Tere päevast, vikerraadio kuulaja, kell saab kohe 11 ja viis minutit ning rahvateenrite saade jälle eetris. Tänased rahva teenrid Heidit Kaio ja Sulev Vedler Eesti ekspressist ning Lauri Hussar vikerraadiost. Ning sel nädalal on palju räägitud kliimast. Ka kodused teemad on kirgi kütnud, aga, aga võib-olla räägiks pisut alustuseks kliimateemadel sellepärast et nädala alguse üks uudis rääkis sellest, et eestlased on üks kõige vähem kliima teadlik rahvas vähemalt arenenud riikide seas 54 riigi seas on selline küsitlus läbi viidud ja ja vaid 10 protsenti eestlastest on selle küsitluse järgi, mida siis ka Oxfordi kliimainstituudi teadlased läbi viisid. 10 protsenti ütlesid siis, et kliima võiks olla suur probleem, aga praegu Kopenhaagenis toimuv suur ülemaailmne kliimakonverents on küll nüüd juba mitmeid etappe läbinud ja mitmeid ka otsuseid on seal vastu võetud, sealhulgas on Euroopa liit ega teinud kaks märkimisväärset otsust. Üks otsus näeb ette seda, et üle seitsme miljardi euro suunatakse kolme aasta jooksul siis kolmanda maailma riikidele selleks, et, et võidelda kliimasoojenemisega ning peale selle Euroopa Liit võtab endale ka kohustuse, et aastaks 2020 vähendatakse kasvu hoonide kasvuhoonegaaside hulka 30 protsenti. See senine eesmärk, mille järgi ka Eesti tegutses, oli, et see vähenemine peab olema 20 protsenti. Seega kui nüüd hinnata neid kahte otsust, siis nendel võib küll nüüd väga reaalne mõju olla ka Eesti maksumaksjatele, Eestimaa inimestele. Kuidas, kuidas teie neid otsuseid hindate? Tere tuleks alguses selle esimese küsitluse juurde tagasi, et eestlased on üldse selline kummaline rahvas, meil on usklikke suhteliselt vähe, kõik küsitlused näitavad seda, aga samas on Eestis erakordselt suur arv inimesi, kes usuvad mingitesse vaimudesse nõidadest ja sellepärast on meil ka nõiasaated pulaarsed. Järelikult usutakse, järelikult usutakse, et kui me vaatame, mida rahvas räägib kliima kohta, siis ikka aeg-ajalt kuuleme, et ilm on täitsa käest ära läinud, siis kui jälle mõni suurem torm tuleb. Aga muidugi me ei ole nii mures kui näiteks seal Malediivide ministrid, kes pidasid oma istungi vee all, et Eestit ei ähvarda ju ära uppumine, sisuliselt meil maa tõuseb. Ja meil ei, meil ei ole selliseid pidevaid orkaane, mis, mis meilt üle läheksid, meil ole vulkaane, meil ole maali. No kliima soojenemine pidi meile ka kasu tooma, veel räägitakse, et põllumajandus peaks viljakamaks muutuma ja nii edasi ja kliima peaks üldse pehmemaks muutuma. Aga nüüd, kui minna natukene tõsisematele teemadele, siis. Need otsused võivad meie põlevkivienergeetikat muidugi teataval määral muuta. Ma ise kirjutasin siin paari nädala eest loo sellest, kuidas kuidas valitsus lükkas edasi otsuse Eesti Energia suhtes, millal ta maha müüa näiteks selles ja kas üldse müüa. Kas kirik peaks hoopis ise sinna investeerima. Ja selle otsuse paberites on ka kirjas, et aastal 2012 langetatakse, langetatakse otsus, et kas Eesti hakkab oma tuumajaama arendama või mitte, see on väga oluline, sellepärast et kui ei hakka, siis me peaksime ehitama ühe uue põlevkiviploki. Aga seda põlevkiviploki ei lähe vaja seiskavad jälle tuumale. Me peame vähendama kasvuhoonegaaside hulka drastiliselt, ei ole meil ka võimalust ehitada seda põlevkiviploki, me peame leidma sellisel juhul uue võimaluse, kuidas siinset energeetikat arendada, järelikult me võime ikkagi väita seda, et see otsus, mida Euroopa Liidu liidrid siis Kopenhaageni kliimakonverentsi raames heaks kiitsid, see tähendab sisuliselt ka seda, et ühel hetkel tuleb meil tuumajaama rajamise osas kiire otsus langetada ja võib-olla see toob tuumajaama meile nii-öelda otsusena lähemale lihtsalt juba sellepärast et vajadus selle järele on suurem, kuna kuna alternatiivid kukuvad järjest ära. Ilmselt ta midagi sinnapoole sunnib, rohkem vaatame. Aga see ei tähenda otseselt, et nüüd see peaks olema kindlalt tuuma. Ma kujutan ette, et sellise rohelise vaata vaata, inimesed ütleksid kohe, et aga on olemas tore võimalus elektrituulikuid rakendada. Olen lugenud siin mingit uuringut, mis ära kogu selle Eesti rannikumere paneks tuulikuid täis, jagatakse ikka väga suure osa Eesti elektriga haridusest, tuulikutele. Aga tuulikud ei sobi eestlastele siis, kui nad on eestlase õues, eks. Naabrimehe õues, noh, seal veel, võib-olla siis, kui näha ei ole. Aga tuulikutega seoses on ikkagi see teine probleem veel kogu aeg tuul ei puhu ja sul peavad olema varuvõimsused ja küsimus on selles, kas on piisavalt varuvõimsusi ja, ja see on tegelikult see tuulikute peamine küsimus, isegi avatud turu tingimustes võib sellest kujuneda probleem. Järelikult me ei saa ikkagi liigselt sellele tuuleenergia. Neil on muidugi ei saa aga energeetika areneb praegu pöörase kiirusega, seal võetakse kuue uusi tehnoloogiaid kasutusele ja seoses selle kliimakonverentsiga. Me oleme ka näinud mingeid seadmeid, mida näiteks Inglismaal katsetatakse. Seal on hästi suured lained, mida jälle meesia kasutatud laineenergiat näiteks on päikeseenergiaga Eestis välja ilmselgelt ei vea. Et see otsus kindlasti mõjutamide põlevkivienergiaenergeetikale ei ole siin nagu midagi head. Kusjuures ei pruugi mõjutada meid üldsegi mitte nii kiiresti, nagu me loodame, nagu siin lauri alguses ütles, et et, et eestlased tunnevad vähe huvi kliimamuutuste vastu ja tegelikult on see ka täiesti ju arusaadav selles mõttes, et et see kõik eesti keel suurem, ära jalgu tekib sellest põlevkivienergiast ja mitte tavainimeste mõõdutundetust tarbimisest, ehk siis eestlane tegelikult käitub vägagi keskkonnahoidlikult ja vägagi vähe energia energiaressursse kasutavalt. Meie lihtsalt meie energia tootmine on see, kuidas me oma energiat kätte saame, see on tõesti väga, väga ütleme, ressursikulukas ja loodust reostavad, et, et eestlased enda elustiilis ei ole väga palju vaja muutusi teha. Nüüd on küsimus siis selles, et kui kiiresti või teised ei pea väga oma elustiili muutma, selleks et loodust hoida praegu mitte vähem tarbima. Aga, aga nüüd on küsimus selles, et kas see, kas see, kas me peame siis aastal 2015 mõtlema, ümber pesema, suuna suuna ümber põlevkivienergialt? Põle tuumajaamadele või oodata veel mõned aasta, tema imestaks, kui seal on ikkagi mõnede aastate reserv on siiski olemas? No mõned aastad reserv on kindlasti olemas, sellepärast et järgneva pooleteistkümnenda aasta jooksul kindlasti tuumajaama osas otsust ei tule, sest ärme unusta, milline koalitsioon on Eestis praegu võimul. Nimelt kuuluvad meil praegu koalitsiooni Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja varjatult ka roheliste erakond, mis muuseas sellel nädalal heaks