Hiiumaal viib Heltermaa sadamast üle Kadakas Loopealse Suuremõisa maantee mis hargneb seal kaheks. 1918. aastal juhtis saatus sellele teelahkmel Dvigateli tehasest vallandatud töölise, kes ei läinud Kärdla ega käine suunas, vaid pöördus tee kõrvale suuremõisa õue. Ta kauples enesemõisas puusepa ameti peale. Tallinnast aga tõi kaasa perekonna varanatukese revolutsioonilise meelsuse ja asus elama samasse tee lahkmele mõisa moonakate majja. See mees oli hiidlane Villem Vannas ja ajavahemikul 1919 kuni 1937 tuli selles majas kaheksale lapsele nimi mõelda. Isa Villem ja ema Marta nimetasid need lapsed nii Helmut Hilje, Meeta, Raimond William, Hugo, Ülo ja Ivo. Pojad, Raimond ja Ülo meenutavad praegu, milline nende kodu oli. Meil oli muidugi väga üksmeelne perekond, sest tööjaotus juba sepaati kohe peal juba maast madalast tuli seal kitkuda, peenraid käia, loomi ajamas ja igasugu muid töid teha, nii et palju seal ei lastud seista midagi ja meil oli eriti komme selline, et kui oli sünnipäev, siis oli vaba päev ja see käis ringi, käed kuidagi juba taskus ei olnud, küll aga aga siis seda ei tohi puutuda ja ülejäänud, vaid ka selle peale kadedad siis meie kodus oli selline õhkkond, et väga palju käis inimesi naabrid ja väljastpoolt, kuna oli postiagentuur meil, siis oodates seda postibussi inimesed seal siis vestlesid, vaidlesid ja kuna ema ja isa mõlemad olid poliitiliselt küllaltki arenenud ja aktiivsed, üks kuulas saksa raadio, teine vene raadiot ja siis nad olid juba informeeritud siis selline aktiivsem osa kohalikust elanikkonnast, koolidirektorid veel mõningad teised ametnikud, kirikuõpet isegi mäletan siis tekkisid vaidlused ja küllaltki niisugusel kõrgel tasemel edustati isegi seal sojatulemusi, kui läheb soojaks ja igasugu muid küsimusi, nii viba selgusid siis seal, kes on seal vasakpoolsete vaadetega, kes teistpidi mäletan revolutsionääridest sellist kuju nagu piht Artur siis kohalik koolijuhataja Palm, Johannes, oli tugevast vasakpoolsete vaadetega mees, endine koriaadia Tooming ja niimoodi ja paljud paljud teised. Aga kas teie teate, miks teie isa hakati kutsuma punaseks Villemis? No nähtavasti sellepärast, et tema oli aastat käis viigatele, tehases tööl ja ikkagi töölisele tol ajal juba laiema silmaringiga ja eksmaailmavaade nagu välja kujunenud. Teie isa töötas Dvigateli siia tuli võib-olla sealt teistsuguste vaadete mõtetega tagasi, kui siin Hiiumaal oldi harjutud. Aga teie ema? No ema oli tolleaegselt minu teada keskharidusega inimene Tallinnas sündinud-kasvanud. Nii et eks ta, jah, teiste teiste ikkagi oli. Olime natukene rohkem arenenud, keeldus talle iga päev saksa keel oli täiesti vabalt Valdes ja kindlasti kirjandust rohkem lugenud. Aga kui suure haridusega teisali? Isa oli minu kuus klassi radaljaste ja tisler Vanal vanal suuremõisas veel võisateisleralis ja, ja ta oskas ja. Kui koolist koju jõudsin, läksin isa juurde ja hakkasin teda tähelepanelikult silmitsema. Noh, mis minustki tunnistad? Küsis isa heatahtlikult. Vaatan, kas oled punane. Kust sa seda võtad? Pärisisad esinedes. Lapsed rääkisid koolis, et sina oled punane Villem. Nii kirjutab oma mälestusteraamatus metavannas punane. Eks see sõna käinud mõnikord vanemate laste Helmuti hilja ja metakees võib-olla sellepärast, et olid nad ju ümbruskonna noorte ettevõtmistes alati