Võib-olla meenutab siin ees pisut tunki Hoti trotsliku alati võitlus valmina ei unustada siiski vahetevahel ka põgusalt naeratamas, ehkki selleks viimaseks peab siis tõesti märkimisväärne põhjus olema. Põhiliselt meeldib isesugusele Aarne Vaigu ka no ütleme, lorajuttu ikka surmtõsise näoga rääkida. Tulles erialalt ihtüoloog ehk kalateadlane, sattus ta saatuse keerdkäike pidi üheksakümnendad alguses Käsmu ja tundis end siin kohe koduselt. Polnud ka ime, sest suguvõsa on selles rannakülas juba 300 aastat elanud. Tasapisi üle kivide ja kändude hakkas endisesse piirivalvekordonisse tekkima midagi põnevat ja enneolematut. Meremuuseum nimelt oma Nabilent ilmekal moel räägib tänane esineja neist rõõmudest ja muredest, mis teda sel keerulisel teel saatnud on. Keskprogrammis musitseerivad Karl Madis ja Margus Martmaa ning Aarne Vaigu. Käsmu meremuuseumi juhatajaga kohtus Haldi Normet-Saarna. Tere, Aarne Vaik, Käsmu meremuuseumi juhataja. No saame kõigepealt teie kui isesuguse inimesega pisut lähemalt tuttavaks inimesega, kes on alati vastuvoolu ujunud, teie enda sõnad, muide. Ja miks te siis pole tahtnud rahulikult ja leplikult elada? Ega mina seda ise ei tea, mul naine ütles kunagi, et ma võtan alati rasked ülesanded ja püüan mitte kergelt läbi saada. Nii et ma ei suuda käed rüpes istuda. Aga vastuvoolu, ma arvan, seal see positiivne tee. Nimetate oma esimeseks elutööks Pajusi kolhoosi kalamajandi loomist. Jah, tõesti, 15 aastat ma nühkisin kolhoosikorda ja olin ka seal vaba mees ja ujusin ikkagi vastuvoolu, nagu sa ütlesid. Et ma annan ülikooli kolmandal kursusel sain aru, et ma olen liiga rahutu inimene, teadlast minust ei saa ja ja pärast ülikooli lõppu oli mul juba keelatud teadusega tegeleda ei aspirantuuri ja juhtiv töökoht ja eks see keelatud oli, noh, see oli meie laeka tegevuse pärast ülikooliaegne naljameeste või pullimeeste või igal ajastul oma niuksed, niuksed grupid, kes musitseerivad ja meil oli ka muusika ja paroodia Assegi. Priit Pärna, see oli tema vaim. Ja nimi tulenes majake oli venelastel üks raadiosaade majak eesti keeles majakas. Kui me hakkasime siis raadiosaateid ja filme ja televisiooni ja kõike Barrodeerima, siis majakas tegime rajaka. Parateerimisele läks kõik, ka nõukogude võim. Siis ei ole tõesti midagi imestada, et teatud seltskond teie peale hästi viltu vaatas. Organites olid paksud kladed selle kohta, aga kolhoosis võeti meid hästi vastu ja kolhoos tol ajal andis ikka elamiseks päris normaalselt. Ma lõpetasin ülikooli 29 aastasel, siis ei saanud enam nalja teha, perekond ja palgad olid paremad. Bryanti auto ja see oli Marika konjunkturist olnud, püüan, kus on sügavam, tõsi, paremad tingimused. Ja ehitasin paju, siis jah, kalakasvatuses ja töötab siiamaani. Sel hetkel, kui te Pajusist lahkusite, oli nagu öeldakse, pikk sirge teie ees ja või teadsite juba kuskil kuklas, et vaataks sinna Käsmu poole. Ei teadnud midagi, aga härra Krimmist ütles mulle kui raske hetk, et mine siin hamblasse, seal oleks mustlasemutt, kes ütleb sulle üht ja teist. Ja ta tõesti ütles, et sul on üks d ees ja sa lähed v säärde ja Saile võõrasse kohta ja ja ma läksin ja hakkas Eesti vabariik pihta ja see oli siis 90.