Keelekõrv. Tervist siin toimetaja maris Johannes. Tänane keelekõrv läheb loengut kuulama. Tähistasime sel nädalal eestikeelse ülikooli üheksakümnendat sünnipäeva. Mõistlik oleks Tartusse minna, aga meil väike valskus, loengupidaja on küll Tartu Ülikooli antropoloogia ja etnolingvistikaprofessor, aga jutt ise on räägitud Tallinnas ajaloomuuseumis, kus taaskord on algust tehtud ajaloolaupäevakutega ja loengupidajad ennast tuntakse rohkem kui Eesti keele instituudi direktorit. Niisiis, Urmas Sutrop tutvustab eesti keele päritolu teooriaid ja saate lõpus viimane peatükk Asta Õimu kujund kele aabitsast. Alustame ajaloomuuseumi loenguga. Et eesti keele päritolust teooriatest ja kust algab eesti keel siis kõigepealt ma tahaksin keele defineerida. See on küll niisugune tore definitsioon, millega mitte midagi peale hakata ei ole. Et inimkeel on kommunikatsioonivahend, mis koosneb tähenduslikes morfeemidest, mis omakorda koosnevad ilma tähenduseta foneemidest. Sellega Meristame keele loomade kommunikatsioonivahenditest tab loomadel on olemas morfeemid, olgu see siis mesilaste tants või šimpans, et teil on võimalik õpetada viipekeeli inimeste viipekeeli, aga nad ei jaga oma keeleühikuid enam tähenduseta ühikuteks. Aga kui me tahame küsida, et mis asi on eesti keel, keel või prantsuse keel, siis lingvistilist definitsiooni peaaegu et ei olegi. Me kõik saame aru, millest me räägime. Kui me tahame defineerima hakata, siis osutub see peaaegu et võimatuks. Näiteks üks tuntumaid definitsioone maailmas on vain rahhi poolt kirja pandud, üks juudi õpetlane juba teise maailmasõja ajal publitseeritud 45, keelan murre, millel on oma armee ja laevastik. Selle mõtte tegelik autor ongi teadmata jäänud, pärineb juudi õpetlaste hulgast. Ja hiljem on seda naljatlemisi täiendatud kirikuga, et keel on määratud armee laevastiku ja kirikuga. Ja tegelikult on see väga hea definitsioon, sest see töötab vähemalt. Ma toon mõned näited euroopa keeltest. Kui me uurime skandinaavia keeli siis Rootsi, Taani ja kaks norra keelt erinevad omavahel vähem kui rootsi murded lõunas ja põhjas. Ja ikka kirik ei ole siin oluline, aga armeed ja laevastikku on need, mis määravad keele ja kuningakojad. Või kui me vaatame Hollandit ja Belgiat, siis flaami hollandi keele vahe teeb sisse riigipiir ja kirik. Belgia katoliiklik Holland rohkem protestantlik või Balkanile vaadates, kus me teadsime, et elasid servo horvaadid, vähemalt šveiki lugesime. Aga nüüd, kes seal elavad, Serbia horvaadid, Boschnjakid, Montenegro lased kõik kõnelevad oma keelt, kusjuures siis Bosnia hakkida puhul on väga selge kirik, eks nad on moslemid. Ma ennem oli see kõik üks keel, vähemalt šveik teadis. Nii. Ja nüüd siis jõuame teooriate juurde. Kui me tahame keele päritolu teooriaid vaadata, siis laias laastus võib nad jagada kolmeks. No tegelikult on neid palju rohkem, aga suure pildi moodustavad kolm teooriat. Keelepuuteooria, mille kodaniseeris aus slaiser 19. sajandi teisel poolel tegelikult teooria palju vanem ulatub 16. seitsmeteistkümnenda sajandini soome-ugri keeleteadusesse, tõi selle teooria. Otto Donner. Cappudens Ungarisse on vähem tähtis ja tegelikult esimene, kes soome-ugri keelepuid joonistas, oli Euroopas juba 1800 kuuekümnendatel aastatel Donner paarkümmend aastat hiljem. Aga kuna Donner oli väga mõjukas Dali Soomest senaator, siis tema keelepuu ja idast tuleku müüdkonaliseeriti selleks keeleteadusest arheoloogiasse arheoloogiast tagasi keeleteadusesse. Ja nii ta elab oma elu edasi. Teine teooria, mida otseselt ei ole rakendatud või püütud rakendada soome-ugri keeleteadusesse laineteooria või teooriad, mis on siis suuga Suhati Johannes Schmidti nimega seotud. Samal ajal kui keelepuuteooria sündis, sündiski laineteooria ja kolmandat teooriat, siis laadija kontakti teooriad tähendab Kalevi Wiik ei ole siin mitte esimene, eks, kes sellist juttu ajab, nagu tema Künnapi suust oleme kuulnud, vaid Kalevi Wiik lihtsalt ei tsiteeri oma eelkäijaid, ta tahab originaalne olla, aga tegelikult räägib ta seda juttu, mida rääkis vürst Truwaitskoi või hindabermanist Herman Kirt juba palju varem, 19. sajandi esimesel poolel. Nüüd kui me tuleme keelepuuteooria juurde, siis lühidalt kokku võttes eesti keel kujunes aastatuhandete jooksul soome-ugri uurali algkeelest, selle järjestikuse, jagunemise ja hõimude rändamise tulemusena. Ja siin on nüüd üks huvitav daatum uurali algkeelt viiakse tagasi kuusk taastatav 4000 enne Kristust. Kui me nüüd räägime sellest arheoloogide kottinuiteedist, et on võimalik viia 4000 enne Kristust veel tagasi, kuni siis Kunda kultuurini, siis keeleteadus seda vahet ei toeta. See on arheoloogide vastutada. Nii laineteooria, lihtsustatult, keeled kujunevad kohal peal teatud jõukeskuste armee laevastik, kirik, ma tõin selle näite meelega ümber. Jõukeskuste ümber tekib prestiižne keelevariant, mis levib lainetena ümbritsevatele aladele. Murete pidevast kontiinumist tekib selle tulemusena keeleastmestik metafooriga Sis murrete kaldteest saab keelte trepp. Nii, vaatame nüüd veel kord siis substraadi kontakti, teooriad üle. Trubetskoi ütles väga paljudes töödes väga selgelt ja korduvalt et kõik germaani keeled sisaldavad väga