Tere hommikust, on pühapäev, 13. detsember, kolmas advendipühapäev ja mõnus pühade ootus jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja riigikohtunik Julia Frank, tere hommikust. Tere hommikust. See mõnus Bee Gees'i lugu oli teie valitud ja ma sain niimoodi aru, et et see on lugu, mis on nagu hea meeleolu pant. Kui juhtub olema niisugune hall pühapäev, nagu Eestimaal viimasel ajal ikka on ja tuju pole just kõige parem, siis see on see, mis alati välja aitab. Mind küll ja see on siis koos Barbara Streisandi ka ja ma vaatasin, kui seda lugu salvestati, ma olin kuueaastane, aga ma mäletan, et emal oli Barbra Streisandi plaat kui ta oli küll koos kris Christopher Nolani. Ja kuidagi see muusika jäi niimoodi kuskile kukla taha kõlama ja tükk aega ma ei tegelenud üldse piitsiisiga ega Barbra Stre isendiga, aga siis mõned aastad tagasi ma tulin nagu tagasi selle juurde ja ja kuna selle loo peal on need kaks minu paljudest lemmikutest mõlemad esindatud, siis miks mitte. Kui stuudios on kohtunik ja jutt algab muusikast, siis on niisugune tunne, et need kaks asja nagu ei, ei sobiks hästi kokku, aga, aga kui ma teid vaatan, siis ma saan aru, et see niisugune kunsti perekonnast pärit olemine on hästi tugevalt esindatud ka, et kindlasti. Juliale Frank on Maimu Bergi ja Vaino vahingu tütar. Et selline kirjanduslik päritolu ma arvan, et tänase saate jooksul tuleb sellest päris palju juttu ja ometi läksid õppima juurat. Miks? Aga miks ka mitte? Tegelikult kui sul on sellised vanemad, siis ongi valida, et kas püüad sedasama teha, mis nemad teevad ja veel paremini või sa tahad ennast nendele väga tugevasti vastandada. Ja ma mõtlesin, et miks mitte siis teha midagi hoopis teistmoodi. Aga niisugune sahtlisse kirjutamine, enda väljendamine Maide luuletustes näidendites, väikeste Sis seedes, kas, kas seda on elus ette tulnud, ma küsin siis nii? Oh, eks elu seal igasuguseid asju ette tulnud, et minu elu ongi ka koosnenud päris paljudest väikestest erinevatest eludest, et kindlasti koolipõlves ma väga hea meelega luuletasin ja juba enne kooli ja kui ma ei osanud veel ise õieti hästi kirjutatud ja siis ma palusin vanaisa emapoolsed, vanaisa Ta paneks minu luuletused kirja, mida te väga hea meelega tegija ja ma isegi olen neid ise ette kandnud ja. Aga noh, eks võib-olla kunagi jälle ma ei tea. Ema on kirjeldanud, et tema kõige paremad mõtted tulevad ühe teatud, kirjutas laua taga Saaremaal Mustjalas, kus kardinad lehvivad suvetuules ja ta saab oma armastatud lapsepõlvemaastikke vaadata, kas, kas see on selline koht, kus kus teil tulevad head mõtted kirjutamiseks? Ta peab silmas ilmselt Loode-Saaremaal asuvat ühte väga armsat maalilist kaluriküla kus sellest on väga õnnelik, et on pärit minu emapoolne vanaema ja tänu sellele me oleme saanud väga palju mitmeid toredaid suvepäevi ja ka talvepäevi mõnikord selles kohas veeta. Ja mina olen seal küll kirjutanud palju maisemaid asju. Oma õpik. Põhiõigusi taevas koos abikaasaga vas prantsuse, eesti prantsuse õigussõnaraamat. Nii et kuidas kellegile ka, eks ta ole ka mingil määral inspiratsiooniallikaks muidugi olnud valesti, kui ma. Koolis joonistasin siis ma alati joonistasin seda maastikku ja seal on niisugune tore koht, et meile me oleme mere ääres kivirannik, selline ilus pankrannik ja, ja vastas on väga kuulus Saaremaal Panga pank. Ja see paistab siis niimoodi pool sellest pangapangast, nagu paistab meile kaerase vaade. Okei, ma siis joonistasin, kui oli mingi merevaade või loodusvaadis, ma koolis alati joonistasin seda, seda panka ja siin on niisuguse kummalise torni, mis oli piirivalvetorni ühtlasi nagu ka majakas seal panga panga ja keegi ei saanud täpselt aru, aga see motiiv kordus kogu aeg