Kui me lähtume nüüd üldkehtivast legendist eestlaste ürgpäritolu suhtes rõhutatakse meil ju väga tugevalt seda ida poolt tulnud hõimusid. Oraali rahvas, kes on tulnud siia Läänemere kaldale ja siia jäänud elama ja et siin enne on olnud ees veel üks rahvas ja on toimunud siis selle kahe rahva segunemine. Ja selle tulemusena on siis sündinud või tekkinud kujunenud, et eestlane kui ajalooline rahvas see ajalooline kujunemisprotsess ei ole sugugi 12.-st sajandist tänaseni olnud ühtlane, sellepärast et eriti ajaloolistes tuulte koridorides elavad rahvad, nagu meie siin oleme. Me oleme ajaloolise kujunemise lõpptulemus tänase päevani, mis edasi saab, eks seda näeb. Ja tänapäeva eestlane on väga vähe see muinaseestlane, kes 12. sajandil Eestis elas. Sest hilisemas ajaloos, kui me mõtleme ainult Liivi sõjale ja põhjasõjale, kus ligi kaks kolmandikku rahvast suri katku ja nälga ja tapeti sõjas maha siis siia asustati, Me teame, Inger lasi ja kes siia kõik on tulnud. Nii et kui maakonniti Eestis reisida ja vaadata puhtalt näo genotüübi inimese tüüp, P siis me näeme, et Eesti eri maakonnad on puht selle geneetilise tüübi poolest juba ääretult erinevad. Põhjaeesti tüüp on üks tüüp ja Põhja-Eestis on oma kindlad kohad, kus veel eritüüp ja näha kohe väga tugevate mingite kindlate tõutunnustega, seal eriti näo üldehitusnina. Põltsamaa kandis leiame järsku väga palju inimesi, kes meenutavad meile Ungarlasi ja me teame, et seal oli üle 100 aasta, Ungari karnis on ja me teame, et siin on palju verd liikumas, mis ei ole enam see, mis 12. sajandil siin oli. Nii et me saame rääkida eesti rahvast kui segarahvast, kes on ajaloolisel teel kujunenud, kuid keda sellest hoolimata iseloomustavad täiesti kindlad ja eksimatult äratuntavad natsionaalkultuurilised jooned ja oma eriline mentaalsus. Eestlane on individuaalselt inimesena andev, kas eriti õppimisvõimeline, kiiresti õppiv ja selles osas minu tähelepanekute põhjal maailmas? Me oleme kahtlemata üks tipprahvaid, selles ei ole kahtlust. Enne kui me ennast võrdleme teistega. Kuid meil on puudujääke mitmes muus asjas. Ja minu arvates on meil väga ühekülgselt ja paisutatult liialdav tuld üle tähtsustatud see siberi ja soome-ugri päritolu. Kui soomeugrilane on ürgselt, nagu väidetakse brünett ja tumedate silmadega siis millegipärast on eesti muster neiuks saanud sinisilmne blondiin. Ja see on ju eksimatult germaani ison, skandinaavia tüüp, son saksa tüüp. Niiet millegipärast on germaani tüüp saanud eestlase esindajaks välise tüübina. Ja kui Eesti elu ja erinevaid voolusi, arusaami ja üldse neid tüüpe jälgida, siis minu tähelepanekute põhjal meil rahvas jaguneb selles mõttes suurelt võttes kaheks, et mina eristan soome-ugri tüüp kellele soome-ugri ilus on mitte ainult päritolu, vaid ka ideoloogia kohustuslik ideolooge, kus on ette kirjutatud sulle kõik, mismoodi peab soomeugrilane olema, et oleks õige soomeugrilane. Ja ma olen näinud küllalt täiesti eksimatult Rootsi päritoluga ja saksa päritoluga inimesi Eestis ka eestlased. Kuid välimuse kui kirikuraamatute ja nimede teadaolevate esivanemate järel ei ole kahtlustki, et nad on germaani tõugu inimesed, kes samal ajal teoreetiliselt püüavad siis rangelt olla