kiidetud eelarvesse on saanud väga mitmed oma punktid, siis sealhulgas tõsi küll, koalitsiooni aplausi saatel lisati loomulikult kütuse- ja elektriaktsiisitõus, sest need toovad eurot lähemale. Aga ka see keskkonnaagentuuri loomine, mis, mis on üsna segane tegelikult, mille, mille eesmärgid on veel pisut hägusad, ega seda väga palju lahti räägitud ei ole. Ka keskkonnaagentuuri loomine on sinna sisse kirjutatud. Et kui niikaua kui rohelised on selles koalitsioonis jutumärkides sees, nad ise küll ennast täpselt niimoodi ei määratle, nii kaua tõenäoliselt seda tuumajaama osas aga selget ja konkreetset otsust oodata ei ole. Mina toetaksin Sulevi mõtet, seda tehnoloogiat muutuvad nii kiiresti, et, et ma, ma ei imestaks, kui me siin mõne mõne aasta pärast räägime täiesti uutest uutest lahendustest, et me siiski elame ajastul, kus, kus tehnoloogilises tehnoloogiliste uuenduste mõttes on kolm aastat ja viis aastat tohutult pikad. See on küll väga ilus jutt, aga need tehnoloogiad ei muutuge nii kiire, nii ja seda juttu tehnoloogiat. Seda räägiti juba 10 aastat tagasi ja me oleme näinud, et mis suunas on need tehnoloogiad liikunud? Jah, tõepoolest, tuulikud on muutunud efektiivsemaks, aga mitte piisavalt efektiivseks. Jah, tuumajaamad on muutunud väiksemaks, aga mitte piisavalt väikseks ja nii edasi. Ega see tehnoloogia nüüd nii drastiliselt muutunud ei ole, päikeseenergiale me siinkohal väga loota ei saa ja hüdroenergia ei tule ka vist väga palju kõne alla, sellepärast et meil ei ole lihtsalt kõrguste vahesid nii suuri, mis, mis võimaldaksid piisavas koguses hüdroenergiat toota. Üks selline energiaallikas meil siiski on, kui seda saab allikaks nimetada, et see on energiasääst seemnest rohelised räägivad. Me tõesti tarbime küll kokkuhoidlikult, aga päris palju energiat lendab meil lihtsalt piltlikult öeldes öeldes õhku. Et igasugused ülekanded sealt. Täiesti tuttav vaatepilt Eestis, et selle koha pealt, kus soojatrass jookseb, seal lund, ei ole. Selliste asjadega me saaksime siiski kokku hoida, need vanad veneaegsed majad, eks need hakkavad vaikselt ära lagunema, lammutatakse maha, tulevad uued paremad elamutasemele ja nii edasi ja nii edasi, seal on teatav allikas olemas, aga ega ma siis selle peale ainult loota ei saa. Nii selle peale ja kas. Kasvatad inimestes seda keskkonnasäästu ja kokkuhoidu läbi maksutõusu. Teataval määral on ka sellel eesmärk. Kõikide aktsiiside eesmärk on ju see, et teatavat vahelist kaupa tarbitakse vähem. Viinaaktsiis on muuseas üks kõige paremaid näiteks alkoholismivastaseid vahendeid. Pane lihtsalt maks otsa, täpselt samamoodi on teine teine näide sellest vallast oled kehtestada riiklik viinamonopol, sellel juhul ka müügimonopol on mittetootmise müügi monopol, siis on ka kindlasti tarbimine väikse seda teed ei ole läinud, aga mulle läksime teemast natukene kõrvale. No me võime tegelikult pisut selle riigieelarveteema juurde jääda, sellepärast et sellest riigieelarvest on sellel nädalal päris palju räägitud ja, ja ma peaks ütlema, et, et nii üksmeelsed ETV kolmapäevast foorumite koalitsiooni ja opositsioonipoliitikute vahel ma ei ole ammu enam näinud, et kus vastastikku krapsu tehakse. Et midagi sellist ma ei ole ammu näinud, kuigi loomulikult oli seal ka väga teravaid vastuolusid ja mängiti ka sellist klassikalist maksupoliitika debatti ja, ja nii edasi, aga ikkagi et ka riigikogus suhteliselt rahumeelsed see eelarve vastu võeti, et see oli minu jaoks pisut isegi üllatus. Hääled jagunesid 55 39, et selles mõttes nagu ei saa öelda, et kõige rahumeelsemad Ikkagi, aga kas Me nägime obstruktsiooni, kas me nägime teravaid vastandumisi, kas me nägime nii-öelda peaaegu füüsilise kontakti minevaid rahvaid? Ei läinud, jumal tänatud, näinud ma tunnistan, olles natukene selline Skandinaavia poliitikahuviline on, olen ma teinekord sügiseti, kas Rootsi või Taani sattudes näinud seal, mismoodi telekanalid kannavad üles, kuidas opositsiooni ja koalitsiooni esindajad koos viivad riigikogu, riigikogu riigieelarve, et see toimub nendes riikides alati koostöös riigi riigieelarve vastu. Vabandust, väljatöötamine peab alati koostöös opositsiooni ja koalitsiooni vahel ja ma olen seal tõesti väga oodanud, et millal Eestis toimub selline poliitilise kultuurinihe, et vastastikku hakatakse 11 sedavõrd arvestama. No meil on, meil on midagi sarnast olemas, meil kirjutatakse kokku erimeelsuste froto, et. Kas see on juba tegelikult täiesti suur samm, see oli aga noh, tõesti, et et kui me siin räägime seda, et meil on demokraatia See kriis, et inimesed ei saa aru sellest, et demokraatia põhimõtetest ja, ja inimestele inimesed toovad, nagu näiteks toimub poliitiline kraaklemine, kemplemine ja seda seda just nähakse, et et inimesed sõnastavad nagu poliitilist debatti siis selle kraaklemisena, siis mina arvan, et tavainimene mitte ei mõtle selle all poliitilist debatti, vaid just nimelt seda, et, et poliitikutel puudub ühine nägemus, et ei olda võimelised tegema koostööd suurtes asjades ei olda nii-öelda ühiskondlikuks leppeks võimelised. Ja, ja selle alus just nimelt esimene samm peaks olema riigieelarve, riigieelarve vastuvõtmine, kus, kus kõikidel osapooltel on võimalus midagigi sisse saada. Aga kas pigem see, et, Riigieelarve võeti suhteliselt rahumeelselt vastu, et kas selle taga ei olnud pigem see, et, et kuna see nii-öelda näiliselt tagas selle, et me jääme selle Maastrichti kriteeriumi ehk miinus kolme protsendi SKP punkti sisse, et siis tõenäoliselt see võis olla ka üks põhjus, miks, miks nagu need vastandused niivõrd teravaks ei läinud, et kui see oleks selgelt üle läinud, siis oleks tõenäoliselt olnud ka see võitlus oluliselt teravam või, või kui oleks mingisuguse väga põhimõttelise küsimuse üle läinud väga teravaks vaidluseks, et siis me oleks näinud ka oluliselt oluliselt elavamalt arutelu, aga kas euro ei pruukinud olla nii-öelda üks seda diskussiooni pärssiv tegur? No jumal tänatud, see oli siis mingisugune ühiskondliku kokkuleppe alus, et, et meil on ühine eesmärk, mis on väga hea, aga samas on ka see, et ma saan aru, et sellesse riigikogu riigieelarves on ka mõningaid punkte, millel on siiski need opositsioonierakonna nägu. Et näiteks rahvaliit sai seal mingisuguse omavalitsustele suunatud meetme sisse ja et et sa said ka ikka konkreetseid meetmeid, said konkreetseid ülesandeid, said rahanumbriga erinevad erakonnad ka opositsioonist sisse. Täitsa selgelt sellel eelarvel euro nägu, et kõikidel poliitikutel pealse juhatajat juhatasid, võiks esineda võidukalt, meie tõi meie euro ja teised ei tahtnud sugugi saada seda kuulsust, et meie lasime europlaani