-te algus. Käsupäevad olid Käsmu päevade puhul, tegin siis väikse niisuguse näituse vanad fotod ja vanad postkaardid ja panin selle välja ja miljööga sisse laenasin küla pealt kokku. Tavamudelite kompassid ja binoklid ja mõnedki niisugused asjad. Ja siis meremuuseum tegi ka oma näituse sinna Eestimaa muuseum. Ja siis mul tekkiski niisugune mõte, et noh, vaatame, kummal siis parem ekspositsioon ja esimese, aga vist 500 inimest ja teema oli väga huvitav ja siis juhtuski, et 92 ja enam tööd ei olnud ja ja tähendab, kui inimesel enam tööd ei ole riigitööd või ametitööd, siis on vaba, kurdetakse tasa oli inimesi, on töötud, ei, need on vabad inimesed, lihtsalt juhtus minuga ka niimoodi siis mõtlesin, mida ma ette võtan ja kuna rahvale meeldis, et ma teen veel seda näitust, aga ega ma ei mõelnud, et see sissetulekud elatist mulle teeks, aga see oli nagu kingitus. Käsmule. Ma mõtlesin, et minu esivanemad on Käsmus olnud ja minu suur eeskuju on olnud minu vanaisa, keda ma kunagi näinud. Ta suri 18. aastal, aga isegi kolhoosi tööle minnes mõtlesin vanaisa peale. Vanaisa sõitis suure uhke laevaga kolmemmastise laevas ka ja riskeeris külarahva rahadega. No miks mina ei riskeerinud ühte kalamajandit ehitada minu käest keegi, küsi pärast, et kas see oli õige asi või vale asi, kas oli see valesti, investeeritud raha või mitte? Sel ajal ju ei küsitud niisuguste asjade üle. Muuseumi tegema hakkasin ka vastutust ei tundnud jagi, mõni mees küsis, et kas sa ikka tead ka, mida sa tegema hakkad, kas sa selle lõpuni vead, mida ma ei teadnud ka, kas mul seal püssirohtu on, aga hakkasin tegema. Siiamaani 15 aastat. Venelased lahkusid Käsmus novembris 1992 ja 1993 hakkasite siis tollase Võsu valla otsusega piirivalvekordonisse Käsmus muuseumit looma. Ja huvitav on see, et esimene eksponaat on vene piirivalve käest, ma läksin tõesti enne oktoobris sinna piirivalvekordonisse ja nagu bluffisid, et ma tulen siia pärast teid ja teen siia muuseumi. Mingit alust selleks, ütlesin 1000 kinkige mulle midagi, siis ka muuseumi algatuseks head kinkisid mulle siis raamatu Bagranis paiskaablibalticki ja kirjutasid sisse ilusti painz ta enne Chast lummer. Ja kõik kaks natšalnikud kirjutasid alla ja esimene eksponaat, nii et esimese tunnustuse sain ma just enne piirivalvet. Ja tuligi välja, et kuu aja pärast nõudeid läinud ja Võsu vald siis võttis selle omaks. Noh, nii ta on läinud siis see aasta olis 16 suva kem. Kas võib öelda, et algusaastad olid kõige rangemad, Aarne, kas mingil hetkel tuli ka seesugune tunne, et kõik jätan pooleli? Ei, seda ei ole? Ei ole, aga on olnud selliseid perioode, kus magama minnes Mõtlen, et mis on hommikul ja hommikul üles tõustes mõtlen, et mis nüüd ikka saab, kas ma jään püsima või mitte. Ja see ei olnud mitte minu tahtmine, vaid mujalt oli selliseid inimesi, kes arvasid, et seda ei peaks olema, seda muuseumit seal. Et aitab ühest meremuuseumist Eestimaale küll, jah, oli küll sellised ja sekskoht on väga magus