Tere kuulama vestluse kultuurist saadet ja täna räägime Eesti filmist. Eesti filmist ei ole väga palju just räägitud, on küll tehtud kriitikat lehtede veergudel ja päris häid märkuseid, teinekord. Aga ikkagi Eesti filmi võlu ja valu on sellised asjad, ma arvan, mis huvitab paljusid vaatajaid, kes vaatavad siis eesti filmi televiisorist ja kes käivad ka kinos? Kinos on ju laineid löönud, nüüd äsja Jan Uuspõld läheb Tartusse, aga on ka käimas Eesti filmipäevad ning Eesti filmi päevade najal me Eesti filmi siis püüamegi lahti võtta. Stuudios on Karlo Funk sast. Tere. Tere. Erika Laansalu liidust. Tere ja Tiina Lokk PÖFFi poole pealt ja Tiina Lokk on ka õppejõud balti videomeediakoolis. Tere. Kuidas hindate seda tänavust saaki? Eesti filmidele päevadel linastub siin siis kümneid filme ja dokumentaalfilmidest kuni animatsioonide enim kuni pikkade mängufilmideni ja on ka selliseid tagasi vaatavamaid asju, et Laansalu, sina olid ka üks selle kava kokku panejatest. Ütle, et miks kõik filmid ei kannagi aastanumbrit 2000. Kuus no 2006 vaat numbrite filmid, kes on siis need nagu möödunudaastasest saagist välja valitud ja selle aasta programmi sisse läinud. Aga osa hiljem nüüd traditsiooniliselt lülitame retroprogrammi, siis tänavuaastane retroprogramm on pühendatud nukufilmi 50.-le aastale lavale ja sellega seoses ongi meil suur hulk varasema aastanumbriga nukufilme just nimelt nukufilme programmis. Samamoodi on meil siis mõned filmid varasemast saagist, mis on nüüd spetsiaalses kooli lasteprogrammis, ehk siis need on meil nagu iga aasta niimoodi varasematest aegadest välja valitud paremikuga. Need on sellised ajaproovile vastu pidanud asjad, aga kuidas hindate selle aasta saabki siis, mis on sellised kõige värskemad, et sa oled ju seda Eesti filmi päevade kava kokku pannud juba õige mitu korda. Milline mulje sul on jäänud, et kas pilt läheb paremaks? Pilt on seisma jäänud. Sel aastal oli tähelepanu väärne see, et kõige rohkem dokumentaalfilme on just noorte tegijate poolt tehtud. Ehk siis meil on tulnud peale uus põlvkond filmimehi ja naisi ning täiesti juhuslikult, sest selle programmi mina just päriselt üksinda kokku panen, need filmid on ju komisjoni poolt välja valitud. Aga programmi kokku pannes selgus jah, et suur osa film, ehk siis tegelikult enamus filmidest ongi nüüd juba noorte ja uute filmitegijate tehtud mis teeb ainult rõõmu. Uued tulevad peale, aga milline on see kvaliteet? Tiina? Ma olen nagu vaadanud praegusel hetkel tegelikult need kaks aastat järjepanu neid Eesti filme ja täiesti selles mõttes teadlikult vaadanud, et, et enne seda ma nüüd vaatasin suhteliselt pisteliselt seda, mida kutsuti vaata või mida oli nagu aega minema, vaata ma. Aga sellest hetkest alates, kui nüüd PÖFFile tehti Eesti filmi võistlusprogramm asi lihtsalt kasvõi juba sellepärast, et ühelt poolt vähendada filmi vaatamise koormust sügisel. Ja teisalt ütleme nii, et, et eks me PÖFFi valikut teeme ikkagi nagu sellest nii-öelda juba teataval määral eelnevalt valitud filmidest nagu mingis määral paremikust, aga selleks, et aru saada, mis on paremik ja mis mitte, on vaja nagu näha seda hästi nagu võimalikult laiamaastik ja selle tõttu siis ma lähen nüüd nagu võtnud endale meelt ühendava ülesande vaadata siis iga aasta kuu aega ka veel lisaks kõigele siis kogu Eesti filmitoodangut ehk teisisõnu, siis nii palju kui neid filme siis eesti kinoliidule nagu esitatakse. Et tõsi ta on, et tegelikult filmitoodang on nagu kasvanud kvantitatiivselt päris kõvasti. Eriti just dokumentalistika poole pealt ma muidugi ei tea, ega ei oska rääkida nüüd statistikast, eks siin nagu Karlo Funk mind võib täiendada, parandada aga noh, puht nii-öelda silma ja kõhutundega tunnetavad siis maht on nagu suurenenud täpselt, nii nagu ka sellel aastal eriti täispikkade mängufilmide osakaal. Nüüd, mis puudutab kvaliteeti, siis tõtt-öelda ma hetkele hakkame rääkima põhjustest aga üritan nagu pigem hetkeseisu fikseerida, siis kvaliteet minu meelest on kohutavalt langenud. Eriti just mis puudutab dokumentalistikat dokumentalistikast võib-olla mingisugusele. Ühel hetkel oli üks väiksem tõus, oli märgataja. Aga tegelikult noh, nagu laias laastus see dokumentalistika, mille üle näiteks eestlased võisid uhked olla seal seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, kus meil oli ikkagi nagu endise N Liidu mastaapides ja mitte ainult Meie dokumentaalfilmid läksid väljapoole, räägiti eesti dokumentalistika koolkonnast, Baltikumi dokumentalistika koolkonnast ja nii edasi, siis näevad sellest aust ja hiilgusest ei ole nagu küll mitte kui midagi järele jäänud. Aga see au ja hiilgus tollel hetkel põhines tegelikult kahele asjale, et ühelt poolt oli see testi dokumentaalfilm oli oma esteetikat väga huvitav, tähendab tali nagu dokumentaalfilme, saime rääkida filmist. Praegusel hetkel me räägime paremal juhul väga viletsast telesaatest aga mitte dokumentaalfilmist. Ja teisalt oli ka seede, et ikkagi see teemakäsitlus, probleemide ring, see nii-öelda sotsiaalse närvitunnetus, see, kuidas autorid oskasid üles leida huvitavaid inimesi, huvitavaid probleeme, see oli nagu hämmastav, võrreldes praegu seda võimalust, aga tegelikult noh, filmida, näidata, minna sügavuti, ellu, elus iseendas ja see on ka muidugi see, et, et noh, ma aeg-ajalt üritan käia dokumentaal filmide festivalidel selleks, et et noh, nagu olla kursis selle tasemega ja sellega, mis nagu ümberringi toimub ja see oli ka üks põhjusi, mikspärast, me hakkasime nagu väga intensiivselt tooma sisse dokumentaalfilme esile, kui ka siis ka nüüd näitame kumuse. Et noh, lõppude lõpuks tekiksid aga küsimus, et püha taevasest, kui kogu maailm teeb nagu häid dokumentaalfilm, mis siis nagu eestlased ei või teha neid dokumentaalfilm. Et keegi nagu hakkaks siis nagu mõtlema sellele, et, et kas see on objektiivne või subjektiivne dokumentaalfilmid, on just nimelt sellised, nagu nad on. Et ma ei räägi muidugi sellest, et nende hulka satub mõni üksik, mis on nagu tõeliselt hea selle eest, et