Tere päevast, head raadiokuulajad, me alustame oma järjekordset loominguliste liitude kultuurinõukogu saatetundi ja täna ning ka jätkuvalt kuulete meid reedel kell üks päeval ja kordussaade, see on siis täiesti uus nähtus meie raadiotunni praktikas, kordussaade läheb õhtul eetrisse kell 22. Null null. Meie tänasest saatetunnist on osa võtma kutsutud päris mitu inimest erinevatelt valdkondadelt. Ja ennem kui ma neid tutvustame, tahaksin ma tuletada meelde meie telefonid, mis töötavad saatetunni vältel. Need oleksid 422 993 neli kaks, kaks, üheksa, üheksa kolm ja teine telefon 424 213 neli kaks neli kaks üks kolm ja alustaksime siis oma tänaste külaliste tutvustamisega. Kõigepealt ma arvan, et Marju Lauristini vajavast tutvustamist, kuid mida sul oleks öelda tänase tunni jooksul? No täna nähtavasti kõige aktuaalsem on õhtul laululaval Tallinnas toimuva ürituse kommenteerimine. Miiting selge Aigar, Vahemetsa, mis sul on täna plaanis teha? Ma täiesti ühinen Marjuga, tõesti, see on kõige tähtsam, praegune poliitiline olukord. Jüri Ant. Vähem tähtis ei ole vast ka mitte need sündmused, mis toimusid eile ja täna 48 aastat tagasi. Heinz Valk ma tahaksin ka sõna sekka öelda sellele, mis juhtus 16. seitsmeteistkümnel juunil 940 ja noh, eks siis päevakajalisi asju ka. Ja. Nüüd ma annaksin sõna meie kellale kõige ligemal istuvale. Inimesele, kes kaasa meie ajalist koordinatsioon, natukene selgitada. Ene Hiion. Aitäh sõnaõiguse eest. Ma loodan, et ma olen selle saatetunni kestel vahendajate vahendajaks kuulajate ja saate tegijate vahel. Nimelt ootame nagu ikka telefoni teel ettepanekuid ja küsimusi. Selge. Võib-olla kõigepealt annaksimegi, siis marjule sõna- ja ütle siis nüüd välja, mis, mis sa tahtsid öelda. Ma kõigepealt kasutan juhust, et me oleme just praegu kell üks ja kaks minutit eetris ja ütlen kõigile tallinlastele, keda huvitab, tähendab, ja kes on küsinud mis toimub teistes liiduvabariikides ja kas ka kuskil mujal on midagi sarnast rahvarindel, midagi sarnast meie loomeliitude pleenumi otsustele. Et kell kak üks vanas poliitharidusmajas algab kohtumine Leedu, Moskva ja Leningradi liikumiste esindajatega. Nii et kes veel sinna jõuab, kes pole sellest veel infot saanud, siis vaadake oma ajabilanss üle, ma arvan, et sealt saab otse vastuseid nendele küsimustele, mida meie vastata ei oska. Ja mis puutub täna õhtust, siis ma arvan, et selle juurde me tuleme natuke hiljem. Ma usun, et 50 minutit on piisav aeg selleks, et jõuda poliitharidusmaja Haapsalust kohale. Nii Aigar Vahemetsa. Nii ma arvan, et me kõik elame praegu eile toimunud sündmuste mõju all ja lubage siin avaldada rõõmu Vaino Väljase määramise puhul valimise puhul EKP keskkomitee sekretäriks. Ma arvan, et praegu EKP Keskkomitee vajab just sellist liidrit, kes taastaks rahva ja parteivahelise usalduse. Vaino väljast tunneb eesti rahvas, ta on jälginud tema väga rasket diplomaaditööd Venezuelas Nicaraguas. Tegemist on siin sitke Hiiumaapoisiga oma mehega. Ja me arvame, et praegu kõige olulisem on see, et ka Vaino väljas tunneks eesti rahva õlga Damas uutmispoliitikat Eestis. Ei noh, minule teeb head meelt see, et, et need esimeseks sekretäriks tuli ikkagi maailma näinud mees, kes on ise pika aja jooksul läbinud paljude rahvusvahelise kaalukusega nii poliitikute, majandusmeeste, ärimeeste ja, ja paljude teistega. See on ikkagi midagi muud, kui siin selle leige stagnatsiooni supis. Istumine, eks ole. Mina tahaksin öelda, et need viimased päevad ei ole nüüd küll olnud eriti leiged. Nädal, mis on pööripäeva eel tuletab nii mõneski mõttes oma poliitiliste pingete poolest meelde üht-teist pööripäeva nädalat. Tõesti 48 aastat tagasi sellest, millest Jüri juba ühe sõna ütles. No üldse kipu meie rahva elus vist nii olema, et nad suvise pööripäevaga on tihtini. Mitmes mõttes on mul ka otsustavad ja sageli ka ärevad ja 48 aastat tagasi muidugi eilne ja tänane päev eesti rahva jaoks tähendas väga palju ja julgeksin väita, et kui ei oleks 16.-st seitsmeteistkümnendat juunit olnud, kas siis oleks ka olnud 20 esimest juunit? See on veel veel küsitav. Ja on ka mõistetav, et endale päevadele on siiani ajalooteadus üsna vähe tähelepanu pööranud. Kuivõrd ka kuni praeguse ajani siiski meie Nõukogude Liidu välispoliitika ajalugu on, on vist tõesti kõige kõige vähem märgata just välispoliitika ajaloo osas uutmise uutmise jälgi. Küll on seda küsimust puudutatud, aga ega veel jää siin minu arvates sulama eriti küll ei ole hakanud, kuigi on ka juba mitmeid mitmeid tõsiseid artikleid ja mõtteid sellest, et sellega tuleb et ka sinna peab uutmine jõudma. Nüüd, mis 16.-sse seitsmeteistkümnendasse juunisse puudub, siis neil päevil arenesid sündmused tormiliselt just Eesti vabariigi ja Nõukogude liidu vahel. Sündmused kulgesid lühidalt niimoodi laupäeval, 16. juunil Eesti suursaadikule August Reile Moskvas üle mille teksti muuseas ei ole kunagi ei Eesti vabariigis ega Eesti NSV-s avaldatud, ei ole avaldatud ka. Isegi seda Izvestija ülevaadet, mis seitsmeteistkümnendal juunil ilmus kommentaaridele noodi kohta kuid noot oli ise analoogilinega Leedule esitatuga ja sisaldas põhiliselt süüdistusi selles, et Eesti on täitnud halvasti Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti. Et selle edasiseks suhete halvenemise vältimiseks peaks Eesti Waba riik muutma omavalitsuse koosseisu ja lubama Nõukogude vägede täiendavat tulekut, vot Eestis teatavasti 1939. aasta sügisel vastastikuse abistamise paktiga oli ju kuni 25000 meest Eesti territooriumil teatud piirangutega. Nüüd see arv suurenes ja seitsmeteistkümnenda juuni hommikul see on siis 48 aastat tagasi, täna hommikul. Juba selgus üsna täpne arv. Kuigi päris täpselt jällegi ei saa siiani öelda, kuid see küündis 80 kuni 90000 meheni, kes siis hakkasid paiknema juba juba üle kogu Eesti territoorium ja mitte enam enam piiratud tsoonides. See täiendav vägede sisse toomine algas kell viis hommikul kell viis hommikul ja kui Eesti sõjaväedelegatsioon, kes läks armee komandör Meretzkovi ka Narvasse kohtuma, et