olnud ja üks vallavanem ütles, et kui vaigu eiole tšekk nende eksponaatide kohta, siis on seal rahva oma ja kuulub võsu vallale. Ta põhjustas mulle palju meelehärmi, aga sedavõrdmaaga siis ka ennast viliseerisin ja ega ükski hea asi ilma võitluseta ei sünni. Aarne Vaik kui nüüd Vene piirivalve poolt annetatu kõrvale jätta, kuidas nägi välja see esimeste eksponaatide hankimine muuseumisse? Pärast kuuajalist remonti lopiasin seinad ära lihtsalt ja eks tühjad ruumid olid tõesti Kodnud, tõin ühe kiiktooli sinna, mäletan mul esimene foto on ka tabamispäevast ja siis üks külamees kinkis mulle Palmse mõisatooli ja külastki mõnegi asja. Juba näituse jaoks sain merre tõmbamise plokkija eksponaadid, kes oli ka kogu see vene Lagamis maha jäi. Ja võib-olla 10 asja oli, mida võiks öelda, et on eksponaadid. Aga postkaardikollektsioon ja pildikollektsioon on mul alati suur olnud. Pildid ja postkaardid hoidlikke seinte peal välja pandud vanu fotosi, ma olin selleks ajaks ordenid juba paarkümmend. Nii et niukesed materjali. Käsmu meremuuseum ei ole ainult mereteemaline, et tõepoolest needsamad postkaardid siis on seal pudelite, kogu ja nii edasi kaasa arvatud kuulus Maidla, mõõta. Ei seda nüüd öelda niimoodi, et kõik, mis on merega seotud, Annika näitleja niimoodi ja pudelid, meremehed, kõvad napsimehed ikka ja kui meremees koju tuli, siis ta tõi ikka välismaa napsu isale või vennale, nii et pudel on näiteks küll merepudeliposti ja nii edasi. Et ikkagi püüan kõiki asju, mis merega seotud ka lähedalt või kaudselt seal on ju kaubandus ja hakates pihta, kui on aura-masinad, seal aurulaevad olid ju olemas ja kõikvõimalikud ja Maidla, nüüd sa küsisid Maidlad siis merega seotud ka tikingi tegevus, nii et ma seda Vikingi üritustel on ju ka nühkinud mõnedki aastad. Ja ka praegune jah, laevaehitus käib ja nii, et siin Vikingi teemal ikka merega läheb kõik kokku. Mis selle Maidle mõõgaga on? Ega ma teda ei otsinud? Peidetud mõõtmistuli põllu kündmisel Maidla külast välja. Ja ilmselt oli ta ühe eesti üliku mõõk, kui pannakse mehele terve mõõk hauda kaasa, asja peab väga tähtis mees olema. See põnev elulugu võiks olla ju, sellest võiks romaani kirjutada. Miks oli ühel mehel nii vägev mõõtke, nii ilus mõõk ja kes selle tegi, kuidas ta mehe kätte sattus ja kuidas ta hauda pandi ja kuidas ta siis 11.-st sajandist alates põues vedeles ja ühel päeval ta välja künti. Ja siis ta ringles mööda Eestimaad natukene aega ja, ja siis ma sain aru, et see on nagu minu jaoks amulett, ma olin nõus kõik sellest andma. Ja see oli juhus muidugi, et see minu vaatevälja sattus ja see kauplemine käis pikemat aega ja sattus minu kätte tõesti. Kuna vist jah, on niimoodi, et muuseumid kindlasti tihti ei suuda neid vastu võtta, kuna kollektsionääride kätesse sattumise kollektsionäärid tahavad vahetust. Minul ei ole seda raha, et seda osta, sellist väärtus ja ma arvan, et sellel ei ole hindagi, aga üks kollektsionäär hindab ühte asja, teine teist asja ja naljakas öelda, et et teise maailmasõjaaegsed märgid on kallimad kui muinasaegse sõjamärgid, nii et nad