Ja siis läks nii, et oleksime nii jumala seadus või midagi. Et kui sa teist inimest lööd, siis kukub sul käsi automaatselt küljest ära. Tere kuulama tänast filmi peeglit Riina sildas asemel teen seda täna mina, Tõnu Karjatse ja jutukaaslaseks Anol Ilmar Raag, kellel mõni aeg tagasi tuli ju linale film Klass. Ilmar Raag oli siis filmil režissöör ja stsenarist. Tere tulemast stuudiosse. Tervist. Seda filmi on nüüd näidatud päris mitu nädalat ja enne filmi suurele linalejõudmist käisid sa selle filmiga ju ka mööda koole mööda koole võib-olla natuke liiga palju, me tegime kokku neli näitamist enne ja siis kolm kooli. Nii et mõned olid, olid nagu eelisjärjekorras, eks, et said selle ennem ära näha, enne kui suur dist puutega puhkes. Kuivõrd see vastuvõtt erines koolides ja ütleme suurel linal, need pärastpoole neid vastukajasid on olnud siin ja seal, kui näiteks nett lahti võtta, siis seal võib blogides leida väga erinevaid kajastusi asjale. Aga kuidas sa olid sellised värsked elamused? Just? Ma arvan, et jah, tõepoolest ka blogides on sellest kirjutatud just reaktsioonide ja mitmekesisuse poole pealt. Ehk et oli täiesti selgeid vanemate inimeste tasakaalukaid äranägemise, mille puhul siis hinnati nii ja naa. Oli neid, kes olid šokeeritud, olid neid, kes seda võtsid rohkem kui filmi ei oska siis seetõttu ka filmi rohkem kritiseerida ja seejärel olid noored, kes sellisel puhul ma räägime ilmselt nendest, kes jäävad kuhugi 12 16 aasta vahepeale, kes tekitasid neid reaktsioone, mis tihtipeale ka saalisistujaid hämmastasid. Ehk et naeru selliste kohtade peale, kus naeru ei oodatud. Ja pärast kommentaarid, mille puhul esitati küsimused, see, mida, nagu film näitas, see oli üks asi, aga see, mida näitasid, vaatate, kommentaarid räägib rohkem sellest kultuurist, kus me tegelikult elame. Ehk et kui Reidis, siis või ratest, kuidas need peab ütlema, oli loodud selle filmi fänn või diskussiooni grupp, siis seal esitati ka küsimus, et kes on teie lemmiktegelane ja õige paljud arvasid, et nende lemmiktegelane on siiski selle filmi paha poiss, kiusaja pois Anders sest ta oli loodud sellise selgelt karismaatilise liidrina. Just tema oli kuraasikas tema seda asja nagu juhtise ja tänu temale see asi võib olla käima läks, noh tänu oleks nagu võib-olla sisuliselt vale öelda, eks. Aga tema seda asja ajas. Kas võib siis mõelda, et see peegelpilt, mille sa noortele ette panid, ta nägu peegeldas seda reaalsust samavõrd tagasi, et need noored sellest võib-olla ei õppinudki, nad ainult kohendasid? Jah, ma täiesti eelnenud taas päris selgelt annab tänapäeval internet võimaluse vaadata seda, kuidas kuidas tegelikult, kui me ütleme, noored, siis me ei räägi õigest asjast, me peame selgelt nägema erinevaid subkultuure. Need arvamused olid väga selgelt mitmekesised. Aga, aga kui selle nende subkultuuride keskel on teatud grupid, kes käituvad ühte teatud kindlal viisil juba, siis see on andnud põhjuse väheke kõheduseks. Ehk et tõepoolest üks nagu teooria, miks, miks need noored naersid muuhulgas lisaks peamisele teooriad väga tihti nad tundsid ennast nii pitsitatuna, leidsid, et naer on nagu filter või mis vabastab meid sellest pingest. Üleoleku näitamine on võimalus, mitte las ta näidata, et sa oled ennast filmi sisse elanud. Aga teine, mis mulle tundus paraku küll tõenäolisem, et oli ka selline grupp, kes vaatas seda filmi ainult filmi rea reaalsuse kontekstis. Ehk et kuna see film iseenesest ei sisaldanud väga originaalseid süžeekäike ainukene originaalne asi, võib-olla oligi see, et mitmel pool mujal nähtud süžeekäigud või filmijupid olid toodud Eesti konteksti siis nemad vaatasid ka seda väga selgelt kui filme, millel ei ole reaalsusega kuigivõrd seost. Ehk et noh, näiteks kui kui filmist tulistatakse, siis see ei tähenda kunagi tulistatakse päris inimest, seda ei suuda ka noored ette kujutada, et kui mina võtaksin relva, siis ma elaksin läbi midagi sarnast, mida seal filmilinal näidatakse, sellepärast et see on alati kuidagi kuidagi midagi teistmoodi. Ja lisaks sinna juurde tuleb muidugi arvestada nende inimeste hulk, kellel on küll nii palju vedanud, et nad ütlesid, et, et, et nemad ei ole vägivallaga kokku puutunud. Kui jahvatas internet lahti pidada seda teataval määral loogiliselt representatiivseks, siis nende hulk on ka siiski umbes kolmandik, kes paremal juhul mööndsid, et võib-olla on