Sõites lindistama saadet Walker uus niidust kelle nimi aadress on Arnold Kruusi taskuraamat ühel leheküljel. Teadsime sellest noormehest seda, mis säilinud arhiividokumentides. Sündisin 19. aprillil 1924. aastal kõrgessaare vallas nina metsa asunduses. Isa, põllutööline ema, ämmaemand. Lõpetasin lauka algkooli 1939. aastal. Viimasel aastal ei ole olnud kindlat elukutset, olin vanematel abiks. Valter Uusniit 28. oktoobril 1940. aastal. Selle neljarealise eluloo kirjelduse kirjutas Valter Eestimaa kommunistlikusse noorsooühingusse astumiseks. Lisatud on veel avaldus, millel Paul Soeso märkus liikmeks kõrgessaare vallakomitee sekretäriks. Soovitaja Paul soesoo. Teadsime veel, et Hiiumaal Lauka kaheksa klassilise kooli pioneerimalev taotles 70.-te aastate alguses Valter Uusniidu nime. Hiiumaale jõudes oligi meie esimene käik sinna kooli. Pioneeritoas oli albumbalteruus niidu koolipõlve kohta kogutud materjalidest. Albumi esimesel leheküljel oli meie jaoks esimene küsimus. Miks on Valteri sünniaastaks märgitud 1925. aasta, kui dokumentides on ta ise kirjutanud 1924. Selguse sünniaastasse tõi küsitletuist 11. inimene, altari kunagine sõber ja klassivend Ein hart. Karm. Mina tean seda nii palju, et, et tema on minust taip kuulajale noorem. Ja selles suhtes juba, et tema ema oli Hiiumaal sel ajal siin ämmaemand. Ja kui tema käis mind oli vastu võtmas käinud, siis peale selle ta läks kohe sünnitama, nii et ta ei saa. 24. aastal olles mina olen 25.-le Seega siis 1925 ja neid einhart kõrmi sõnu kinnitab veel koolialbumi vahel olnud algkooli lõputunnistus. Üks küsimus oli lahendatud, kerkis teine. Miks tegi Valterend komsomolidokumentide vormistamisel aasta võrra vanemaks? Lahendus tuli siis, kui otsisime materjali Paul Soesa saate tarvis. Siis ühe lindistuse käigus, ütles Endel Sõgel. Oli muuseas veel üks seik, millest ei saa ja ei tahagi mööda minna. Kui oli juttu sellest, et Paul soesoo Suunata Läänemaa komsomolikomitee sekretäriks, tegime ühisel nõul komsomoli keskkomitee juhtidega soesoo ühe aasta võrra vanemaks sest oli niisugune kahtlus, et muidu niisuguse ameti peale panna. Mees on liiga noor. Eks Valte Ruus Niitki oli liiga noor komsomolidokumente vormistades vaid 15-le. Ja meenutame Valteri avaldusel komsomoli astumiseks on Paul soe soovitus. Nii saabki selgeks, miks Walter järsku aasta võrra vanemaks sai. Oleme lauka kaheksaklassilises koolis, kus seina peal mälestustahvel, et 1933. 1939. aastal õppis selles koolis ELK kõrgessaare vallakomitee sekretär Valter Uusniit ja kus iga aasta 19. aprillil tähistatakse Valter Uusniidupäeva. 1970 kevad 19, aprill mälestustahvel avati siis nagu sai see traditsioon alguse. Esimesel aastal oli pidulik rivistus, anti kätte uutele kommunistlikele noortele nende piletid ja olid külalised siis Valteroosnidu eakaaslased järgmistel aastatel hotell, nagu täiendasime seatratsiooni pidaja samuti 1009 71. aastal. Esimest korda viisime sisse maleva ordeni kõige kõrgema maleva autasu, tähe ordeni ja seda me hakkasime, esimese andsime siis postuumselt Malteroos, niidule ja endistele pioneerijuhtidele, kes meie koolis on üldse töötanud. Ja siis said sellega õpilased, kes olid vanemates klassides pioneeritöös väga tublid olnud. Nad saavad koos ordeniga pileti siis näitab, et nad võivad staadionid kanda. Ja viimastel aastatel on vastu võetud ka sel päeval uued pioneerid ja samuti viidud siis Tahkunasse. Kas leinakimp, vanik või pärg, midagi, mis me oleme sisse looduslikust materjalist teinud. Ilus traditsioon ja nagu Krista rannastilt kuulsime