alla kirjutada dislokatsiooni dokumentidele ja armeeks Nõukogude täiendavate üksuste tislakatsioonile siis nad kohtasid juba sissetulevaid vägesid Jõhvi jõhvi joonel. Täiendavad väed juba tulid vastu ja see olukord muidugi 16. seitsmeteistkümnes juuni muutis julgeksin öelda kardinaalselt kogu poliitilist olukorda Eestis. Ehkki ajaloolased on väitnud, et Nõukogude väed ei sekkunud Eesti siseasjadesse. Siiski nendes samades konkreetsetes paigutus lepetes olid ja mis Narvas alla kirjutati, olid juba olemas sellised klauslid, et ühe ööpäeva jooksul tuli ära korjata elanikkonnalt relvad, see on eeskätt siin. Kaitseliitu muidugi. Peeti silmas ja teine asi, et kaks nädalat ei tohtinud ükski Eesti sõjaväelennuk õhku tõusta. Tähendab, see oli siis ikkagi suveräänse Eesti vabariigi territooriumil toimub ja. Ja, ja loomulik, et selline olukord mõjutas kogu kogu sisemist Eesti vabariigi, Eesti vabariigi olukorda. Ja samal ajal toimusid ju ka läbirääkimised juba uue valitsuse moodustamise moodustamise suhtes, kusjuures juba seitsmeteistkümnendal juunil käis Ždanovi juurest, kes oli siin ülem ametlikult ülemnõukogu presiidiumi liikmena ja kontrollis vastastikuse abistamise pakti täitmist. Toimusid kohtumised nii vabariigi presidendi Konstantin pätsiga Ždanovi kui ka juba uue valitsuse tulevase uue valitsuse liidri Vares Barbarus, aga nii et sündmused olid, olid neil päevil tõesti tormilised. Huvitav on see, ma just eile vaatasin need dokumendid veel kord läbi. Tõesti, 19. juunil saabus Ždanov balti jaama, teda võttis vastu Eesti vabariigi välisminister Ants Piip. Kella 13 võttis neid vastu vabariigi president Konstantin Päts. Jutuajamine kestis kolm tundi nelja silma all ning ilgelt seal siis need eesti asjad paika pandi seal ilmselt ka koostati siis uluotsale alternatiivse valitsuse koosseis olemasolevatel andmetel olevat see nimekiri Ždanovi Gazas. Sinna varasel õnnestus hiljem sisse panna ainult üks mees nii-öelda oma algatusel, see oli professor Ants Kruus. Ja ma ainult ühe asja, ma eksisin siin juba minnes üle 19. teatud sündmustest, 19.-st rääkisin kohtumised muidugi varese ja Ždanovi presidendiga ja just juba olid 19., mitte veel veel seitsmeteistkümnenda seitsmeteistkümnenda seal veel natuke varasem. Ei no ma tahaksin üldse sammu tagasi astuda ja sellega, et me oleme päris üksmeelselt nüüd kuulutanud stalinliku sisepoliitika kuritegelikuks ja võrdsustanud paljudes artiklites sõnavõttudes stalinismi kui süsteemi rassismiga fašismi, kuid stalinliku välispoliitika on siiamaani niisugune ikkagi puhtaks peetud asi. Kuigi. Stalini Molotovi tegevus 1000 939.-st aastast alates, kui sõlmiti Nõukogude Liidu Saksa mittekallaletungi lepingu, nagu me nimetame seda nüüd lihtsalt Molotov-Ribbentropp paktiks. Sellest peale muutus ju Stalini Molotovi välispoliitika täiesti avameelselt, et nii-öelda suurriiklik šovinism tlikuks, sest tuletan meelde kõik, mis juhtus Poolas, Soomes, neist me oleme hakanud juba nüüd tasapisi avameelselt rääkima, tähendab, me enam ei ütle, et Soome tungis Nõukogude liidule kallale. Kuid sündmused Baltikumis on ikka tänini jäänud ikka niukseks, väga ilusaks ja, ja valgete kinnastega tehtud asjaks. Siin oleks ikkagi vajalik kogu aeg silme ees hoida just neid kahte meest, Stalin ja Molotov. Mis mehed nad olid, milleks nad olid Aafrikaga Laanov sinna muidugi juurde, jah, kui niuke kuller ja ja kirjatooja, aga, aga no põhilise värgi tegid ikka ikka Stahli nimol. Maria ei ole nõus, anname politseile, kas. Ja ma arvan, et arvestades südamest nostanovi tegevusest, teame, noh pärast hiljem pärast sedagi, eks ole, kultuurijuhtum edasi, et aeg-ajalt kaugelt ainult kirjatoojad ikka kurja kurjatooja ja väga aktiivne ja ma tahtsin siia ühte niisugust asja nagu lisada ennast motiivi sisse tuua. Praegu enne parteikonverentsi on hakatud palju rääkima partei demokratiseerimisest. Ja sellega koos tuleks rääkida ka sellest, et peaks nii-öelda eetiliselt positsioonilt ümber vaatama parteidistsipliini mõiste. Vot see, et praegu, eks ole, siin minu kõrvallugu ajaloolased räägivad asjadest, mida nad tegelikult ei teadnud, palju varem. Aga millest me ei ole rääkinud. Ja, ja see, et ka inimesed, kes sama laenas sündmustest osa võtsid ja noh küll ei teadnud kõiki telgitaguseid, kuid noh, paljud ikkagi nägid ja teadsid on ka sellest asjast rääkinud, vot nagu siin Heinz Valk ütles, eks ole. Valgete kinnaste variandis minu meelest on paljus olnud tingitud ka sellest nii-öelda tõesti parteidistsipliini teatud niisugust noh, võiks öelda sõjaväestatud mõistmisest. Kui Stalin omal ajal nimetas teid mõõgavendade orduga võrdlete mõõgavendade orduga, eks ole, vot siis niisugune niisugune niisugune partei mõista ja niisugune distsipliinid tulenev missis ka inimese jaoks muutis võimalikuks teadvalt rääkida valet, jäädes enda silmis sellega siiski noh, ausaks eetiliseks, kuivõrd see kohusetunne, distsipliin oli kõrgem kui niisugune, noh ütleme inimlik eetilisus see parteisõdur, kas see parteisõdur on sealt tulnud Stalini nisugune partei mõist, eks ole juba ülekandmine ja kui me sellest praegu üle ei saa, kui me partei demokraatiat ei vii praegu nüüd sellest punktist edasi, siis minu meelest meil ei ole garantiid, et me ka edaspidi võiks sattuda samasugusesse olu. Täiesti õige, muidugi ma tahaks kahelda selles, kas nüüd me ennast nii parteisõduritena tundsime, kui me valetasime teadlikult. Kuid see oli ainukene võimalus ka tõde kõrvale korjata, sest tegelikult loomulikult ajaloolased, ma arvan, välja arvatud mõningad täielikud debiilikud teadsid seda juba algusest peale, mis 40. 39.