Küsimus puudutab piiblit ja see päev on pärit vanast testamendist ja hingamispäev läheb algselt vana testamendi algusesse ja puudutab üldse algset korda maailmas. Kosmos maailm tähendab korda ja korr On jumalik harmoonia. Sõna kosmos tähendab ka etümoloogiliselt sarnane sõna on imeilusad. Seega kosmilise jumaliku korra mõiste ulatub Essteetikasse ja ilus on see, mis on korda pandud ja korrasolek tähendab harmooniat sind ümbritseva loodut maailmaga ja korrasolekut absoluudiga. Seetõttu igas kultuuris on see Hellenistlik või on see vana testamendi kultuur või on see kristlikul, tuur on nõudlused sisuliselt samad, see tähendab inimühiskond ja üksik inimene. Selleks, et siin maailmas elada ja toime tulla nende nõudlustega, mida elu esitab meile elu säilitamiseks on selge, et elu peab olema viidud ja korrastatud. Ta peab olema harmoonias kõige meid ümbritsevaga kõikidel tasanditel kuni absoluudini välja. Ja see puudutab loomulikult aega, kui ühte väga olulist kultuurikategooriat hingamispäev vanas testamendis on, siis loomislugudes teame, kuidas jumal lõi maailma ja loomislugude. Järele on öeldud, et jumal puhkas ühe päeva. See oli siis nädala kuues päev. Jumal puhkas sellest, mis ta oli teinud. See kõlab meile nii. Väga inimesel likult ja väga ütleksime nii kirjanduslikult kuid sellel lool on see sügav sisu sees. Jumala loodud maailmas valitseb tema kord ja et selle korra järele, kui tema loodu elab, siis loodu elab ka harmoonias ehk teisiti öeldes, kui inimese elus valitseb kord ja aeg on allutatud kontrollile ja iga asja jaoks on oma aeg siis inimese elu õnnestub ja tema tervis ka tagatakse ühtlasi selle läbi. Elementaarne asi, et tema elus on korv. Ja hingamispäev, on siis vana testamendi nimetus sellele päevale ja vana testamendi ühiskonnas. Analoogia põhjal kehtib see üle kantult. Kõikide ühiskondade ja kultuuride kohta on loomulik ja me näeme, et aeg jaguneb kultuurides tavaliseks, profaanseks ajaks ja pühaks ajaks. Seega, kas ajakategooriat tähendavad seda, et eri asju tehakse eri aegadel ja üks teatud aeg eraldatakse tavalisest profaalsest ajast mingiks eriotstarbeks, eks see on püha aeg. Pühaaja puhul toimub aja sisemise läbielamise ja aja tajumisega aja vastu tuga inimpsüühikas eriline muudatus. Ja nimelt on aja voolavus erineb. Me võime öelda, et kui aega vaadelda siseajana siis püha aeg on see aeg, mil siseaeg aeglustub. Teisisõnu inimesel on võimalik oma elu ja pikkust oma aega pühade tõttu venitada, dada kuna osa sellest ajast möödub aeglustatud ajas ja pühapäev on siis kristlikus kultuuris see, mis vana testamendi kultuuris oli hingamispäev päev. Et üks nädal üks päev nädalas peab olema inimesel niisugune päev, kus kõik need tööd ja toimetused jäävad ära, mis ei ole sellel päeval eluliselt tähtsat, see tähendab Tähendab, et nende tegematajätmisest ei juhtu midagi. Hingamispäeva pühitsemise ka seoses sünnib kahe kultuurkonna vahel väike konflikt vana testamendi ühiskond, mille keskel Kristus elas selles püüdma Tiit variseride ja üldse kogu rahva poolt variserid eestkätt püüti seadusest kinni pidada. Ja kuid seadus oli niivõrd rangeks aetud, et seadusest ei saanud kinni pidada, tegelik elu dikteeris selle rikkumise. See tõi omakorda kaasa kohutava silma kirjatsemise, et püüti kasu istlikult täita Ta käsku selliselt, et tegelikult käsk jäi täitmata. Näiteks igasugused keelud ja korraldused igapäevase elu kohta leiti mingi võimalus nendest mööda minna. Kuid väliselt pidi saama näo teha, et ometigi. Me täidame käsku. Näiteks keel sealiha süüa, et ainult vee peal tohib, siis pandi jalad veekaussi ja söödi sealiha ja ja ühesõnaga leiutati kõikvõimalikke juriidilisi trikke ja selleks, et käsu täitmisest mööda hiilida ja samal ajal teha nägu, et käsk on ometigi täidab. Ja igal pool, kus elu on püütud liiga üksik asjalistesse ja rangetesse käskudesse suruda, mis iseenesest on vajalik ja mis iseenesest peab teenima elu ja hoidma elu ja säilitama elu. Kui sellega minnakse liiale, siis