seda, seda rohkem see üksik ja hea paistab välja kogu sellest hallist massist. Näiteks see ei kuulu praegusel hetkel selle aasta programmi, aga kas või film kallustest või, või selle aasta programmi kuuluv Kersti Uibo vaikelunaisega, mis on nagu hämmastavalt hea dokumentaalfilm, aga need on üksikud, need on nii palju üksikud ja kusjuures praegusel hetkel on juba juba isegi lisaks kõigele sellele selle nii-öelda filmi või telesaate struktuur on läinud nii elementaarselt lihtsaks, et kui sa midagi muud enam ei oska teha, siis vähemasti võiks ju osata jutustada kooritki, millel oleks algus, lõpp ja keskpaik ja sellisel kujul, et võiks nagu aru saada, et kellega seal ekraanil nagu pistmist. Teine viga on selle juures see, et, et vahel on jälle nii-öelda story, on nagu päris hästi paigas, nagu näiteks Microsoft Office jälgedes, aga, aga ma võin jumala eest rahulikult panna silmad kinni, mida ma ka tegin ja lihtsalt kuulata ühte väga huvitavat raadiosaadet, sellepärast et tegelikult pildi esteetika ja sellele sedavõrd alla, et filmis on nagu, praktiliselt ei ole olemas. Sina Karla oled olnud, et Eesti filmi sihtasutuse juures aastaid ja sinu ajal tuli ju ka seesama eesti lugude sari see rahastamisskeem, millega siis sai toota, noh nagu telefilme. Kas sa võtad selle kriitika vastu, kas on sinu arvates see kvaliteet langenud kasvõi siis sellesama eesti lugude pärast? Et nagu toodetakse tegelikult ju televisioonile, siis teiste filmide arvelt nagu osalt ma kindlasti ei võta kriitikat omaks seetõttu, et ma kindlasti ei olnud otsustamaks nende projektide üle, mis lähevad töösse kauem kui üle poole aasta natukene pool aastat. Aga muidu vastuvaidlemiseks põhjus puudub, eriti kui kõrvutada 70.-te ja 80.-tega ühelt poolt. Aga ka sellel on omad põhjused, miks tol hetkel näiteks oli võimalik tegeleda ühiskondlikult aktiivsete teemadega. Tänapäeval on tegelikult meediate segaduses, ma arvan, et on ähmastunud dokumentaalfilmitegija teadlikkus sellest, millist sõnumit ta saab vaatajani viia, mis ta võimed üldse on. Ma küsin vahele, kas Eesti dokumentaalfilmitegija teadvuses ähmastunud Jah, sest ja ma arvan, et ikkagi head ja tugevad lood sünnivad sellises suhteliselt pikas arenguprotsessis, mida tänapäevase finantseerimise juures. Ma arvan, et me ei ole saanud võimaldada filmitegijatele võtete mingi teema ja mitte nüüd kukkuda väntama, vaid mõelda läbi, mida ta sellega öelda tahab. See on esimene punkt. Ja, ja teiselt poolt nüüd tegelikult seda videostumist on näha ka nende väga heade dokumentaalfilmide puhul, mida tehakse väljas. Filmitegija on ikkagi teatud mõttes tänapäeval ühiskonnaga noh, teatud piirini opositsioonis olev figuur, kes otsib üles neid huvitavaid teemasid, mitte niivõrd isegi teemasid, kuivõrd kuidas esitada kellelegi lugu või kuidas esitada kellegi kaudu mingit ühiskondlikku probleemi ja tõstatada see teisel viisil, kui seda teeks ajakirjanik. See tegelikult eeldab väga suurt teadlikkust meediast ja tegelikult ka väga head inimtundmist. Ja ma arvan, et selles mõttes on alati eelistatud need filmitegijad, kellel on see piisav elukogemus, selliseid üldistusi teha. Ja kaks filmi, mis siin mainiti, noh, põhimõtteliselt me võime öelda, et nad on ikkagi kogenumate inimeste tehtud, need ei ole noorte inimeste tehtud, ehkki Vastutuulesaali režissöör kaasati alles suhteliselt hilises etapis, eks siin võib tuua veel hulgaliselt muid tegureid. Ma arvan, et filmi sihtasutuse filmide toetamise taktika on olnud see, kui meil ei ole selge, mida ja kelle jaoks neid filme tegelikult tehakse, siis ikkagi pakkuda võimalikult lai skaala ideid. Kui keegi ei saa garanteerida, teostus, sest me ise ei tee neid. Ja, ja loota, et ühel hetkel sellekteerub nende hulgast välja tegijate grupp, kes kõnelevad inimesega ja selliseid see reaktsioon on ka toimunud. Keegi ei kahtle, et Maimiku ja Kilmi dokumentaalfilmid oma sellisele videolõigule keelele vaatamata Ta Eesti publikuga ei kõneleks. Aga see ei ole, kõik, neil võiksid olla veel ja veel siis on rohkem küsimuse hindamiskriteeriumites, et me võtame, paneme lati liiga kõrgele ja siis vaatame selle koha pealt ka neid, kes täitsa nagu alustavad ja saavad oma võimaluse. Mitte ainult mulle tundub, et see faas on tegelikult nagu ühe võimaliku etapina läbitud ja nüüd tuleks selle asemel, et killustada rahastamist, paljude projektide vahel anda väga headele ideedele aega areneda ja teha nendest korralikke dokumentaale, mis loodetavasti jõuavad ka väljapoole. See on nagu üks moment, mul on hea meel kuulda, et vaat, seesama laindluse tegemise moment on ehk nüüd nagu läbi saanud, et vaat siin on seesama, et mina ei tea, ma olen 30 aastat Eesti filmis olnud ja ma olen kogu aeg kuulnud, kuidas maaslamajat ei tohi lüüa. Vaesekesel ei tohi teha kriitikat ja kas me ikka ei suhtu temasse liiga nõudlikult ja, ja kõik, mis siis nüüd ikkagi juhtub, kui keegi ütleb halvasti selle Eesti filmi kohta? Ma arvan, et, et sellega võib-olla ongi tehtud hästi suur viga, et ühelt poolt ei saa samas öelda seda, et Eesti filmi oleks nüüd hullult palju ka kiidetud, et pigem man teda maha vaikitud, kui on midagi halvasti. Ja kui on kriitikat olnud, siis nagu väga sagedasti lihtsalt Ta on see kriitika sellise emotsiooni tasemel, aga mitte autoreid aitab ja edasiviiv tähendab nagu analüüsi, et millest siis üks või teine asi ja mulle nagu tundub, et praegusel hetkel Carlo puudutas nagu ühte väga valusat momenti, tõepoolest, mis puudutab dokumentaalfilmi arengut Eestis üldse, et kui me nüüd praegu keskendume dokumentalistika, aga miks mitte ka seda teha, sest sellest ei olegi nagu eriti palju üldse räägitud viimasel ajal ega kirjutatud. Ja mis siin salata, ka aastaid oli ta pigem selline koht, kus inimesed teenisid endale leivaraha ja mitte nii palju ei mõelnud selle peale, mida nad tegid seal selle filmiga vaid et kuidas hinge sees hoida. Et see olekski võib-olla ka üheks selleks põhjuseks, et noh, et ütleme kui meil, joonisfilm, mis on nagu vaieldamatult meie lipulaev ja me kõik ei väsi