Kärnerite pere oli viieliikmeline ema, isa ja kolm last, Ella Haarald ja Edgar pere kõige nooremast Edgar Kärnerist. Tänane saade kõnelebki. Edgari saali Hiiumaalt pärit meremees merd sõites käis ta tihtilugu Petrogradis. Siin kohtas ta oma õe korteris Narvast pärit kena tütarlast, kellest varsti saigi nende kahe vanema lapse ema. 20.-te aastate alguses rajas noor perekond endale kodu kassaris. Seal 22. juunil 1923. aastal sündiski Edgar Kärner. Meenutab Kärnerite naabrinaine Olga olmets. Nendel on maad nagu ei olnudki, väga vähe maad oli ja meil nagu oli suurem talu siin ja nemad olid alati meie hoovi pealgi, kuusk olid kasvanud ja vuntsid olid ka niisama nagu oma lapsed siin. Meie vanaema ikka rääkis. Aga nad on väga head poisid, külapoiss tegi Sindi sepis ulakust, ei, nemad niisugust asja kunagi teinud ja korralikult ja kuulis olid väga targad. Elmar Oldman, teie olite Edgar Kernari pinginaaber. Olin olin kooli algusest peale peaaegu võiks öelda mina ka niiskus, vaikse jutuga mees ja tasane poiss kooli ajal ja Edgar oli umbes samasugune. Me saime omavahel väga hästi läbi, iseloomud sobisid, ühesugused huvid olid meil. Nagu praegu öeldakse, hobikalamehed. Käisime, koolistad, kui koolitunnid olid lõppenud, siis me läksime sadamasse. Seal sai väikese lisaraha endale teenida kalameestele õnge, seal korrastasem ja ise ka vahest sai ära päeval käidud ja nii me selle koolja läbi tegime, seal, mis õppeedukuse või puutub, siis võiks öelda ka küllaltki hästi lõpptööga tulid muga toime. Edgari isa oli meremees laeva peal, jätkar ise käis ka. Ja oligi, kui me lõpetasime selle kooli ära, no mis me olime siis seal 14 aastast dollale, kuueklassiline kool? Lõpetasime ära, Edgar läks kohe laeva. Niisiis, 1937. aasta suvel oli kogu Kärnerite mees pere merel. Edgari esimeseks tööks oli tekki, poisi amet, puulaju, meeste purjekal luugus. Ema hoidis korras majapidamist, nii nagu saare naise rikka tütar Ella perele abiks olla ei saanud, sest tema oli jäänud elama vanaema juurde. Vanaema elas Narvas ja siis hiljem 36. aastal, ma tulin Tallinnasse. Kui vaba aega oli, siis ma käisin Hiiumaal. Missugusena see maamaja, see maakoht teile üldiselt tundus hästi väike ja muidu oli ta ilus ja puhas ja korras, kõik oli mulle ta väga meeldib, hästi palju oli lilli. Jumal oli niimoodi, et kui kellelgi oli külas sünnidest, üldike meile, et peti oli han, lilli. Meil kasvas väga palju ja temaga kuskilt taimed sai siis kõik maja ümber niimoodi tykki lilledel täis. Kas poisid aitasid ka seda hoovia kodu korras hoida või oli see kõik ema võiks ikka poisid ka aitasid, ega seal niimoodi ei olnud. Edgar siiski, kui mammi midagi käskis, vanem vennal ütles Al selle, et et altimine tee. Ta ütles ainult, jah, mamma, kohe. Nii heatahtlikult, jah, mamma, kohe ja pärastik. Edgar ütles jah, mamma, kohe jäiki Pinavial tegema. Edgar läks jälle, tegi ära. Ja siis Edgar oli 40. aastal minu juures, ta käis seal Paldiskis tööl, minu onu oli ehitaja ja ja siis ta võttis Edgariga kaasa, sinna. Ehitasime majasid, siis tema oli viga aeg minu juures ja see teine vend Harald oli ka minu juures, tema käis siin merekoolis ja. Kuid taevas siin töö juures, eks siis tulid välja ka nagu tema huvialad, millega ta tegeles siis oma vabal ajal raamatut käes tennistes, teise diivaninurgas ja. Mängis seda siin, kui tal vaba aega oli, kodus, sellest omas korteris ja siinsamas korteris ja pisike küll, jah. Tuba ja päike kööki ja väikene, elamine küllaga, aga me elasime kõik siin, minu mees. Ta oli, me