-le hilisematele varasematel perioodidel tegelikult toimus. Loomulikult, et see juunipöörde 40. aastal see oli teatud rahvusvaheliste jõudude kombinatsioon, see oli juba ära otsustatud Molotov-Ribbentropi pakti läbirääkimistel, kus lisa stenogrammides siis otsustati Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola ja Rumeenia Moldaavia saatus. Kuidas nende lisastenogrammidega need on, tähendab, kas nad on olemas või ei ole saksa keeles on nad juba ammu avaldatud vene keeles, minu teada pole neid üles leitud, nendel dokumentidel puuduvad allkirjad, nii et mõnevõrra saab vaidlustada nende juriidilist iseloomu, kuid nad on reaalselt olemas. Kas nad olid nagu kahe mehe niisugused nelja silma vestlused, mida nagu tõlgiti ja tilt tõlgid pärast taastasid või kuidas nende? Ma arvan, et kõik otsustati ikka enne Stalini kabinetis kitsas ringis, kuhu see taktika strateegia töötati seal välja, stsenaarium. Ülejäänud tahaks veel kord Heinz valgu mõtetesse siin selle stalinistliku välispoliitika osas, mida me ei ole suutnud siiamaani siiski ära korrigeerida ja sellega seoses ka Baltikumi sündmuseid tähendab, on tekkinud uskumatut laager, ladestus, et ma ütleks, mille järgi me praegu käsitleme ajalugu hoopiski mitte nende dokumentide järgi, mida ei ole ajaloolased kunagi näinud praktiliselt ja, ja ka isegi neid, mis tollal omalajal publitseeriti, aga sealjuures on lähtunud praegu mingitest hilisematest kontseptsioonidest, hilisematest ladestustest ja tahaks väga ühe näite tuua. 1939. aasta detsembris nõukogude liidus ilmunud ajakirjas istoriitsaski Journal on dokument, kus Stalin nii õiend tähendab. France Pressi eelkäija, Prantsusmaa teadete ja informatsiooniagentuuri havas teatele, otsekui Stalin oleks rääkinud poliitbürool. Et hea on, kui sõda kaua kestab ja et siis vastased võimalikult 11 välja nii kurnaks ja need ainult paar välja võtad Stalini vastuseks sellele kus ta ütleb, nii, mitte Saksamaa ei tunginud kallale Prantsusmaale ja Inglismaale, vaid Prantsusmaa ja Inglismaa tungisid kallale Saksamaale, võtta sõnad enestele vastus vastutuse praeguse sõja eest. Pärast sõjategevuse Valgust pöördus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa poole rahu ettepanekutega ja Nõukogude Liit toetas Saksamaa rahuavaldusi avalikult, sest arvestas ja arvestab ka edaspidi, et sõjakiire lõpetamine kergendaks põhjalikult kõikide maade ja rahvaste olukorda. Inglismaa ja Prantsusmaa valitsevad ringkonnad lükkasid toorelt tagasi nii Saksamaa rahuettepanekut kui ka Nõukogude liidu katsed saavutada kiireimat sõja lõpetamist. No vot, ainuüksi üks väikene dokument näitab, kuidas tollal siiski välispoliitikat käsitleti Nõukogude Liidu väliskõige kõige kõrgemalt tasemelt, mis tollal olla või aga Praeguseni ju selline suhtumine, me ei leia seda, ei ühestki dokumentide kogumikust enam ega, ega ühestki õpikustega monograafiast. Reinsalu siin sellega seoses ma tahaksin väga põgusalt meelde tuletada, eks ole, et märtsis 1939 oli Nõukogude Liidu noot Eestile kus rõhutati Eesti iseseisvuse suveräänsuse vajalikkust rahvusvahelises elus. Järgmine, nüüdse septembris sõlmitud back, see seal artikkel viis, on sõna-sõnalt niisugune. Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata Lepinguosaliste suveräänsed õigusi, eriti nende majandusliku süsteemi riiklikku struktuuri. See oli juba juba järgmine samm ja, ja kolmas ultimaatum siis 1940. aasta suvel see juba rääkis hoopis teist keelt. Nii et siin on tegu minu arvates ka puht rahvusvaheliste lepete jõhkra rikkumisega, kui nii tohib, tohib ütelda, inimene, kes ise jurist ei ole. Vot siin tekibki küsimus praegu, mida ilmselt peaks esitama. Kuidas aitab meid nüüd edasi aus teadmine, mis toimus 48 aastat tagasi ja kas ta meid üldse aitab ja kas ongi, nagu sellest mõtet rääkida, tähendab see on täiesti konkreetne raadiokuulajate küsimus. Ma ei tea, kellele ma adresseerin selle Aigar Vahemetsa käega. Küsimus nähtavasti ei ole üldse kaksiti vastatav praegu me peame tunnistama kogu tõde, ükskõik milline see ka ei ole ja peame lähtuma sellest, mis tegelikult toimus ja mis tegelikult oli ja sellest peame ka töötama oma välja oma tulevikupoliitika. Juba Tartu rahus oli garanteeritud, et Eesti vabariigi iseseisvus igavest, eks aegadeks ja ka kahe 39. aasta 28. septembri leping tunnistas täielikult Eesti Wabariigi suveräänsust. Muide, ka Vares-Barbaruse deklaratsioonis 21.-st juunist tunnistati täielikult, et Eesti iseseisvust ning Megaa valimiseelsetes programmides enne 14. 15. juuli valimisi töörahva ühisrinne, mitte kuskil, mitte üheski dokumendis. Et ühegi selle liidu juhtiva tegelase kõnes ei esitanud nõuet Duda nõukogude liiduvabariigiks Nõukogude Liidu osaks. Vabandust, ma segan vahele, vähe sellest, nad ei tunnistanud kuskilgi, et Eestis kehtestatakse nõukogude kord ka seda ei olnud Vares-Barbaruse valitsuse deklaratsioonis millegagi riivatud. Vares-Barbaruse deklaratsioon oli väga demokraatlik, et ta rõhutas, tas rõhutas rahvusühtsust demokraatlikke ümberkujundusi, kuid seda praegu ette lugeda kahjuks aega meil selleks on liiga vähe, ma arvan, selleks tekib võimalus 21. juunil. Siis sellega võiks täielikult ühineda, et see oleks nagu perestroika praeguse perestroika programm sellega suutis ühineda, tahtis ühineda Tartu intelligentsi progressiivne osa nii-öelda et Eesti vabariigiaegne opositsioon, kes nii-öelda opositsioonis vaikiva ajastuga ja siin iseloomulik oleks näiteks Jaan Tõnissoni avaldus 26.-st juunist 1940 kus ta pakub oma teeneid varese valitsusele ja teeb ajakirjanduses järgmise avalduse mitte üksi väliste olude, vaid ühtlasi ka siis mise kanda puudumise tagajärjel, kui varisenud meelevaldne valitsemissüsteem oli oma saatuse ära teeninud. Uue vabariigi valitsuse deklaratsioon täidab varese valitsus, deklaratsioon rahuldab praegustes oludes. Kui teda teostatakse Eesti rahvusliku sinimustvalge riigilipu all teiste sõnadega iseseisva Eesti omariikluse alusel siis võib valitsus olla kindel minu ja minu poliitiliste praegu riiklik riiklikult mõtlevate kodanikud, et tõsisele poolehoiule toetusele nagu peaminister doktor Jaan Johannes Vares-Barbarus, Barbaruse Harbour asetäitja, doktor Ants Kruusi seletused ajakirjandusele näitavad, võime meie kindlad olla, et valitsuse tegevus areneb iseseisva Eesti riikluse alustel. Mis vabariik on enda peale võtnud Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise. No kui me nüüd räägime Leninlikke mõistete juurde tagasi pöördumisest, kas me