teda kiitmast, aga ärgem unustagem, et see valdkond ei ole nii nagu sotsialismi veel väljunud. Et Mul ei ole isegi iial olnud üleminekuperioodi, ta lihtsalt niimoodi astus, kui ülejäänutel kukkusid lompi 24 tunni jooksul niimoodi riikliku tiivalt erasektorisse, siis joonisfilmil katkematult toimis rahastamine. Et Ma ei kritiseeri seda, vaid pigem lihtsalt kõrvutan seda, et me lihtsalt ei tea öelda kui midagi sarnast oleks juhtunud ka mängufilmi või dokumentalistika valdkonnas, siis siis me võib-olla ei räägi, see ka ei oleks nii õnnetud, vaataks niimoodi kurbade nägudega üksteisele otsa. Eriti on kannatanud tegelikult dokumentaalfilm, kus sisuliselt filmide rahastamine on jäänud nagu hästi kaugele maha nendest mõõdetest, mis tegelikult Euroopas ka dokumentalistikat valitsevad, kasvõi ka selleks, et teha mingisugust koostööd siin valdkonnas. Teine asi, milleni ma tahtsin tegelikult jõuda ja mis on minu meelest on olulisem. Et võib-olla siin võiks ka rääkida dokumentalistika rahastamise selles mõttes teatud professionaalsusest. Sellepärast et nii palju, kui mina olen erinevate nagu projektidega kokku puutunud või et noh, on tuldud mu juurde nõu küsima ja siis paratamatult jätkub juttu kauemaks. Ki küsid nagu mu detaile seal siis tegelikult on välja tulnud ju see, et, et noh, dokumentalistikat näiteks äärmiselt oluline tegelikult just nimelt ettevalmistusperiood meil on nagu vastupidi, et meil on nagu enamus dokumentaalfilme, ettevalmistusperioodiks saab tegelikult nii-öelda olema mitu raha ja seetõttu on ka ilmselt üks neid põhjusi mikspärast, siis siis ta läheb võttesse, eks ole, siis ta tuleb kiiresti üles filmida, siis on küll filmil rahad peal, aga tegelikult nii juhtunud, et tihtipeale autor avastab keset filmi, et tal ei ole üldse seda materjali, milles ta seda filmideks tegema, eks ju, sest tal polnud aega teha seda eelnevalt. Ja teine asi on see, et kuna nende dokumentaalfilmide eelarved on täpselt sellised, nagu nad on, siis hoitakse ju kokku just nimelt selleks, et kasvõi oma endale leivaraha sealt teenida. Ülejäänud grupi liikmete pealt, et küll üritatakse kaameratööd vastavalt võimalustele, küll lülitatakse helitööd, et Eerika võib mind siin kõvasti ilmselt täiendada, isegi tunduv ja näen, et ega ta mulle vastu vaidlema ei hakka. Et mulle tundub jah, et, et me oleme nagu selles rahajagamise protsessis vaatanud ära dokumentaalfilm tegelikult tahab ikkagi tunduvalt individuaal reaalsemat lähenemist saada kui mängufilm. Mängufilmis on võimalik sellised rahastamiskategooriad ka mööndustega, aga siiski on võimalik välja töötada, et vot see peri nii palju, teine periood naa palju, aga dokumentaalfilmis sõltub see ikkagi kohutavalt sellest, et näiteks arhiivimaterjalil põhinev dokumentaalfilm, eks ole, palun, aga ja siis on veel, mis, mu jutud on pikad, aga hing pakitseb. Et kasvõi sedasama iseenesest nagu ideeliselt hästi vahva projekt, eks ole, et teeme nüüd neid odavaid filme rahasse Eesti televisiooniga, eks et kasiino Mul on nagu esiteks seda tulnud kuulma nii mõneski filmistuudios meil, et me oleme jõudnud nii kaugele, et me tegelikult enam funktsionäride tasandil ei tee kahjuks vahet, mis asi on dokumentaalfilm ja see on telesaade. Need on kaks ikka täiesti isandast erinevat asja ja, ja mis siin salata, okei, ma võiks olla ka õnneliku siis vähemasti selle tagajärjel sünniksid tugevatele saated, aga need on ka veel Pilatsatele saated. Pluss oleks vahva, kui seesama, mis oleks siis tudengitele vähemasti nagu ametlikult antudki arendamiseks, et nad võiksid seal siis teha nagu selles nišis oma neid kursusetöid või diplomitöid, eks. Aga ka siin, noh, ütleme niimoodi, et see on kuskil fifty-fifty, et, et see võetakse ideede alusel, et siin jällegi vahepeal ma näen nagu vanu prohve, kes siis rõõmsalt endale leivaraha seal teenivad. Ja kolmas ongi tegelikult see, et mulle tõtt-öelda jääb hirmsasti mõistmatuks see, et missuguste kriteeriumide alusel üks või teine idee käiku läheb. Et ma tõesti ei tea, millised ideed jäetakse dokumentalistikast kõrvale ja võib-olla seal ei olegi millestki valida ja see valik on tehtud tõesti parimast parim. Aga üldiselt, kui see on parimast parim, siis see on kohutavalt igav. Erika Laansalu, sina oled kinoliidu poole, aga sina ju tegelikult Kinoliit koondab filmitegijaid kõik, et see leivarahaprobleem on tõepoolest niivõrd terav, et nad ei saa mitte kuidagi endale elamist ära teenida, kui siis peavad selliste poole toobiste projektidega lagedale tulema ja siis sealt nii palju endale tasku korjama, kui palju vähegi võimalik. No päriselt see nii ei ole, aga ma olen täiesti nõus sellega, mida Tiina rääkis. Neid dokfilme vaadates just kõige rohkem torkab silma, et ei ole olnud aega ja ei olnud raha. Ehk siis film on tehtud kiirustades, kiirustades sellepärast et tähtaeg on pealttähtaeg on pea sellepärast, et on olnud vähe raha, et seda filmi normaalselt arendada, ette valmistada, ära filmida. Ja kõige kurvem selle asja juures on see, et mitte ainult ei kannata sisu, vaid ka nad on ju küllaltki halva tehnilise kvaliteedi tihtipeale ehk siis kinosaalis istudes raske aru saada ka üldse sellest, millest räägitakse, heli on halb. Miks on see nii, sellepärast et ta on täiesti loomulik, raha peab teenima. Režissöör peab saama oma töö eest palka, see on tema töö, järelikult see eelarve peab olema nii suur, et seal sisse kirjutatud normaalne palk, millest on inimesel võimalik elada nii kaua, kuni ta tööd teeb. Ta ei ole siis paratamatult hakatakse ju kokku hoidma, sest noh, süüa tahab igaüks iga päev siis ongi nii, et võtab režissöör samase videoga, härra ei ole tal vaja helimeesteoperaatorit ise pärast kodus põlve peal monteerib ja meie siis kõik rõõmsalt vaatame. Me peame aru saama, et filmi tegemine on töö ja iga töö peab inimesi ära toitma, see ei ole mitte midagi nihukest enneolematut, inimesed tahaksid leiva raadavat süü, see on täiesti normaalne, tavaline nähtus. Kuivõrd saab aidata kaasa kinoliit, kui selline ametiühing, vaat kinoliit veel päriselt