seal kusagil võimalik, aga meil on vedanud. Selles suhtes võib-olla kõigil nii halb polegi. Nojah, et see ongi võib-olla see, mis neid noori sellest filmist eemale ajas, et seesama tulistamise variant, mis on siis võetud sündmusest, mida meil Eestis ei ole toimunud, et kui see film oleks lõppenud sellega, et kiusatav lihtsalt Ta paneb endale metsas nööri kaela nagu, mis, mis võib-olla tõenäolisem lõpp. Et miks sa seda lõppu ei toonud linale. Aga see on, ma arvan, see on puhas toorika küsimus selles suhtes, et seda lugu noortega tehes me arutasime küll läbi, kuidas see lugu võiks reaalselt lõppeda. Kas sellega, et nad lähevad kuhugi teise kooli, mis on väga tõenäoline või et asi lõpeb enesetapuga, mida on ka Eestis siin-seal juhtunud. Aga ka taaskord lugedes neid mõningaid interneti foorume, ma jäin oma õiguse juurde, et nad ütlevad, et kui see asi oleks lõppenud reaalselt, siis oleks selline tavaline nutulugu olnud. Nii nagu ütleme, 19. sajandi väärsetes õnnetus romaanides oli tegelane selline õnnetu tütarlaps, keda paisatakse saatuse poolt vasakule, paremale, aga kes romaani lõpus ikkagi enamasti leiab endale selle ärika kosilase või siis sureb õnnetult. Nii ongi passiivne tegelane. Ja selle puhul, kui siis kusagil ühel hetkel minna üle ääre, siis üle ääreminek, see on see, mis sunnib seisukohti võtma. Üks seisukoha võtmise võimalus on see, et me ütleme, et see ei ole võimalik, see, seda ka tehti, teine seisukoha võtmise või võimalus on see, et et aga kui see nii on, et noh, kuidas me sellesse suhtuksime või kuidas me suhestuksime tegelastest, kes selle asjani välja jõudsid, diskussiooni algataja enam, milleks projekt Ta või see film kahtlemata oli, oli see üle piiri minek? Kahtlemata efektiivsem? Jah, muidugi kui võtta nüüd netikommentaare tõepoolest sellise peeglina, siis netis on ju inimestel, kes netis esinevad, nendel on samamoodi enesenäitamise vajadus on võib-olla peamine, mis saab selleks tõukejõuks üldse netti mingit kommentaari panna, et noh, see, seda ei pruugi ka ju tõsiselt võtta. Ei pruugi, ehkki on väga paljude jaoks on siiski internet ka nagu väljaelamiskeskkonnaks. Tuletame meelde oma uuringut, Tartu Ülikooli tehtud uuringud, mis on nüüd juba neli aastat vana, kus juba tookord leiti, et internet oli tookord siis alla 18 aastastele noortele. Nii peamine informatsiooniallikas kui meelelahutusena vist teisel kohal. Ehk et me väga oluline osa nende sotsiaalsest elust käibki läbi interneti ja, ja kas nad nüüd elavad ennast välja või mitte, aga nad elavad selles keskkonnas küll, et see ei ole nii palju esinemine kui võib-olla veidi vanematele kusagil internetis kommentaariumisse midagi kirjutada. Aga sulle jäi siis kindlasti selline mulje, et need noored teevad tõepoolest vahet virtuaalse reaalsuse ei aja siis sellise tõsielu vahel noh, jällegi me kasutame seda, oled need noored, kui ma esimest korda kooli lastega vaatasin seda filmi siis selle koha peale, kui käisid kuskil esimene suurem lask kärbikust. Tähendab kõigepealt on muidugi see, et kui võetaksegi kärbik välja, siis oli naer, sellepärast et see oli nii palju arhailine relv noorte jaoks, et nad kujutasid ette, et kui seal üldse midagi välja võetakse, siis on see ikkagi pumppüssi. Loogiline, et kui filmis tulistatakse, siis pumppüssiga ei olnud, oli kärbik. Enamasti nad ei teadnud, mis teadmine on kaduma läinud viimase 40 aastaga. Kärbika olles lühendatud vintpüsse on tegelikult väga võimas relv. Lase küll täpselt pika distantsi peale, aga muidu on ta väga võimas relv. Ja kui siis esimene pauk käib ära mille puhul me olime teinud suhteliselt tõhusat uurimistööd sõjaväearstide või kohtumeditsiini puhul, et seda laskmise realismi saavutada, siis aga noored nagu hüpatasid või plaksutasid selle peale, et nagu see, see on midagi sellist, mida nad tõepoolest ei oodanud. Ja selle koha peal ma mõtlesin. No palun väga, ükskõik kui realistlikud sa üritad tulistamist teha. Nende jaoks on see ikkagi ühel hetkel, niipea kui Lasnamäe lahti läheb. Pigem see meelelahutus, ehk et see emotsioon, mida me soovisime saavutada, et see tuli alles lõpupoole tagasi, siis kui laskmine järele jäi. Mille peale mul tekkis tunne, et aga võib-olla see tähendab praeguseks hetkeks seda, et kinolinal ei olegi võimalik edasi anda sõjaõudu või tulistamise õudu kuna me oleme nende erinevate piltide poolt selle taju jaoks liig