eestvedajateks. Ma mäletan seda aastaid veel, kui Suuremõisas organiseeriti kirjandus, muusikaseltsi leelo, varem töötas juba ühing kasevälja ja siis sellesse juhatusse sattus vanem pensilmud. Aktiivselt võttis osa selles töös ka Helje ja Meeta. See selts õppis näidendeid isegi ühe opereti mäletan, lavastasid ja mängid mitmes kohas. See oli vist lõbus lõbus talupoeg ja seal oli siis neil see sõnaline osa, laululine osa. Ja nii et see kirjandus muusikaselts väga aktiivselt tegutses mitte ainult Surjumises, vaid käisid esinemas seal paladel, Kärdlas, Eeemmastes, Käinas. Siis saabusid ärevad ajad. Fašistlik Saksamaa päästis Euroopas valla sõja. Esialgu oli see meie jaoks veel kauge ja tegelikult hädaohust ei osanud keegi meist endale täit aru anda. Hoopis erutavam oli see, et kokkuleppel kodanliku valitsusega hakati Hiiumaal rajama Nõukogude sõjaväebaase. Nüüd ei varjanud isa oma veendumusi enam kellelegi ees. Sidejaoskonda kogunenud inimestele kuulutas ta nüüd avalikult. Varstion PUR sõide lips läbi ja selle on kuhjaga ära teeninud. Kuidas teie mäletate, 1940. aasta juunit pärast võimuvahetust, kas oli teie kodus ka nüüd midagi teistmoodi? Peab ütlema, et muutus küll sellepärast, et lootus ja lootuste täitumine nagu oli vanematel, sellepärast et maja peal oli väga suur võlg. Ja nüüd nagu see võlgusutati ära, siis juba oli näha, tähendab, et see maaharimine muutub kergemaks, saab juba seal ütelda, opereerida ja saab riistu ja ja vahendeid ja niisugust jah, peab ütlema, et optimismi juba tuli, andis tugevasti juurde see juunipööre ja peale selle ka, et siis juba läbikäimine muutus elavamaks endi inimeste, kes otseselt olidki juba sellest osa võtnud ja kes juba hakkasid ehitama uut korda. 1940. aasta septembris sõitis mandrilt kohale kommunist Lehtmets, kelle ettepanekul kutsusime Suuremõisa algkooli ruumidesse ümbruskonna noori. Seal rääkis külaline kommunistlikus noorsooühingust, selle põhikirjast, eesmärkidest, kommunistlike noorte kohustustest ja õigustest. See oli meil Hiiumaal esimene avalik koosolek, kus propageeriti sotsialismi ideid ja eesmärke. Õde hilje, kes oli minust kolm aastat vanem, määrati Pühalepa valla kommunistlike noorte organisaatoriks. Teie õde oma mälestustes seal pealkirja all ära muutu õigeks. Mu tütar kirjutab päris alguses kohe et kommunistlikuks nooreks joostud kommunistlikuks nooreks kasvada. Jääõde kirjutab siin päris õieti jäävad seda, ma tean, et minu kuuluvus vormistati kommunistliku noorsooühingusse, aga tõstivad kodune kasvatus isa ja ema poolt joonime lihtsalt ette valmistanud juba kommunistliku noorsooühingusse astumiseks. Ja vaja oli ainult teate seda momenti, millal siis vastu võeti ja ma teangi oma elus. Mul oli üks suur niisugune kibestus moment, sest õde oli minust vanem ja tema astus kommunistliku noorsooühingusse kohe Talibani komsomoli organisaator, tegelikult, aga mina olin siis veel noorem ja mind ei võetud vastu ja mul tuli oodata ilma nagu. Ja ma ootasin ja iga kord komsomolikoosolekud olid suuremõisakoolis siis ukse taga, niikaua kui teised pidasid koosolekut ja mul tuli oodata küll, mul oli sellest kahju. Aga oma vanema õe hiljaga te olite alati kaasas, sest nii palju kui hiidlased mäletavad ikad heid kahekesi. Ja no eks meie perekond üldse oli muidugi väga kõne seltsiv ja, ja seltskonnainimesed. Ja