tuleb kaasa paratamatult selle käsu rikkumine. Ja, ja see toob kaasa ka silmakirjalikkuse vajaduse näidata, et me mingi trikiga ikkagi käsku täidame näiteks, et ei tohi hingamispäeval kolida. Siis seletasid targad kirja, seletaja kolimine tähendab ühest linnast teise minek, kutt, aga kolida oma linna piirides või tänava piiridesse ei olegi kolimine. Nii et tuli sisse selline kasvuystica ja selle tõttu Jeesus ütleb ju ka uue testamendi. Üks niisugune kriitiline läbiv joon, mis on tema konflikt, oli ju rangelt nendesamade variisoridega, kes tegid näo ja uskusid ise ka siiralt, et nemad kõige käsku täidavad. Ja sellepärast on kristus eri vihane ja pahane nende peale ja ütleb, ütleb rasked sõnad alati, et silmakirjateenrid de lubjatud hauad The vihasematarrastikute sigitis ja väga ränku sõnu kristus tarvitab selliste silmakirjalike inimeste kohta ja me teame, et terves maailmas sõna variser on ju läinud kõikidesse kõnekeeltesse ja variserluse tähendus on igaühele selge, mis on. Ja nüüd toimubki siin kahekultuurkonna konflikt, üks on siis puhtalt käsuga tuslik süsteem ja Kristus me teame, et tema armastas demonstratiivselt ja provokatiivsel teatud käske lausa rikkuda. Ja rikkuda näiliselt ja kui selle kohta märkus tehti, siis tema omakorda vastas selliselt et tegelikud käsu rikkujad olete teie ja tõi esile kõrgema käsu armastuse käsu. Et näiteks kui käsk ei luba pühapäeval mingisugust füüsilist tööd ette võtta. Aga kui laps või härg kukub kaevu, kas sa siis ootad esmaspäevani? Et see on absurd, eks inimese elu on tähtsam looma elu on tähtsam. Et on olemas teatud asjade tähtsuse järjekord. Ja et käsku ei saa täita niimodi sõgedalt ja pimesi, kus ühtepidi sa teed vaga näo, et sa oled käsust kinni pidanud ja teisipidi põhjustad sellega suure õnnetuse ja kahjustada elu. See puudutab ka näiteks tõe rääkimist. Et kas me peame tõesti igas olukorras alati rääkima? Absoluutselt siiralt. Ja väga klassikaline näide on ju sellest, et kui mõrtsukas ajab taga teist inimest, keda ta tahab tappa papa ja küsib sinu käest, kuhu ta ennast peitis, kas nüüd peab tõtt rääkima ja ütlema, kuhu ta peitis või peab väikese valega päästma selle inimese elu ja ühtlasi ka päästma selle, kes võib mõrtsukaks saada, ühesõnaga tegelikult kaks elu päästa. Et siis väga printsipiaalne inimene, ohverdab need mõlemad inimesed ainult selleks, et enda ees hoobelda. Mina olin aus ja iialgi väiksematki valeta enda peale ei võta. Muidugi palun sellest mitte nii aru saada, et see oleks nüüd apoloogia valetamisele valetada, me oskame kõik kas piisavalt hästi sellele apoloogiatele vaja kuid küsimus on selles, et sellisel juhul on tegemist moraalse vali kui ka kus Väi sema pahega hoitakse ära. Suurem pahe. Näiteks ei ole viisakas kõrvakiilu anda, kuid hüsteeriahoogu sattunud inimese võib päästa kõrvakiiluga. Iseenesest inetu ja ebameeldiv tegu, aga tänasel hetkel on kõige mõjuvam ja kiirem tera peale. Ja sellise puhul mööbli puhul, kes ajab taga või tahab teist tappa, siis tuleb ka võtta enda peale pisikene moraalne plekk. Et sa ütled seda, mis ei vasta päris tõele. Ja päästad kaks inimest, see raske valik, moraalne valik on meil elus alati ja väga tihti meie valik. Riigimehed teavad seda hästi, mis see tähendab. Kus on rängad valikud ja sul on kaks halba valikut. Ja see on tihti ka näiteks tavakodanikul raske valik. Tal ei ole valida ideaalse ja halva vahel. Ta läheb näiteks demokraatlikes riikides minnakse hääletama ja valima ja tihtipeale tavaolukorra ees, kus ta ei tahaks üldse minna, sest talle ei meeldi ükski kandidaat. Kuid täiskasvanud arukas inimene saab aru, et mul ei ole siin maailmas muud võimalust, kui valida kahe pahe vahel ja valid väiksema vahe. Kui on valida, kas me oleme põlvini vajunud sohu või porri või vööni, siis loomulik, et valime põlvini. Ja äärmuslik otsus, kus siis arvatakse, et noh, kas kõik või mitte midagi ei ole lihtsalt tark. Nii et enamasti meil elus tuleb langetada otsuseid moraalse elu valdkonnas kus