nüriks muutunud. Ja see, mis on võimalik ka on näidata seda, mis on vahetult enne, mis vahetult pärast mõnes mõttes on see sarnane ju ka pornofilmi probleemile. Ehk et seda, kui palju on mingisuguses armastuses romantikat, me saame ikkagi selle järgi aru, mis on vahetult enne, mis on vahetult pärast see akt ise ühel hetkel on lihtsalt paragrahve, jah, aga ütle, et kuidas sulle jäänud mulje koos töötades nende gümnaasiumilõpetajate ka praegu, kes on üles kasvanud just sellesama virtuaalmaailma pealetungi tingimustes või uue visuaalse mõtlemise tingimustes, kui nii võib öelda, sest et praegu on ju filme, arvutimänge, selliseid visuaalseid liikuvaid pilte nii palju palju, et seda ütleme eelmise põlvkonnaga, kuhu võib-olla meie kuulume. Ei saa nagu võrrelda, et need alused, millest üks noor inimene ellu tuleb, on hoopis erinevad ja kuivõrd on see neid mõjutanud või kuidas on see mõjutanud? Ma siinkohal ei julgem täpselt midagi ütelda, see, see ilmselt selgub siis, kui need noored satuksid tegelikult tulistamise situatsiooni. Ehk et see, et arvutimaailm, arvutimäng ja film on üksteisele lähenenud, noh, pigem isegi niimoodi, et et arvutimängudes üritatakse ju, on ju rohkem filmiesteetikat sisse tuua, et see oleks just nagu rohkem päris see maailm, see virtuaalmaailm, aga teisest küljest jälle mida me nägime meie nende poiste puhul, kes filmis mängisid, et Meile tuli tegelikult relva kasutamine sellise šokielamusena, et nad ei eeldanud, et, et neil tekivad kõik need tunded päriselt, mis tekkisid samal ajal arvutis. Ju üldiselt eesmärgiks tulistamismängude juures on ka tundetuks muutumine. Et see füüsiline sooritus on arvutimängus ju tähtsam kui see tunne, mis sul sellega kaasas käib. Ja samamoodi näiteks ju vanasti noh nõukogude ajal siis sai mängitud väga palju sõjamänge ja see noh, mäng oli sellepärast juba köitev, et seal sa tõepoolest käisid ringi mingist puust automaat käes ja varitsesid oma sõpra, kes teise põõsa tagant jooksis ja siis, kui sa saad pihta, siis tükk aega olid maas, eks, aga just seesama see füüsilisest sinna juurde anda. Ehk siis võibki mõelda, kui see virtuaalne maailm kuidagiviisi nüüd nagu paika panna, et inimene saab sellest aru, et see jääbki üheks virtuaalseks mänguks. Vot, ma arvan tegelikult, et see vahe tuleb sel hetkel sisse, kui sa näed konkreetselt tulistamise tagajärgi reaalselt või et kui sa näed ohvrit see, mida meie pidasime oluliseks, selle tulistamisstseeni puhul on teadmine, mida, mida tihtipeale Ameerika filmides ei tehta ja enamik tulistamise meie noorte jaoks pärinevad ju Ameerika filmidest. Kogemus nii-öelda, on see, et püstoliga lastes näiteks ja mitte ainult püstoliga väga harva sureb inimene kohe ära. Et enamalt jaolt jääb ta ikkagi mõneks ajaks veel elama ja, ja pigem sureb ta siis natuke hiljem, kas verekaotusest šoki ja see, mis tunne on siis inimesele, kes ei ole harjunud sellise pideva tapatööga, see tunnetus ongi eelkõige mõjutatud sellest päris või see virtuaalmaailmas sa lased, tegelane on kadunud ja tema peale enam ei mõtle, aga seal järsku on sul selline oi, igav tegelane maas. Ja kui sul natukenegi mingisugust empaatiat on säilinud noh, siis vähemalt sõjaväepsühholoogid väidavad, et, et see tekitab šoki küll. Aga mis sa arvad, et kas need noored, kes on näinud sinu filmi? Kas nad sekkuksid kiusamisprotsessi, et see asi ei läheks nii kaugele või nad lasevad ikkagi asjadel minna ja, ja puhtalt nagu sellisest katsehuvist, et kui kaugele siis selle kiusamisega minnakse, millal, ütleme, kiusatav annab vastulöögi. Kas Ma kardan, et mina ei tohi sellele küsimusele vastata, sellepärast et ma olen küll saanud meile, kus on inimesed kinnitanud, et nad on pärast seda filmi natuke paremad. Aga siin, kui ma seda ütlen, siis kahtlemata on selge see, et need, kes seda filme on vihanud või need, kes on ükskõikseks jäänud, need ei ole mulle kirjutanud, et mul on kirjutanud need, kelle jaoks see film oli sotsiaalselt paremaks muutev kogemus. No kindlasti võiks seda filmi levitada ka teistes riikides, sest et needsamad probleemid on õhus igal pool ja isegi noored ei ole ju tegelikult vahet, et kas sa filmid põhikooli või keskkooli lõpuklassi kusagil Soomes, Rootsis, Taanis, Ungaris. Jah. Ma kahtlustan, et kui ta läheb kuhugi mujale, siis ta muutub peaaegu sarnaseks filmiks suvalise teise muu kultuurifilmiga, noh nii nagu vaatame