Täna kell kuus kõlanud saates rääkisime Vannase pereelust kuni saksa okupatsiooni alguseni. Kuulaja sai teada isa Villemmannase mõrvamisest ning ema ja tütarde arreteerimisest. Koju jäid neli alaealist poissi. Jõudsime meenutustega 22. detsembrini 1941. aastal, mil Marta Vannasel ning tema tütrel meeto algas jalgsirännak üle mere Haapsalu poole. See Anija ja jalge all. Aga eks meil tuligi rohkem jalgsi jooksta, sest muidu oleksime ära külmunud. Nii et saanimehed, küüdimehed olid küll, aga me ikkagi enamuses jooksima. Nojah, Haapsalust sain ma siis juba oiga kokku, nii et üks ainukene naistekamber oli. Seal enne meid oli juba umbes 14 või 15 inimest oli kambris. Ja kusagil mujal meid panna ei olnud, nii et siis ema ja, ja õde-mina olin ühes ühes kambris. Ja noh, muidugi ta Läänemaa kommunistlike noori tütarlapsi oli vist Olga seal. Ja seal me olime siis umbes kuu aega. Ja siis saadeti edasi Tallinna Lasnamäe naistevanglasse veel üks vanglaks väiksem vangla Tartu maantee. Ja siis saadeti meid Tallinna keskvanglasse või sel ajal nimetati töökasvatuslaager. Teed kui Hiiumaa tüdrukuid üldse hinnati seal küll. Kui oli vaja käsitööd teha ja õmmelda, siis olite Teie, keda valiti ja kui oli koristustöödele vaja, siis ikka Hiiumaa tüdrukud. Need teati olevat head perenaised ja tublid majapidajad. Majja. Siin võib olla, et ta oli kaks asja, üks asi oli muidugi see, et ei tahetud lasta linna tööle. Aga teine kindlasti oli ka see, et see hiiu tüdruku kuulsus oli. Aga muidugi, kuna meil jällegi olid ülesanded, sealse, püüdsime teha ikka korralikult. Aga millised ülesanded, ülesanded oli see etnoni kambrite vahel juba sidepidamine. Aga selle eest, et, et selle selle ameti peal saaks olla, selle eest tuli korralikult tööd teha. No ja, ja edasi, kui vaadata koristamise tööd muidugi olid hommikupoole ikka päev oli vaba ja siis pandi meid kuduma sõduritele sokke. Aga muidugi seda me teha ei tahtnud, sest me teadsime, kelle need lähevad. Ma ei tea, siis me hakkasime muidugi kändev valvuritele ja rääkima, meie oskame ikka väga ilusaid kampsunit kududa ja üht ja teist ikka jaa. No ja siis, eks meie tööd kasutati siis niimoodi ära. Ja kuna meil oli ka seal üsna häid juhendajaid, ma pean ütlema, et see oli mulle läks. Ja vaatamata tuli ema kõrval sai kodus hakatud käsitööd tegema, aga aga see periood oli tõesti väga suureks käsitöökooliks. Osamatuste kirjutatud käisid seal Tondil, aiatöödel isegi ühe valvuri juures. Kas teil ei olnud võimalust põgeneda? Kui võtta ainult puhtalt niimoodi, et põgeneda võib-olla olekski õnnestunud. Aga kus kohas olla? Vaat seda ei olnud, et nagu siin omas, kirjutan ka Tšernov laeva. Tal oli küll kohta ka, aga kajatab õige varsti saatide kätte. Nii et vot see pani mõtlema, kuuled, aga. Nendel aastatel Vilde Tallinnas vanglas olite. Kas mingisuguseid teateid tuli Hiiumaalt? Tean ükskord oli selline juhus. Vahetevahel ka viidi linna tööle. Kui koristustööd olid lõppenud juba keskvanglast töö- ja kasvatuslaagrist, siis isegi ükskord salaja Tallinna tulnud venda Raimundit nägime. Ma käisin Tallinnas, seal, sugulased elasid Küti tänaval Patarei lähedal ja seal see perenaine ja ma juba ütles mulle miskil vangi tuues, mis kell viiakse ja passisin tee ääres, kui vangid hakkasid tulema, siis suure kolonnid juba eemalt oli kuuldasid puukingade klõbinat. Aga seal muidugi ema, isa mulle midagi nägi mind sealgi, mina nägin teda sellepärast, et kes juba siis