meil valik on just seetõttu ebameeldiv ja raske. Et üks variant on teisest natukene parem. Nüüd hingamispäevast veel see konflikt, kus kristlusele tehakse etteheiteid, et tema hingamise päeval küll ta katkub, viljapäid seal tee äärest ja küll ta teeb haiget inimest terveks. Ühesõnaga teeb niisugusi asju, mida ei tohi hingamispäeva päeval teha hingamispäeva rahu rikkudes. Siis kristus ütleb lõpuks selle kohta, et hingamispäev on tehtud inimese pärast aga mitte inimene hingamispäeva pärast. See on väga sügavamõtteline ütelus, võiksime öelda, see on sügavalt poliitiline tekst. Poliitiline selles mõttes. Et näiteks meil on see nüüd hiljaaegu sellest, palju räägiti, kas inimene on riigi jaoks või riik inimese jaoks. Kas inimese ainukene mõte on teenida riiki ja riik on kõrgeim Te või peab riik teenima inimest ja inimene on kõrgeim mõte. Siin väljendub see ütelus Kristuse poolt, et hingamispäev peab teenima inimest. Ja seega formalistlike hingamispäeva seadusest kinnipidamine ka niivõrd äärmuslikult, et ka hädasolijat või suri surmaohus viibivat, et inimeste ja aidataks. See oleks ju absurd, kui arst haiglas keeldub esmaabi andmast inimesele ainult sellel põhjusel, et täna on pühapäev näiteks. Ja loomulikult, ma arvan, see küsimus on kõigil nii selge, et see ei vaja pikemat veed, mis oleks nisu kõne, nagu öeldakse lahtisest uksest sissemurdmine, seda pole vaja tõestada. Aga hingamispäeva ja pühapäeva vahe on siis ainult see, et kui vana testamendi kultuuris hingamispäevaks oli laupäev Zapati päev, sellest tuleb ka venekeelne suppoota Shapat rahu siis kristlikus kultuuris on selleks päevaks üks, millal aeg peatada, Tubjaan püha aeg on pühapäev ja põhjus on väga lihtne. Pühapäeva hommik oli see, kui Kristus tõusis surnuist üles ja seega kristlikus kultuuris selleks päevaks on siis pühapäev ja sümboolika kirikutes näiteks kaheksakandilised, piilarid ja üldse oktagonaalne vorm nagu Aachenis, Karl Suure okta, Kornia Ravennas. Oktakonn. Kaheksakandiline sümbol tähendab seda, et Seitsmendal päeval kristus tõuseb surnuist ja kaheksandal päeval algab uus Kristuse ajastu. Seega uuel Kristuse ajastul on siis selleks päevaks nädalas millal kõik profaalne sei satub ja on püha aeg, on pühapäev. See on see päev, mil inimene peatub ja esitab endale ontoloogilisi küsimusi. Onkoloogilised küsimused on need küsimused, mida tavaliselt lapsed meie käest küsivad, mis on elu mõte. Ja see küsimus ei ole lapsik. See on ainuke kõne õige küsimus, mis üldse maailmas on, see ongi põhiküsimus. Ja seega tuuri üks kindel tunnus on see, et kultuuris on ontoloogia esimesel kõige tähtsamal kohal inimese olemise mõtestamine. Ja seda ei saa mõtestada puht subjektiivselt, mis mulle meeldib vaid olemine, kuna ta on objektiivne, ei ole meie loodudega tehtud, tal peab olema järelikult inimese väline objektiivne eesmärk olemise objektiivne mõte. Seega ei ole need küsimused pelgalt lahendatavad. Profaan filosoofia pinnal, see probleem on teoloogiline probleem. Edasi võiksime rääkida väga olulisest küsimusest. Mida sa minu arvates Corbu käest oled ka küsinud? See on meditatiivsuse momendist kultuuris. Kui ajakategooria järele püha on seisak ajas ja aja peatada tamine siis on selge, et pühapäeva või hingamispäeva temaatika inimese jaoks on küsimus inimese olemisest olemasolemisest ja selle mõttest. Inimesele ei ole väärikas, kui ta selle üle ei mõtle, ütle sest inimene on kogu loodu hulgas ainuke kõneolend kellele on antud mõistus, tunnetusvõime ja onkoloogiliste küsimuste esitamise võime. Kui inimesel juba tekib küsimus oma olemisest, sellele vastuse otsimine on tegelikult tee jumala juurde juurde. See on jumala otsimine. Jumala absoluudi otsimine ja absoluudi tajumine. Ja absoluutjõudmine on vastus sellele ja see, mis inimese hinges luua Xe selles pürgimuses liikumisel absoluudi poole. See on tema kultuuritee. Seega tänane teema väljub väga kaugele tavalise niisuguse piibli teema juures. Tavalise selles mõttes, et millegipärast