kõike, mis Ameerika filmides juhtub. Ja väga tihti käsitleme, seda siiski toona, mis juhtus nende juures? See, mis reaktsioone on klass praegu Eestis tekitanud, tuleb ikkagi väga palju sellest, et need on samad eestlased, kes seal mängivad ja see film on eesti keeles selleks et nagu välismaalasele filmil läheks väga hästi, selleks oleks nüüd tõepoolest vaja, et see film oleks rahalises mõttes natuke ootamatum või natuke põhjalikum, natukene veel kaugemale minev. Et see ei olnudki su eesmärk üldse kuhugi väljapoole seda veel. Ei ma noh, nii nii palju. Ma arvan, et olen filmikriitikuna filmifestivalidel käinud ja seejärel ka statistikat näinud, väliste tunnuste põhjal ta ei ole film, mis, mis välismaal läheks kommertslevisse, tähendab, läheks filmilevisse, aga ta võib olla. Loodan seda tõesti, võetakse festivalide programmi kui midagi, mis võib tekitada diskussioone ja mille pinnal on paljudel õigesti mõtlevatel ajakirjanikel võimalus ütelda, et tegelikult meedia, tervishoiu mõttes on selline film lubamatu. Aga, aga kõige paremad ongi need filmid, mis tekitavad diskussioone ja mida võib-olla tõepoolest tahetakse kusagil ära keelata, mitte nüüd ainult filmi headust ja näitab see, et kui palju ta kõikvõimalikelt žüriilt auhindu oi, ma olen sellega arvestanud ja see mind üldse ei häiri. Aga kui näiteks mõelda nende samade PÖFFi noortefilmide programmide peale, siis sellist koolikiusamise teemat ma sealt nagu eriti ei mäleta. Et seal on küll sellist noorte kohanemisraskust eluga, vanematega, uute sõpradega, aga just seda koolikiusamist, et kas see on selline teema, mida kuidagiviisi välditakse või või seal on väga raskesti lahendada. Ma nüüd ei tea, tähendab, ta jääb kuhugi sellise kahese vahele, millest ühele poole jäävad sellise noore vertari kannatused. Mis on selline ajatu teema, mida saab taas teha ja teisele poole jääb noorte kuritegevus mis on omamoodi näiteks järgmise projekti teema, kus, kus ma ei ole ise režissöör ehk et päris palju on nendel festivalidel lugusid nendest noortest, kes satuvad narkomüüjate õnge või kes osalevad noorte gängides ja kusagil mujal ja minu jaoks oli seda kassi tehes üks soov tõmmata see piir sinna vahele, et et kui me usume, et see julmus või täiesti uskumatud inimsuhted on kusagil seal öisel, pimedal ajal hämaras pargis ja alleel, siis siis me tegelikult ka nihutame selle probleemi nii-öelda korralikest inimestest eemale. Meelega vaatame elu nende juures. Neid film on päris hulgaliselt, samal ajal ütleme see, mis on klass, ma, see on veidi omaette žanr, see eeskätt mingisuguse vägivalla juhtumit, arutelu või kujutamine koolis on peaaegu žanr nagu Western, kus pahad bandiidid saabuvad rahuliku lääne, küll sherifi kangelane peab nendele vastu astuma, sest pärast seda, kui Colombaine hais koolis toimus Ameerikas tulistamine pärast seda mina olen näinud vähemalt nelja filmi, mis kõik käsitlevad nagu sama taassündmust, ainult et lahendavad seda veidike erinevate nurkade alt. Ja kusjuures see on huvitav, et minu jaoks on nagu väga olulised erinevused, mis, mis ma olen selle filmiga tahtnud öelda, aga tihtipeale on mõned noored vaadanud lihtsalt baassündmust ja on öelnud, et see on siis täpselt sama film mis, mis seal kusagil mujal on juba tehtud. No mul tekkisid paralleelid Kuzzonsanti elevandiga ja, ja mina ütlen selle peale, et jah, et just nimelt, et et selle wansenti elevanti loogiline sõnum oli täiesti teine ehk baassündmus oli tõesti sama ja noh, mõnes mõttes täiesti selgelt klass jutustab täpselt sama loo, ainult et teiste tegelaste perspektiivist või ilmselge vaataja hoiakuga, sest et Vansanti sõnum metatekst on ikkagi see, et et meie ei või teada, kust kohast pauk käib, kõik on ju toredad noored inimesed. No just seal oli see eristamise teema ja igaüks nokitseb omaette ja üks näed, nokitseb eks lõhkelaengute kallale, aga selle puhul on seesama asi, mida on ka näiteks klassile aeg-ajalt ette heidetud. On see, et aga miks te, kuidas seda asja teete, ei ürita põhjuseni jõuda. Vansandi elevandis pakuti põhjustena ainult seda, et seal kusagil televiisoris korra jooksis üks dokumentaalfilm Natsi-Saksamaast illustratsioon, pigem illustratsioon just nimelt. Aga mina arvan, et kui sa teed juba sotsiaalset filmi, siis eriti taoliste kriitiliste sündmuste puhul sa peaksid ikkagi püüdma aru saada, et kust see on alguse saanud, et kasvõi sellest