Ma olen ise võib-olla ei tahaks väga perioodiseerida elulõikudesse jagada, aga. Paratamatu tegevused, kui saavutad ühe naise, mida sa oled pikka aega planeerinud ja püüdnud saavutada, siis peale seda tundub, nagu oleks selleks korraks kõik tehtud ja läbi veidi tühjuse tunnetada. Pole aega selle tühjuse kõlada, vaid tulevad uued uued ülesanded. Eriti just nüüd. Need viimased aastad on olnud imelised ja väsitavad ja töörohked. Mõtteid on ju inimesel alati, aga alati ei ole võimalik neid mõtteid realiseerida. Alati ei ole võimalik näha nende mõtete rakendumist vilju. Viimased aastad on olnud aga sellised, kui tõepoolest on olnud võimalik midagi ära teha. Ja on sellest tõesti hea meel. Mis see siis on mahtunud? Üks asi, mis minu ajakavas on oluline, on see, et 88. aastal moodustati Eesti kristlik liit, millest kristlikku ühendust tänaseks on püsima jäänud ja see organisatsioon On tegeleb kristlikele ideaalidele, väärtustamisega. Ja mitte ainult sõnades või kirjasõnas, vaid ka püüame nende kohaselt elada ja midagi neist lähtudes ära teha. Olgu siin siis varjupaikade rajamine erinevates Eestimaakohtades üldse inimese teenimine, inimese toetamine, inimese inimlikustamine. Meis kõigis on üks puhas alge, mida võimalik kultiveerida kasvatada. See on see, millest võib saada kunagi see, mis on suur see, mis tõeliselt inimese jumala näolikusest räägib. Seda me oleme siis ka püüdnud teha. Malawis on see ka vahel õnnestunud. Üks tore asi, mis nendesse aastatesse on meie ajaleht, mis ilmus kristliku ühenduse nime all ja tänaseks on kasvanud ajakirjaks. Ma usun, et seal ei ole mitte tegemist kirikupoliitika võimendamisega, vaid otsese armu kuulutuse mõtlevale inimesele sobivas vormis edasiandmisega. Teine asi on hiljuti avatud ja pühitsetud Tartu varjupaik. Männikul avatud varjupaik, kus me praegu küll suure remondiga oleme silmitsi, aga siiski, et me saime Tallinna linnas kolmekordse kodu kodututele. See on iseenesest suur võit, selles mõttes ka üks periood. Mul on lady. Selle vajadust oleme me püüdnud nii kiriku anaaltöö keskuse kui kristliku lahenduse rehabilitatsioonikeskuse baasil. Ammu-ammu inimestele teadvustada aga pikka aega kohtadesse mõte ainult vastasseisu, mis lähtus eelarvamustest ja lihastki teistsuguste ja eksinud inimeste tarvis. Nüüd aga, mil valitsus kiitis heaks meie programmi tööks kodutute panenutega nad on nagu midagi murdunud ka ühiskondlikus teadvuses ja me saame tõepoolest need mõtted ka teoks teha, mis on nende aastate jooksul kristalliseerunud üsna selgeks programmiks. Selle võitlusega hangede eluolu parandamise eest ja ja nende inimeste eest, kes vabanevad nende elutingimuste ja töötingimuste eest. Sellega oled solist kogunud päris palju süsi oma pea peale. Jah, siin on hakanud jälle toimima just inimeste eelarvamused ja viha, millest ma ennist rääkisin. Me loodame mina isiklikult ja minu kaasvõitlejad ja kaastöötajad. Et ükskord inimene muutub. Et inimene saab vandestavaks leplikumaks, kui ta sageli eluvõitluses on. Kui inimene teadvustab, et elu ei ole mitte võitlus, vaid kingitus ja arm siis ta hakkab endale aru sa aru andma ka sellest, et suures osas on see tema teha, millega ta selle elu selle kingituse täidab. Kui ta täidab selle võitlusega, on see tema valik. Aga kui ta täidab selle tänulikkusega, siis on see ka tema valik, keda saab sellest lõikusest anda toitu teistele paljudele paljudele. Mis puutub pea peale kogutantsetesse, siis ei ole nad siiski maa mõtlemist veel tuhmiks põletanud ja ei ole midagi. Pean selle vastu ja ma loodan, et inimesed mõistavad, et ma ei tee seda enda pärastega mingisuguse kasu pärast, vaid just sellepärast, et meil kõigil oleks selles maailmas, kuhu Medelomand antud parem elada ja meil on parem elada, kui me 11 toetame. Armastame inimene vajab abi, iga inimene vajab abi. Ja selle abi andmine on üks