juba aastaid kestnud hoolimata sellest, et pioneerimalev, mis kunagi taotles Valter Uusniidu nime, seda ei saanud. Miks ei saanud, see on selgusetu isegi mõistmatu meile ka siis, kui öeldakse, mis te sellest 15 16 aastasest poisikesest tahate. Aga 1941. aasta oktoobris ei küsitud, kui vana ta on. Aitas sellest, et ta oli kõrgessaare valla komsorg. Ta oli toodud tolle aja haiglaruumi seal natuke tahkuvas, siinpool tuli arreteeritud otse seal Tahkuna majakal merest isegi. Ja hilisemal rivistumisel oli siis juba teised saadetud edasi. Kärdla, kõik teisel hommikul, uus niidil oli öeldud, et sina jääd siia ja sinuga on teised arvata ja näidatud relva peale talipandud puu najale istuma, seal juba laibana silmad olid tal peast välja torgitud, olid. Ja nii oli Valtervjuus niidi suruma. Nii toimis vaenlane 1941. aastal 16 aastase Walteriga. Mida jõudis siis see noormees oma elus korda saata? Sellest järgnevalt kuuletegi. See aga, kas lauka kooli pioneerimalev võiks kanda Valter Uusniidu nime? Jäägu kuulaja otsustada. Meenutustega alustab klassivend ja pinginaaber Ilmar Nõmmerga. Hea õpilane, ma tean minust igavesed, parem, ainuke juhtus vaesetele matemaatikas, sellest ma lõin ta üle selle koha peal ma aitasin teda, muud ained olid temal siis tugevamad, muud ained olid temal kõik paremaks. Nii et tõenäosuse pealt Vaher ikka tekitama, aga seda juhtub ikka koolis. Nojah, aga eks pinginaabrit sai ka ikka valida tol ajal või kas õpetaja ei määranud? Aga ei ole, me ei vajagi mehe. Me kahekesi käisime siit ühes klassis ja siis olingi Tseeguusia koolslagur Üherbynx. Kas koos kooliga mindud? EKG alati meie elasime Sissi, vana mõisamaja, kõik kellelgil pole omale uut maja olnud ja meeleolu meeskonnas. Suures majas kõik seal olid ühe maja poisid võrazette kaasaegses ettevõtmise tegemisi oli koos kaabel üsna palju. Väljaspool kooli ja mere ääres ja. Oli hetk, kui me käisime kooli ajal, käisime juba purjelaeva Albu laadimas laevas lappimis leselt seal laulmas ja ei jõua seda tööd teha. Ja siis, kui ATM juba seadujatega siis käisime angerja on kuidagi kallis. Seda tegin. Ega püksid jalga hakkasin käima. Ja siis, kui algul läbi sai, siis me püüdsime hõõguva täis uue angaarid. Garaažid Tallinna. Tegite omal siis teenistust ja ise väikese vaatevälja. Üks kolmas poiss oli ka veel, seda enam siin ei ole. Kolme käisime meieri mööda merel ja vahelt, kohe liuvälja. Panime siit bussi peale, läksid Tallinna. Kui ma ei eksi, kroonil jäämegi ilustest eesti raaž. Maisitaimed on head, raha sellega, mitu kilo siis korraga läks nädal lima. Amigo reisima, neid siiski Lennon, Paim sumpa ja siis. Kuhu see raha siis läks, kas jäi omale või, või läks perele elamise rahaks? See jäi veel omale. Ja me oleme rikkad ja. Neid inimesi on, nii palju pole meil vanemate käest seda riiete rahade tarvis jälle puit, see on nagu maakoha peal, see on ühine ja aga meil veel raha jäi omale ja riided, jalanõud ja neid sai ikka oma raha eest ostetud, neid pole siis vanematega Strandaan, sel ajal pole tarvis õelda. Järgnevalt meenutab Silvia maalsel, milline oli Valteri kodu tema pilgu järgi. Tema kodu oli tublide inimeste kodu. Ema oli ämmaemand, üldtuntud inimene, isa töötas Tahkuna majakas ja eriti mulle on jäänud meelde ema, ma tundsin teda. See oli väga huvitav inimene, väga terava naljasoonega inimene ja meeldiv inimene. Igatpidi. Isa oli tagasihoidlik töömees. Niimoodi elati selles kodus 1940. aasta juunini ja siis tulid aga suured muutused ka sellesse peresse. Aga tema oli ikka pool aastat küll enam kui mina sinna