minu, minu sellistes lapsepõlvepiltides. Et niisuguseid pildikesi kindlasti teeni mälupilti kui võib-olla ka inspiratsiooniallikana on jäänud sellest kohast kindlasti. Kas mälestused, mis selle kohaga seotud, on valdavalt head ja, ja olenemata sellest, et see koht on kannatanud nii palju erinevate aegade all, nii nagu nagu eestimaagi, et ta väga hästi peegeldab kõike seda aega, et selles ilusas maalilises kalurikülas, mis omal ajal oli kilulinn ja kus minu vanaema oma lapsepõlve eetis, et sellest siis sai niisugune koht, kus tööga näiteks minu vanaonu oli sunnitud põgenema et oma elu päästa ja, ja paljud teisedki ja kes ei, kellel ei õnnestunud põgeneda, see pagendati ära, küüditati ära. Ja kogu see kilulinn, see elu kadus ja nõukogude ajal oli seal kaks erinevat militaarobjekti oli raketibaasi, oli piirivalve ja mina mäletan neid aegu, kui lapsena hävitajad lendasid üle pea ja ma mäletan, et kuidagi niimoodi intuitiivset spontaanselt ma mingisuguse reaktsiooni ajendil viskasin ennast maha pikali päris niimoodi kohe täiesti kummuli maha, sest kas kuskil filmist või kuskilt tuli nagu iseenesest seismisest ei tunne, et sa pead ennast pikali maha vihkamisest lennuk lendas niimoodi üle ülehelikiirusel üle pea. Aga aga see aeg on ka üle elatud ja, ja siis oli üks aeg väga-väga vaikne ja 90.-te aastate keskel alguse poole keskel, kui Nõukogude armee lahkus ja kui turistidel ei olnud seda kohta endale avastanud. Ja siis hakkasid tulema turistid ja hakkas elu vaikselt jälle tagasi tulema. Ja nüüd on see küla isegi saanud vist mingi kauni kodupreemiast mingisuguse ära mainimise ja seal elavad väga toredad ja töökad inimesed ja, ja suvitab natuke rohkem inimesi kui seal talve läbi elada. Ja ma väga loodan, Ta suudab säilitada sellise ilusa ja armsa olemisega edaspidi. Kui see Saaremaakoht on üks koht, mis on südames ja me vaatame Eestimaad esialgu siis Eestimaad laiemalt, siis mis võiksid olla kohad number kaks ja number kolm? Number kaks ja number kolm, ilmselt on ka T-tähtedega, et on tagaranna, on kindlasti number üks ja siis on Tallinna, Tartu või Tartu ja tarilyn, ükskõik kumba pidi minul, minul siin mingisuguseid kompleks ei ole. Ma olen sünnitunnistuse järgi küll, Tartus sündinud ema väidab, et tegelikult Tallinnas, kuidas. Olla noh, kuna vanemad Te olite registreeritud ametlikult Tartusse, siis sealt perekonnaseisuametis või büroos või passilauas, mis ta tol ajal oli. Lähtuti sellest ja öeldi, et laps peab siis ka olema Tartus sündinud, isegi kui ta füüsiliselt sündis Tallinnas praeguses Pelgulinna sünnitusmajas. Ja siis Tallinnas ma käisin ka koolis. Ja Tartus käisin ülikoolis ja Tartus elama, nüüd jälle pärast vahepealset Tallinnas ja natuke mujal Euroopas elamist ja need mõlemad kohad on väga tore, et ma üldse olen õnnelik inimene, sest mul on olnud õnn, et mul on niisugused vanemad ja vanavanemad ja abikaasa ja nüüd ka lapsed ja need lähedased inimesed, kuigi neid ei ole võib-olla nii palju nagu paljulapselistest perekondadest. Aga nad on olnud seest väga-väga toredad ja väga suured suureks toeks mulle elutähtsatel hetkedel. Me jõudsime sujuvalt nüüd abikaasani, kes on andnud teile ka selle pühapäeva hommikul kohati keeruliselt välja hääldatavaks perekonnanime, aga ma ükskord olen sellega juba toime tulnud. Kui te kirjutasite koos Euroopa õiguse õpikut või mis see oli Euroopa õpikut, kirjutasin ise, aga sõnaraamatut prantsuse, eesti, prantsuse õigussõnaraamat, selge, siis ei ole vist vaja juurelda ega pikalt otsida, et tegemist on ikkagi ka juristiga. Paraku ta nii on, jah, kuidas te leidsite teineteist? Meie leidsime teineteist kuldsel keskteel. Tema on pärit bordoo kandist Edela-Prantsusmaalt, mina Põhja-Eestist ja me saime