Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Nagu eelmises saates rändasime Maputšede ajalukku, siis seekord uurime, kuidas lõuna andides täpsemalt Tšiilis ja Argentiinas elutseb indiaani rahvas tänasel päeval hakkama saab. Läheme neile otse külla. Selliselt kõlas Mapootše naisšamaani loits küllalt monotoonne, aga samal ajal tal on rituaalides väga suur vägi ja jõud. Niisugusel Luitsul ja putsjade traditsioonides ongi šamaanid enamasti naised. Ja just nimelt vanemad naised. See on väga tüüpiline. Ja praegusel ajal putset Omarituaalidele reeglina võõraid ei luba, see on väga nende oma sisemise ringi asi, sellest Nad peavad kinni. Aga ma putse külla tohib küll minna. Eriti kui sul on kaasas teejuhiks Maputsioni, nagu meilgi oli ja sinna andide mägedes olevasse külasse minnes. Nagu esmane mulje oli see, et siin ei ole ju midagi eksootilist. Sest tegelikult oli see üks tavaline mägiküla. Me käisime õiet mitmes külas, aga see, millest ma rääkida tahan seal just niisugune, mis oli jõe orus. Mõlemal pool jõge olid laiali pillata majad, kivimajad, plekke, tuusega ja inimesi, kes seal liikus, nad olid täiesti noh küll vaeselt, aga täiesti euroopalikult riides. Täiesti tavaline maaelu nagu Argentiinas igal pool. Ometi sa tead, et, et need andma puutsed ja nüüd siis hakkad rääkima ja tõlgitakse sööma putsia keelest sulle seda igapäevast elu kirjeldust. Siis hakkab selguma, mis selle taga on, et noh, et näiteks sama majade ehitus, tus, stiil putsudel on tegelikult traditsioonilised majad, on olnud puumajad, palkmajad, sest nad on elanud mägistes rajoonides, kus on suured metsad, puupuudust ei ole. Ja niisugune nelinurkne õlgkatusega on andnud see vana traditsiooniline putsia maja. Praegusel ajal pidi olema niimoodi, et kuna puutset saavad mingil määral tuge riigilt, siis riik soosib just kivimajade ehitamist, tellistest majad, standardsed, plekk-katused, lihtsalt nad ehitavad neid sellepärast et nii saab riigilt tuge. Ja nüüd on tihti niimoodi, et see endine elumaja ehk siis puumaja on saanud nagu kas kõrvalhooneks, mingisuguseks aidaks või, või laudaks või talliks. Ja kanna putseda riietus. Kui noh, vaadata neid vanu ajaloolisi pilte, siis nii mehed kui naised kandsid, et niisugusi, noh, kuidas öelda nii sihukesi pikki hõljuvaid, villaseid riideid, neil olid omad nimed, näiteks meeste, see niisugune pikk villane vammust, selle nimi oli sham all. See oli tumedat värvi, ta oli laama või Guanaco villast tehtud ja siis Stahli vöökohalt nagu kireva vööga tõmmatud. See, muide see muster oli jällegi vägagi meenutas mõnda vana eesti rahvariide mustrit, kõik on omavahel seotud kuidagi võib-olla tõesti mingil moel mingil moel. Ja mehed kandsid siis selle Peal veel pontšo, et noh, mis on ka tänapäeval maainimestel sealkandis tavaline. Naistel olid siis need suured õlarätid, mis olid eest hõbedase sõle ka suletavad ja selle all veel niisugune tume villane, peaaegu maani kleit. Nii et üldiselt nad olid niisugused nagu üsna niux tumedas riietes tuses. Aga kuna kliima sealkandis on üsna nisugune karmipoolne, siis riietus oli küllalt niisugune soojapidav. Aga tänapäeval nad seda ei kanna, ainult suurtel pidustustel. Ja kui me nüüd sinna külla jõudsime, siis näidati meile uhkusega kahte paika. Üks nendest nägi välja täpselt nagu üks Eesti kolhoosilaut tellistest ehitatud, mitte midagi erilist, läksime sinna sisse öeldigi, et see oligi alguses olnud niisugune