Tere päevast, jätkame oma vestlusringi, keele evolutsioonist ja universaalsest grammatikast stuudios üldkeeleteadlased Haldur Õim ja Erkki Luuk. Oleme pisut seletanud juba universaalse grammatikateemat, aga selle saate sissejuhatuseks veel kord, mida üldkeeleteadlased mõtlevad selle all, kui räägitakse universaalsest grammatikast. Mõelda kahesuguseid asju, esiteks miski, mis on kaasasündinud inimestel ja mis määrab nende keelevõime avaldumise. Ja teine asi, kui me vaatame seda, millised on maailma keeled, millised on grammatilised reeglid, mis neis on siis see osa neist reeglitest, mis neis kõigis on ühist. Neid reegleid, mis on ühised, on muidugi väga palju, näiteks Konstanzi Ülikooli universaal hallide arhiivis on üle 2000 universaali enamus neist on muidugi nii spetsiifilised, pakuvad huvi ainult keeleteadlastele, kui ta on piisavalt üldisi üldarusaadavaid universaalne, nende hulgas. Aga küsimus sellest, kas on kaasasündinud, see versaalne grammatika mingisuguste selliste reeglite kujul on tegelikult lahenduseta. Ainus võimalus sellest Aru saada olekski teha selline käitumuslik eksperiment, kus me õpetame kellelegi lapsele siis sellist keelt, mis ei vasta ühegi tavakeele reeglitele ja siis vaatame, mida ta omandab, kas ta omandab selle keele, vaid omandab ikkagi mingisugused tavakeeles, kehtivad reeglid. Teisel juhul siis oleksime tõestanud selle universaalse grammatika kaasasündinud versiooni olemasolu. Esimesel juhul me oleksime tõenäolised ümber lükanud sellise versiooni olemasolu, aga me peame arvestama, et see eksperiment päratult ebaeetiline, kuna tõenäolist lapsel ei ole piisavalt, et ressursse enam mingisuguse tavakeele omandamiseks peale sellist eksperimenti. Kuna on ainult mingisugune periood, mille käigus suudetakse normaalselt omandada tavakeel ja see on umbes tõenäoliselt kuni seitsmenda eluaastani, võib-olla kuna me ei tea, kas ta suudaks siis üleüldse tavakeelt normaalselt omandada sellist eksperimenti me ei saa seda katset lihtsalt teha. Eeldus on see. Õpetame seda talle esimese keelena. Kui sellised Mowgli moodi lapsed kuskilt metsast välja on tulnud, mis me nende puu saame öelda sellist universaalsest grammatikast, nendel on oma grammatika. No tähendab, on niimoodi olnud jah, sellised isolatsioonis kasvanud lapsed ei ole suutnud omandada tavakeelt normaalselt, tavaliselt nad suudavad omandada sõna paramingites piirides võib-olla piisavalt hästi, aga grammatikat ja lauseehitust need omandada ei suuda. Ja see on seotud just sellega, et on mingisugune selline aken nii-öelda lapse arengus, mille käigus ta on võimeline omandama, seda materjali võib olla alates kuskil poolest eluaastast lõpetades, võib-olla ma ei oska siin öelda täpset numbrit, näiteks ütleme kaheksandani, et pärast nagu kardin ette tõmmata, sest ta ei ole lihtsalt suuteline siis enam grammatikat omandama, kuna nähtavasti tema aju ei ole enam piisavalt plastiline selleks see on ainult oletus, muidugi mõnes mõttes on täpne põhjus võiks olla. Aga igatahes on seotud aju arenguga. Jah, altari, ma tahtsin lisada siia ühe kolmanda aspekti universaalsuse juurde, et see on see, et laps tavalistes tingimustes õpib ära selle keele mida räägitakse tema ümber. Ta võib sündida türklaste perekonnast, sattuda Hiinasse, vastupidi, või Eestist Venemaale ja ta õpib selle keele, mida räägivad tema ümbruskond. Kuidas sünnib, tähendab tema jaoks absoluutselt mingi probleem mis keeled ära õpib, aga jah, kui ta on teatud vanuses tihti seotakse seda publiteediga, kus inimene just nagu on välja kujunenud, siis ta keele õppimine on juba nagu võõrkeele õppimine. Seda suudate elu lõpuni, aga see ikka veel võõrkeele õppimine. Aga vahe on siin muidugi selles, et ka võõrkeeles. Me suudame omanda grammatika, kui me oleme omandanud selle oma emakeeles. Aga kui me ei ole omandanud seda mu emakeeles, on muidugi ei suuda seda võõrkeeles omandada. Jah, seda on ka rääkinud inimesed, kes viiplevad, kui nad on sündinud perre, kus ei viibelda, et siis juhtub nii, et tal ei ole oma vanematega nii-öelda ühist keelt ja, ja seetõttu jääb see nii-öelda varases staadiumis kas viiplemise keel omandamata ja siis võib juhtuda selline segadus, et pole üldse keelte Toledki keeletu. Just nimelt viiplemisega on täpselt samamoodi, viipekeeled on samasugused tavakeeled nagu kõneldavat keeled. Nonii nüüd me oleme väikse ekskursi teinud, et mis see universaalne grammatika on ja, ja kuidas see omandatud on. Aga keelt on ikkagi väga