tugeva soome-ugri keelte substraadi. Substraat on, eks see osa keelest, mis säilib maa esmaasukate keelest sinna tulnud asukate keeles. Lihtsustatud jaa, Herman hirm, tema üks tees oli see, et ükski murre, ükski keel, ükski kõne variant ei kao mitte kunagi jäljetult. Iga keele murde häälduslikude fonoloogilised iseärasused jäävad Solstraadina alati kestma. Nii et ükskõik, mis rahvas mingis kohas on elanud, ta jätab igaveseks oma jälje. Kalevi Wiik on tegelikult Hirty järgija. Äärmuslik väide selles traditsioonis on muidugi selline, mida on Künnap öelnud, et soome-ugri või uurali algkeelt pole kunagi kõneldubki ja soome-ugri algkeel olla olnud Lingo Franco, mida siis soome-ugri niinimetatud hõimud omavahelise suhtlemise tarvis tarvitanud. Ja selle teooria kohaselt siis soome-ugri uurali ajajärgul toimus teatud keeltel leksikaalne ja grammatiline sarnastumine. Ja kui nad olid juba küllalt sarnased, siis algas uuesti divergentsest, keelepuuteooria hakkas toimima, siia vahele sobiks veel nimetada Dixoni. Katastroofiteooriate mõte seisneb selles, et kui keelel on siuksed, katastroofiperioodid ja rahuliku arengu perioodid katastroofiperioodil olgu see siis sõda, katk, nälg, vihme, põud, nakkushaigused või mis iganes või teist rahvastränne hakkavad keeled kiiresti diferentseerima, tekib palju uusi keeli ja kui on rahuliku arenguperiood, siis tekivad keeleliidud ja keeled hakkavad sarnastuma, kuni nad lõpuks õlad kokku sulada. Trubetsky hoiangi, keele liitud teooria looja aitaks tema Balkani näitel väitis, et Balkanil on toimunud keelte sarnastumine. Hiljem on leitud, et ka Läänemere ääres on keelte sarnastumine toimunud eesti ja läti keel on väga sarnased keeled ja ka mujal maailmas. Ja selle siis substraat ja kontaktiteooriate järgi on läänemeresoomlased nende asukate otsesed järglased, kes saabusid siia lõunast või edelast pärast ja ega noh, see arheoloogidega sama jutt. Läänemeresoome keelte kujunemist on mõjutanud nii Läänemere äärsete esmaasukate keele erinevused kui ka keelekontaktid. Põhimõtteliselt ei erinenud substraadi ja kontaktiteooriad sellest laineteooriatest. Laine teooriad väidavad ka, et keel kujuneb koha peal, mitte rända kusagilt sisse. Nii, ja laineteooriaid ongi võimalik rakendada ka läänemeresoome keeltele. Läänemeresoome keeled moodustasid murrete kontiiniumida pidevuse, mis praeguseks on hävinud või invasiooni ja meie hõimude venestamise tõttu Peipsi taga ootab seal katkenud squatiinum on katkenud, et kas varem olid läänemeresoome hõimud katsid palju suuremat territooriumi Soomest Peipsi tagant, Lõuna-Eestist, kuni siis põhjaranniku Eesti põhjarannikuni välja ja siin on olemas üks paradoks või sihuke huvitav nähtus. Et keele piir kuskil järsk piir katkestas kontiinomy, mitte Soome laht, vaid Eline mõtteline joon Peipsist Pärnu jõe suudmeni Emajõe joonel, Nasand siis muiste jääjärgne ürgne Emajõgi, mis voolas Peipsist Pärnu poole ja kahel pool seda joont on tegelikult kõige suuremat murdeerinevused kontiinumiga katkenud. Ja kui me laine toored vaatame, siis tegelikult ongi hõimukeeltest jõukeskuste ümber kujunenud kaks riigikeelt eesti keel ja soome keel. Eestis oli varem kaks keelt konkureerimas Tallinna Keila, tartu keel. Ja eesti keel koosneb tegelikult kolmest väga erinevast komponendist, on siis LõunaEesti murded, PõhjaEesti murded ja kirderannikumurded on tegelikult soome keele sarnased või ongi soome keele murde, kus ei ole ka tegelikult ju kolme väldet on kaks väldetajat. Aga nüüd on huvitav, et võru ja setomaal moodustamas uued jõukeskused, mille ümber on kujunemas siis normeeritud võru ja setu piirkonna keeled. Lingvistiliselt jällegi ei ole nad keeled, on tegemist läänemeresoome lõunaeesti murderühma võru murdega. Võru murdele on hulk murrakuid, mille vahel ei ole piirivõru ja seto vahel. Vahe teeb sisse selle keele definitsiooni üks komponent kirikeks setud on lihtsalt vene õigeusku. Ja kui me vaatame nüüd Tiit-Rein Viitso skeemi läänemeresoome murrete ja keelte kohta, siis me näeme, et keelepuumudel kirjeldab ainult murrete lahknemist. Aga keelte kujunemist keelemudeli kirjelda vaid kirjeldab hoopis teist tüüpi võrk, mudel siin varasemad murded ristuvad, sulavad kokku, tab keelemudelis, ei tohi olla ühtegi ristumist. Puhas keelepuu on selline, kus toimub ainult hargnemine ja selle keelepuu joonistunud oks ütleb, et see puu on väheväärtuslik lingvistiliselt, aga tal on üks suur väärtustati taktiline. Nii on üliõpilastele õpilastele lihtne seletada keelte päritolu, kuigi see ei vasta üldse tõele. Ja kohe ta joonistab keerulisema võrkmudeli, kus ta näitab, et, et see puumudel ei tööta. Inglise keel on saanud komponente väga erinevatest romaani keeltest, siin ladina keeli. Al, prantsuse, itaalia, hispaania, portugali, kreeka keelest. Germaani keeled on andnud arvusid kreeka keel mitmel korral germaani keeled ka mitmel korral hiina keel inglise keelt. Indiaani keeled erinevad kas otse või läbi hispaania keele. Meil on palju tõesem pilt kui lihtne keelebummudel. Laineteooriat. See on üks kõrvalepõige. Aga kui ma enne rääkisin eesti keele kolmest komponendist, siis mul on kiusatus küsida alati taga liivlased. Kas liivlased on panustanud Eesti