kokku Hamburgis, mis on täpselt poole tee peal Saksamaal, see on mõõdetud need juures. Loomulikult aga see mõõtmine käib. Selles mõttes, et tol ajal väga palju sõitsime, see vist isegi tema, ma ei mäleta, aga mina kindlasti bussiga Saksamaa vahet ja siis oli umbes teada, et mitu kilomeetrit ära sõidetakse ja ja kuskil 3000 kilomeetri ringis oli see meie kahe vahemaa ja 1500 kooli umbes Tallinn-Hamburg. Ma võin muidugi ka eksida, aga, aga seal me kokku saime õpingute juuraõpingute raames. Mis siis silma hakkas selles mehes? Oh, see oli nii ammu, sellised asjad jäävad ikka meelde ja loomulikult ja ma mäletan seda väga-väga selgesti, et me olime kutsutud ühele peole. Ja see oli üks prantsuse-saksa segaabielupaar ja kuna neil oli väike poeg ja nemad ise õppisid juba magistrantuuris ja nad ei saanud ise tihti pidudel väljas käisid, kutsusid meid oma juurde, kutsusid just niisugused välistudengeid, kes sinna Saksamaal olid tulnud. Ja huvitav oli see, et kui ma tavaliselt ikka sellisel püstijalasöögiga peol ikka räägid ühe inimese teise inimesega ja niimoodi käis natuke ringi, siis kuidagi sel õhtul ma jäin millegipärast ainult ühe noormehega rääkima. Ja see juba tekitas sellist elevust ja, ja kahtlast mõtet, et ohoo jah, jäi silma niisugune hästi viisakas, sümpaatne, tark, kena noormees, huvid tehtud ka samast erialast ka rahvusvahelisest õigusest laiemalt. Aga võib olla ka mõnes mõttes natukene naiivne. Et näiteks Eesti, see on temale nagu paljudele tol ajal kahjuks Estonia laevaõnnetusega, mis oli üsna värske sel ajal ja, ja siis muidugi ka ka meie suhetega endisesse Nõukogude liitu ja ja siin elama vatesse, vähemusrahvustesse ja nii edasi ja, ja siis tuli talle ka üht-teist selgitada ja, ja sellise tubli Eesti patrioodina ja alati Eesti esindaja on igal pool, kuhu ma lähen, siis ma võtsin seda ülesannet väga tõsiselt ja püüdsin siis teda ära veenda, täpselt selgitada meie olukorda ja, ja kui ilusse maa tegelikult on ja, ja see lõppeski sellega. Et juba vähem kui aasta hiljem ta tuligi Eestisse esimest korda külla ja, ja mõned aastad hiljem veel elama on temast saanud nüüd eesti patrioot. Ma loodan küll, sest kuigi ta vahel üsna teravalt kritiseerib Eestit, siis mina seostan seda sellega, et kritiseeritakse ikka midagi, mille vastu on sügavad tunded, mida armastatakse või keda armastatakse. Et kui selle asja suhtes jäetakse või inimeste suhtes jäädakse ükskõikseks, siis siis ei väljendata aga nii palju oma arvamusi. Nii et kindlasti talle väga meeldib Eesti loodus, talle väga meeldib, kas seesama vaikselt Saaremaal, millest me tänast hommikut alustasin ja, ja kogu see niisugune maa ja aiatöö seal ja meri ja ta on ju ise ka üsna mere äärest pärit. Ja ma loodan küll, et, et ta on siit enda jaoks üht-teist avastanud. Nii palju kui mina tean, räägib ta tänaseks päevaks üsna soravalt ka eesti keelt ojad äragi, perfektset eesti keelt, nii et vahel ma unustan ära, et ta võib-olla mõnda sõna ikkagi päris täpselt ei tea või mõnda kõnekäänd või või ei tea näiteks mõnda multifilmi. Ei taha, mida siit pärit. Minu generatsiooni esindajad mäletavad, et ma võtan kõike nagunii enesestmõistetavalt, kui ma temaga räägin. Aga teil on kaks toredat poega ja, ja nende nimed on pandud siis nüüd eestikeelsed. Või vahepealsed nende nimepanekuga oligi selline lugu, et nende isa soovis, et need nimed hääldatakse samamoodi, vähemalt esimesed eesnimed mõlemas keeles ja uskuge mind, see ei ole kerge niisuguseid nimesid leida, sest prantsuse eesti keel siiski nimede häälduses on üsna erinevad. Ja nüüd on need siis Oscar, Helmut ja Tobias, Loui ja Oscar ja Tobias on siis Nende endi identiteet. Ja Helmut on siis minu emapoolne vanaisa ja Lui on minu abikaasa, isapoolne