diskussioonist, mis pärast tekib, et sa leiad võimalusi selle vältimiseks ja minu filmile siis või see klassil on siis ette heidetud just nimelt seda, et hea küll, ma võtan need kaks poissi ja püüan ära näha nende vägivaldse käitumise tulistamise põhjuseid. Ma jätan selgituseta siis selle teise poole vägivaldsuse põhjuste seletamise. Ma möönan, et jah, see on nagu probleem või seda tuleks nagu järgnevalt teha. Sellepärast et isegi kui ütleme, agressioon või kurjus on meis igasühes latentselt tulemas, siis selle vallapäästmisel on enamasti siiski selgelt sellised sotsiaalsed piirid. Jah, ja kus, kus kohas sa tõmbad nüüd selle alguspunkti või algusjoone. Et sa hakkad selle inimese isiksuse kujunemist näitama, kes siis mingil ajal on kujunenud tõesti selliseks noh, ülejäänud ühiskonnale tõepoolest negatiivseks tegelaseks, ehkki ta võib olla väga karismaatiline, aga samas ta teeb lihtsalt nagu kurja. Et kas järgmine töö, mis sul on siis Sass Henno, mina olin siin, sina oled seal stsenarist, kas see neid punkte kuidagiviisi lahkab? Jah, tähendab, selle asja aluseks on siis Sass Henno romaani ma olin siin esimene arest kirjanduslikus mõttes struktuuri mõttes siis tunduvalt huvitavam, ta on tunduvalt komplekssem ja tema ta esimesel pilgul läheb selle nii-öelda noorte kuritegevuse maailma. Aga teisest küljest minu meelest see romaan saavutab selle, et et kui ma seda esimese esialgu loen, siis esimesel 30-l 50-l leheküljel ma hakanud peategelast vihkama. Ja siis samm sammu haaval, ma saan aru, et hoolimata kõigest, ka tema on inimene seal on samasugune asi, mis toimib näiteks ristiisa puhul või selle teatud gangsteri, filmide või rammuromaanide traditsioonis. Et hoolimata sellest, et tegemist on ilmselgelt kurjategijatega on neis siiski elamas inimene. Nad omavad arusaamist aust, armastusest ja millest iganes. Ja võib-olla siis püüd seda kuritegeliku maailma peatada on väga liiga liiga suur sõna. Kuidagi sellest probleemist jagu saada algab ikkagi sealt, kus õpid seda teiste inimest tundma. Isegi kui see teine inimene on väliste tundemärkide järgi kurjategija siis kurjust teha heaks, inimlikustamise läbi või ei, ei ole mitte see või hävitada seda inimlikustamisele. Jahtan küsimus on ju selles, et kuidas me kurjategijatega üldse käitume. Tavaarusaam ütleb, et vanglate eesmärk on see või kohtusüsteemi eesmärk, et võtta kurjategijad ja võimaldada nad ühiskonnast. Ja see on nagu üks variant tegelikult on ju nii-öelda parem vanglate eesmärk on see, et vaata sellist inimene, kes, kes on toime pannud kurja ja püüda nende seast maksimaalsel hulgal tagasi anda inimesi, kes enam ei paneks toime kurja eemaldamine aga täisväärtuslikku kodanikku tagasi andmine on tegelik eesmärk. Noh, nii on vanglasüsteemis üks oluline indikaator mootor, nende töö efektiivsusest, see, kui palju on neil teistkordselt kinni mõistetud inimesi. Sest ühekordsete inimeste teenimine võib-olla ta ei tee seda enam, seda peaks nagu vangla saavutama. Jah, noh, see on üks suur valupunkt kõikide maailma vanglasüsteemide juures ka meil siin Eestis absoluutselt ja see ju tegelikult on noh, kogu selle kuritegevuse vastase võitlemise nii-öelda raskuspunktis ehk et tähtis ei ole mitte karistamine, vaid ennetamine, sest tühjusest karistamisest kui halb on juba tehtud. Muidugi on seda vaja, aga ma ütlen, et parem oleks seda ennetada. Klassi juurde tagasi tulles sul oli tohutult hea meeskond seal rääkimata nendest noortest andekalt näitlejatest, kes siis oli leitud nii palju, kui ma siis lugesin netilehekülje pealt, nad olid leitud enamasti ikkagi kooliteatritest, neil oli eelnev juba selline kehastumise ümberkehastumise kogemus olemas. Aga siis puhtalt proffide nimekiri, siin. Produtsent Riina sildas näitejuht Gerda kordements, operaator, Kristjan-Jaak Nuudi, seeria Tambet tasuja, helirežissöör, Harret kuus, kunstnik Eva-Maria kramakovski. Ei oskagi nagu paremat meeskonda mõnes suhtes soovida. Ma ütlen selle peale loomulikult ei oska. Ehkki kui me jätame kõrvale Tambet tasuja, Monteerijana ja hord kuuse helirežissöörina, siis nemad on nagu oma valdkonna absoluutsed tipud Eestis, ma arvan tõesti samal ajal kõik teised on inimesed, kellel oli veel vaja midagi tõestada. Operaator, Kristjan-Jaak, Nuudi on praegu, olles tegemas oma kunsti magistrikraadi filmi magistrikraadi, siis Londonis. Põhiliselt on ikkagi tegemist alles