põhjal. Et see kindlasti kommitses poliitikud vaikselt seal kuskil niimoodi, et ilmasõda oleks otseselt välja öeldud. See eelarve muidugi selles mõttes täiesti omapärane, et issi, see on esimene eelarve, mis Eesti vabariigis on viidud parlamenti. Olles planeeritud negatiivsena puudujäägi, ju meil on puudujääki ka varem esinenud, aga see on olnud selline juhuslik, ei ole ette planeeritud. See noh, kulutused on lihtsalt tulusid ületav ka eelmisel aastal, aga eelmine aasta ka planeeriti ikkagi tasakaalus eelarvet. Et see eelarve Läks miinusega siin, et see on minu meelest märgilise tähendusega asi. See meil oli ju alati selline postulaat, mida mitte kunagi rikutud, et eelarve peab Eesti vabariigis tasakaalus olev see juba ainuüksi suur suur nihe. Ja kui me vaatame sinna eelarve sisse, siis me näeme seal küll küll selliseid toredaid asju, näiteks, et hariduskulud tõusevad tugevalt seda alla. Valitsusliit öelnud, et see on suur pluss. Kui vaatame, missugust kriitikat teeb Keskerakond siis nemad ütlevad, et Kolgaga üliõpilaselt üliõpilastelt, et muudkui Kaksete sealt neid kuulusid ära igasugu toetusi vähemaks. Eks seal on ikka suured vastuolud, aga kõige suuremad vastuolud on selles, et me oleme siiamaani arvestanud, et sotsiaalmaksust saame me üleval pidada oma ravikindlustust ja pensionile ära maksta. Aga täitsa selgelt sellest maksest ei jätku selle jaoks. Meil kulub inimeste ravimiseks pensionite maksmiseks üha rohkem ja rohkem raha. Ja seal tuleb lähiaastatel ettevõtlikeks suured muutused. Seda see eelarve ei, ei peegelda. No ja need on väga põhimõttelised muutused, et seda see tõesti see eelarve ei saagi peegeldada, et, et seda on ka palju arutatud, et kas sellest sotsiaalmaksust tuleb maksta neid kulusid, mida seal praegu makstakse, ehk peaks sealt mõned kulud lahku lööma ja nii edasi riigile tigedust katma, et, et ma arvan, et see on tulevaste arutelude teema. Ja seda nüüd. Küsimus on, kas seda julgetakse teha enne valimisi või? Tahad veame kihla, kes julgetakse teha aasta enne valimisi või noh, nagu, kui valimisteni on jäänud aasta? Hästi, aga kas siis sotsiaalsüsteemi reform kujuneb üheks järgmise, valime valimisperioodi või valimistsükli teemaks? Ma arvan küll jah, aga siin teatud muutused võivad ka enne valimisi tulla, näiteks pensioniea tõstmine see ikkagi võib toimuda varem, aga nüüd siis totaalse maksureforme ja seda nüüd küll tõesti sinisilma ei hakka kihla vedada. Ei eetris ega eetriväliselt. Me oleme vaadanud, missugused maksud meile on tulnud, siis meil on alati nagu tarbimist maksustatud. Meil on aktsiisidele ja juurde pandud, meil on käibemaksule juurde pandud tulumaksu ei ole, selle alandamine on ära lõppenud. Aga, ja sama kohal, et täitsa selgelt nagu Eesti läheb tarbimise maksustamise. Muuseas mind on, ma arvan, väga hämmastamalt, et Savisaarele on viimasel ajal suur kriitika osaks langenud. Savisaar käitub täpselt nagu valitsus, ta nagu Reformierakonna poliitik tahab maksustada tarbimist. Seda peaks aplausiga vastuvõtvale väelast seal Toompeal, et ka tema on läinud sama teed. Selle asemel saata kriitikat kuulda. Kui nüüd maksustamisest üldse rääkida, siis ma ei saa aru, mille pärast nii jäigalt kinni hoitakse, sellest tulumaksu tõstmisest, et seda võiks võtta ju niimoodi, et me heal ajal langetasime tulumaksu selleks, et noh, nagu koguda just nagu reservi ja siis nüüd, kui on halb aeg, siis meil on see reserv kogutud nii-öelda nõnda krediidi näol või et, et on, on kuskohast, mida tõsta ja nüüd võiks, võiks seal uuesti natuke tulumaksu üles kergitada. Totakalt telereserve. Võiks nimetada usalduskrediidiga või selliseks. Krediitkonnas kogunenud krediidiga krediit palju väärt on. Seal on väga palju väärt, et kui oli hea aeg, siis siis me korjanud inimestelt mitte liiga palju raha, vaid me jätsime selle raha inimestele kätte. Me ei korjanud seda raha kokku ja ei löönud laiaks vaided, me jätsime selle raha inimestele kätte. Nüüd, kui on halb aeg, siis me kasutame seda võimalust, et, et meil on. Inimesed makske juurde, makske juurde. Jah, te mäletate kunagi, millal kriis, inimene käituma nii nagu. Kui et kui riik säästis, siis ka inimene, kellel jäi rohkem raha kätte, karidega inimene säästis ja siis, kui läheb raskemaks, siis nii riik võtab oma säästud kasutusele. Kui inimene, ütleme, et inimene on, tõenäosus pole sellest, inimene on juba kostavad selle selle saasta eest endale uue LCD-televiisori ja, ja. Nipet-näpet veel, nii, et seal ära kulutada. Tühja sellest, et kas ta on LCD ostnud või mitte, sest et ta ei pea mitte tagantjärgi tagasi maksma, vaid et oma tulevasi tulevaste tulude pealt siis tulumaksu Rohkem maksma, aga ma lisaksin siiski selle müügimaksuga seoses, eks kommentaari, et müügimaks on väga paljusid inimesi ärritavad tallinlasi ja mitmed ettevõtted on teinud jõulisi avaldusi, aga minu meelest keegi ei ole üritanud nagu Tallinnast väljapoole vaadata. Lähme mere äärt pidi, lähme näiteks Harku valda, seal kehtib mingi maks. Kas me oleme kunagi kuulnud protesti selle vastu, et Harku vallas on mingi kaks, kus on maksumaksjate liit? Nii ei ole kuulnud, tõsi küll, selle väike ta on 10 korda väiksem kui see, mida Tallinnas planeerinud. Ja seal on ka poole väiksem müügimaks 0,5 protsenti, see on 0,1 0,1 sisend. Ja ta ongi 10 korda väiksem. Lähme teisele poole. On Maardu linn. Seal on üks protsent, meeldivaks oleme me kuulnud meelde meeleavaldustest tõsistest sõnavõttudest, lõpetage Moordusse pull ära. No ei ole, seal on tegelikult on seal kolm erinevat maksumäära 0,25 0,5 üks protsent ehk veel keerulisem süsteem kui Tallinnas. Et ma tahan öelda, et müügimaks ei ole tegelikult mitte midagi erilist. Tõsi, tõsi. Põhimõtteliselt sinuga nõus, aga Tallinna linnas lihtsalt on ette heidetud seda ja selles osas võib natukene isegi kriitikaga nõustuda, et ega Tallinna lindude oma oma kuludele väga tõsiselt näkku ei ole vaadanud, et kui ikkagi nagu nagu kärbitakse nagu nii-öelda nagu kuskilt alt täiesti nagu kaudsetelt struktuuridele ja vaadatakse, kuidas kehtestada uusi makse siis siis ei nagu oma oma kulude poolele kriitiliselt. Tallinna linn ei ole jätkuvalt otsa vaadanud, sellepärast et ei ole küll mina kuulnud seda, et Tallinna linn oleks kusagil vaadanud kriitiliselt oma töötajate armee üle või või hinnanud kas või kriitilise pilguga oma propagandaeelarvet ja nii edasi, nii et, et selles osas selles osas Tallinna linn on tõenäoliselt nii-öelda kulude poole jätnud, jätnud samaks, suurendanud lihtsalt tulude poolt. Ma pean tunnistama, et mind hämmastas selle müügimaksuga. Ja üks asi veel investeering. On ikkagi väga märkimisväärselt järgmise