vanaisa, et see on selline hundid söönud, lambad terved variant, et igaühele midagi ja. Küll nii-öelda meil on, seda on, et meil on korraga kaks last, et siis on seda varianti kerge leida. On see raske olnud, kahe poisiga korraga toime tulla? Oh, eks ma õpin iga päev, see on üks kõige uuemaid rolle minu elus ja, ja kõige vastutusrikkamaid ja, ja kindlasti esikohal. Ja see on väljakutse, aga ma olen olnud tegelikult juba selles mõttes teel, et ma see ei ole küll palgaline töö, aga ma olen olnud vaatamata sellele lapsehoolduspuhkus kusele Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu president. Ja see on võtnud ka päris palju juba aega ja energiat kuidagimoodi me oleme siiamaani hakkama saanud, et tõesti tänu nendele lähedastele inimestele, kes on minu ümber ja suurepärasele abikaasale, kes ka järjest rohkem elab sisse isarolli. No aga kes näiteks öösel üleval istub, kui sellist asja ette tuleb? Vaheldumisi istume. Magada, kes peab hommikul varem tõusma? Ta pahatihti ongi nii, et ega mõlemad Magada ei saa, kui aus olla. Aga noh, ma, Ütleme ennast sellega, et me saime väga kaua aega nautida kahekesi olemist ja ja võib-olla me mõne aasta pärast loodetavasti naerame sellel ajal praegu üsna unised, oleme päeval. Millest üks konkreetne argipäev koosneb. Üks konkreetne argipäev riigikohtus võib-olla ei ole nii isegi glamuurne või, või selline põnevus huvitav nagu mõnes kohtufilmis või, või teleseriaalis või, või ka ega ka esimese ja teise astme kohtus eelkõige ikka ikka esimese astme kohtust, tõsi nende kohtunike ees kindlasti müts maha, nemad näevad seda kõige raskemad, seda algus, seda köögipoolt ja nad peavad olema ka väga head psühholoogid ja väga head suhtlejad ja ja muidugi mõista väga kohtunikud meieni, kui asjad jõuavad, siis on nad juba sellises staadiumis, et seda niisugust inimest, kes selle kohtuasja taga on, võib-olla otseselt alati ei näegi väga palju asju lahendatakse ka kirjalikus menetluses ära ja põhiküsimused ei ole mitte niivõrd faktides asjaoludes, et kuidas üks või teine asi siis tegelikult oli, vaid selles, kuidas õiguslikult on ja kuidas seda siis tõlgendada ja ja kohalt Ta ja rakendada ja mismoodi siis nendesse paragrahvides seadustesse ja varasemasse kohtu praktikasse suhtuda, nii et see töö või pole nagu kõrvaltvaatajale nii huvitav ei tundu. Ja siis on üks laua taga istumine, nokitsemine ja arvuti taga kirjutamine ja klõbistamine, igasuguste materjalidega tutvumine, tohnimine ja siis vahepeal sirutad ennast sealt laua tagant korra. Aga ja siis on muidugi meeletult nõupidamisel ja, ja kui siis on istung, siis on muidugi ka istung, aga seal on ka põhiliselt ikkagi advokaadid vandeadvokaadid kohal. Ja selline niisugune mõttetöö. Aga veebruarist hakkavad siis jälle ka Euroopa Liidu õiguse põhikursuse loengud Tartu Ülikooli juuratudengitele ja, ja seal on siis vaja ikkagi rääkida ja selgitada, tähendab, et mis asi see Euroopa Liidu õigus on ja kus ta meile on tekkinud ja ja tudengitega suhelda ja see on ka selline väga, väga värskendav, hoiab väga heas vormis ära. Kui palju on vaja käia, kui me nüüd räägime põhjalikumalt sellest konsultatiivnõukogust, aga, aga sellest tavalisemast tööst, kui palju on vaja käia komandeeringus ühe riigikohtunikul. Pole tavaliselt nii väga ei olegi vaja käia, aga aga kuna mina olen selline natukene rohkem võib-olla spetsialiseerunud nendele rahvusvahelistele suhetele ja, ja Euroopa asjadele ja Euroopa Liidu õigusele ja Euroopa õigusele laiemalt, siis mul on üsna tihti olnud vaja seda teha. Ja võib-olla isegi oma suureks üllatuseks pärast seda, kui ma kohtusse läksin, isegi natukene tihedamini tundus esialgu kui, kui näiteks justiits ministeeriumis töötamise ajal, kus ma ka