soomeugrilased, mõtelda ja käituda ja reageerida sündmustele ja nähtustele maailmas eht Soome uurilikul. Ja loomulik on, et see toob kaasa endaga sisekonflikt. Ja eestlane on tugevate sisekonfliktidega, ma ütleksin, geneetiliste kompleksidega rahvas selle tõttu meil on nii palju lahkhelisid, nii palju kakleme omavahel. Nii palju on meil erimeelsust igas väiksemas küsimuses, sest inimestel enestele ei ole kooskõla ja harmooniat iseendaga. On mingi konflikt muses eri geneetiliste tüüpide tõugude vahel ja on konflikt teadvuse tasandil, kui inimene, kes ei ole naturaalselt soomeugrilane, püüab kramplikult jälgida soome-ugri niisugust käitumismudelit ja temperamenditüüp, pea reageeringuid või vastupidi, sellest ei tule midagi eriti head välja, kuid üheks selle ilminguks positiivselt on väga intensiivne sisemine mõttetegevus, kuna inimesel on probleemid ja kuna tal on probleemid iseendaga. Ja selle tõttu on eestlane intellektuaalselt väga arenenud rahvas. Pluss siia juurde veel luterlik kultuuritraditsioon mille raamidesse andeid on eestlast õpetatud teksti kriitiliselt mõtlema tänu sellele piibliuurimise maaniale. Aga nüüd, kui me vaatame enesetappude seisukohast, siis me märkame jälle, et eestlaste hulgas on masendavalt palju enesetapmisi. Ja näiliselt need põhjused, miks minnakse ennast küllaltki kergel käel tapma on, ei ole nii rängad, et nende pärast peaks minema. Näiteks telefonitöös selgub see, kuidas viimase siin nelja-viie aasta raamides, mis telefon on töötanud, kuivõrd tundlik on enesetapukõver poliitilistele sündmustele ootustele või nende vähenemisele igapäevases poliitilises elus, kuivõrd tundlikult reageerib enesetappude arv sellele või näiteks ajaloost tuua, niisugune näide, saksa mõisnik ei mõistnud eestlast. Tal oli raske teist tüüpi mõista ja näiteks võib tuua selle, et kui saksa talupoeg sai peksa, siis ta võttis hangu või vikati läks, tappis kellegi ära ja põgenes metsa. Eestlane, kui sai peksa, võttis nööri, läks metsa ja poos end üles. Ta ei suutnud seda enam. Ela enam elada sellega selle koormaga. Juba see reageerimise erinevus võib su külmalt ja kainelt kaalutleda, nii et ennem mine maksa kätte ja siis meile poo ennast üles, kui sa nagunii oled otsustanud endaga lõpetada. Ei eestlase solvumine on kuidagi niivõrd põhjalik, niivõrd sügav, niivõrd tagasi pöördumatu, et eestlane ei suuda enam seda koormat kanda ja ta niimodi poeb kuskile vaikselt, väidab end ära ja poobelda üles. Selles selle taga on ka oma väga ilus ja kaunis joon, mis kõneleb meile väga tundlikkust ja nii solvumise kõrgest hinges, selle tõttu, eestlastel on ainulaadne rahvaluule, eestlane, luuletaja, rahvas, eestlane on prohveti rahvas. Nii et kõik ilmingud on kahe küljega. Minut Ta ei ole eesti rahva mahategemine, vaid ma püüan analüüsida nii, mismoodi see ilmutab ennast elus. Nii et sellega koos on väga ilusad ja väga rikkalikud ja väga tore jooned ka kui me teadvustame endale selle külje, ma arvan, selleks esimene samm üldrahvaliku leppimisele ja koostööle. Et me saame aru oma väärtustest ja oskame vältida paljude väärtustel negatiivseid ilminguid ja kokkupõrke geid. Lõpetuseks ma peaksin tooma siiski välja minu tähelepanekute põhjal ühe negatiivse ajaloolise joone, mis