ametiühinguks muutunud. Aga ma arvan, et selle saab kaasa aidata sellega, et ikkagi tihedama Nad peavad läbima need filmid, mis rahastuse saavad ja peab jälgima seda, peab hoolega lugemaid, eelarveid ja stsenaariume või, või neid materjali, kas ikkagi selle raha eest on võimalik seda filmi teha, mida tahetakse ja kui leitakse, et on, siis kas ikkagi ka see asi, vastab kvaliteediks. Me tahame saada seda, mis sealt tuleb. Stsenaarium on selline valupunkt, mida mitmed esile toonud Eesti filmi juures Karlo Funk. Stsenaarium ju võetakse ja see on omaette kunst, et näha selles stsenaariumis tõepoolest nagu elavat filmi. Kas suhtutakse ka stsenaariumidesse juba kuidagi liiga leebelt või et, et arvatakse, et sellest siiski veel midagi tuleb või et peaks siis kogu selle süsteemi rangemaks muutma või? Ma arvan, kui muuta idealistlikult rangeks, siis läheb aasta kuni poolteist, kuni midagi ei tehta, on üks asi, teine asi ikkagi, pöördudes tagasi näiteks kas või selle dokumentaalfilmi problemaatika juurde, mis puudutab muidugi ka mängufilm, on see tegelikult sihtasutuse idee filme, ma rõhutan veel kord tõstab valiku sellele, mida produtsendid pakuvad ja kui produtsendid pakuvad alarahastatud projekte või leiavad, et neil on õigus ja et nad filmitegijate esindajatena saavad pakkuda selliseid projekte siis on see mõneti produtsent, probleem on eelarved läbi vaadates ka tegijatele, nagu öeldud, et nad töötavad nagu üsna, aga üsna piiri peal. Aga ma arvan, et siin toimib selline. Kuidas nüüd öelda vähempakkumiste psühholoogia. Et kuivõrd on suurem hulk filmitegijaid ja produtsente, kui on raha siis eeldatakse, et sõltumata sellest, mis on see idee väärt, on võimalik saada sellele rahastus juhul, kui lihtsalt küsitakse vähem. Ja nüüd rahastajate valik selles situatsioonis on tegelikult, kui rääkida filmi kvaliteedist ehk lõpptulemusest oleks tegelikult lihtne, see on siis jätta osad inimesed nii-öelda söömata ehk anda raha vähematele projektidele, rõhuda sedapidi kvaliteedile. Sest ega nii-öelda raha lihtsate vahenditega juurde ei tule. Õigemini on teada, kust tuleks ja kuidas toimiksid normaalsed finantseerimisskeemid avaliku rahaga, mis tähendab seda, et see raha ei peaks tingimata kindlasti ainult valdavalt tulema filmi sihtasutusest vaid televisioonist, mis on elementaarne ja omaette valupunkt selles skeemis. Ja sellise ideaalse mudeli korral oleks lahendus jah, tõepoolest, et kvaliteetsemad ideed, rohkemaks aga vähem filme ja ma olen üsna kindel, et mitmed neist asjadest jõuaksid ka väljaspool Eestit viimaks ometi nagu, nagu nad kunagi jõudsid. Mängufilmide stsenaariume juurde tagasi pöördudes on kaks sellist suhteliselt iroonilist teesi olnud kunagi. See on muidugi aeg-ajalt lahti kirjutada, üks on see, et Eesti Pattaya toimib viivitusega standard. Mida kaugemale läheb aeg esilinastust, seda paremaks film läheb, esilinastus hetkel vaadatakse seda absoluutselt tõrkega. 15 aasta pärast on see juba väga hea film ja teine asi on. Meile kõigile tundub, et meie ümber on väga palju lahedaid lugusid ja kõik väärisid kirja panemist. Nüüd aga, kui nad on kirja pandud, siis nad lugu ei ole lihtsalt miski, mis juhtub inimesega teatud ja perioodi jooksul vaid filmilugu, miski, milles on teatud loogika ja dramaturgia, see tähendab jutustatud filmilikud, muidu saaks iga lugu lihtsalt üles kirjutada ja sellega oleks asi lahendatud. Tulemuseks oleksid nagu Eesti elulood või midagi sellist, noh kui rääkida elementaarse tasandil. Nüüd kuidas seda esitada just nimelt vaataja ootuse, teatud üllatusmomendiga mängija, see on see oskus, millest on puudu ja samas isegi nüüd üldse minemata dramaturgia siis see, millest tahetakse rääkida, on väga oluline, ehk ehk idee. Ja sellega seoses ongi mul teine idee, et Eestis ei ole elu tähendab selles mõttes, mis inspireeris jutustama neid lugusid niimoodi, et sellest tuleks ka film, see on muidugi puhas provokatsioon. Aga ikkagi, kui me võtame mis tahes filmiloa, siis me tegelikult ilmselt ühel hetkel märkame, et kuigi seal on olemas kõik need reaalsuse elemendid, mis, mida me ümbert ära tunneme, siis sellest ei piisa. Vaid siin peab olema mingi kontsentraat suurem kontsentraati, pakkunud oma peategelasele valikuid teha nii või teisiti ja see on see, mis sageli just puudu jääb. Et me küll näeme kedagi liikumas läbi 90 minuti, aga tal justkui puuduvad valikud, võime vähemalt isa minist teadlikuks sellisel kujul. Elaksin teda valikutele kaasa. Võib-olla siis on Eestis elu liiga mugavaks läinud, et inimesed ei tunne ennast sellises surutises, nagu see oli nõukogude ajal, kus kohas iga mingi detail, mida sa filmi panid, mängis omaette tähendusega. Ei teki sellist kriisisituatsiooni, see on omaette filmikeel, mis sel ajal toimis selle tänapäeval filmikeel ei ole enam see ühelt poolt, teiseks, ka Taanis on kindlasti inimesed väga mugavad, aga teatud ühiskondlike-sotsiaalsete tõekspidamiste tõttu too on teatud, ütleme siis tabud teatud normid ja nende normidega mängides nende eetiliste normidega mängides saab väga huvitavaid lugusid. Võib-olla on siis probleem selles, et meil ei ole piisavalt tugevad eetilisi norme, mille suhtes provotseerida, kõik on nii liberaalne, et mis siis, kui sõber magab sõbra naisega ja nii klassikalise prantsuse filmi teema sõnastuses. Huvitaval kombel neid samu eetilisi norme ju minu arust ületab kasvõi tulnukas mis praegu küll ei saa vist veel panna päris korralikke mängufilmide või suurte filmide sekka, aga mis on juba kuulsust kogunud just sellesama provokatiivse seepärast, et ta mängib nendesamade heaoluühiskonna reeglitega ja, ja no ehkki see on väga groteskne film, aga minu arust väga eluline, kuidas teile tundub? Mulle tundub ta nagu väga hea, ma olin nagu üks nendest, et meiegi oli hindamiskomisjon selle filmiga seonduvalt siis jagunes, me ei ole kunagi kaklusi olnud, aga tookord oli kaklus jagunes räigelt pooleks. Et üks osa tahtis nagu lugupeetud tudengi üldse ukse taha jätta ja teine osa siis kus tähendab minuga ühtlasi tahtis ta