kogukonna ühisloomalaut, aga et praegu on seal sees tisleritöökoda ja nad olid selle üle väga uhked. Neil on omad puussepad, kes valmistavad mööblit ja müüvad seda. Ja see, see on maakohas, on mingisugune töö, et sa saad midagi toota, seda müüa, see on väga suur uhkuse asi nende jaoks tänapäeval, et see ei ole tavaline ja siis nad näitasid uhkusega ühte suurt, et maja, mis ei olnud veel päris valmis palkidest niukene, soliidne hoone, see pidid olema, siis püüdsin käsitöökeskus jällegi nad väga uhked olid selle üle, et siin me hakkame siis oma oma rahvakunsti nagu nagu müüma ja, ja saame jälle mingil kombel neid juurde teha ja, ja noh, ühesõnaga arendada enda võimalusi selle kaudu. Et, et see on tänapäeval põhiline suur probleem putsjadele neil ei ole rakendust sealmaal. Ja siis pakuti meile parimat rooga, mida tänapäeval külas pakkuda on kaugetele, külalistele ja me olime enne näinud juba selle valmimist, kui me olime külasse tulnud paistel seal siis küpsetati kitse ja sedasama küpsetatud kits koos niisuguse suhteliselt ebamäärase salatiga oligi siis tänapäeva busside jaoks noh, väga pidulik roog. Mis ebamäärane salat tähendab, seal oli mingisuguseid niisugusi, ütleme mingit mingit kapsast ja, ja, ja niisugusi ühesõnaga toorsalat toorsalat niisugune suhteliselt ilma erilise hea või halva maitseta, lihtsalt niukene natukene maitsetu, niisugune hein salat ei ole võib-olla nende leivanumber, jah, erinevalt kitsest siis jahijah ja, ja see on tegelikult ikkagi see tänapäevane roog, et ma olin ju uurinud ikkagi järgi, mis nende traditsiooniline köök vanasti oli, et see oli ikka päris rikas, sest nad elasid siis, kui nad olid veel vabad inimesed suhteliselt hajali. Ja, ja oli neil päris toredaid, palju kohalik köögivilju näiteks kartul, mais, uba, need on ju kõik Lõuna-Ameerikast pärit, neid nad kasvatasid, siis nad kasvatasid, neil olid muide ka kanad seal üks väga suur saladus, kuidas ma putsetel kanad olid, mõned On isegi oletanud seoseid Polüneesia rahvastega. Aga igatahes neil olid kodukanad. Ja siis neil olid laamad, koduloomad, aga nad käisid tihti jahil, said mitmesugust jahisaaki. Nii et tegelikult vanasti oli see nende toit mitmekesisem kui praegusel ajal. Sest neil olid lihtsalt teised võimalused. Ja meie teejuht ütles vaikselt. See oli siis argentiinlased, teejuht, et palun, et kui te olete söögi lõpetanud, siis plaksutage hästi kõvasti. Nende jaoks on see tohutult tähtis, et kui tulevad mingid tundmatud võõrad, et nad nagu kiidavad heaks selle kokaoskused. Ja loomulikult plaksutasin kõvasti, sest tõesti putsude praegune seis on niisugune, et nad tunnevad natukene ennast. Nii Tšiilis, Argentiinas nagu kõrvale tõugatud. Neil ei ole samu võimalusi, mis seal tavalistel kodanikel, et nii see paraku on. Aga siis me võtsime ette tõeliselt põneva, võtke. Ja me läksime kahe tee või saate, nüüd on just keskealised mehed mõlemal võimas nuga vööl, aga muidu väga rahumeelsed ja läksime Nende isikliku araukaarja metsa. Ja vot siinpool jällegi on nüüd see, et nii Tšiilis, Argentiinas on ma puutsetel teatud privileege, mida teistel ei ole ja üks õigusi on see, et neil võib olla mingisugune Raukaarja metsaosa, mida nad võivad mõõdukalt kasutada. Noh, Arokaarjast sellest kummalisest puust. Me kõnelesime mõned saated tagasi maailma vanim okaspuumaailma haruldus. Ja seda puud kui valge inimese ja jõudis siis ta hakkas seda ohjeldamatult raiuma. Rokkar ja puit