aasta eelarves kahanenud Tallinna linnal, nii et, et see on ka väga selge koht, millelt nad on siis nii-öelda kokku hoidnud. Et mind hämmastas selle müügimaksu mul tegelikult rohkem see meetod, et, et müügimaks on võimalik kehtestada kohaliku maksuna, et ma ei saa sellest isegi selles mõttes nagu aru, et ongi kohal Esmaks. Et, et selles, et ma elan, kuidas käibemaks on ju. No seda küll, et käibemaks on riiklik maks. Ja hakkangi Watson kohalikumaks. Aga ma mõtlen sellest nagu sellest meetodi põhimõttest aru sellest, et ma elan Tallinnas pean ma maksma rohkem, mille pärast müügimaksu, mille pärast ma pean näiteks kaupadele rohkem maksma nagu täpselt. Ja võib välja, aga sa võid ka minna, sõita Tallinnast välja ja osta sealt, siis sa ei pea seda. Müügimaksu maksmise võimalus on seal alati olemas. Ja elad kuskil näiteks sakusi Tartus võid tulla siia jama. Või aga ma ei saa aru, ma ei saa sellist teenust, ma ei saa sellest nagu ma ei kulutama, ei tarbi midagi rohkem, ma lihtsalt elan siin. Et miks, miks, miks, miks linn ta lubama poel kaubelda sellel? Ei, see läheb linna üldisesse eelarvesse, seda kasutatakse linnaprojektideks muidugi teenust osta ka paadimaksust. Võib-olla rahastatakse maleõpetaja näiteks palka? Ma ei tea, millega paadimaksumaksjaid pole põrmugi rahul, sest sellest ei rahastata ju mitte sadamaid ega, ega paat, paadi ütleme infrastruktuuri paranemist, vaid, vaid näiteks õpetaja palka. See on, meil oli kunagi selline asi olemas, nagu kohalik tulumaks, seda praegu enam ei ole, on, kujutan ette, et võib-olla mõni võimul olev erakond Tallinnas oleks selle väga hea meelega. Tegelikult rakendab inimeste tulumaksud, sest mingi protsenti laekub kohalikku eelarvesse, nii et selles mõttes ma olen ikkagi seotud selle laulu, see oli täiega. Täiendav maks, meil on isegi Eestis olnud selline asi nagu isikumaks. Vot see on kõige räigem maks selle eest, et sa lihtsalt elad. Selle ESC maksustatakse muidugi seda on vist Eestis üks või kaks valda proovinud kasvatada ja kukkus täielikult läbi. Mõtlesime täiesti täiesti ebapopulaarne makstav peamaks, niuke ongi vehavaks habememaksjaga lihtsam vaja talvel. Aga, aga seal on. Võimalus on kaks, sured ära või kolin minema. Ma tuleks selle jutu alguse juurde ikkagi tagasi ja kui me siin hakkasime rääkima nii-öelda maksutõusudega seoses sellest, et need, need uued maksud, mis riigi tasandil kehtestatakse, peaks nii-öelda tagama selle, et 2011 jaanuar tulevad Eestis siis eurot kasutusele, mispärast riigieelarve vastuvõtmist saime üsna sellise halva signaali Euroopaga Pangalt ja seda vahendas uudisteagentuur Bloomberg ning räägiti, sealhulgas dokumendist, mis siis hoiatab, et valuutakomitee süsteem ei välista, et RM kaks valuutakursimehhanismis osalevate riikide valuutat. Ja, ja seda kurssi võib muuta telgi ehk siis sisuliselt antakse nagu natukene mõista, et põhimõtteliselt on võimalik Eesti krooni kurssi muuta küll, et teil on see võimalus olemas, ütleb kõigepealt. Konkreetses dokumendis rääkima ka Balti riikidest, mis sattusid siis Euroopa keskpanga hinnangul teiste Euroopa liidu riikidega võrreldes sügavamasse majanduskriisi, kuna konvergentsi varajases etapis fikseeritud valuutad viisid varadega seotud üle kuumenemiseni ja valuutakursside jäikust teeb raskemaks fiskaalpoliitika, mille eesmärk on vähendada majanduse tasakaalustatuma tasu tasakaalustamatus Balti riikidele. Kogemus näitab, et jäiga valuutakursiga riikidel on suur oht suhteliselt madala intressitaseme tingimustes jõuda Sisemaiste laenude ülemäära suure mahu ja varade hinna mullini. Et põhimõtteliselt antakse siin nagu pisut mõista, et Balti riikidel on olukord ikkagi nagu halb ja et et ega ei peaks alati üritama eurole üle minna. Võib-olla tasuks isegi oma kurssi pisut korrigeerida ja siis edasi mõelda, et kuidas edasi tegutseda, et see on selline väga tagasihoidlik ala mõte, mis selles jutus nagu on. Sa oled, sa oled, oled sellega nõus? Ja olen küll nõus, see paber on, see ei ole kõige uuem, ta ongi ilmselt kuu aega vana, umbes sinnakanti ja kui ma tuletan meelde, mis tollel ajal toimus enne selle paberi koostamist ja selle koostamise ajal siis tollal oli läti küll sellise devalveerimishirmu all elas Läti pankurid, õigemini siis Rootsi pankrot, päris mures, et kas nüüd tehakse see otsus ära. Et minu meelest jutt ei käi sellest paberis üldse eestist? Eesti devalveerimine oli aasta aasta tagune sündmuse. Siin võiks teoreetiliselt mingi asi kõne alla tulla siis, kui me eurole üle laeme. Et nad võiks nagu kurssi muuta, aga see on väga, väga selline raske poliitiline, otsese ma ei tea praegu küll ükski märk ei näita, et keegi tahaks seda Eestis teha. Ja lätlased on ka üritanud ikka niimoodi, et kurss, eks. Mina võin, Sulev, sa, sa käisid. Ka siin kuu aega tagasi ühel ühel töölõunal ja kuulsid seal ühe kõrge ametniku suust lauset, et Euroopas on väga palju kadedaid, kes püüavad Eesti europüüdlusi takistada, kõikvõimalikelt kaik kaikaid kodaratesse loopida. Ja üldse kordan nagu tegelikult nagu sisemiselt väga pingeline ja Eesti vastu on, on väga paljude ja kui me siin meenutame ka seda, et mis juhtus tegelikult 10 aastat tagasi, kui Eestisse Euroopa Liidu kandidaatriik siis ka tegelikult Läti ja Leedu toona tegelikult veeretasid eestile kaikaid kodaratesse ja olid väga rahulolematud sellega, et Eesti sai liitumisläbirääkimistele kaks aastat varem kui Läti ja Leedu ja, ja ka selle üle käis suur piikide murdmine, et kas, kas ei pruugi praegu tekkida täpselt samasugune probleem, et ühel hetkel Läti ja Leedu võivad rahandusministrite tasemel Euroopa liidus väga tõsist lobitööd teha, selleks et Eesti ei saaks eurot kasutusele? No mul meenub siin seekord, kui Leedu üritas üle minna eurole, see oli meil tahtsid aastal 2700 aastat ja ta jäi napilt nendest formaalsetest kriteeriumidest välja, seal oli 0,1 protsenti inflatsioon kõrgem kui lubatud. Aga see oli muidugi selline formaalne põhjus, et pole ette näha, et inflatsioon läheb seal tunduvalt hullemaks, ehk pehmemad kriteeriumid olid, olid silmapiiril, et nad lähevad sellest üle. Tookord ju ei teinud eestlased ja lätlased mitte midagi Leedu suunal, et kuulge, ärge nüüd leedulasi võtke, palun eurole. Vastupidi, väga positiivselt elati kaasa. Ja minu meelest intervjuus Postimehele tuletas sedasama vahejuhtumit meelde, Läti peaminister ütles, no mis ikka eestlased lähevad, varem lähevad, noh, et meie küll ei taha vastu töötama hakata. Kuigi see on tõsi, et seal tasub meelde jätta, et tegemist on poliitpoliitilise otsusega, et see on ja jääb poliitiliseks otsuseks, et isegi kui me täidame matemaatilise tehniliselt