keeruline kirjeldada ja üks võimalus seda universaalset grammatikat järgi katsuda on. Erkki Luuk Teie doktoritöö. Missugused siis need komponendid on, millised on need telliskivid, millesse on ehitatud see süsteem? Töö pealkiri on nimisõnaverb predikaat argument, struktuurid ja ta tegeleb selliste fundamentaalsete kategooriatega keeles nagu nimisõnade verbid, predikaadi argumendid. Viimased on meile tuntud ka loogikast tegelikult üldisemalt ka matemaatikast. Aga mis minu töös on, võib-olla selline originaalne panus on see, et ma näitan kuidas üks on tavakeele predikaat, argumentstruktuur, erinev loogika predikaat, argument struktuurist. Enne kui me sellest edasi räägime, tahan definitsioone, mis on nimisõna ja verb, naase Tammeka koolist, teame küll kõike, aga, aga kuidas siis selle argumendi ja predikaadiga annet? Seda on võib-olla lihtsam seletada niimoodi, et argumendid vastavad elementidele ja predikaadi vastava operatsioonidele nende elementidega. Näiteks kui meil on matemaatikas mingisugused tehted, argument vastab muutujale, predikaat vastab siis sellele, mida me nende muutujate kirjeminu näiteks liidame, lahutama jagama, korrutame samamoodi võrdusmärk on ka predikaat. Ühesõnaga predikaadi väljendavat seoseid ja argumendid väljendavad elemente, mille vahel need seosed on. Ja kui nüüd nii-öelda keele peale vaadata, siis kuidas keeles on, mis on argument, mis on predikaat, kas saame alguses defineerida? Tuleb alles pärast välja. Põhimõtteliselt see tööst tuleb jah pärast välja, aga aga kui mõelda seda, et kõige lihtsamad argumendid keeles on nimisõnad. Kõige lihtsamad predikaadi keeles adverbid. Aga predikaadi argumentide hulk keeles on palju suurem. Nonii algatuseks on meil mingisugused nii-öelda tööriistad käes ja ehitusmaterjal ka ja haldurid Ma tahtsin kommentaariks panna juurde, et kleidikaadist ja argumentidest räägime tegelikult keele puhul lausete raamist, see, mille raames predikaadi argumenti Jah, et nad ei ole nii-öelda seisan seal iseenesest. Reidikaatriga argumente ega midagi sellist. Jah, see on oluline, et, et seda nii-öelda, sest see on see, mille, millest me nüüd lõpuks räägime. Jah ja algatuseks siis nimisõna- ja verbi küsimus on nad kõigis keeltes olemas, võib neid nimetada nii-öelda universaalset. See on väga hea küsimus ja seal otsitud vastust juba päris kaua ja ei ole leitud sellist üksmeelt selle vastuse osas ja ma arvan, minut muuhulgas näitab ka seda, miks ei ole leitud põhitakistus ongi just see, nii kummaline, kui see ka ei ole, meil puudub kokkulepe keelteüleselt kehtivate nimisõna- ja verbi definitsioonide suhtes, kui seda kokkulepet ei ole, siis loomulikult me ei saa ka väita seda, kas mingid sellised kategooriad on universaalsed või mitte, aga konkreetsemalt on pakutud, et on mitmeid keeli tegelikult selles loetelus on 18 keelt umbes noh, näiteks Malaia Polüneesia keel, et paljud siis mitmed indiaani keeled, mida räägitakse loode Põhja-Ameerikas kus puuduvad nii sõnad ja verbid ja kus kõik sellised veel, mida võidaks kasutada siis vastavates funktsioonides on tegelikult sellised nagu eesti keele tüved, kõnd ja jooks, mida me võime kasutada nimisõna, Räpina see jooks näiteks ta jookseb esimehe nimisõna, teine värv. Et siis on väidetud, et on olemas sellised keeled, kus kõik need tüved kui mõned nimetan Flexiiblid, on tarvitusel argumentide kui ka predikaat argument vastaps nimisõnapärasele predikaat, verbi kasutusala ja noh, tegelikult on väga raske hinnata, kas väide peab paika ei pea, sest põhimõtteliselt piisaks ju ainult ühe sellise eksklusiivselt verbi või nimisõnal tüve olemasolust keeles, et väit tegelikult on ikkagi olemas need kategooriad nendes keeltes, aga põhimõtteliselt emakeelena seda keelt kompetents on ainus, mis, mis laseks meil väitis seda, et selles keeles täielikult puuduvad nimisõnad, verbid aga jah, uurijad on nimetanud umbes 18 keelt, kus nad väidetavalt puuduvad. Mis see tähendab, kas need keele arengutaseme suhtes saab ka mingit hinnangut anda või seal üldse vale lähenemine? See on vale lähenemine, jah, sellepärast et keeled on samamoodi arenenud nagu eesti, inglise kõik teised keeled. Sellepärast et mida me tegelikult teeme nimisõnade verbidega, see on see, kasutame neid lauses vastavalt argumendi ja predikaadina, aga kui meil on sellised universaalsed üksused, mida võib kasutada nii argumendiga predikaadina, siis nad täpselt samamoodi täidavad ära need predikaadi argumendi lahtrit süntaks, siis see geel