keelde või kuidas veel hiinlastega üldse suhted on ja siin on üks kaart, see on siis Christian seni Põhjala ristisõjad, see on eesti keeles ka ilmunud. Siis on liivlased viidud välja Pärnuni, me võime arvata, et autor eksis ja ja eesti tõlke toimetaja ka ei pannud tähele ja tõlkijaid olnud asja. Tegelikult nii lihtne see asi ei ole, et eesti keel võis lainena asendada ka liivi keele Pärnu-Ikla vahel. Ja selle aasta viimases lingvistika oraalika Liivi erinumbris ilmubki minuni professor Karl Pajusalu artikkel sellest, et liivlaste metsa poole võis 13. sajandi alguses ulatuda Pärnuni ja need andmed, mis seda kinnitavad esmalt Liivimaa kroonika hoolikas lugemine. Sellest lähtuv ajala traditsioon, mis joonistab ka selliseid kaarte, on see ei ole ainus, need on tänapäeva maailmas palju. Ja mis kõige olulisem, Pärnu murretes on olemas liivi keele väga tugev Sostraat. Näiteks Rosenglenter kirjutab baitre, kes 1816. aastal et Pärnumaa oli pärast suurt katku tühjaks jäänud, sinna asusid elama eestlased väga paljudest Eestimaapiirkondadest. Tähendab, et see tühjaksjäämine ei olnud sajaprotsendiline, küllap mõni pere jäi ja siis oletavastid. Need mõned pered on jätnud oma substraadi nähtused tänapäeval seal põdelevatesse muretesse. See ei ole ainult foneetiline, vaid see on ka grammatiline seal leksikaalne Liivi ja Pärnumaa murrete ühisjooni. Salatsi, liivi eelkõige on ääretult palju ja tagasi läänemeresoome keelte juurde. Et kui me esitaks sellise lihtsa küsimuse, et kui palju on läänemeresoome keel ja kas me teame seda, kui me küsima ütlesin, mis on keeled keelte päritoluteooriast, kas me teame, mis seal keel ja tegelikult me ei tea üldse mitte, mida keeleteadlased ka kokkulepet ei ole? Väga lihtne oli, 19. sajandil oli olemas ainult üks läänemeresoome keel, soomekeelsel olid murded, mureteleid omakorda murded või peamurded, soome keele murded, soome keel, eesti keel karjala keel võib-olla eesti keeles kaks pea muretaks Tallinna, eesti ja, ja tartu eesti peamurre. Aga kõik nad olid murded. Ja kui me vaatame kahekümnendat sajandit, siis tegelikult eritraditsioonidel ja autorid kokkuleppele ei saa. Ungarlane TC eristab ainult biit läänemeresoome keelt. Indo Germanistikas ja soome keeleteadus on levinud kuue läänemeresoome keele kontseptsioon. Isuri keelt ei peeta keeleks vaid murdeks. Eestis ja Venemaal on seitse läänemeresoome keeltekooliõpikute arv. Ja nii õpetatakse ülikoolides, miks on Eestis ja Venemaal saab lihtsalt Paul Ariste erakordselt tugev mõju soome-ugri keeleteadusele ja vene keeleteadus võttis üle Ariste järgi seitsme läänemeresoome keelemudeli. Nüüd loomittonis Raun ja tema järgiga Pöögelinid eristasid kaheksa läänemeresoome keelt. Raun oli esimene, kes 63. aastal publitseeris ajakirjanduse sõjazlikvistikantropolatši artiklit, kus ta osutas, et lõunaeesti keel on eraldi keel. Aga peale tema ja faili nüüd ei ole seda keegi aktsepteerinud. Näiteks Reeday Uurali etümoloogilise sõnaraamatus eristab ka kaheksa läänemeresoome keelt, aga ta ei tunnista ei isuri ega lõunaeesti keelt, aga lisab lüüdi ja Aunus saan siis start. Traditsiooniliselt Karjala muretaks peetud ja soome-ugri rahvasteinfokeskus eristab üheksa läänemeresoome keelt. Isuri angeel Lõuna-Eesti ei ole. Ja viimane etnoloogi, see on kõige tähtsam maailma keelt andmebaasväljaanne 2005, kordan. Eristab 11. Lõuna-Eestit ei tunnista. Aga keeles staatuse saanud Smian keeli, see on üks Soome keelesaar Rootsis Jaqueenid, Norras Natot keele staatus kui 11 keelt korraga ja küsime, et kas keelte arv kasvab. Võib-olla kasvab kohe, sest Eesti keelenõukogu töörühm on teinud äsja ettepaneku anda keeleseaduses võru keelele ja setu, kellele piirkonna keele staatus. Sellises sõnastuses Eesti piirkonnakeel on eesti keele ajaloolistel muretel põhinev keel, mida kasutatakse nende murrete ajaloolisel asualal ja millele on loodud oma kirjakeel eesti piirkonna kirjeldatud võru ja setu keel. Seda loetelu võib teinekord jätkata, kui mõni keeld keele staatust tahab, aga ja seal paragrahve keeles kasutamise õiguse kohta. Nii et kui need kaks juurde tulevad, siis võiks meil olla juba 13 keelt korraga. Lõuna-Eesti on siin sees Lõuna-Eestis, jaguneb siis kaheks. Ja tuleme tagasi keelekontaktide juurde kontakti teooriate juurde, siin on üks skeem mille on joonistanud rootsi keeleteadlased Estandaal Jakob Tamm. Nad on võtnud vist kui ma ei eksi, 15 olulist keele tunnust ja võrrelnud neid euroopa keeltes tüpoloogiline olulised keele tunnused. Nad on saanud sellise paradoksaalse tulemuse. Et kaks ja Euroopa kõige sarnasemad keelt ehituselt, mitte päritolult, mitte seksikalt, ärge segage, on eesti ja läti keel, kell on 12 punkti tabu, eurovisioonil liivi keelega on sellel tuumale ühiselt siis 11 ja pool punkti eesti ja soome keel erineb juba terve punkti võrra, vepsan kaugemal 10 põhjavene murded, üheksa hästi lähedased eesti keelele. Islandi keel on kolm pool punkti, inglise keel on ääretult kauge, pool punkti, ainult prantsuse keel ka väga kauge. Türgi on sama nagu Rootsi nelja pool, nii et keeleteaduse paradoksaalne, rääki alati põlgnemisest vaid keelekontaktidest. No muidugi, mis on eesti ja läti keele sarnastumise põhjus? On ühelt