kriteeriumid, mis on ette kirjutatud, siis, siis siiski on see poliitiline otsus ja see, milles näiteks mina ei ole üldse kindel, on see, et kuidas Eesti tõestab selle nende kriteeriumite hoidmise jätkusuutlikkust. Et kui me veel kaks aastat tagasi näitasime üle 10 protsendi ulatuvat inflatsiooni praegu lihtsalt majandusolude muutudes, kus meile nii-öelda keskkond mängib kätte selle olu või selle asjaolu, et inflatsioon on väiksem, siis kuidas me, kuidas me tõestame või mis näoga me saame väita seda, et kui majanduskeskkond uuesti aktiveerub, et, et inflatsioon jälle lakei põrgut. Inflatsiooni saab ohjeldada vist üha maksuga, see on tulumaks. Kui ma ei eksi. No siin on jällegi see küsimus, et on üks selline tore riik nagu Kreeka Kreeka puhul ei täitnud kriteeriume, talle anti nii-öelda usalduskrediiti. Teda usaldati, eks ta teeb oma majanduse korda, sai trile näoga, tegi eurole ei teinud, ta on tema võlad on liialt suured. Ja nüüd sellel nädalal ka rahvusvaheliselt räägitud väga palju, mis saab Kreekast, tema võlad on juba nii suured, et ei saa välistada, et see riik võib sattuda sarnasesse nimekirja näiteks Venemaa või Mehhikaga kes ühel hetkel teatas, et nad ei suuda oma välisvõlgu tasuda ja see oleks täiesti pretsedenditu. Sellepärast et tegemist on eurotsooni Riilige, mis peaks olema nii-öelda igati kõlbulik maa on rikaste klubis. Ja nüüd nüüd on selle Kreeka riigireitingut alandatud sisuliselt Eesti tasemel, ei ole ta seal parem midagi ja mitte keegi ei tea, mis nüüd peale hakata. Kui teised riigid lähevad Kreekale appi, siis see võib eurot nõrgestada. Kuid nad ei lähe eurolapi, võib see ka eurod nõrgestada, mida teha, see on täiesti tõsine küsimus. Et me lähme siis eurotsooni, mis on ka praegu. Aga ma natuke laiendaks seda teemat veel edasi, sellepärast et, et kui, kui siin oli juttu natukene kadedusest, siis kui nüüd Eesti ikkagi suudame Maastrichti kriteeriumit täita ja selles üsna keerulises eelarve olukorras, nagu me oleme, siis kui me vaatame nüüd praegu eurotsooni poole, siis olgem ausad, seal vist on üks või kaks riiki, mis vastavalt praegu Maastrichti kriteeriumitele ja ülejäänud on kõik selle just nimelt eelarve kriteeriumi osas ilmselgelt seda kriteeriumite ületanud. Ja kui nüüd hakatakse nii-öelda eurotsoonis arutlema selle üle, et kas on võimalik kulusid kärpida ja kas on võimalik nii-öelda raha stabiilsus seeläbi tagada et riikide eelarved ei oleks liiga suures miinuses, siis võidakse hakata Eestit nagu eeskujuna tooma, aga see kindlasti paljudele jälle ei meeldi, sellepärast et et see on nagu koolis, et kui on nagu üks eeskujulik õpilane, keda teistele eeskujuks tuuakse, siis hakatakse seda eeskujulikku õpilast vihkama lihtsalt sellepärast, et miks ta nii hästi õpikuna, teised tõenäoliselt ei viitsi nii palju pingutada. No ja siis öelda eestlastele, et kuulge, et teil on seal rahandus korda tehtud, et väga tore, eks. Igavesed pugejad olete. Et publitsime kiilakaks. Te veel kaks aastat umbes samamoodi hoida, eks siis tulge siis, kui lätlased, leedulased ka oma majanduse korda tulge siis koos kambaga sisse, eks ju. Et selline loogika ja seal loogikas on tõetera sees. Teatud kiusatust võib siin tekkida, aga samas jällegi, kui te olete meelde, et mis on mida on Euroopa Liit meile lubanud, mida meie oleme ühinedes neile lubanud, siis üks üks asjadest seal on see, et me lähme võimalikult kiiresti üle eurole ja meid võetakse võimalikult kiiresti sinna kampa. Nii et selles mõttes jällegi nagu püha kohustus meid võtta esimesel võimalusel sinna sisse siis kui me täidame formaalsed kriteeriumid. Kuulge, aga räägime elust pärast, eurot kaob ja sel nädalal on kõige teravamaid emotsioone tekitanud kõrgemate ametiisikute palkade seaduseelnõu ümber toimuv ja, ja, ja kui need palgad hakkavad kehtima, siis tõenäoliselt siis, kui euro on meil loodetavasti kasutusel. Ja see seaduseelnõu läbis riigikogus ka sel nädalal esimese lugemise ja selle eelnõu järgi seotaks kõrgemate ametiisikute ametipalgad lahti Eesti keskmisest palgast, nii vähemalt öeldakse. Ja eelnõu selgituses öeldakse nii, et eelnõu on välja töötatud lähtuvalt vajadusest korrastada kõrgemate riigiteenistujate palgasüsteemi, siduda kõrgemate riigiteenistujate töötasu lahti keskmisest palgast ning muuta kõrgemate riigiteenistujate palgasüsteem. Lihtsaks ja läbipaistvaks. Väga tore. Minul on sellised eesmärgid, ainult meeldivad. Ja ma arvan, et see eesmärk on tegelikult väga hästi sõnastatud, nii et ma, mina, muuseas ei haara praegu kohe pori pori järele, et ma tahan meelde tuletada seda, et umbes aasta tagasi avalikkuses toimus väga kõva debatt riigikogulaste palkade ümber, seda debatti juhtisid Eesti Ekspress ja Postimees. Ja sisu oli selles, et riigikogulased palgad on ebaõiglased ja siis jõuti sellele arusaamisele, et okei, palga suurus on ebailane, okei see selleks. Aga et süsteem on vale, et, et on vale see süsteem, kuidas seda palka määratakse, ehk siis et ta on neli Eesti keskmist ja, ja me, ma arvan, praegu Peaksime vaatama seda kui uue süsteemi otsinguid eelkõige loomulikult me vaatame numbreid ka, me ei saa sellest mööda, aga, aga see siiski on küsimus selles, et me vaatame uut süsteemi ja see uus süsteem on siis nüüd see, et kehtestatakse mingisugune kõige suurem number, eks ole, mis on siis presidendi ja riigikogu esimehe palk ja siis hakatakse sellest nagu siis seda protsenti võtma, et selle sellest siis mingisugune protsent on ühe või teise astme kas ametniku või siis riigikogu liikme liikme palk, et see on siis nüüd nagu see uus süsteem. Ja küsimus on selles, et kas see süsteem on parem, minu meelest on see põhiliselt. Mina tahaks siiski öelda, et ka eelmisel riigikogu koosseisul oli tegelikult võimalus muuta kas või riigikogu liikmete palka, selgemaks ja läbipaistvamaks. Neil oli võimalus otsustada, et kas riigikogu liikmete palka hakatakse korrigeerima üks kord kogu riigikogu perioodi jooksul või iga-aastaselt, kui nad oleks kehtestanud ühekordselt selle riigikogu liikmete palga, oleks need diskussioonid ja vaidlused, mille tõttu see nii-öelda praegune arutelu on uuesti käivitunud, need oleks olnud kõik olemata. Riigikogu liikmetel oleks enne eelmist riigikogu valimist kehtestatud üks kindel palk ja see oleks jäänud sellele tasemele. Nelja aasta jooksul ei oleks olnud mingisuguseid tõuse ja ei oleks olnud tõuse, mis rahvast eriti vihale ajasid sellel suurel majanduslanguse ajal ja, ja seetõttu kogu see diskussioon oleks olemata olnud, nii et eelmine riigikogu juba käitus tegelikult äärmiselt vastutustundetult kuid otsustas, et riigikogu liikmete palka hakatakse korrigeerima iga-aastaselt. Et see oli juba tegelikult virtuaalselt. Igasse varem oli seal veel. Hullem, see oli kvartaalselt, aga kui ta oleks kvartaalselt olnud, siis ta oleks ka kiiremini langenud. Praegu on see, et riigikogu liikmed saavad palka 2008. aasta keskmise palga alusel ja seetõttu, kui vaadata praegust keskmist palka ja toonast keskmist palka, siis nende palk on ikkagi praegu nagu äärmiselt konkurentsivõimeline ja vastu, aga tegelikult sellele tegelikkusele, mis ühiskonnas valitseb. Vot, siin on see häda, et mida seal keskmisena kasutada, ma toon teile lihtsa näite. Praegu kasutatakse seal aritmeetilist keskmist, ehk kujutame ette, et meil on 10 inimest ja üheksa inimest, nendest saab 10000 krooni palka. Tavalised lihtsad inimesed ja siis on üks erandlik inimene, kes on juht ja saab 110000 paka. Keskmine aritmeetiline keskmine ütleb, et selle grupi keskmine palk siis on 20000 krooni. Mida ta ju ei olnud, mida ta ei ole, sellepärast? 