on muide, on niisugune tugev ja ja väärispuit sisuliselt. Ja araukarja mets jäi väga väheseks. Kuid putsedele oli see mets ka muuhulgas igapäevase leivaandja ja see on kummaline, need on need käbid, nüüd on need käbid õieti nende käbide sees olevat seemned ja üks nendest on mul siia kaasavat seonarovokaarja seeme mida ta meenutab, siis piklik. Igal juhul on täitsa uskumatu, et siis okaspuu seeme võib olla ligi kolme või nelja sentimeetri pikkune suur, võimas seeme, mida süüakse mille seest saab siis selle seemnesid kätte. Ja kui me mõtleme meie oma männi või kuuseseemne peale, seda on imeväike. Väike pisikene terakene, eks ole. Aga see siin on nii võimast on palju suurem ka näiteks kui seedermänniseeme. Nii et maailma üks suurimaid seemneid üldse. No ja mis nende seemnetega siis kõik ära tehakse? Oi neid siis ma putset sisuliselt käisid neid sügiseti kogumas ja nad põhilise talve ütleme energiavaru said nendest seemnetest sama putšede talvekartul. Täpselt nii võibki öelda, see pandi talveks varuks ja terve siis järgmise aastani, nendest siis valmistati mitmesuguseid roogasid ja praegusel ajal Raukaarja on jäänud nii haruldaseks, et on võetud looduskaitse all Argentiinas, Tsiilis, kuid vappuczedel mitte kõigil vahet, osadel nendest on õigus omada arokkaria metsa. Kui näiteks tavaliselt siili, Argentiina kodanikul ei ole õigust ka niisugust nihukesi seemneid varuda endale talveks ja rääkimata nende müümisest siis need, kes on saanud selle privileegi busside hulgast tohivad oma metsas sõda nii palju varuda kui vaja ja isegi müüa. See on siis väikene kompensatsioon aastasadade jooksul tehtud ülekohtu eest, nii võib öelda ja, ja tõesti väike kompensatsioon, aga midagi ikka jah. Ja aga sellel shokaarja seemne kasutamisel on ka taga võimas lugu. Üldse ma putset jagunevad paljudeks hõimudeks ja ühte nendest hõimudest nimetatakse pehhuenchedeks. Beueyntšesid on 60000 praegu kokku Argentiina Tšiili poolel ja nende hõimunimi tuleb kaarjaama putšekeelsest nimest pehhuenn. Ja nii võikski tõlkida selle hõimunimeks araukaarja rahvas ja tsaar, aukarja rahvas on siis mäletamatutest aegadest elatunud talveti nendest Arokaarja seemnetest. Ja meid viidi nüüd siis sinna. Ja kui me sinna jõudsime, meie teejuhid istusid. No tund aega kõndisime mäest üles, päris väsitav. Ta oli. Ja mehed istusid selle Arokaarja tüve najale lihtsalt puhkama ja meie muidugi häbematult kohe otsima rovokaarja seemneid sealt ja nemad selle peale muigasid, sest oli kevad. Ja kevadel teatavasti seemned ei valmivaid alles käbid on alles kõige algsema valmimise staadiumis. Aga tegelikult ilm aegunud muigas, sest me otsisime nii hoolega, et mõned seemned. Me leidsime aja. Mõned jäid suures korjamistuhinas kindlasti kahe silma vahele ja tal oli õnne ja üles noppida. Patsid, et kuidas tegelik korjamine käib seal niimoodi, et sügise poole seal sügis on ju kuskil veebruarikuus siis veebruarikuus käivad juba mõned nii-öelda maakuulajad seal salus vaatamas, et kas seemned hakkavad pudenema, araukaarja, käbid ju jäävad puu otsa ja lagunevad puu otsas ja seemned lihtsalt puhuvad sealt maha. Siis mingil päeval on terve maapind kaetud tihedalt nende võimsate seemnetega ja siis tuleb olla väga käbe, sellepärast et samal ajal, kui, kui pehhuentsijad need tahavad korjata, siis loomulikult paljud loomad, linnud on ka seal jaol krõbistamas neidsamu seemneid. Ja siis lihtsalt varutakse neid suurtesse