poolt see, et läti keel kujunes balti ja liivi ja lõunaeesti hõimukeeltest ja läti keeles on erakordselt tugev soome-ugri substraat. Põhja-läti murretes on piirkondi, kus ei ole sugukeeles suhu, vaid meessugu, kui kõige tavalisem on ainus, mis on kasutusel ja naisterahvad on endale võtnud ka kenasti nimeks, mitte annad, ei ole seal, vaid annas. Niimoodi, aga see ongi eesti keele mõju. Ühelt poolt liivi keele mõju ja teiselt poolt on siis superstraat, see on see keel, mis seal peal oli 700 aastat alam ja ülemsaksa keelt dev baltisaksa keelt ehk ühtses kultuuriruumis olekut maa, rahvaste keeltest. See on väga halb uudis teile, tähendab, võin teile kinnitada, et muinaseestlased ei nimetanud haarahvaks ega kõnelenud maa keelt. Selleni sõltumatult jõutud korraga nii Eesti keele instituudis kui ka Tartu Ülikoolis tegemist erakordselt naljaka müüdiga, millel ei ole tegelikult mitte mingit alust. Tegemist on tõlkelaenudega saksa keele, Landersbrahe ja Landes, folk või kalan. Folk on siin taga. Siin all on lihtsalt üks näide, kuidas sakslased defineerivad, lihtsalt Landerspraaghe on selline, mida enamus rahvastikust kõneleb ja kui saksakeelseid tekste lugeda kas 18.-st sajandist või 18.-st sajandist. On teada, et lades pahed, maa, keeled olid siinmail siis läti keel, eesti keel, saksa keel ja ka vene keel mõnes kohas. Nii et see on üks jälle rahvuslikke müüte, mis kuulub sinnasamasse, et meil on kolm väldet ja õ-täht. Aga lohutuseks Henriku Liivimaa kroonikas juba ju kutsuti meie rahvast eestlasteks, Est toones emad eestiks Estonia. Ja need nimetasid, käisid tõesti nii põhja- kui ka lõunaeestlaste ja saarlaste kohta tab katset kogu eestlased, eestlased olime me testi jaoks ikka, aga kuidas me oma keelt nimetasime või kuidas me ennast nimetasin, mul pole aimugi ja vaevalt et keegi seda enam rekonstrueerida suudab, selleks oleks vaja kirjalikke allikaid. Aga tõenäoliselt ikkagi oma hõimude järgi. Või ei olnudki sellist küsimust üldse olemas, et mis keelt ma räägin. Aga igal mitte ei räägitud maa keeltega, ei olnud hemorahvus. Nüüd, kui me lähtume keelepuuteooriast, siis eesti keele vanimad sõnad on 6000 aastat, see on siis 4000 enne Kristust uurali keelte on rekonstrueeritud elama Emajõgi kaks kala, kalm, keel, kuusk, kõiv, lumi, minia, vana nimi, nool, puu. Ta päris erinevatest valdkondadest. Nii verbe, nimisõnasid armsama sugulussuhteid, näitavaid sõnu, intellektuaalseid sõnu, keel on tegelikult korraga see anatoomiline keel kui ka see keel, mida me räägime. Kui me lähtume teistest teooriatest, me saame teise pildi. Eesti keele vanimad sõnad, et kui me võtame substraat, teooria või kontaktiteooriat, siis kontinuiteet, nagu arheoloogid ütlevad, on meil Kunda kultuuriga. Ja need sõnad on vähemalt 10000 aastat 11000 aastat vanad. Need on kohanimed Peipsi ja Pärnu neem, saar, siig, vimm. Need neem, saar on siis geograafilised terminid, eksiip, vimm, kala, nimed, konn, looma nimi, higi, liha, Niske, tori selg, hull, nüri, sugugi väga erinevad sõnad. Need on sõnad, mida Ariste pidas substraad sõnadeks, tundmatutest, keeltest ja kultuuridest. Tema lähtus Repoteooriast, kui me vahetame teooriat, sest need sõnad, mis on siia rekonstrueeritud selle esmaasukate keelest, ongi eesti keele kõige vanemad sõnad ja mälestusmärgid. See on juba arheo lingvistika tegelikult kaugemale minna kui keelepuuteooriast lähtudes. Näitamata keelepuud ka tegelikult selle Autrans kooli õpetaja, Läänemaa kooli õpetaja Nikolai tonn ja selle kaardi on redigeerinud laulike Etonen. Geto on üks huvitav keelepuude joonistaja, aga siin näete juba, et saami lapiharud ei ole näidatud, vastad, lahtlevad sellest tüvest või mitte. Ja kui getonen Eestist ka tema oli ka selline mees, kes käis lühikest aega, oli Eestis ja siis läks jälle Soome tagasi. Ta joonistas need keelepuud selgelt samojeedi, keeled tulid, eraldi tab, ei olnud samast tüvest uurali keeltega, vaid samamoodi keele tundi eraldi. Ühed levinumad pildid maailmas, keelepuude pildid on Heido pildid, mis on siis hel, Kettuse keelepuu teisendusetab ümber joonistused ja aidanud lahendanud selle probleemi, et sama jäädi aru tuleb eraldi ja ka lappi haru tuleb eraldi sellega, et ta on peitnud need puu taha ja ei ole näha, kus kohas Saardamine toimub, aga kasutaja ei pane seda tavaliselt tähele ja räägib ühtsest keele puust ja tegelikult et Kettuse puu, kui me aluseks võtame, siis Künnap ei olnudki midagi raiuda, kui ta raiuma hakkas. Tänan kuulamast ehk küsimusi. Kuna olin ajaloomuuseumi laupäevakule tulnud raadiomajas üksi ja ühe mikrofoniga, ei jõudnud küsijate jutt too eetri kõlblikuna kinni püüda. Niisiis olen neile stuudios suuvoodriks, sest jutt väärib jätkamist. Esimene küsimus tuli kolme eelkõneldud keeleteooria kohta, siis keelebu, laineteooria ja substraadi ja kontaktiteooria Kalevi viigi viljeldud. Kuivõrd need kolm teooriat 11 täiendavad või 11 välistavad. Urmas Sutrop. No häda on jälle selles, et end selle teemaga tegelikult üldse tegeletakse, kes selle teemaga tegelevad, ideoloogid, viicon, ideoloog, eelkõige Künnap, ka ideoloog, tõsist keeleteaduslikku uurimistööd soome-ugri keelte päritolu kohta tänapäeval ei tehta. Soome-ugri keeleteadus, kui