toimib täpselt samamoodi nagu see keel, kus on olemas need nimisõnade verbid. Funktsiooni seisukohast ei ole tõesti mitte mingisugust vahet, et see on lihtsalt küsimus sellest kuidas keel oma sõnaliike jaotab, paneb kõik need predikaadiga argumendid ühte patta, teleelementaarsed siis võidavad, hoiab neid eraldi nimisõnade verbide ja siis lisaks sellele veel hoiab flixiiblaid eraldi sõnaliigi kategooriana. Noh, samamoodi, eks ole, eesti inglise keeles on meil ka olemas need fikseerida, aga nad lihtsalt ei ole nii laialt levinud kui siis nendes keeltes, kus nii-öelda on väidetavalt ainsat predikaadi argumenti elementaarset predikaadi argumenti. Küsimus sõnaliikidest koolis ju me oleme õppinud kuulge Brule ja siin tuleb välja, et morfoloogia, selles on olemas süntaksi jaoks. Kui morfoloogia helistab sõnaliike, siis erinevates keeltes võib ta teha seda erinevalt. Aga süntaks peab oma funktsioone täita saama mingi võimalus igas keeles on, niipea, kui me sellesse keelde tõlkida saame selle, mis meil eesti keeles on nimisõnade verbidega väljendatud teise keelde, kus neid ei ole. Väidetavalt siis on see mõtete küsimus, nende olemasolu või mitte. Milleks see argumendi, predikaadi süsteem hea on, miks me tahame seda keelt ja loogikat kokku panna, sest seda siis tehakse nende argumentide ja predikaatide mängutoomisega. No see on üks võimalus, aga lihtsalt sellepärast, et need on loomulikud, viisid seose väljendamiseks, nagu ma ütlesin, et meil on mingisugused elemendid, nende elementide vahel on mingisugused seosed. Ja see on tegelikkuse väga universaalne, absoluutselt loomulik, kirjeldamise viis. Universaalne formaliseeritud kirjeldusviis tähendab mida kasutatakse matemaatika, matemaatika alustes, ütleme aritmeetika Algerd või seal võime neid samu asju kasutada. Ja niisamuti ürita seda keelepuud. Tegelikult need kõik on keeranud ja me räägime siis geel, loogika, matemaatika, kõik need on keeled. Kõigis nendes keeltes on juba täiesti orgaaniliselt olemas minu meelest predikaat argumentstruktuur ja see tuleb põhiliselt sellest, mismoodi inimesed maailma tajuvad ja kontseptualiseerivad. Jõuad mingisuguseid elemente, mingeid seoseid, mis nende vahel on ja siis tuleb need kuidagi sildistada. Ja kui me oleme nad sildistanud kui argumendid ja predikaadi, et siis me saame neid üpris hästi niimoodi kirjeldas seda maailma, ükskõik mis seal siis ei oleks nendes keeltes loogikas, matemaatikas, tavakeeles. Järjekordselt hea tõestus sellele, meie keel on väga loogiline. No ta on tegelikult väga loogiline, aga need loogikat ikkagi on erinevad, me ei saa tõmmata võrdusmärki näiteks esimest teist järku predikaatloogika ja siis tavakeele loogika vahel, see on just üks see punkt, millest minu keel räägib. Kus töö ikka igal tööl oma keel, minu keel räägib nii. Sageli on eeldatud, et need on niimoodi üks ühes vastavuses või peaksid justkui olema, sest on eeldatud seda, et sa predikaat, argumentstruktuur on miski, mis võetakse loogikast lihtsalt jõuga üle ja surutakse peale igasugustele valdkondades kaasa arvatud siis keelele, eks ole. Ja keel peab sellele vastanud, sest et kunagi rege 19. sajandil panin selle asja niimoodi paika, et andmed predikaatloogika mingisuguste kindlate reeglite järgi ja sellest alates on seda niimoodi analüüsitud, aga keel ometi, ta on ju, eks ole, sõltumatu täiesti sellest, mismoodi me oleme ehitanud üles oma loogika või matemaatik seal. Vähemalt niisugune loomulik suhtlemisviis. Loomulik ja loogiline me ei saa siis panna võrdusmärki vahele või. Saab aga need loogika on erinevad ja kuna keel on evolutsioneerunud nii pika aja jooksul, siis see loogika, mis selles keeles avaldub, on tegelikult ääretult keeruline, mitmekihiline ja kõigis tavakeeltes on niimoodi, et see on ainult mingisugused kõige fundamentaalsemad võimalikud elemendid on lihtsalt niisuna verb, seal on palju muid asju ka, mis sinna juurde lähevad ja just nende kirjeldamisega muu töö muuhulgas ka tegeleb. Mis siis ikkagi kuulub sellesse süsteemi predikaat, argument süsteemi keeles ja tegelikult ma pidin kuidagi näitama seda, et üleüldse nimisõnad vastavad argumentidele ja verbid vastavalt predikaatidele, sest kui me vaatame loogikat, siis loogika seisukohalt see ei ole sugugi enesestmõistetav. Jah, et tegelikult nad niimoodi selles predikaat loogikas, mis on mõttes on 19.