arvatakse meil, et piibli poolt käsitletud teemad puudutavad ainult mingit kitsast inimeste ringi ja nagu nendel ei oleks mingit universaalset ega üleüldist tähendust. Tegelikult see on hämmastav, et selle raamatu niisugune väga aktuaalne sisu jääb kuidagi kõrvale ja on muudetud mingiks vaga jutuks. Piibel on kohutav raamat. See on kaugel igasugusest vaga jutlusest, siin on kõige tõsisematest sügavamatest asjadest tumis puudutavad olemuslikult igat eluvaldkonda ja inimese olemist tervikuna. Euroopa kultuuris on nii kummaline, kui see võib tulla tunduda paljudele ja milles tegelikult väljendub meie suure osa inimeste täielik teadmatus ja harimatus euroopagul tuuri suhtes. See on see oma klassikalisel kujul. Lääne-Euroopa kristlik kultuur on rõhutatult meditatiivne tiivne kultuuritüüp. Me oleme harjunud sellega, et me vastandame tänapäeval meie teatud intelligendid kondade pool Harritlaslikkuse tõttu, et lääs, see on aktiivne elu, mis seisneb koos ainult Välise materiaalse maailma hõivamisest ja ida on siis niisugune mediteeriv ja endasse süvenev. See on täiesti profaanne ja absoluutselt tõsiasjadele mittevastav lähenemisviis. Igas kultuuris on medita aktiivsuse ja aktiivsuse poolused olemas. Ja ei saa võrrelda eri asju, nagu ei saa võrrelda eri ajastuid. Me peame ajaloos võrdlema sarnaseid ajastuid. Ja siis me ei leia niisugust vahet ei ida, keskaja ega lääne keskaja vahel. Vaatame nüüd Euroopa kultuuris selle süsteemi tööd, tamist, meditatiivsus väljendus Euroopa kristlikus kultuuris selles paganlik aeg. Ristiusu läbi. Paganlik kalender sai sakraalseks kalendriks. Ühtegi looduslikku kalendriaega ei muudetud ega ei saagi muuta, sest me elame loodud maailma rütmi, milles mitte keegi, ka külvama talvel ja tegema valel ajal midagi, vaid igaks asjaks on kindel kalendaarne looduse kalendriaeg. Ka kristus, kui ta tuli siia maailma jumala pojana allutab enda, selle maailmakorrale ja tema elusündmused on täielikus harmoonias loodusliku kalendriga, kosmilise kalendriga. Kõik Kristuse elusündmused on harmoonias looduse kalendriga. Ta sünnib jõuluajal kõige pimedamal ajal, sellepärast et siis on valgust vaja. Ülestõusmine on kevadel, kui loodus puhkeb, tõuseb kristus üles. Püha vaimu väljavalamine on siis, kui kõik roheliseks läheb peale ülestõusmist tühi. Nii et kõik need päevad seoses nagu kõik maarjapäevad meie kalendris ja Kristuse elusündmuse päevad on loodusliku kosmilise kalendriga täielikus harmoonias. Seega on kaks ajakategooriat ilusti põimunud ja ristiusu läbi on looduspühitsetud püha vaimu läbi ja inimene kõrgemale astmele. Pühapäev on siis igal nädalal see päev, kus inimene spetsiaalselt Mediteerib selle üle, kasutades abivahendeid, see on kiriklik kord jumalateenistus sest selle üles ehitada, kus ei ole ka juhuslik viita aktiiva Euroopa kultuuris ja viita konteksti tiiva. See on siis sisekaemuslike elu ja aktiivne elu on olnud alati harmoonilisest kooskõlas Euroopa kultuuri üks suuri isasid Püha Benedictus Nursiast kes kuuenda sajandi alguses Benedict laste kloostri, rajab Montegassinos tema kloostri reegel, ora et labora palvetaja tööd. Ta on harmooniline seos korrastatud elust, kus elu on korrastatud aktiivse töö ja medita tiivsed töö vahel. Ma rõhutan sõna meditatiivne töö sest see on töö ja see on inimeseks olemise üks kohustus mõtelda onkoloogiliste küsimuste üle, mõtestada oma elu kuni igavikuni välja. Kontemplatiivne elu, meditatsioon on tehniline termin ja see tähendab niisugust mõtisklemist ükskõik mis asja üle mille lõpp staadium suubub absoluuti. Mitte igasugune mõtlemine ei ole meditatsioon. Meditatsioon on see, mis suundub lõpuks jumalasse. Absoluuti. Alustame mõtlemist, ükskõik millest. Võtame leiva, ehkki ja mõtleme leivatüki taga olevale Pagarile, mõtleme jahule, mõtleme teradele, mõtleme teradest, veskisse, veskist, põllule, põllust, mulla sisse, kõige sellele, kuidas looduses kõik toimub. Siis juba kosmosesse ja sealt absoluuti, ükskõik mille üle mõtlemist alustame. Me