võib-olla et Hiiumaa inimesed mäletavad ka seda, kuidas Vannas Villem tuli ees ja tal lapsed, kes politseile jaliselt juba, et olid suutelised mingisuguses ringis kaasa lööma, need olid tal järgi nii et läksime koos pidudele ja tulime koos pidudelt, nii et see oli muidugi tavaline. Aga eks Helmut ja Eli olid muidugi minust vanemad ja pean ütlema, et ta muidugi tahtsid ennast ka ikka tähtsamaks pidada. Mindiga jäeti nende väikeste poistega koju ja. Nojah, aga eks see pidi olema nende väikeste vendadel oli ka vaja hooldajat. Ja siis oligi niimoodi, et ma ei tea, põlled, need naabri inimesed mäletavad ka veel, et et see meetodiks naaskel küll oli. Ega niisugust puud ka ei olnud, millise puu otsas meta ei käinud, sest vennad ka tahtsid puu otsas käia. Nii et eks ma ikka sinna vanimate pooli püüdsin ja, ja väiksemaid jälle minu poole. Vot nii see elu oli meil. Naaskel ta võis küll, on nagu teise niiviisi arvas, seepärast ta oli ka väga elav ja, ja väga tore tüdruk oli minul nüüd rohkem oli kokkupuutumist Heljega, aga tema oli, kata eesti helikõrval jah, alati. Nii et Helje võib-olla oli jah, temale nii-öelda moraalseks eeskujuks. Heli oli nagu vanem Eli oli küpsenud, Heleri olid need ideed juba nagu rohkem sisenenud. Aga tema alles õppis ja läks kaasa. Heljega. Kui ma nüüd meenutame 1900 neljakümnendat aastat siis olite te, mina olin vanempioneerijuht Pühalepa ja kergesti valdades ja samal ajal ma halvasti kooli pioneerijuht, minul tuli külastada poole ja siis ikkagi külastasin Vannaste peret ka, kui suurimise kanti sattusid. See perekond oli väga tore. Teised, millised nad olid, noh, niisugused nõuded, tüdrukud peavad olema lõbusad, tantsisid hästi, laulsid hästi välimuselt ilusad ja ideelised inimesed, energilised, hea organiseerimisvõimega. Nende kodu ei saa öelda, et oleks olnud eriti rikas, aga ta oli puhas ja väga meeldiv ja hubane. Ja mina ütleksin selle kohta tänu tema emale. Sellepärast et see ema oli selline inimene, ta oli väga perenaiselik, väga hea ema, oma aja kohta, haritud inimene. Nii et tema tegid kõik oma kodu jaoks oma laste kasvatamisel. Isa, isa oli tõsine töömees, mina kohtasin teda vähe, aga minule jäi temast eriti hea mulje oma lastega suhtlemisel. Ta oli tõsine, mitte ei saa öelda, et tema käitumisest oleks paistnud erilist, niisugust hella või, või õrnutsemistuma laste vastu, pani oma lapsed tööle, juhatas neid, oli ühesõnaga nii nagu isa peab olema. Kui metal oma nooruse tõttu tuli esialgu komsomolikoosoleku ajal ukse taga istuda siis esimesel oktoobril, kui koolitööd alustasid, oli ka tema juba komsomoliealine. 1940, see minu elus oli üks tähtsamaid aastaid, sellepärast et tavaliselt oli nii, kui algkool oli läbi, siis ega siis meiesugused enam kooli ei saanud. Aga 40. aastal, kui taastati nõukogude võim, siis esimene oli kohed. Organiseeriti seitsmes klass. Ja sellega saime uuesti kooli. Ja siis oligi minul esimene ülesanne, komsomoliülesanne suuremõisa mittetäielikus keskkoolis pioneeriorganisatsiooni moodustamine. Ja sellest palun. On üsnagi häid mälestusi ja, ja ma püüdsin muidugi seda ülesannet nii täita, et teised nende riideks muidugi lugesin, et see on üks niisugune väiksemaid ülesandeid, aga ma ikka lootsin, et ma saan suuremaid ülesandeid ja sellepärast ma tahtsin seda esimest ülesannet ikka hästi täita. Ja