võiks siis rääkida, aga Vares-Barbaruse niisuguste mõtete juurde tagasipöördumist, aga Marju tahtis öelda? Ei, ma tahtsin öelda seoses selle küsimusega, mis siin enne oli, et noh, et kas me vajame seda tõtt, kas saite nüüd edasi minna. Siis minu meelest me vajame seda just selleks, et edasi minna, sest et on selge otse minu kõrval istuvat Heinz Valku aktsepteerida. Kas ütles huumorit? Breen on minu arust väga õigesti, et et see sotsialismi ehitamine Eestis 40. aastal rajatistele nistlikule vundamendile see on tegelikult ju praktiliselt ära nullinud paljud tollased taotlused või ütleme, isegi kõik tollased taotlused ja me ei saa praegu hakata edasi minema, me ei saa jõuda mitte mingisuguste noh, rahva jaoks oluliste adekvaatsuse tulemusteni, kui me ei lähe selle vundamendi juurde tagasi. Aga see tähendab ka muide seda, et me peame mitte ainult teadma tõtt tolleaegsetest avaldustest, vaid ka suutma analüüsida, miks siiski ühed ja teised poliitilised jõud tollal niiviisi tegutsesid. Noh alates kasvõi sellest ütleme noh, Pätsi valitsuse otsustest, miks need just sellised olid, missugune jõudude vahekord olid reaalselt, miks kommunistid, eks ole, sattusid sellisesse olukorda, nagu nad sattusid. Miks nad seda hiljem sellisena, eks ole? Õigustasid edasi viisid kuidas oli vahekord stalinismi ka? Kui palju teati sellest ajast, mis oli olnud 37 liidus, eks ole, mis järeldusi sellest tehti, milliseid ei tehtud, mida oleks pidanud tegema? Miks eesti intelligents sud, millest siin Aigar rääkis võttis, eks ole ka sellise, ütleme varasem valitsus toetava hoiaku väga paljud asjad tollest, tollest ajast tegelikult on ju küllalt Ki tugevasti mõjustunud praegust olukorda ja me ei saa üldse praegu mitte mingit reaalset poliitilist tegevust arendada Eestis, kui me kõiki neid asju enda jaoks selgeks ei tee. Ka praeguse situatsiooni, noh, teatud niisuguseid probleeme ei vaata selles ajaloolises kontekstis, muidu ma ei usu, et me saaksime rääkida mingisugusest tagasi või edasiminekust ei, vareseplatvormi, ei, ei üldse mingisugust rahvuslike Juld humaanset tõi sotsiaalsotsialistlike demokraatlike väärtuste teostumist Eestis. Minu käes on telefoni teel laekunud küsimus, millal ajaloolased avaldavad tegelikkusele vastava kontseptsiooni 1940. aasta sündmustest. Lugupeetud ajaloolased. Mina vastaksin sellele niimoodi, et andke mulle võimalust, ma võiksin seda kas või praegu kohe teha, sest küsimus ei ole mitte uute allikate juurde toomises, vaid lihtsalt selle toimunu toimunu uues poliitilises mõtestamises. Ja siin ma lisaksin juurde veel ühe, ühe argumendi. Nimelt Ma uuesti lubasin, lugesin läbi Lenini rahu dekreedi ja seal on väga selgepiiriliselt öeldud, tähendab 1900 seitsmeteistkümnenda aasta 26. oktoobril vana kalendri järgi mul ei ole seda kaaslased tsiteerida, küsimus pole selles ei ole väga selgesti öeldud, et väikerahvaste enesemääramine saab toimuda ainult olukorras, kus nende Turiumitele asu teiste riikide vägesid. Kes ei usu, võib lihtsalt kontrollida. 20 kuuendas köites on selline avaldus sees. Jüri Ant, kas te tahate ka ajaloolasena sellele küsimusele vastata? Ma nii julge ei oleks, kui kolleeg Vahemets on, kes läheb kohe valmis kirjutada. Ei ole Kirjanike Liidu liige selle võrra. Probleeme on siin nii, nagu Marju Lauristin käivitas, sisuliselt tuleb kak kas 40. 41. aastaga üks on 40. aasta juunisündmusteeelne olukord, mida me ei ole maetakse piisavalt valgustanud? Mitte vast ehk isegi valesti, vaid mitte just piisavalt, aga teine on muidugi alates 21.-st juulist kuni suure isamaasõja alguseni kus on tõesti tegu veel paljus välja selgitamata, nimelt laias laastus öeldes just stalinliku sotsialismimudeli juurutamine nendes maades, mis ühinesid Nõukogude Liiduga siis 40. aastal. Ja siin on enne, kui ma kardan, enne kui saab tõsist ajalugu valmis kirjutada veel palju tööd selles suunas, et neid asju vaadata. Minu teada ei ole vabariigis veel keegi keegi tegelenud, aga aga ometigi see ju vajab, vajab ka säilitamist nüüd küllalt keeruline on ka, me vaatame, võib-olla siin praegu mõnevõrra mõnevõrra lihtsustatud peab ikkagi selgelt olema see oli olemas vastastikuse abistamise pakt mis andis teatud võimalused Nõukogude Liidu välispoliitilisele ametkonnale manööverdada ja arvestades seda olukorda, kui Prantsusmaa hakkas iga hetk varisema sakslaste ees, siis nähtavasti just sedasama Nõukogude Liidu välispoliitiline ametkond ei hoolinud ka tolles olukorda, kasutas maksimaalselt ära, kasutas ära sedasama huvide vääri, mis oli 39. aastal kokku lepitud, on tähendab seda võimalust, mida andis see huvidesfäär. Ja ma arvan, et siin peaksid oma sõna ütlema ka rahvusvahelise õiguse uurijad, sedasama tee omale kohale panna ja see hinnang siiski võimalikult teaduslik ja mitmekülgne, et me läheks ühest äärmusest teise, et enne me võimalikult vaikisime sellest, mida sa noot meie rahva elus tähendab ja et nüüd ei tekiks selle ainult ühekülgse ühekülgne hindamine. Heinz Valk ja siin on, muidugi tuleb natuke hakata koorima ka seda ilusat diplomaatilist sõnastust ju. Väga kena täiendavad väeosad. Aga noh, näiteks on teine, sõnastas alles lähiminevikust piiratud Nõukogude väekontingendi ajutine viibimine Afganistanis. Ajutine, eks ole, peaaegu 10 aastat ja kas 100000 meest on piiratud niimoodi ka siis nõukogude täiendavate väeosade toomine Eestisse selle juures Eesti kõige tähtsamates eluliselt tähtsamates punktidesse üle kogu vabariigi. Minu teada rahvusvahelise õiguse seisukohalt on see puhtal kujul ikkagi okupatsioon, teisiti seda nimetada ei saa, eriti kui vabariigi väepealikud liiguvad juba väed niimoodi veerand Eesti vastu. Jürjens. Ja võib veel siia juurde lisada, kui need väed tublisti ületasid Eesti rahva oma oma suuruse. Meie korda jah, meie ajalookirjanduses on pakutud välja, et eesti rahvas või tähendab relvajõudude kogu relvajõudude suurus sellel oli 60 70000. Püssi all oli siiski 16 17000 meest. Kaitseliitu me vast ei saa siin päris päris relvajõudude regulaarjõudude hulka arvestada. Aga nüüd Nõukogude