olime neljakesi, siin elasime. Poisid, magasid diivani peal ja kasin ametisse. Meil ruumi jätkus seal sellepärast, et omavahel saime väga hästi läbi. Me ei ole veel kunagi niikaua kuni vanad, kuna olime, et oleks kunagi sõnavahetust olnud, kui nad teie juures siin olid, kas nad rahaliselt ka aitasid või maksid oma söögi eest, sellel laupäeval pühapäeval linna ikeni kolinud vanem juba ja ja see jäi, Arti käis koolis, temaga käisin merekoolis, mamma saatis kodunt tikke, võid ja mune ja esimene tegin siin süüa tal valmis ja muidugi nad tegid mulle vahest kingitusi ütelda, hakkasin välja minema. Mina olin oma rihma siin või kuskile ära kaotanud ja vihma 100. lahidule. Minge kui tahate. Edgar pani mantli selga ja läks toast välja. Sellepärast tuleb tagasi ja ütleb, et saite tulla välja, vaatasin, kuidas sa tead, et ma tulen, ei tule, vihma sajab. Võtab, annab mullegi vihmavarju. Ja ikkagi oli niisugune ja armastas šokolaadi, tuua ta nii hästi maia siseka ja siis ta tõi mulle kavalalt šokolaadi, Edgar täik, ütles mammi, härra, muretsen, et nüüd sul hakkab hea elu, mina käin tööl, papa käib tööl. Kütime, et sinul ei ole vähemalt tööl käia, et sina nüüd olla kodus. Mamma ei saanudki seda. Miks siis kõigepealt uppus tema abikaasa ja umbes aasta pärast mõrvati noorem poeg Edgar. Aga kõigest sellest järgimööda? Edgar pärast isa surma lõpetas töötamise Paldiskis ja tuli kodusaarele tagasi. Saabus 1940. aasta juuni, meenutab Elmar Holman. Kõigepealt moodustasime kassades komsomoli algorganisatsiooni jätkarzaisele sekretäriks. Ja sinna kuulus viis, mina olin üks neist, kes kuulus Edgar ja siis oli meil seal oli neid kutse alusetu kuulus veel kolm poissi, sinna. Siis organiseer seal vene keele kursuse kassare kooli õpetaja, tolleaegne loomets. Tema oli vana tsaariaegne mees ja tsaari sõjaväe läbi teinud ja valdas hästi saksa keelt ja vene keelt. Ja tema siis sa andes neid vene keele tunde seal ja mina olin tol ajal, kui kool oli lapatud juba sel ajal, mina olin siis koolis, olin pioneer juhiks ja Kärner oli komsomolisekretär, nii et neid asju me siis koos seal falaasemend sai korraldatud veel. Praegu tehakse suusapaistval, sel ajal neid võimalusi ei olnud teada, ka siis jalgse matkese, nendele jälle kutsealustele. Ma mäletan, et Käinas saidi sel ajal oli vallamaja valama juurest pihta, tahab suurema isane vällja tagasi. Vot sellise matka viisime nõnda kutse, alustage läbi siis seal ja noh, hiljem oli nii, kui Kärner viidi üle valda sekretäriks, siis mina jäin koha peale sinna algorgi sekretäriks. Koostöö oli ikkagi, meil, võib öelda päris hea, sellepärast et Kärner hakkas ikkagi käis, tehti meie koosolekud, mis seal olid, käis neist osa võtmas ja muidugi mõnevõrra olid olud erinevad, kui praegune komsomolitööst tuli alustada, sellest ka polnudki ei kirjandust, ei mitte midagi, tead kodanlikuaegsed, Skaotada kirjandust, kasutasime teadmisel all olijad seda kohendada vastavalt, mis seal oli, õpetused, igasugust mängud ja, ja sõlmed ja mis seal olid, mida teha, et neid siis õpetasime lastele, seal pioneer koondused olid. Tulles kirja teel ei tulnud juhiseid, kuidas kasvõi komsomolikoosolekudki läbi viia. Absoluutselt mitte midagi, sel ajal köik nii, kuidas ise sedasi jagasid, nii tuli läbi viia ja kuidas välja tuli, siis me tol ajal ega meil väljastpoolt eriti hinnangut ka selle tööle ei antud, aga, ja seal nagu jäime rahule seal tööga, mis me tegime. 