kottidesse terveks talveks ette. Ja kummaline oli, et sealsamas puu najal oli näha, üks kivihunnik oli laotud nagu selle selle tüve najale, küsisin, mis asi see on siis? Seletati, et eelmine suvi oli olnud väga kuiv ja sügisel käbid ei avanenud, seemned maha ei kukkunud. Ja mida sa teed siis ei jäänud muud üle, kui mehed ronisid siis nende kivihunnikute abil esimestes okste peale puude võradesse ja raputasid neid oksi nina, siis tuli küll, siis tuli küll see saak kätte see talvine saak. Ja, ja et kui me küsisime, et mida te nendega siis õieti teete siis oli päris uskumatu, mida kõike nendest tehakse, no neid ristitakse, neid keedetakse, need jahvatatakse jahu üks ja sellest siis tehakse kõiksuguseid, küpsetisi, leiba, ka leiba, sisuliselt araukaarja leiba ja siis kääritatakse nendest ka takkapihta häid jooke. Kangeid Ma saan aru ja ano, ütleme meie õlle kangusega aga, aga igal juhul tohutult mitmekülgne kasutusvõimalus, nendel seemnetel ja magustoitu ka tehakse kindlasti, sest nad isenesest Ongi, maitselt niuksed, kergelt magusad, niuksed hästi toitvad hästi kaloririkkad. No võib-olla natuke võib võrrelda ju meie sarapuupähkliga midagi taolist. Et kahtlemata saab sellest ka suurepäraseid magustoitelisandeid magustoidule või mis iganes, jah. Ja nii, et nii või teisiti ütleme see pehhuence hõim on seda pidanud talvel oma põhitoiduks ja kõik muu raam, mis sinna kõrvale jääb, noh, see võib olla, aga, aga Arokaarja seemnetoit peab olema ja see on väga unikaalne kogu maailma kultuuri peale mõeldes, noh, lihtsalt ei saa keegi seda korrata, sest seda Tšiili araukarjad lihtsalt mujal ei kasvas. Nii et, et see on väga-väga haruldane ja ma olin väga õnnelik, et ma sain ära käia selle Saraukarja salus putsjadega ja ära näha see põline toidu kogumise paik mis nendel on olnud. Ja kui me nüüd sealt mäe otsast jälle alla tulime, siis me nägime seal kusagil mäenõlva peal, seal metsa ei kasvanud, hoolil lagedal üks suur ümarväljak, talitaraga, piiratud läbimõõt umbes 100 meetrit, ühtegi inimest seal ei olnud. Ma küsisin, mis on, mulle vastati siis ma putsi keeles, kuivad tun, selle paiga nimi, no see on siis putsede rituaaliväljak. Ja ma küsisin, et mida te seal siis teete ja siis seletati, et sügisel siis kui on umbes lõikuse aeg, jaa, jaa. Raukarjas seemned on nii talveks varutud, siis tuleb see kui tanu suur pidustus. Lõikuspidu jah, võib niimoodi öelda, aga ta on palju rohkem, ütleme, niukene, usuline või rituaalne toiming. Lisaks sellele peopoolele, kui, kui meie lõikuspeod see kestab neli päeva ja seal siis selle jaoks ehitatakse sinna platsi peale niisugune puust trepp, mis on suitsude jaoks nagu altar. Seid takse roheliste vannikutega ja seal siis peetakse palveid, rituaale, lauldakse pühasid laule, toimub Niuke rituaalne ratsutamine ümber selle altari ja siis ohverdatakse selles paigas koosseis laulude ja palvetega. Mate teed tubakat tubakson kae muide Ameerikast pärit, et aga seal on ta rituaali vahend. Põhiliselt. TT esines meil ka mingi mõned saated tagasi Argentiinas. Ja selle on Argentiina rahvas ja veel mitmed rahvad Lõuna-Ameerikas võtnud oma igapäevaseks joogiks tänapäeval nii maitse on meie inimesele jube. Ma mäletan. Ja kui ta on kange tee, siis ta on kange tee aga kõige sarnasem ta võib-olla rohelisele teel, aga ta on natuke teise maitsega. Aga igal juhul ta on pärit indiaani kultuurist ja niimoodi anda siis ka omamoodi püha jook. Ja siis veel, mida