päris pikalt töötasin ja ka välissuhtlemise ja Euroopa liidu õigusega tegelesin. Aga no nüüd ma katsun natukene rahulikumalt võtta ja peamine välissõitude temaatika on olnud see Euroopa konsultatiivnõukogu kohtumatama. Aga räägime sellest nõukogust ka natuke. See, ma püüdsin ennast selle asjaga kurssi viia, aga ma ütlen ausalt, et kui me väga põhjalikult hakkame inimestele sellest pühapäeva hommikul rääkima, siis nad ilmselt tüdinevad meist üsna ruttu, et Prooviks teie abiga Juulia seda seletada inimestele niimoodi lihtsas ja arusaadavas vormis. Mis asi see konsultatiivnõukogu on ja miks see on nii oluline või nii tore, et seda juhib praegu eestlanna? Mulle väga sümpaatne lähenemine siis tegelikult ma olen oma selliseks tagasihoidlikuks missiooniks alati võtnud seda, et kõiki keerulisi asju võimalikult lihtsalt püüda ära seletada ja just ka selliseid Baliiduga ja Euroopa Liidu õigusega seotud asju, et inimestel tekiks mingi pilt, kus me oleme, miks me oleme, mis on meie õigused, mis on meie kohustused ja ma pean seda tegelikult väga-väga oluliseks. Ja võib-olla see konsultatiivnõukogu töö, selles mõttes seletamine noh, see ei olegi võib-olla nii keeruline, et, et seal on, see on nüüd see Euroopa nõukogu Euroopa liit, eks ole, kõigepealt tuleb sellele vahele teha ja Euroopa nõukogus on meil praegu 47 mis on kokku ligemale 800 miljonit inimest. Ja sellest 47-st riigist on siis erinevad desvaldkondade spetsialistid koos istuvad oma sellistes komiteedes ja, ja arutavad siis põhiliselt selliste inimõigustega ja, ja niisuguste inimõigustega seotud valdkondadega ja demokraatiaga, õigusriigi põhimõttega seotud valdkondadega. Küsimusi. Ja kohtunikel on ka niisugune kommenteerinud, et kohtunike komitee erineb selle poolest, et kohtunikud on täiesti sõltumatult, nad on niikuinii oma riigis. Nad ei tohiks mingil moel olla seotud ei täitega seadusandja võimuga täitevvõimuga ega seadusandjaga. Ja seal on nad samamoodi, et kui meie oleme seal koos kohtunikud, siis meie esindaja selles mõttes Eesti riigi mingeid ametlikke seisukohti, me isegi ei esinda kohtusüsteemi, me küll väljendama oma kohtusüsteemi õigusemõistmisega seotud mõtteid, aga me oleme ikkagi räägime iseenda nimel. Ja siis on need 47 kohtunikku kohal ja kord aastas me saame kõik kokku sellele lisaks veel kaks kuni kolm korda aastas väiksemas seltskonnas. Ja me räägime siis nendel teemadel, et kuidas tagada see, et inimesed, kui nad kohtusse läheksid, et nad tunneksid, et et vähemalt seal, sest nii kui nii kui sa kohtusse pöördud, noh, sa tunned, et võib-olla sul on tehtud ülekohut, eks ole, et on, on, on sind koheldud ebaõiglaselt või oled sa ise kedagi kohelnud, ebaõiglaselt? Oleneb, eks ole, milline kohtumenetluse, milline pool sa oled, et vähemalt seal kohtus selle protsessi raames sa tunneksid, et nüüd see asi on õiglane, et ükskõik, missugune see otsus siis ka ei tuleks, aga et see, see õigusemõistmine toimiks adekvaatselt ausalt avatuna. Et see oleks demokraatlik, et see oleks vastaks õigusriigi põhimõtetele ja et see toimuks sihukese mõistliku aja jooksul, et see jääks liiga palju venima. Kui need 47 kohtunikku kokku saavad, kas enamus on mehed? Paraku küll jah, no aga mitu naist tuleb kokku? Noh, ma arvan, et hea, kui kahe käe sõrmedel hea kui 10 tuleb võib-olla isegi alla selle. Aga et teil ei ole enda seisukohtade selgeks tegemisega mingit probleemi. No paraku on nii, et ega need ülejäänud üksikud naised, võib-olla mõned üksikud Nendest ütlevad midagi, et mõned on ka üsna-üsna. Tasased aga, aga on ka selliseid, kes ütlevad ja, ja arvestatakse loomulikult, muidugi. Ja kust te kokku saate, see oli teine küsimus, mis mul tekkis. Kui ma, kui ma kuulasin aha ja me saame kord