vastupidi kilbile tõsta ütles, et see on nagu üle pikkade aegade üks parimaid üliõpilastöid üldse. See anna aga tõsi jah, et vaat, vahel nüüd juhtub nii, et üks või teine inimene ilmselt puudutav teatud sots reaalselt närvi ja teatud sotsiaalseid Taaramäe ja kas siis vastandab ennast nendega ja nii edasi, ma ei ole nõus sellega, et et meie elu oleks ebahuvitav, et noh, et see ei ole lihtsalt võimalik, arvestades meie ühiskonna arenguetappe. Et pigem on see niisugune huvitav mõtiskluse teema, et noh, tegelikult Karla ennem eelnevalt rääkis sellest stsenaristika, seda tema probleemidest hullult hästi ja praegu, et lõpliku tõena, millega ei olegi niivõrd palju võimalik vaielda, kuivõrd on teda võimalik täiendada lihtsalt ajalooliselt. Et me põeme nagu väikerahvastele omast kompleksi, mis pidi olema nagu statistiliselt suisa nii, et väikerahvad ei armasta oma filmikunst ilmselt sellepärast, et film on ju kõige massi meedialikum ja kõige piir ületavam ja nii edasi, millegipärast seal me just elama oma häbi kõige rohkem. Muideks taanlased ja rootslased ei või silmaotsas sallid oma filmi, ehkki nende film on praegusel hetkel väga kuum ja levib üle Euroopa rõõmsata. Nii ka võib-olla see on see, mis pärast võtlase Karoli eestlane võtab viivitusega vastu. Aga siin on üks teine moment ka tegelikult tulles nüüd tagasi jällegi nende teataval vaata juurte juurde, eks ole, mis on küll mõnes mõttes suure küsimärgiga, aga ma tahaksin lihtsalt rääkida kasvõi kogemusest, et vene aja lõpus oli mängufilmiga ju selline moment, kus meil oli nagu enneolematus oli, nagu enne väljasurevat populatsiooni äkitselt tohutult ta paisus, arvan, võiks hästi rääkida näiteks sipelgate palunemisest enne seda, kui nad välja surema hakkavad. Vot nii juhtus Eesti filmiga tollel hetkel, et enne sellist suurt kriisi tegelikult tuli meile kohutavalt palju noori filmitegijaid, väga palju häid filme tehti kaheksakümnendatel ja mis oli nagu kõige olulisem tegelikult me olime suutnud endale kasvatada küllaltki arvestatava stsenaristide kaadri, kellega juba oli võimalik kirjutada suhteliselt professionaalseid lugusid, kes ise tõid, ise kirjutasid ja kui me jäime hätta, ta siis oli nagu väga lihtne tuua, tol korral me olime Venemaaga lillesidemetes, eks ole, seal professionaalse dramaturgi, kes lihtsalt lihvis selle loo siis ära sellisel kujul, et sellest oli võimalik aru saada, sinna tekkis lõplikult dramaturgia sisse. Ei ole üldse mitte vähe oluline tähendab, et need filmid olid siiski nagu, ütleme, professionaalsel tasemel oluliselt kõrgemad kui praegusel hetkel tehtavad filmid. Et mis siin salata, nii tema nüüd oli meeldiv seda kuulda, viimita, eks ole. Praegusel ajahetkel on tegelikult juhtunud see, et stsenaristist ei saada lihtsalt üleöö sõrmega nipsutades on ju meil mõnes mõttes tegelikult langenud ka meie kirjanike tase võrreldes sellega, mis meil kunagi oli, mina, kes ma siiski üritada olla kursis ja lugeda ka kõike uut vanast harjumusest, mis eesti kirjanduses tuleb siis no ütleme nüüd nii, et, et seal ära Baconiga suhteliselt madalaks läinud selleks, et trükipääseda. Järelikult juba sealt ei ole enam niimoodi nagu võimalik võtta sellisel kujul nagu vanasti noh, ütleme mati hundil saada professionaalseks stsenaristika ei valmistanud mitte mingisugust probleemi, sellepärast et oli geniaalne kirjanik, eks. Ja praegu on nagu nende kirjanike hulgast nagu äärmiselt raske tirida kedagi ja hakata temast küpsetama professionaalset stsenaristi, sest et ega ta ei ole nagu dramaturgiat ei olnud ju mitte midagi kuulnud ja kuulda väga ei taha ka. Teine värk on selle juures see, et, et see on ikkagi omaette professioon, mis mulle tundub, teda võib õpetada väljapoole Eestit. Aga see on siiski ainult üks osaline õpetamine sellepärast et see on käsitööoskuste õpetamine. Aga stsenaristile käsitööoskustele peaks ennem seda eelneva küllaltki korralik ja mahlakas elukogemus, lahtine silmavaade, hea kõrvakuulmine, et ta kuuleks ja näeks, mis tema ümber toimub ja pluss ka siis piisavalt hea, noh, niisugune ütleme humanitaarteadmistepagas oleks ka nagu soovita selle juures omada, et meil nagu kõike seda jääb vajaka ja ei ole seda ka kusagilt hetkel, tulemused on olemas teatud no selles suhtes selles mõttes, et, et küll üritatakse pisteliselt ja isegi ma loen mingisuguses osas seda dramaturgiat, seal balti meediakooli üritatakse tuua pisteliselt mingisuguseid väljastpoolt tulevaid õppejõudusid, kes ka just nimelt ma toonitan, pisteliselt loevad. Aga mõnes mõttes noh, ma siin teeksin möönduse, sest et ühe haridussüsteemi ülesehitamine ega see võtabki aega. Ja see käigi nii kiiresti ja me oleme täna kindlasti oluliselt paremas punktis selles, kui me näiteks olime 10 aastat tagasi, eks ju. Ja see nagu tekitab teataval määral optimismi minust pigem tekitab nõutust, kui ma nagu täitsa ausalt ütlen, et aeg-ajalt mulle tundub, et Eesti filmis ei ole nagu küsimus ja selles nii-öelda raha hulgast, mis eesti filmile tuleb, eks ja kui vaadata, siis noh, ja me võime seda öelda, et, et okei, et, et nüüd raha on ikkagi vähe, et näed, ühe või teise filmi puhul seda nappis ja nii edasi, aga minu meelest on kohutav, seetõttu ma ei tunneta seda sädet, annet ja vot sedasama huvitavat ideed, et kuidas on nii, et tegelikult pikkudes tänava ringi sa näed nii palju huvitavat, uudistes tuleb nii palju huvitavat, aga seda elu ei tule mitte kuidagi ekraanile. Ja imelik oli nagu see, eks ole, et vaata Sa ütlesid, et, et oi, see ühiskondlike presseline ideoloogiline press, okei, see sundis mõtlema kellelegiga kogu aeg diskussiooni pidama või oma eila oma hämminguks, kuulsin, Kivirähk ütles pool vene kirjandust on diskussioon ainult Staliniga. No okei, see on lihtsustatud suhtumine. Aga tõepoolest, see oli see, et peedi, dialoogi, kellelegiga või millegiga, eks ole. Praegusel hetkel mulle tundub, et me oleme nii stabiilseks läinud, et mina ei tea, ma saan aru, et vanad inimesed ei jaksa, ei suuda enam kulgeda. Miks need noored ei näe ega kuule, mis nende ümber