võrdsed, ühesõnaga sainet ümber vahetatud. Ja tõesti vanaraud tegelikult annakuma linnalehes ütlesin, et noh, ma hindan vanarauda tõesti, mis on 1000 aastat vana, aga ma ei vaheta teda Hummeri vastu või midagi sellise rämpsu vastu, et. Vaidla mõõk on küll seesugune asi, mis teeks au ka Eesti ajaloomuuseumile. Ega muinasaegset muuseumit Eestis ei ole ja neid muinasaegseid asju näpuotsaga ühes või teises kohas on arheoloogia keskuse eraldi ekspositsioon ei ole internetis ega kusagil näha. Ja ega ma ei näita teda niimoodi, riputan seina peale, ta on ikka hoidlas ja vastavale seltskonnale huvilistele. Ta peab olema hoidlas, kus on talle vastavat. Tingimustel see on väärtus, mida tuleb tähelepanelikult hoidma. No Aarne muuseumi alustamisega kolisite teie muuseumisse elama teise tiiba. Et selles mõttes täiesti isesugune elu 24 tundi ööpäevas, päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse. Eks eramuuseumid on üldiselt ikka oma hoones alguses või ja arvan, et eramuuseumid on olnud ikka tihti või 99 protsenti riigimuuseumite aluseks erakollektsioonid aga, ja minu puhul on ka see, et huvitavad midagi teha ja mõtlen, kui on vastuvoolu olen olnud siis see on ka selle puhul, et ma ignoreerin kõiki muuseumi tegemisi, eeskirju ja arvasid, et ma teen omapäraselt vaid ma ei mõtle selle peale, ma lihtsalt teen. Ma ei mõtle üldse mingi projekti peale või milline peab välja nägema lihtsalt see tuleb automaatselt minust välja. Ja see muuseum kahtlematult erandlik, erandlik mitte ainult Käsmus mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt, sest muuseum on avatud, nagu üritan alati. Seda küll kuskil oli jutuks, et kasvõi esimese jaanuari hommikul kell üheksa, kolm hullu inglaste olid hommikul esimese jaanuari hommikusse, vot seda ma küll ei oodanud, seda te neile ei andesta, jah, tellin pildiga nendest. Siis uut aastat Käsmus osta ilmselt jah. Kusagilt pansionaadis tulid ja ja on ka niimoodi, et kell viimane külastan kella ühe ajal ära läinud. Jaapanlased tulid kell 11 ja kell üks oli kohe seal oleksid, olid noh, seda kõike on juhtunud. Näed siis võtsid osa ka teie kodusest õhtusöögist ja kõik niimoodi sulab ühel hetkel kokku ja piirid kaovad, kus, kus lõpeb muuseum ja algab Aarne Vaigu eraelu maajumal hoidku seda nüüd ei propageeri siin aga ei reklaami, sest et inimesel peab olema ka oma privaatsus. Aga mulle tundub küll teid, Arne Vaik, et vahetevahel need piirid muutuvad väga ähmaseks. Kas see on sul õigus ja piir muutub ähmaseks ja erandlik on see ka, et ma tema piletiraha ei ole, siis mul on see annetuse karp ja alguses muuseumid tegema hakkas, ma mõtlesin, kas ma võin üldse muuseumiks nimetada ja mis see muuseumi siis endast mõtlesin? Ah hea küll, teen siis niimoodi nimetama muuseumiks, võib-olla ei ole muuseumiga eramuuseumit kui sellist ei ole veel kirjeldatud Eesti seadustes. No praegu on muuseum Kultuuriministeeriumi alluvuses, muuseumihoonena vald toetab ka No mis te nüüd vallal omalgi probleeme küllalt taotlenud seda, kuidas te siis omadega hakkama saate ja tänu headele inimestele, mul on nüüd see