. Siit moraal mitte ketti panna, eks ole, ja abielumees vabaks lasta või. No tähendab, ega me koer oma koera vabaks sila päise tahab meie juures olla. Tuleb olla nii, et see koer või abielumees on meie juures dile ära. No näete, elu mõttest jõudsime lõpuks abielusuheteni. Aga me oleme nüüd päris pikalt rääkinud. Jaajaa sütitasite, te olete niisugune võlur. Ja mis teha? Loa tehke, teeb, oli väga meeldiv. Kuulame nüüd natukene muusikat ja, ja ehk saame siis kõnelda järgmise inimesega. Kuulajaga Nature teile, head edu ja õnne öösel ja töötaja. Kas teile teeb ehk mõni asi muret? Ja seda muidugi. Muret teeb see, et kahjuks nagu tahaks panna laste pähe koorist ka südamest seda mahtuda ei saagi. Tegelikult väga oleks vaja viia pakkumine vastavusse õpilaste vastuvõtuvõimega. Väga vaja, et tootmine väitaks tootmise lehekülgi sest ainult raamatule elu ei saa toetuda. Raamatuid, teadmisi on väga vaja, kuid laps ei tohi kurvaks saada selle tõttu, kui tema pähe ei mahu. Nii palju nagu programmi järgi peaks olema ette nähtud. Kas te olete ise ka lapsi õpetanud? Ahaa, no siis teate seda hästi, aga no minu arvates siin tekibki selline kysimus, te ütlete, et lapse pähe ei mahu rohkem ja iga lapse pähe ei mahu nii palju. Aga kust te teate seda, kus tiirlevad? Eks need piirid on kohe näha, õpetaja näeb väga palju lapsepelgus tema olekust, kui laps on kurb. Sugune geniaalsus üks on see, et ta võid teoreetilisi teadmisi väga palju pähe jätta. Teine on see, et tema oma mõistuse ja oma kätega võib tegelikus töös peajagu kõrgem olla. Sellest, kellel väga palju raamatut pähe Aha sõnaga, te tahate öelda, et osa lapsi, kes teevad kätega osa lapsi, kes rohkem teha Nähtavasti maailma sündinud väga suurepärast tootmist, eeldustega. Ja seda kahjuks. Ka tootmise maailm ja just neid ongi vaja, ma olin kaks päeva nurmedel, praegu võiksime masinatega tõsta põruni, et õhk pääseb sisse viis meil päev ja siis kasvõi Teppa hagu panna sinna vahele ja alla paastva. Ja me ei pruugiks üldse kõnelda, toiduainete puudus. 30 aastat ma seostasin eestivartega töökasvatust ja ma kunagi kaotanud. Kas teie teie lapsed tegid alati just noh, nii palju, kui oli tarvis. Ja see on ikka nii, et, et mitte mingisugust sundus, sundus peale tuleb, siis asi läheb viltu. Aga kui lapsed ise tulevad kaasa ja tegelikult iga väike laps sirutab värskemad ühikese ja nõrgad jõu käekese ema poole temate aidata. Kui ta tahab taldriku maha, ega see veel midagigi ema ei võistuda, köögist välja saata ja nii edasi. Selles on väga suured võimalused Essest sünnipärane töö, tähe lapsel säilub. Aga ma tahaksin küsida seda kas teile tundub, et noh, see sünnipärane töötahe võrreldes nüüd nende aastatega, millal teie õpetasite, kas seda on vähemaks jäänud? Seal on tõesti suurepärane, ma vaatan täna öösel meile helistabki palju selliseid ülimalt optimistlikke inimesi. Tööline selles mõttes, et ma ei saa, ma pean toimetuses lapsed, meie rõõm ja mure ja, aga see, me ei saa seda ajalehte sellepärast nii käima, materjali on sellest täiesti väga palju, isegi ja ma usun täiesti, tõlgib vajaliku materjali, aga pisut jääb teinekord propagandast linna aja üldse olemas olema, saab sellest puudu. Igatahes ma väga tahan, lõpetades keegi praegu mind kuulab siis tehke nii, et kui võlg kodus, ei ole kasvatust saanud hoolis temast hellalt soojalt suhtuda, mitte üle klassi teda tõreleda, kui ta halvasti teeb ja nii edasi ikkagi leida tee lapseni. Ja ma olen täiesti veendunud, et isa lapseni leidub tee. See on tõesti suurepärane soovitus ja mulle tundub, et vist vanad pedagoogid oma loomult ongi