aastas kindlasti Strasbourgis Prantsusmaal, kus siis Euroopa nõukogu asub ja meil on olnud õnne, et need väiksemad kohtumised, kus meil on 13 inimest umbes ja, ja sellest on olnud ka kas kaks või kolm naist, kui nüüd jälle niimoodi sooline taust ära tuua. Et need kohtumised on olnud erinevates riikides, et me oleme käinud näiteks minu presidentuuri ajal olime ka korra Tartus. Ma tõin siia Eestisse, oleme käinud Portugalis, oleme käinud Itaalias, prosel Poolas, Austrias. Et selles mõttes on saanud ka samal ajal siis kontakti mitte ainult nende 13 inimesega, vaid ka kohalike kohtunikega, et oma ideed ja oma arvamusi neile tutvustada ja nende kogemusi kuulata ja, ja mõtteid, et teda Eestis, kui meil oli kohtunike konsultatiivkomiteele konsultatiivnõukogu töörühma koosolek Tartus, siis oli seal 130 osavõtjad sellel konverentsil enamus Eesti kohtunikud, kes kõik tulid neid kuulama ja mitte ainult kuulama, vaid ka ise esinema ja mõtteid vahetama ja see oli väga tore. Kui see hakkas niimoodi minema, et see presidendi ametikoht koitis kas siis hirmu ei olnud, et appi, ma ei saa hakkama, et see vastutus on nii suur, sellised sirgete selgadega karmid mehed ja mina pean kuidagi tegema ennast nähtavaks ja kuuldavaks, et ma kujutan ette, et selle otsuse vastuvõtmine ei saa naisterahva jaoks liiga lihtne olla. Kindlasti ja, aga ma arvan, et see ei ole lihtne ka tegelikult sellise sirge seljaga mehe jaoks, sest võib-olla temal isegi veel rohkem temalt oodatakse, et ta on tubli ühelt võib-olla nooremalt naisterahvalt alastki, seda tegi väga hästi hakkama saab, loodetakse, muidugi, ja, ja siis on üllatus, seda suurem, kui see nii läheb. Ja muidugi väikesest riigist ja esimesena üldse sellisest Ida-Euroopa riigist enne mind olid esimene president Tal lord Suurbritannia ühendkuningriigist, kes kogu selle asja siis ellu kutsus. Siis oli prantslane, kes on nüüd ülemkohtu kohtunik, ta oli siis ka, aga nüüd on ta veel mingisuguse ülemkohtukoja president seal Prantsusmaal ja siis sellele järgnes itaallane ja siis olingi kohe mina. Ja Ma ise läks kõik nii ruttu, et ega ma eriti palju ei olnudki midagi mõelda. Ma olin ise ka väga üllatunud, aga, aga selle Lordiga me rääkisime varem ja eks ma seal olin ise ka oma täid selles Benaaril julgenud juba niimoodi avaldada, nagu ma ütlesin, et see ei ole alati lihtne ja kerge ja kõik naised ja ka mehe paljud mehed ei võtagi alati sõna seal, et seal on niisugune tuumik, kes ikka kangesti alati lobiseb. Ja Jalordiga jutuajamise Liis selleni. Me saime aru, et meil on nagu mingisuguseid ühed huvid eriarvamuste kohta kohtunike eriarvamuste kohta. Ja siis ma ütlesin, ma olen sel teemal kirjutanud, andsin talle oma artikli lugeda, mis õnnelikul kombel oli ka inglise keeles ja põhines minu doktoritöö. Ja siis ta sattus sellest nii vaimustusse, siis ta ütles kõigile, et kui on juba selline artikkel kirjutatud, siis usaldame, kellega presidentuuri asepresidendiks valimise ja siis sealt edasi nagu presidendiks valimise ja ja siis ma ei jõudnudki enam eriti palju palju, kui hakata selleks, et pühapäeva hommikul tõestada kuulajatele, et kohtunikud on märksa mitmekülgsemalt samasugused inimesed nagu me kõik, et nad kaevavad maad, kuulavad muusikat ja vahel isegi mängivad muusikat, siis ma arvan, et siinkohal oleks paslik mängida üks et üks kaasatoodud plaat, kus nüüd on see koht, Juulia, kus te võite ise seletada, kus üks tuntud kohtunik mängib niisugust õrna ja tundliku pilli, nagu seda on saksofon aha, kui me läheme selle pala juurde praegu siis ja see on enne Saksamaa kõrgema halduskohtu kohtunik Ralph root keegel, praegu ta on juba pensionil. Aga ta on selles mõttes täiesti minu kolleege, et riigikohtus ma olen ka