seisma jäigi rääkima, hakkas isegi nuti. Hiljem aga õnnestus mul siiski ema juures. Kui neid vidi tööle südalinnas, siis ainult üks kindel vangivalvur, kes siis laskis mind veerand tunniks emaga rääkima. Kui vanapoiste olite, siis ma olin 15. See oli viimane kord, kui ta ema nägite temaga rääkisite. Ja see oli, see oli viimane kord, kui teda nägin, temaga rääkisime ja millest siis jutt oli, siis oli jutt muidu kuidas me elame, kuidas tähendab, on majapidamine. Ma sain temaga rääkida muidugi, seda, et meil oli kõik korras majapidamisest, sellepärast et need sugulased täditütar oma mehega, keda nemad palusid meile tulla kohe peale selle kurat, ära viidi, olid meil ja väga hästi, suhtusid meisse vaata materjalile omal ajal ju veel kaks last. Meid oli neli kuuelapseline perekond siis kuid tööd käisid korralikult ja, ja elasime, peab ütlema selle aja kohta küllaltki lahedalt ära. Sest et ikka majapidamine oli alles jäänud. Minust nooremad vennad, kõik õppisid alkoholist. Aga mina, kuna lõpetasin kooli juba 41. aasta kevadel, nüüd uues olukorras hakkasin õppima tööd selle Kutser Elmari kõrval ja käe all seal põllutööd ja kõike, mis tuli teha ja tema oli mulle päris heas õpetaja selle pärast tundis, tõid ja oskas ka tööd teha, tegi rauatööd puutööd, samuti põlluharimise tööd. Nii et mina olin juba siis tema kõrval nagu täisväärtuslik töömees. Nii et olitegi selle suure pere kõige vanem poeg siis. Ja tuleb välja, Elmar mind nimetas oma vanemast pojaks. Meid võeti täielikult omi lapsi peale ainult ütleme seda, et me oleme neile väga tänulikud kes meid tol korral võtsid enda hooldamisele sellepärast, et plaan oli, see tähendab, et meid hoopis laiali saata. Nelja tuule poole. Ja nemad aitasid ju koolitada ka teie nooremaid vendi. Nemad aitasid jaanuari koodi aga 43. aastal mul avanes võimalus minna õppima apsu tööstuskooli, selles nemad samuti andsid mulle leivakoti ja oma parimad soovid. Aga need ideed ja mõtted, mille pärast hukati teie isa ja hiljem hukkus teie ema. Kas need nendel aastatel ka teie kodus veel liikusid? Peab ütlema, et siiski mõtted liikusid selles suunas ja kutselised ka ei ole selles suhtes avaldanud teistsugust mõtted, selle pääsevad minul, lasti vabalt kuulata raadiot seal ja kuulasime vene saateid ja oli ka niisugune elav ja mõistusega arusaamine sõja ja rahuküsimustest. Mitte ei olnud nii et vaata selle eest. Sinu isa tapeti. Ära nüüd puutu nendesse asjadesse ei toimu mitte kunagi. Seda kõike ema vanemalt pojalt, Raimondilt kuuliski. See oli ainus võimalus üksteisest midagi teada saada, sest kirja- ja paki saamise õigust arreteeritud pannase pereliikmetel polnud. Aga ega neil vendadel olnudki midagi meil saada, kus nad siis head nad isegi enda jaoks oli, aga eks need pakki päevad olid meile ka sellepärast pidupäevad, et kellel toodi pakitsesse hobuselihast keedetud supid ja need jäid siis järgeni, saime meiel. Teil oli teada, kui mitu aastat vanglakaristust ema ja õed olid saanud. Ja mul oli teada, et emal ei saanud saanud kaks aastat jõudedri kummagi nii ja toda isa 43. aastal, kui juba oli sellest rohkemgi möödas, siis mina kirjutasin palvekirja kindralkomissarile. Ja sellele vastus tuli mulle siis 44. aasta alguses kutsuti mind Haapsalus Eesti politseisse ja tehti seisis ranges vormis teatavaks allkirja vastu, et keelduti. Hiljem ma kuulsin alles, et see palvekirja küsimus oli saadetud kohalikku vallavalitsusse, kus vallasekretär