toimub? Vot see on nagu minu jaoks. Ma arvan, et üks asi on see, et me ei tea, kes tegelikult on Eesti filmide publik, kas see on inimene tänavalt, kes on tulnud reklaami peale, kes vaatab võrdselt nagu muusikali ja mida iganes. Kas on filmihuviline, kes ootab samal tasemel PÖFFi filmidega nagu Eesti elu käsitlemist ekraanil või on see keegi kolmas, mida toob nagu filmilt ja ma arvan, et seda saab teatud mõttes nagu ainult seda testida on kindlasti nagu kindlad žanrifilmid, mis töötavad lastefilm, eelmine aasta näitas selgelt Lotte Ruudi. Nüüd küsimus on omalt poolt sellest, et kui me räägime isegi Eesti Hart, House'is, rääkimata sellest, et kõik Eesti filmid väljaspool Eestit automaatselt Aldous siis teemad need on või kas meil põhimõtteliselt no kunsti nii-öelda siis edendamise nimel on vaja teha filme 5000-le inimesele, kas on nagu mõttekas või me peaksime ikkagi otsima mingeid selliseid lugusid, mis säilitades selle autori algsed kavatsused. Et need oleksid esitatud teatud dramaturgiliselt ja stsenaariumi vormis, nii et jõuaks filmiks, kas meil on selliseid isiksusi, kes suudavad teha, kas ta tahavad teha kes need siis on, kes kujundavad Eesti eesti filminäod. Et mul enda jaoks need vastused on, aga see vastus on hetkel on suhteliselt ebamäärane, et meil natuke kõike vaja, aga selleks, et tegelikult efektiivselt edasi liikuda. Ilmselt ühel hetkel tuleb neid valikuid kitsendada ja eelisarendada kas siis tõesti art house'i või siis kohaliku publiku filme. Nüüd vaatan, ma ei ole sinuga nagu 100 protsenti päri, eks ole, sellepärast et sellisel kujul, ühesõnaga me võime ju ka, ma võin ju küsida, et mis asi see Lotte siis nüüd on, Aadhaus kommertseks ole, või mis asi see eesti mõistesse publiku film nagu märtsis on? Esiteks noh, ütleme läbi aegade ja läbi sajandit Ta on nagu riik tavaliselt arendanud. Ütleme siis nii, et, et mitte niivõrd Aarthausi, kuivõrd kultuuri ja pigem alternatiivkultuuri märts skulptuuri ja kui noh. Ma ei saa nüüd öelda, et Jan Uuspõld läheb Tartusse, oleks nüüd see film, mida õudselt oleks vaja arendada riigi poolt ja see suund, eks ma arvan, et see on päris hirmu ärata sellisel kujul, eks, et see labasus aste ümbritseb meid naguniigi jubedast eksa. Ja siis teine asi, mis ma tahtsin nagu öelda, et tegelikult et ühelt poolt on jah, et meil on vaja seda sihtgruppi, eks ole, küllalt, kellele me seda teeme. Ma pigem räägiksin siinkohal sihtgrupist nii-öelda vanuselises sihtgrupist, eks minu elukogemus ja filmikogemus on näidanud, et kui üks film on hästi tehtud ja tal ei mõelda seda, et vaata, et kas nüüd me teeme seda filmi, ma ei tea Inglismaale, Hollandisse võime, teeme näiteks omale endale eestimaale, tähtis on see, et, et üks asi tuleb hingest ja valuga, see õudsalt elementaarne kunsti puhul ja siis, kui ta sellisel kujul on tekkinud, vaat siis ta nagu läheb nagu igale poole. Et kõik need nüüd juba, ma ei tea, tuhanded filmid, mida ma olen näinud ja valinud PÖFFile on tegelikult enamalt jaolt just täpselt niimoodi tehtud kui päris aus olla. Et meie filmide viga võib olla, ühelt poolt ongi see, et, et ei julge, ma olen sellest ka palju kirjutanud. Rääkinud juba päeva nagu setu laulik igal võimalikul juhul, eks ole. Et tegelikult me ei julge endale peeglisse vaadata, me julge olla meie ise, sellest võib ju otsida neid kaugemaid, kultuuri, sugemeid ja traditsioone ja ajaloolisi momente, miks me seda ei julge, see pole ilmselt selle saate teema. Aga fakt on see, et noh, ütleme kas siis stiilipeo, üks nõrkusi Tallinnas professionaalselt tehtud film, eks ole ju, kõik oli ju väga kihvt ja mõtelda, kui hästi Harmony seerus, peakangelase kleidi värv näiteks taustaga ja kõik nii edasi. Aga puudus oli ju tegelikult selles jumala poogen, kus kohas tegevus toimub. Tähendab, seal ei olnud mitte mingisugused, kas see on Eestis, Tšehhis, Prantsusmaa absoluutselt Ükstaskõik. Need karakterid olid täiesti selles mõttes rahvused. Ja see on nagu üks selliseid kindlaid asju, mis kollitab tegelikult Eesti filmi. Ei julge rääkida sellest, mis meil on, hinge, see on täpselt nii, nagu me oma elus ka ei julge rääkida sellest, mis on hingele, ka ei julge oma emotsioone välja näidata, eks ju. Me ei julge ausalt öeldes vihastada, nutta ega naerda. Aga film seda nõuab. Nuga oli valus film ja see oli ju tehtud nagu sellepärast, et inimesel ta, ta leidis siis nende stsenaristide juttudest nendest novellidest siis midagi sellist, mis teda nagu isiklikult puudutas ja tulemusi. Ütleme nii, et Sauteri novell oli valus. Aga nuga, see on niisugune šampinjonid ja kasvatamine oma nabaaugus. Väga karm see sealt see küsimus nagu jooksebki tegelikult mind tõesti ei huvita sihtgrupp, mind huvitab taia nagu nägu. Kes on see, kellele see režissöör nagu silma vaatab, kui ta seda teostab või kui stsenarist kirjutab, küsime siis niipidi, võib-olla on vähem piinav ja kui need on lihtsalt nagu tema. Klassikaline muidugi sa võid kuulda igal festivalil, et see on jällegi selle režissööri sõprade jaoks tehtud film või noh, müügiagendid ja sellised filmitööstuse nii-öelda kommertslik oma poole esindajad räägivad seda juttu tavaliselt. Aga kellegi kasvõi siis lainetes Sindi Kivirähki, kas siis, kui seal on taga Stalini nägu, siis on see juba samm nagu edasi? Nimelt ei, ma seda ütlesingi, et see on samm nagu edasi ja kasvõi sedasama noa juurde tulles, et noh, ütleme ma ei räägi sellest, et seal on ju nõrk stsenaarium, näeb, et seal on palju professionaalseid möödalaskmisi ja nii edasi ja siis mu laps alati ütleb niimoodi, et sa jälle kritiseerid Eesti filmi, et sa ei armasta seda. Armastan küll. Aga Mul on pigem, et see niisugune armastus läbi valu. Et mis ma tahangi öelda, et kui me läheme nagu tegema sellist filmi nagu nuga, eks kasvõi siis me oleksime pidanud minema lõpuni selle striptiisi tegemisega jääda poolele teele, kusagil vaikselt hinnelda. Kas omadest tegijatest siis piisab või tuleks seda probleemi võib-olla hakata lahendama ka sellest küljest, et tuua sisse võõrtööjõudu näiteks võtta kaasa, kas