peame jõudma seda Ridamedi absoluudini välja. Sinna jõudes on tegemist meditatsiooniga inimteadvusele niisuguse kvaliteedi lisamisega, mis viib kõik asjad igaviku ja lõpmatuse valgusesse selle kõrvale seal ühelt poolt asjad kaotavad oma liigsuure tähtsuse ja teisalt saavad oma õige koha ja mõtte. Viita aktiivat aktiivset elu, sinna juurde kuulub tegutsemine tegemine. Seda võrreldi keskaja kultuuris veskiga son müra, kära, kola. Ja samal ajal veskis Me teame, Mölder magas. See oli tüüpiline pildikene veskielust, et veski töötab ja müriseb ja mölder magab. See oli väga sümboolne, mida keskaja inimene mõistis. Nägija mõistis, sest selles väljendus seda, et maailma müra sees inimene vaimselt magab. Müra on nii suur, et ta ei saa aru, mis maailmas toimub, ta magab ja see müra ei sega teda. Siin on huvitav ka meenutada vahekorda informatsiooniteoorias, informatsioon ja müra. Et need välistavad 11. See oleks huvitav mõtelda. Harmooniline muusika, mis on kosmose ja jumaliku harmoonia järele kirjutanud, avatud on informatsioon. Ja on olemas ka lihtsalt müra, muusika. See, mis tänapäeval eriti levinud on kõik lõppude lõpuks taandub ühtedele ja samadele alustele. Ja samal ajal kontemplatiivset Delu nimetati keskaja kultuuris voodi. See tähendab rahu, mitte laisklemist, vaid rahu, kus inimene saab segamatult süüvida oma olemise mõttesse. Ja kui inimene on oma teadvuses korrastanud oma sisemaailma ja vahekorrad kuni absoluudini siis õnnestub temal ka aktiivne elu ja aktiivne elu, ei lämmata teda tulenegi pühapäeva pühitsemise kõige ühe olulisema momendi juurde. Et igapäevase elu toimingutesse me ei upuks niimoodi ära, et nad löövad neil üle pea kokku kuu ja muutuvad ise absoluudi. Kas see on töönarkomaania, kus näiteks jõululaupäeva õhtul keegi ehitab nii hoolega, et terve rajoon lobiseb tema tagumisest? Vana-aasta õhtul uue aasta hommikul kell kuus hakkab mürtsumine peale? Tõsi, väga töökas inimene, kuid see inimene on ka iseenda vaenlane. See on ebajumalateenimine, töö on ebajumalaks saanud ja kristlikus Euroopa kultuuris, kui võtta kalender kätte, et siis meie räägime suurest Expluateerimisest, mis on olevat olnud keskaja kultuuris ja me avastame, et umbes kolmandik aastaajast olid kirikupühad. Ja kolmandikul aastaaegadest olid siis teatud tööd keelata. Keelatud olid kõigepealt rasked kehalised tööd. Ja samal ajal kui me loeme, missugused lubatud olid, siis tohtis kirjutada, tohtis kirja kirjutada, tohtis heegeldada. Uuemal ajal moraali teoloogias on öeldud, tohib masinal kirjutada. Ja siit meil sellest tööde loetelust on ju kohe selge pilt, et kirik kaitses rasket kehalise töö tegijat. Ja eelkõige siis oli talupoegkonda. Ja sealjuures oli töötalupojatöö oli ju ränkraske arvesse võttes nii marksistlikult öeldes tootlike jõudude arengutaset ja kõike muud. Et kolmandik aastast ei tohtinud tööd teha, oli keelatud raske füüsiline töö, loomulikult lüpsilehma ja võeti kaevust vett selleks, et joota kedagi nagu enne kolhoose taludes. Laupäeval lõppes töö juba jäi vaikseks kõik, ja pühapäeval oli ainult loomade hädapärane talitamine ainult hädapärane töö. Siis me näeme just vastupidist tendentsi. Tänapäeva maailmas puudub meditatiivsus. Ja on kahjuks Euroopa kultuuris juhtunud niisugune nihe, mis ohustab kogu meie kultuur konda selle tõttu, et meil meditatiivsus on elus tõrjutud välja ja aktiivne elu ilma meditatsioonid ta on saanud valitsevaks. Ja see toob kaasa terve rea väga ränki tagajärgi, millest me veel tänase saate lõpul tahame lühidalt rääkida. Niisiis kokkuvõttes pühapäeva ja kirikupühade ülesanne on viia inimese elu ja kogu ühiskonna kogu Sootsiumi elu, kui on tegemist ühe kindla kultuurkonnaga viia ühte rütmi ja selle elu õige rütmi ja elu eri elementide tasakaalustamisega. Luua niisugune elukorraldus, mis tagab inimelu ja olemise kõige veatuma säilimise tagab ühtlasi ka tervise ja seetõttu keskaja kristlikus kultuuris pühapäeva ja pühade pühitsemine ehk teisisõnu aja peatada tamine, aja