leidis, et ei ole soovitav isik. Teie vangipõli algas siis 41. aasta lõpukuudel ja kestis Tallinna linnas kuni 1944. aasta augustikuuni. Tartu oli siis juba Nõukogude armee poolt vabastatud. Kui teid keskvangla vange hakati kiiresti-kiiresti evakueerima. Sel momendil oli, oli nagu kaks mõtet. Üks mõte on muidugi see, et jällegi viiakse kaugele, ei tea kuhu. Aga teine mõte oli see, et sel momendil sellega seekord jäin ellu. Sest ema oli juba määratud Saksamaale viimiseks ja ta oli juba viidud laevale. Mina ja õde ja kokku meid oli 45 naisterahvast, noh enamus, need noored tütarlapsed. Me olime määratud hävitamisele, aga me teadsime seda, sest et millal viidud kolmandalt korruselt teise korruse kolm kambrit oli ja me ise nimetasime taevatapikambrid, sest igal öösel vidinaid inimesi mahalaskmisele. Ja me olime seal kaks ööd. Aga nähtavasti oli see, et meiega joodud, lihtsalt aega tegeleda sel momendil. Ja see meid viidi siis ka laeva peale. Viimasel minutil ja nii kui olime laeva peal koha olid, siis ka laiba saad lahti, hakkasime ära sõitma, seekord päästis jälle ilu, aga muidugi seesama, et me olime hävitamisele määratud. See edendas meie elus rolli ka edasi juba Stothovi laagris. Et seal toimusega sorteerimine, kes tööle, kes kuu. Ja vanemad muidugi seal kohe hävitamisele. Aga nii juhtuski, nii, mõõd jäime koos emaga, sest me olime samuti määratud hävitamisele. Et siis olime kõik, olime koos juba seal. Ja no muidugi seal käis ibastud kovi surmalaagrisse hävitamine niimoodi, et nii palju krematoorium nõudis, nii palju hävitati. Ja seal käis. Niimoodi, et nälg ja haigused pidid tooraine laibad andma ja kui krematooriumi tõde jätkunud, siis selleks oli gaasi kombergis aitas. Tänu muidugi sellele, et, Nõukogude armee kiiresti edasi tuli. Nii et sellega vetika üksikud tähtis. Et see oli väga arvjuus, kes pääses. Teen eriti, sest et te olete ju seals tutvufis praktiliselt kaks korda surnust üles tõusnud. Ja ükskord panin tõesti juba nii, et laipade hulgas Ja see, et ma kord pääsesin eluga veel ma täna olema ainult tänu võlgu suurele internatsionaalsele sõprusele ja sellele, et sai alguse see Lasnamäe naistevanglas, edasi meie Tallinna keskvanglas, aga ka nii kume laagrisse saime, saime kohe ühenduse. Vastupanuliikumise organisatsiooni võitlejatega ja peamiselt esimene tutvus oli kohe poolakatega. Meid ei pandud seal see 10 barakke, mis olid väga hävitamise barakid, meie tööd ei teinud. Aga ega meid laiatega ei lastud. Seal tuli meil seista baraki õues rivis laste kutsute abil. Nii et viiekaupa tuli seista rivis kolm korda päevas, med loeti üle. Ja siis mõeldi muidugi välja igasugu karistusi. Küll seista, käed üleval, kükakil küll joosta. Aga vot nende üleloenduste pillide ajal et kui viiekaupa pidime seisma rivis, siis oli nii, kunagi ei teadnud, mida see Sarfürgina täna mõtleb kuidas ta loendus teeb. Aga mõnikord oli, oli niimoodi Rasonaliseerinud oma tööd, sest ikka 1500, nii et annab ikka lugeda. Ja te olete tal blokivanem, käis temaga kaasas. Ta armastas käia, kui minutiga sellega hoiab, eks ta, sellel päeval toimus ülelandus, niimoodi. See Sarcheresuna loeb i Sway Trai siir, fun viiest sai kui minutiga vastu nägu ja iga löögi pani see blogi vanem kirjakriipsuga. Ja pärast ta võttis kokku, need jäid, korrutas 25-ga ja oli, oli selge, kui palju on seal ja kui juba järjekordne hoop oli käinud ja aga pedagooge Ants vaiki. Ma sain juba aru, et mina olen