Jälle on Niguliste rahvarohke. Võlvkaared on muusikat täis, kuulsad maalid juba vaatamiseks. Nüüd võib öelda, et aastakümnete TÖÖ Niguliste Restaureerimisel koos tornikiivri taastamise kant lõppenud. See on sündmus, mis jääb meie kultuurilukku. Rõõm on ühine nii ehitajal kui Niguliste muuseumi ja kontserdisaali tulevasel valdajal. Kunstimuuseumi perel. Kunstimuuseumi direktor Inge Teder ja mälestusmärkide projekteerimise instituudi direktor Heino Uuetalu. Algus oli siin päris kauge ja just eile Heino Uuetalu. Mulle meenub, kui ma olin 26 aastane nooruk 1956. aasta oktoobrikuu. Siiski päikesepaistelise ilma noodilind siia kirikusse. See oli täis varemetükke ja oli siin ainult veel säilinud viis sammas seal üleval üks võlvikaar. Ja mulle tehti ülesandeks, et inimesed, seal ei tohi minna, võlvikaar maha võtta, see kohutas noore kogemusteta insenerid. Kuid me saime hakkama edasi siis pingsast töös nii praktikuna kui ka teoreetikuna. Viie-kuue aastaga suutsime selle viia ajutise katuse alla. 60.-te aastate alul valmistasime ette inserbuldasega, et alustada torni taas ehitades. Varusime puitu, Asklek oli olemas. Kuid mõningate asjaolude tõttu ja vastavate nii-öelda suunitluse tõttu jäi see mõte üldiselt pooleldi. Ka mina läksin restaureerimist ära 13 aastat, tegelikult nuus ehitusega. 78. aastal tehti ülesandeks tulla hakata tegelema uuesti projekteerimisega otsisele väriseva käega vastu ja siis tänu kunstimuuseumi kindlad meelsem tellimisele tehti ülesandeks instituudil kiirelt kohendada projektdokumentatsioon, et saaks uuesti forsseeritult jätkata restaureerimisja kohandamist, Töid kunstimuuseumi filiaali. See on mitu niisugust, nõndanimetatud insenerilahendust, millest te kõnelesite, mis teile on väga hästi meelde jäänud. Tol ajal siis kunstiteadlased arhitektuuriteadlased nõudsid sedasamast ei tohi lammutada päris saali keskel kohe pea metallsärk seljas kanda sammas. Ja võtke ette, mis võtate, peab olema, olgugi et tänapäeval tahetakse nendest fantaasiatest lahti saada siis mina arvutasin läbi, et panna särk selga, siis põdur, konstruktsioon jääb alles ja tuli anda metallile eelpinge, see sai antud keevates v kateldes siin hoovi peal ja võib-olla koputama võtmega, siis kuulete nüüd vööd, kõik kõlisevad. Nad on kõik eelpingestatud, järelikult nad töötavad täis väärtuks kandekonstruktsiooni. Kuidas teie, Inge Teder, näete selle toreda hoone tulevikku? Mida te siin tegema hakata? No ma arvan, et selle tõepoolest toreda hooned, tulevik saab olema siiski väga ilus, kuigi ma arvan, et selle iluhoidjatele mitte väga kerge, sest teatavasti hakkab Niguliste muuseum-kontsertsaal täitma kahesugust funktsiooni. Ühelt poolt Niu temas praegu välja pandud ja väljapanemisel meie Eesti rahva sellised suured kultuurivarad, keskaja kunsti suurepärased teosed, mis omavad maailma kultuuris tähtsust, nagu seda on Rode altar nägusada Notke surmatants, nagu seda on Isembranti Antoniuse altar. Siia tulevad juurde ka veel terve rida teisi Lübecki, saksa meistrite töid. Tuleb juurde ka kohalike Eesti meistrite töid, kes keskajal töötasid. Nii et igal juhul saab see muuseum olema ühe kõige sügavama ja võib-olla tõesti maailma kultuuris tähtsust omava ekspositsiooniga, millele me võime väga uhked olla. Teiselt poolt aga kohustas meid ka seesama kuune oma suurepärase akustikaga oma suurepärases huviga siin musitseerida ja kunstimuuseumi direktorina. Minu kolleegid tõstsid seda küsimust väga palju üles, kas üldse on õigusega seda tohib teha? Ma pean tunnistama, et kordagi ma ei ole saanud kätt tõsta eitavalt, et orelit mitte sisse panna, sest mulle näib igal juhul, et ka muusikainimestest saab siin olema väga palju meeldivaid momente. Ja kukuvad, sest tallinlane nii muuseumiga kontsertsaali näol leiab siin kindlasti Eestimaa huvitavama ja ilu ja niisugust emotsioone pakub oma kultuuriobjekti. Kasutades juhust tahan nimetada meie toredat autorite kollektiivi, kes viimasel kahel aastal töötasid väga pingsalt, andes oma parima, et see muuseum-kontserdisaal sünniks sellisena, nagu me täna siin tuledesärast näeme. Arhitekt Ilmar Seewee, Kunstiteadlane Mai Lumiste ise, konstruktorid Vello puldas Silvi ränd ja teised projekti peainseneriosakonna juhatajana Holland ja osakonna peaarhitektina Tedi Becker ja veel kümneid projekteerijad, kes töötasid selles dokumentatsiooni. Siia tuleb kunstihuviline kui ka muusikahuviline tulevikus. Te olete võtnud oma kanda ka selle muusika roll. Noh, ma arvan, et koos muusikutega me tuleme selle asjaga ikkagi toime ja koos filharmoonia, aga me suudame selle vajaliku režiimi siin säilitada, meiega jääb rahule nii muusikainimene kui ka kui ka kunstiinimene, sest teatavad kogemused meil ju Kadrioru näol ikka juba üle 20 aasta on. Ma tahaksin võib-olla praegu juurde lisada, et me oleme täna siin pidulikult säravas hoones praegu veel muuseumi osa, nagu te näete, eksponaatide Osame veel paigaldame ja teeme ja ma tahaksin öelda nagu tänasele tallinlasel, et kui ta 40 aastat on oodanud, siis oodaku sõit kolm nädalat veel ja ärge ennast tundku väga solvatuna kuidagi homme sellesse samasse hoonesse sisse ei pääse, sest meie peame oma tööd lõpuni viima. Eksponaadi. Paigutame muuseum Saksamaa tõelisi. Aga ma tahaksin lisada, kui inimene nüüd, sest ma olen olnud Kadriorus kontserdil siin paaril korral muusika siin nendes vanades viitsiplomöödule. Kunstihoone peasaalis on midagi muud kui Estonia kontsertsaalis organites toonilised filharmoonias, solvugu, aga siiski. Siit lähed kuidagiviisi hoopis teise laeva. See on tegelikult niisugune viimase 20 aasta muuseumide praktika üle kogu maailma erinevaid kunstiliike nagu lähendada ja üks aitab võib-olla mõista ja teine aitab sisse elada teises, nii et kokku peaks tekkima. Eks Meie suven, elamus kas ikka sama asja ainult vaadata?