halduskolleegiumi liige ja, ja Saksamaa kõrgem halduskohus on võrreldav riigikohtu halduskolleegiumi, ka niivõrd-kuivõrd need asjad muidugi võrreldavad on. Ja temaga ma tutvusin, olles Saksamaal Ladzigisse kohus, nii lasub kohtus praktikal nende juures nädal aega ja tuli juttu ja tema tegeleb siis tõepoolest džässimuusikaga ja ta ütles, et kui ta läks ta oli juba ennem kohtunikega, kui ta kandideeris just sinna kõrgemasse kohtusse, siis ta ütles kohe ausalt, et kui te mind valiti, siis te peate arvestama sellega, et õhtul Te võite leida džässiklubides saksofoni taga, et kas te, kas te teate, millesse te ennast sisse väsite ja nemad ütlesid, et käisite ja ta oli väga tugev, tegelikult ma olin ka nendel nõupidamistel, ta tegeles selliste küsimustega, nakkub kodakondsusõiguse, välismaalaste õigused, emigrantide õigused ja, ja niimoodi edasi ja Saksamaal on ju need asüülitaotlejate küsimused väga keerulised ja ta oli väga tugev juristina kaeda, on ka doktor õigusteaduste doktor aga seal džässiplaadi peal ta nimetab ennast lihtsalt nüüd George ja, ja tema on ise ka selle loo kirjutanud ja selle nimi on hotell dessant ja see on üks Pariisi hotell, kust te siis oma nooruspõlves ööbis, ta kirjutaksin plaadiümbrisel selle kohta niimoodi, et tollel mul voodeid ei läinudki vaja, piisas riidekapist hotellis, kus ma sain rahulikult saksofoni harjutada. Aga neid kohtunikke, kes muusikaga tegelevad, on teisigi, sealsamas kohtunike konsultatiivnõukogus on näiteks belgia ülemkohtu kohtunik laulab väga ilusasti laule laulukooris. Norra kohtunike ühingu esimees mängib bändis kitarri ja Prantsusmaa kõrgema halduskohtu liige on suurepärane pianist, nii et varjatud varjatud hobid. Aga kuulama. Jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja Julien Frank. Kas te mõtlete mõnikord konkreetselt teadlikult sellele, mis võiks teist professionaalses mõttes saada lähema viie 70-st Ta jooksul? Ma väga loodan, et lähema võib-olla viie aasta jooksul mul õnnestub siiski ära mängida, aga üks huvitav roll lisaks nendele väga vahvatele osadele, mida ma siiani olen Vilde teatris mänginud, ma kujutan ette, kuidas inimesed Praegu kihutasid kõrgemat, millestki täiesti valesti aru saanud, kellega ta seda saadet teeb, aga muidugi lapsepõlvest saadik, kuid kui vana see näitlejakarjäär algas, siis noh, seal, kas natukene peale mannekeeni karjääri. Et lapsena sai. Dispaar korda poseeritud aga see tundus võib-olla liiga selline kergemeelne kõigega teatergi, palju tõsimeelsem alati ei ole. Ja teisest klassist ma läksin sellise inimese juurde, kes praegu on ka minu teada väga tegeleda, väga tore näiteringide juhendajana Maretoomer. Ja praegu on ta vist kutsutakse teda Kullocs. Omal ajal oli ta Tallinna pioneeride ja koolinoorte palee teater ja siiani seal ma mängisin kuni praktiliselt vist peaaegu keskkooli lõpuni aga siis tuli väga pikk paus, siis tulid juuraõpingud ja, ja kõik muu ja abiellumine ja, ja ma arvan, et, et see on, on selline asi, mida, millest ei tahaks kindlasti täielikult loobuda. Aga kuidas jõuluaeg teie koju tuleb? No nüüd on teised jõulud lastega ja ma kahtlustan, et esimesed jõulud, kus nad ikkagi nagu natuke rohkem juba aru saavad, et on jõulud. Ja ma usun, et see tuleb väga-väga põnev. Sist jõuluvana Ma loodan, et tuleb, kes ei ole veel niimoodi kodus käinud? Me käisime küll riigikohtu jõuluvana vaatamas ja kuulamas eelmisel aastal, aga siis need olid veel sülelapsed. Ja siis tuleb vanaema Prantsusmaalt neile küll. Nii et see saab olema põnev, oleks ainult ka natukene valget lund. Kas vanaemaga Prantsusmaalt räägitakse juba prantsuse keeles? Ses mõttes nad ju üht-teist ikka ütlevad juba. Paraku veel üsna tagasihoidlik on nende sõnavara, aga see on