eks esimeseks oleks kujunenud ka 1941. aasta kevadel Sakus korraldatud pioneerilaager. Ainult. Ja. Ei saanud putki pioneerilaager töötada, kui laager tuli likvideerida sest algas suur isamaasõda. Ja vaat mida tahaksin ära märkida, et sõda teeb kohe inimesed vanemaks. Ja isegi vaat need lapsed, kes olid pioneerilaagris vaat nii, kui üleööpäeva oleks muutunud mitu-mitu aastat vanemaks ja kõik juba muretseti ka selle eest, et kas ikka kodus veel isa-ema on elus, kas nadi kombel jätab õed-vennad kas ikka safil koju? Nii et niisugune masendav, masendav moment oli sealjuures. Teie tahtsite astuda kohe punaarmeesse, aga seal olid väikesed takistused ees. Ja tulin Tallinna sugulaste pooleli, mul tuli ikka mitmel mitmel korral käia. Ei olnud ka nii keskkomitees et paluda, et mind oleks saadetud meie nõukogude armee ridadesse. Küllap ma siis ikka väga lapselik, paistsin välja seal mind natukene noh, kohe vastu ei võetud muidugi ja ega siis ei olnudki ette nähtud ka võib-olla et, et kommunistlikud noored ja eriti veel tütarlapsed nüüd kohe lähevad armee ridadesse, aga mulle lubati, et organiseeritakse meditsiiniõdede kursused ja siis juba saanud. No te olite ainult 16 aastane, selline otsustas minna rindel hakkas siis mitte üks raas ei olnud hirmunud. Sellel momendil nagu ei osanudki midagi karta. Aga vot kogu see tunne oli see, mis pani mind minema komsomoli keskkomitee poole ja seda avaldust tegema. Ma arvan, seda te raadiokuulajad teavad, kui on lugenud minu raamatut häirekella hiid, seal on üks väljavõte minu isakirjast. Vend Helmutile, kes teenis Nõukogude armee ridades ja kust ta kirjutab seal, et õnnelik on see Kes sureb oma suure kodumaa eest, kui seda on vaja. Ja ma ütlen, et meie olime niimoodi kasvatatud kodus. Vaat kodumaa, see oli meil kõige kallim ja selle eest tuli võidelda ja sellele tuli kõik anda ja kui isegi vaja kaelu. Tee otsus oli nii kindel, et enne koju jõudnudki, kui koos haapsalu komsomoliaktiiviga, kes vaenlase pealetungi tõttu oli sunnitud taanduma Hiiumaale Ja kahjuks kahjuks küll debatti Haapsalus juba vastu. Hävituspataljoni, aga ainukene taganemistee oli ainult Hiiumaale ja nii ma sattusingi uuesti tagasi oma kodumaale. Kui kaua te oma kodus oma ema ja vendade juures üldse saite olla, enne kui teid ja teie perekond arreteeriti? Kaks kuud ikka olin. No seal juba kohaliku komsomoliülesanded natukene olid teised seal olid kaevikute kaevamised, peamine oli see, et see saarel olev vägi tuli toita. Tähendab, seal oli vaja toiduainet korjata elanikelt panian üsna ägedalt pommitas meid lendlehtedega. No neid tuli meil tuge korjata ja hävitada. Me elasime ja isegi väga huvitav asi, et meie laseme täiesti niisugust nagu rahulikku elukoolid, algasid tööd. Ja muidugi meie nõukogulik programmidega. Samal ajal mandril oli okupatsioonivõim. Kohe, kui okupandid olid Hiiumaal kanda kinnitanud, algas arveteõiendamine kõigiga, keda kahtlustati poolehoius Nõukogude võimule. Niisiis oli ka meie perekonna suhtes liisk langenud. Kas see päev on meeles, millal tuldi hiljatarreteerima hiljem? Isa ja ema? Kui Eli arreteeriti, siis teda kodus mõni päev peale okupatsioonivägede saabumist ja siis juba kohalikud omakaitse, mehed, näitlejad, initsiatiivi seal, püstolid käes seal ja nii edasi. Ja siis ma mäletan seal üks kohalik tegelane või sinika augus, tema