-st sajandist ägedalt loodud süsteem ei ole nii, aga tavakeeles kui me kasutame, siis võtame eelduseks natuke teistmoodi predikaat argument struktuurist, siis on see seos olemas. Et argumendid on muuhulgas ka nimisõnad ja predikaadi talverbid. Kui iseenesest mõistetav see Erki argument on praegu tänases keeleteaduse kontekstis Sõltub sellest missugusesse koolkonda keegi kuulub ja mis tasemel abstraktsuse tasemel. Me oleme Priidikat, argument on selline, ilma milleta lauset ei saa olla. Me lähtume sellest, et lause on põhiline, suhtlusstruktuur, aga kui öelda, et, et keel on mitte ainult suhtlemise, vaid mõtlemise vahend, siis võidaks küsida, milleks meile siis need argumendid. Aga ilmselt ka seal on vaja, näiteks kui me peas mõtleme, mingisugust tegevust läbi ma tahan teha lauda näiteks siis mul on elemendid nagu lauad ja naelad ja haamer ja ja siis on seosed, mismoodi ma nad kokku pane. Argumendid, struktuur, kui ma tahan universaalne alla, siis ma kasutan seda. Kui tahan ainult keel on midagi ülimat spetsiifiliselt inimlikku, siis ärme ütleme niimoodi, aga ega me sellepärast kiire keeldamisel midagi. See on jah, üks nii-öelda tööriist meile selleks, et seda keelt keele kaudu kirjeldada. Universaalselt kõiki keeli kirjeldada universaal skemaatikast on jutt siis me minu arust ilma nende mõistete läbi ei saa Pravinguse teaduste organiseerimisel. Tanel, kas sedalaadi analüüs on ka kasutatav näiteks keele õpetamisel arvutitehnoloogias? Puhul kindlasti inimeste õpetamisega mida formaalsemaks elementaarse maksma need tegelikult keelestruktuurid teeme, suudame teha arvuti jaoks need arvuti aru, saaksime aru, saaks seda parem ja lapsena ei õpeta elu sees keelt niimoodi lapsel on vot siin peas kahe kõrva vahel midagi olemas ja me intuitiivselt teame, mis tal seal meie suhtleme kogu aeg ja need pliiged argumendid ei ole sugugi mitte ainult verbaalsest keeles. Näitan lapsele näpuga auto peale auto, siis see näitamine on predikaadi automi argument, see teose loomine, aga mismoodi inimene keelt õppides selle omandab? Ja teine asi on, kuidas harvutisele avada, seda me just nagu peame teadma. Põhimõtteliselt inimese puhul peaks võib-olla eeldama seda, et tal on peas mingisugused üksused, mis vastavad argumentidele ja mingisugused muud, mis vastavad predikaatidele ja siis nende vahendusel toimubki kogu kontseptualiseerimine, kui ta endale midagi ette kujutama teeb mingisuguseid plaane Haanja ja nii edasi. Tõenäoliselt ikkagi ta võtab aluseks selle mudeli, on mingisugused asjad, talub nende vahel mingit seost. Samamoodi võib ju öelda, et tegelikult film on mingisugune maailma kirjeldus, eks ole, aga seal ei kasutajate argument predikaat, seal on lihtsalt eks ole, jooksvad pildid ja heli omamoodi mingisugune situatsioonide kirjeldus, aga lihtsalt see keel, mida seal kasutatakse, on hoopis teistmoodi, see on meie kujutlusel, eks ole, lähem pastaja, aga ometi meil on keele kaudu omandatakse täiesti loomulikult ja spontaanselt lapse poolt meil on keele kaudu ka nendele predikaat argumentidele väga sihuke orgaaniline juurde, sest ma arvan, et kui lapsel ei oleks siukseid üksusi ajus, millega ta saaks opereerida, siis tal ei oleks kuidagi võimalik ka omandada tavakeelt, spontaanselt. Üks selge on see, et kõigis tavakeeltes on olemas predikaat, argumentstruktuur, ta ei pruugi olla ütlema avaldunud keeles, kui on tegu mingisuguse väga primitiivse keelevariandiga, näiteks selle eelkeelega, mida tõenäoliselt rääkisid meie eellased pool miljonit aastat tagasi miljon aastat tagasi või kui on tegemist pidžiniga, sest seal samamoodi, mis luuakse nii-öelda põlve otsas, klopsitakse kokku midagi keele sarnast, kõige ekselement väärsemaks suhtluseks seal samuti ei pruugi olla avaldunud kuidagi otseselt radikaalse argumendid, aga tõenäoliselt inimeste peades see jaotus lahterduse ikkagi toimib. Siin oli vahepeal juttu filmist ja piltidest, see on nüüd maailmataju küsimus, kuivõrd me ja kuidas me analüüsime seda, mida meie meeled meile annavad ja kuidas need kokku paneme, näeme, kuuleme, tajume see jutt, mis asi on edevad, igatsust jalga kõigi saba ja, aga tähtis, et keel on vahend, mille abil seda, mida meil on vaja kirjeldada, saame elementideks tükkideks teha ja nendevahelisi seoseid näidata. Kui meile näidatakse pilti, siis meil seda vaja ei ole. Ma saan aru, et see on minu laps ja see on sinu laps, tema pilt. Aga kui me tahame seda kirjeldada, siis me peame ta tükkides tegema. Ja nüüd need brikette argumendid on selle jaoks olemas, vahend, see on see alusstruktuur ilmselt. Võite selle elevandimängu ma ratsutan selle