karp ja. Ma ausalt öeldes tudengiajal näpud põhjas, aga ma ei tea, kui palju mul raha on ja kui palju seda raha liigub ja ma kasutan niipalju kui mul on ja nii palju, kui ma sealt karbist loen ja sügisel ma ei löö isegi kokku, palju seda siis lõpuks oli, aga ausalt öeldes mul raamatupidaja ikooniks raamatupidaja teab ja Maiken maksuametiga tegelenud. Nii et selles mõttes küll, aga aga ma kaeble selles mõttes ma siiski ja sellegipoolest olen ostujõulisem, nagu saate aru Eesti muuseumites ja see on ikka haletsusväärne, kui muuseuma ostujõulisem Manitskit vaiku nüüd, eks ole, Eksgistreid, muuseumi suudab meiega konkureerida ostude poolest personali poolest küll ja niisugune on see saatus. Mul on muidugi teenuseid erinevaid laste daamid, lapsevanemad maksavad oma programmi, teen. Ja mõni inimene tahab võib-olla ka sünnipäeva pidada seal õue peal ja ma leian selle võimaluse ja võim seminari pidada ja sealt tekib see sissetulek ka mittetulundusühinguna, ma toimin seal. Nii et eks seal on väike majandusime kindlasti ja Mart Laar, kes kunagi uksest tuli sisse, ütles esimese lausena, et kuule, vaigu jaoks on 100000 Tallinnas miljon ja minu käive on umbes niimoodi on, et ma sellistes muuseumides harilikud ongi käive ikka miljon, aga ma pean seal 100000-ga hakkama, sellega ei ole midagi. Oma projektidega hakkan töötama, ma kunagi küsisin ikka kultuurkapitalist ja ja, ja olen ka fondidest ja olen saanud ühe korra olin isegi 40000, sain Hellami fondist. Aga ma ei viitsinud enam Kultuurkapitalist küsima hakata, 5000 kaupa. Läheme selliste pragmaatiliste asjade juurest veel korraks muuseumi eksponaatide juurde, no Aarne, mis on need pärlid alati võib öelda, et kõik on pärlid, aga no mis on see mida, mida tasub kindlasti tulla Käsmu muuseumisse vaatama. Kahtlematult kõik ei ole pärlid ja huvitav oleks, seega kuumuttingu eramuuseumine oleks, tihti oleks nii, et, et kui riik tunnustaks eramuuseumid sellisel kombel, et te ütleks, näed, et sinul on nüüd üks ese, mis on väärtusega, mis huvitab Vabariiki või vabariikliku tähtsusega Euroopa tähtsusega või kahtlemata Eesti kollektsioonides on selliseid asju ja siis oleks ka teada, et, et noh, riigil eesostuõigus või või kui mingi õnnetus, et selle pealt esimesena välja jooksma selle asjaga. Selliseid asju võiks ju olla. Aga muuseumis tihti legend teeb asjast väärtuse, noh kui mul on nüüd Rootsi kuningat tool, mille peal Rootsi kuningast kargaks testistus legendi järgi Tallinnas garnisoni kirikus on selle hind, missugune hind tal on, võista lähedal, see legend on niivõrd armas, eks ole, läksid Käsmus vanad sõjamoonaga Narva lahingusse. Nii et 1700 istun tooli pealt leidsin minuti rakvere tagant üles. No see on niisugune vana logu tool, eks ole. Aga samas on mul 500 aastane lauatükk ka, mis on keskaegsest Tallinna majast kusagilt 500 aastat üks laud, mis on kistud laud, mis ei ole saega tehtud. Aga kui ma nüüd vaatan, et samas postkaardikollektsioon pakutakse osta ees ees pakutakse Käsmu postkast, vaata, küsitakse 200 krooni ja kui mul on käsud 1000 pilti pikali kukkuda, eks ole. Nii