aeglustamine, ajavoolu, hästi niimodi aeglaseks venitamine siseajana tagas inimesele psüühilise tervise ja vaimuhaiguste hulk oli keskajal ääretult tühine. See oli niivõrd harv juhus, et kui see juhtub, kus siis oli tegemist millegi väga raske juhusega mida nimetati siis kurjadest, vaimudest, Tseestumiseks, niisugus psühhohaiget ühiskonda, nagu meil moodsas tsivilisatsioonis on keskaja kultuuris loomulikult ei olnud, sest kogu elurütmi, et kogu elu ülesehitus ja korraldus oli iseenesest juba tervislik see vältis haigestumise. On muidugi selge, et kogu kultuurikontekstis on jumalateenistusel eriline osa ja funktsioon. Ja missugune see on. Ma kõigepealt tänan selle küsimuse eest, sest see on väga tähtis küsimus. Ei ole sugugi juhuslik, et jumalateenistusel on teatud kindel kord ja tavaliselt ei teata, miks see niimoodi on. Kõigepealt, mis toimub jumalateenistuses ja mismoodi on tema üles ehitada klassikaline jumalateenistuse kord, ma pean silmas algaegadest alates väljakujunenud liturgiat olgu see siis idakiriku liturgia, olgu see Rooma katoliku kiriku liturgia või roomakatoliku kiriku liturgia veidi lihtsustatud variant, c jumalateenistuse kord, mis on luterlikus kirikus nendel kõigil on ühised kindlad elemendid ja need on järgmised. Kõigepealt takse jumalateenistuse läbi kõikidele inimestele. Üks väga oluline osa kultuuris elava ja hingava inimese jaoks. See osa puudutab mälu ja esimene osa on liturgia teooria kohaselt ajalooline osa. Ajaloolises osas tuletatakse meelde sündmusi, millede teadmine maailma mõistmiseks on oluline. Seega ajalooline osa loob aega ja annab inimesele ajaga kategooria. Ajakategooria on ajalooline aeg. Seega esimeses ajaloolises osas võime rääkida liturgia Historismist Historismi läbi. Me mõistame liturgias seda, et inimene tutvub õndsus loo ajalooga ja meenutab ja mäletab neid asju, mis on toimunud kauges minevikus. Kuna on tegemist mitte ajalooga tavalises mõttes, mis ühe osana kuulub kahisto Sistorismi liturgias siis ajalooline osa õpetab ajaloolist mõtlemist ja ajaloonägemist hoopis suuremas mastaabis. See on loomisest kuni maailma lõpuni. Seega Historism mälu. Selle läbi antakse inimesele kõigepealt see koht kultuuris, et ta tajub ja tunneb ennast aegades aegade voolus sajandit vetes ja tuhandetes aastates mitte mingisuguse domineeriva suurusena, vaid ühe põlvkonnana pikas põlvkondade reas. See annab õige proportsioonitunde ja ei tekita oma põlvkonna suhtes mingit eufooriat, et meie oleme nüüd midagi täiesti uut ja ainulaadset, mida maailmas enne ei ole olnud. Seega mälu on üks kul tuuris osaleva ja kultuuris elava inimolendi vältimatu omadus. Mälupuudus on hullumeelsus. Kultuur inimesel on mälu ja liturgia ülesanne on esimeses osas meenud dada, meelde tuletada, mäletada, jutustada seda ajalugu, mille tundmine ja teadmine on tähtis. Seega ajakategooria ja selle aja muutmine liturgia lõpul ess hatoloogiliseks tähendab mõtlemine, igas jumala teenistuses peab inimesel muutuma mõtlemiseks algusest lõpp puni maailma loomisest. Viimsepäevani. Need on kristliku kultuuri teadvusele nendid inimteadvuses et tema ajakategooria hõlmab siis ajaloolist aega tema elu pik, kus sugupõlve pikkus, riigi pikkus, kultuurkonna pikkus ja kogu maine aeg loomisest maailma lõpetamiseni. See on kultuurinimese jaoks vältimatu ajakategooria. Kui see ajaga kategooria ja läbielamise ja vastuvõtuvorm puudub inimesel, siis on tegemist tsivilisatsiooni inimesega. Kultuur inimesel on alati ajalis igavikuline ajataju teadvuses. See on tema teadvuse vältimatu osa lahutamatu osa. Teises liturgia osas, kui ajalooline läbi toimub puht õndsuslooline sündmus, kus ideaalkuju kultuuri jaoks kristus. Kui universaalse inimese mudel antakse ohvrina, see on siis armulauaosa lõpuosas on kommuunio, see on ühildumine jumalusega ja ess hatoloogiline maailma lõpetamise mõte. Seega inimene pühapäeva pidades pühitsedes peab selle tee läbi käima oma teadvuses ja see loob tema teadvuses ja hinges ja kogu