eestikeelne peamisena seni peamiselt eestikeelne, aga isa räägib nendega prantsuse keeles ja vanaema prantsuse vanaema muidugi räägib ka prantsuse keeles, nii et et ma väga loodan, et sealt juba pole esimesi prantsuskeelseid sõnu tuleb. No te peate ennast jagama tegelikult Tartu Tallinna ja siis nüüd ma saan aru, et ka Prantsusmaa vahet, et kas jõulupühad on, on niisugune aeg, kus teil on perekonna traditsioon olla kindlal mingil päeval, kas esimesel jõulupühal või vana-aasta õhtul kusagil nagu kohe sellise suure suguvõsa koos. No võib-olla siis, kui minu see Saaremaavanaema veel paremas vormis oli, siis temale küll väga tähtis oli see, et emapoolne suguvõsa kokku saaks, aga, aga teised sugulased on kuidagi jäänud natukene võib-olla ei tahaplaanile ja nagu ma ennem juba rääkisime, siis meie enda perekond ei ole paraku eriti suur, et minu abikaasa on ka ainus laps ja meile on üldse kogu see kaksikud. Kasvamine üks uus kogemus kakskeelsete kaksikute kasvamine ja kasvatamine eelkõige. Üks uus kogemus, et et loodame, et me siis nüüd saame selle traditsiooni välja kujundada vähemalt mõlemad vanaemad ja ja poisid ja meie oleksime koos, et kas siis Tallinnas, Tartus, Saaremaal, Prantsusmaal kuskil mujal Euroopas. Nii ongi ilus mõelda, et need, kellel mingil põhjusel ei ole siiani või ei ole vahepeal olnud mingit kindlat päeva, kindlalt viisi oma lähedastega koos olla just sellises suures laias plaanis siis on alati võimalus sellega algust teha. Tegelikult sellest tänases saates on, on kõik muusikalood olnud Juulia kaasa toodud ja, ja see viimane, mida me nüüd tänase saate lõpetuseks kuulama hakkame, on on ma arvan, et võib-olla on neist kolmest kõige tähenduslikum ja sellele eelneb loodetavasti niisugune sissejuhatus, mis, mis annab mõista ja annab teada, miks, miks see lugu sai täna kaasa võetud. Ja see saigi alguse sellest. Mulle öeldi, et ma peaksin võib-olla võtma kaasa ka mõne loo, mis on minu elus olnud tähtis. Lisaks sellele kurva tuju põletavale piitsiisile, barbaritele, raisandile ja saksofoni mängivale kohtunikule. Et see on ka Milsassaaži Luik ja see tuleb sellisest teosest nagu loomade karneval ja vähemalt kahel korral, aga võib-olla kolmel kõige olulisemal või ühtedel kõige olulisematest sündmustest minu elule on siin elus on see muusika kõlanud ja see jutt on muidugi väga pikalt lühidalt öeldes, esimene kord oli see meie laulatusel minu ja minu abikaasa laulatusel Mustjala Anna kirikus Saaremaal. Kuna see samal ajal enne sõda toimus just Saaremaa Mustjala muusikafestival ja kohal olid suurepärased eesti muusikud Aare Tammesalu, tšellist ja organist Andres Uibo. Ja kui need teada saidid selles kirikus üle mitme-mitme, aasta tuleb laulatus, siis need pakkusid ise vabatahtlikult, et nemad sellel laulatusel ka mängivad. Veel teada said, et üks abielu pooltest tulevastest on prantsuse rahvusest, siis nad võtsid loomulikult ka prantsuse helilooja ja mängisid siis seda teost orelile ja tšellole. See oli nii vapustavalt meeli liigutavalt ilus, sellel niigi Mell liigutaval sündmused. Ja teinekord see sama Aare Tammesalu tšellist, kes rektori vastuvõtul sel päeval, kui mina sain ametlikult oma doktorikraadi Tartu ülikoolist, mis oli kindlasti ka minu jaoks väga oluline päev, ma ei mäleta, kas ta seal just sedasama luike mängis või mitte. Ja kolmas kord on siis juba täiesti teadlikult, sai ise palutud, et ta tuleks ja mängib Meie poegade ristimisel Tartu Jaani kirikus ja sellele järgnevalt siis Tartu Ülikooli kohvikus. Ja need kolm sinust on on nii kenad, et et kindlasti see luik on, on olnud selline. Ilus saatemuusika. Aitäh Juliale, Frank saatesse tulemast, ilusat jõuluaega kogu teie perele ja ilusat jõuluaega kõikidele kuulajatele ka.