väeosade suurus küünis ju siin olevate meestega 105 kuni 115000 mehe. Nii et vahe oli, oli siiski üsna märgata. Nüüd me alustasime oma saadet sellest, et et ennem pööripäevi on toimunud ikka huvitavad sündmused Eestis, milles siis on mingisugune paralleel või lihtsalt selles, et ennem ennem praegust pööripäeva on juhtunud, need küllaltki olulised sündmused meie partei keskkomitees ja 48 aastat tagasi toimusid ka küllalt, kas ainult ajaline suhe on või saab siin midagi muud ka leida? Minu arvates on küll põhimõttelise küsimusega tegemist nimelt et Eesti rahvas ilmselt ei ole olnud kunagi sotsialismi vaenlane. Ta on alati igatsenud vähemalt sellel sajandil, olles kultuurne ja haritud, demokraatliku sotsialismi ja Vares-Barbaruse valitsuse deklaratsioon. Ilmselt andis aluse sedalaadi sotsialismi loomiseks, kuid ajalugu läks siiski teist. Didi läks stalinistlikud deformeeritud sotsialismi. Ja nüüd ma ütleksin nii, et just 88. aasta juunis on nagu tekkinud uuesti eesti rahval šanss rajada Eestis demokraatlik sotsialism. Sotsialistlik ühiskond. Nojah, eks siin ole ilus paralleel ju rahva rahulolematus valitsusega, sellepärast et olete ka meelde. Eesti vabariigi lõpul ju oli, no Een, Eenpalu valitsus sai üsna ränga ränga kriitika osaliseks, seda me teame. Kuid ega siis ka uluotsa valitsuse suutnud väga palju riigi demokratiseerimiseks midagi ära teha. Nii et siin varese valitsuse võimuletulek oli ju tervitatud väga paljude eesti intelligentide poolt, lugege tollaseid ajalehti, seal võtavad sõna näiteks August Mälk. Jaa. Jaa, Will Maran, Adams ja terve Huldabki jajaa, terve hulk selliseid mehi keda ei taha kuidagimoodi mingisuguses poliitilises spekulatsioonid ja, ja niimoodi liiderdamises süüdistada tähendab demokraatia laiendamine ja, ja uue demokraatliku riigi loomine oli vastuvõetav. Väga oodatud, talioodatud. Meil on siin täna laual mitte ainult tänane rahva hääl, vaid ka rahva hääl number üks mis ilmus 22. teisel juunil 1940 Marju Lauristini käes, praegu kuni mari otsib, kas seal on midagi, mis sobiks tänaseks päevaks? Palun ma Lepo Sumera, teie tähelepanu asjaolule, et küsimused, mis laekuvad, kisuvad meid minema, kust? Tänasesse päeva? Marju tutvub rahva häälega number üks ja küll ta sealt ikka midagi meie jaoks leiab. Ja, ja ma usun, et see punkt, milleni me praegu oleme jõudnud, on küllaltki tähtis, ma tahaksin minna isegi edasi, tähendab kas, kas praegused vahetused keskkomitees on need vahetused, mis nagu rahuldaksid nüüd seda rahva rahulolematust, millest rääkis Heinz Valk, aga me võime selle juurde tagasi pöörduda, tähendab tõesti, võtame väikse väikse niisuguse aja selleks, et et rahuldada raadiokuulajate küsimusi niivõrd, kui see võimalik marjuzaloikas. Sealt edasi ja aga siin on kohe üks niisugune küsimus, et kas saatest osavõtjad tahaksid kommenteerida teadaannet, mis on tänastes lehtedes Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee 10. pleenumi kohta ja kas tahetakse kommenteerida valimise protseduuri, mis sellel pleenumil toimus? Ei no nii palju, kui mina tean, valimise protseduur. Vähemalt pakuti võimalus ju valida kolme kandidaadi vahel, lisaks esitati toome ja Sillari. Ja kuna nemad oma kandidaadi kandidatuuri maha võtsid, siis nagu ei saa süüdistada, et, et seekord oleksid valimised olnud ebademokraatlikud, vähemalt mina küll. Neil on, kas sa tead, kes Sillar ja Toome kandidatuuri tõstsid? Need olid tähendab nii palju, kui ma kuulsin kommentaare osavõtjate käest, need tulid ikkagi keskkomitee liikmete hulgast mittebüroo poolt pakutud, pakuti väljas, aga, aga keskkomitee liikmete hulgast, jah, Toome ja Sillari. Ma tahaks lisada veel seda, et see eilne pleenum tegelikult toimus ju, võiks olla sõna otseses mõttes rahva survel seda ei oleks toimunud, seda asendust ei oleks toimunud, kui oleks olnud seda rahvasurvet, seda tõesti meelepahatormi mis tekkis pärast delegaatide valimist millega valmistas ette juba kogu see suur aktiivsuse tõus. Nii et juba see iseendast näitab niisugust tõsist tõsist sammu demokraatia, pooleteiseks, see need kolm kandidaati ja nii palju, kui nüüd on tulnud eelnevalt juba eelmiste nädalate jooksul inimestelt arvamusi, kuna arutati ju väga elavalt juba seda tähendab oli avaldatud umbusaldust oli nõutud Vaino tagasiastumist ja sellega seoses arutati väga elavalt, kes võiks olla. Ja ma pean ütlema, et kõikides nendes kõnelustes, millest noh, mina olen osa võtnud või mis on tulnud ka kirja teel igast ettepanekuid, seal on olnud needsamad kolm, kolm nime, teisi nagu polegi olnud ja kõik need kolm nime olid siis kaile pleenumil arutlusel, nii et noh, see iseendast on küllalt oluline, et siin just arvestati ka reaalselt kandidatuur. Veel ei ole, siin on terve pakk küsimusi, mis puudutab probleemi, missuguses koosseisus nüüd läheb Moskvasse parteikonverentsile, meie delegatsioon, kõik laiutavad käsi, aga ma juhin tähelepanu, et pühapäeval, 19. kell 18 kuni 20 on Eesti raadios ja Eesti Televisioonis ühissaade kohtumine delegatsiooniga. Nii et küllap seal saavad kuulajad ja ka televisiooni vaatajad oma sedalaadi probleemidele täpse vastuse. Aigar-l on küsimus. Mul on siin üks küsimus, kas teati mingit perioodi, millal EKP ja Eesti tööraba vahel olid usalduslikud vahekorrad, küsi, on Vello Saatpalu. Ma arvan, et selline periood on siiski olemas, see on 1900 seitsmeteistkümnenda oktoobrirevolutsiooniperiood. Kuid hiljem tõesti need vahekorrad deformeerusid ja ilmselt. Ta EKP mängis oma progressiivse rolli maha juba kahekümnendatel aastatel, see on keeruline lugu, mida peaks avalikustama ja 1940.-ks aastat aastaks. Mitmesugustel põhjustel, sealhulgas kõigepealt muidugi stalinliku repressioonid, EKP juhtkonna füüsiline hävitamine Nõukogude Venemaal 37. 38. aastal ja ka mõned teised tegurid viisid EKP liikmeskonna ju juunipöördeajaks 150-ni täpsematele andmetel 133. Nii et siin oleks ikkagi küllaltki imelik. Tagasihoidlikult väljendades rääkida edasi EKP juhtivast osast 1940.