neitsi, viies lööki oodates panin silmad kinni. Aga vot selle eest, et ma panin silmad kinni selle eest ta peksis mind surnuks. Õieti poolsurnuks ja täiesti. Jäin maha. Meelemärkuseta. Jalad olid katki pekstud, verised ribikondid sees. See oli hommikul nii, et mind visati laipade hulka, kuin, sel momendil oleks tulnud. Surmavanker, see oli selline vankri platvormil. Angilise vedasid, siis polekski elusat olnud seal krematooriumis, aga sel momendil õnneks ei tulnud atel lõpes. Ja ema ja õde taipasid, ma ikka hingan veel. Ja nii mind siis tassiti sealt ära. Aga minu number muidu oli ploki vanem oli kirja pannud selle. Ja siis oligi niimoodi, et minu number läks laibale ja laibaldati minule anti number ja mis mind varjati? Rohkem kui poolteist kuud, ennem kui ma jalule sain. Et varjasid mind, kui oli ateljee oli läbi, siis toodi mind pööningult alla nagu apell oli, siis tõsteti mind ülesse pööningule ja head ilma ei olnud, nii et teiste arvelt väga mind toideti. Vot nii ma pääsesin sellest surmast. Järgmine hoopalisis, verine kõhutõbi ja ja ega sealt jah, oli väga harva, kes tagasi tuli. Aga jällegi see, et seal olid poolakad ja meil olid poolakatega olid head suhted olemas. Ja veel edasi, see isegi väga, väga imestamapandav. Ma ei osanud seda isegi arvata, et Ave Maria võib nii suure osa minu elust mängida. Lihtsalt üks niisugune moment oli, kus sa kõrget palavikku ei olnud, kuna meie pere oli suur lauluarmastaja ja mina hakkasin lihtsalt vaikselt-vaikselt-vaikselt. Ja nende hulgas oli Ave Maria ja vot selle Ave Maria, et ma seda laulsin, sain poolakatele nii suure toetuse ja pärast veel oma kahekesi olime eestlased seal, et laulsin mina Novi märjad ja pärast tikkerpuu või selle naisterahva nimi, tema laulis edasi Alemarjad ja laulis ka ennast terveks. Sellel ajal, kui teie haiglas olite, liikusid kaasvangide ja ema ja õde ja plokk plokihaaval lähemale kramatooriumile ja ju siis, kui ta nende juurde tagasi tulite, oli jälle uus barokkteid ootamas. Oli küll uus Barack ja me kogu aeg liikusime edasi, ma ei mäletagi enam, mitmest Baraks oli, aga üldse 10 brake oli seal seal kõrvuti. Peaksin ütlema tsi kohtamise Roven, vot sel momendil. See oli tõesti suur. Ja see, et ema ja õde ikka mõlemad olid alles kumbki ei olnud välja langenud. Te ütlesite, et teil on elus vedanud ja tõepoolest Tallinnas. Ei jõutud neid plaane teostada, mis Teile olid määratud ja ka tutt hovi surmalaagris. Oli aeg see, mis peale pressis ja te jõudnud krematooriumis teid hakati kiiresti evakueerima, sealt edasi jalgsirännaku. Meile öeldigi sellel hommikul, kui meil kallin saadeti, teie küll arvate vabanite, aga nii palju. Me teeme teie elusalt meie vaenlase kätte, sõnaga meie nõukogude armee kätte ei jää. Ja selleks oligi ette nähtud veel viimaseid hävitada. Aga nõndanimetatud evakuatsioon mehi oli aetud enne meid. Me teadsime oma teed mööda, põllupeenraid aeti laip laibast kinni ja eks meistki jäi palju laipu maha. Aga siis sellel momendil veel kohapealsed inimesed ei olnud evakueeritud ja neil oli antud käsk matta jäeteid, sellega jäigi nii mõõtniku suurt massimõrva ei ole, aga pikkamööda hävitati üle 15000 inimese seal ära. Ja ma olen äärmiselt tänulik demokraatliku Saksamaa seltsimeestele kes tähistasid kogusele verise tee nende marsruutide ääres on paigutatud põllukivid ja väljaraiutud Kolmnurgad värvitud punaseks, aga punane kolmnurk surmalaagritesse tähendas poliitilise vangi