üliõpilasega ja seda filmi tehes oli isegi naljakas. See, et seda meeskonda olnud esimese hooga väga lihtne kokku panna. Sellepärast et see oli möödunud sügis, kus üheaegselt toimusid siis Giorgi võtted Peetriseni. Kohe pärast seda läks käima Rainer Sarneti, kuhu lähevad hinged ja samal ajal toimusid veel õunapuu sügisballivõtted. Et üheaegselt oli töös kolm filmi mis olid kui sügisball välja jätta siiski nagu suured filmid, kus pealsed inimesed korralikult palka ja selle kõrvalt leida eestist proff oma filmi peale ei olnud üldsegi mitte niisama lihtne Kristjan-Jaak, Nuudi, ka temaga olime küll viie aasta tagune kokkulepped, kui ma selle filmi ühel hetkel teoks teen, siis ta tuleb sinna operaatoriks ja Riina sildusega sain ka kokkuleppele. Peamiselt sellepärast, et Ma arvan, et kuna ja me teeme koos veel kahte projekti, seda nõus muuhulgas ka seda projekti tegema. Aga kõikide teiste inimeste puhul algas meeletu mäng sellega, kas neil on parajasti vaba aega, sest selle filmi puhul meil ei olnud raha, millega neid üle osta või vabaks osta. Ja samas paradoks on ju selles, et seal oli päris palju inimesi, kelle puhul ma peaaegu ei tundnud neid inimesi ennem. Aga just tänu sellele, et need nii-öelda paremad inimesed olid juba võetud või ära ostetud. Heas mõttes. Siis oli võimalik kohtuda uute talentide ka. Ja noh, näiteks ma toon režissööri esimese assistendi Margus Karu, keda ma eelnevalt teadsin, vaid nägupidi ja siis ma tean tõepoolest, et on, on üks mees võib usaldada ja siis, kui me võtame heli, siis pöördusin esialgu juba tuntud ja teatud, väga hea helimehe poole, kes vaatas seda meie eelarvet, ütles, et see on heliliselt nii keeruline film, et selle eelarvega ja tema võimeline seda tegema. Ehk et tema isa teha tööd, mille puhul ta ei suuda sa kvaliteeti garanteerida. Ma saan täiesti aru, mis tähendab seda, et me pidime leidma järgmise inimese, kellel oleks midagi jälle tõestada, kes igal juhul püüaks ja ta tegi imet, ehkki ehkki ma sain aru, et nende tehniliste vahendite juures sedasama kvaliteet saavutada oli, oli väga-väga raske. Ta oli kuni kuni lõpuni oli ta väga ärevuses, et kas sina tõesti ikka midagi peale. See probleem oli seal lühidalt selles, et meil oli võtte ajal kaasas kaks raadiomikrofoni ja üks selline suur koguga mikrofon. Kuna peamiselt toimusid võtted ruumides, mis kajasid siis see mikrofon, mis oli siin üldine mikrofon, ta võttis väga palju sisseruumi kaja, mis summutab see näitleja rääkimist. Too pidi siis igaks juhuks samaaegselt panema näitlejale ka raadiomikrofoni, et konkreetselt see tema hääl kätte saada. Et kõik oleks just nagu hea, kui seal oleksid siis kahe inimesega stseenid, aga kuna pidevalt oli seal seene, kus selles ruumis rohkem rääkijaid, siis praktikas tähendab seda, poeg vahetas neid raadiomikrofone erinevate tuukrite aegu, et mingisugune heli kätte saada. Ja kunstnik Eva-Maria oli, oli ka selline, kellel oli varem üks lühifilm tehtud see lühifilm mulle väga meeldis ja seetõttu mul oli väga hea meel seda proovida, aga ma sain aru, et temal oli see ka esimene täispikk mängufilm ja see valmis hästi lühikese ajaga kõik, eks. Et seal on niisugune tohutu koolitus iseendast ja väljakutse just, aga ma usun, et me õppisime kõik seal nagu väljend muidugi, mida, ega filmi puhul öeldakse. Aga ma tahan öelda selle filmi puhul sellist iseenese väikest hirmumomenti teatavatel hetkedel. Ma sain aru, et minu kompetents on jõudnud piirini ja ma näen, et need vastav ala profid, isegi kui nad on alles algajad teevad midagi, mida ma ise ei oska peaaegu et mitte juhendadagi. No ma võtan kunstniku Eva-Maria, kuidas ta pani neid kostüüme kokku? See oli veel väike asi, seda võiks nagu iga inimene tõsise ettevalmistusega lõpuks ära teha, aga seejärel ma mõtlen monteerida või heli, eriti heli Monteerijale, kes mõttes sel tohutul hulgal erilisi heliefekte välja. Ja ma sain aru, et, et see, mis on nagu selle filmi nägu lõpuks et see ei, vähemalt heliliselt on tunduvalt rohkem oma nägu kui minu nägu. Sest Mul ei olnud aimugi taoliste efektide olemasolust, mis ta lõpuks sinna filmi sisse pani. No oma järgmiste projektide juures, kas sa jääd sama meeskonna juurde või noh, kasvõi kui rääkida nendest uutest, keda sa veel ei teadnud. Sest mina oleks nagu sama meeskonnaga valmis küll tegema, ent väga hästi aru, et nende seas oli väga mitmeid inimesi, kes