-te aastate sündmusest, mis muidugi ei tähenda seda, et need 133 meest nende hulgas kindlasti oli väga vapraid, julgeid, intellektuaalselt arenenud inimesi kes tõesti tahtsid Eesti rahvale kõige paremat. Ja ega kui tollaseid lehti vaadata ka näiteks pärast 21. juuni ilmunud juunis ilmunud ajalehti Eestis siis ju EKP-s seal ei ole ühtki sõna sees. Veel mitte, see EKB ilmub, ilmub välja kuskilgi alles 26. paiku, umbes umbes ma eksin veidi. Kese EKP oli ju sel ajal veel illegaalne partei. Nojah, illegaalne küll, kuid, kuid tema tema nüüd öelda niisugune avalik nagu meie praegu on siiski oma ajalooteaduses tänini oleme püüdnud tõestada, et, et kõik need suured rahva meeleavaldused üle kogu Eesti toimusid EKP juhtimisel. Ma ei tea, dollastes toonastes jah, konkreetsetes dokumentides seda ei leia. Huvitav on jälgida just tolleaegset Moskva ajakirjandust, ma olen Pravda läbi lugenud alates Molotov-Ribbentropi faktist kuni juuli lõpuni 40 40 ja üldiselt deka nõukogude ajakirjandus ja tol ajal ilmunud ajaloolaste teosed ei näe ega ei tunnista üldse EKP olema sulle kõik läbirääk, mis kõik sidemed toimusid Eesti vabariigi valitsuse ja just ka Eesti vabariigi sõjaväejuhtidega. SKP-st pole kuskil mingit ühtegi sõna. Kusjuures mõningates teatmeteostes, mis välja anti Moskvas 1940. läbi isegi 41. aastal veel hilinenud trükitsüklit loetleti üles küll kõik teised Eesti parteid, kuid mitte kommunistlik. No ma leidsin siit sellest rahva häälest esimene number üks rahva häälest ühe niisuguse kirjelduse Tartus toimunud meeleavaldusest kus minu meelest on tänaseks päevaks üsna tähenduslik magister Harald Harbani hilisema akadeemik Habermani kõne ülevaade, kus öeldakse, et ta rääkis haritlaskonna ülesannetest uues olukorras ja rõhutas lõpuks, et väliskaitset on meile lahkelt andnud nõukogude liit, kuna sisemiselt peame korraldama ise minu meelest see niisugune noh, lootus sisemiselt ennast korraldada ise. See osutus tookord tõesti niisuguseks poliitiliseks naiivsuseks. Ja on ka praegu ja vot just seda ma tahangi öelda, et mulle tundub, et praegu me oleme tõsiselt esimest korda reaalselt olukorras kus noh, niisugune soov, tahtmine ennast ise korraldada liituubaga oskustega ja noh, reaalselt võimalust. Aga sul on ka paar küsimust käest, kas sa saad neid momendil, mul on siin konkreetsed küsimused. Kõigepealt siin on küsimus, kas on õiged Tallinna ja Tartu rahvarinde initsiatiivgruppide vahel on suured vastuolud. See mul oleks väga huvitav, kui küsija, tema nimi on, Jakobson saadaks kirjalikult näiteks meile mingit lähemat infot, kust on tulnud niisugused kuulujutud, sest praegu levitatakse väga huvitavaid kuulujutte, et ka see niisugune väide kuulub kuulujuttude hulka, millel ei ole mingisugust reaalset põhjust. Vastupidi, Tartu ja Tallinna rahvaliidu initsiatiivgrupid praktiliselt moodustavad ühtse algatuskeskuse koos teiste piirkondade insti gruppide esindajatega ja noh, loomulikult kui me seal asju arutame, siis me ka mõne asja üle vaidlema, mis ei tähenda aga mitte mingisuguste sisuliste vastuolud olemast, mina ise kujunevad Tartunitiiv gruppi. On seal veel midagi olla? No siin palub teatada Lembit Koik, et rahvarinde teataja esimese numbri tiraaž on trükitud, kui suusakülas on esimese esimese numbri tiraaž, peaks olema minu teada eesti keeles kolm ja pool ja vene keeles 1000, seda on kolm pool 1000, nii et ta läheb levitamisele tugirühmade kaudu. Täna juba saavad rajoonide inimesed lauluväljakul osalt kätte. Ja ma tahaks eelmisele siiski kõnelusele lisada ühe momendi, vaat siin oli ka küsimus. Ja mutan küsitud seda tänase eilse päeva jooksul juba nii mitu korda, et ma tahaksin siin vastata. Kas nüüd pärast teised pleenumil on veel kõne all erakorralise parteikongressi kokkukutsumise vajadus, vabariigis? Küsitakse ja ma vastaks sellele täiesti selgesti et see vajadus minu meelest on ja on sama suur või veelgi suurem, sellepärast et küsimus ei olnud ju mitte, et ühe isikuvahetusest küsimus oli sellest, et meie vabariik vajab nii-öelda rahva usaldust pälvivat ja nad rahva või parteiliikmete poolt valitud uut keskkomiteed ja ma usun, et ka uus esimene sekretär vajab selles mõttes uut meeskonda, kes on tõesti niisugune noh, perestroika meeskond. Mina tahaksin öelda ühe lause eelmise teema juurde. Kui Marju tsiteeris Harald Habermani, siis tema oli just niisugune mees, kes kuulus EKP ridadesse nende sündmuste ajal. Ta oli kommunist 1009 139.-st aastast ja tema oli see juhus mis on meile väga oluline ka praegu. Kommunistide mõju rahvaliikumises toimus kommunistide kaudu Nende inimeste kaudu, kelle vaated ja seisukohad olid. Kommunistlikud, ja kes omasid autoriteeti ja kes mitte mõne organisatsiooni tähendab käsu korras ei tegutsenud vaid kes avaldasid oma mõju üldsusele tänu sellele, et nad isiklikult tegutsesid vastavalt neile vaadetele ja Tõid inimesi kaasa nende vaadete juurde. Professor kuulja on näidanud, et siiski need 133 kommunistid, kes olid, et nad olid olid ikka üpris osavalt jaotunud ja, ja tunud nende sündmuste ajal ja selle tõttu just see mõju ja nende jälle omakorda tuttavatele, inimestele ja ümbruskonnale. Kuivõrd tegu oli tõesti inimestega, kes ei olnud parteisse võetud, mitte mitte selle nomenklatuuri järgi, kas ta on tööline või haritlane või, või talupoeg, et keda siis parasjagu just sinna vaja. Ta on vaid, kes olid täiesti veendunud ühinenud veel 30.