selline on tegelikult maailmas väljasuremisohus olev punase raamatu liik. Seda ei tehta Eestis. Tallinna Ülikool on juba lõpetatud soome-ugri keeleteaduse täielikult Tartu Ülikoolis. Ta kiratseb peale künnapit. Ka Saksamaa ülikoolides on ta küllaltki kiratseb, distsipliin. Et lihtsalt on hirm, et sa, teadvus sureb välja, sest et keeleteadvuses on palju huvitavamaid küsimusi näiteks eesti inglise keele struktuuri võrdlemine või eesti keele õigekiri kui eesti keele päritolu. Samas kui me laiemasse plaani püüame minna, siis nii laineteooriat kui ka keelepuuteooriad on püütud korduvalt ühitada ka neid võrkpudeleid püütud ühitada, aga siin on üks häda. Kui me tahame neid teooriaid ühitada, siis me peame keelepuuteooria põhialustest loobuma. Keelepuuteooria all on paar aktsioomi, mis tähendab seda, et keele puhul on juurpüks alguspunkt, kus hakkab hargnema ja ei tohi olla mitut juurt. Ja siis on kohe mitu eraldi puud. Aga kui me räägime kontakti teooriatest või laine võib olla mitu juurt ja keelerit puuteoorias ei tohi keelepuu harud ristuda või kokku kasvada. Kui me neist põhjaktsioonidest ei loobu, siis me neid ühitada ei saa. Nii kumb neist loobume? Oleme loobunud keelepuuteooriast, tähendab, me saame võtta keelepuuteooriast mingit faktilist materjali ja seda rakendada teistele teooriatele, aga tegelikult põhimõtteliselt teooriad on ühitamatud ja küllap keelepuuteooria juhtub nii nagu kuuni. Õpetus ütleb, et paradigma sureb koos selle kandja aga varem või hiljem ja kui nüüd puid joonistatakse tänapäeval, siis on juhtunud üks, üks kurioosne asi. Puude joonistaja tähendab tänapäeval põhiliselt bioloogid. Kuigi bioloogid hakkasid keele puid joonistama lingvistide eeskujule. Darwini propagaator rest hekel, kes oli bioloog, oli Slytherini lähedane sõber ja Slytherin keele pudi järgi hakkas ta siis oma looduse puid joonistama ja levitama. Aga me satume jahe ühesõnaga raskustesse nende teooriate ühitamisel. Bioloogid joonistavad tänapäeval oma geenipuid ja neile hirmsasti meeldib ka keelepuid joonistada. Kuna lingvistilised teadmised on nõrgad, siis võetakse soodeshi 100 sõna, korjatakse erinevatest keeltest ja, ja joonistatakse 100 sõna sarnasust erinevuste põhjal pisikesi puuke siia väidetakse, et need ongi keelepuud. Need ei ole isegi mitte leksikaalsed keelepuud. Et kui te näete kirjanduses keele puid, mida bioloogid joonistavad, siis neid ei maksa tõsiselt võtta, aga et keelepuu ei tööta selleks on näiteks indogermaani keeleteadusest, praegult on jõutud sinnamaani, et germaani keeli ei ole keelepuumudeli alusel mitte ühe tunnuse alusel võimalik sel puule paigutada. Tuleb eeldada ikka kas keelevahetust, gruppide ümber paiknemist ja tegelikult täpselt sama on ka soome-ugri keeleteaduses. Mordva keele varased kihid on sarnaselt samojeedi keeltele ja teatud hilisem kiht on ühine. Läänemeresoome keelepuuteooria järgi on see täielikult võimatu. Järgmine küsimus saalist tuleb võru ja setu keele kohta. Kas tegu on eri keeltega? Keeleseaduse töörühma ettepanek tõepoolest sisaldab kaks keelt, aga lingvistiliselt ma räägin lingvistiliselt, ei ole võimalik keeli eristada keeli eristatakse tõepoolest psühholoogilise sisetunde kirikuarmee ja laevastiku abil. Setod on teist usku dada vene õigeusku ja nad ütlevad, nad ei saa kõnelda sama keelt, mida kõnelevad võrukad. Seetõttu on tegemist kahe eraldi keelega ja mõlemad keeled nõuavad endale, aga seal on täpselt samad nagu Balkanil. Eks serbia horvaadi satud, Poznaki keel ja serbia keel ja horvaadi keel ja Montenegro keel. Mitte mingit erinevust, aga eesti keel võib muidugi selle tulemusena laguneda. Oleme tulnud lõunast ja edelast rääkisite teie, aga me oleme ju õppinud ja kuulnud, et meie rahvas on tulnud ida poolt. Ei, ei, see seened on eksitus, see ei vasta tõele. Selline uurimus ei vasta tõele, see on ikkagi need ideoloogilised varasemad uurimused. Professor Richard Villemsi uurimused Tartu Ülikoolis ei kinnita sellist väidet ikkagi nende päritolu poolest samme näidata, et kas sellest Refoogimist Ukraina lõunaosas ja järel või siis lapiasustus on väga selgelt Berenedest pärit Refuugimist tekkinud skandinaavia esmaasustus. Siin ei ole küll võimalik väita Kaukaasia päritolu. Loomulikult kõik Euroopast on tulnud üle Siberi või aasia oma rahvast rändamise, kui nad Euroopasse jõudsid, aga need sündmused toimusid rohkem kui 40000 aastat tagasi. Kuulaja on umbusklik, ikka tundub, et see idas tulemine on õige jahe. See, see on müüt, mida, mis pärineb fotodonneri keele mudelised, keelebu juured pandi idasse ja seda võimendatud, et keel tuleb idast, aga see ei ole tõsi. Keel on kujunenud siin kohapeal, kui ta moodi ta saab tulla idast, kui eesti asustamine järel ei ole toimunud idast, vaid on toimunud kas lõunast, tab-Ukraina, Krimmi äärest või musta mere äärest või siis osaliselt ka Kesk-Euroopa on võimalik. Aga ei ole, mitte mingil juhul ida suurel tagust asustust ei ole olnud seal müüt. Järgnes väike kommentaar ajaloolased Aivar põldveelt, kes tuletas meelde, et keelepuuteooria ulatub otsapidi Paabeli torni ehitamise aega. Samuti meenutas ta soome-ugri keeleteaduse Eela ajalugu ja Rootsi harrastus filoloogi Tartuski elanud Georg