hoiakus selle proportsioonitunde, et järgmisel nädalal tema tööülesannete sisse ta ei upu ja ta näeb oma elu, oma tegemisi ja teiste inimeste elu ja tegemisi kõrgeima pilguga. Võiksime öelda umbes, et kui iga pühapäeval meid, tsivilisatsiooni ajastu inimesi, kes me mõtleme teistes kategooriates tihti, kui iga pühapäev meile tehtaks, ütleme, kosmoselend. Iga pühapäev saame näha maakera niisuguse jalg pallina oma jalgade all. See juba see aitaks ka palju kaasa, teine pilk asjadele, kosmiline pilk asjadele. Aga mõtelge siis veel jumala pilku asjadele. Vaat see pilt meil tänapäeval puudub. Me oleme punud toimetustesse tegemistesse muredes ja igapäevane elu saab meist seetõttu kergelt jagu et meil puudub see võimalus seista kõrgemale sellest. Ja vaadata kõike ülevalt. Neli elementi on siis liturgias on päästmise ajalugu, sõna tus. Teiseks see, et see toimub liturgia läbi. Kolmandaks liturgia on nähtav tegevus nähtamatust sest ta peab sümboolselt kujutama nähtamatut maailma. Ja neljas väga oluline joon, mis on liturgias ja kultuuris üldse. See on üksiku hinge liikumine jumalasse, teaduslikul tööldes, taandamine, arheotüübile, liikumine ideaali poole, seon, askeetlik joon, see on alati sõna asketism märguehmata kui inimest kes midagi tahab saavutada, see pühendab oma jõu, sellele, see ongi asketism. Ta koondab oma jõu ühe eesmärgi saavutamiseks. Ja see askeetlik joon tähendab siis, et inimene, liikudes oma antud hetkest ideaali poole, see ongi asketis sportlase asketism õppija asketiskis eksamit tahab teha teadusliku töö kirjutaja asketism, Jon pühendumine ühele kindlale eesmärgile kindla eesmärgi saavutamiseks. Seega kultuur ehitubliturgiana, sõnaliturgia ise tuleneb kreekakeelsest sõnast leitur Kiia, see on teenimine, see tähendab laiemas mõttes igasugust teenimist, ka seda, kui üks inimene täis teenib. Aga see tähendab kõrgemas mõttes inglite teenimist, kus siis inglid teenivad inimesi ja seega liturgia lon, suund, arhed tüübile, see on kristuse tüübile, on askeetlik Click ja see suund on aristokraat, näeb igasugune püüdlus ideaalile on ju sisuliselt Aristokratis. Ja püüdlemine ise, kui tee, kui viia, see on askeetlik, see on selge. Seega kultuur on mõistuse teadmise abil ja tahte abil millegi kõrge ideaali elluviimine. See on kultuuritee ja loomulik, et see on pingutus. Teiseks loomulik, et see nõuab distsipliini ja korda. Ja mida ta veel nõuab, ta nõuab emotsioonide kirgede kogu loodusliku maailma alistamist kõrgemale, ilmutatud teadmisele ja mõistusele. Tänapäeval on vastupidine joon. Inimene ei taha midagi kuulda korrastega mingist allutamisest, vaid tagasi loodusesse ja tagasi loodusesse peab siis temale tähendama, et kõik, mis inimeses on looduslikult ja loomulikult olemas, sellele tuleb anda nisugune talitsematu, vaba voli. See on kahjuks praegusaegne suund. Seega me võime teha niisuguse lõpp kokku kui võtte seoses pühapäeva pühitsemise. Ega me näeme, et see ei ole sugugi mitte mingi nisugune. Paljudele arusaamatu jama petukorraldus, mis puudutab ainult kas kirikuinimesi või ühte osa elanikkonnast vaid see on kogu kultuuri väga oluline küsimus. Ja see väljendub tänapäeval eriti drastiliselt, et me saame võrrelda seoses ajaloolise ajaga, kuhu me oleme jõudnud saame rääkida kultuuriajast ja tsivilisatsiooni ajast. Kui kultuur on kõigepealt sisemine ja sisemuse vaimsusest ja see tähendab alati distsipliini, korda, pingutust, treeningut. Teisiti ei ehita midagi üles. Kristlik kultuur, Euroopas ehitati üles palveks Ta ja tööta harmooniline seos aktiivsest ja kontemplatiivsest elust. Siis nüüd me oleme jõudnud sinna, kus ainult aktiivne elu domineerib ja kontemplatiivne elu on tõrjutud kõrvale taan tõrjutud kõrvale maailmas igal pool. See on väga naiivsete inimeste arvamine, kes arvavad, et idas kõik istuvad posti otsas mediteerivad ja siin Läänes rabeletakse tööd teha. Metsik töö rabelemine käib igal pool ja konteklatiivsele elule pühendunud inimeste arv on ajaloos alati olnud väike, kuid