siis kusagilt produtsent? Maailm on suur ja lai ja on ju väga erineva elukogemusega ja tõesti nagu ka häid noori selliseid tegijaid, kes võib-olla oleksid nõus siin midagi koostööprojektidest tegema. Eriti palju ju näiteks ei, ei tooda sisse võõrstsenariste või kuidas sellega olla? Mina arvan, et kõigepealt peaks hakkama sellega pihta, et, et kasutaks stsenaariumit eksperdina, võib-olla siis professionaale välisprofessionaale. Tiia raputab pead, aga äkki äkki see aitaks sellele kaasa, et stsenaariumi muutuksid paremaks sest oodata seda, kuni nüüd sealt meediakoolis need esimesed trahvid välja tulevad ja kuni nad aastatega selle omandavad sinna pall voolab palju vett merre selle ajaga. Tegelikult on niimoodi, et stsenaariumi kirjutamine on vaata et kõige vähem ressurssi nõudev osa kogu filmi tegemise juures ja seetõttu me oleme haudunud välja tõesti sellise mitteametliku mõte, mis seisneb selles, et sihtasutuse egiidi all ja tema ruumides küll aga muidu täiesti sellest sõltumatult korraldame väikese stsenaariumi klubi, mis sisuliselt algab sellest, et vaadatakse ära mingi filmiklassika film. Keegi analüüsib siis seda lihtsalt nagu dramaturgia vahenditega, näidates, mis asi on noh, seal on teatud tehniline sõnavara, mida nagu stsenaariumi esmasel analüüsil õpetatakse, analüüsib seda läbi selles keeles, selleks et see publik, kes seal on inimesed, kes tahavad kirjutada, võib-olla ei ole veel kirjutanud ühtegi filmi, mõned ka on. Et nad suudaksid mõelda stsenaariumist nendes mõistetest. Ja tegelikult oleksid võimelised ise endale hambaarstiks olevas Leedus valukohad ja siis nad nagu parandama. Ja ma arvan, et pikas perspektiivis kusagil aasta-kahe pärast see toimib, stsenaariumi kirjuta jumala eest ei pea olema keegi professionaal, kes on pärinud selle hariduse algusest lõpuni. Kui teil on häid ideid nagu kirjanike, ei õnnestu reeglina õpetada adresseerida sellisel kujul. Et kui nad on ajakirjanikud või mis iganes, taustan kui neil on huvi, kui neil on lood, siis nad saavad teatud nagu vahendid, et panna need sellesse vormi ja ma arvan, et see on üks, tulevikus võib, oleks ütlemata viljakas, viljakas asi, vähemalt ma loodan ja miks nagu ei toimi siis välisstsenaristide kasutamine Stiili peapõhjus seal oli välisstsenarist, see tähendab seda, et tundmata kohalikult tuuri, keegi ei saa väljastpoolt tunda nagu Eesti kohaliku kultuuri ja tegelikult on vaja nagu võib-olla praegu ma selleks arvad, et võib-olla mõni soome filmi stsenarist, kes on siin piisavalt palju käinud erinevates seostes on võimeline võib-olla välja võtma need nii-öelda valupunktid või fokusseeruma nendele aga võib-olla ainult parimal juhul soomlase vaatepunktist. See ei tähenda seda, et, et ta suudaks selle meie jaoks veenvalt välja tuua. Ta võib olla võimeline sellel looks kirjutama, tehniliselt korrektselt heaks looks. Aga ma ei ole päris kindel, et noh, võimeline leidma neid inimtüüpe, keda ja noh, tänavalt või maalt, kust kust iganes. Et üks variant on muidugi siis ka see, et tõepoolest erinevaid žanre aasta-aastalt eelisarendada, nagu sa enne ütlesid, et kui selle rahastamise juurde tagasi tulla pigem filmitüübid ja žanrid, oleksid juba midagi muud ja see on ka üks asi, mis puudutab nagu publikuni jõudmist. Võib ju mõelda nagu Hollywoodi või suurte filmimaade mudeli kaudu, et see, mis töötab või see, mis on, siis tõmbab publikut, on reeglina žanrifilm, trillerkomöödia Western, aga ma arvan, et meil ei õnnestu leiutada sellist Eesti žanrit või võtab see väga palju. Aga ega me saaksime teada, mis kas üldse ja millised lootsin nagu töötavad. Ja kui üks asi on, milles Jan Uuspõld on tugev või mitte, mis tema sõnum on, kokkuvõttes on see sõltumata sellest, kuidas see film on tehtud, Eesti, vot ei võta omaks teatud nagu silmakirjalikkust ekraanil. Tähendab, kui mingi situatsiooni lahendus on nagu filmilahendus, siis eesti vaataja ei neelasid alla. Mulle tundub, kas on tegemist mingi ülikriitilisusega või siis on see midagi, mis tuleneb nagu näitlejatest ja näitlemise tehnikast. Aga ja selline just nimelt poolikus ekraanid, võib-olla seesama, mida Tiina noa probleemina esile tõstis, on see, mida aga vaata ei talu või võib-olla see puudutab ainult neid inimesi, kes on tõeliselt nagu filmihuvilised ja võib-olla teised nii-öelda laiem publik neelab selle alla. Aga ikkagi mul on see tunne, et see on üks koht, mis teeb eestlasest stsenaariumi kirjutamine jale kirjutamise veelgi raskemaks, kui ta oleks mingil muul maal. Nüüd on ka tulemas ju tegelikult selliseid uusi lugusid nendelt samadelt noortelt kirjanikelt nagu näiteks Sass Henno, kes minu teada praegu on samuti oma stsenaariumi kallal. Tema on ju samuti sotsiaalse närviga kirjanik, ma ei ole küll ise kahjuks lugenud tema raamatuid, aga ma arvan, et, et selles osas hakkab asi kuhugi poolega liikuma. Aga kindlasti ja seda ei saagi nagu hoitud neid kirjanikke ei oleks, küsimus on ikkagi selles, et kui nad hakkavad seda oma lugu filmiks vormima, siis kas nad suudavad lahti olla teatud nüanssidest, mis on neile väga armsad mõtlema nii-öelda loo tervikust, noh tegelikult on ju filon ühik 90 kuni 100 minutit, 120 minutit midagi viskama kõrvale ebaolulisi ja kontsentreeruma ainult sellele, mis on oluline karakteri seisukohast. Ütleme nii, et minu praktika on, ma olen toimetanud vist nüüd juba midagi 60 filmi näitab seda, et ükski kirjanik ei ole suutnud ise teha omaenda tööst stsenaariumit, et see on ikkagi selline asi, mis ilmselgelt on puht psühholoogiliselt juba vastuvõtmatu ja võimatu et inimene hakkab tema omaenda tööde ja läbi selle pilguga ta veel nagu kirjutab sellest ühe kunsti valdkonnast, teise trantseerib nagu ümber, et see on üks protsent 100-st. Ei tea selliseid juhtumeid nagu väga palju feimi praktikas. Jah, aga võib-olla on siis võimalik ikkagi selline dieet on kirjanik, kes jõuab stsenaariumi kirjutamise kaudu enese eituseni, lõpetab kirjanikuna kirjutamiseni, alustab kirjutamist stsenaristina ja mitte enam. Ei noh, seda ei välista mitte keegi, seda