Stilhelmi, kes ühendas oma keelepuus eesti, soome Labja, ungari keele ning Narvas, et eestlased, soomlased on pärit kusagilt Musta mere kandist Kreeka kolooniast ja sealtkaudu põhja poole rännanud Aitäh hea kommentaari eest sti ühel oli üks esimesi tõesti keelepuude joonistajat avaldast keelepuud ja kommentaarid keelte kohta oma gooti piibliväljaande eessõnas. Piibliväljaanne ilmus küll siis, kui tal juba Rootsis tagasi, aga Tartu ülikool on tõesti keelepuuteooria üks sünnikohti ja Tartu Ülikooli või Tartu akadeemia. Tõesti ei ole midagi uut uut maailmas. Järgmine küsimus kuulajate ringist kui põhjalikult on uuritud kihnu keelt ja kas ta jääb rohkem lõuna või põhjaeesti keele poole ja kui suur on kihnu keeles liivi keele mõju. Ning teine küsimus, millal viimati kõneldi Pihkvas Pihkva ümbruses soome-ugri keeli ja kas kohanimi Pihkva on vanem kui kohanimi. Skov. Urmas Sutrop. Ja Pihkva on tõenäoliselt Läänemere Soomeline vaan, vesi lihtsalt läks sealkandis ole veel praegugi mõni üksik ju eestlane ja Saksamaal olen ühte ettekannet kuulnud, kus üks saksa keele uurija käis Pihkva taga ja lindistas keelt ja ütles, et inimeste hääldusbaas on kõigil some ukseline tähendab, et need kõik, need elanikud ei ole slaavlased slaavi päritolu, vaid on just selle häälduse sealt, kus ta, kuidas nad keele asendi järgi hääldavad, et on läänemeresoomlased ja siis oli saalist küsimus. Aga kuidas te seda nägite, kuidas nad keelt hoidsid, mis te arvate, mis saksa keeleteadlane vastas? Ta valis, et, et need hambutud inimesed hambaravi ei ole, ta valis sellised keelejuhid, kellel polnud hambaid. Ja vaatas sohu, kuidas räägivad ja nägi kohe ära, et need ei olegi mitte venelased, vaid ongi läänemeresoomlased, kes räägivad vene keelt nendes keeles saartel, mis jäävad nüüd siit Eestist välja. On ka ikkagi veel eesti keele jäljed olemas, Lätis. Kas on inimesed oskavad üksikuid harvu sõnu peale öeldud, arvsõnad ongi viimased, mis säilivad läbi põlvkondade, kui juba keel on kaotatud, aga aga need keeled ei ole jäljetult rajatava kadunud ja Kihnu kohta kinno ikkagi jääb vist selle põhjaeesti keelealasse praegult. Aga mis nüüd on juhtunud, et alates sellest hetkest, kui piibel tõlgiti eesti keelde ja meil on see suured sõjad üle käinud, on lihtsalt eesti keel tee rullina sõitnud Lõuna-Eestisse ja, ja tasandanud lõunaeesti keelt, eks väga hea näide on, et kui te võtate vastse testamendi, mis on tartukeelne ja võrdlete, seda praeguse võru keele, kas te leiate, et nad on väga sarnased, aga tartus sellist keelt enam ei kõnelda. Mis tähendab seda, et Tartu on juba väga ära eestistatud ja Võrus on siis säilinud selline situatsioon nagu Tartumaal oli selle vastse testamendi väljaandmise ajal puru tasandunud, et võru erines ennem palju rohkem Eesti standardkeelest tollal ilmselt kui, kui praegu, aga lihtsalt teerull sõidab üle ja tasandab kõik ära, sama on juhtunud ju ka alamsaksa keelega, selles on küll Martin Luther süüdikele, piiblitõlge läks reformitud kirikus kasutusele Saksamaal ja ka alamsaksa aladel hakati ülemsaksa keeles jutlusi pidama. Lõpuks oli veel üks õnnetused, hansa kaotas oma mõju Läänemerele, Hollandi laevastik võttis kaupade tööle ja alamsaksa keel oligi surnud. Hollandis säilis kaasas veel, aga me loodame, et võru keeli surev. Ja nüüd on keele kõrval keelepoliitiline küsimus, kuidas aru saada väitest, et piirkondliku keele staatusesse tõusnud võru või setu keel võiks ohustada eesti keelt. Kuidas seda seletada? Tähendab võivad muutuda, juhul kui kui õnnestub eesti keel tükeldada ja oletame, et meil on põhimõtteliselt selle seaduse alusel iga kihelkond võib kuulutada end omakeeleks. Ja kui nad täidavad teatud tingimused, kirjutavad omale aabitsat, viivad sisse kooliõpetuses FaPolatiivse tunni oma kihelkonna keeles, siis Eestis võib saada 100 keelt astet. Ma arvan, et see on piriaparaat ja Vaev. Ja ma olen nõus sellega, et tegelikult on setudele laevastik, sest kui te vaatate, kellele kuuluvad siin Eesti laevakompaniid seto juurtega, aga põhimõtteliselt on see võimalik, mina olen vastu, mina olen ise seal töörühma liige, kes selle ettepaneku tegi, aga aga ma pean ka rääkima natuke tagasihoidlikumalt ja kui me lisaksime siia veel need mõjud eesti keelele teistest keeltest, vene keelest, rootsi keelest alamsaksa keeles, saksa keeles, läti keeles balti keelest muinasvene keeles, siis me saaksime väga suure kirju võrgustikku. Ja muidugi vene keele ise ka, eks vene keel ei ole ka, muudkui kui üks slaavi keelekuju soome-ugri lase suus. Vähemalt Moskvani Põhja-Vene Lõuna-Türgist türklased on seda või teist tüüpi rahvalt. Ja palju venelased ise seda oma soome-ugri juurt tunnistavad. No nad on ikka juba venelased, ta mentaliteet on vene. Aga Richard Villems oma uurimustööd venelaste geneetilise koosseisukohta tegi just koos vene teadlastega. Valiti külad, kus ei ole suuri kontakte või segunemist, kus on teada esialanenud mitu põlvkonda. Materjalivalik oli oluline ja kui me ajalukku läheme, siis me teame Kaiu, kuidas Põhja-Venemaa asustati mööda jõgede kaldaid. Varasemas venekeelses kirjanduses ei häbenenud seda veel 20 sajandi alguses enne revolutsiooni viga revolutsiooni järel natukene immigratsiooni