hiilgeaegadel on nende aeg olnud suhteliselt suurem. So munkluse kõrgajad Euroopa kultuuris ja nii edasi ja nii edasi. Tsivilisatsioon, millest me tänapäeval elame, vihkab siis igavik, kui ta on futuristlik, see tähendab ta suundumus on tulevikku, ta elab tulevikus. Ja Ta vihkab koos igavikku, kaga minevikku, minevik häiritada, minevik on rahutuks tekkinud, minevik on häiriv, selle tõttu on jaagu minevik. Kas unustatakse võime, seletame minevikku ümber ja niimoodi laima, mäda mustaks, et ta meid ei segaks, et luua muljet, et nüüd on kõik hästi. Tsivilisatsioonile puudub püha minevik ja ajalugu, ta on seega ka Antihistoristlik seesuguseks tsivilisatsiooni iks on ju tüüpiliselt see, millesse nüüd ka meil siin väga pürgitakse ja selle tunnuseks üks on see, et katkeb side ajaloolise minevikuga ja ei tunta huvi, ajaloo vastu, vihatakse ajalugu ja vihatakse, vana kultuuritraditsiooni. Tehniline tsivilisatsioon on pühaduse ja igaviku vaimuhävitaja. Ja niisuguses tsivilisatsiooniga üks on ebajumalaks ainult teatud materiaalsed väärtused või ütleme lühidalt siis raha või sama ebajumal piiblis Mamonas mammona kul näitus mis on ebajumala kultus, revolutsiooniline sotsialism ja kommunism on ainult tööriistad ja relvad, siis niisuguse päris kurjuse käes. Ateism sobib mööblile, sest nautimise ja vaimu puudumise õigustuseks sobib see suurepäraselt. Kuna Eestis puudub kõrgem püüdlus absoluudile, seda pole. Seda ei tunnistata, järelikult pole inimesel kuskile pürgida. Nii nagu oled, oledki hea ja õige. Ja nii nagu sul tuju tuleb, nii ongi hea ja õige. Ja selle tõttu inimene valgub siis laiali, enam ei ole teda koos hoidvat korda. Tsivilisatsioon on kandjontoloogiline, sest taak hakkab hävitama elu aluseid, endaid ja seetõttu ei pea mingi eriline prohvet olema töödelda kogu praegune maailmakorraldus, mis terves maailmas on. Ja mida nii suure usinusega praegu veel jätkatakse samas vaimus. See kõik on määratud kokkuvarisemise Lõukkumisele. Seega tehniline tsivilist optsioon, mida praegu terves maailmas me nii peame ideaalseks ja kõik sinna pürgivad. Temal ei saa olla pikka iga ja ei pea olema mingi eriline prohvet et näha ette selle kokkuvarisemist. Ja kui me nüüd nägime, kuidas kommunistlik maailmakord millal võisid küll olla sees paljud väga õiged pürgimused kuidas, kui varises ootamatult järsku, et kogu niisugune elukäsitus, mis tänapäeva maailmas on ja mille üheks osaks oli kommunism et see tehniline tsivilisatsioon ei saa olla ei igavene ega isegi mitte kesta kaua ja selle kokkuvarisemine võib olla väga lühikese aja küsimus ja väga ootamatu sammud. Sest tehniline tsivilisatsioon, kus puudub meditatsioon ja vaimulik distsipliin, puudub ka töö, vaimne motiveerik. Seda ei ole seal. Ja see tähendab, et ta läheb krahhi ja lõpetab katastroofiga. Ja seda kirjandust on ju praegu ammu maailm täis, kus kogu meie tsivilisatsiooni hädasid meile pidevalt nina alla hõõrutakse. Meie loomulikult ei kuula seda, keegi ei ole võimeline seda masinavärki peatama. Et paratamatult tulevad väga suured vapustused niisuguse elukäsitluse tõttu. Näiteks kui täna öeldi, et Antarktise kohal on osoon hävinenud või kadunud ja see üha suureneb, see protsess, no siin ei ole vaja ka jälle eriti kaugele näitleja olla, et edasi mõtelda, mis siin toimub. Ja teiselt poolt toob see kaasa niisugused nähtused nagu meeletu korruptsiooni ja moraalse laostumise. Ja Need asjad ei ole sugugi kõrvalised. Oleme ajaloos ka juba näinud ja pisut ajalugu tundva inimesena paneb mind imestama, et inimkond ei õpi oma ajaloost mitte midagi. Häda kordab täpselt samu vigu ja kui ka kõigil see teada on, millegipärast puudub jõud midagi muud. See on üks kummaline ja teiselt poolt nii kohutav vaadata inimese juures. Olend, kes oma ajaloost isegi seda tundes ei taha õppida mitte ei taha õppida. Ja siin on küsimus mitte teadmises, sinu küsimus tahtmises, tahte funktsiooni kuuluv. Kas inimene on nõus teatud loobumisi tegema elu säilitamiseks, et elu säilitada?