saavad järgnevalt juba nii palju häid pakkumisi, et teha sama väikese eelarvega filmi uuesti. Selleks peaks seal olema võib-olla väga eriline lugu taga. Ma loodan, et seal ühe hästi lihtsa näite, et ma ise tegelesin selle filmiga aasta aega konkreetsemalt et aasta tagasi märtsis hakkasin seda kirjutama vaikselt materjali koguma selle stsenaariumi jaoks ja selle aasta märtsis oli siis esilinastus ja selle aja jooksul, kui mu mälu nüüd ei peta, aga põhimõtteliselt suurusjärk on õige, sain ma nii stsenaariumi lavastamise eest kokku 30000 krooni. Mis tähendab seda, et tavalistes oludes ma ei oleks nagu selle rahaga ära, mul lihtsalt nii palju vedas, et ETVs töölt ära tulles oli mu kokku hoidnud piisavalt palju raha. Et ma sain nii-öelda vana rasva peal selle asja ära elada, aga kui ma mõtlen teistele filmiproffidele, siis on ilmselge see, et et isegi kui me jõuame kokkuleppele töötavad selle projekti peal tasuta või hästi väikese raha eest, siis on selge see, et kusagil peab Siskasuma see koht, kus nad saavad oma leivaraha. Sellisel juhul on nagu mul selge, et üks kahest, kas ma luban neil samal ajal midagi muud teha või peab nagu järgmisteks projektideks siiski raha rohkem olema, sellepärast et inimesed peavad ühel hetkel siiski maksud maksma. Nii et sa võid nagu praegu võib-olla öelda seda, et niivõrd väikese eelarvega ja niivõrd lühikese ajaga sai enam ei hüppa niimoodi vette. Ma ei välista seda, et ma seda üldse ei tee. Sest sellel on muidugi omad võlud. Aga ma saan väga selgelt aru, et selleks peab olema see materjal ja tingimused vastavuses. Ehk et selleks peab olema lugu, mida on võimalik kahe nädalaga üles võtta. Enamik lugudest, mida ma, mida ma tean või mille stsenaariumeid ma loen, nõuavad noh, niipea kui näiteks niipea kui tegevus läheb natukene ajalukku või niipea, kui film vajab mitte videopilti, vaid filmilinti nõuavad ilmselgelt ka võtete ajal hoolikamad ettevalmistus, mis tähendab, et võtete periood pikeneb. Mis tähendab seda, et järjest raskem saada inimesi, kes oleksid nõus ilma rahata kolm-neli nädalat kusagil töötama. Me saame neist inimestest tagasi aru. No sa töötad ka Eesti esindajana Euroopa nõukogu kaastootmisfondi eurimaaž juures ja see tähendab siis eurorahasid siin Eesti kinomaailmas. Ütle, kas neid võimalusi on meil osatud siiamaani ära kasutada või on neid rohkem, või kuskohas see piir läheb, et näiteks sa pidid tegema selle filmi siis sellise pisikese eelarve otsa peal? See oli omamoodi ka selge valik, ehk et kui me küsime, et kas eestlased vara kasutavad siis vastus on, et ei ja, ja see euromoosis raha saada, see eeldab välispartnerite olemasolu. Välispartnerite olemasolu omakorda eeldab seda, et mõlema riigi produtsendid usuvad sellesse projekti ja nad teavad ka, mille nimel nad riskivad või mille nimel nad teevad oma taotlusi. Üks Eesti probleemidest on kahtlemata see, et meil on vähe rahvusvahelise mastaabiga inimesi kelle peale võib nii-öelda panga panna ja see tähendab seda, et koostööprojekte on selle võraga ehk raskem algatada. Ma võtan sellesama klassi ja tean, et see oli minu jaoks siiski esimene kinos linastunud mängufilm. Ja ma ei ole üldsegi mitte kindel. Tundmatu režissööri väikese eelarvega filmi jaoks oleks lihtne olnud mõnda välispartnerit leida. Seetõttu ma arvan, et selle filmi jaoks euromoosist raha saadan, oli väga raske. Selle jaoks raha saamine on võimalik siiski vaid siis, kui see projekt on ise kasvanud teatud mahuni ja kus tekib vajadus veel lisamiljonite järele. Selle puhul toome näited viimastest aastatest, võib-olla ainult turg oli nüüd sellise mahuga film, mille puhul, kui ta oleks vajanud, siis oleks ta võinud eurosest raha küsida. Ta sai jällegi seest Venemaalt, Soomest, eks et selle filmi puhul vist raha taha nüüd asi ei jää. Ei, see Georgi puhl ja Georg on õige pea juba valmis. Samas ma arvan, et, et kuivõrd praegu räägitakse eesti kinotegemise buumist, et neid filme igal aastal valmib? Ma ütleks aina rohkem siis selge see, et teataval viisil see kultuurikiht muutub paksemaks ja ehk ka välispartnerite leidmine muutub seeläbi lihtsamaks. Nii et ma arvan, et tehke nüüd jälle õige pea, on oodata Euromas eesti filme. Sest viimasel kahel aastal neid ei ole olnud ja sellest on tõesti väga kahju, sest miks on kahju mitte sellepärast, et Eesti kinopatrioodina tekiksid kuidagi ebameeldivad tunded, vaid sellepärast, et