et väärtused on väga erinevad, üks on legend ja teine on niisugune huvitav ese ja mind huvitav, te olete mõistatused, mida ma saan inimestega, et mis asi see on, vaat ja neid asju ma olen Kadraldi korjanud, et võib antikvariaatides leida ka ja antikvariaadis. Ma teinekord ostan seal ei, ütlen ka. Ja küll ma ostan selle ära, aga andke nüüd mulle Alenust väike ja kõik mulle on haldusalati. Antikvariaadist suhtuvad minusse nii kui pidevalt, et kui midagi huvitavat müüki tuleb, mulle teatatakse ja siis siis ma ütlen, et vot see asi on nüüd tegelikult see viimane kord ostsin tõrviku ja tõrviku pähe, pidin ostma selle ja pärast tuli välja, et selle pesumasina ikkagi kuigi esimese korraga ei tundnud seda ära, kahetseb pesumasin, oli kena, keegi oli vanaaegsed pesumasinat. See on niisugune nagu kanalisatsioonipunkt kummistan, eks ole, vasest niuke millega vanasti pesu pesti. Maretis võite näha neid reklaame ja ma kohe ei tundnud isegi ära, aga et kuna ta oli nii tulest läbi käinud, aga. Kui vana, siis vabariigiaegne ei ole midagi erilist panust, nii et tõrvik pesumasin sidekriipsu vahel. Ja umbes niimoodi saab kõigiks mitmeks otstarbeks kasutada küll need asjad nii, vot sellised on. Aga samas, no ütleme, kui tuleb keegi muuseumisse, sinna tuli inglane mulle muuseum, mis ütleb, et muuseum ja sul on originaal, 300 aastane kaart seina peal maa, Carthoomanikaard, et kuidas see võimalik, ta küsib, et millises muuseumis on see originaal, mõtlesin, see ongi sama originaal ütleb, et ma tulin küla muuseumis, siin on Vésteinn klaver nurgas. Kuidas see võimalik on? Nikolai haakub Käsmus pestin, klaver, ta ise suri ja tal on Ülo Vinter yle satusse, klaver minu muuseumisse. Ma ostsin ta muidugi ära dollarite eest. Tol ajal. Jah, vene helilooja Nikolai raakov oli tõesti väga andunud Käsmu suvitaja. Aga Aarne Vaik, kas niisugust hetk ei ole, et nii muuseum on täis? Muuseum on esemeid täis, enam pole mitte midagi vaja. Nüüd ma elan rahulikult, võtan külastajaid vastu ja tunnen asjast rõõmu. Arvati, et kõik maailmasõda minu juba olemas juba, mis merendusega seotud on, ei saa, ta ei tule kunagi, et ja see oleks ikka väga jube ka. No enamus muuseumi hoidlad on, need 90 protsenti on hoidlatesse ja siis 10 protsenti on väljas, no minul on vastupidi ja et hoidlates on 10 protsenti ja 90 protsenti on väljas. Aga, aga noh, vahetama peab ikka aeg-ajalt ja kui tuleb inimuuesti. Ma võin aasta peale võib öelda küll, et iga kuu tuleb mingi uus eksponaat ja mõne asja vedanud kusagil kõrvale kas olestaureerimisele või annan ka teistele muuseumitele ka praegu vist 203. muuseumis minu asju. Mõnikord tulevad jälle filmimehed ja neil on vaja kusagilt saada, ega normaalsed muuseumid ei anna oma eksponaati mingi filmimiseks või, või teatrietendustega. Vana Suur Tõll oli Pärnus, mäletan Rakvere muuseumis on praegu minu asju raudteemuuseumisse, kuhu me kõik oleme andnud, nii et selles ei ole probleemi ja näitusi. Selliseid, et mõni kunstnik teeb mereteemalise maali või akvarelli või või mingi näituse tahaks ikate merega seotud. Ja näiteks galerii