seljas edasi, kui mul on nii-öelda need elevanditükid, londid ja saba ja jalad, siis need tükid eraldi, siis on niimoodi, et ongi ühed argumendid puha vä. Ei ole, minu jutu mõte oli see, et võid ta teha tükkideks, aga need tükid peavad kokku andma elevandi. Seda teevad predikaadi koos oma tükkidega elevant kui terviksaba ja kõik muu kokku koos oma suhetega. Ja kui me paneme nad kokku niimoodi need suhted ütlevad, siis me saame elevandid. Ma ei tea, kas Erki läheb hulluks selle neutru Sõdo. Predikaat argumentstruktuur ongi selline asi selles, et kus meil on nagu predikaat mis võtab endale argumente, ühesõnaga mingi hulk argumente nii-öelda siis allub predikaadina, et, et kui meil on näiteks niisugune predikaat nagu elevant sest ta võib võtta endale siukseid argumendid nagu lont, saba, jalad ja nii edasi kere ja siis see viis, mismoodi see kokku pannakse, võtad selle predikaadi poolt, eks ole, samas kui need tükid on argumendid, noh siis me võime tuua sellise võrdluse, see on päris töötama. Väga elegantne. Kolme peale kokkadele elevanti. Nyyd üks osa Erkki Luugi doktoritööst oli ka keele evolutsiooni uurimine, fikseerimine, kirjeldamine. Võib nii öelda küll jah, aga ma tegelesin muidugi oma doktoritöös väga kitsa osaga sellest, et arvestades siis seda, eks ole, predikaat, argumentstruktuur on keeles universaalne. Kui me räägime siin sellest, kuidas keelas, avaldab just keeles avalduvast predikaat argument struktuurist antud juhul mitte mitte sellest, millega me maailma võib-olla kontsert realiseerima ja nii edasi arvestades seda, et ta on universaalne, kas saame öelda midagi selle kohta, mismoodi seal evolutsioneerunud ja näiteks aine kuutel on midagi öelnud selle kohta, mismoodi on toimunud nimisõna- ja verbi evolutsioon nende väitel siis kõigepealt tekkis mingi nimisõnalaadne üksus, seejärel tekkis verbilaadne üksus. Ja siis ma üritan kõigepealt vaadata üldisemalt kogu seda predikaat argumentstruktuuri evolutsiooni Taani visandada, niivõrd kui see on võimalik seda. Ja teine asi, mida ma üritan teha, siis vaadata just nimelt seda küsimust, et kas võib öelda, et argumendid siis näiteks nimisõnalaadsed üksused on kuidagi primaarsem või on tõenäoliselt tekkinud varem kui predikaadi näiteks verbilaadsed üksused ja viimase kohta. Etteruttavalt võiks öelda seda, et jah, tõepoolest keeles on argument primaarsem üksus kui predikaat, no tegelikult seal võib olla üleüldse selline natuke üldisem mõte ka sellepärast et kui meil on tegu predikaadiga, mis võtab argumente, siis argument on miski, mis peab olema etteantud, selle predikaadina saaks manipuleerida nendega, noh, samamoodi elementide seosed nende vahel siis element seal midagi element haarsemat loomulikult eks ole, kui seos elementide vahel, see on niuke täiesti üldine aspekt, mida saad selle hüpoteesi kasuks välja tuua, aga lisaks sellele on veel terve hulk mingisuguseid spetsiifilisi argumenti, mis ma tõepoolest väga erinevatest teadusvaldkondadest kogusin kokku selle hüpoteesi toetuseks otsisingi vastuargument sellele hüpoteesile suutsin leida tegelikult ainult kaks ja näitasin seda, et noh, nad ei kehti põhimõtteliselt või nad on väga nõrgad, aga poolte argumente ma leidsin 10 10 originaalset ja kui lisada sellele veel need, mis on varem välja toodud, siis kokku vist kui ma ei eksi, oli neid 13 isegi või, aga siis jah, omalt poolt lisasin 10 uut ja. Puudutad nüüd seda, mismoodi üldse predikaadi argument laias laastus revolutsioneerinud on, siis on näiteks selline teooria hor fordil kõrgematel imetajatel on olemas jaotus Bertseptuaalseks predikaadiks ja argumendiks juba ajus vastavate juhtide tasandil. Ehk siis kõhtmine, selgumine, juhtude tegelevad argumendi predikaadi töötlusega. Aga need on siis Bertseptuaalsed mittekeelelised, mitte loogikalised argumendid, predikaadi, ütleme, kui loom vaatab mingisugust objekti või inimene või ükskõik kes siis üks asi on see, et ta saab aru, et seal on midagi, siis võiks justkui vastama sellele Pärtseptuaalsed argumendile, teine aspekt, tasand on see, et ta saab aru, millised on selle asja omadused, see peaks justkui vastama siis Pärtseptuaalsele predikaadina ja kuna mitmesugused katsed ja, ja ka mitmesugused sellised loogiliselt seisundis on näidanud, et tegelikult me suudame kahjustada ühe ütlust neist kahest näiteks ütleme, Pärtseptuaalse argumendile, Pärtseptuaalse predikaat töötlast niimoodi, et see loom või siis ka inimene, kes on muidugi kalo tajub ainult seda