nagu kogu aega läbi aegade kasutatud ja teine asi on see, et on kasutatud just seda, et et kirjanik parandab kellegi teise tööd, et ta teise tööd on näiteks võimeline tegema ja, ja väga hästi võimeline tegema. Küsimus on selles, et omaenda tööd ei saa kirjutada tavaliselt stsenaariumiks ümber. Et see on nagu üks ja teine asi on muidugi ka see, et, et ühelt poolt on muidugi see, et, et me võime ju ja peamegi ilmselt selle saate ülesanne on tõstatada üles probleeme. Võib-olla noh, natukene seda eufooriat allapoole tõmmata jällegi, et kõik arvavad, et kõik on väga hästi, aga tegelikult ta ju tõesti ei ole nii hästi, sellepärast et et noh, kui näiteks võrrelda kasvõi tšehhi või Sloveenia filmiga või Poola filmiga siis nad ju suhteliselt hästi levitavad ennast maailmafilmile viis. Et meil võivad sellega kiidelda ainult lastefilmid, mis on nagu läinud väljapoole Eesti piire. No see on nagu raudselt üks näide, siin ei ole küsimus ainult mitte kommerts siis sellepärast et enamus Euroopat, mitte kommertsiaalsetes ilm. Noh, ma mõtlen sellises traditsioonilises mõistes kommertsi saaks olema ja nagu meie, nagu üritame endal seda taga ajada. Küsimus on ikka mingisuguses sügavamas asjas. Teiseks on see, et mida ma jällegi ka kohutavalt kardan, et vaat nüüd on nagu üks rida Eesti filmispetsialist endale selgeks teinud stsenaarium koosneb kolmest aktist ja nii see on ja kõik, mis nagu seal kõrvale kaldub, sellest jälle nagu ei pruugita aru saada, sellepärast et puudub elukogemus ja töökogemus. Et siin on nii palju ohtusid ja tegelikult oleks nagu see, et ma olen nagu päri sellega, et et jah, et mis ma raputasin pead, et väliseksperdid, need ei ole ilmselgelt kõige õigem lahendus. Lihtsalt sellepärast, et nendel on kohutavalt raske tihtipeale mõista meie kultuurikonteksti. Aga samas on jällegi ka seemned, et eestlane midagi pärast Eesti kinoinimene üldse millegipärast hirmsasti kohe kärmesti kummardab ja lükkab selle selja küüru, kui ta mõni välismaalane ütleb ühe sõna. Tegelikult ta ju ei pea võtma vastu seda, mis puudutab kultuurikonteksti, võtku vastu seda, mis räägib käsitööoskustest, et need on nagu täiesti kaks ise asja. Teiseks on see, et tegelikult miks mulle meeldib film, sellepärast, et film on piiri ületav piiri, tundub et ta on üks nendest huvitavatest äririikidest, mida on tõesti võimalik. Noh, põhimõtteliselt on palju muidugi neid, aga aga ta kuulub nende klassi, et sa istud siin Tallinnas vaikselt, kood oma võrku ja toodab filmi, ma ei tea, kus kohaseks ja kellega kindlasti tuleks kasuks, kui, kui rohkem saaksime võib-olla töötada erinevate produtsentide, erinevad operaatorid erinevate režissööridega erinevatest maadest, et need grupid nagu seguneksid, saad sa aru, mis ma silmas pean. Et Me kutsuksime väljastpoolt režissööre tegema meie materjali otsiksime väljastpoolt Rimi, mida me saaksime siin kohandada ja nii edasi. Et seda on ju läbi aegade tehtud, et ega siis on, lood on üldjuhul universaalsed, sa tuleb lihtsalt kohandada nagu meie enda kultuuri kontekstideks, kasutades kõiki dramaturgi riisiskeeme, mis on selles loos olemas. Aga mulle tundub, et me siin nagu väga ei otsi selle koha pealt, et, et see on nagu üks asi. Ja teine asi on see, et ikkagi minul see jääb üks suur küsimus kummitama, et ma ei tea, kumb oli ennem, kas muna või kana. Kas see, kes valib need filmid, mis käiku lähevad, ma väga vabandan vussi, need, kes neid esitavad. Et kuna jääb saladuseks, ehk mis on kõrvale lükatud, aga see, mis ekraanil on piisavalt mage siis ma ei tea, kus on see nii-öelda läte. Sa ise ei ole saladus, on kõik sihtasutuse koduleheküljel väljas, mida, mida? No lugeda, sealt ju ei saa neid asju, stsenaariumid sellised ei ole vist jah. Et see maksis järgi, ei ütle suurt mitte midagi. Küll aga minu mäletamist mööda on see avalik info ehk kodanik. Küll ma tean, et nii mõnigi väga huvitav dokumentaalfilm ütleme nii, et peaaegu, et enamus neist on sündinud ilma sihtasutused. Ja see on ainult väga hea, sellepärast et miks ma rõhutan, et tegelikult kui vaadata seda, mida rahastajatest tegelikult meid ei huvita, et inimesed teeksid seda, mis nad arvavad, et meile meeldib, vaid et nad teeksid seda, mis neile meeldib. Ja kui nad näevad, et on võimalik minna mööda sihtasutusest, sest see ei leia nagu mõistmist, meil ei ole siukest, universaalset inimest ei ole olemas, kes suudaks vastu võtta kõiki, ka väga häid ideid. See tõmbab automaatselt mingisuguse piiri ja kui tal on võimalik, kui teha seda filmi ilma sihtasutuse toeta, siis jumala pärast, see on ju tegelikult väga hea ja sageli nad muuseas ei pöörda ka nende ideedega sihtasutuse poole nagu suhteliselt hilises faasis, kas need on võimalik toota mingit tehnilistel põhjustel või mitte, see on ise teema. Ma arvan, et tänapäeval ikkagi on, kuid see juba näitab selline tegevus, et selles inimeses või tegijas on nagu potentsiaalist. Ega filmi tegemine ei ole ainult oskus, vaid on ka võime ennast läbi süüa vastuseisvatest asjaoludest, mida lõputu hulk ehk teatud selgroog. Ma tahtsin siin siin tahud täielikult toetada, sest uuesti tagasi tulles kas või dokumentalistika juurde, eks ole. Et maailmas tehaksegi nii palju filme, nüüd ma vaidlen iseendale vastu, kus autor võtab, teeme ära ja läheb ja hakkab tegema dokumentaalfilmi ja tehakse väga häid filme selle juures ja pärast saadakse rahastada ja nii edasi, et noh, et, et ka siin toimub nagu maailmavariantide paljusus, eks et, et loomulikult see ei ole ainult üks võimalusena sõltuda sihtasutusest. Mis ma tahtsin öelda, et mul on hea meel, näiteks sedasama Rasmus Merivoo, sellel seisavad nagu hetkel meil miljonärid rahastajate järjekorras, kes on valmis investeerima eesti filmi muideks. No väga hea näide on ju ka tühirand Veiko Õunpuu film, mis samuti erakapitali toel sai tehtud ja oli ka aasta parim film. Noh, peaaegu et kõikide arvates aitäh igatahes neid asju lahti mõtestamata lahti rääkimast. Karlo Funk, Erika Laansalu ja Tiina Lokk. Kuulaste saadet vestluse kultuurist MINA OLEN Tõnu Karjatse.