-te aastate lõpul kommunistliku parteiga ja selle tõttu nende inimeste ära tehtud töö oli ka võrreldes võib-olla hilisemate aegadega, kus paljud kommunistid on siis üsna passiivsed olnud. Andis talle suuremat efekti ja võis mõõt olla olla olla suurem. Nii et, et selles mõttes tahaks võib-olla jah, neid põrandaaluseid tollal kaitsta. Kui võib, vastaks prooviks ühele küsimusele, siin on nimelt veel sellesama 40. aastaga on küsitud, et kas on olemas dokumentaalset kinnitust Ždanovi rollide 40. aasta juunis. Nakk kaugeltki mitte mitte täielikku dokumentatsiooni ei ole ja, ja ma arvan, et kui avanevad meie Nõukogude Liidu välispoliitika arhiivi uksed, et siis selgub samuti ka ka Ždanovi isikliku fondi materjalid, minu teada vist ei ole veel mitte ajaloolastel. Päris. Pärisin käsutada Ždanovi punkt peaks olema nüüd avatud sellepärast et muidu poleks saanud ilmuda see artikkel aga inglise keelde tõlgituna Ždanovi surmavedelik, midagi. Aga aga võib arvata, et muidugi paljud dollastes ärevatel, dollastel, ärevatel päevadel, paljud kõnelused toimusid siiski kabinetivaikuses, ilma eriliste protokollide ilma erilise dokumentatsioonid ta, nii et vaevalt et siin midagi eriti rikkalikult juurde tulema. Nüüd, tulles tagasi tänase päeva juurde marju, paluksid sa siis nüüd ikkagi ütleks, mis täna juhtuma saab, kuskohas, mis kell ja, ja meil on veel aega piisavalt, et Tallinnassegi jõuda nendele inimestele, kes ei ole Tallinnast pärit. Pisukese sissejuhatuse tahaks ka teha, täna siis on, seitsmeteistkümnes juuni on möödunud kaks kuud ja kolm päeva sellest, kui Eesti Televisioonis öeldi välja idee, et võiks olla Eestis midagi mille nimi võiks olla rahvarinne ja mis ühendaks siis need võiks olla siis demokraatia eest võitlevaid ja perestroika toetavaid inimesi Eestis. Tänase päevaga on endast märku andnud juba. Kõvasti üle 800 no mul tänase päeva täpselt seisu ei ole, võib-olla peale 900 niisuguste inimeste rühma ja kokku on nendes rühmades liikmeid kuskil lähenemas 50-le 1000-le ja eeskätt et eeskätt siis neile ongi tänane üritus lauluväljakul esimeseks selliseks noh, kokkusaamiseks esimeseks võimaluseks tõepoolest rahvarinnet kui reaalset poliitilise elutegurit praeguses Eestis nagu oma silmaga näha, kõrvaga kuulda kompida seda, seda jõudu nagu tunnetada. Ja samuti on küllalt tunnuslik, et see esimene üritus on seotud ka parteikonverentsi delegaatide kohtumisega, sellepärast et just delegaatide valimiste ajal kandidatuuri ülesseadmisel rajoonides toimunud niisuguses nii-öelda valimisvõitluses, mis praktiliselt ikkagi paljudes rajoonides käis rahvarinne ka esimest korda nagu tegutses juba kui niisugune reaalne poliitikategur. Ja täna siis kell viis hakkavad kogunema inimesed, kes tulevad väljastpoolt Tallinna. Kell kuus hakkab lauluväljakul siis miiting. Loomulikult saavad sellest osa võtta kõik rahvarinde toetajad, ka võihuvilised, ka mitte need, kes on lausa tugirühmadega rühmade kaudu, eks ole, sellest üritusest osa võtmas. Ja kavas on siis kõigepealt niisugune lähem tutvumine delegaatide arvamuste mõtetega Moskva sõitu, ma usun, et sellest võtab osa sellest mõtete vahetusest võib olla üks kuni kümmekond meie delegatsiooni liikmetest seda osa ka seadustatud kõiki või? Kuidas? Algselt oli noh, nagu üldine üldine mõte kutsuda kõiki ja noh, nagu teatavaks ja nii tehtigi, kuid praktiliselt muidugi 32 inimese esinemine lauluväljakul ei ole puht ajaliselt reaalne ja peale selle tulid tulid ka need ja reaalselt kontakti astusid meiega need, kes tundsid endas ka nihukest valmisolekut, tahtmiste, soov, rahvas esineda. Täna oli lehes ka, et Tallinna delegaadid eesotsas linnakomitee sekretäri Sillariga tulevad lausa delegatsioonile. Ja seda osa siis ja üldse kogu õhtut juhivad Rein Järlikke hagi Šein nahka mõtlen veel saatejuhid, idee, algatajad, nii et see on nagu teatud mõttes mõtleme veel vabaõhuväljaanne, kas rahva hulgas ka rahvahulgast sõna võttusid sellised vabal viisil ei ole, ei ole planeeritud selle tõttu, et lauluväljak iseendast ei ole selleks kuigi niisugune noh, õige õige koht nähtavasti ja peale selle meie aeg on väga piiratud. Tähendab aeg on pidada, et pärast meie miitingu lõpp on juba enne eelnevalt planeeritud Justamendi kontsert sealsamas. Nii et meil ei ole piiramatu aeg või vähemalt kaks tundi, huvitav, miks see asi niimoodi seal shot sattus õnnetult niiviisi siis mis veel on kavas, on ka siis jah-sõnavõtud küll, kuid sõnavõtud tuge rühmade esindajatelt, et mõned poolt ja on kavas sõnavõtud ka Leedu, Leningradi ja Moskva külalistelt kus on juba analoogsed liikumised hakanud tekkima ja. Teavitame siis neid seal, nemad räägivad oma uudistest üldse, sõnavõtud on mõõdult lühikesed muidugi, kuna ajapiir on ajapiir, on meil väga range ja siis on seal ka oma muusikaline osa. Alo Mattiisen on kirjutanud rahvarindelaulu, seda kanti juba ette televisioonis ja seda seal kohapeal ka õpitakse. Seal kohapeal jagatakse ka selle laulu sõnu. Nii et see on nähtavasti ka küllalt huvitav ja võtavad osa koorid, lõpus on väike niisugune kooride esinemine. Ning võetakse vastu siis niisugune rahvarinde pöördumine delegaatide poole, nii-öelda rahva rahva Manime manifest või ütleme, rahva mandaat delegaatidele. Kus siis nagu need põhilised nõudmised, mida nüüd väljendatud nii delegaatide, valimiste ajal kui ka hiljem on püütud võimalikult selgelt lühidalt kirja panna, tõesti, et nad teaksid iga delegaadi mällu kui niisugune rahvajuhend. Nüüd Aigar vahel sa mind huvitaks, kas rahvarinne toetab eile Moskvas Fjodor Burlatski tuntud ajakirjaniku ja, ja nii-öelda perestroika aktiivse eestvõitleja ettepanek, kui juba konverentsil lahendada Nõukogude Liidu presidendi küsimus tähendab kuulutada välja teostada üleliidulised presidendivalimised. Siit kohe muidugi mõtte Heino Kiige ettepanekule korraldada presidendivalimised ka liiduvabariikides. Ma ei saa rääkida rahvarinde nimel kuivad rahvarinnet kui niisugust organisatsiooni, mis oleks välja kujundanud juba oma konkreetse platvormi. Noh, veel ei ole, kuivõrd ta on alles tugirühmadena ja kohalike gruppidena. Mina ise arvan, et üldse kogu see osa parteikonverentsi ettevalmistustest ka teesides, mis puudutab demokratiseerimist, puutub kõike neid valitavad organid, nõukogu tööd, see on seal üks keskseid osi ja see läheb väga kui rahvarinde üldise tegevussuunaga, sest rahvarinne nagu tunneb ennast olevat just kutsutud ja seatud seda nii-öelda demokraatliku alt üles valimise ja alt üles rahvataht avaldamise mehhanismi käiku saama ja käigus hoidma. Mis puutub konkreetselt sellesse projekti, mis literatuurne aga seletas ka avaldatud pulatski poolt, siis ma ütleks, on väga huvipakkuv, seal on püütud ühelt poolt ühendada niisugust lääne demokraatiajooned ja teiselt poolt siis nagu