osa meie elus ei ole mingisugune erilisem osa, aga siiski ta tähendab selle elu inimlikkusest, ta tähendab selle elu, inimlikkust, selle elu, elamisväärsust ja ilu. Võib-olla oled mõelnud ka selle peale, et miks just sinule noh, niisugune ülesanne on pantud siin elus siin Eestimaal. Loo eest Jesoidist kellele anti korraldus sõita üle mere teisele maale, misjonitööd tegema. Ja ma küsisin, et kas siis mees ei mõelnud selle üle, miks ta peab minema ja kas ta ikka peab minema. Ja Herbert ütles, et muidugi mõtles aga ta tegi seda laeva pardal oma kohvri otsas istudes. Nõnda mina ka, kui midagi tuleb teha, siis tuleb seda teha. Ei ole võimalik jääda igavesti poolt ja vastu argumente kaaluma. Elu ei ole nii pikk. Maailmas on palju asju, mis oleksid jäänud tegemata, kui inimesed oleksid jäänud kaaluma, kas on nendele kasulik, kas ei ole mitte äkki ohtlik. Aga siis oleks saanud ka elu seisma. Ma tunnen sind päris päris tükk aega. Mäletan sinu artiklid lehtedes ja need olid tihti teatriteemalised. Nägin sind teatrietendustel ja solid, teater, teatrielu, arvustaja. Sa oled veel päris palju ametitest oma elus juba ära proovinud, aga millal toimus noh, niisugune murrang, et sa siiski nii-öelda päris kiriku heaks selle töö heaks tegutsemiseks otsuse iseendaga tegid? Ma arvan, et see oli 87 või kaheksa, enne seda ma osalesin vabakuulajana. Ja ma mõtlesin kaua lubamatult kaua selle üle, et kas ma ikkagi pean hakkama kirikuõpetajaks. Selge oli see, et seal oli mind kutsunud ja pannud tegema neid asju, mida ma tegin. Aga vorm, milles teda teenida, oli minu jaoks küsitav. Ma arvasin, et võib-olla isegi kirjutasin ühes oma avalduse variandis, et ma tahan õppida selleks, et teenida jumalat ja saada rohkem ja rohkem anda teistele inimestele. Aga ma ei olnud kindel, et see peab olema teenimine kiriku õpetajana. Selles avalduses oli kirjutatud, et kirikuõpetajatest on puudus, aga neid siiski on. Aga kristlikke kultuurikriitikuid ei ole üldse. Ja sellepärast ma panin nagu esialgu panuse sellele. Oli vaja kasutada mind siiski teises vormis vahetus kontaktis inimestega nii kogudusetöös kui vanglatöös kui tänavatöös. Ja see lihtsalt kujunes niimoodi selles samas üle meresõidus pandi paika minu tegevused. Kohvi peal istudes sain ma nende peale mõelda, aga ma ei saanud neid ette planeerida. Asjad ei läinud täpselt nii, nagu ma oleksin tahtnud. Ja nüüd tagantjärgi mõeldes arvan ma, et ju see siis oli hea. Mul turgatas meelde ka see, et sa olid ju ikkagi ikka kirjaniku moodi inimene kuhu see nüüd on jäänud. 80.-te aastate viimase kahe või kolme aastaga ilmus mul jah kolm raamatut, kaks luulekogu ja üks lühiromaan, koopainimesed osteti ära. Inimesed on neid järelikult lugenud, see on hea. Nüüd küll olen ma saanud vähem kirjutada seda sellesama töö pärast, mis igalt poolt peale surutud. Kui inimesed tulevad ja küsivad lahendust oma probleemidele täna ja siin ju kohe siis ei ole võimalik sulgeda eebenipuust elevandiluust torni, et seal nende probleemide üle sügavalt järele mõelda. Periooditi võiks seda teha ja see oleks hea. Ja tuli sealt tagasi rikkamana ja tal oli enam seda, mida jagada teistele. Kui me aeg-ajalt ei sulgunud või siis me jagame liiga ruttu ehk ära selle, mis, mis on ja see vaesestab ka seda inimest, kellele me jagame aga Lähme kõrbetorni või kloostrisse siis me teeme teistmoodi patu tema vastu. Ja küllap see oli ka luteri tõdemus, kui ta ei jäänud kloostri müüride vahele, vaid alustas reformatsiooni. Kas ma saan õigesti aru, et selline elustiili mõtlemise muutus et kui see tuleb, siis ta tuleb ja selle eest pääsu ei ole? Jah, kui ülesanne antakse, siis tuleb ta täita. Sellest ei tohi kõrvale hiilida. Kui üks asi alustatud, siis temaga tuleb minna edasi niikaua kuni antakse järgmine ülesanne. Ja siis tuleb see ka täita. Kõikide ülesannetega kaasnevad muidugi meie