ütles, et pole mõtet üldse ära viia siinsamas kohe maha lasta. Aga siis oli muidu väga niisugune tõsine. Mina jooksin tuppa ning odratangud, aga siis tuli mööda üks tegelane, veidikene suurem kõrgem ülemus, kui see sinikas ja see siis keelas ära selle, et meil on aeg küll. Et las läheb teadlasena. Aga siis, kui isa-ema ära kutsuti, siis naabrimees hobusega. Ja isa ma mäletan, istus nii EDP vankril, ema istus seljaga sõidusuunas, lehvitasid ville, läksid, isa jättis oma rahakoti minu kätte veel seal oli siis viimased rublad sees ja siis ütlesin, et sealisid kõige vanemaks, jääd kodusse. Meessoost sest polnud ju teada, mis vedas Saabil. Ja siis ole hästi tubli ja, ja väiksemate vendade vastu. Ja korralik. Ei aita siis neljakesi päris üksinda koju. Ütleme, ta jäi ka meiega veel tema nädal nädal-poolteist, hiljem isemineljakast. Neli last, kellest noorim, neljane ja vanim 14-le jäeti lihtsalt saatuse hooleks. Veidi veel jah, seal samal öösel päevi saime ära, viidi meid hirmutama seal. Ja ja need olid naabri inimesed, kellega isa ema oli aastaid koos elanud aastaid koos töötanud. Nende, nende naabrimeeste lapsed olete ja sõbrad ja kaaslased. Ja, ja nii, et me olime ise nendega koos mänginud võremat minust vanematega. Kuidas siis need neli poissi üks õige pisikene hakkama said pärast seda, kui isa-ema olid ära viidud, ajad olid ära viidud. Ei, no hakkama saime kuidagi ja eks me siis päeval nagu välja, siis julgen käia, üheksandal tegime siis need majapidamistöid ja pimeduse katte all. Aga see kestis kuskil kuu või pool, testis tuli meile täditütar oma abikaasaga, tulin nagu kasvataks meil. Siis me olime määratati juba koonduslaagrisse või kogumispunkti viimases. Aga nemad nagu päästjad ja jätnud meid oma hoole alla, võtsid. Niisiis kolisid sugulased Kärdlast kutserite pere oma kahe lapsega Suuremõisa elama, meenutab Kaarel Kutser. Ma ei saa käissis võllamajas seda nagu ametlikult seda asja ajama nagu hooldada, võtta neid. Aga algus öelda ära talled, nende laste jaoks on meil eriline plaan Jaan arvatavus, plaan, see oli. Meil oleks ka kuskil saadetud siis ära hävitatud. Aga isa ja emaga nii palju peale, et, Lubate meid siis sinna jääda ja neid hooldama hakata? No teile ja teie pere lastele tähendas väga suurt elumuutust lapsepõlves. Eks ta muidugi oli, eks seal oli alguses kõik nii. Minu mäletamist järgi kõik oli nii segi ja nagu see vanaemad ei ole ju poisslapsed Kaaveli omapead on ja mustust ja sugustena koristamata kõike. Ei olnud seal hästi. Esiteks siis aeg oli kehva ka muidugi ja sööma kraam oli vähe ja sai koos nendega kõhud kas tuntud, aga noh, ikka talukoht oli veel ja siis. Lehmad olid jobuna liia aiamaalapi üheks kandes midagi ikka. Rahakopikas pole küll kuskilt saadanud. Maamajapidamine ikka nii pole, siis. Täna me elasime, päris naljakas ei olnudki. Noh, mul vanaema elas seal ligidal, kus poolteist kilomeetrit kaugel. Nendel oli ka talukoht ja vanaema oli õmbleja, ta kudus kangast tegi riided kõigile selge ja see oli õmbleiga. Ja aitas ka jõudumööda niisama toiduvilja ja selle leib majas oli. Nii see elu läks. Aga noh, meie oleme lapsed ja mis meil nii suurt muredex vanematel oli kõige suurem mure. Kuidas üldse naabrid ja külarahvas selle peale vaatasid, kui kui te sinna läksite, jäävad stanud lapsed oma andmed olid punased. Jah, eks