silmas ja palju raamatuid, kus oli, oli väga selgelt kaartidel Põhja-Venemaa oli asustatud soome-ugri lastega ja venelased olid jõgede kallastel aga siis oma kiriku ja maksust vabastamise ja sundusse ja meelitusse ja kommi ja meega suutsid nad soomeugrilased pöörata vene keelde ja keelele üleminek on ju väga lihtne. Kas siis soomlased ei ole ainsana keele kaotanud iirlased, võtke näiteks, kes kolme põlvkonna jooksul 19. sajand lõpul vabatahtlikult andsid oma keele ära, et esimene keel oli, kui nad keelt vahetama hakkasid, piirigel, esimene inglise keel, teine, siis järgne põlvkond oli Iiri Inglise võrdsed nende kasutuses, kolmas põlvkond oli juba inglise-iiri. Tähendab, inglise keel oli esimene irgel, teine vähem kasutuses, neljas põlvkond oli juba läinud. Minge tänapäeval Iirimaal lennuväljal näete channanised, iirikeelsed sildid on esikohal, inglise keel, teisel kohal jõuate Dublinisse või tarbimisse, kuidas talle meeldib? Seal teda iirikeelset silti ei näe, iri keelt enam ei kuule. Ma just käisin. Püüdsin televiisorist leida iri kanalilt kiiri keelt, leidsin, et kohalikus rahvuslikus lotokanalis räägiti. Kui lotot mängiti bingo lotot, siis räägiti iiri keeles, numbrid kukkusid korrata seda hästi aeglaselt inglise keeles, et kõik aru saaks, millest jutt on, aga siis läks edasi inglise keele peale, kõik see nende Irgana Kuspirgiaid kostma. Iiri keel ja kolm protsenti siiski pidi kõnelema Irgia kuskil maapiirkondades, aga linnades mitte, nii et see on tegelikult soomeugrilaste iirlast, saatus on väga sarnane. Kuule arvab, et kui kaovad väikesed keeled, siis maailm muutub vaesemaks. Loomulikult vaesustub, selles ei ole vähimatki kahtlust, et aga kahjuks ei ole. Enamiku keelte kohta ei ole olemas mingisuguseid keele korpusi ja neid ei saagi luua, sest et paljud rahvad hõimud kõnelevad välja ei kirjuta, oleks korralik, korpusse peaks see sisaldama eri žanre, ilukirjandust, ajalehekeelt uudiseid, teaduskeelt, kõneldud keelt, kirjakeelt, aga paljudel rahvastel ei ole neid erisaade mastaap. Sellist universaalset korpust ei saa teha ja ei olegi olemas. Püütakse küll jah, jäädvustada hästi kiiresti väljas olevaid keeli, aga kõnes keeled ei sure nii kergesti, sest kui te mäletate, eelmisel aastal teatati viimase etnilise iirlase surmast, kes kõneles liivi keelt esimese keelena. Need noored ei ole ju liivlased, Nad on lätlased, kes on õppinud liivi keele, tab emakeel, on läti keel, liivi keel. Aga juba on meie keeleteadlased, kes on Lätis ringi käinud, leidnud vist kolm vanainimest, kes kõnelevad liivi keelt esimese keelena. Ja tegelikult Nendel noortel linlastel, kes ei kõneleja liivi keelt esimese emakeelena, vaid õpitud keelena 40 lapsed. Ja kui need lapsed õpivad nüüd esimese keelena liivi keele ära, siis liivi keel võib ikka elus olla, ta ei ole sama keel, mis ta oli nende vanavanematel ta muutunud oluliselt muutunud seal nihukest pudelikaelast läbiminek on nende vanemate keel on olnud lihtsustunud, aga aga, aga keeli sureni kergelt äärmiselt vitaalne, et selleks, et tõesti sureks, tuleb kõik maha lüüa. Kahtlase Euroopas ei õnnestu sõjaga. Aga see oli Urmas Sutrop, Eesti keele instituudi direktor ja Tartu Ülikooli antropoloogia ja etnolingvistikaprofessor, kes pidas loengu ja vastas küsimustele ajaloomuuseumi laupäevakute sarjas 21. novembril. Järgmine aja laupäevaks Maarjamäe lossis on 12. detsembril, järgmisel laupäeval ja siis on teemaks Piiririik ning Lektoriteks Ain Mäesalu ja, ja Anti Selart. Saate lõpus on põhjust tänada rahvuskultuuri fondi, kes keele kõrvasõbrana on aidanud oma stipendiumiga teha nii Udo Uibo etümoloogiasõnastiku kui aasta hõimul kujunudki aabitsat. Selle viimasega jõuame täna viimase pea tükini. Mis muidugi ei tähenda, et tulevikus me neid peatükke aeg-ajalt egordaks. Niisiis Asta Õim Kui teie kuulata on viimane tekstilõik eesti Frosoloogiast, peaksin rääkima hüvastijättu väljenditest, aga Räikkima hoopis Deeretamisest. Mulle hästi meeldib see, kui inimesed kontakteeruvad sel teel, et ütlevad tere või mis tahes muu tervitussõna kas või 10 korda päevas. Näiteks mu lapselaps armastab seda teha, andes sellega märku, et nüüd ma olen tuppa tulnud, nüüd ma olen siin või nüüd ma olen olemas ja ütlen kellelegi tere teile, tere meile. Tere tervele perele. Näete, kui pikalt veeretati, keegi tänapäeval ei viitsinud nii pikalt öelda, sest Eesti tere, on mõnus lühikene, ilus sõna. Või öeldi siis terve suur hulk ja saadi vastuseks. Väikese algsesteretaja oli üksainukene inimene. Tere hommikust. Tulin tammikust intevile soojas pikud, näete, teretamisega kaasneb mingisugune meeldiv lisa veel. Tere päevast. Aga direga lõunast öeldi vanasti, eestlastel on üldse kombeks teretada, niiviisi kasutati teretus vormelis seda aega, millal parasjagu tere öeldi, oli selleks siis päev lõuna õhtu, Hämarik videvik, sestap öeldigi. Tere päevast, aga ka ka tere lõunast või tere õhtust. Aga öeldi. Tere hämarikust ja tere Videvikust. Nüüd ei ole enam kellelgi aega ei hämariku videviku pidada, siis käib tere õhtust küll. Neid, kes üldkehtivaid lubasid vanasti täitnud, teretada ei mõistnud, tänapäeval seda enam pahaks ei panda. Pilgati narriti mitmesuguste kommentaaridega. Pilge