pretseptaarsete argument Pärtseptuaalset predikaati, siis noh, meil on põhjust arvata, et see eristus on juba ajus nii-öelda riistvara tasemel olemas nende vastavate juhtide tasandil ja siis meil tuleb ainult tõenäoliselt tehase eeldused mingisugusel kombel, mõningatel liikidel toimus nende Pärtseb duaalse argumendi predikaadi projektsioon, kontseptualism, ratsiooni. Tõlgise lause. Kontseptualism ratsioon on siis tasand, kus meil ajus mingisuguseid kontseptid ja me teeme nendega mingisuguseid operatsioone. Aga, aga mis on, kontsept on ütleme, ta võib vastata mingisugusele kujutlusele näiteks või ta võib vastata mingisugusele mõistele, selles mõttes on nagu väga raske universaalset näidet, et kui meil on ajus mingisugune pilt, eks ole siis on kontsert tegelikult samamoodi, kui me tunneme mingisugust lõhna, mingit konkreetset lõhna, siis on see selle lõhnakontsert. Samamoodi, kui me kujutleme näiteks sedasama lõhna, siis on seesama põhimõtteliselt sama kontsept, ehkki see allikas on teine, et see tuleb lihtsalt meie kujutlusest. Samamoodi kui me kuuleme näiteks sõna saame aru selle tähendusest, selle kanakontsert ja kes sekkuvad mingisugusel, ütleme, kanapildid või kanalõhnad või või ma ei tea, see tunne, mis teil kana puudutata. See sõltub teist endist. Aga see võimalus on põhimõtteliselt olemas. Kui ajutasandile minna, kui me räägime millestki ja kui me kujutleme midagi, mõtleme sellest vaikselt, siis samad ajupiirkonnad. Ja noh, võib arvata, et siis inimene muidugi pole mitte ainus liik, kellel on olemas selline kontsert, duaalne predikaat, argument, struktuure vähemalt teistel hominiididel ehk siis perekonna homoliikmetel ja samamoodi ka võib-olla mingisugustel kõrgematel imetajatel on olemas selline kontseptuaalne struktuur, predikaat, argumentstruktuur kontseptuaalse kujul, aga mis on juhtunud siis inimesel ütleme, võimaliku üldisemalt hominid tõenäoliselt oli mingisugune keel ka nende itaallastega meil siis oli, seda ma ei tea. Aga mis on juhtunud, on siis see, et see kontseptuaalne predikaat argumentstruktuur on kuidagi broitseerunud keelde, meil on nüüd keeles olemas mingisugune vaste, kus märgitud, eks ole, mingisugused keeleüksused, predikaatidena, mingit muud on märgitud argumentidega. Seda märkimist tehakse üldjuhul muidugi grammatikaga keel, selleks et seal oleksid olemas predikaadi argumenti peab olema piisavalt arenenud, et meil oleks juba grammatika. Sellepärast et kui meil on tegu eelkeelega, seal ei ole grammatikat, aga meil süntaktilise keele puhul on seal olemas ja seal on olemas need predikaadi argumendid, võib eeldada, ma arvan, see ei ole nagu mingit muud mõistlikku seletust mingisugusel viisil. Need on siis broitseerunud sellest kontseptuaalsetest predikaat argument struktuurist, sest lõppude lõpuks on kogu see keel ja motiveeritud sellega kaudu, et meil on mingisugused asjad peas, mida me tahame väljendada, meil on mingisugune tähendus, mida me soovime edastada ja kui see tähendus, predikaat argument, kui lõpuks võib-olla see viib evolutsiooni käigus ka selleni, et see kommunikatsioonikeel võtab, siis noh, mingisuguse seal vastavalt niimoodi, et grammatika ütleb meile, et miski on predikaat miskine argument. Grammatika on selleks vajalik, et neid tükke, mida me peas kujutleme, võime nad igalt poolt eraldi võtta, selleks et nad panna kokku üheks lauseks, millest teine arusaam, kui ma enne ütlesin pildi järgi teise inimese äratundmiseks just nagu ei pea teda analüüsima, aga niipea kui ma pean kirjeldama politsei tahab, et nägite, et mismoodi see kurjategija pärinagi kirjeldage mulle, mismoodi hakkan kirjeldama selleks tuhandeid sõnu, kuidas inimest kirjeldada, see on inimese tükkideks tegemine ja lausetest paneb nad kokku predikaat, korra pidamine, mõnes mõttes peas või jah, seal korrapidamine. Korrapidaja ei ole inimene tahtlikult, vaid elu sunnib, kui ma tahan teisega suhelda, et minust aru saadakse ja see miljoneid seal süntaksi tekkimine, grammatika tekkimine, kui ma nüüd õigesti mäletan, see oli kuskil seal homo elekuse ja praeguse inimese vahepeal oma elektrolüüsi, üksiksõnalised teated ja inimene. Tänavainimene on võimeline suvalise keele süntaks. Grammatika. Samas me muidugi ei saa eeldada seda, et need hominiidid, kes on väljas olnud nagu neandertallased või homo ja Rectus ei oleks olnud selleks võimelised, juhul kui nad oleksid selles vastaskeskkonnas üles kasvanud, kus, kus oleks olnud selline grammatiline keel. Kui saaks mõne neandertallased leitakse kloonida vaadata, mis ta lööb inimeste juurde elama panna, oleks väga tore. Me lihtsalt ei tea seda, et kes ta oleks suuteline omandamas Cramol, just nimelt sünnipärased ja loomulikult omandama või mitte. No selge see, et dresseerimisega seda ilmselt ei oma hetkest, kui juba inimene ei ole võimelised resseerimisega omandama alates mingisugusest ütleme, 10.