eks seal oli häid naabreid ka, kes käisid, aitavad ka jõudumööda veel algus kaasa ja. Aga oli ka neid, kes vaatasid viltu, silmaga pedaali ja katsustega jalga taha panna. Kuidas lapsed omavahel läbisid? Oi, me saame hästi läbi. Poiss laseb. Vahest vaidlesime togisem ka 11, leppisime jälle ja. Aga meil oli võrdsus majas, meil pole seda vahet peetud, et mina olin nagu oma ema isa, ema poeg. Ja nemad olid nagu väär on seda vaja, et meil ei olnud. Mina seda küll nagu märganud ei ole. Karistuse möödub muidugi kõik, kui oli pahategu valmis tehtud. Selleks ajaks, kui suuremõisaelu-olu kuidagimoodi ühele poolele sai oli õde Hilje juba haapsalu vangimajja üle viidud. Kärdlas ootasid oma saatust metakoos ema ja isaga. Tuli siis kohale üks komisjon Haapsalust, nii et isa, ema ja minul ja suure grupi nõukogude aktivistide üle mõisteti siis koht. Aga tegelikult see midagi kohtumõistmine ei olnud, et komisjon oli koos, kedagi tegelikult ei kutsutud minu teadmise järgi mind ja see on kindel, et mind kutsuti ja veel ühte inimest. Aga ülejäänud kõiki topp, saatus otsustati. Ainult komisjone nende tahte järgi rääkida ei saanud. Ja nii see siis juhtuski. See komisjon ei olnudki ära läinud, kui juba viidi täidekomisjoni otsus. Ja 2007. novembril varahommikul kuulsime, kui pidi inimesi välja. Ja üsna varsti olid kuulda üsna lähedalt kogupaugud. Ja panime lihtsalt imestama, et, et niivõrd jultunud, et isegi linnas. Sellel varahommikul hakati seal Kärdla pargis, siis ka Villem Vannas. Ja, ja seda. Me saime aru ja kuulsin sest meestel olid võetud mütsid ja siis need mütsid olid toodud sinna koridori pinkide peale. Aga meie kambrist viidi ka välja üksnarovskaiks naisterahvas ja sel momendil, kui see uks lahti keerata, siis ma nägin isa mütsi. Sellel hommikul tapeti 32 inimest Kärdla linnapargis. Sealhulgas oli ka konnas villima. Hiljem rannas oli juba Haapsalus ja 22. detsembril algas vangidel, kelle hulgas siis olite teie ja teie ema jalgsirännak Heltermaa sadamasse ja sealt edasi. See juba haapsalu vanglasse. Oli jalgsirännak ja iba läks hämaraks, kui me jõudsime Suuremõisasse. Ja muidugi siis oli mul hägustama veel ei saa rahulikult rääkida seda momenti. Kui meid aeti kodust mööda väikesed vennakesed, jooksed tee peale. Mina olen tegelikult tee ääres, nägime palju juukse, tahtsin ema juurde joosta. Aga oma kitsekesed korrueeris saatis mind eemale surigi seal. Emalantisele püssipäraga selga ja see oli raske. Aga siiski ma pean ütlema. Oli ka inimlikumad inimesi, nii et ikkagi öösel salaja ema ja mind lasti koju muidugi toetab, saatja oli meiega kaasas muidugi see, kes, kes oma peale riski võttis ja koju tõi. Nii et tema salliga pojakestega hüvasti jätta. Kas te kuidagi oskate kirjeldada, mida, kuidas ema seda üle elas pöörama talle väga-väga raske? No see muidugi, et me saime kodus käia Teataval määral seni, kui ema ikka rahustas ja mikspärast. Ma olen väga tänulik tädile ja tädi lastele ja me nägime, kui me tulime kodusse. Siis selle tädi Liine, tütar, oma mehega öödab Hilda tema lapsed maimu ja Karl. Need olid meil juba ja oi, aga mina nägime, et et lapsed ei olnud enam oma pead. Et neil oli tuba, oli soe olid puhtad. Ja ka siia olid saanud nii et sellepärast muidugi juba niikuinii emal kui ka minul. Meeleolu natukene oli juba parem. Ja hommikul vara isakaskime.