sisaldas tihtilugu vägagi teravaid kui seest meeldejäävaid kujundeid. Ühtlasi kandis aasimine Üheksas külaühiskonnas ka kasvatuslikku eesmärki. Ja nende vastustes kasvõi õieti kommentaaride seas, mida systeretamata jätnud öeldi, on mõned kindlasti tuntud ka tänapäeval. Kuhu tere jäi, kas tere jäi taha tulema? Rei ukse aia taha, kas tere homseks? Kas tere jäit, hakka tulema, kui unustasid koju. Kas sul on soe vesi haige hamba peal? Aga nagu aga kes sellise repliigi osaliseks sai, siis see võis ka selle pareerida, näiteks, mis su tere maksab, mis sest rest tolku on? Tere küll, aga mis siis vist, tere, viska parem rubla mister kere peale. Võib-olla mõni pahur kani vastas tere, kui tahad. Tere. Kui sa just nalja ei tee või tere, kui sa valetan, usun juba huumoriga öeldud, nii nagu seegi tere õhtust ja saab vastuseks, mis sul kõhtus või mis terad sul on kaera või odraterad, ris kasutatud ära sõnade häälikulise kombinatsiooni selleks ja kõlalist sarnasust. Tänapäeval tunneme ainult seda, tere, tere, vana kere. Samamoodi käidi ümber ka siis sellega, kui teratamisele järgnes tavaliselt mingi soov tänapäevalgi tere jõudu, tere jõudu tööle. Ja vastus jõudu tarvis. Erinevalt tänapäevast on arhiivi suur hulk selliseid väljendeid, mis lubavad meil öelda, et sadakond aastat tagasi teretati, õigemini Terele järgnesid. Väga erinevad soovid, oleneb sellest, mis tööd inimene tegi. Näiteks seebikeetjatel öeldi, tere, jõudu. See kasvab, kui kivi tähendab, see pidi olema kivikõva, siis ta juba ohutas paremini ja lõika kauem vastu ketraja Öeldi. Tere, Timblik tomplik ja ketraja pidi, tema saab pestud, keritud sile, jumaline. Kangakuduja pidi sama tervituse peale vastama, pestud pleegitatud, sile jumaline. Kui kangast, kooti ja võõras sisse tuli, siis ta pidi ütlema tereta kärmesti, astu kõrgest tereta kärmest, astu kõrgest, siis saab kangas ruttu telgede pealt maha, ehk saab siis valmis kalurile, aga pidi ütlema direkas Peeter kodus siis pidi kaluril hea kalaõnn olema. Arhiivis on kirja pandud ka seda, et põllul töötaja ei võtnud muud tervitust astu kui jumala. Kui keegi juhtus ütlema jõudu, siis vastati tavaliselt talle java esikas, sa tahad, mulle ei ole jõudu tarvis, mul on tarvis jumala appi, seega siis põllul töötajale tule öelda jumala appi. Lina kitkujaid jälle ei tohtinud öelda jumala appi, vaid tuli öelda jõudu kiudu või tere, jõudu linale, kiudu tere jõudu kõvagi, jõudu sõnaga tuli soovida, et kiud kasvaks pikk ja tugev. Ükskõik siis millises vormis. Kapsa istutajale tuli jälle teretamise järel soovida suuri päid, lakio lehti lakke tähendab siis laiu, kui võõras inimene tuli majja parasjagu võid, tehti, siis pidi tingimata ütlema saue koormat tulevad saue koormad on siis savikoormad, savi, kollane, savi ja kollane või ilmselt selle sarnasuse põhjal, aga kus siis võid sama palju, kui suur on savikoorem. Kui keegi lammast pügas, teine tuli, siis pidi soovima jõutulu. See tähendab siis seda, et vill kasvaks nii pikk kui luha, ei riidepesi Ale pidi soovima tere, jõudu ja valget või jõudu, rõivad valgeks, jõudu ja valgus, see tähendab siis pesu, läheb ruttu puhtaks ehk valgeks. Ja ka pesupesija võttis tervituse siis vastu sõnadega valget tarvis. Arusaadavatel põhjustel kõik need väljendid on tänapäeval jäänud arhiividesse. Ma ei kujutagi ette, kui perenaine tänapäeval paneb oma pesumasina käima, ise läheb shoppama, kes või kus siis peakski talle soovima seda, et need riided saaksid puhtaks ja valgeks. Huvitav on aga see, et näiteks saunakomme saunas käimine on ju meil säilinud ja armastatud tegevus, aga Viljandit, mida kasutatakse, on vist küll üsna kokku kuivanud, sel ajal vähemasti, kui saun oli ihuharimise koht ja mitte peopidamise koht oli soovi mitmesuguseid. Näiteks kui minnakse sauna ja keegi seal juba ees on, siis öeldakse jumal sekka ja saadakse vastus. Jumal, hea mees. Jumala mees. Või siis öeldi ka, hüva leili. Selle väljendi hüva leili on nüüd see, mis on vist ainsana ka vene ajal püsinud arusaadavatel põhjustel jumal sekka. Jumal, hea mees, tuli ju kohe kõrvale jätta, aga hüva leili säilis paraku täiesti, olles situatsioonis kasutatuna ja seda just vene Slohkim paar eeskujul. Asi on nimelt selles, nagu ma juba ütlesin, et leili sooviti siis kui minnakse sauna ja seal juba keegi ees on, aga venelased ütlevad omas lohkimbara sellele, kes on juba saunast tulnud kõik protseduurid lõpetanud. Kui sõna-sõnalt tõlkides, tähendab õnnitlen kerge leili puhul, tähendab inimene pääses peaaegu eluga, sealt saunast, siis hüva leili, otse vastupidi. Meil aga oli kombeks öelda aitäh sauna kütjale, olen seda kuulnud veel ka tänapäeval vanemaid inimesi ütlevat tuntud ta palju pikemaid tänamisi ja kusjuures aitäh ütleb siis see, kes on end saunas pesnud, korralikult riielnud ja tunneb ennast uue inimesena, tänab mitte ainult saunakütjad, vaid ka tuletegijad, bee, toojad, viha, hauta ja sauna leili ja vihtagi. Nii, ja meie vestluse lõpus sobiks siis täna sellest hüvastijättu väljendite öelda teile ainult lühidalt, suur tänu. Lai kiitus halli kirja, aitüma. Olge terved. Kuulsite viimast peatükki aasta hõimukujund kele aabitsast täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.