109 tükki saab ju 10000 110000 ehk tegelikult seal saaks nagu keskmist palka ainult üks inimene ülendi saaks hulga normaalsem, oleks kasutusel mediaanpalka ehk seda palka, millest mis oleks täpselt keskele, ehk oleks nii palju inimesi, kes saavad sellest rohkem palka, nii palju inimesi, täpselt sama palju, kes saavad vähem palka, eks see oleks nii-öelda viienda ja kuuenda vahel, kui me paneksime pangad ritta, mis tähendab, et mediaanpalk oleks 10000 krooni. Ma saan aru, et sa toetad siiski seda keskmise palgasüsteemi aga et peaks muutma seda nii-öelda keskmise arvutamise põhimõtet vä? Jah, teine alus oleks selles mõttes ju juba praegu oleks seal nagu tunduvalt mõistlikum kasutada, eks see oleks peegeldanud, seda rahva olukorda tunduvalt paremini. Seda ettepanekut on tehtud juba läbi mitme aasta ja ei olegi. Ei ole keegi riigikogust küll vedu võtnud, et võtta mediaanpalk selle arvutamise aluseks, aga aga kui me nüüd siit nagu edasi läheme siis ja vaatame, mida see siis nii-öelda see uus eelnõu, mis peaks nüüd uuesti olema juba komisjonis eelseisval esmaspäeval, siis, siis see konkreetne eelnõu kehtestab nii-öelda selleks ametipalga koefitsiendiks vabariigi presidendi, riigikogu esimehe ja peaministri palga ja see oleks siis 1,0 ehk siis nende palka, kui oleks see kõige-kõige kõrgem, millest lähtuvalt siis hakatakse kõikide teiste palkasid arvet arvutama. Ja, ja ühiskonnas on nagu väga teravalt reageeritud küll sellele, et riigikogu otsustas, et kui esialgses versioonis oli oli nende koefitsient 0,6 presidendi palgast, siis otsustati see tõsta null koma 65-ni ja tehti väikseid arvutusi ka ja leiti, et riigikogule võiks arvestuslikult, et selline 0,5 protsendine 0,0 viie protsendine tõus sellest koefitsiendist tähendada kuute tuhandet krooni. No see on nüüd, kui me lähme nüüd konkreetsete rahasummade juurde, siis tõsi on see, et jättes kõrvalesüsteemi, siis vaadates konkreetseid numbreid, siis, siis on jah, veider see, et selle selle reformi tulemusel siis riigikogu liikme reaalne palk tõuseks. Ja ma ei nuriseks võib-olla isegi selle selle palgatõusu üle, et see selleks, aga, aga me nägime selle eelmise debati käigus juba, et riigikogu liikmed, Me palk ei ole lihtliikme palk, vaid et seal on, seal on ka võimalike noh, ütleme, et lihtliikmeid on ka loomulikult, aga sinna juurde lisanduvad näiteks veel ka komisjoni töös osalemise eest lisatasuga ja komisjoni juhtimise eest lisatasu ja nii edasi. Et siis siis me nägime seda, et, et selle näiteks komisjoni juhi töötasu tõuseb kõrgemaks kui ministri oma lihtsalt tänu lisatasudele ja vot see on see, millega päris nagu nõus ei oleks, et nüüd kui me otsime proportsionaalseid süsteem, et kuidas, et et ühe ameti väärtus on null koma, nii palju sellest teisest või kolmandast ametist, siis vot see, see on see koht, kus ei ole õiglane, et selliseid lisatasusid peaks ka Ikkagi juhtida siin tähelepanu ühele asjale, kuna see arutelu alles käib ja, ja seda nii-öelda 1,0 koefitsiendiga palka ehk siis vabariigi presidendi, riigikogu esimehe ja peaministri ning riigikogu esimehe ametipalka ei ole, ei ole veel paika pandud, et, et siis riigikogu otsustades siin 0,05 protsenti oma koefitsienti parandada. Tegelikult lõi endale igaks juhuks lisagarantiisid, et kui see presidendi palk tuleb liiga väike et siis on neil mingi lisagarantii, et nende palk on nagu kõrgem, et nad juba enne ette kindlustasid kogu selles olukorras ennast ennast ära. Aga nad ei ole ainsad, et siin ka teiste kõrgete ametiisikute palgad. Need koefitsiendid tõhusid, et kui riigikogu liikmete puhul tõusid siis null koma kuuelt null koma 65-le, siis siis osadel näiteks fraktsiooni aseesimees selle komisjoni esimeestel tõusid 0,70 null koma seitsmeni viieni. Ja siis riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigikohtu liikmed ja, ja nii edasi ministrite puhul näiteks tõusis null koma kaheksalt 0,80 iiel, et sellise hulga mastaapsem, see koefitsientide tõus. Aga jällegi see on praegu alles arutamisel olev eelnõu. Kindlasti on võimalik neid tagasi muuta, allapoole tõmmata, et praegu ongi see nende otsustamise. Aga mina näen siin pigem nagu sellist suurt üksmeelt, et ainukene, kes on sõna võtnud selle eelnõu osas, on sotsid ja nemad ütlesid ka ainult ühe lauset presidendi palga määramisel ei tohiks siin võtta mingisugust, ma saan aru ka mingeid keskmise palga taset aluseks, vaid, et vaid et tuleks ikkagi võtta väga selgelt aluseks laitmatu renomee tarkade meeste, kogu tarkade naiste või inimeste kogu otsuse, mis määraks presidendile ja sellele 1,0 koefitsiendi omanikele selle palga, millest lähtuvalt siis arvutatakse kõikide teiste palgad. Et see, et see on ainukene nii-öelda nagu väga selge seisukoht, mis on, mis on kõlanud kogu selles diskussioonis jäänud on kõik kuidagi väga vaikselt noogutanud ja ütelnud, et nad on kõigega nõus. Ma kusjuures vaatasin veel internetist, et kas teistes riikides on ka selliseid palgateemalisi ja parlamendiliikmete palgateemalisi arutelusid toimunud ja, ja huvitav on see, et näiteks ka Horvaatia Parlamendis on väga pikalt ja põhjalikult selle üle piike murtud ja seal on küll väga selgelt mitmed parlamendiliikmed astunud üles seisukohtadega, et, et parlamendiliikmetel on liiga kõrged palgad siin Eestis. Ma ei ole küll kuulnud ühtegi riigikogu liikmelt ütlemas. Parlamendiliikmel on liiga liiga kõrge palk, et kas teil tuleb. Nägin FC televisioonis, kuidas Raivo Järvi peaaegu nutt kurgus, ütles, et elab peost suhu, et tal olid tõesti väga murelik ja väga hädas olekuga. Mina vaatasin jällegi postimeest, kes tõi ära öelda, kuidas soome segunevad palgad, seal seal selgub, et kõige suuremat palka saab riigikohtu esimees. Teisel kohal siis seda kohta jagavad Parlamendi esimesi peaminister. Siis tuleb alles president ja parlamendi parlamendisaadiku palk on hoopis väiksemaks kui nende. Kas sa saad seal need numbrid ka välja tuua? Minul on siin üks paberile 2007.