praegu ähvardab kujuneda saatuslikuks Eesti vabariigi taastamisel. Ja see on see, et ajaloolise traditsiooni tõttu kahju, eks peab ütlema, et eestlane usub kolme asja. Esiteks usub eestlane alati valitsust, eestlane on valitsuse usklik. Eestlane ei julge isegi seda sõna kõvasti välja öelda, et mina olen valitsuse vastane valitsuse vastaline, seal midagi niivõrd kohutavalt ja mõeldamatut eestlasele. Selles väljendub üks kurba ajalooline pärimusvalitsus on nagu jumal maa peal, selle vasta ei tohi olla ja selle tõttu populaarsuse reas. Näiteks kui võtta praegu pingereas 50. inimene ja panna võimu juurde, siis kahe nädala pärast on tema populaarsus eesti rahva hulgas kasvanud vähemalt kolmanda kohani. Teisi no see, kellel on võim, see on meie rahva hulgas ka populaarne. See võimukultus, mis on, vaat see on üks traagiline ilming. Kui me räägime kaasaja demokraatiast, siis see tähendab ju seda, et valitsusi võib vahetada nagu kindaid või sokke või mütsi või ükskõik mida üks on külmem ilm, siis paneme sooja mütsi ja kui see valitsus ei tule toime ülesannetega, paneme uue selles on midagi imelikku, see ongi kaasaja demokraatia, see mõte, et valitsus ei ole jumal, ta ainult peab teenima rahvast ja kui ta ei tee nii hästi, siis paneme teised mehed. Ja see väljendub selles, et, et me ei julge julgelt oma liini ajada Moskva poliitikas. Siis me ei julge seista oma õiguste eest. Kui teine rõhutab oma õigusi ja võitleb häbematult ainult oma huvide eest, siis eestlane on niivõrd delikaatne, niivõrd viisakas, niivõrd orjameelselt püüab olla meeldiv ja kena inimene ja aus et oma abstraktses õiguse mõistes annab eestlane ennem kõik õiguse vaenlasele ja loobub omadest ka, kuid ta julge oma õiguste eest seista. Selle asemel, et näiteks praegu läänemaailmas sõna otseses mõttes lüüa lärmi ja teha demagoogiat nii nagu vaenlasedki teevad selle üle, mis on Eesti rahvale tehtud ülekohut, missuguseid kannatusi, missugused mahalaskmised, rahva deportatsioonid, kõik sellest tuleks kisada hommikust õhtuni praegu terves maailmas, sest tegelikult on ju meie inimõigusi rikutud. Kuid me näeme, et meie julge oma õiguste eest seista, vaid meie püüame veel teistele meeldida, näidates kui võrdne respekteerime teiste õigusi omaenese õiguste arvel omaenda kodus. Ja vaat see ei mahu minu hinge, see on juba orjameelsus ja selle tõttu ma ei nimetaks, et meie rahvas on poliitikas tark ja kaine ja ja mõistlik, ma ütleksin, poliitikas, meil ilmneb ennasthävitav orjameelne joon. Ja see on ränk ajalooline pärand ei julge oma õiguste eest seista. Selle asemel, et saada aru, et terves maailmas on kõikidel huvid ja ei, mitte midagi muud. Ja kui keegi suur riik välismaal tunnistab meid siis sellepärast, et see on tema huvi. Mitte et ta teeb seda, et, et noh, niimoodi on ilus ja niimoodi peab ja see on tema huvid lihtsalt antud hetkel või pikemas plaanis. Sellest peab aru saama ja iga rahvas peab oma huvide eest seisma ja Eesti valitsuse ülesanne on seista eesti rahva huvide eest sest mitte keegi teine maailmas eesti rahva huvide eest ei seisa. Ja see ühtepidi niisugune kaunis tagasihoidlikkus võib meile saatuslikuks saada. Ja siis me ei saa ka realiseerida enam oma individuaalset andekust.