22. juunil 1941. aastal sai Edgar 18 aastaseks. Noormehe viimane sünnipäev jäi pidamata, sest algas sõda. Kui sõda algas, ma ootan, siis oli ju nii, et mina olin seal kohapeal ikkagi ja see tuli hakata organiseerima seal palli niisuguse asja, jalgrattad korjati ära, tead raadiot ära ja selle asjaga tuli seal tegeleda ja pahandust praegu sellega seoses rahva hulgas seal sel ajal ju liikumisvõimalused jaagu ära jäetigi. Kärnel jäi ratastel, oleme minu isale ka, nemad pidid, saame ka sel ajal muud transporti olnud, jalgrattaga tuli kasvavast meeter käinius käia tööl kümmekond kilomeetrit. Ja ma ütlen, et see on varem juba kaitsekraavide kaevamist ja seda organiseerimist seal muidugi kassolid seal väeosad olid ka kohapeal ja nendega koos siis need muidugi juhendasid seal kuhu ja, ja millisel kujul ehitati neid kaevikuid ja laskepesi seal. Seda oli palganud. Ta käis Tallinnas. Ütlesin tal karta ära minna Hiiumaale tagasi. Ära mine sinna, et mine sa tea, mismoodi asi on. Võib-olla tuleb sakslane sisse, eks ole. Aga sa oled siin Sindi liha, keegi meiegi käi kellelegiga läbi, eks ole. Mehel on omaette, oled ole toas, ma hoolitsen soid, et aga härrassul ei ole vaja kuskilgi min enam minna tagasi. Tema oli nii kindel oma peale ütlased, siia ei tule keegi enam viike Hiiumaale ja vend haaral tuli teda ka laeva kutsunud, et tule, lähme ära. Ja kutsus küll. Vanem vend siis oli kapteni malevas, aga Edgar ei läinud, hetkel ei läinud ja teised vihma jään ikka oma tööpostil ja olen siin viimase võimaluseni. Edgar Kärner võttis osa oma kodusaare kaitselahingutest viimastes lahingutes, Tahkuna oli temaga koos Johannes sov. 20. oktoobri õhtul toimusid nii-öelda viimased lahingud Tahkuna tuletorni juures. Sakslast olid tunginud juba poole kilomeetri kaugusele tuletornist ja siis, et neid tagasi lüüa veel. Et oodata öösel tulevad ka ratturid, et ära viia haavatud ja teisi, keda oli võimalik PL ära viia. Ja seepärast oli tingimata vajalik sakslast veel selle õhtu tagasi lüüa, kuna teada oli tingimata sakslast öösel pealetungi öösel enda ja selle öösel vastu 20 esimest oktoobrit hommiku kella neljani. Me olime tuletorni juures, seal olime koos Edgar Kärner, Paul soesoo, maakonna parteikomitee instruktor, üksik Martinson. Siis oinas, hävituspataljoni komandör meistrit vilta. Ja mina otsustasime nii, et järgmine hommik on nagunii sakslast juba likvideerivad selle vastupanu seal ja et, et meie katsume nüüd öösel läbi murda sakslaste sellest kaitseliinist vööndist ja minna siseSaarele, et sealt juba püüda edasi jõuda hiljem mandrile. Ja see oli hommikul kella nelja paiku kaatrid ei tulnud ja tulimegi nii sakslast rindest läbi. Ühes kohas juhtum sakslaste palve tõkkele, sealt tulistati, aga keegi pihta ei saanud. Jõudsime umbes kella viie paiku, et hakkas juba valgeks minema juba lehma Tahkuna tee peale ja üritasime üle tee minna. Aga üle maantee meid tulistati patrulli poolt ja hakati taga ajama, siis keerasime tagasi uuesti, tegime ringi mere äärt mööda peale ja uuesti tagasi sinna. Ja nagu ikkagi olla kogenematusest pole me saanudki mingist sõjaväelist õppust ja seal oli tee ääres noor raiestik mehe kõrgust ja natuke pikemat männid, kuused kasvasid, lamasime üksteise kõrval ikka suunade ja vaatame, mis toimub. Leht Maatee peal, et sealt üle saada. Millal vooride ja sõjaväemasinate vaheaeg on? Selja taha me momendil ei vaatanud, järsku oli saksa ratsapatrullselja taga ja kavandati meid püsti, käed üles. Ja missa, töötaja vilta tõuseb pistet, poisid, mis, teeme, anname alla või, ja tõuseb püsti ja püstol käes, sakslaste poole minema. Sakslased tulistasid, mitte