-st eluaastast. Et siis järelikult ei saa eel veel vähem mingisugune homo Errectes, hakkama saaks. Aga et ma mõtlen just, et selline väike homo, Egiptuse imik, kui teda üles kasvatada niimoodi inimeste keskkonnas, et kas ta siis hakkaks rääkima, arvan. Evolutsiooni jutu kokkuvõtteks selle analüüsi tulemusel võib öelda sisend argument oli enne ja predikaat tuli pärast. Nimisõna oli enne ja verd tuli pärast. Ma ei saa päris öelda, et need olid nimisõnad nagu tänapäevases mõttes, aga nimisõnalaadsed üksused Kui on ainult üks sõnaliik, kes ei ole mõtetele eraldi nime anda. Tõenäoliselt vastas ikkagi sellele Millega asja nimetati ükskõik kas näpuga või andma mulle? Mineeritud kui lihtsalt objekti kirjeldav üksus eelnes seost või predikaat Serbia mingit näiteks tegevust mingisugust muutust kirjeldavale üksusele. Ühesõnaga objekti omadust kirjeldav üksus, tõenäoliselt eelnes muutust tegevust kirjeldavale üksusele, see on see, mida me saame öelda. On igati loogiline nimetada seda esimest argumendiks teist predikaadiks. Kui me jääme grammatika evolutsiooni küsimuste juurde, muidu loomade suhtlussüsteemides on signaale teatavasti alates mõnest kuni mõne 100-ni ja seal on kõik segi läbigmenowyingede tõlkida, nii paa, nii kaob ära. Nii, madu ütleme, tahvlid on eraldi signaalid. Et seal on madu tulemas, nüüd on kull kotkast tulemas või midagi sellist. Ja võta sa kinni, mis see siis. Aga kui me räägime inimkeele grammatikast, siis selle evolutsioonist. See mudel on sellest lõpetuseks praegu te kirjeldasite väga loogiline, aga alati tunduvad need meie mõtted kõige loogilisemaid. Kas need tööriistad, mis meil praegu käes, on see mõte aparatuur, mis meil praegu käes on sellele vastab see loogiline konstruktsioon, aga läheb aegu edasi. No ma ei tea, alati parema seletuse välja pakkuda, seni seni ei ole ühtegi silmapiirile, kui arvestada seda, et eks ole, sama seletus, kirjeldab nii keelt, matemaatikat kui loogikat ikka väga universaalne ja me peaksime üldiselt püüdlema kõige universaalsem kirjelduse poole, sest see on kõige lihtsam, eks ole, me saame ühe ja sama struktuuriga kirjeldada ära kõikvõimalikke nähtusi, no võib-olla mitte kõiki, aga mingisugust võimalikult suurt osa, noh, see on väga hea kirjeldussüsteem minu meelest. Kui keegi oskab midagi paremat välja pakkuda, siis palun, aga aga kas see on ka üsna loomulik? Ma arvan, kirjeldussüsteem, sest see on lihtsalt niivõrd fundamentaalne, et väga raske on sellist analüütilist süsteem just välja kui ta, mis oleks ühtaegu nagu sama võimas ja sama lihtne me võime küll välja pakkuda, eks ole, mingisuguse mitte analüütilise süsteeme nagu näiteks film mingisuguse asja kirjeldamiseks lihtsalt filmima asja üles, see analüütiline kirjeldus lihtsalt nagu sihuke sünteetiline kirjeldus mingisugusest loigust tegelikkusest, näiteks. Ma saan aru, et küsimus on siin selles, mis staadiumis on keeleteadus selle seletamisel, mis on keel ja kuidas ta, kes ja kuidas ta on muutunud sellest, mis ta praegu on ja mis tast edasi saab. Väga hea tõlge, halduri me ei ole kaugeltki seal, et teretada ära, kuidas tekkis, meil ei ole aparaate, meil ei ole kosmos uurijate ka võrrelduna teleskoope mine binoklid aiast, millega me võime Kuud vaadata ja meil ei ole võimalust muud kui ainult, et jälgida seda, mis seni on toimunud sisse produtseeritud tuleviku universaalne grammatika, kui me võtame selle eelduseks aasta pärast samasugune, ka eesti keel ei ole samasugune. Need muutused, mis toimuvad siin eesti keeles hiina keelest, et annavad kindlasti on toimunud 100 aastat on pisikene aegade 1000 aastat, küll seda on suudetud jälgida eesti keele muutumist 1000 aasta jooksul. Meie võimalused on enam-vähem Niipinoki tasemel. Ja mis tooks siis nii-öelda need võimsamad riistad mängu? Põhimõtteliselt, kui me tahame teha hüpoteese, mis ulatuvad kaugemale minevikku 10000 aastat siis me peame pöörduma kõikvõimalike teiste teaduste poole, et saada lisaargumente nende hüpoteeside kinnituseks, et keeleteadusest enam ei piisa. Siis ja näiteks arheoloogia, paleontoloogia, anatoomia, primatoloogia, Loogia, matemaatika, siis