raske seal ise ütleb ka teatud niisugused noh, Vene riigi traditsioonid. Kui ma seda lugesin, siis mulle tundus tõesti, et võib-olla meie praeguses poliitilises situatsioonis perestroika reaalne läbiviimine kogu suure Nõukogude Liidu või suure Venemaa konkreetsemalt ka ulatuses siiski eeldab poliitilist süsteemi just sedalaadi muutust. Kuidas edaspidi välja kujuneb ja, ja kas tulevad tõesti presidendivalimised niisuguses mõttes, kus on, eks ole ka valimisvõitlus ja mitmed kandidaadid ja nii edasi? Noh, see, see on muidugi omaette huvitav küsimus. Et mulle tundub, idades selles idees on oma positiivne iva. Nii ennem kui me oma saate lõpuks ütleme välja ilmselt selle mõtte, mida peaks tegema Eesti elanikkond homme-ülehomme Ene Hiion on laekunud palju küsimusi, võib-olla te olete ette mõned? Siin on küsimusi tulnud nüüd kuhjaga. Kui te lubate, ma loen neid ette, kes leiab võimaluse vastata minimaalse ajakuluga. Üks terane kuulaja ütleb niisuguse lause, et seltsimees väljas ei olnud keskkomitee liige. Kas oli kõik õige? Teda valiti büroo liikmeks ja sekretäriks kvaliteetne keskkomitee liikmeks, tähendab ma ei tunne nii hästi põhikirja, aga ma arvan, et tegelikult võib ju valida ka mitte ainult keskkomitee liiget. Ega ta ju valiti enne keskkomitee liikmeks ja minu teada, kas seal nii Aigar vaevas. Vaino Väljase soovitas ju Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo ja seltsimees Gorbatšovi isiklikult masin, juhiksin tähelepanuga ühele subjektiivsel asjaolule, mõlemad mehed on sündinud 1931. aastal nii-öelda põlvkonnakaaslased mõttekaaslased. Ja nii nagu Vaino väljas juba teatas, oli neil enne Gorbatšoviga väga põhjalik jutu. Selge, aga ühesõnaga vastuse leiab ilmselt partei programmist. Põhikirjas nüüd on küsimus, et kas ei ole meie uus sekretär olnud liiga kaua ära, kas ta jõuab meile järele? Jõuab muidugi, ta on intellektuaalselt arenenud inimene ja jõuab kindlasti ja peale selle on tal suured deklamaatilised. Kogemused parteide kogemused ja kolmandaks tihtipeale öeldakse nii, et kaugemalt näeb selgemini. Marju käes on nüüd üks küsimus. Ma ei, mul ei ole pakki, mul on sinust konkreetne küsimus tänase õhtu kohta. Miks rahvarinne pidi tegema koosolemise samal päeval, kui on Justamendi kontsert? Noh asi on lihtsalt selles, et erinevaid üritusi planeerivad erinevad erinevad organisatsioonid ja lauluväljak on meil üks meie planeerime oma ürituse kella kuuest kaheksani, Justamendi kontsert on planeeritud kella kaheksast, kust juures lustamedi kontserdi põhipubliku moodustavad ilmselt kommentingust osavõtjad ise. Nüüd sellega seoses ma tahaksin veel öelda, et tänane, see lauluväljakul kogunemine, see on niisugune ääretult vastutusrikas on sisuliselt esimene niisugune noh, rahva poliitiline miiting tõesti, meid kõiki nagu tõsiselt huvitavates küsimustes ja samal ajal on ka noh, ma ütleks isegi nagu teatud kui proovilepanek, kuivõrd-kuivõrd, meie rahvas, kuivõrd me suudame olla siin niisuguseid vastutustundlikud, meid on väga hoiatatud, hirmutatud, ma mõtlen korraldajaid on räägitud sellest, et, et noh, Tallinn oma praeguses niisuguses noh, rahvaste paabel is ja, ja see, et see on üldse üks halb koht niisuguseid üritusi teha ja nii edasi on hirmutatud igasuguste võimalustega. Ma tahaksin avaldada tõsist, tõsist usku meie inimestesse just selles suhtes, et suudetakse tõesti hoida lauluväljakul kogu kogu see õhkkond tasemel ka siis, kui tekib seesama üleminek juba kontserdisituatsioone ja nii edasi, et seal ei tekiks mingit niisugust olukorda, mis pole põhjust. Kaks nädalat tagasi, kui oli suur eesti rahvalaulupidu, sealsamas läks kõik asi ilma ühegi korraldajata, ilma ühegi organiseerijad. Miilitsad ja kõige muude ametimeesteta läks niivõrd uhkelt, et küll meie rahvas oskab selliseid asju. Ma ka usun, mina ka seda väga usun, aga lihtsalt on olnud väga palju niukseid, kuulujutte ja ähvardamise hoiakut. Tõsi, ja, ja ei maksa arvestada, ma arvan, praegu nüüd ma esitaks selle viimase küsimuse, mida, mida ei olegi nagu planeeritud, eriti, aga siiski, mis jäi natukene lahtiseks terve selle saate jooksul poole minutiga võib olla igaüks ütleks, mis ta ise arvab, mis võiks siis nüüd eestimaalane ette võtta, et oma olukorda ikkagi aktiivselt ise juhtida ja ja ise suunata. Aigar Vahemetsa. Mina arvan näidata, et me oleme olemas, mida jõulisemalt me seda teeme, mida massilisemalt, seda parem. Täie kängu, tühine vahemets mõttega uut sellele juurde ta veel on. Noh. Ma ütleks vist veel ka seda, et siiski edasi minna seda teed, mida me alustasime tegelikult loomeliitude pleenumil, tähendab ikkagi teadvustada, mõtestada nii praegust olukorda kui ka seda programme, seda platvormi, millelt, millest me tahaksime kõik koos edasi liikuda ja püüda tõesti niisuguse ühise platvormi poole mitte laiali laguneda, erinevateks kilp kondadeks ja nii edasi hoida, hoida ühtsust, hoida jõudu. Nojaa, aga siiski, tähendab, siin peab arvestama ka seda, et, et on olemas ka igasuguseid programme, et laual on meil siin Dvigateli avalik kiri Eesti teistele töölistele. Kuidas suhtuda niisugustesse asjadesse? Minu meelest täie mõistusega, sest see on ka teatud grupid, osa osa siin elavatest inimestest, kellega tuleb astuda dialoogi ja vastastikku positsioone, selgitada ja leida ka siin ühist, kui on võimalik ja ma usun, et on võimalik. Tähtis on, et inimestel on ees usk, et see, mis me oleme siin Eestimaal nüüd käima pannud, et see jooksjoni sama Düsse liiva või ei lõpe niisuguse katastroofiga nagu 1000 940. aastal. Ma mõtlen siin stalinismi Paikapanekut Eestis ja, ja me olime püsti tõusnud. Pagan võtaks, kes sunnib meid enam uuesti põlvili laskuma. Asi on käimas ja teeme ta ära, aga muidugi mõistusega, nagu ma olen, seda varemgi. Korralda õppides õppides ka tšehhidel Tungarlastelt poolakatelt, õppides ka vigadest õppides ka kaotust. Ja enda ajaloost kaheksale Nonii, me lõpetame täna oma esimese saatetunni uuesti tagasi ajal kell üks ja kes ei suutnud meid kuulata tervenisti, siis täna kell 10 Me kohtume uuesti. Nägemist.