teda, aga nii hoiatasid või automaadivalang lasid üles. Meeter Kärnekdoosime ka pysti, samal momendil granaadiplahvatus oli ja vaatasime siis soesoo, pea oli purustatud ja samuti üksikul, kes oli tema kõrval, sellel oli külg, oli verine Martinson, see hoidis pead kinni. Aga oinas nähtavasti oli ka haavata saanud, natuke rohkem nii koos grupis olid ja sellest granaadiplahvatust justkui sakslast, hobused muutusid rahutuks ja hakkasid kohapeal trampima. Meie Kärneriga hüppasime põõsastesse, siis me varjasime ennast seal punkris järgmine eakas, muust üle minema ja uuesti, meid tulistati tee peal üleminekuga. Läksime lahku kärneri Edgarist. Kärneri Edgar, teine või kolmas päev oli omakaitse poolt kinni võetud. Minul oli midagi nädal aega peaaegu ja siis Hiiumaal keset saart, seal võeti kinni oma kaitsepoolt. Arreteeritud Edgar Kärner viidi Kärdlasse meenutab jällegi Elmar Holmann, kelle isa, Käina valla täitevkomitee sekretär oli samuti vahistatute hulgas. Kui nad Kärdlas siin kinnalitad, siis üks vangivalvur oli kärneri emale või tuttav siin ja kärneri ema käis oma poega siin vaatamas ja mina siis selle kaudu sain oma isa juures ka käia, kui käis vaatamas poeg või mina käisin isa, vaatame siis me oma vahelikke jälle rääkisime kamis 11 kuulda. Irni ühel õhtul tuligi Edgari ema Holmanide poole ja ütles, et neil pole isa ja tal pole enam poega meenutab Edgari õde Ella Powerus. Mamma käis eelmine päev Kärdlas mingisuguse ülemuse juures ja see ütles, et tal ei olnud mingisugust pigistust, et no et võib-olla annaks kuskile laagrisse veel midagi niisugust asja, aga teda maha lastakse, seda üldse ei olnud. Kas see oli üks päev vahet, millal siis mad, milleks uuesti sinna siis juba öeldi, et on maha lastud. Kuidas tead, poeg on maha lastud, kuidas emale mõjus? Üks aasta. Kõik aeg istus niimoodi, selg oli vastu seina nuti see mõjus talle väga halvasti. Sellepärast et Ardi oli Leningradist teda ega me ei teadnud, kus ta on, ka tema oli ära ta mitte midagi ei teadnud, kus lapsed kõik on, isa uppus ära synni sadamas. Ja ta väga hoidis, oli kõige noorem ja see oli nagu pesamuna ootus, ta isegi uni ootas, ütles, et võib-olla siiski ehk viidi minema, ehk ikke keelab, on nii kaua ike, kui see sõjaaeg oli, siis tal oli ikkagi nagu mingisugust lootust ka 45. aastal, kui nüüd hakati üles otsima neid au Daci ja kõik kohad otsiti läbi ja oli lihtsalt ei ole, ei tea, kus kohta teda maeti. Ja siis mamma lõppude lõpuks leidis künka, et nägi, et see oli natukene niisugune kõrgem ja lopsakas rohi kasvas ja küsis endale labidad ja hakkas seda kaevama ja leidis nihukese puujupi ja ütles, et see on raiutud jutt, et see ei ole maa sisse jäänud, vot niimoodi mehed tulid sinna ja hakkasid kaevama ja siis ja leitsivatis mamma tundis teda, aga tema kandis alati särgi käisid, oli tal üles keeratud ja siis mammi kujutud kampsun oli seljas ja see käsi oli tal teise külje all. Ühe hambal oli tal Kulplom pandud. Et mamma tundis sellest kadedalt. Ja seal olid kolm meest, olid seal. Aga mina muidugi nende nimesiidia. Harold Disney saksa aeg Iklist midagi kuulsime dissaime teada. Et ta on Leningradis ja ta oli see blokaadi haiks seal. Siis ta veel oli alles esimene tüürimees, aga hiljem siin nüüd oli kaugesõidu kapten Leningradi. Eks seal oli, süüa oli vähe ja merel pikk aeg olemine jääks mõjustele, nii et ei invalti ja see oli südamega 66. aastal hinnad olid mõlemad väga happest mõlemit kahjumaalne, nii palju nutnud. Mul on hääles nutt. Ammu silmast pisarat ei tule.