arvutisimulatsioonide abi, see nimekiri kaugeltki ammendav tegelikult sõltuvalt sellest, mis laadi argumente me välja toome ja meil võib-olla vajab mistahes teaduste abi, hüpoteese kinnitavate stsenaariumite. Siin jäi täiesti nimetamata igasugused asjad puudutavad inimeste sotsiaalset keskkonda, milles keel ainult saab levida. Seda uurivad teadlased, keeleteadlase teatud harud uurivad keel kui suhtlemisvahend, kõnegi vestlusanalüüsi, seal robinal uusi hüpoteese, mis funktsiooni keel täidab. Kui me jälgime seda, kuidas inimesed suhtlevad reaalselt mingis konkreetses situatsioonis, me saame neid eksperimente korraldama, et me saame tänapäeva tehnika salvestada nii kõne kui video kujul, siis multimodaalse see on nüüd see liin minu arust, mis võib meid üsna kiiresti uttavad hüpotestine müüa. Keelekõrv. See oli viimane, kolmas osa vestlusringist üldkeeleteadlaste Aldur hõimu ja Erkki Luugi seltsis. Saated on järelkuulatavad meie internetileheküljel aga nüüd teine pilk keelele. Kujund, kelle Aabitsega jätkab Asta Õim ja teemaks tabud keeles. On loomulik mõelda keerukamate segasematest asjadest lihtsamate selgemate kombatavate kaudu, kuid mitte vastupidi. Inimesel on ümbritsevast maailmast tohutult mittekeelelise suhtlemise kogemus, siis ta teab, mis on võimalik ja mis võimatu mis millega kaasneb, mis millele ajas eelneb või järgneb, mis on soe ja külm. Millised füüsilised aistingud on meeldivad, millised asjad võivad põhjustada valu, mida kujutab endast see miski, mida inimene tajub kui jõudu. Füüsiline kogemus on struktureeritud teadvuses juba keeleeelsel tasandil ning jäädvustatud meie mälus Kunskeemidena ehk teatud teadmiste kogumitena. Ani mõistliku arusaama kohaselt on meie per olendeid esemeid paiku toiminguid, millest kõneldes kutsutakse endale häda kaela ja parem on neist kas vaikides mööda minna või siis nimetada neid teisiti, kaude peites otse nimetuse metafooride taha. Selline mõtteviis on olnud omane ka eestlastele ja nähtavasti on muutunud kujul säilinud mõnevõrra ka tänapäeval. Miks muidu on eestlased Euroopa Liidu rahvaste seas üks usklikke maid, rahvaid? Selline usuuuring on tehtud, kui mälu ei peta. Eelmisel aastal ja usu all oli mõeldud mitte ainult usku jumalasse, vaid laiemalt usku mis tahes üleloomulikku jõudu. Võib-olla tuleks selles eestlaste usulembuses näha seda, et märkimisväärne osa neist. Ma ei arva, et inimene on looduse kuningas ja on olemas veel miski, mis on inimeseülene nimetatagu seda siis saatuseks või suureks looduseks või veel millekski väga isiklikuks. Keel on see tänuväärne materjal, mis lubab meil teha vähemasti mõningaid järeldusi selle kohta, kuidas meie kauged esivanemad mõistsid maailma asju, mida hindasid ja mida mitte mida kartsid ja kuidas oht püüdsid ennetada. Näiteks oleme me arvanud ja ilmselt arvame siiamaani, et keha kui materiaalne substants ja hing kui vaimne substants eksisteerivad kõrvuti, üks ei eksisteeri ilma teiseta, moodustades ühtse terviku. Inimese. Selline duaalsus kajastub ka keelenäidetes. Püüab ihust ja hingest. Me ei saa öelda, püüab ihust või püüab hingest, me ütleme, püüab ihust ja hingest edasi, karjatus käis ihust ja hingest läbi. Kellelgi pole muud kui süda, saba ja soe hing, see tähendab, kui keegi on väga kõhn, löön su ihu hingest lahti, hoiab vaevu hinge sees. Tähendab, hing on inimese sees, hing jäi sisse või Hinglex välja. Keelematerjalis kajastub seegi, et ohtu kujutatavatest või ebameeldivusi kaasa toovatest asjadest otsesõnu ei räägiti. Välditi või peideti millegi taha. Metsloomade ümbernimetamisest peitenimedest on meil juba juttu olnud, mäletate, hunt on kõrvekutsikas Püha Jüri kutsikas? Rästik on põld, angerjas, põõsa poeesia, põõsaalune. Eestlastel on sellisteks tabuteemadeks, millest otsesõnu oli parem mitte rääkida näiteks toidu lõppemine, sünnitamine, äsja sündinud laps ja muudki. Mõistagi ei ole hirm või kartus kellegi või millegi ees. Valdav põhjus, miks meil on rohkesti metafoorselt nimetusi küllap on nii mõnigi nimetus tekkinud loomislustist soovist nalja heita. Näiteks miks me nimetame lund rasvaks või tuhka Śaksa soolaks või pliidirauda teritusvahendina naiste tahuks või põrandat kannan nina rätikuks, siis selle kohta küll ei oskaks öelda, et siin peaks olema põhjus selles, et ei tahetud asju otse nimega nimetada. Kuulsite Asta Õimu kujund kele aabitsat. See valmib koostöös Eesti Rahvuskultuurifondiga. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.