seal ohverdati seal väljas. Mul oli, oli siis niisugune maisiõlu jällegi niisugune hästi iidne indiaanlaste joon. Nii et ühesõnaga neli päeva ööd ja päevad läbi rituaali. Ja siis ma küsisin, et kui paljud nappudset külarahvas siis sellest osa võtavad siis ta ütles, et kõik et 300 inimest külas on ja kõik on need neli päeva seal koos, teevad ühtselt selle asja läbi vanurid ja imikud, kaasa arvatud kõik. Ja sinna juurde kummaline mõelda, et kas sa loed mis tahes reisijuht ja Argentiina kohta. Siis sa saad teada, et kõik argentiinlased ja katsiililased on katoliiklased. Nii et ametlikult nad ongi katoliiklased. Nad on katoliku kirikus kirjas kui katoliiklased, aga samal ajal nende enda jaoks kõige tähtsam sündmus on seesama kuulatum. Neljapäevane iidne vappudse rituaal. Seoses imikute nimetamisega tekkis praegu küsimus, et kui ühest küljest on sellised arhailised eluviisid, mis on täiesti mõistetav esivanemate kombed, on kõvasti au sees, et kuidas neil niisuguste muude tänapäeva asjadega on näiteks arstiabi. No ma putsjade nagu traditsiooni järgi on seesama šamaan või siis naiskülatark on olnud ravitseja, parandaja ja praegusel ajal on siis umbes niimoodi et kui on niisugused väiksemad hädad või midagi nagu hakkab pihta, siis kõigepealt minnakse ikkagi selle naisšamaani juurde ja, ja tema siis püüab aidata ja kui asi läheb väga tõsiseks, siis pöördutakse ikkagi ametliku arsti poole. Nii et siis šamaan tunnistab ise, et hakkama nojah, et midagi, ühesõnaga inimese elu on juba ohus. Siis siis võetakse ikkagi tegelikult töötatakse ikka ikka ametliku arsti pool tänapäeval lapsed sünnivad sünnitusmajas, ui ei, nendes külades ka kohapeal šamaanid aitavad. Vot ei ole juures olnud, ei tea öelda, kuid üldiselt ikka kodus ja külas see käib. Ja, ja üldiselt ikkagi see tänapäeva oma küla nad elavad ikka noh, kuidas öelda nirult vaeselt kehvalt ja üks noh, niisugune tõeline probleem veel on putšede Jaksuse. Et kunagi olid nad nende maade isandad. Kui neid suruti siia mägedesse, siis, siis nende maad tõmmati aina rohkem koomale. Ametlikult elavad Labutset tavaliselt riigimaal. Neil ei ole lihtsalt nii palju raha, et osta riigi käest endale maad. Kuid nii Tšiilis kui Argentiinas on praegusel ajal ütleme see erasektor väga võimsalt tõstmas ja kui nüüd keegi tahab, keegi rikas tahab laiendada oma lambafarmi või laiendada oma metsaistanduste ala siis ta ostab riigilt maad, noh ja laiendab oma maad, aga seal on elanud ma putsed. Ja ma puutsed peavad sealt lahkuma. Sest see ei ole nende isiklik maa. Ja niimoodi see on väga tõsine teema nende jaoks tänapäeval ikka teisejärguline rahvas ja lükata-tõugata just, ja just see valus asi, et, et nende Nad jäävad aina väiksemaks, aga kuidas sa elad, kui sul maad ei ole? Et mis sind toidab ja praegu konkreetselt on käimas nii Argentiinas kui Tšiilis parajasti ka niisuguseid kohtuprotsesse, kus võib-olla esimest korda võtan, luuakse niisugune pretsedent, et ma putsede mõni kogukond, vähemalt sellest räägitakse, saab õiguse oma esiisade maale tagasi. Sest see oleks õiglane. Praegu näiteks mulle jäi päris valusalt meelde niisugune juhtum, et läksime sinna külasse ja, ja seal tee ääres näidati meile ühte kivi Astangut ja nihukese järsaku ees olid sügavad orvad ja meile öeldi, et see on vana Maputside kalmistu sinna orvadesse Sismaati inimesi. Nüüd on see maa ära ostetud rikka omaniku poolt ja kuna see on eramaa, siis ma puutse