mulle muutub pidevalt olnud fotogaleriid. Kes ei ole veel jõudnud Käsmu muuseumis käia, siis kuidas te ütlesitegi selle kohta, et see ei ole mitte miljoni dollari vaade, vaid miljoni inimese vaade ja otse välisukse vastas, kui ülejäänud uksed on ka lahti, avaneb täiesti müstiline vaade merele. Selleks ei pea muidugi majja sisse minema, võib lihtsalt muuseumi taha minna ja õhku ahmida. Raami sees on pilt alati parem raami sees ja aknasaade ja muutsin selle akna kajala, niiet. Muinsuskaitseolevas majas ja küll ma võtsin selle akna ära, panin ühe klaasi sinna sisse ja ma mäletan, kui Toomas Savi tuli ühe perse noh, iga sinna siis ta nagu uksest sisse tuli, ta kohe sammus otse sinna, et kas tõesti on ehtne meri seal piirivalve tegi omal ajal ju ikka sinna need majad, kus midagi on pere peale näha, oli ja, ja see on Käsmu kahtlematult kõige parem. Parem koht oli kenam kohtunud, vestleme miljoni, ma ei saa öelda ainult eestlase vaade ja see on kõikidele, kes muuseumisse tulevad ja see on üks koht Käsmus, kus võivad kõik inimesed käia. Aarne Vaik kas praegune hilissügisene ja tühjavõitu Käsmu küla? Kuidagi rusuvalt mõjub, päev võiks pikem olla, nüüd võeti veel tund aega lühemaks, aga ei midagi, linnud juba laulavad. Aulide punud meri laulab vaiksete päevadel, aga tänavast on ikka tõesti. Vesi on nii madal, et jah tükk aega pole nii madalat ette olnud ja ega kolm aastat ei ole jäädki olnud, aga igal aastaajal on omad võlud ja ega selle üle ei kurda. No aga ei saa öelda, et muuseum rahvarohkusele kaks. Tegevust jätkub rahva rohus, muidugi ei ole tänavast isegi sügised programmidele oli tagaratastega jõuluprogrammidele. Ma teen lastele ka jõuluprogrammid, meremeeste jõulud ja siis meisterdame seal meremeeste jõulupuud ja üht ja teist, aga mul töö veel lõppenud, praegu Daneme Vikingi paadile viimaseid lauaringe peale, nii et sel nädalal peaks laeval tardad kätte saama. Ja see viikingilaevuke on siis muuseumi õue peal naarne lisaks sellele, et te olete Käsmu meremuuseumi juhataja, olete te ju omal kombel ka ikkagi Käsmu külahing. Et see hulk üritusi, mis on muuseumimaja sees või seal õue peal toimunud, no teeks au mistahes muulegi paigale. Võib-olla võib-olla seal on juba suured abilised, kes mulle teatrit teevad ja kes seda folki teevad ja aga seal on olnud lihtsalt minu otsustamine, et teeme ja proovime ja teinekord mõtlen ka, et kuidas ma ikka julgesin niisukese portsu otsa sattuda, et ega mõtlegi mõtlematuid tegusi ja juhtub ka, aga mul on siiamaani hästi välja kukkunud. Teater on olnud juba nüüd kolmel suvel. Südamete murdumise maja ja sel suvel konticki etendus ja. Kändleri kadeemia teaduskooli juba viis aastat, nüüd see aasta oli vist viies ja ja seminare ja teisi nihukesi asju on veel, kõik ei tule meeldegi. Tegevust jätkub, talv on puhkamise aeg. Ega muidu ei jaksaks. Kõik seesugused muud sorti üritused hoiavad muuseumil teistmoodi, jälle elu sees. Jah, seda kindlasti jah, ja see toob rahvast ka juurde ja ma kasutan lihtsalt seal ära, et kas mul on selline maine või selline aura või ma olen seda rakendanud, sest