valikud, aga kui me teeme oma valikud lähtudes oma eetilistest kriteeriumitest ja ei hakka kauplema sealjuures enesele kergemaid lahendusi otsima ei hakka, kavaldame võltsima iseenda ja jumalaga siis noh, siis on see elu elu selle kõige paremas tähenduses. Sa ütlesid enne ühe lause et ma kõhklesin lubamatult kaua, ehk räägite lahti, mis seal taga siis tegelikult oli? Praegu ma ei kirjuta enam märkimisväärselt ja mul on sellest kahju. Kui ma aeg-ajalt hakkan mingeid mõtteid lahti kirjutama, siis mulle tulevad nad isegi üllatusena et seal on nii mõndagi, mida ma tahaksin arendada edasi aga enamasti jäävad nad praegu sahtlis, see oli see valik, valik inimese kasuks, selle inimese kasuks, kes täna ja kohe ootab sinu käest kas leiba või vastust oma küsimusele. Ja mõneti oli see valik minu eneseteostuse kahjuks kirjutava inimese kirjanikuna. Ma muidugi loodan, et ma saan veel kirjutada ja kui jumal lubaks ka avaldada seda, mis oli kirjutatud, oli, mis saab olema kirjutatud Needki luulekogud, mis 80 809 minu meelest ilmusid, või oli see üheksa ja 90. Nendegi materjal oli kogunud ju kogunenud tegelikult aastatega ja varem lihtsalt seda ei olnud võimalik avaldada. Ma mäletan, et isegi selle esimese luulekogu trükikojas olemise ajal või õigemini kirjastuses olemise ajal tuli mitmeid märkusi, mida tuleb välja jätta, mida tuleb parandada ja ümber muuta. Aga õnneks aeg arenes edasi ja inimesed kadenas. Ja seda siiski ei tulnud teha. Muidu oleks võib-olla jäänud seegi kogu ilmumata. Tavaliselt inimene küsib sellise jutu peale et kuidas ma nendest kõhklustest ikkagi lahti saan, kuidas ma, kuidas ma saan otsustada ühe või teise asja kasuks lõplikult, ainult seda ühte või teist asja tegema hakanud. Tähendab, mis peab sees murduma, mis, mis peab juhtuma, et et inimene nii-öelda Ühtedele kindlatele rööbastele Väärtuskriteeriumid peavad olema paigas inimeste vajadused peab enesele teadvustama. Siis on üsna lihtne teha neid otsuseid. Kõige kindlam on see, et ristiinimesena siin maailmas elada see tähendab mitte valetada mitte valetada endale ja Jumalale ja teistele enda ümber. Ja siis ei ole võimalik ka nendesamade väärtustega spekuleerida. Siis ei ole võimalik teha teistsuguseid otsuseid, kui tehakse kui ollakse nendele truu. See on kõige kindlamini kõige olulisem. Tegelikult olen ma ju ilma isata kasvanud laps ja seetõttu mul sellist suurt eeskuju kodus pole olnud. Aga eks eksmaailmas ole neid inimesi, kellele mõelda tänulikult muidugi üsna palju. Ja on suuri mõtlejaid ja dialooge keda lugedes arened siin võib nimetada karbarty või Schweitzerit või, või tellisid või veel mõnda teist. Eestimaal on minu jaoks oluline olnud päikese Tarvastu maakoguduse õpetaja Harri Haamer kes on mind ristinud ja ja konfirmeerinud laulatus näitama poega Eenok Haamer. Yammeri tähendus eesti tollasele Andograan kultuurile ja, ja eriti vaimuliku kultuuri kuuluvate inimeste jaoks on tänase päevani veel hirmsalt lahti kirjutamata ja lahti mõtestamata. Aga ta on väga tähendusrikas ja oluline selles pisikeses majas sõit kokku üsna paljud täna Eesti mitte ainult kultuuri, vaid üleüldse Eesti elu mõjutanud ja mõjutavad inimesed. Tollal oli peaaegu mõeldamatu, et nad saaksid olla ühiskondlikus tegevuses vabalt ja avalikult aktiivsed aga nüüd on see ometi nii juhtunud ja nad teevad oma tegusid ja võtavad vastu oma otsuseid ka mõjutatuna sellest atmosfäärist, mis oli taadi ja memme, see on siis harja. Maimu Haameri kodus. Miks sa just luteri usu valisid? Ma ei oska öelda, kas mina valisin või nii nagu ilmselt ei valinud mina jumalat, vaid jumal valis mind. Aga Eestimaa on luterliku kultuuritüübiga maa ja küllap see sai määravaks. Ei ole mõtet otsida enesele sobivat, vaid peab lülituma sellesse protsessi, mis on sinu ümber. Ja kui sa midagi tähendad sellele protsessile, siis siin on olemas, oleks selles