optimistid. No aitäh teile heade soovide eest ja ma ise arvan ka, et küllap vist tõesti kui, kui me. Teile, et sellise võimaluse andsite ja ma väga tahaksin, et, et õpetaja lihtsalt oma mõttes viiks raske lapse probleemid aga niikauaks kaasa, kuni asi väheneb ja samuti, et tahaks lassi võtaks enda kõrvale kasvatajat, eks ma loodan, et varsti meie aja teeb lapsed meie rõõm ja murekoolidesse jõuab. Et need probleemid, mida 1000 aastate hektiliselt väga palju, need on kõik lahendatavad probleemid kohtlema, ainuke asi, et tihti täiskasvanult panevat lapsed vastutama karistavad lapsi ja noorukeid nende vigade eest, mis nad laste kasvatamisel tegid. Ja mis parata, aitäh teile, loodame. Väga ei räägi mul rääkida. Teile sanud nägemist. Ma tahtsin täiendada just seda härrat, kes rääkisid kosmosest ja kõigist nendest naudingutest ja ja minu arust see lihtsalt fantastiline kuulata, kuna ma ise mõtlesin just viis minutit tagasi täpselt neid samu mõtteid. Ja see oli uskumatu ja ma usun, et mitte ainult mina ei mõelnud niimoodi, nagu tema rääkis, vaid ma väga paljud inimesed niimoodi nagu teema tuuma vent rääkis. Ja igast lehe langemisest ja, ja igast praegusest barristki lendab üle pea, tuleb tunda mõnu ja mis ma tahtsin veel öelda, ma kuulasin eile keskraadiot ja seal öeldi siuksed sõnad maha praegu, et et juba siin juba naljakaks muutub muidugi, et igale eestlasele rahvustoiduks on teine eestlane. Ja no muidugi väga kurb, lausa õudne, sest et kui me ikka saame kokku kahekesi või kolmekesi või mida me teeme. Me tegelikult hakkame rääkima, et vot niuke see või teine või kolmas on. Siis ma mõtlesin, et see särk tuleb endale ümber võtta, et sai. See lihtsalt ei ole, sa ei suuda kõike seda elada kõikide kontsa läbiratamisele, selga tahetakse valada kogu aeg. Ja ma olen sporti teinud elus ja minu abikaasa on väga hea olnud, selles suhteliselt on niivõrd palju aidanud. Kui see saladus ei ole, kui vana te olete? Nad teie mõtted sobivad suurepäraselt kokku vanema härra mõtetega. Tundub küll vanem, aga hingelt on ta ikkagi noor inimene kes ta kosmost muidugi vaadata, eks igaühel raske aeg maha võtta, korraks mõelda, mis, Inimesed üksteise vastu, kui me tahame, nüüd me tahame selle päevad, mis kulutati siis Eesti riik välja, et kõik hakkame kohe ehitama uut Eestit ja kõigepealt tulebki see ennast natukene vaadata, kõrvalt ennast muuta, siis hakata kõike seda ümber teha, mitte oodata, et kõik tehakse ära, ainult saada. Need ajad on ammu möödas, kus me saime kõik isegi kõik rahad, ütleme kasvõi osaliselt riigieelarvest alati tuleb midagi vastu anda, enne mitte keegi. Mitte midagi ei anna. See enesemuutmise protsess on muidugi kõige raskem. Me peame hakkama iseennast muutma ja praegu kõik inimesed, kes kuskil midagi teevad, neil on väga raske ja praegu on kõikide peale hea öelda, et ta teeb valesti või ei mõtle nii, miks ta pea aru või keegi näiteks ei jõua aru pidada ja teiseks ükskõik kes, kus praegu ei oleks Bradiks ikka valesti, kellegi arust. Niisugused asjad on lihtsalt hinge peal, sest et. Need ajad on praegu niivõrd keerulised ja nüüd päris üheselt ja õieti teha või keegi teeks, et inimene ei eksinud. See on ju võimatu. Tegelikult mulle õudselt matemaatikaõpetaja oli kunagi õpetajaraamat 40 kolmandas keskkoolis ja kui meil läksid tunnikontrollid halvasti. Ta oli väga kihvt rongi, meist niisugune suur kahemeetrist. Me nägime kohemine Matifisse eri klass muidugi, ega me mingitki klassi tõsise näoga loni. Kõik kartsime. Et see ei ole midagi, et hobune koperdab ka neljal jalal, hinne pole. Ja tuleb leida, me ei tea ju mitte