-st aastast, mis, mis väidab, et parlamendi spiikri palk oli siis 10200 eurot. Ma ei, numbrid siin ei ole, aga seal on öeldud, et 3,64 keskmist palka Aleksei spiikril, aga riigikohtu esimees saaks 3,96 ehk peaaegu neljakordse keskmise palga samal ajal parlamendisaadik saab 1,98 ehk sisuliselt kaks keskmist palka. Ma tooksin siinkohal välja need Soome numbreid, mis ma, mis ma ise kätte sain, nimelt Soome keskmine palk selle aasta teises kvartalis oli 2940 eurot ja kui nüüd vaadata 2007. aasta taset, siis sai seal lihtne Parlamendi liige 5400 eurot ehk siis alla keskmise alla kahe kahe keskmise palga, kes oli olnud 12 aastat juba Parlamendi liilia, tema see sissetulek on suurem 5800 eurot ja parlamendi asespiikri saavad 8500 eurot ja loomulikult lisandub ka kõikvõimalik komisjonide tasu, aga aga see on pigem selline marginaalne, nimelt et väliskomisjoni esimees, põhiseaduskomisjoni esimees ja rahanduskomisjoni esimees saavad kõik lisatasu 1000 eurot ja väiksemad komisjonid ja nende esimehed saavad siis 600 eurot lisatasu ning samamoodi ka fraktsiooni esimeeste lisatasu on siis 1000 eurot, et et selline on see Soome parlamendi tase ja ma juhiksin siiski tähelepanu ühele väga selgele suhtarvule. Lihtne Parlamendi liige saab 5400 eurot ja Soome keskmine palk on 2940 eurot ehk siis alla kahe keskmise palga saab lihtne Soome Parlamendi. No see on hea näide sellest, et see keskmise palgasüsteem võib-olla ei ole väga õigustatud, sest et Soomes keskmine palk tõesti on väga kõrge ja ma ei tahaks väga keskenduda just sellele numbrile, mida, mida parlamendi liige kätte või, või üks või teine ametnik kätte hakkab saama, vaid sellele põhimõttele, mille alusel jagada. Ja mulle see Soome süsteemis väga meeldis, just see, et meeldib väga see, et sel inimesel väärtustatakse, nende, nende väärtustatakse töötasuga vastavalt vastutusele. Et kui sul on isiklikult kõrge vastutus just nimelt sinu isikul, siis siis selle võrra on ka on ka suurem suurem nagu see see teenitav summa, et mulle tundub see nagu väga õiglane, et riigikogu liikmed siiski on teataval määral sellise kollektiivse vastutuse, aga me me kahjuks ei näe selliste Riigikogus väga tugevalt sellest isikliku vastutuse süsteemi. Samas peaminister ja ministrid selgelt on väga tugeva isikliku vastutusega samamoodi ka riigikohtu esimees on väga tugeva isikliku vastutusega inimesed. Kuidagi küsitav, mul tuleb meelde üks Jüri Raidla ettekanne, mil ta küsis, et aga mis peaministrirolle kui vaadata seadust, siis peaministri roll on juhtida koosolekuid ehk mis, mis nagu vastutust seal siis on, kas koosolekuni õitseda? Et see on selline formaalne, et tõepoolest, et samamoodi on ka Eesti Energia juhi ülesanne juhtida koosolek. Ei, tal on natukene rohkem okei, aga muidugi peaministril langeb siin poliitiline vastutus ja kui me vaatame kriitikat, mida sa näiteks peaminister, mida saab president, siis need on täiesti erinevad, eks absoluutselt. Et üks inimene elab kogu aeg sellise meeletu pressingu all, aga teine on selline heasüdamlik inimkes käib, eks ringi, paitab kooli õpilaste päid ja silitab viljaveid ja naeratab meile ja aeg-ajalt peab ka väga sealikumale manitsuse. Aga palka hakkaksin tulevikus saama täpselt sama palju. Ehk see vastutuse küsimus on natukene erinev. Jah, ja kui siia tuua paralleelärivaldkonnas, siis ettevõtte nõukogu liikmed saavad alati vähem palka, kui juhatuse liikmed see on erivaldkonnas on väga selgelt paika pandud, et kui siin nii-öelda nuga tuua paralleel, siis president võiks olla justkui nagu nõukogu esimees ja peaminister, juhatuse esimees. Päris tabav jah. Midagi sinnapoole ta nagu on küll, aga mis ei tähenda seda, et et riigipeal peaks olema nüüd väga, väga väike, sellepärast et riigipäid on ikkagi üks. Mina isiklikult olen kogu aeg seda ametiisikute palga asja vaada niipidi, et. Ta ei ole ju riigile väga suur kulu kokkuvõttes, aga ta on väga suure märgilise tähtsusega. Mina isiklikult selle kunagi kade, et keegi saab, palju palka mul on. Mul on pigem nagu mured. Hulga rohkemad saavad vähe palka. Aga vaata, Sulev, see põhjus, miks, miks me räägime tegelikult sellest on ju, on ju väga arusaadav kuna kuna need asjad ei ole päris päris korras ja on ikkagi nagu ilmselgelt avalikkuse õiglustunnet riivav, vaid otsuseid ja samme, siis siis paratamatult kõigutab demokraatia usaldusväärsust ja mitte midagi ei ole teha. Ja kui on demokraatia usaldusväärsus kõikuma löödud, siis paratamatult riigis asjad lähevad halvemini. See on nüüd küll nagu väga selge, väga selge asi, mille pärast ma ma põhjendan, miks ajakirjandus selle teemaga tegelikult tegelema. Minu meelest nii seekordne kui ka eelmine debatt näitavad seda, et riigikogu on väga kehv kaitsma otsuseid, mis puudutavad need ennast, et kui seal on taga mingisugune konkreetne poliitiline erakond, siis nad on väga osavad sellest, et see erakond mobiliseerub ja nad hakkavad seda otsust kaitsma. See nüüd on praegu otsus, millest nagu kellelegi kellelgil pole otseselt nagu vastutust või keegi keegi nagu otseselt ei ole selle selle häälekandja. Selge on see, et riigikogu liikmed peavad mingisugust töötasu saama ja see ei tohiks olla väga väike. Et nüüd, et, et on näha see, et see, see ühiskond on väga tugevalt puudutab, siis ma soovitaksin neil kaasata rohkem nii-öelda avalikkust või eksperte, et seal tekiks kasvõi näiliselt selline ütleme väljastpoolt tulev tuleva tarkuse või teadmise mulje, et üks asi on see, et nad tõepoolest ei ei tee seda palka iseendale, vaid nii-öelda järgmisele koosseisule. Aga see, see argument ei ole piisav, nagu näha, et pigem nad, ma soovitaksin tõesti kas või näiliselt kaasata rohkem rohkem väljastpoolt tulevad. Põhimõtteliselt pooldad seda, seda koefi koefitsient palka 1,0 määraks siis mingi tarkade meestega. Näiteks näiteks ja isegi mitte seda tarkade, et seda koefitsienti, palka, vaided, selle süsteemi mõtleks välja ütleme, mingisugune konsensuslik kogu, et praegu me vaidleme põhiliselt ju süsteemi üle, see, et kas see koefitsient palk on noh, 1,0, kas see saab olema 80000 100000, seda see saab olema edaspidi selle uue süsteemi detail. Nii, aga mis võiks veel üks alternatiiv olla, ma vaatan, et Rein Taagepera arutleb tänases Eesti Päevalehes selle üle, et üks võimalus on põgeneda valimisseaduse abil. Ta kirjutas siin sellest, et, et ta aga iseenda juurest ära joosta, rahvas ei saa