Meile tuli väga huvitav küsimus mis on kirjanduslikult väga huvitavalt ja kahjuks pikalt formuleeritud, kuid kui te lubate, ma üritaksin vastata nii-öelda selle küsimuse sisule, mis ilmselt seisneb selles, et miks ei ole laevad linnulaipu täis, ometi laevad on valgustatud, topp, tuled igal juhul peavad olema, kogu aeg peavad põlema seotud, see küsimus on sellega, et tõepoolest tuletornide valguse peale tihtipeale ja lendab neid linde hästi-hästi palju, eriti lindude suurte rännete ajal. Kuidas siis need linnud laevade peale surnuks ennast ei kukuta? Sest tõesti ma ei hakka, ma ei hakka tule vastumäega torni vastu tihtipeale lennati ennast surnuks lendavad. Vaadake, asi on selles, et majakas esiteks on paikne objekt. Valgusmajaka, valgus on liikuv joodiliselt. Kas laternate süsteem pöörleb või kui see on statsionaarne sisse põlema, siis kustub, siis jälle põleb, jälle kustub valgus, pimedus, valgus, pimedus, siin on kindel perioodika. Ja kui see valgus pöörleb ikkagi nähtuse keskpaik on statsionaarne, püsiv, see on üksainus koht. Laevad aga liiguvad ja liiguvad enam-vähem sirgelt. Nii et kui linnud näevad tõepoolest võimsalt teejupi, teritaja, prožektoritega, valgustatud laeva. Muidugi nad lendavad selle juurde, kuid lindudel on hiilgav nägemine. Korralikult valgustatud. Laev on lindudele ka öösel suurepäraselt nähtav liikuvsuur aga ikkagi liikuv objekt, see on looma moodi asi. Ja loomulikult nad ei istu selle peale. Valgus, mis tuleb ühest kohast tornist statsionaarses keskpunktist eksitab linde. Nad ei seosta seda valgust liikuvate, näiteks loomsete objektidega mitte kuidagi. Nad lendavad valguse peale. Sest nendel on üldiselt võttes selline nähtus nende käitumisest nagu foto taksis, suunitlus enam valgustatud kohtade poole. Ei ja jah, nad lihtsalt leiavad ennast vastu klaasi lendamas. Linnud lendavad ka vastu aknaklaasidesse, kui seest paistab valgus. Ja kui see on mingisugune kõrge, kõrgema ja kaugeltki mitte kõik, loomulikult mitte igas olukorras, arvatavasti ilmastikutingimused mängivad siin oma rolli. Täiesti võimalik, ma ei saa seda väita kindlalt, aga ma usun, et see on hea oletus. Väga palju olla vajavad ka lindude täiesti konkreetsed isiklikud kogemused. Linnud, kes on kas või kord oma elus sooritanud sesoonselt migratsiooni. Peale selle, et nendel on kaasasündinud suuna mingisugune taju, et vaat lõuna poole näiteks kes ütleme, must toonekurg, eks ole, vot kuskil sinna lõuna poole ja Aafrikasse reeglina eks ta vajab veekogusid loomulikult. Nii et siis jõgede nii ilusa, näiteks või suurte järvede ekvatoriaal Aafrikas kallastele okei korrata, on sinna jõudnud, seal elanud tagasi tulnud. Järgmisel, tuleval aastal, kui ta võtab ette sellise migratsiooni, siis ta juba suuremana määral orienteerub lihtsalt maamärkide maakaartide järgi. Nonii, nagu tiibrakett, kel on olemas absoluutselt kõik maastikuplaanis fotod, eks ole, võrdleb pardakompuuter. Tiibraketi pardakompuuter võrdleb seda, mida sensorid registreerivad maa peal oma programmiga meeles. Nii et see küsimus on väga huvitav, lõpliku, lihtsa ja lakoonilise vastust mul lihtsalt ei ole teile anda, aga nii palju kui ma sain siis ma olin teie teenistuses.