tunnust. Nii et kogu see marsruut, kus meil tuli tuli käia ja oma seltsimehi kaotada, on praegust tähistatud ja nii me seal siis läksime ligi kaks nädalat. Me olime teel. Ja lõpuks jõudsime ühte külla, burksdorf. See on umbes kuu aega. Nähtavasti ei olnud enam kusagil meil edasi viia. See oli tõesti kõige raskem, verine tee ja Burgdorovi küla. Et tüüfus lekkis üha rohkem maad, otsustati vangide riided desinfitseerida. Kõik riided tuli kasta tünni, kangesse kloorilõhnalist vedelikku. Kuivatada polnud neid, aga kusagil pidime märjad riided uuesti selga ajama. See suurendas haigestumist. Hakkasime täitma sanitarid, Ülesandeid hoolitsemine tüüfuse haigete eest, teiega kaasa, meie endi nakatumise. 10. märtsil, aeg edasi liikumiseks välja ainult terved ema õde ja mina jäime haigena maha. Olime emaga mõlemad väga raskes seisundis, suurema osa ajast juba teadvuseta. Ühel selgel momendil ütlesin hiljele, et kõik on läbi, on tulnud minu kord. Hilje võttis mul ümbert kinni, otsekui tahaks mind jõuga elus hoida. Pea veel vastu, me oleme juba peaaegu vabad. Fašistid viisid liikumisvõimelised vangid edasi, Meidega jäeti maha. Varsti tulevad meie omad. Nagu õige pea selgus, ei õnnestunud fašistidel vange kaugele viia. Nõukogude tankid lähenesid, SSlased panid plehku, jättes vangid omapead. Olin jälle kaotanud teadvuse, kui tulin meelemärkusele täna siin koos õega puhtas voodis sulgteki all. Uskumatu. Tähendab, pidasime vastu, oleme vabastatud ja elame. Kuid kohe tekkis ärev küsimus, mis on emast saanud. Alguses seletas Hilje põiklevalt, et ema viibib teises talus kuid varsti tunnistas nukralt, et ema suri vabastamise päeval. Emake oli rõibanud põhjani oma kannatuste karika puruks, dorfi jäi meist üle 1000. Ellujäänuid oli ainult 144 inimest. Isestjas oli avaldatud üks artikkel minu kohta. Ja sain ma kaugest kirgiisi Ast kirjakese ja siin kirjutab, minu tolleaegne seltsimees, avaldab tänu et ma sellel kõige raskemal perioodil Aitasin teda tema raskes olukorras, aga millega meil aidata oli ainult see, et haigel inimesel, kui oli nii, et iga päev me saime umbes 100 grammi või 200 grammi, seal oli niisugust suppi naeridest ilma soolata, et selle inimese tuua ja teda sööta. Ja, aga inimene elab praegust ja ta on mulle tänulik selle eest aitas teie, kes te kaalusite ise vaevalt 29 kilogramm. Ja tõesti hakkad mõtlema seda, et null üks inimene on suuteline aga nähtavasti nii palju on vaja, võiks, on suuteline, aga 20 900 kilo, eks see oli ka omaette juba üks väikene sammukene. Hauani, kas teine tol korral, 41. aasta sügisel ei tundunud loomuvastasena, et tõid, arreteerisid ju naabrid kollased tuttavad inimesed, keda te tundsite? Tutvus küll. Ja isegi tänapäevani mõtlen, et et mida me neile halba tegime? Ja eriti ma nende küsimuste juures ka hiljem olen mõelnud. Ja kui ma oma mälestusteraamatut kirjutasin ja arhiividokumendid kätte võtsin. Ja vaatasin neid, kes on peale kaebunud Lihtsad arusaamatu, miks nad seda tegid. Te oma mälestusteraamatus niisama mõõdudegi oma mälestustes väldib kõikide nende inimeste nimesid. Ma ise arvan, et, Et miks nad seda tegid, võib-olla et nad ei tohi hirmutatud. Ja ma ei leia, et nad oleksid selle tee peal teadlikult läinud. Ja kusjuures nende vaadata need lapsed küll oleks paha Nendel lastel kuuldonit oma isa ja ema nimesid. Ja ma mõtlen seda, et seda, mida olen mina ja minu vennad läbi elanud ma ei tahaks seda jätta Kadiste võõrastele lastele.