protsessis võib sedagi arendada ja muuta. See kehtib ka kirikustruktuuri ja toimimise kohta. Aga sellesama mõttejätkuna, kas endale valida sobivat kogudust või usu voolu, ütleks veel nii palju, et. Kõikvõimalikud uued usulahud ja suunad on meile tulnud ja lähtunud esmalt kriitilisusest olemasoleva rahvakiriku suhtes. Aga ei ole vast õige jääda kogu aeg ainult kriitiliseks. Esmalt on vaja saada rohkem inimeseks ja see toimib või toimub selle läbi, kuna armastame olevate tahame armastuse tõttu teda täiustada, aga mitte ei taha talle vastanduda selleks, et Jeesuse nime asemel enda nime kõvasti karjudes midagi siin maailmas ära teha. Ma ei leia enda südames mitte midagi teiste, olgu siin metodisti või baptistide või ortodokside vastu. Aga ma olen Kristuse kiriku liige ja üks osa sellest. Ja see, ma teostan ennast luterlikus kultuuris vormis see lihtsalt normaalne Eestimaal elades. Ja muidugi on mulle bioloogilisest aspektist ääretult oluline luteri selge patutunnetus, mis on paljudes uutes suundades jäänud tahaplaanile kus on küll palju kiitust ja ülistust, aga puudub see arusaamine, et inimene iseenesest on andnud sõrme kurjale, et see mõjub tema ja tema ümbritses tema ümber oleva maailma peale. Iga hetk ja sellest pääsemine ei tule mitte niivõrd oma tahtepingutuste läbi, kuivõrd Kristuse armust. Selle peale ma ütleksin võib-olla niimoodi, et et Lutter oli ka kriitiline Kotolitsismi suhtes, võib-olla sealt on saadud eeskuju nende uute moodsate voolude tekkimisel. Seda küll, aga tema kriitilisus ei lähtunud egost tema minapildist TEMA kriitilisus lähtubki armastusest nii Kristuse kui Kristuse kiriku vastu. Ja tema eesmärk ei olnud lõhkuda kirikut ega asutada uut kirikut. Tema tuli välja. Kirikut lõhkuda teadlikult ja tahtlikult on vat seda ta ei kavatsenud. Praegu aga tekib sageli väikesi, täna tekkivaid ja mõne kuu või mõne aasta pärast loovaid usulahke, kus esimesel kohal on asutaja või selle lahu vedaja isiksus, aga mitte kristus. Selle eest tahaks küll kaitsta nii Eestimaad kui inimesi, kui ka kirikut. Kas kaitsta seepärast, et inimesed lähevad segadusse? Midagi maailmas peab olema kindlat kindel on jumala sõna. Ja mitte selle kõikvõimalikud tõlgendused, mida tõe pähe esitatakse. Inimene iga mõtlev inimene vaatab maailma läbi iseenese ja näeb seda siis mõneti erinevalt, aga ometi on maailma üks niisamuti ka kirik, meie vaatenurgad, temale võivad erineda. Aga Kristus on üks, tema seisab kiriku keskmes ja on kiriku. Konstitueeriv osa, mitte meie arusaamad temast. Ja siis me ei tohiks kaitsta jäägitult kuni vihkamiseni välja oma tõekspidamise nii oma tõekspidamisi Kristusest või kirikust vaid peaksime seisma lihtsalt tema palge ees ja tema armust toimima ja elama siin maailmas, mitte selle kaitsel, mis meid üksteisest eristab. Seda nii inimestena kui usu vooludena, vaid pigem selle kaitseks, mis meid ühendab. Ja see on kristus. Viimane küsimus sulle, kui sa nüüd tagasi käidud teele vaatad. Ehk tuleb sulle meelde siis veel tegemata jäänud? Tegemata nii tohutult palju. Kõik see, mida mulle veel ei ole teada antud, mida ma pean tegema kui ka palju nendest asjadest, mis praegu pooleli on kui väga subjektiivselt mõeldes ma tahaksin leida aega, armastust ja võimalusi oma laste jaoks oma pere jaoks, nendel olema kõige rohkem võlga praegu raamides ragiseb asja mõneti vabamas. Ühiskonnas olen ma palju mõelnud nende inimeste peale, kellega mind elu kokku viib minu töö kaudu ja mõelnud ka selle ühiskonna riigistruktuuride peale püüdnud midagi teha selleks et siin muuta asju paremuse poole. Aga samal ajal ei ole mul ikkagi tänaseks veel oma kodu ja ei ole seda kohta, kus oleks rahu oma lastega mängida. See oleks üks asi, milleks tuleb midagi teha, aga samal ajal ma ei oska selleks midagi teha. Lihtsam ilmselt on aidata inimest tänavalt, kui aidata inimest oma kõrval.