läksin, komsomole ei söö meiegi gurmahl valve, käisime piletid ära tuumas. Konsul piletit ei ole meeles, aga et õieti seal kord komsomoliaastaseks. Aga nüüd Walters komsordiks valiti ja kuidas noortel just nüüd tema peale see valik langes? Ja ega meil selle korra ma ei tea, kuidas praegusi on valimine või või sel korral valimistel möödul. Lihtsalt otsiti vallas, kes hakkaks selle koha peale. Ja ta oli niisugune action lõiganud movi tähi. Ja tema läks kohe jäigi. Silvia maalsel oma kirjas lauka pioneeridele meenutab. Mäletan tõhusalt koosolekud, kus EKNi Läänemaa komitee instruktor Edgar Türi tutvustas meile Valter Uusniitu. Sirge tumedapäine noormees seisis koosolekust osavõtjate ees. Peale tutvustamist avaldas Valter Uusnit oma arvamust umbes järgmiselt. Ma ei tea oma kõiki kohustusi ja, või teile öelda, kas ja kuidas ma toime tulen. Aga ma püüan. Kuidas siis noorte elu muutus, võrreldes nüüd nende eelnevate aastatega, kui te siin angerjaid püüdsite linna saatsid? Maale vahest oma lastele rääkinud, need tulid, need suusakrossid ja, ja jooksud ja asjad kõik. Aga meil pole jälle suhti all näoga käia. Käisime jala ja kontrollpunkt tuli luigel maal poistel vahetus rääkinud. Meie siis tegime pettust ka esimesel tee, kui auto kõrv pole, ei elada, ei ole mesilast ka. Egas vältel ka teie hulgas oli Valteri, see keetis seal naistele teed ja osa võtnud. Nii et ikka tehti siis koerust ka ikka noh, kus sa muidu ei saa, juhil peab tegema. Noored jäävad ikka noorteks, tehti üle meelikkusi, oli armastust nagu noortel ikka. Aga oli ka palju uut. Esimesel nõukogude aastal tulid noortel uued tööd ja ülesanded. Sirvime hetkeks hiiglase Hilje Vannase mälestuste kirja. Komsomoli tööd tuli alustada nii-öelda tühjalt kohalt, olin ainuke kommunistlik noor, terve valla peale polnud võimalus tuge leida ka parteiorganisatsioonilt. Kogu Hiiumaal oli esialgu ainult üks kommunist, endise Kärdla kalevivabrikutööline Madis kõmmus. Eelkõige tuli niisiis tegeleda liikmete organiseerimisega. Käisin ringi ja tegin selgitustööd, nagu oskasin ning tundsin suurt heameelt iga uue liikmele. Organisatsiooni astusid mitmed koolikaaslased ja lähedased sõbrad. Talvel võisime valida juba viieliikmelise algorganisatsiooni komitee. Et parteiorganisatsiooni veel ei olnud, tuli meil täita ka neid ülesandeid, mis kuulu luksid kommunistidele. Tegelesime kaadri valikuga, aitasime maareformi läbi viia ja tegime muidugi propagandatööd. Mäletan selgesti 1941. aasta talvel toimunud valimisi NSV Liidu ülemnõukogusse. See oli meie komsomoliorganisatsioonile suur ja tõeliselt vastutusrikas ülesanne. Valimised läksid väga aktiivselt ja pidulikult hääletama tulid peaaegu kõik valimisõiguslikud kodanikud. Võib kujutleda, kuidas meid rõõmustas. Peamine töö kulges siiski noorte hulgas. Valmistasime ette ja viisime läbi temaatilise kavaga peoõhtuid. Organiseerisime öiseid spordiüritusi ja peoõhtuid Emmaste, Käina ja Kärdla noortega. Nii möödusid kuud täis askeldust ja töörõõmu. Mõningaid mälestusi Valteri tegevusest sel perioodil saatis meile kirja teel August juursalu. Ajal, mil Valter oli kõrgessaare valla komsorg, töötasin Tarbijate kooperatiivi asjaajaja juhatuse liikmena. Et töökohad olid üle tee, puutusime kokku peaaegu iga päev. Walteril oli lõbus ja nalja armastav iseloom. Meie kohtumisel oli aasimist ja nöökamisi laialt. Et tol ajal oli ülemineku aeg, siis oli tööd ja muresid palju ning tööve pikenes sageli keskööni. Kord küsis Valter minult, miks ma nii mureliku näoga olen ja kas ta mind ehk kuidagi aidata saab. Nagu