põgeneda oma poliitilise kultuuri juurest lihtsalt sellega, et ratsutab minema uue valimisseaduse turjal. Et mida te sellest arutelust arvate, et see ka, see on ju tegelikult praegu nii-öelda käivitunud? Räägitakse kahekojalist parlamenti parlamendist. On kõlanud ettepanekud kolm, 30 pluss 71. Ja Peeter Jalakas siin paar nädalat tagasi kirjutas ja pika ja põhjaliku artikli teemal erakondade erastatud Eesti, kus ta siis ka minu Eesti valimisskulptuuri töögrupi vaateid tutvustas ja seal kõlanud ideid, et et siin on päris päris põnev diskussioon käivitanud nüüd Rein Taagepera on küll võtnud väga selge seisukohad, et poliitilist kultuuri valimisseadusega ei muuda. Minu meelest on see väga täpselt öeldud, et me ei põgene selle eest mitte kuhugi. Palga määramine, palga määramine iseendale rikka. No just nimelt seda, seda saab muuta, see ei ole põhiseaduslik ülesannet, aga põhiseaduse muutmine? Sõda peaks väga ettevaatlikult vaatama, ma ei ole kindel, et seal mina ei oleks kindel, et sellest saab mingisuguseid suuri lahendusi ja muutusi teha. Süsteem läheb ainult keerulisemaks, kui sul on ühekohaline parlament, ühekojaline või kahekojaline ekssüsteem läheb lihtsalt keerulisemaks, et inimesed hakkavad veelgi vähem asjast aru saanud nagunii praegu paljud inimesed ei tee vahet sellel, mis asi on valitsuses, mis on riigikogu? Vabandust, see on lihtsalt Eesti tegelikkus. Pigem tasuks mõelda küll ühele ühele asjale, et kuidas praeguste rahvaesindajate side rahvaga paremaks muutuks. Kui nad on valitud suurest ringkonnast mitmest maakonnast, siis side jääbki paraku selliseks ahtakeseks. Seetõttu võib-olla nii-öelda laiem valimisringkondade reforme ilma põhiseaduse kallale minemata võiks, võiks olla üks üks lahendus, kuidas inimesed ka ka paremini nii-öelda saavad, saavutavad sideme oma oma valijaga, et aga see on. Sellega ma olen väga nõus tuleviku arutlusele. Kui see teema, et seda me täna kindlasti siin saates pikemalt käsitleda ei jõua ja, ja kui meil saate teemasid kokku leppida tuli, siis, siis tahtsime tegelikult veel rääkida pisut põhi, kogulija Gümnaasiumi reformist ja eile tuli uudis siis ka uute õppekavade kohta. Ja haridusminister Tõnis Lukas tahavad need need kiirkorras vastu võtta ja leiab, et riigikogu arutelusid sellel teemal ei olegi vaja korraldada, et mõistlikum on see nii-öelda kiiresti ja käsu korras ära teha. On riigikogu arutelusid ei ole kunagi toimunud nende õppekavade kallal. Et see, et Lucas tahtis seda praegu nagu erandkorras selliseid suurejooneliselt teha mis võib-olla on isegi tore mõte. Riigikogus on juba liikmed, kes tahavad arutada selle uue uue õppekava ja korralduse üle. Neile tundub, et see võiks olla väga kasulik ja vajalik. Mul on tunne, et see õppekavade arutelu oleks hea varikate selle, selle asemel, et tegeleda palju sisulisema küsimusega, ehk siis see, et, et kas põhikoolid ja gümnaasiumid liita või, või siis või kas põhikoolid ja gümnaasiumid lahutada või siis lasta neil jätkata üheskoos, et see, see on tegelikult see, mis on see põhiküsimusõppega loomulikult on väga tähtis, aga, aga noh, see on selge selgelt on see spetsialistide valdkond, et see on see valdkond, mida, millega väga hästi haridusministeerium ja töögrupid, kuhu kaasatakse õpetajaid ja keda iganes veel, lapsevanemaid saavad ka väga hästi hakkama. Ma arvan, et õppekava ei ole poliitiline otsus, et see õppekava sisu ja olemus ja poliitilist kokkulepet, see, mis vajab poliitilist kokkulepet, on tõepoolest see, et, et kas kas põhikool ja gümnaasium jätkavad üheskoos või nad siis lahutatakse. Et ja, ja see, mis, mis ma tunnistan, et mulle kõige rohkem nagu arusaamatus tekib, tekitab, on see, et eelmisel nädalal oli siis riigikogu ees ja, ja siis leiti, et see on, see projekt on nagu halvasti või ütleme, pinnapealset ette valmistatud ja seda tuleks edasi lükata. Ja nendele, kes võib-olla väga hästi kursis ei ole, siis ma tuletan meelde, et küsimus on siis selles, et, et paari aasta pärast jõuab Eesti olukorda, kus, kus gümnaasiumisse läheb niivõrd vähe lapsi, et paljud gümnaasiumid jäävad sellised 10 20 õpilase liseks või Meie võivad väga väikese, ma tuletan meelde ja siis Tuleb juba mingi ajaperioodi järel jälle periood, kus hakkavad sündima need vanemahüvitise perioodi lapsed ja, ja siis on jälle vaja neid gümnaasiumi juurde niimoodi, et tegelikult on see on see reform tõenäoliselt mitmeastmeline, mis tuleks tegelikult teha, tuleb arvestada ka seda, et millal uuesti õpilaste arv kasvama hakkab. Seda diskussiooni me ühiskonnas ei ole veel tegelikult kuulnud, et ühel hetkel tuleb lapsi juurde ja siis on vaja jälle võib-olla ka väiksemas kohas pakkuda kvaliteetset kooliharidust gümnaasiumis. Ma tegelikult ei usu, et ka väikses kohas tuleks juurde rohkem kui üks klassitäis, et kui seal praegu näiteks on ütleme, jätkavad gümnaasiumid, kus on üks võib-olla kaks klassi, tuleb sinna kolmas, neljas klass juurde. Ei, ei, ei juhtu midagi, midagi väga suurt. Ja aga see, millest ma nagu väga täpselt või mind, nagu selle diskussiooni puhul hämmastab, on see, et kui me Tallinna piires Peame täiesti normaalseks seda, et lapsevanemad Viimsis toovad Tallinna kesklinna ehk siis inglise kolledžisse reaalkooli igal hommikul oma esimese klassi lapsi igal hommikul söödetakse tund aega ühest linna otsast teise ja me peame seda täiesti normaalseks siis me ei pea seda normaalseks maapiirkonnas, et ma ei saanud, ma ei saa sellest aru, et ja, ja me, me peame täiesti normaalseks Tallinna piires seda. Sa tahad öelda, et mõneski maapiirkonnas tuleks kool? Ma ei mõneski kindlasti tuleks kinni panna ja, ja see, et, et ma ei imestaks, kui selles maapiirkonnas pannakse kool kinni ja gümnaasium jääb ikkagi lähemale kui näiteks nende lastele, kes käivad nõmmelt Tallinna kesklinna kooli. Et täiesti tavaline on see, et no Tallinnas käiakse Tartus käiakse 45 minutit tund aega kooli minekuks, täiesti tavaline, keegi ei vaidlusta seda, aga kui me räägime maapiirkonnas seda siis, siis nüüd järsku on see probleem, et ma nagu mulle tundub see nagu arusaamatu, et vanemad on nõus oma oma laste hea hariduse nimel päris pika vahemaa maha sõitma ainult selleks, et laps saaks paremasse, paremasse kooli. Et, et ma mulle tundub nagu, et see arutelu, mis praegu toimub, ei ole päris erapooletu, et selles on rohkem poliitikuid ja kooliõpetajaid kui lapsevanemaid. Me Suleviga, meil jääb Suleviga üle ainult noogutada ja pilk kellale ütleb, et et me peame tänase saate ära lõpetama. Stuudios olid helid Kaio Sulev Vedler ja Lauri Hussar ja ega midagi head laupäeva ja ilusat tulevat adventi. Homme on siis juba kolmanda advendipüha.