et kuidagi, kas mul on tõesti nuga külgetõmme ja see ei ole minu poolt välja mõeldud, et ma kasutan seda. Vana juudi härra tuli kunagi mulle õue peale, sest teada on, et ma tulin New Yorgist Tallinnasse ei läinud, ma olin Tallinnas eluaeg elanud. Ma olen, on läbi käinud, aga ma käisin kuusik rannas ujumas ja ja nüüd ma lähen New Yorki tagasi, teist kohta sellist maailmas ei ole. Võib-olla tema ka oma lapsepõlve veetis seal Käsmus, eks ole, Käsmus on niisugune eriline aura, mis toob inimesi tagasi ja ta on positiivne koht, selles mõttes on, seda ei saa öelda, et see minu teene oleks. Käsmu ongi Käsmu ja see on fenomen ja minul on ka tänu sellele lihtne seda muuseumit teha. Kuna selle küla on ajalugu, on aura. Ja seda kõik tundnud, kes seal on käinud? Ja kuna suguvõsa on vähemalt 300 aastat, nagu te siin kirjutate ja oma muuseumi tutvustavatest materjalides vähemalt 300 aastat on suguvõsa Käsmus elanud, siis ei saa ju neile ka häbi teha ja mingit asja poole jalaga toimetada, kui siis ikka täie eest. Lisaks kõigele te armastate ka ise maalida. Ega ma ei saa öelda, et armastan, aga see on üks minu väljendusvorm ja ja teatud meeleolu siis võtangi ja ei hakanud tõesti maalima ja siis ma mõtlesin, et keegi jaapanlane Hiroshi tegi kunagi putši jaamast 335 vaadet ja siis ma mõtlesin, Käsmus on ka oma sümbol, kuradi saaled sellest tegema, et erinevatel aegadel ja seda on korduvalt tehtud ühte sama objekti massi omad köögiaknast hakkasin tegema, et ma teen nii palju, kui ma jaksan. Lõpuks ütlesin 165, et iga päeva kohta ühe pildi sellises väga minimalistlikkus laadis. Kui sinna nüüd on jäänud Käsmu selline merefiiling sisse, siis mul asi kordaläinud 365 veel valmis ei ole, kindlasti talje on, siis, ma ei ole lugenud. Oli nihuke mõtte, olete oma eluga rahul, Aarne Vaik? Muidugi, mulle on antud suur kingitus Eesti vabariigi näol, vähemalt et ma sain oma talendi nagu rakendada või ma seda mõtlesin ka nõukogude ajal, et noh, palju inimesi, palju häid talente läheb Eestis kaduma, kuna see ei oleks võimalik olnud rakendada, siis pidi distama kolhoosis vaikselt 16 aastat või see, mis meil on, seal on teinud ikka kingitud aeg mulle. Käsmu meremuuseumis on piisavalt tegemist mitmele põlvele. Milline peaks olema inimene, kes kunagi Aarne Vaigu tegemisi jätkab? See on keeruline, eks igal inimesel oma käekiri ja ma arvan, et tuleb teine inimene või keegi teine, ma ei tea. Temal on oma käekiri, eks minu jälg jääb ka maha, muidugi, ja eks tal on seda raskem. Võib-olla leiab inimeste, kes, kellel on samasugune maitsega, ma ei ütle, et minu nägemus erandlik oleks või maitse erandik oleks kõige parem oleks, kui inimesele see meeldib, mis on tehtud ja jätkab samas vaimus, aga ega elu on selline täis muutusi. Ega siin ei saa midagi selles suhtes. Ma ei ole veel tuleviku peale mõelnud, võib-olla peaksime minu vanuses, aga ma ei muretse selle pärast eritama. Käsmu meremuuseumi juhataja Aarne vaiguga kohtus Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli virve pullover. Saates musitseerisid Karl Madis ja Margus Martma kuulmiseni.