ei tohi minna oma esivanemate haudade juurde. Mitte keegi ei küsi seda, et mis on sinu kombed, mis on sinu lugu? Lihtsalt see on ERA, no ja see on püha ja siiasamma jalga ei tõsta, muidu oled noh, täiesti ütleme, korrarikkuja, sind tuleb karistada ja riik on saanud kõvasti kasu sel moel maa müümisest. Nojah, riik on saanud kasu ja kapitalism õitseb, aga midagi jääb nagu puudu kusagilt. Eks see maade äravõtmine on need ma putkesid ju ka suurlinnadesse viinud, aga mis õnne neil sealgi on. On tulnud ja praegu ongi kõige suurema putsude kogukond Tšiilis elab Santiagos sest et ma lihtsalt ei ole võimalik olnud elada ja nad on läinud linna. Loomulikult nad virelevad ka seal, aga maal nad lihtsalt ei ole saanud hinges püsida. Ja praegu näiteks ma, kui vaadata kas või viimaseid uudiseid laiast maailmast ja näiteks Tšiilist siis on juht, mis seal oli väga tähtis. 12 10. augustil tänavu aastal ma putsed rahumeelsel meeleavaldusel, teadagi maa teemadel. Politsei sekkus ja üks politseinik lasi selja tagant selle meeleavalduse juhi maha ja tuli kohtuprotsess, praegu on see käimas, parajasti, aga ollakse suhteliselt nagu skeptilised, sest see ei ole esimene kord, kui rahumeelsel meeleavaldusel keegi maha lastakse. Ja need politseinikud, kes seda on teinud, on alati pääsenud ilma karistuseta. Ja samas, kui sa mõtled Mambudsjade peale, kes on olnud ju ka väga uhke rahvas, kellel on oma väga vaprad ja mehed olnud, tegelikult vägisi kisub ju selle poole, et ma peaks siis nagu jõuga võitlema enda eest. Ja mõnikord on ka juhtunud, et mõned ma putši mehed on siis ka midagi niisugust vägivaldsed korda saatnud ja vot sel puhul käitutakse nendega eriti karmilt selle tõttu, et sel ajal kui Pinocheti valitses Tšiilit see oli see niisugune üldse niisugune väga range aeg, kui ka kõikidel kodanikel oli elu ohus, siis kuulutati välja Maputšede terrorismiseadus. Ja seal nimetati Mapudset terroristideks. Ja see seadus vaatamata Chili Gordon muutunud, kehtib siiamaani. Kui ma putse natukenegi vägivaldsed käitub, siis on ta terrorist. Smitte Pinocheti ajal ei müüdud eriti palju sadama puutsedele kuuluvat maad ja, ja oligi niimoodi just ja eriti näiteks neid metsi müüdi palju maha ja, ja, ja need raiuti ka kohe eraldi omanike poolt maha ja sinna istutati mingit eukalüpti, mingid võõrama puud, asemele see oli, see oli just see aeg, siis kasvas ju kõik hästi. Jah, ja see oli raha, sellesse jälle raha, nii et, et praegu praegusel ajal ei ole ma putšudel üldse kerge. Ja, ja nad teavad pidevalt enda eest seisma palju tõsisemalt, kui, kui meie siin. Ja tegelikult nad suudavad seda. Ma putšede juht, nüüd Gaabriel siin unin Delos Andrese linnas Adma putsiate keskuses, ütles, et igal aastal ma busside juhid kogunevad kast Tšiili või Argentina poolele, et ühiselt arutada kõikide putsed asju. Nii et nad hoiavad väga hästi kokku ka tänapäeval ja neil on niisugune ühtsustunne neil tugev. Ja, ja ma arvan, et see, et nad püsivad saab olla suurelt tänu sellele, et nad oskavad ka iseennast hinnata, oskavad hinnata enda juuri ja enda pärimusi. Nii ka elus pidu, pidada neid vanu rituaale ja kasvõi sedasama šamaani laulu. Mida me nüüd veel kord kuulame. Nappudse naisšamaanid. Seesugune oli siis tänane saade, palju kannatanud mad putkedest Argentiina ja Tšiili põlisrahvast, millest tuleb juttu järgmises saates. Ründame ringi andide metsades. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.