see vanemate ja nooremate vahel ikka on, arvasin minagi, et mis tema poisike ka muredest teab. Kui maneež sel momendil olevaist muredest rääkisin, võtis Walterit telefonitoru ja kukkus siia-sinna helistama, kasutades ka iseloomuvastast käredat tooni, kus seda vaja oli. Kui siis asjad nagu iseenesest laabuma hakkasid ja muredki, nagu kusagile tahapoole vajusid, tunnetasin ma tema kaudu partei abistavat ja suunavat võimu. Üks juhtum on mul veel meelde jäänud. Kooperatiivi esimees oli vallandanud autojuhi joomise ja töö luuside pärast ning auto seisis uue juhi ootel hoovil. Juhust kasutasid aga kaupluse poisid käisid seda seal edasi-tagasi peegeldamas. Pikemaks sõiduks seal ruumi ei olnud, kuid niipalju siiski oli, et auto vastu hoovis olevat kuuske põrkas ja porikaitse mõlki läks. Kui siis esimees tulises vihas poisid pogrisse lubas panna asjast ka Walterile, teatas, ütles see kohale tulles esimehele. Paras sulle, kes käskis auto võtme hooletusse jätta, et poisikesed kätte said ja poistele käega viibates, tulge, teeme auto terveks, mis ka sündiski. Jõudis kätte 1941. aasta juunikuu. Kõik valmistusid suveks, paljud kommunistlikud noored suunati pioneerijuhtideks pioneerilaagritesse, kuhu sõitsid kokku lapsed paljudest Eestimaa paikadest. Ees ootasid huvitavad laagripäevad põnevate tegevuste ja romantiliste lõkkeõhtutega. Ent 22. juuni ja sõjateade lõpetas kõik need suveplaanid. Üks meenutus suveõhtust ja lõkketulest Ilmar märgalt. Meil siit viis kilomeetrit eemal oli jaanitule koht, siiani jaanipäev ei hakka, seda, me läksime ikka noored laupäevaste kokku velje, tuld, kala, aga Valter oli, siis ta elas. Kas vallamajas oli omaette korter seal? Seda ma ei tea, kas see Velbleid medel oli väike, tuli juba üleval ka? Kasti ära kustutati see aeg ei tohi. Asjaks. Suvi möödus mandril, võimutsesid okupandid, aga hiidlased olid veel vabad pöörduma uuesti hiljevannase mälestuste juurde. Jultunult agressiivseks olid aga muutunud Nõukogude vaenulikud elemendid ja võsavennad. Tuleb meelde üks vahejuhtum, kus esimest korda tundsin surma hingust. Olin jalgrattaga teel Kärdlas, koju hakkas hämarduma. Tumba. Külast läbi sõites märkasin metsast väljumas kolme relvastatud meest. Tundsin, kuidas jäine voog vajus üle kogu keha. Meenusid ähvarduskirjad oksetõmbamisest ja poolest saadik maa sisselöömisest. Sõitsin aeglaselt, et mitte reeta oma hirmu ja samal ajal vilksatas peas mõte, et laskmise momendil on parem kukkuda väiksema hoo pealt. Kuulsin, et üks meestest hüüdis, laseme maha, teine aga keelitas, küll jõuame, ega ta kuhugi pääse. Sõitsin edasi, mehed jäid selja taha vaidlema. Nüüd nüüd kõlab pauk. Jalad sõtkusid masinlikult rattapedaale. Päästev vahemaaga suurenes. Suurenes ka minu sõidukiirus. Oi kuidas ei tahtnud surra. Hiiumaa pidas vastu 21. oktoobrini meenutab Eliise Kasenurm, kes 16 aastase tüdrukuna evakueeruda koos gruppi kommunistlike noortega mandrilt saarele. Tulite sama vana kui Alter Kuusniit, kuidas teile on see Saarse Hiiumaa meelde jäänud, mil saar vallutati? Saksa vägede poolt? Oli väga-väga-väga masendav. See pilk, sest linn oli marutule all täiesti selle vallutamise päeval. Ja meie ei olnud kuigi Selles olukorras või õnnelikus olukorras seal, sest teadsin neid, midagi head seal ootamas ei olnud, vahistati meid. Samal päeval. Jäime komandantuuri vahi alla, meile näidati võitma Punaarmeelased, nöör pandi kaela ja näidati poodi meie süles. Tähendab meie hirmutamiseks, et näete, mis nemad võivad teha, tähendab samaga meiega, mida selle punaarmee lasega, seda