kellelegi tagamaid hakkama inimesi hukka mõistma. Kas me teame, milline on olnud tema lapsepõlves tema elu, mida ta on läbi elanud, kuidas me saame mõista teiste inimeste hukka? Katsume ikka n mõista Stokkumistel jõle kergi. Ja siis me tahame, et kõik teised mõistaksid meid. Ei proovigi teisi mõista. Tonnini. On küll jah, aga kuidas te hindate praegu sellist üldist olukorda, milles valitseb selline küünarnukipoliitika? Minu arust on see jube, ausalt öeldes ja ja praegu on ka ma ütlen teile niimoodi, et minu meelest on ka niisugune olukord, kusjuures praegu tegelikult peaksime. Ma kõikidel teha, kes midagi jõuavad teha. Noh ütleme niimoodi, et praegu kardavad osa inimesi, ütleme selles mõttes kellel ei ole raha, kellel ei ole mitte midagi, noh, ma saan aru, mul endal ka ei ole, kui mul oleks raha, ma tegin jumal teab mida. Et keegi nüüd kelledel rahavadki selle asja ära ütleme, paneb käpa peale ja kõik jumal hoidku, vaatame, lõika kas või kas või üle lahe. Palju läheb seal igasuguseid asutusi laiali ja pankroti kõik ja ega seda ruumi ei ole kunagi puudu, panime pika pankrotti kogud, raha, jõuad teha. Vahetanud olen noorest peast ka luuletusi. Ja ma loeksin, lõpetakse juurde ühe luuletused, jutt nüüd liiga pikaks ei läheks, mesi. Tahaks ükskord maha jätta kõik mured, tahaks näha, kui kaugele lendavad kured. Kui selge taevas merede taga. Punase pilves päike magab, tahaks kaduda unetu järve, tulla sealt välja ja leida ennast jälle. Ja me peame kõik ennast kõigepealt leidma. Ja siis me leiamegi piisid enda jaoks. Tänan teid ja ma ei usu, et härra magas kosmosest rääkida. Ta oli fantastiline. Selle peale ma ei osanud leida veel, aga ma ei näe. Ma väga tänan teid. Halloo, ma kuulan teid? Siin on lausa kaugekõne, Tartu on, on telefoni otsas. Tervist, tervist. Võiks näiteks tervetel inimestel tekib selline tahtmine oma elu külge käe panna ja, ja ennast ära tappa. Sest näiteks no kui on inimesel Me ei anna, paradoks on selles, et mina teen pintsleid, millega maalrid. See on siis nii, et mees nagu orkester, aeglane. Nii et kui ta, mille juurde tuleb kord või kaks või kolm korda aastas nii et uksest sisse pooleni inimene uksest välja enam ei ola. No. Kuulates teid, ma julgeksin küll öelda, et mitte palju ei ole selliseid inimesi nägijate ja täiesti tervete hulgas, kes mängiksid nii palju pill suuruse, ei oska mitte ühtegi mängida. Et see on tõesti. Kummaline, et, et just teil on nii palju kõike seda muud ja, ja see on väga oluline see nägemine, see on puudu. Ja ma olen alati väitnud, et et nägi, et inimesed Kohanud sellist põlastavad suhtumist. Aga öelge, nüüd rääkisid, noh, sellisest ma ütleksin ebainimlikust suhtumisest ja hoiakutest invaliidide suhtes kuid tõenäoliselt inimeste seas oled ka teistsugust kohanud, ma mõtlen, mitte ainult teie tuttavad, kes teid tunnevad ja aitavad. Kas te olete tundnud ka, noh, sellist ütleme, austust, kaastunnet teiste seas, ütleme jah, no kaastunne, see võib olla veidikese, solvab see mitte iga inimene ei tahagi seda, aga kas te olete tundnud hoopis teistsugust suhtumist, kasvõi sellepärast näiteks, et mängite nii palju pill, et teil lõpuks mulle tundub, et te olete siiski vaatamata kõigele õnnelik inimene, sest teil on olnud armastust, teil on lapsed. Kas te olete tundnud inimeste hulgas ka teistsugust suhtumist või on seda väga harva? Aga öelge, kuidas te suudate ja oskate? Vot sellisest inimeste poolt ütleme tulvavabast hoiakust teie suhtes üle olla, kuidas te kas, kas teil vahel läheb ka meel väga mustaks või kuidas te sellest sellest masendusest jagu saate? Mulle tundub, et