me maksame Euromaaži liikmemaksu ja praegu on see raha lihtsalt tühja läinud. No üks küsimus, mis siin jäi üles ühest vestlusringist samuti Eesti filmiteemadele, oli nende eesti lugude edasine saatus, et praegu ju ka meie filmi sihtasutus nende tootmist rahastab ja tegelikult siis saavad küll mõneti väga head telesaated sealt või sellised head telefilmid. Aga noh, see käib jällegi millegi arvelt, eks, et kui, kui teha, palju neid häid telefilme siseneb võib-olla mõni hea mängufilm nende pärast tegemata, et kuidas sina näed edasi seda eesti lugude tulevikku nii kui te kui ka nende odavate mängufilmide puhul, ma arvan, et mitte mingil juhul ei tohi seda kui võimalust ära lõigata. Sellepärast et kui ei midagi muud, siis on ta ikkagi see koht, kus noored tegijad saavad ennast nii-öelda maksimaalselt rakendada või treenida. Eesti lood sündisid omal ajal ju sellest, et nagu televisiooni poole pealt vaadatuna tundus 80 protsenti Eesti dokumentaalfilmidest nagunii halvasti tehtud telesaadetena ja samal ajal 20 protsenti dokumentaalfilmidest olid see-eest väga head. Ja, ja siis selle 80 protsendi halvasti tehtud telesaadete puhul oli peamine probleem selles, et nad ei olnud formateeritavad teleprogrammi jaoks. See tähendab seda, et tahame seda või mitte. Vaataja eeldab kindla pikkusega asju, et Ta vaata enamasti arvestab, et saade algab kas tunnil või täistunnil mis tähendab seda, et kui sa teed mingisuguse filmi, siis sa peaksid selle oma filmi kuhugi kas poole või teed tunni aja sisse mahutama. Ja ja sealt edasi ei olnud väga tihti nendel dokumentaalfilmidel selget arusaamist, kelle või mille jaoks nad olid mõeldud. Mistõttu meie nägime, et kui me panime need asjad eetrisse, siis annab vaata uuring, selge arusaamise, kuidas vaataja käitub, vaatad lihtsalt selle filmi alguses ära vaadanud, läksid kuhugi mujale ja selle pealt oli siis meil tekkis omal ajal see mõte et teeks midagi, mis ühteaegu räägiks Eestist, mis ongi nagu Eesti jaoks mõeldud, et me ei mõtleks kogu aeg ainult välismaa festivalidele ja samal ajal oleks midagi sellist, mis sunniks ka neid dokumentaalfilmi autoreid, kes soovivad mõtlema sellele reaalsele kommunikatsioonile. Mitte lihtsalt, et teha filmi, vaid mõelda reaalsele kommunikatsioonile. Nüüd küsimus sellest, et me oleme aru saanud, et Ta on oma teatud mõju avaldanud ehk et ta on ka treeninud. Ühe peaaegu et põlvkonna noori autoreid, et kas ta võtab nende tulevaselt lennult vahendid ära siis kõige lihtsam on vaadata nende filmide rahastamisproportsioonidest ja me näeme, et kuna Eesti lood, nii nagu ka need odavad mängufilmid on tõepoolest odavate vahenditega väikeste vahenditega tehtud siis nad võtavad nendest suurtest pottidest, kus jaotatakse raha Eesti filmitegemisele. Ma julgen öelda nii 10 protsendi ulatuses seda raha ja selle 10 protsendi ulatuses uskuda, et, et sinna satub just nüüd see geniaalne teos mis on jäänud tegemata, siis ma küsisin, et aga aga mida siis nagu ülejäänud 90 protsendi eest tehtud, miks see geniaalne teos nende hulka tunud? Jah, jäägu see küsimus edasiseks arutamiseks, aitäh tulemast stuudiosse, Ilmar Raag ja rääkisime siis täna nii klassist kui siis ka Eesti filmist ja sellest nooremast põlvkonnast. Võib-olla veel viimane küsimus, selline, et kas see põlvkond, mis praegu peale tuleb, kui sa vaatad enda kooliajale tagasi on ta mingis suhtes erinev. Põhiolemuselt ma vastaks, et elukoolis on täpselt sama, mis ta oli, oli minu ajal 20 aastat tagasi ja ma kahtlustan, kuuldes või mäletada seda, mida mu isa ema rääkisid, et oli ka varem niimoodi muutunud, on see, et enam ei kanta kaelarätti või komsomolimärki kus seda, kas seda iganes kanti muutuda muusika, mida kuulatakse. Ja ma ütleks, et see on kõige olulisem muusika popkultuuri, mida tuntakse. See eristab tänapäeva noori omaaegsetest noortest kui klassi filmi puhul ma kirjutasin dialoogi siis iseenesest situatsioonide koha pealt väga harva leiti, et et see on midagi sellist, mida ei ole või see vale. Mida kohendati, oli viiteid popkultuurile ja dialoogile. Selline leksika, mis kogu aeg natukene muutub. Kuulsite saadet filmireegel. Kuule kogu klassi kiusamine, kuna alati on mingisugused liidrid, kes lasevad Poissi kiusasid. Kui ma ei oleks mitte midagi teinud siis oleksin seda elu lõpuni kahetsenud. Siis oleks jäänud minu viimaseks, mõtleks enne surma. Et ma olin jobu