hirmutamist teile tihti sellepärast et ka teie olite kommunistlik noor ja kindlasti me olime oma kodukohast nagu põgenenud ja mee oleksime evakueerunud edasi, kuna ei olnud transporti. Sinna jäid väga paljud Haapsalu parteid, et sakslaste kätte isegi haiglaid ei saadud evakueerida. Ja seal siis oli vast viimane arveteõiendamine. Viimane arveteõiendamine oli ka komsomoliaktiiviga viimaseid kohtumisi Valter uus niiduga, viimased teated temast meenutavad miralda järv roos, Ilmar Nõmmerga, Väino laid ja August juursalu. Viimane lõpetab meile saadetud kirja sõnadega. Kui sõda juba Hiiumaal oli ja me viimast korda kohtusime, ütles Valter. Kui Napolion pole suutnud võita Venemaad, siis Hitler ei võida Nõukogude Liitu kunagi. Viimased mälestused, mis minul temast on jäänud, ma tean, nagu valla täitevkomitee sõjategevus oli Hiiumaal ja igaühel nagu soovitati kodus olla. Meil ka, kes me seal töötasime, tulime ära ja, ja Valter ütles veel niiviisi, et lubama ratas minu kätte, et mina lähen Tahkunasse. Et ma pean sinna minema, Nova lubasin ka siis, sest nähtavasti tol momendil siis omal ajal, kas ta oli jalgratta kuhugi jätnud või lubasin oma rätajad Läks rattaga ära. Ja siis peale seda ma teda nagu ei näinudki enam seepärast, et kunagi hiljem ma sain selle rattagi jällegi vallamaja või kus meil oli see täitevkomitee tol ajal sealt kätega Valtriga enam ei, ei õnnestunud kohtuda. Mina nägin teda. Fotokuupäeva meeles ei ole. Selle vastu, justkui lahkun minema, hakkas siia maas, fonomile õues oli tuli siia, küsis mu käest, kas sa lähed? Tema oli rattaga, mina olen rattaga. Ma olen sellel lavitš potentsiaal, siis ratt järglastele ära korjad ja mul oli ratta lubaja jalgratas ka. Anti, ma mõtlesin, et ma võimlen vallamajapoolsel, sellel oli kooperatiiv ka sellel kauplusi, et pidin vaatamine mulle, seal see järg on. Valter ütles mulle, et ära mine parem sinna. Sellel mitte midagi enam. Siis sakslane oli Hiiumaal mitu päeva olnud. Ja jälle. Tule, lähme minema, Venemaal. Moskvas, Venemaal lähme. Lähme, tahkundoff viiakse ära. Ma ausalt, mina ei tule. Valdavalt tema läheb küll. Ja see jäägid, Medel, viimarg sõdur, edasi rääkida sellest sedasi on nüüd oma näin teel. Tema pidi oleme jutu järgi olnud Tahkuna majaka juures merevee sees Kiviloo ja sealt pidid olema sakslaste kinni võtnud. Tere, uus niidist sain teada juba nende kaudu tööliste kodu, kes olid otse Tahkunasse ja praktiliste Portodi ära. Oli olnud nendel viimane kokkupuutumine uus niidiga, nii et ta oli toodud tolle aja haiglaruumi seal natuke tahkuvas symbol ja sinna haigla ruumi alumise nurgatuppa oli toodud sisse ka uusniit, kes oli arreteeritud otse seal Tahkuna majakal merest isegi. Ja toodud sinna nurgatuppa. Ja hilisemal rivistumisel oli siis juba teised saadetud edasi. Kärdla, kõik teisel hommikul uus niidile oli öeldud, et sina jääd siia ja sinuga on teised arvata ja näidatud relva peale. Hiljem siis juba sain teada, et uus niit oli peale nii mõnitamisi ja piinamisi maha lastud, sealt umbes paarsada meetrit edasi metsa all sihi ääres, mis viib sealt kahurite suunas selle sihi ääres otse metsa all talipandud puu najale istuma, seal juba laibana silmad olid tal peast välja torgitud olid ja sealt on ta pikka aegu lamanud ja hiljem sinna ka siis kohalike elanike poolt maetud. Kuid hauajälge ei ole õnnestunud üles leida. Peale seda olen mitu korda käinud ka otsimas seal mitmekesi olema käingut kuidagimoodi ei leia seda haua asukohta üles, niivõrd loodus on muutunud ja kasvanud kinni seal. Ja nii oligi Valter uus niidisurm.