vaatamata kõigele te olete siiski tugev ja üsna optimistlik inimene, on mul õigus. Mulle tegi näiteks nalja see maalil palatis ja medõde ütles, et noh Aga öelge, kas ei tule noh, selline sageli võib-olla halvustav suhtumine ka sellest, et mina näiteks olen ju ka nägija ja ma ei kujuta ette, kuidas pimedad tajuvad maailma, et nägijad lihtsalt ei tea, kuidas pime maailma tajub ja nad ei kujuta ette, et tegelikult pime saab ju oma eluga täiesti edukalt hakkama, on vist nii? Ja ma leian, et, et noh, siin pressis raadios ja televisioonis ja ajalehtedes siiski Aga kuidas teile tundub, vaat kui nüüd nii maailmas ringi vaadata ja kuulda seda, mida suured reisimehed räägivad, siis mujal üldiselt suhtutakse invaliididesse noh, niimoodi, et kui tänaval tuleb vastu, siis see on ka tavaline ja ei ole midagi erilist, et tal on seal. Kuidas teile tundub? Ma arvan, et Meil ju need asjad ehk hakkavad ka muutuma. Sest me oleme, me oleme ju tõesti nii kaua aega olnud isolatsioonis ja tõesti taastatel invaliide püüti kogu aeg kõrvale lükata, et neid näha ei oleks ja nii edasi. Kas on, kas te arvate, et midagi muutub või võib-olla tunnete isegi neid muutusi juba praegu? Aga kuidas te loete, teil on see spetsiaalne, selline pimedate reljeefne raamat. Nojah, aga ma nüüd need puht uudishimust küsiksin kas luge, kui nägija loeb, ütleme tavalist raamatut ja pime loeb seda tema kirjas kirjutatud raamatut, kumb jõuab kiiremini lugeda? No vaadake, ma olen käinud vene koolis, Venemaal, Leningradis ja, ja Venemaal, oli pimedate kirjas. Noh, kõik õpikud olemas. Nojah, nüüd ma sain siis teada, et te olete käinud vene koolis, te räägite suurepärast eesti keelt, kuidas see on juhtunud? Ja sel sel moel te siis õppisite ka keele ära. Aga küllap see, ehk ongi parim vastus sellisele ütlejale, ma nagu ei oskagi midagi muud ise mõelda, sest ma kujutan ette, kui, kui teie vastaksid kuidagimoodi sama ägedalt siis võiks sellest tulla küll midagi üsna hinnet. Aga mulle tundub küll. Te olete küllap enda jaoks juba välja töötanud sellise käitumise stiili, kuidas, kuidas sellistes kriitilistes olukordades mida öelda ja ja tundub, et see teid ikkagi kaitseb, eks ole. Aga kas teil on ka kedagi, kellega teevad neid sisemusse kogunenud pingeid saaksid sellest rääkida, nendest vabaneda? No see ei keegi, see on ehk küll mõnede kaaskodanike silmis, sest kuuldes nüüd teie lugu tõepoolest, ma ei teagi. Ehk nägijaid, oma tutvusring konnast, kes, kes nii palju teaksid, kes nii palju oleksid lugenud ja mind hämmastas, et nii palju pille mängita. Mulle tundub, et vaatamata kõigele te olete vist ikkagi õnnelik inimene või kuidas teile tundub, sest elu on ju alati raske, eks ole. Taastama ei, minu horoskoop on, on ka selline. Jah, nojah, mulle tundub küll, et eks tuleb ikka edasi elada, eks ole. Aga ma ei usu küll, et noh, sellist elu nagu teie olete elanud, saaks kuidagi pidada ebaõnnestunuks või, või kuidagi nii. Sest kui inimesel on juba lapsed nii suured, nagu teil on ja tega nendega läbi käite? Minu meelest see ongi elu mõte, noh, vähemalt üks väga suuri tükke, kas ei ole nii? Aga vaadake, siis tulevad lapselapsed ja öelge, kes lapselastele näiteks seletab seda, mida tähendab olla näiteks pime, et ka nemad mõistaksid, teie saate ju seda teha ja ainult. No eks see sõltub, see ei sõltu ilmselt ainult nendesse, sõltub paljudest asjadest. Ma arvan küll, et et vähemalt noh, teie elu mõte, nii nagu iga inimese mõte on, on selles, et lihtsalt olemas olla ja, ja teiste seas olla, sest iga inimese kadumine teeb ju maailma vaesemaks. Ahaa, nojah, teeme, teeme hetkeks seda.